Kasutajainfo

Hilary Tham

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Ispõtanije «SKIBR»

(jutt aastast 1959)

ajakirjapublikatsioon: «Izobretatel i ratsionalizator» 1959; nr 7 [pealkirjaga «Ispõtanije SKR»]
Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
5
2
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (9)

SKIBR - sistema kiberniticheskih razvedchikov. Kolm "kentauri" keda kaugjuhtimise teel kamandab liikuv aju "Orang". Katsetatakse neid elukaid kuskil üksildasel polügonil. Katsetustele ilmub sm Bõkov, katsetus edukas. Bõkov teeb peategelasele - küberneetik Akimovile ettepaneku kosmoselennule kaasa tulla. Akimovi naine Nina tuleb ka. Ongi kõik. Selline vahejutt tulevikusarjas, kergelt heroiline, optimistlik. Inimsuhted SKIBRI`i tehniliste kirjelduste taustal. Pole paha, rahulik, mõnus.
Teksti loeti vene keeles

"Kolm" on tegelikult sellele jutule väga ebaõiglane hinne. Ausalt! Lihtsalt probleem selles, et Vendade puhul kipub hinneteskaala niikuinii logaritmiliseks minema. SEst kui ma hindaksin seda juttu "neljaga", sattuksin vastamisi probleemiga, et kuidas hinnata "Asustatud Saart": :-(( 1 pall 4 ja 5 vahel kasvaks Everesti kõrguseks. Sihuke kurb lugu.
Teksti loeti vene keeles

Jäi vana jutujupp ette ja pani mitmeks päevaks mõtlema. Võib-olla ma olen Strugatskeid liiga katkendlikult või vales järjekorras lugenud. Igatahes puudub mul päris selge ülevaade kogu nende loodud universumist. Nii ongi selle looga keeruline. Ma ei tea, mis sellele eelneb ja mis järgneb. Veel hullem, ma ei saa aru, kas see on tõsiselt mõeldud või irooniliselt või kaastundlikult. Vennad olid ju targad inimesed. Oskasid näha inimese olemust ja nägid läbi ka n-liidu ebakõlasid. Ent Venemaal oli ajupesu kestnud ju palju kauem kui meil. Kas see oli mingil määral jõudnud ka arukamateni?

Kogu see tehisintellekti katsetamine on muidugi kõrvalise tähtsusega, muidu oleks võinud ju mingeid lõbusamaid katseid välja mõelda. Küll aga jäi meelde katke põhjendusest: seltsimees Bõkov laskub planeedile ja ei ole ju teada, mis seal on. Pole teada, kas seal planeetigi on. Just see viimane – saadetakse jõuk kuhugi, kusjuures pole teada, kas seal üldse midagi on. Millest järeldub, et saadetakse saatmise pärast. Tehtud – mõeldud. Kusjuures Bõkov on kolmanda põlvkonna "mezhplanetnik". Mis tundub juba iseenesest kahtlase võimalusena.

Hea küll, ka Bõkov pole oluline. Esiplaanil on kaks mitte enam verinoort – kumbki on ju jõudnud teha arvestatava karjääri – kuid siiski armunud inimest. Kaks aastat abielus, ent koos olnud vaid mõned nädalad. Nüüd on lootus, et saavad katsed läbi ja saab viimaks hakata rahulikult koos elama. Aga ei. Ütleb seltsimees Bõkov neile "Pojehali" (kui see sõna ikka oli h-ga?) ja noored on innukalt nõus sõitma kurat teab kuhu ja kurat teab kauaks.

Nii ma ei saagi aru, kas naeravad autorid lollikeste üle, kes on varmalt valmis kihutama järjekordsele komsomoli löökehitusele, või on autoritel kahju neist, kes ennast ära kasutada lasevad. Kõige ebatõenäolisemaks pean ma seda, et ongi midagi romantilist ja köitvat võimaluses panna mingis suvalises suunas lõikama, et näha, kas seal on planeeti või ei. Aga kuna see naljakas mõistatus mulle juba paar päeva rahu ei anna, siis on ilmselt tegemist hea kirjandusega.

Teksti loeti vene keeles

Indrek Hargla ja Must Kass on vististi lugenud mõnd hilisemat versiooni jutust. Veiko Belials võttis oma kogumikku "Me armastame Maad" kõige varasema, kus Niina mitte kuhugi ei sõida. Sellist valikut jääb üle vaid kiita.
Algajate kirjanike - või siis algaja kirjaniku Arkadi Natanovitši - kohta väga kõva jutt. Kohalikud võtku õppust.
Teksti loeti eesti keeles

20. sajandi keskpaiga tulevikunägemustele omane karge õhustik on loos üsna selgelt tuntav ja tegelikult võib seda lugedes kohati isegi ära unustada, mis riigis see täpselt kirjutatud on: "punasust" eesti keelde tõlgitud variandis praktiliselt polegi.
Maksimumhinnet ma loole anda siiski ei suuda -sentimentaalsed tekstid pole mulle kunagi väga meeldinud ja eks see lugu natuke visandlik tundu ka, samuti on peategelaste käitumismotivatsiooni mul kui tänapäeva lugejal veidi raske mõista.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumikus "Me armastame Maad" ilmunud versiooni põhjal tõesti ei saa öelda, et Niina kuhugi sõitma hakkab. Ja jutu enda seisukohast see polegi tähtis. "Otsustava katse" keskmes on programmeerija Akimov, kes peale pikka ja üksildast tööd luurerobotitega, peab otsustama, mis oma eluga peale hakata.
Bõkov peab hindama programmeerija tööd. Justnagu keskusest provintsi saadetud volinik, keda keegi ei tunne. Kirjeldustes oli vendade käekiri äratuntav.
Teksti loeti eesti keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Kuidas mul see lugu siiamaani arvustamata on? Kuid olgu, parem hilja kui...
Alustama aga pean sellest, et keegi võiks teha ja avaldada uurimuse teemal ""Väikeste" "Horisontide" osa ühe põlvkonna maailmavaate kujundamises". Vmt. Neis väikeseformaadilistes ajakirjades (1967-1971) oli see _miski_, mis ühes populaarteaduslikus ajakirjas peab olema, muuhulgas (kuid mitte ainult) maailmale lähenemine reaalteaduste seisukohalt.
Ja fantastikalood. "Must Pilv" oli neist esimene ja võimas. Loo sisu on varasemates arvustustes ära räägitud, kordama ma ei hakka. Idee on hea ja teostus on hea. Ma ei ole nõus nendega, kes Hoyle'i keelt puiseks ja igavaks peavad. Ta kirjutab nii, nagu kirjutas ka astronoomiaalaseid artikleid. Selgelt, lihtsalt, liialdusteta. (Clarke ka, näiteks). Ja minule on selline stiil palju vastuvõetavam õitsvast ja ilukirjanduslikust. Nagu kirjutab I. Grekova jutus "Värava taga":
"(Vovka) Kriitiku jaoks kõlavad luulena näiteks sellised read:
"Sisemiselt regulaarsete mõõtuvate hulkade jadade ühisosa on sisemiselt regulaarne; väliselt regulaarsete mõõtuvate hulkade kahanevate jadade ühisosa on väliselt regulaarne.""
Ja õigus ka, ütleks Agu Sihvka. Tuleb vaid sisu mõista.
"Musta Pilve" loen ikka aeg-ajalt üle...
Teksti loeti eesti keeles

Kuuekümnendatel aastatel avaldati Venemaal huumorikogumik "Fiziki šutjat" ja pisut hiljem selle järg "Fiziki prodolžajut šutit". Ma oma tookordses õrnas eas, olles esimese isu täis irvitanud, hakkasin teost tuttavate hulgas levitama. Ja avastasin (vist esmakordselt), et mõnedele inimestele ei läinud need naljad üldse peale. Mõningane statistiline analüüs näitas, et "mittepealeminemine" toimus nende hulgas, kes koolipõlves matemaatika ega füüsikaga eriti läbi ei saanud.
Võtsin avastuse oma edasises tegutsemises arvesse.
Nüüd satusin kõigepealt lugema Martin Jaanuse jutu "Kes kurat..." arvustust ning alles seejärel juttu ennast. Mille järel jõudsin arvamusele, et jutt kuulub rubriiki "Fiziki...".
Mõnus jutt on. On nalja nalja pärast. On irooniat praeguse võrgupandeemia teemal. On kurba tõdemust, et need, kes teevad, surevad vaikselt välja ning alles jäävad need, kes klikivad (või hõõruvad pöialdega või tõmbavad oma ajusse järjekordse jupi intelligentsisurrogaati -- vahet pole).
Pisut kohmakas on vormistus, ja korraks mõtlesin selle eest "nelja" panna. Kuid et vähemasti Baasis on tegu autori debüüdiga, anname pool palli avanssi. Ja ootame järgmisi lugusid. Ja et need täis-viie välja teeniksid, või muidu magnetiseeruvad kõik taasesituspead jäädavalt!
P.S. Ma nimelt kirjutasin jutu pealkirja komadeta. Sest kui selline lause põhjusega välja hõigatakse, kuidas saab siis aega olla komade rõhutamiseks?
 
Teksti loeti eesti keeles

Noh, kui loos vähemalt puänt on, siis on lugu ikka midagi väärt. Paljudes lugudes pole sedagi...
Teksti loeti inglise keeles

Igavesti mõnus iba, suurepärane keelekasutus a la Bornhöhe (või varasemgi). Veidi mõtlesin, kas panna "neli" või "viis", kuid naiivne esituslaad kergitas hinnet.
Teksti loeti eesti keeles

Kuid eks seda või võtta ka kui hoiatusjuttu sellest, mis juhtub, kui mõistet "vabadus" liigselt ja ühesuunaliselt võimendada... Märke näeme praegugi.
Teksti loeti eesti keeles

 Mulle meenus seda juttu lugedes Boris Kaburi "Kosmose rannavetes", kuigi need teosed tunduvad nii erinevatena kui vähegi saab olla. Ent minule paistab neis ühine joon: vene režiimi hammasrataste vahele jäänud autorid kirjutasid midagi "inimkonna helgest tulevikust", et uut hammasrataste vahele sattumist vältida.
Ja siin näen mina, et see mees, kes nende hammasrataste vahele tõsisemalt jäi (ehk laagrisse sattus), kirjutas vähem pugejaliku loo.
Ja sellepärast saab käesolev teos oma hinde. Kuigi temast saadud kirjandusliku elamuse järgi võiks sama palju anda.
 
 
Teksti loeti eesti keeles

Ma arvan, et kui tööliste ja talupoegade krahv oleks selle raamatu vähemalt kaheks, kui mitte kolmeks jaganud -- jõulise printsi ja dekadentliku printsessi Romeo-ja-Julia-lugu, ettevõtlike kommunistide tegutsemine revolutsiooni eksportimisel ja (või siiski parem mitte, vaadates, kuidas see välja kukkus) planeetidevahelise reisi kirjeldus -- oleksid osad saanud ehk kõrgema hinde kui tervik praegu saab.
Hüperboloid on suurusjärgu võrra parem. Kas või Zoja pärast.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Aitäh, kaasarvustaja Raux, tähelepanu juhtimast! On tõesti muhe jutt, ja saksakeelsus on täiendav pluss. Inglise keeles ehk poleks nii lõbus olnud. Seal kõlavad igasugu nõmedused palju autoriteetsemalt kui teistes keeltes, vt. kas või keskmise poplaulu sõnu.
Teksti loeti saksa keeles

Nojah, kui jutt Baasis üles kerkib ja lausa "nelja" saab, siis võiks ju lugeda? Krt, ei võiks. Tegu on mingi viletsa point-and-shoot-arvutimängu kirjeldusega. Selle eest paneks "kahe", kuid nüüd tulevad tüsistused.
 
  Esiteks kirjeldatakse lähteolukorda, jutustades tegelastele (kes on olukorraga ammmuuuu põhjalikult tutvunud) seda lapsikult ümber. Midagi hullemat ei saa fantastikas olemas olla. Isegi Martõnovi kuulsa raamatu sissejuhatus pole nii kole. Palun, "ulmekirjanikud", lugege hakatuseks Strugatskite "Ponedelnikust" seda osa, kus Saška Privalov imemasinaga tulevikku sõidab. Lühidalt ja konkreetselt saate teada, kuidas ei tohi lähteolukorda tutvustada.  
 
Teiseks unustatakse see sissejuhatus imekähku ära. Suurest koloniseerimisprojektist pole haisugi, ainult mingi delirioosne Aleksei kargab ringi... Ei, tänan.  
 
P.S. Puänt? Missugune puänt?  
Teksti loeti eesti keeles

 Nonii, veidi enne Hea Doktori 70. sünnipäeva (ja tema 50 kirjanikuaasta täitumise puhul)  kutsus kodanik Greenberg kõik ulmekirjanikud vaibale ja ütles, et tuleb teha sünnipäevakingitus, ja et igaüks peaks Asimovi teoste või maailmade teemal ühe jutu kirjutama. Ja et siis tema, Martin H., paneb need kõik ühiste kaante vahele ja vaadaku lugeja, kuidas sellest supist sotti saab. Arvutasin just välja, et keskmiselt olen selle kogumiku lugudele andnud hinde 3,18. Mis tundus endalegi päris õiglane ;). Kuid tervik on osade summast pisut suurem ja saab seetõttu "nelja".  
Teksti loeti inglise keeles

Sõnade "Trantor", "Hari Seldon", "Asum" jne. kasutamine ei tee sellest jutust ulmet ega muuda seda loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Ma lugesin kõigepealt juttu ja siis Jüri Kallase arvustust. Mistõttu olen üpris kindel, et ükski lihtsurelik ei saa iial teada, keda või mida Harrison siin parodeerib.  Ja on tõesti säärane naerukiskuja jutt. Ühekordseks lugemiseks.
Teksti loeti inglise keeles

Hal Clementi jutud mulle üldiselt meeldivad -- see on ehe teaduslik fantastika. Kuid selles loos ei paistnud autoril selget eesmärki olevat.
Nädalakese järele mõelnud, tõstan hinnet siiski palli võrra.
Teksti loeti inglise keeles

 Ei ole fantastika, ega isegi mitte ulme. Mõningane uba lühijutuna siiski on.
P.S. Kas teie oskate une pealt tähtede spektriklassid üles lugeda -- kuumemalt külmemale? Õige vastus on
O, B, A, F, G, K, M
Kui olete jutu läbi lugenud, siis võite uurima hakata, miks need on nii lihtsad meelde jätta.
Teksti loeti inglise keeles

Sheckley: mida, lühem, seda parem. Mulle hirmsasti meeldivad praktiliselt kõik tema lühijutud. Ja ma ei ole veel leidnud ühtki tema romaani, mida suutnuksin lõpuni lugeda.
See lugu on seal vahepeal. Algab ja mõnda aega ka jätkub Sheckleyle omase lustaka ibaga, kuid siis märkab lugeja, et autor pole taibanud õigel ajal retrorakette käivitada... ja siis läheb pisut igavaks. 
Kuid ainult pisut, ja antud "neli" on mõningane karistus selle liigpikkuse eest. Võiks ka "viie" panna, kõlbab süüa küll.
Teksti loeti inglise keeles

Asimovist valgusaastate kaugusel, pole autor mõistnud teadusliku maailmavaate olemust (mida psühhoajalugu ikkagi esindab) ega osanud oma heietusi ka mõistlikult kokku võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Meistrit tunned tema sulest ... või siis juba klaviatuurist?
Arvan, et lugu ümber jutustada ei ole hea mõte, kuid Powelli-Donovani sarja see klapib.
Teksti loeti inglise keeles

Stephen Byerley on selle mehe nimi, kelle Tim ... hävitama ... peab.
Ei olnud minu maailm, kuid hästi kirjeldatud siiski.
Teksti loeti inglise keeles

 Teate, kui mõni asi on erakordselt hästi kirja pandud (Asimovi "The Dead Past"), siis ei maksa samal teemal enam halamisest koosnevat teksti levitama hakata, eks?
Võib-olla lõpus midagi head tuli, kuid ma sinnani pingutada ei suutnud.
Teksti loeti inglise keeles

Kõikusin "nelja" ja "viie" vahel ning otsustajaks sai jutu lõpp. Ehk küll see oli õige pisut ülearu puust ja punaseks.
P.S. Naljalooga siin tõesti midagi pistmist ei ole.
Teksti loeti inglise keeles

Kui neiu Maureeni lugude austaja olla, siis tuleb hinne muidugi kõrgem, kuid praegu läheb see sinna, kuhu läheb, peamiselt seepärast, et seos Asimovi loominguga on juurde tõmmatud mõne firma ComeUp valiku ülemise otsa vintsiga.
Kuid lugeda oli üpris kerge.
Teksti loeti inglise keeles