Kasutajainfo

Tiit Tarlap

13.11.1954-24.02.2017

  • Eesti

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Rajake tähetolmus

(romaan aastast 2016)

Hinne
Hindajaid
0
1
1
0
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (2)

Sisu: Kosmoseooper kosmoselaevaga "Robin Hood". Kuna laeva nimi on nii sobivalt valitud, siis juhuslikult sellest täiesti piisab sisukokkuvõtteks.
Plussid: Päris põnev
Miinused: Lõpp oli kiirustades kokku traageldatud ja täiesti ebausutava dialoogiga. Teine asi -- mis tugevalt häiris -- oli see, et peaaegu iga lehekülje peal keegi "irvitas" , "muigas" või "itsitas". Neid sõnu kasutati ülearu sõnade "lausus" või "ütles" sünonüümidena.  
Teksti loeti eesti keeles

Olen Tarlapi osas üsnagi kriitliseks muutunud ja on ka põhjust. Tema kaks viimast raamatut pole mulle tõesti pehmelt öeldes eriti meeldinud. Seda suurem on rõõm tunnistada, et antud teos on neist parem (pean silmas siis Aegade julma laulu ja Äraneetute pärijaid). Nimetatud kaks teost ei meeldinud mulle peamiselt liiga ohtra tsivilisatsioonivastase ängi tõttu ja ka selletõttu, et see äng oli minuarust pandud üsnagi meelevaldselt noorte peateglaste suhu. Liiga tugevalt oli neis romaanides tunda, et ei räägi mitte 20+ aastane nooruk, vaid pigem üsnagi eakas ja elus kibestunud autor. Antud teos teeb sellesmõttes õige sammu, et võtab esiteks tsivilisatsiooni peksu pisut vähemaks piirdudes pigem ahnete kapitalistide ja suurkorporatsioonide tümitamisega. Ja teiseks on tegelaseks siin sõjaveteranid, kellede suhu sobib sedalaadi sotsiaalne äng nagu rusikas sinnasamusesse silmaauku. See, kui mingid mitte eriti kõrgelt haritud ja silmalaugudeni kibestunud sõjardid raputavad ebamääraselt rusikat poliitikute ja valitsuse suunas ning üritavad siis mingit vastupanuliikumist ehitada, tundub määratult loogilisem. Ka meeldis mulle, et antud teos oli konkreetse korraliku lõpetusega. “Äraneetute pärijad” jättis tunde nagu oleks autoril lihtsalt mingil hetkel jaks või mõttelõng katkenud.
Sellega aga ka positiivne lõppeb ja algab nüüd siis kriitika. Tühja ja ennast kordavat kriitikat ärimeeste osas on liiga palju. Kõik on nagu mingist Gori karikatuurist, kus paksud isandad (Tarlapi keeles verejoojad) istuvad uuriketid kõhul kõlisemas bankettidel, löövad kristalli kokku ning köökus sõjasangar vaatab ukselt pealt ja poetab pisarat.
Teine ja veelgi suurem puudus on aga see, et teos on lihtsalt kohutavalt veniv. Mina ootaksin eelkõige Tarlapilt hoogset seiklusromaani, aga üllatuseks on tegemist õpikuga teemal: kuidas hakata piraadiks. Täpsemalt kuidas värvata mehi, kuidas säilitada distsipliini, kuidas leida edasimüüjaid, kuidas suhelda suurte gängsteritega, kuidas raha pesta, kuidas leida ohvreid, kuidas sidet pidada. Kosmosepiraadi elu on tegelikult üllatavalt rutiine. Esimese saja lehega suutsid nad kosmoselaeva röövida, nüüd teine sada lehte on nad röövinud ka viimaks esimese kaubalaeva ja selle edukalt maha müünud. Lõpuks oli mulje mis jäi, et 336 lehte on ilmselgelt liiga vähe, et kõiki neid kosmosepiraadi igapäeva muresid ja töid kajastada. Madin ise jääb just selle piraadi argimuredest kubiseva elu juures tagaplaanile. Näiteks üks teose lõpus toimuv vägagi oluline lahing antakse ette sisuliselt leheküljega. Samas kui kaubandust planeeritakse kümneid lehti, ehk isegi terve poogen.
Hetk, mil tundub, et hakkab viimaks põnevaks minema, summutatakse võimalus liiga kiirelt ja peategelased tulevad nende peadekohale kogunenud raskest olukorrast välja äärmiselt puhtalt. Suuresti esiteks tänu heale õnnele ja võimsale sõbrale. Ehk teos pole lihtsalt tasakaalus, märul jääb kõige planeerimise kõrval liiga napiks. Ka paistab silma, kuidas autor üritab tehnoloogilistest küsimustest vaikselt mööda hiilida. Majandustehinguid ja manöövreid kirjeldatakse raamatupidajaliku täpsusega, samas ei saa lugeja isegi õiget aimu sellest milline peategelaste kosmoselaev välja näeb. Kahjuks kirjeldatakse isegi vabasadama tähtsaima mafiossi kodu põhjalikumalt kui näiteks kaptenisilda. Seda kuidas autor pole moodsa tehnikaga kursis rõhutab ilmekalt veel eriti üks üsnagi tühine lõik.
“Ootamatult hakkas sumisema Tsuijoshi Kabajasi kommunikaator. /--/ Tema oli ainus, kellel see isegi tippnõupidamisel võis olla. Kabajasi võttis taskust aparaadi, mis polnud suurem kui sigaretipakk, vastas ja jäi kuulama.”
Ühesõnaga, et kogu see arvustus liiga masendavalt kriitiliseks ei muutuks pean lõpuks siiski möönma veelkord, et langus on asendunud taas tõusuga ja arengut on silmaga näha. Rajake tähetolmus on kahtlemata paari viimase aasta Tarlapi tugevaim teos. Loodetavasti on autor saanud nüüd enda madalseisust üle ja ka suurema ühiskonna teemalise viha välja elada ning järgmisena näeme taas seikluslikumaid ja tervikuna läbimõeldumaid romaane. Ka soovitaks autoril vähemalt proovida end moodsate tehnoloogiatega kurssi viia, ulmekirjanikule on see vältimatu. Kolm kahe miinusega või kaks kahe plussiga.
Arvustus ilmus esmakordselt 2016 detsembrikuu Reaktoris http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-rajake-tahetolmus
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Jutt leidub kogumikus "Dangerous Women". 
Jutt ise aga kuulub omakorda sarja "The Imperials Saga", milles on hetkel 4 romaani, kuid mida ma lugenud ei ole.
Lugu ise: värske kosmoselaevastiku ohvitser kohtab kõrtsis üht joodikut, kes paljastab talle ühe galaktikalist mõõtu vandenõuteooria. Omaette oli see lugu lahjavõitu, kuid tekitas soovi "The Imperials Saga"-ga millalgi ligemat tutvust sõlmida.
 
Teksti loeti inglise keeles

Taustast:
"Esimese Seaduse" triloogia raamatute sündmused toimuvad tolle maailma ajaarvamise järgi aastatel 575-576. Triloogiale on kirjutatud 3 samasse maailma kuuluvat järge (mida eesti keeles (veel?) ei ole) ja nonde sündmused toimuvad erinevais paigus ja erinevate tegelastega aastatel 579 , 584 ja 590. Need järjed on üksteisest sõltumatult loetavad. Autoril on plaan kirjutada aga ka teine triloogia, mille raamatud antakse välja aastatel 2019-2021 ja kajastavad sündmusi, mis toimuvad "Esimese Seaduse" maailmas 605-???.
Kogumikus "Sharp Ends" koosneb aga erinevatest lühijuttudest, milles sündmusi vaadeldakse kõrvaltegelaste pilgu läbi. Lühijuttude tegevus toimub aastatel 566-592, mis tähendab seda, et need katavad suurema ajalise vahemiku, kui "paksudes" raamatutes. Kõrvaltegelaste silmade läbi on võimalik ka jälgida mõnede romaanikangelaste edasist saatust.
"Sharp Ends" pealkiri ise on vähemalt kahemõttelise maiguga: Ühest küljest on see vist eufemism sõnale "mõõk", teisest küljest aga lõpevad kõik lühilood suhteliselt järsult (teravalt), jättes tihti tee lahti äkilisteks edasisteks sündmuste arenguks.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat oli väga hea, kuid päris lõpus tundus, et tegu on pigem armastuseromaaniga, mitte ulmekaga.
 
Raamatul oli mõningasi sarnasusi Leckie "Abistav Õiglus"-ega. Võrdlesin aastanumbreid oletamaks, et kumb kirjanik on teiselt ideid laenanud.
 
Teksti loeti soome keeles

Eelnev arvustaja on päris täpselt ka minu enda mõtted osanud ära sõnastada.
 
Lisaks vaid kaks detaili omalt poolt juurde: Esiteks tundus kõige-kõige tagant paistev Suur Intriig jabur ja autori poolt meelevaldselt konstrueeritud. Teiseks oli raamatus üks väga tobe totrus sees, mis viitab kehvale ülelugemisele või toimetamisele. Nimelt kõnetas peamine kõrvaltegelane peategelast nimega "Dakota", mis ei olnud aga parasjagu nimi, mille all ta peategelast too hetk tundis.
Teksti loeti eesti keeles

David Mitchellil on eesti keeles varem ilmunud "Pilveatlas" ja "Varikirjas". Nende lugemine tekitas autori suhtes piisavalt suure huvi ja kui kogemata sattus näppu "The Bone Clocks", siis võtsin ka selle ette. Sisu on (suhteliselt sarnane "Varikirjas") suuremalt osalt tavapärane romaan. Ka siin kasutatakse ulmet-fantaasiat vaid näpuotsaga. Autor justkui naudiks pigem tavapäraste inimeste ja tavapäraste sündmuste kirjeldamist, kui et ulmet ennast.
 
Loo ulmedetailide lühike ülevaade:
a) Surematud tegelased. Nad taassünnivad nad uuesti peale surma, kuid mõnes uues kehas. 
b) Teist sorti surematud tegelased. Nad ei vanane, kui kasutavad regulaarselt muid hingi toiduks. "a)" ja "b)" omavahel eriti läbi ei saa. See on loo põhiliseks taustaks
c) Tavainimesed, kellel mõnedel on (mõnikord nende enda teadamatagi) selgeltnägemise või telepaatia võime. Peategelane (Holly Sykes) kuulub sellesse seltskonda.
 
Lugu ise leiab aset aastatel 1984-2043 ja põhiliselt keerleb tegevus Holly Sykes-i ümber, kes on tahtmatult etturina kaasatud surematute omavahelisse arveteklaarimisse.  Loo lõpuosa toimub pisut post-apokalüptilises õhkkonnas. Raamatu enda intriigid ei ole apokalüpsist tekitanud, sellega on hakkama saanud tavainimesed. Nimelt on globaalne soojenemine, vedelkütuste ammendumine ja pandeemiad kogu senise maailmakorralduse peapeale pööranud ja inimesed elavad siis hääbuva tehnika ajastus. Kuid seda raamatu viimast kuuendikku on praeguse pandeemia ajal päris põnev lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Lõpplahendus valmistas mulle pettumuse. Selline tunne oli, et loo ladumiseks kasutati rohkem telliseid, kui neid pärast üldse vaja oli. Lugesin igaks juhuks läbi ka eelnevad arvustused ja veendusin, et (vist) mitte midagi mulle arusaamatuks ei jäänud.
 
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes tundus nagu tegu oleks näidendi käsikirjaga. Dialoogil oli palju suurem roll, kui tegelaste tegevustel (või pigem tegevusetusel).
Loo oleks kergesti saanud palju paremaks sellega, et kui oleks keskendatud väiksemale arvule tegelastele ja leitud mingi sügavam süzhee. Kirjutada autor justkui täiesti oskas.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli kobe, kuid lõpp valmistas ka mulle pettumuse.
Suht arusaamatu on, kuidas Zurgutt suutis seda raamatut lugeda audioraamatuna: kirjanik kasutas ülemäära igasuguseid väljamõeldud kentsakaid sõnu, teooriad ja nimesid, mida oli isegi kirjapildis raske jälgida.
Lisaks häiris ka raamatu enda sisemises loogikas olnud aps: tähelaeva 4 erinevat rassi peaksid olema väljasuremise protsessis, kõige vanem rass kõige ennem. Põhjuseks "õigete" mateeriate segunemine "valede" mateeriatega, mis entroopia mõjul oleks tähelaevas pidanud aastasadade juures juhtuma. Esimeses järjekorras näiteks hapnik. 
Teksti loeti inglise keeles

Istunud kord Kunnas, Veskimees ja Berg maha ning hakanud juttu vestma. Õhtu edenedes ja õlle vähenedes läks vaidlus teravamaks ning igaüks proovis tõestada, et ta on parim militaarulme kirjutaja. Lõpuks otsustati küsimust lasta lahendada vahekohtunikul. Ouija laud oli Bergi tõttu nagunii olemas ja seetõttu kutsuti kohtunikuks Castaneda. Castanedat militaristika ei huvitanud, kuid kolmiku jutustamisoskus avaldas talle siiski muljet, ning ka mõnede kirjanike ligipääs füüsilisele maailmale ei teinud tema arust paha. Seetõttu C. tegi ettepaneku, et võiks kirjutada hoopis koos ja ta tuleb ka ise kaasautoriks. Joodud õlle mõjul hakkas Kunnasele, Bergile ja Veskimehele see idee meeldima. Kamba peale otsustati võtta pseudonüümiks "Markus Vetemaa". Ja näete nüüd, mis sellest välja tuli....
 
Raamatut lugedes tundus mulle, et Castaneda mõju käis heas mõttes tublisti kolmikust üle ja kaasautorite militaristlikust retoorikast jäi järgi vaid peategelase taust, mälestused ja mõningane ellusuhtumine. Lisaks tuli raamatusse sisse ka väga palju romantilisi keerdkäike ja oli täiesti arusaamatu, et kellelt see pärines. (Äkki on mõni kaasautor siin veel lisaks?).  Castaneda mõjul hargnes kogu raamat mitmeteks eri reaalsuses toimuvateks süzheeliinideks ja muutis lugemise tõsiseks vägitükiks, mida on ka eelmine arvustaja kurtnud.
 
Lugesin raamatu kaks korda läbi. Teisel lugemisel  suutsin kõiki teemasid enam-vähem jälgida ja (vist) ei jäänudki selles loos minu jaoks mitte ühtegi lahtist otsa :) . Üldmulje oli ülimalt positiivne. Kui see raamat oleks olnud mul Stalkeri hääletuse ajaks loetud, siis oleksin ma hääletanud selle raamatu kindlalt esikohale.  Ainuke kehv detail raamatus: kasutati liiga palju väljendit "muigama". Pikapeale hakkas see kõvasti häirima, kuid hindele mõju ei avaldanud.  Igatahes viin raamatu kohe varsti raamatukokku tagasi, maksan viivise (seda on päris mitme kuu jagu!) ja ostan poest uue.  
 
Väike spoiler: kui raamatu viimane lehekülg veidi arusaamatu tundub, siis tasub üle lugeda ka leheküljed CCCLXVIII ja CDXXXV ja mõtelda veidi ka nimede etümoloogiast ja metafooriast.
Teksti loeti eesti keeles

Sulesepp taob väsinult külmaks jahtunud rauda ja üritab sellele vinte peale väänata. Tagatipuks selgub, et alasi on valmistatud kuivatatud seenest.
 
Teksti loeti eesti keeles