Kasutajainfo

Hilary Tham

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Ispõtanije «SKIBR»

(jutt aastast 1959)

ajakirjapublikatsioon: «Izobretatel i ratsionalizator» 1959; nr 7 [pealkirjaga «Ispõtanije SKR»]
Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
5
2
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (9)

SKIBR - sistema kiberniticheskih razvedchikov. Kolm "kentauri" keda kaugjuhtimise teel kamandab liikuv aju "Orang". Katsetatakse neid elukaid kuskil üksildasel polügonil. Katsetustele ilmub sm Bõkov, katsetus edukas. Bõkov teeb peategelasele - küberneetik Akimovile ettepaneku kosmoselennule kaasa tulla. Akimovi naine Nina tuleb ka. Ongi kõik. Selline vahejutt tulevikusarjas, kergelt heroiline, optimistlik. Inimsuhted SKIBRI`i tehniliste kirjelduste taustal. Pole paha, rahulik, mõnus.
Teksti loeti vene keeles

"Kolm" on tegelikult sellele jutule väga ebaõiglane hinne. Ausalt! Lihtsalt probleem selles, et Vendade puhul kipub hinneteskaala niikuinii logaritmiliseks minema. SEst kui ma hindaksin seda juttu "neljaga", sattuksin vastamisi probleemiga, et kuidas hinnata "Asustatud Saart": :-(( 1 pall 4 ja 5 vahel kasvaks Everesti kõrguseks. Sihuke kurb lugu.
Teksti loeti vene keeles

Jäi vana jutujupp ette ja pani mitmeks päevaks mõtlema. Võib-olla ma olen Strugatskeid liiga katkendlikult või vales järjekorras lugenud. Igatahes puudub mul päris selge ülevaade kogu nende loodud universumist. Nii ongi selle looga keeruline. Ma ei tea, mis sellele eelneb ja mis järgneb. Veel hullem, ma ei saa aru, kas see on tõsiselt mõeldud või irooniliselt või kaastundlikult. Vennad olid ju targad inimesed. Oskasid näha inimese olemust ja nägid läbi ka n-liidu ebakõlasid. Ent Venemaal oli ajupesu kestnud ju palju kauem kui meil. Kas see oli mingil määral jõudnud ka arukamateni?

Kogu see tehisintellekti katsetamine on muidugi kõrvalise tähtsusega, muidu oleks võinud ju mingeid lõbusamaid katseid välja mõelda. Küll aga jäi meelde katke põhjendusest: seltsimees Bõkov laskub planeedile ja ei ole ju teada, mis seal on. Pole teada, kas seal planeetigi on. Just see viimane – saadetakse jõuk kuhugi, kusjuures pole teada, kas seal üldse midagi on. Millest järeldub, et saadetakse saatmise pärast. Tehtud – mõeldud. Kusjuures Bõkov on kolmanda põlvkonna "mezhplanetnik". Mis tundub juba iseenesest kahtlase võimalusena.

Hea küll, ka Bõkov pole oluline. Esiplaanil on kaks mitte enam verinoort – kumbki on ju jõudnud teha arvestatava karjääri – kuid siiski armunud inimest. Kaks aastat abielus, ent koos olnud vaid mõned nädalad. Nüüd on lootus, et saavad katsed läbi ja saab viimaks hakata rahulikult koos elama. Aga ei. Ütleb seltsimees Bõkov neile "Pojehali" (kui see sõna ikka oli h-ga?) ja noored on innukalt nõus sõitma kurat teab kuhu ja kurat teab kauaks.

Nii ma ei saagi aru, kas naeravad autorid lollikeste üle, kes on varmalt valmis kihutama järjekordsele komsomoli löökehitusele, või on autoritel kahju neist, kes ennast ära kasutada lasevad. Kõige ebatõenäolisemaks pean ma seda, et ongi midagi romantilist ja köitvat võimaluses panna mingis suvalises suunas lõikama, et näha, kas seal on planeeti või ei. Aga kuna see naljakas mõistatus mulle juba paar päeva rahu ei anna, siis on ilmselt tegemist hea kirjandusega.

Teksti loeti vene keeles

Indrek Hargla ja Must Kass on vististi lugenud mõnd hilisemat versiooni jutust. Veiko Belials võttis oma kogumikku "Me armastame Maad" kõige varasema, kus Niina mitte kuhugi ei sõida. Sellist valikut jääb üle vaid kiita.
Algajate kirjanike - või siis algaja kirjaniku Arkadi Natanovitši - kohta väga kõva jutt. Kohalikud võtku õppust.
Teksti loeti eesti keeles

20. sajandi keskpaiga tulevikunägemustele omane karge õhustik on loos üsna selgelt tuntav ja tegelikult võib seda lugedes kohati isegi ära unustada, mis riigis see täpselt kirjutatud on: "punasust" eesti keelde tõlgitud variandis praktiliselt polegi.
Maksimumhinnet ma loole anda siiski ei suuda -sentimentaalsed tekstid pole mulle kunagi väga meeldinud ja eks see lugu natuke visandlik tundu ka, samuti on peategelaste käitumismotivatsiooni mul kui tänapäeva lugejal veidi raske mõista.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumikus "Me armastame Maad" ilmunud versiooni põhjal tõesti ei saa öelda, et Niina kuhugi sõitma hakkab. Ja jutu enda seisukohast see polegi tähtis. "Otsustava katse" keskmes on programmeerija Akimov, kes peale pikka ja üksildast tööd luurerobotitega, peab otsustama, mis oma eluga peale hakata.
Bõkov peab hindama programmeerija tööd. Justnagu keskusest provintsi saadetud volinik, keda keegi ei tunne. Kirjeldustes oli vendade käekiri äratuntav.
Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles