Umbes veerandi kohal sain aru, et ma ei pea seda asja lugema. Isegi mitte uurimiseks, kui madalale siis kunagine Queen of Cyberpunk võib langeda.
Niisiis, kõigepealt oli manga. Siis tehti selle põhjal film "Alita: Battle Angel". Ja siis kirjutas Cadigan filmisündmustele eelloo. No et kuidas mõned tegelased sattusid seisu, milles nad filmi ajaks olid. Vist - sest lugesin ju ainult veerandit. See aga oli väga hale. No et headel läks ikka halvemini ja halvemini, pahadel aga ikka paremini. Ega ma tegelikult pole filmi ka näinud, aga selle sisust leiab piisavalt ülevaateid.
Igasuguste eellugudega kipub üldse halvasti olema. Ühed käpardlikumatest on Düüni omad, tegijateks grafomaanid, kes olid originaali lugenud heal juhul diagonaalis. Hearni Otori lood olid hädapärast söödavad, aga eellugude köide oli juba täiesti asjatune. Natuke rohkem on lootust siis, kui käsitletakse kaugemat aega, ütleme, mingi maakoha või perekonnaga seotud needust vms. Aga põhiteosele vahetult eelnev värk on just niisama huvitav kui jälgida malenuppude mängueelset lauale seadmist.
Grafomaaniks ma Cadigani ei pea, oskab kirjutada küll, aga selle romaani puhul ei näe ma peale rahateenimisvõimaluse küll mingit muud eesmärki.
Niisiis, kõigepealt oli manga. Siis tehti selle põhjal film "Alita: Battle Angel". Ja siis kirjutas Cadigan filmisündmustele eelloo. No et kuidas mõned tegelased sattusid seisu, milles nad filmi ajaks olid. Vist - sest lugesin ju ainult veerandit. See aga oli väga hale. No et headel läks ikka halvemini ja halvemini, pahadel aga ikka paremini. Ega ma tegelikult pole filmi ka näinud, aga selle sisust leiab piisavalt ülevaateid.
Igasuguste eellugudega kipub üldse halvasti olema. Ühed käpardlikumatest on Düüni omad, tegijateks grafomaanid, kes olid originaali lugenud heal juhul diagonaalis. Hearni Otori lood olid hädapärast söödavad, aga eellugude köide oli juba täiesti asjatune. Natuke rohkem on lootust siis, kui käsitletakse kaugemat aega, ütleme, mingi maakoha või perekonnaga seotud needust vms. Aga põhiteosele vahetult eelnev värk on just niisama huvitav kui jälgida malenuppude mängueelset lauale seadmist.
Grafomaaniks ma Cadigani ei pea, oskab kirjutada küll, aga selle romaani puhul ei näe ma peale rahateenimisvõimaluse küll mingit muud eesmärki.