Kasutajainfo

Hilary Tham

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Ispõtanije «SKIBR»

(jutt aastast 1959)

ajakirjapublikatsioon: «Izobretatel i ratsionalizator» 1959; nr 7 [pealkirjaga «Ispõtanije SKR»]
Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
5
2
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (9)

SKIBR - sistema kiberniticheskih razvedchikov. Kolm "kentauri" keda kaugjuhtimise teel kamandab liikuv aju "Orang". Katsetatakse neid elukaid kuskil üksildasel polügonil. Katsetustele ilmub sm Bõkov, katsetus edukas. Bõkov teeb peategelasele - küberneetik Akimovile ettepaneku kosmoselennule kaasa tulla. Akimovi naine Nina tuleb ka. Ongi kõik. Selline vahejutt tulevikusarjas, kergelt heroiline, optimistlik. Inimsuhted SKIBRI`i tehniliste kirjelduste taustal. Pole paha, rahulik, mõnus.
Teksti loeti vene keeles

"Kolm" on tegelikult sellele jutule väga ebaõiglane hinne. Ausalt! Lihtsalt probleem selles, et Vendade puhul kipub hinneteskaala niikuinii logaritmiliseks minema. SEst kui ma hindaksin seda juttu "neljaga", sattuksin vastamisi probleemiga, et kuidas hinnata "Asustatud Saart": :-(( 1 pall 4 ja 5 vahel kasvaks Everesti kõrguseks. Sihuke kurb lugu.
Teksti loeti vene keeles

Jäi vana jutujupp ette ja pani mitmeks päevaks mõtlema. Võib-olla ma olen Strugatskeid liiga katkendlikult või vales järjekorras lugenud. Igatahes puudub mul päris selge ülevaade kogu nende loodud universumist. Nii ongi selle looga keeruline. Ma ei tea, mis sellele eelneb ja mis järgneb. Veel hullem, ma ei saa aru, kas see on tõsiselt mõeldud või irooniliselt või kaastundlikult. Vennad olid ju targad inimesed. Oskasid näha inimese olemust ja nägid läbi ka n-liidu ebakõlasid. Ent Venemaal oli ajupesu kestnud ju palju kauem kui meil. Kas see oli mingil määral jõudnud ka arukamateni?

Kogu see tehisintellekti katsetamine on muidugi kõrvalise tähtsusega, muidu oleks võinud ju mingeid lõbusamaid katseid välja mõelda. Küll aga jäi meelde katke põhjendusest: seltsimees Bõkov laskub planeedile ja ei ole ju teada, mis seal on. Pole teada, kas seal planeetigi on. Just see viimane – saadetakse jõuk kuhugi, kusjuures pole teada, kas seal üldse midagi on. Millest järeldub, et saadetakse saatmise pärast. Tehtud – mõeldud. Kusjuures Bõkov on kolmanda põlvkonna "mezhplanetnik". Mis tundub juba iseenesest kahtlase võimalusena.

Hea küll, ka Bõkov pole oluline. Esiplaanil on kaks mitte enam verinoort – kumbki on ju jõudnud teha arvestatava karjääri – kuid siiski armunud inimest. Kaks aastat abielus, ent koos olnud vaid mõned nädalad. Nüüd on lootus, et saavad katsed läbi ja saab viimaks hakata rahulikult koos elama. Aga ei. Ütleb seltsimees Bõkov neile "Pojehali" (kui see sõna ikka oli h-ga?) ja noored on innukalt nõus sõitma kurat teab kuhu ja kurat teab kauaks.

Nii ma ei saagi aru, kas naeravad autorid lollikeste üle, kes on varmalt valmis kihutama järjekordsele komsomoli löökehitusele, või on autoritel kahju neist, kes ennast ära kasutada lasevad. Kõige ebatõenäolisemaks pean ma seda, et ongi midagi romantilist ja köitvat võimaluses panna mingis suvalises suunas lõikama, et näha, kas seal on planeeti või ei. Aga kuna see naljakas mõistatus mulle juba paar päeva rahu ei anna, siis on ilmselt tegemist hea kirjandusega.

Teksti loeti vene keeles

Indrek Hargla ja Must Kass on vististi lugenud mõnd hilisemat versiooni jutust. Veiko Belials võttis oma kogumikku "Me armastame Maad" kõige varasema, kus Niina mitte kuhugi ei sõida. Sellist valikut jääb üle vaid kiita.
Algajate kirjanike - või siis algaja kirjaniku Arkadi Natanovitši - kohta väga kõva jutt. Kohalikud võtku õppust.
Teksti loeti eesti keeles

20. sajandi keskpaiga tulevikunägemustele omane karge õhustik on loos üsna selgelt tuntav ja tegelikult võib seda lugedes kohati isegi ära unustada, mis riigis see täpselt kirjutatud on: "punasust" eesti keelde tõlgitud variandis praktiliselt polegi.
Maksimumhinnet ma loole anda siiski ei suuda -sentimentaalsed tekstid pole mulle kunagi väga meeldinud ja eks see lugu natuke visandlik tundu ka, samuti on peategelaste käitumismotivatsiooni mul kui tänapäeva lugejal veidi raske mõista.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumikus "Me armastame Maad" ilmunud versiooni põhjal tõesti ei saa öelda, et Niina kuhugi sõitma hakkab. Ja jutu enda seisukohast see polegi tähtis. "Otsustava katse" keskmes on programmeerija Akimov, kes peale pikka ja üksildast tööd luurerobotitega, peab otsustama, mis oma eluga peale hakata.
Bõkov peab hindama programmeerija tööd. Justnagu keskusest provintsi saadetud volinik, keda keegi ei tunne. Kirjeldustes oli vendade käekiri äratuntav.
Teksti loeti eesti keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Korralik Heinlein, nii põnevust kui arutlust. Kuu peal vilja kasvatamine ja seda enam selle eksport Maale on muidugi jabur, kuid seda oli tegevuse arendamiseks vaja. "Hakkame neid *** maakaid kividega loopima" :)
Ma jäin korraks kõhklema "nelja" ja "viie" vahel. Kuid et mõni eelarvustaja on virisenud arvutustehnika ja telefoniasjanduse kehva ekstrapolatsiooni üle, siis a) panen kõrgema hinde ja b) märgin, et poleks kuigi suur au ennustada ühiskonda, kus igaühel on taskus Apollo programmi omast hulga suurem arvutusvõimsus, millega peale sotsiaalmeedias asumise suurt midagi peale ei hakata :P
 
Teksti loeti inglise keeles

Te vabandage, kuid miks peab säärast 90. aastate grafomaaniat ulme nime all avaldama?
Kui peab, siis palun Asimov, Bradbury, Clarke, Heinlein, Simak, Strugatskid, Verne ja paljud teised sellest rubriigist välja arvata.
Teksti loeti eesti keeles

"Viis" tuleb juba üksnes selle eest, et Meister oskas viis aastat enne "Hääletu kevade" ilmumist aimata, missugusi alatuid võtteid rohelised ... noh, pigem pseudorohelised ... oskavad oma eesmärkide saavutamiseks kasutada. Vt. ka Greenpeace, Thunberg jne. Ahjah, teose põhitoon on tugevalt mõjutatud tolleaegsest lootusest, nagu oleksid vaalalised intelligentsilt meiega kui mitte võrdväärsed, siis vähemalt lähedased.

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav raamat. Ühest küljest igavesti igav, kuid teisest küljest -- pooleli jätta ka ei taha. Mistõttu mul tekkis tunne, et see on eepos. Noh, nagu "Kalevipoeg" vmt., ainult proosas. Märkimist väärivad -- plusspoolelt selgitus, et kui poliitikud lasta füüsikaseaduste tekitatud kriisi lahendamise juurde (või kui nad ise sinna ronivad), on tulemuseks suur hunnik $$$$a, ning tähelepanek, et vana tsivilisatsioon koondas tähelepanu "väiksele ja pehmele", uus aga "suurele ja kõvale". Negatiivselt poolelt, nagu eelarvustajad on märkinud, taevamehaanika kahtlased käsitlused (alates Agendist). Kuid väga halvasti ma seda lugu ei hinda. Isegi nii, et "neli" muutub "kolmeks" ainult seetõttu, et ISSiga haagitud asteroidi nimi oli Amalthea. No anna kannatust!
Teksti loeti eesti keeles

Ma selle jutu loogikavigade üle ei virise, sest Bradbury ja loogika on üldse ortogonaalsed. "Neli" tuleb sellepärast, et puhtemotsionaalne jutt mulle väga ei istu.
Olles lugu lugenud 1968. aasta Horisondist ja vaadates nüüd siit Baasist 1994. aasta tõlkele pandud pealkirja, tekib mul tunne, et seda "uus"tõlget hakkan lugema ainult relva ähvardusel.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Olgu loogikavigadega kuidas on, kuid isegi mina kui üldtuntud fantaasiavaene inimene nägin neid maailmu.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kõik siiakuuluvad jutud on ära hinnatud, järg kogumiku enda käes.
2019. aasta 30. septembri seisuga on Baasis üksikuid lugusid hinnatud järgmiselt:
Profession -- 4,692
The Last Question -- 4,583
All The Troubles Of The World -- 4,424
The Gentle Vultures -- 4,400
The Ugly Little Boy -- 4,194
The Feeling of Power -- 3,667
Spell My Name With an S -- 3,571
The Dying Night & I'm in Marsport Without Hilda -- 3,000
Mis näitab, et Hiina keisri pikkuse teadasaamise meetod töötab keskmiselt hästi. Tõsi, minu maitse järgi on "Ugly Little Boy" liiga kõrgelt ja "Feeling of Power" liiga madalalt hinnatud, kuid eks tulevik näita ;).
Hästi on jutud igatahes valitud, mulle oleks veel rohkem meeldinud, kui esimene ja viimane oleksid ära vahetatud. Mulle meeldib parimat pala alati viimaseks jätta, nüüd läks pisut teistpidi.
Asimovi kogumikest konkureerib sellega vaid "The Martian Way" ("I, Robot" on momeelest omaette terviklik teos, mitte kogumik).
Teksti loeti inglise keeles

Maitse asi, ilmselt. Minu jaoks oli kollaboratsionismi hukkamõist pisut liiga pikk ja liiga ilmne. Kuigi samas kogumikus ilmunud Illitševski või Dneprovi lugudest on see siiski parem.
Nii et tegelikult 2,5.
Teksti loeti vene keeles

Jüri Kallase igiammuse arvustuse ässitusel otsisin võrgust selle 1962. aasta venekeelse fantastikakogumiku üles vaatamaks, mis need kaks väljajäänud lugu siis endast kujutavad. Ja leidsin, et Ralf Toming tegi neid välja jättes õigesti. Oleks "Kangelastegu" ka veel välja jäänud :P
Kuid mõne eelarvustaja seisukohta, et kogumik on "üks punane jama", ei jaga ma kuidagimoodi. Tegu on oma aja peegeldusega ja nii tuleb teda ka hinnata. Eks oma osa on hinde kujundamisel ka selles, et mulle optimism hirmsasti maitseb, eriti kui see juhtub tehnilist laadi olema.
Mis ei tähenda, nagu ma lakkaksin nimijutustust selle kogumiku kaugelt kõige paremaks looks pidamast.
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldinud see lühiromaan mulle pool sajandit tagasi ega meeldi eriti ka praegu, kuigi tollane "kaks" on nüüd palli juurde saanud.
Minul tekib kohe võrdlus Strugatskite "Tagasitulekuga", ain't et midagi väga võrrelda ei ole... Gor kirjutab kuidagi liiga rahulikult. Uimaselt.
Kuid läbi ma selle loo lugesin ja olen hiljem korra isegi üle lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

Engels Engelsiks, kodanik Glebov oli eluaeg säärast tüüpi tööga tegelenud ja klassikute tsitaadid tulid tal küllap automaatselt. Aga antropotsentrismi harrastajatel tasuks see lugu ikka läbi lugeda. Pealegi on seal üsna antisovetico alamteema -- suur õpetlane Khruar... mistandoligi hukatakse oma vaadete pärast ja tema õpetus keelustatakse. Vaat'  sulle Engelsit.
Teksti loeti eesti keeles

See on viimane lugu kultusantoloogiast, mis minult hinde saab. Ja põhjus on selles, et momeelest on õige 4 1/2 ning ma ei osanud pikka aega ümardamist teha. Midagi jääb väga heast puudu... kuid kuivõrd a) ma ei suuda sõnastada, mis just ja b) robotid olid hiigla nunnud, siis ümardan ülespoole.
Teksti loeti eesti keeles

Nonäed, ainult 40 aastat läkski, kuni ma kultusteose kätte sain. Võib-olla hoidsin seda ka hilisemaks, nagu lõunasöögist parimat pala lõpuks... Noh, et, kui isegi Musk ühe tsitaadi tähtsa koha peale kirjutab, siis peab raamatus ikka midagi olema.
Ning järjekordselt avastasin oma peakuju sobimatuse. Ei olnud seal suurt midagi.... alguses "Kollane." andis lootust, kuid edasi läks, nagu eelarvustajadki on öelnud killurebimiseks killurebimise pärast. Ja kõiksugu kunstkaamera objekte oli mägede viisi kokku kuhjatud, kuid nende vajalikkusest ma aru ei saanud. Vahel mulle tundus, et autor oli kirjutamise ajal pisut "Lucy in the Sky with Diamonds"...
Ja üsna lugemise alguses tulid selgelt silme ette "Ijon Tichy kosmoserändude päevikud". Absurdi on sealgi kuhjaga..., kuid tundub parem. A' ju erinevalt mõnest eelarvustajast ma sattusin sobivas (õrnas) eas lugema Lemi, kuid mitte Adamsit. Ega mina süüdi ei ole, et Adams oma raamatu kirjutamisega tosin aastat hiljaks jäi ;)
Läbi ma teose lugesin ja üldiselt suundus hinne "kahe" kanti, kuid siis meenus koht, kus Zaphod žestidega juhitavat raadiot kuulas, ja sellise suurepärase ettenägelikkuse eest tuleb pall juurde.
 
Teksti loeti inglise keeles