Ulmeklassikaks peetav teos, mis enne Shelley` "Frankensteini" tõi kirjandusse mehhaanilise inimese käsitluse (automaton). Sandmann on lääne mütoloogias tuntud tegelane, kes puistab lastele uneliiva silmadesse. Tõlgenduste ühes otsas on siis Hoffmanni kuri doktor Coppelius (jah, mad scientist) ja teises meie Une-Mati; sinna vahepeale jääb veel hulk variatsioone H.C. Andersenist alates, Neil Gaimani ja James Hetfieldiga lõpetades. Hoffmanni jutu peategelane üliõpilane Nathaniel, kelle kodus käis lapsepõlves kuri ja vastiku väljanägemisega doktor Coppelius. Poiss uskus, et ta on Sandmann, õel üleloomulik olend, kes puistab lastele liiva silma ja silmad kukuvad välja. Nathanieli isa suri ühe Coppeliuse teaduslik-alkeemilise eksperimendi käigus. Hilisemas elus kohtab Nathaniel doktor Coppolat, kes sarnaneb Coppeliusele ja müütab optilisi instrumente. Nathaniel armub tüdrukusse, kes tegelikult on Coppola loodud automaton, elusast inimesest praktiliselt eristamatu. Edasi on veidi sentimentalistikat ja madinat, kuni loo lõpus hulluks läinud Nathaniel end tapab. Põhimõtteliselt siis on Sandmann siin mad scientist, kes ehitab inimese sarnaseid masinaid ja tema seos Sandmanni müüdiga seisneb selles, et ta vajab inimese silmasid oma automatonitele.
Teksti on rohkesti tõlgendatud, sellest on leitud nii sotsiaalkriitikat kui psühholoogilis-freudistlikku mõistujuttu ja nii edasi. Hinnang sõltub sellest, kuidas seda üritada tarbida. Mina üritasin leida otsekohest meelelahutust aga see ei õnnestunud (ilma otsese kõneta, pidev jutustamine, lugeja poole pöördumised, ajastule iseloomulikud vohavad ülipikad ja keerutavad laused jne.) Romantismiperioodi ja ulmekirjanduse ajalugu uuriv teadlane hindaks kindlasti teisiti; põnevaks ajaviiteks lugemine on aga paras vaev. Samas, kui rafineeritud jutuvadast story välja filtreerida, saame päris korraliku sü?ee. Mille eest kas siis „rahuldav” hinne.