Kasutajainfo

Tiit Tarlap

13.11.1954-24.02.2017

  • Eesti

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Rajake tähetolmus

(romaan aastast 2016)

Hinne
Hindajaid
0
1
1
0
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (2)

Sisu: Kosmoseooper kosmoselaevaga "Robin Hood". Kuna laeva nimi on nii sobivalt valitud, siis juhuslikult sellest täiesti piisab sisukokkuvõtteks.
Plussid: Päris põnev
Miinused: Lõpp oli kiirustades kokku traageldatud ja täiesti ebausutava dialoogiga. Teine asi -- mis tugevalt häiris -- oli see, et peaaegu iga lehekülje peal keegi "irvitas" , "muigas" või "itsitas". Neid sõnu kasutati ülearu sõnade "lausus" või "ütles" sünonüümidena.  
Teksti loeti eesti keeles

Olen Tarlapi osas üsnagi kriitliseks muutunud ja on ka põhjust. Tema kaks viimast raamatut pole mulle tõesti pehmelt öeldes eriti meeldinud. Seda suurem on rõõm tunnistada, et antud teos on neist parem (pean silmas siis Aegade julma laulu ja Äraneetute pärijaid). Nimetatud kaks teost ei meeldinud mulle peamiselt liiga ohtra tsivilisatsioonivastase ängi tõttu ja ka selletõttu, et see äng oli minuarust pandud üsnagi meelevaldselt noorte peateglaste suhu. Liiga tugevalt oli neis romaanides tunda, et ei räägi mitte 20+ aastane nooruk, vaid pigem üsnagi eakas ja elus kibestunud autor. Antud teos teeb sellesmõttes õige sammu, et võtab esiteks tsivilisatsiooni peksu pisut vähemaks piirdudes pigem ahnete kapitalistide ja suurkorporatsioonide tümitamisega. Ja teiseks on tegelaseks siin sõjaveteranid, kellede suhu sobib sedalaadi sotsiaalne äng nagu rusikas sinnasamusesse silmaauku. See, kui mingid mitte eriti kõrgelt haritud ja silmalaugudeni kibestunud sõjardid raputavad ebamääraselt rusikat poliitikute ja valitsuse suunas ning üritavad siis mingit vastupanuliikumist ehitada, tundub määratult loogilisem. Ka meeldis mulle, et antud teos oli konkreetse korraliku lõpetusega. “Äraneetute pärijad” jättis tunde nagu oleks autoril lihtsalt mingil hetkel jaks või mõttelõng katkenud.
Sellega aga ka positiivne lõppeb ja algab nüüd siis kriitika. Tühja ja ennast kordavat kriitikat ärimeeste osas on liiga palju. Kõik on nagu mingist Gori karikatuurist, kus paksud isandad (Tarlapi keeles verejoojad) istuvad uuriketid kõhul kõlisemas bankettidel, löövad kristalli kokku ning köökus sõjasangar vaatab ukselt pealt ja poetab pisarat.
Teine ja veelgi suurem puudus on aga see, et teos on lihtsalt kohutavalt veniv. Mina ootaksin eelkõige Tarlapilt hoogset seiklusromaani, aga üllatuseks on tegemist õpikuga teemal: kuidas hakata piraadiks. Täpsemalt kuidas värvata mehi, kuidas säilitada distsipliini, kuidas leida edasimüüjaid, kuidas suhelda suurte gängsteritega, kuidas raha pesta, kuidas leida ohvreid, kuidas sidet pidada. Kosmosepiraadi elu on tegelikult üllatavalt rutiine. Esimese saja lehega suutsid nad kosmoselaeva röövida, nüüd teine sada lehte on nad röövinud ka viimaks esimese kaubalaeva ja selle edukalt maha müünud. Lõpuks oli mulje mis jäi, et 336 lehte on ilmselgelt liiga vähe, et kõiki neid kosmosepiraadi igapäeva muresid ja töid kajastada. Madin ise jääb just selle piraadi argimuredest kubiseva elu juures tagaplaanile. Näiteks üks teose lõpus toimuv vägagi oluline lahing antakse ette sisuliselt leheküljega. Samas kui kaubandust planeeritakse kümneid lehti, ehk isegi terve poogen.
Hetk, mil tundub, et hakkab viimaks põnevaks minema, summutatakse võimalus liiga kiirelt ja peategelased tulevad nende peadekohale kogunenud raskest olukorrast välja äärmiselt puhtalt. Suuresti esiteks tänu heale õnnele ja võimsale sõbrale. Ehk teos pole lihtsalt tasakaalus, märul jääb kõige planeerimise kõrval liiga napiks. Ka paistab silma, kuidas autor üritab tehnoloogilistest küsimustest vaikselt mööda hiilida. Majandustehinguid ja manöövreid kirjeldatakse raamatupidajaliku täpsusega, samas ei saa lugeja isegi õiget aimu sellest milline peategelaste kosmoselaev välja näeb. Kahjuks kirjeldatakse isegi vabasadama tähtsaima mafiossi kodu põhjalikumalt kui näiteks kaptenisilda. Seda kuidas autor pole moodsa tehnikaga kursis rõhutab ilmekalt veel eriti üks üsnagi tühine lõik.
“Ootamatult hakkas sumisema Tsuijoshi Kabajasi kommunikaator. /--/ Tema oli ainus, kellel see isegi tippnõupidamisel võis olla. Kabajasi võttis taskust aparaadi, mis polnud suurem kui sigaretipakk, vastas ja jäi kuulama.”
Ühesõnaga, et kogu see arvustus liiga masendavalt kriitiliseks ei muutuks pean lõpuks siiski möönma veelkord, et langus on asendunud taas tõusuga ja arengut on silmaga näha. Rajake tähetolmus on kahtlemata paari viimase aasta Tarlapi tugevaim teos. Loodetavasti on autor saanud nüüd enda madalseisust üle ja ka suurema ühiskonna teemalise viha välja elada ning järgmisena näeme taas seikluslikumaid ja tervikuna läbimõeldumaid romaane. Ka soovitaks autoril vähemalt proovida end moodsate tehnoloogiatega kurssi viia, ulmekirjanikule on see vältimatu. Kolm kahe miinusega või kaks kahe plussiga.
Arvustus ilmus esmakordselt 2016 detsembrikuu Reaktoris http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-rajake-tahetolmus
Teksti loeti eesti keeles
x
Joel Jans
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustust:

Hea vastukaal samuti hiljuti loetud Perumovi "Haldjate pistodale". Viimane oli kohutavalt veniv sõrmuste isanda uusversioon: jälle laisk kääbik, jälle vapper robustne päkkar, jälle turmamäel süttib tuli, jälle morias orkid kolistavad. Ehk ei midagi uut.  
 
Lazartsuk oli hoopis teine teema. Isegi see, et ta oli ilma mingi varjamiseta kirjutanud orkid ausateks venelasteks ja haldjad kaunites mundrites natsideks, oli kuidagi mõnus mitte häiriv. Ma saan sellest mõttemaalmast aru. Kui lugesin Sõrmuste isanda originaali ja vaatasin filme oli ka mu hinges kahtlus, et need haldjad pole ikka õiged mehed. Kas see on nüüd mingi ida-euroopa inimese paranoia või elutarkus ei tea öelda aga lugu julgen soovitada. Seda enam, et netis emakeeles olemas.  
Teksti loeti eesti keeles

Kui „Me armastame maad”, esimene kogumik oli tõesti väga tugevalt maa armastuse ja sinna tagasipöördumise teemale keskendunud, siis teine osa annab minu arvates pigem läbilõike Vene ulmest ja seal valitsenud stiilidest. Antoloogia algab 50-60ndate Nliidu kirjandusele omaste märterluslugudega ja jõuab välja 21. sajandini ehk isekate ja küüniliste tegelasteni. Sellist sarnast ülesehitust, kus liigutakse helgematest juttudest aina süngemaisse, kasutas Veiko ka enda koostatud „Keskpäeva varjude” puhul ning minule selline stiil meeldib. Kuigi üheks selle kõrvalmõjuks oli antud kogumikuga, et nüüd, mil lugemisest rohkem kui kuu, kipuvad mitmed sarnase stiili ning tooniga kõrvuti asetsenud lood kokku sulanduma. Eriti just esimesed kolm teksti: Georgi Gurevitš „Lohe Infra“ (1958),Valentina Žuravljova „Astronaut“ (1960) ja sama autori „„Kotkapoeg“ ei naase” (1961), mis tundusid juba lugedes nagu ühe autori poolt loodud pildikesed samasse maailma. Hoolimata enda nõukogude paatosest on need lood samas kuidagi helged ja mõnusad. Samuti ei mõju neis olevad eneseohverdused mitte kui tülgastavad kommunismi laiendamiseks mõeldud kangelasteod, vaid inimlikud ning raskelt tulnud otsused. „„Kotkapoeg“ ei naase” kukub ehk neist stiililiselt kõige rohkem välja. Kusjuures üks asi millega need vanad lood veel võluvad on ka tehniline läbimõeldus, isegi kui tehnoloogia pole jutus kõige esmasem teema, on rakettide omadusi, kiirusi jms üsna põhjalikult kajastatud ning see aitas vähemalt minul sageli paremini aduda, kuivõrd raske katsumus tähelend ikkagi on. Žuravljova „Astronaut” on neist ilmselt kõige parem, lohutu ja liigutav lugu ning ka pagana hästi kirja pandud. Vähemalt mul tulid lugedes silme ette kõik need värvid, millega astronaut maalis. 

Looga Ilja Varšavski „Otsusta ometi, piloot!“ (1965) lõpeb ka helgete kosmoseavastamiste tsükkel. Enam ei ole iga lend oluline ja esmakordne, vaid toimuvad juba regulaarselt nagu lennureisid ning vanu kangelasi pole enam vaja. Ka Dmitri Bilenkini „Tema Marss“ (1971) ja Olga Larionova „Päike jõuab Veevalajasse“ (1981) kuuluvad sellesse teise mõttelisse tsüklisse. Ka siin on kolmiku viimane lugu minu arvates kõige nõrgem. Pisut nõrgaks jääb minu maitsele ka Sergei Kazmenko „Viimane laev“ (1982, avaldatud võrgus 2014). Kohe temale järgnev Kir Bulõtšov „Kolmteist aastat teel“ (1984) ei vea aga alt. Kir läheb stiililiselt tagasi esimeste kolme jutu ajastusse. Toon on seal küll muidugi märksa omakasupüüdlikum, aga sisaldab samas piisavalt esimeste juttude naiivsust. Inimesed ei mõtle enam niiväga kollektiivile vaid pigem iseendile ja oma soovidele.

Mihhail Puhhov „Üles visatud“ (1990) on samuti üks imelik tekst, väga raskelt loetav, aga enda ideelt ja selle laiahaardelisuselt kogu teose kõige suurejoonelisem ning geniaalsem. Autor võtab ette raske ülesande, kiigata singulaarsuse taha ja veab selle isegi minu arust auga välja - vähemalt ideeliselt. Hakkiva stiiliga läheb ta minuarust küll tublisti liiale, aga väga hea lugu sellegipoolest.

Boriss Rudenko „Limaan“ (2005) on mu kolmas kõige-kõige lemmik antud kogumikust. Puhtalt ülesehitatud inimlikule nahapäästmise soovile aga oi kui valusa lõpuga. 

Vladimir Iljin „Kaugkosmose seadus“ (2007). Minuarust natuke liiga anekdootlik lugu ja võll keeratakse üle, mistõttu muutub asi juba satiiriks ja mitte nii heaks ka pealekauba. Eriti kuna lõpplahendus oli etteaimatav.

Aleksandr Zolotko „Eluskala kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika“ (2012). Stiililiselt ühtne viimase looga. Ilmselt võib öelda, et ka kolm antoloogia viimast lugu moodustavad mingi terviku. Ainult, et esimese kolmiku täielike antipoodidena on need puhtalt küünilistest inimestest ning Zolotko oma paremuselt teisel kohal. Idee on hea, tegelased on samuti värvikalt välja joonistatud aga midagi jääb siiski puudu, ning antoloogia parima kolmiku seltsist jääb ta napilt välja.

Ehk siis mitte nii hea kui „Me armastame maad 1”, aga korrralik kogumik sellest hoolimata. Veiko on teinud hea töö ja häid ning väga häid jutte leidus rohkem, kui nii mõneski teises antoloogias.
Arvutus ilmus esmakordselt Reaktor 2017 aasta detsembrinumbris http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-me-armastame-maad-2
Teksti loeti eesti keeles

Tuleb mingi jurakas meie tähesüsteemi, inimesed käivad seal ringi ahhetavad- ning ohhetavad ja lähevad lõpuks sama targalt minema. Ilmselt üks igavamaid ulmeraamatuid, mida olen lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

1. Päästa meid kurjast
Jah, kindlasti hästi kirja pandud aga kuhu jäi ulme? Kogu tegevus oleks võinud leida aset ka mõnes väikeriigi sadamas. Ehk ulme võiks kulissidest suurem roll kanda olla. Lisaks veel see lõputu kohvijoomine, mis kohati omandas päris naljakad mõõtmed. Näiteks kuidas üks agenditedest teeb äärmiselt pingelise situatsiooni aeg ettepaneku jama lõpetada ja kohvi jooma minna. Teiseks oli loo lõpp liiga ebamäärane. Paljugi jäi lahtiseks, näiteks mina oleks tahtnud küll teada saada, et millega kõige kõrgemat jaama ülemust ähvardati. Ka Tähetolmu saabumine mõjus üleliigsena. Autorid oleks tahtnud sellega justkui näidata, et halvad saavad siiski karistatud ning ühtlasi siduda lugu tihedamalt Weinbergi maailmaga. Muide, mul oli selle looga ka harukordne võimalus lugeda esialgset, ainult Weinbergi, versiooni (ta algne plaan oli see Reaktoris avaldada), ning Reidari poolt kirjutatu on küll napp aga kindlasti oluline. Reidar taipas nutikalt ära, et õudust tuleb ka lugejale lähedalt näidata, mitte sellest vaid kohvikõrvale rääkida ning andis loole minuarust kõvasti elu juurde ning kergitas minu silmis ka hinnet, milleks tugev kolm.

 

2. Tsölibaadi lõpp
Mõnus lugu ja rohkem ei kommenteerikski. Üks minu kindlaid selle kogumiku lemmikuid ning sarnaselt Habichtile tulid ka mul silme ette Kuttneri „Hogbenid”. Hinne viis.

 

3. Juhtmevaba armastus
Esimene pool jutust on päris mõnusalt kirja pandud krimilugu, kus kaugelt saabunud uurija tegeleb võika mõrva uurimisega. Aga selle teise poole oleks justkui teine autor kirjutanud. Ühtäkki visatakse krimimüsteeriumi arendamine kõrvale ning seni mõnusalt kulgenud uurimistöö asendub mingi ebaloogilise juraga. Peategelane satub poolkogematta mõrvari ülestunnistust kuulma, talt rebitakse käsi küljest ning mõrvari paljastamise asemel hakkab ta hoopis miskile vanamehele eutanaasiat organiseerima. Taustal möllamas veel miski Schrödingeri politseihaarang, mis toimub ja ei toimu ning siis jälle toimub. Tundub nagu oleks autoril äkitselt kirutamisest villand saanud ja siis lõpu viie minutiga kokku visanud ja pärast isegi mitte üle lugenud. Potentsiaalselt hea krimi-ulme lõppes totruste kuhjaga ning seetõttu minupoolt hindeks kaks miinus.

 

4. Enne kui lahvatab leek
Hea lugu, head ideed, korralikult kirja pandud ning põnev. Aga kuhu jäi lõpp? Juba teine selle antoloogia lugu, mis lõppeb ilma mingi selgituseta lihtsalt ära. Ehk tahtis autor teha Strugatskite stiilis lahtise lõpu? No see kukkus tal küll siis vabandage väljendust sitasti välja. Muidu oleks viiegi pannud aga lõpu tõttu tuleb selline väga kõhklev kolm, pika-pika miinusega.

 

5. Tuulerändur
Tore dark-fantasy, mis meenutas Sapkowski nõiduri lugusid. Peamiseks miinuseks on jutu teatav mustandlikkus. See oleks nii lausetelt, kui ka sisult tunduvalt kõvemat toimetamist tahtnud. Aga nelja saab kindlasti ära ja jekimov on minuarvates endiselt üks kõige lubavamaid uusi eesti autoreid.

 

6. Kõik kivide pärast
Suhteliselt rumal MILF satub maagilise huulepulga tõttu kahe maailma vahel pendeldama. Kirja pandud ladusalt aga juttu ennast ei ole, on mingi maagiline episood inimese elust, kes pole ei huvitav ega ka ebameeldiv vaid lihtsalt igav. Lõpp jäi autoril samuti kirjutamata seega hindeks kindel kaks.

 

7. Meie külas nähti imet
Jällegi üks väga hea lugu, mida ma pikalt kommenteerima ei vaevu. Viis.

 

8. Jumala hingus
Kõige häirivam on selle jutu juures tema liiga vanamoeline stiil. See pole enam kosmos vaid mingi 19 sajandi metsiku lääne kolgas. Võibolla olekski see jutt aurupungina paremini toiminud? Iseenesest polnud ju muidu vigagi, võiks nii neljagi anda aga anakronismid ning mõningane etteaimatavus venitavad kolme peale.

 

9. Raske vihm
Kolmas lõputa lugu ja ma vist hakkan selle konseptsiooniga juba harjuma. Igaljuhul poolepealt katkestamise tunne oli ka siin aga Manfredi loodud maailmas see isegi ei häirinud. Lugu oli meeldiv segu „Perdido tänava jaamast” ja Strugatskite „Linnast”. Määndumine, veidrad haigused, pidev pimedus, lootusetus, hallus, vaesus olid mõjusalt-mahlaselt kirja pandud ning peategelane mõjus usutavalt. Lisaks oli veel lugedes peas kummitamas mõnus aimdus, et see kõik on vaid tükike suuremast ja palju haiglasemast maailmast. Seega panen (väikeste kõhkluste saatel) viie ära.

 

10. Rohelistest välisseintest plastakendeni ehk Näitus Geuna linnapildi ajaloost
Olustikupildike usuhullu naise elust feodalismi langenud kosmosemaailmas. Meenutas heas mõttes „Juuksevaibakudujaid”, maailm vähemalt ise tundus vägagi sarnane. Hea hinde panekut takistab aga kirjutamiseks kasutatud stiil. Oli see siis tahtlikult või tahtmatu aga laused tundusid liigestest lahti ning sõnade järjekord oli kohati neis suvaline. Vähemalt minul muutis see eksperimentaalne kirjaviis lugemise ääretult raskeks (lugesin mitmes jaos aegajalt pause tehes) ja seega puhtalt loetamatuse eest hindeks kindel 2.

 

11. Mina: kaitsja
Üks! kindel üks või pigem isegi null! See pole lugu vaid halb inglite elust jutustav viienda klassi koolikirjand. Mina seda lõpuni lugeda ei suutnudki, kümme lehte taevase elu vaimuvaest kirjeldust oli juba täiesti piisav. Tegelikult oli sedagi liiga palju, mismoodi sihuke jama küll esikümnesse pääses mina aru ei saa. Seda enam, et olen lugenud ju ka teise ja kolmandasse kümnesse kuuluvaid tekste ja seal leidus kõvasti paremat kraami ja suurem enamus neist sisaldas mäekõrguse võrra rohkem mõtet või stiili. Isegi eelmise jutuvõistluse Helen Käidu lood tunduvad selle tekstiga võrreldes Stalkeri väärilised. Paber nuttis, kui seda juttu talle trükikojas pressiti ja ilmselgelt oli zürii seda hinnates kas pilves või purjus... või mõlemat.

Teksti loeti eesti keeles

Rooma leegionäär Ocavianus eksib Inglismaal enda vägede juurest eemale ning avastab ühest koopast kivi, mis kiirab müstilist musta valgust. Selgub, et selle kivi abil on võimalik teatud intervalli järel tuleviku või minevikuga infot vahetada, misjärel rajab ta kivi valvamiseks salajase ordu. Edasine tegevus toimub paraleelselt aastatel 1000, 1600 ja 2300 (ei viitsinud raamatust täpseid arve vaadata ja ümardasin). Aegamööda hakkab aga kõigis neis ajastutes elavatel munkadel tekkima arusaam, et midagi on selle rasket valgust eritava ja ajastuid ühendava monoliidiga valesti.
 
Erinevad minevikud on hästi kirja pandud, autor on (minuarvates) tabanud hästi erinevate ajastute inimeste mõttemaailma ning ka kujutatud tulevik on ulmeline ja täis lahedate ideedega tehnoloogiat (hingemasinad, kehadevahetamine jne). Lugu ise jookseb meeldivalt kiirelt ja kohati on seda isegi raske käest panna. Tabasin muide lugemise ajal end korduvalt mõttelt, et midagi on ka meie ajaliiniga valesti. Ei saa ju olla, et sellise läbimõeldud keskaegse maailmaga tugevalt zanriulmelise põneviku on kirjutanud Mart Sander aga mitte Indrek Hargla. Massaraks! Eesti ulmekirjanikud peaksid häbi tundma. Alguses tuleb Kunnaselt Gort Ashryn ja nüüd siis Lux gravis. igaljuhul olen tõesti positiivselt üllatunud ja minupoolt saab see raamat maksimaalse hinde. Kahtlemata üks selle aasta parimaid kodumaiseid ulmeteoseid ning on tõesti kahu, et Stalkeri hääletuses satub see tõlkeulme alla.
 
PS: Üks eelnev antud raamatu arvustaja on avaldanud imestust naistegelaste puudumise üle. Mina ei suuda seda küll parimagi tahtmise juures veaks pidada. Kogu tegevus toimub ju ikkagi karmi korraga mungakloostris ning kõige kauem koht, kuhu sealt satutakse on kloostri kõrval kasvav mets.
 
PPS: Ka järelsõna on asjalik, mulle meeldis raamatus tegutsevate (ka fiktiivsete) tegelaste kohta rohkem tausta saada. Nagu väike mõnus lisaboonus kogu loole.
Teksti loeti eesti keeles

Naljakas lugu, kuigi teine raamat on täiskasvanulikum, kus peategelane trügib juba suurte meeste mängumaale, meeldis see mulle vähem. Lahingud on eepilisemad, kosmoselaevad müdistavad ringi ja planeetide saatused on õhus aga köitis vähem. Ilmselt asi selles, et rohkem keskendutakse erinevatele intriigidele ja üks hirmus risti-rästi ja topelt üle kõigi käiv intriigipunumine on mulle alati nõksa igav tundunud. Need intriigid tõmbavad ka tempot alla ja lasevad paista liiga selgelt sellel välja, et autor ei anna enda tegelasele ühtegi hetke hingetõmbamiseks. Isegi kui tal on mõni lahingutest ja intriigidest vaba hetk siis ta lihtsalt valutab südant enda kui inimkonna pärast. Sihuke armutu nuudi amdine natuke väsitab, loogiline oleks, et ta tunneks mõnest pisiasjast vahel ka siirast rõõmu. Kasvõi sellest, et nüüd pole mitte midagi perse läinud. Aga tema mõtleb isegi kallima otsas olles mornilt maailma saatusest. Meenuvad juba Porutzik Rzevski anektoodid, kus Natasha on voodis ning kihku täis aga Pierre Bezuhhov vaatab mõisa aknast raagus puud ning mõtleb elu üle. Mul on tunne, et sel peategelasel on väga raskekujuline tööstress. Teiseks oli väga valus lugeda kohe peale Charles Strossi Singularity sky-d. Browni nägemust kosmosesõjast oli ikka kohmakas ja naeruväärne. Õnneks pole sedalaadi tehnovõhiklus läbiv joon. Maapeal toimuvad lahingud olid samas väga head, paistsid tõesti läbimõeldusega silma ja olid mõnusalt moodsat sõjatehnot täis. Kui veel nuriseda siis ka etteaimatavusega olid kehvad lood, kohati hakaks autori kirjutamismuster liiga selgelt eristuma, et kui ta teeb tegevuses väikese pausi siis on selge, et nüüd pöörab ta kõik peapeale ja enamasti polnud raske arusaada mis piinamisvahendi ta seekord enda tegelasele valib. Ajaviiteks endiselt huvitav lugeda aga täispunkte ei pane.
Teksti loeti eesti keeles

Maailmaloome oli viimase peal. Põrsikute elutsüklid, nende kohanemine dnad muutva viirusega ja ka virtuaalne tegelaskuju olid huvitavad ja mõjusid originaalselt. Card hoidis samuti suisa krimikirjaniku osavusega põnevust üleval, et mis nende Põrsikutega siis on ja miks nad tapavad ja seal tuli veel mitu ootamatut pööret. Ka religioossed teemad olid intrigeerivad, mulle tundus näiteks surnute eest kõnelemine huvitava ideena. Selline lahe humanistlik komme ja mulle on religiooni ja ulme sidumine alati paeluv tundunud. Aga miks ma ei suuda täispunkte anda? Selle neetud mehiko armuseebi pärast. Taustal on neetud põnev müsteerium seoses hästi loodud tulnukatega ja selleasemel keskendutakse lastele ja truudusetutele naistele ning nende kõigi probleemidele. Eessõnas ütles Card, et üks ta sõber kurtis lugedes kuidas ta ei suuda lastel vahet teha ning muutis neid värvikamateks. Noh mina ei suutnud neil sageli sellest hoolimata vahet teha. Miks pagan pidi neid tatte nii kuradi palju olema? Ma saan aru, et katoliiklik pere aga arvestades, et lapsi tehti peamiselt abieluvälliselt oleks olnud hea põhjus piirduda kolmega või sedasi. Peategelase ehk Enderiga samastumine oli ka peaaegu, et võimatu. Tegemist oli messia, sherlock holmesi ja supermani ristandiga ikka sõna otseses mõttes. Ülirikas, ülimõistev, ülikannatav, üliinteligentne. Ka kõige paadunum rets sulas tema pilgu all ning kõige kivinenum preester tuli tema poole üle ja andis sõbrakätt. See pole enam usutav karakter, see on Konstantin Päts Ivan Orava lugudest. Aga kui ulmeosa jälle mängu tuli siis oli see suurepärane. (less)
Teksti loeti eesti keeles

Kuu ordu tuhat aastat hiljem! Ehk elab kord kauges tulevikus noormees, keda peetakse Marsi koobastes kaevur-orjana. No ja mitte tavalise kaevurina vaid meisterkaevurina. Ühel hetkel kasvab aga ebaõiglus liiga suureks, tema värske abikaasa tapetakse tühise ülesastumise pärast ning ka noormeest ennast püütakse hukata. Hea vastupanuliikumine aga päästab ta ära, viib temaga läbi korralikku bioloogilise uuenduskuuri ning saadab lõpuks ülikunoortega koos "kooli", elu õppima ning klassiühiskonnal baseeruvat süsteemi seespoolt lammutama.
 
Et siis sisult lihtne ja kliskeelik aga kirja pandud üllatavalt nauditavalt. Koolis toimuv oli nagu Troonide mäng segatuna Battle royalega. Ilmselt on veel mingid tugevad seosed ka Hunger Gamesiga, aga pole seda saagat lugenud ega oska öelda kuipalju. Märulit leidub ohtralt, tegevus on tempokas ja kiire ning autor ei kipu enda peategelast ülemäära hellitama. Kohati kippusin isegi ära unustama, et tegemist young-adultiga. Probleemid olid seal üsna täiskasvanulikud ning tapeti, vannuti, vägistati ning vallutati Troonide mänguga võrdsel tasemel. Julgen soovitada. kui head ja haaravat ajaviitekat, mina ei suutnud igaljuhul käest panna enne kui oli lõpuni loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Miks ma üldse seda raamatut lugema hakkasin? Young adult pole ju kindlasti minu teema. Eks ikka küberpungi pärast. Selle subžanri fännina püüan kõik kättesaadava (ja eriti maakeeles) ilmunud kirjanduse läbi lugeda. Seda enam, et tegelikult olid kõigi seni lugenute arvamused kiitvad ja kohati lausa väga kiitvad.

Aga püüan mitte liiga ette rutata ja alustan algusest. Raamatu tegevus toimub kergelt düstoopilises lähitulevikus, kus valitsevad korporatsioonid (autor seda küll otse ei ütle, aga mitmeid vihjeid jagab, nt see kuidas valitsuse valimistel ei osale keegi jne). Seal maailmas sureb kõikehõlmava virtuaalse maailma loonud arvutinohik ja peidab oma päranduse kuskile mängu. Meie peategelasele, kes on rahatu ja vanemateta orb, on see muidugi suurepärane võimalus.

Üks asi, mis mind kohe hakkas häirima, oli see, et autor ei tahtnud niiväga luua ühte mõnusat ja rasket küberpunk-düstoopiat, vaid pigem lõputult nostalgitseda 80nendate üle. Kõik vihjed ja katsed päranduse kättesaamisega on seotud 80nendate popkultuuriga ja seetõttu leiab siit teosest kümneid ja kümneid lehekülgi täis konsoolimängude või vanade muusika/filmide kirjeldusi. Üheltpoolt on see isegi lahe, autor on niiöelda võtnud Jaapan otaku kultuuri ja sidunud selle anime&manga asemel 80nendatega. Teisalt hakkas see pikapeale väsitama. Konsoolimängud, mida tegelased mängisid, ei öelnud mulle midagi ja filmid, mille ümber jutt käis (Back to the future, Ladyhawk, Wargames jne) pole ükski minu absoluutsed lemmikud. Ma armastan ka 80nendaid aga pigem obskuursemate õudusfilmide või vanade märulite pärast.

Teine romaani häda on see, et kogu lugu kulgeb kuidagi pinge ja suuremate üllatuste vabalt. Vaprad teismelised ületavad raskusi, koguvad skoorpipunkte (ja raha ka päriselus). Minul polnud küll kogu raamatu käigus vähimatki kahtlust, et peategelane lõpuks maailma valisejaks saab ja ka armastatud tüdruku südame võidab. Natuke huvitavamaks läks siis kui ta vahepeal ka päriselus häkkis ja ringi liikus, kuid see jäi liiga lühikeseks episoodiks.
Liiga palju oli ka hetki, kus tegelane sai näiliselt lootusetus olukorras jumalikku abi kõrgemalt. Näiteks tuli appi mõni vana mänguarendaja või selgus, et kuskil poole mängu pealt saadud müstiline artefakt on täpselt sobiv just selleks olukorraks.

Tehniliselt on tegemist taas ühe minuarust YoungAdulti kõige ekspluateerituma teemaga ehk nn „lohutusromaaniga”, mis näitab, et ka inetust paksust nohikust võib saada kogu maailma isand ning kõik tema arvuti taga mängudele kulutatud aeg võib kunagi end kuhjaga ära tasuda. Arvestades muidugi seda, et arvutimängud võetakse varsti (või juba võeti?) olümpiaalaks, siis polegi siin raamatus öeldu väga vale.

Raamatu nr2 peategelase ehk virtuaalmaailma OASIS kiituseks võib öelda, et see oli kirjeldatud tõepoolest mastaapselt ja huvitavalt. Sellises maailmas seikles ja mängiks isegi. Ainult häkkimisi ja küberkuritegevust oleks rohkem oodanud. Niipalju, kui ma World of Warcraftist loen, siis seal ikka tuleb neid ette. OASISes ei paistnud olevat isegi lõputuid Hiina „artefacti vabrikuid”, kus väikesed töökad hiinlased ööd ja päevad mingeid esemeid valmistavad, et neid siis rikastele mänguritele maha müüa. OASIS tundus allakäinud ja vaesunud reaalse maailmaga tõepoolest oaas ja mõjus mõnevõrra ebausutavalt. Inimesed kipuvad kõik enda probleemid ja negatiivsed küljed ka väga kiirelt mängudesse kaasa tooma. Minu lühikesed kokkupuuted erinevate laiendreaalsuse ja muude mängudega on pigem seda ka kinnitanud.

Huh, sai päris palju nurisetud. Kokkuvõtteks võin siiski öelda, et ma lugemist ei kahetse ja kuigi mingit erilist vaimustust ei tekitanud siis igav lugemine ka polnud. Pigem on asi selles, et ma pole antud teose sihtgrupp. Kujutan ette, et mõni noorem, vähem küünilisem ja rohkem arvutimängudest-80nendatest vaimustuv noor inimene võib siit raamatust leida ohtralt tegelasi kellega samastuda.
Arvustus ilmus algpäraselt juuni Reaktorist http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-valmistub-esimene-mangija
Teksti loeti eesti keeles

Kogumik kus mõned lood paremad ja teised jälle kehvemad, ehk kokku okei lugemine aga samas ka kahtlemata mitte parim kogumik. Huvitav on ka see, et juttudest paistab kuidagi eriti tugevalt kas siis Asimovi või 50-ndate enda naiivsus. Nt esimene lugu (hea lugu, mulle meeldis) käib vastu minuarust inimloogikale. Inimene üldiselt kui on vähegi võimalus konkurenti edestada siis ta leiab selle idee, ehk selleks ei pea geenius olema, et lugemine taasavastada. Eriti kui mängus on suur kasum ja võit. Surev öö jäi mulle ka viletsaks (ilmetud karakterid, pastakast imetud konflikt) ning matemaatika teemaline naljalugu meenutas liiga palju Algernoni kogumikust juttu "Mees kes võitis sõja." ja polnud eriti naljakas. Kõige rohkem meeldis mulle üllatuseks eelviimane ja maailma tähtsaima küsimuse lugu. Isegi Inetu poisike jäi ülelugemisel selle varju. Loetavad olid üldiselt veel "Olen marsportis ilma hildata" ja ka Multivaci jutt.
Teksti loeti eesti keeles

Avastasin seda raamatut lugema hakates, et ma ei mäleta triloogia teisest osast mitte midagi. Esimene ja selle sündmustik on päris hästi meeles aga mis seal teises siis toimus? No mitte ei mäleta. Eks peamiselt seepärast, et kui esimene osa oli hoogne ning uusi ideid täis siis teine osa kujutas endast märksa lihtsamat kosmoselugu. Õnnetuseks on sama lugu ka kolmanda osaga. Kardan, et aasta peale lugemist ei mäleta ma ka sellest midagi. Esiteks on puudu siin täiesti esimesena ja teise osa seikluslikkus. Valdav osa ehk 95% teosest käib poliitika ajamine. See algab kahe hindust kitsekaupleja vahelise tülilahendamisega ja sedamoodi kitse kaubeldakse peaaegu kuni viimase leheküljeni ainult juba suuremas mastaabis. Meenutagem siinkohal kuivõrd intrigeerivalt algas esimene teos ja kohe kuidagi kahju hakkab.
Tahtsin esimese hooga kirjutada, et teoses puudub mastaapsus siis kui järele mõelda on puuduv asi hoopis ingliskeeles "Sense of wonder" - kui esimeses teoses antakse meile ette põnevat tehnoloogiat, keerukaid rasse ja antakse mõista, et universumis on väga väga palju erinevaid liike. Siis antud tekstis võib päris kergesti ära unustada, et tegemist on tulnukatega. Nad käituvad igasmõttes inimestena ja isegi tõlkija on nt ühes lõigus kasutanud sõna inimesed nii maalaste kui tulnukate kohta. Kõikidel sadadel rassidel tunduvad olevat inimestega pea üks-ühesed motiivid ja soovid elukeskkondade ja muu osas ja koloniseerimine tundub käivat umbes samamoodi kui ameerika asustamise ajal. Peetakse loomi, külvatakse põlde ja ehitatakse onne ning kaitseasundusi ja kõik. Milline peaks koloniseerimine siis olema? Viitaks siinkohal Leinsteri "Uurimismeeskonnale", kus koloniseerijad polnud lihtsalt ainult suur hulk farmereid ja ehitajaid vaid iga planeet oli omaette projekt. Kasutati maasamastamist, ehitati megastruktuure. Meil on praegugi juba hunnik projekte kuidas marssi elukõlbulikuks muuta. Alates tehislikest magnetväljadest kuni marsi tuumapommitamiseni, et seal tolmust atmosfääri luua. Scalzi astub siin isegi maa teadlaste fantaasiaruumis mängides sammukese tagasi ja tema koloniseerimine on lihtsalt igav. Korra märgatakse ka mingit võõrast rassi aga sellega kokkupuude jääb lahtiseks liinikst ja oli ilmselt sisse toodud vaid seepärast, et autorile endalegi hakkas toimuv igavana paistma.
Mis on tegelikult naljakas on see, et kuigi Viimane koloonia ei paista niisamagi väga tehno üleküllusega silma üritab Scalzi seda veelgi maha kraapida. Nimelt tekitab ta olukorra kus maalased ei saa kasutada enda tahvelarvuteid ja muid masinaid sest need suhtlevad omavahel wifi vms raadiolainetega. Selleks siis, et tulnukad neid ei leiaks. Ma pole kindlasti mingi sideinsener aga niipalju kui ma tean siis kõrgsagedus levib päris kehvalt ja universumis kus on miljoneid tähti ja miljoneid planeete tundub karta, et paarituhande mobiiliseadme levi annab nad tulnukatele välja, noh see tundub kuidagi läbimõtlematu.
Kas ma midagi head ka lõpuks oskan öelda? Väga vist mitte, lõpus läks siiski natuke kõvemaks ragistamiseks ka aga üldiselt käis üks tüütu intriigide ja poliitika punumine nagu oleks endiselt veel tegemist purjelaevade ajastu ja saarekeste jagamisega ning eks seetõttu hakkaski mõte omasoodu tehnoloogia ja muu peale libisema.
Mind kui transhumanismi pooldajat häris natuke muide ka see transhumanismi vastane joga. Üks peategelane nt oli väga häiritud ja kippus läbi raamatu undama, et teda on tehtud rohkemaks kui inimene ja teadupärast vähendab see inimlikkust. Bullshitt! kas prillide ja hambaproteeside kandmine muudab mu vähem inimeseks...aga südameprotees? Võibolla tahtis Scalzi öelda, et tänamatuid värdjaid on igal ajastul.
Kokkuvõtteks on kahju, et esimeses teoses sedavõrd uudselt ja hoogsalt alanud sari on sumbunud sedavõrd kuivaks ning ideedevaeseks.
Teksti loeti eesti keeles

Romaan koosneb justkui kahest-kolmest erinevast lühiromaanist. Esimene pool on siis Reaktoris kunagi ilmunud osa, kus Teklandi Nahkpael teeb sisuliselt tühja piimaringi, ehk ta pääsetakse vastu tahtmist vanglast, viiakse planeedile X kus ta leiab mingi ammu unustatud tulnukate baasi ja satub loo lõpuks tagasi vanglasse. Teises pooles pööratakse fookus hoopis tema kunagise õpilase peale, kes paljuski mõttes on tegelikult nagu peategelase kaksikvend. Räägitakse tema lugu ära ja alles siis algas minujaoks huvitav kolmas osa.
Kui ma enne seda olin lugenud puhtalt misioonitundest ja olgem ausad, natuke seda lugu ka sisse vägistanud (ilmselt asi selles ka, et see esimene Reaktoris ilmunud osa ei kannatanud väga ülelugemist - oli teisel korral lihtsalt igav) siis nii kui mängu tuli allakukkunud kosmoselaeva AI nimega Aleksei ja hakati seal kloonide ja nanomasinatega mässama lugesin juba suure huviga ning keel suunurgas.
Arvestades, et Weinbrgi motiiv oli ikkagi kirjutada terviklikku romaani oleks tulnud esimene pool tõhusamalt ümber töödelda. Kusjuures huvitava nüansina rõhutab seda, et tegemist on jutukoguga ka see, et mitmeid asju selgitatakse korduvalt eri peatükkides üle. Näiteks gild - seal raamatus oli vähemalt kaks korda kui sisuliselt sama jutt korrati üle. Või siis lumeinimesed samamoodi. Tekitas tahtmise lehte keerata - jah ma olen seda lugenud, aitab. Ka tekitasid kohati koomilisi hetki esimesse juttu juurde kirjutatud palgasõdurid. Minuarust oli tegemist üldse täiesti kasutu kõrvalliiniga, mis muutus oma tahtmatu julmusega naeruväärseks. No näiteks hetk kui palasõdurid ajavad Nahkpaela taga ja satuvad kuskil planeedil Y motelli. Selle asemel, et motelli pidavat tolgust natuke ähvardada või rahaga määrida veavad nad ta oma hotellituppa, ähvardavad pikalt piinamise ja füüsilise vägivallaga ja saavad teada lõpuks kaks fakti, et jah - peategelane oli motellis ja ta läks mägedesse. Huvitav kas need ülimalt asjatundlike jõujunnidena tutvustatud mehed küsivad teed lähimasse bensiinijaama ka sama idiootliku tõhususega? Aga nagu juba mainisin oli raamatu kolmas jutustus väga hea ja päästis minujaoks üldmuljes vägagi palju. Kui vahepeal olin juba paanikas, et pean eesti ulmekirjanduse tulevikulootusele hindeks ühe või kahe virutama siis lõpp oli teosel nelja või isegi viievääriline. Seal oli juba hüpliku ja natuke sihitu seikluse asemel korralik SF lugu just sedamoodi nagu ta mulle meeldib ehk ohtrate tehniliste vidinate ja vahvate tugevalt ulmeliste kõrvaltegelatega. Autor oleks justkui viimaks ometi arusaanud kuhu ta tahab lugu viia ja kes on talle kõige olulisemad tegelased kellega ta tahab mängida. Väikese spoilerina võin öelda ka seda, et tegevus otsa siin romaanis siiski ei saa ning lõppeb "cliffhangeriga" ehk siis ilmselt on oodata ka järge.
Mis puutub toimetamisse siis minu tabasin mitmeid kohti, mis oleksid tahtnud ülelugemist-parandamist. Näiteks kraapis silma koht kus seltskond on võõras tähelaevas, kus nad tõmbavad lahti esimese külmaune kirstu, misjärel nad koheselt teavad, keda ülejäänud kirstud sisaldavad. Sinna oleks justkui lause-kaks veel lisaks vaja olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist siis Clarke idee põhjal Baxteri poolt kirjapandud teos. Seega mitte kahe võrdväärse autori ühisteos, vaid pigem ikkagi puhtalt Baxteri kirjutatud asi. Baxterlikku stiili on tunda küll. Kuigi olen temalt lugenud varemalt vaid ühe raamatu („Ajalaevad”), on "Kaugete päevade valgus" samaoodi väga mastaapne ja suurejooneline. Baxter mängib väga suurte ideedega, ta sukeldub ajalukku, uurib Jeesuse elu, vaatleb esimeste elusolendite tekkmist läbi miljardite aastate ning analüüsib paralleelselt tehnoloogia mõju inimkonnale. Täpsemalt siis teeb üks firma avastuse, mis võimaldab neil luua väikesi ussiauke igasse aegruumi nurka ja läbi selle jälgida abosluutselt kõike, ajalugu, teisi planeete ja eriti muidugi teiste inimeste intiimelu.

Paljuski ongi see raamat tegelikult üks vägagi mahukas essee või mõtisklus. Baxter arutleb siin mõnuga ja kümnete lehekülgede viisi küll ussiurgete tehniliste detailide ja küll ajaloolise tõe üle. Raamatu tegelased jäävad selle kõrval üsna üheplaanilisteks ja ilmuvad pigem episoodiliselt. Ja kui nüüd päris aus olla, siis ega see ühe multibiljonäride melodramaatiline pere-elu nii põnev pole ka. Kisa ja pisaraid on ohtralt nagu mõnes Mehhiko seebis, aga ühtegi sellist karakterit nagu polnudki, kes oleks siiralt köitnud. Mind huvitas näiteks palju rohkem Baxteri nägemus Jeesusest kui peategelaste askeldamine.

Ilmselt kõlab senise kirjelduse alusel päris masendava teosena? Ehk palju autoripoolset monoloogi ja kõhnavõitu karakterid? Tegelikult mitte sinnapoolegi! ”Kaugete päevade valgus” on üks paremaid SF romaane, mida ma sel aastal lugenud olen. Ideed on tõesti haaravad ja huvitavad ja need annavad inspiratsiooni ning mõtisklusteks kütust veel päris pikalt peale lugemise lõpetamist. Vähemalt minule Baxteri visioonid ja mõtted istusid, oleksin tahtnud sel maailmas kauemgi olla ja rohkem asjadest teada saada. Seega lõpp oli mulle natuke liiga kiire, alles jõuti transhumanismi reele hüpata ja üks väga sellealane põnev idee välja käia, kui juba oligi läbi.

Ühesõnaga lugesin mõnust mühisedes. Nii hea filosoofiaga ulmekat pole SH ikka kaua avaldanud. Aga kesse paneb raamatu tagakaanele raamatu AINSA erootilise lõigu? Enamus aega räägitakse teadusest ja erootikat on seal samapalju kui sõiduauto Žiguli varuosade kataloogis, aga sellest hoolimata tutvustatakse teda väikeste rindade ja püksikutega? Miks küll? Ka kaanepilt on minuarust Meelis Krošetskini väärkasutamine – selleks, et joonistada sinine poolkera, pole küll vaja kunstnikku palgata, selle võib igaüks Paintis ära teha.

Kas tegemist on mingi kaval nükkega, et ainult pühendunud ulmefännid leiaksid tee selle tõesti suurepärase ulmeraamatuni? Palun igaljuhul kõiki seda postitust lugevaid ulmefänne, et ärge alluge kirjastus Fantaasia provokatsioonidele, ärge tagakaant lugege ja ostke see raamat endale ära. See on seda väärt :)
Arvustus ilmus esmakordselt 2017 märtsi Reaktoris http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-kaugete-paevade-valgus
Teksti loeti eesti keeles

Teine kokkupuude Jack Williamsoniga. Esimene lugu mida talt lugesin oli Põhjanaelas ilmunud "Reetur" ja mis oli vägagi meeldejääv tekst tänu huvitavale loole ja oma aja kohta väga vingele tehnoloogilisele lahendusele.
Ka Folded hands ei valmistanud pettumust. Williamson võtab üles teema, mida käsitlesid seal lähedases aegruumis veel nt Simak ja Silverberg ehk siis mis saab inimesest, kui ta satub liiga tublide ja ülihoolitsevate robotite meelevalda. Williamsoni nägemus on kahest teisest mainitud autorist kahtlemata kõige süngem, isegi ülisünge. Nagu Jürka enda arvustuses ütles: "Tõeline külm dushsh pärast Asimovi roboteid!" Julgen samuti soovitada.
Teksti loeti inglise keeles

Olen Tarlapi osas üsnagi kriitliseks muutunud ja on ka põhjust. Tema kaks viimast raamatut pole mulle tõesti pehmelt öeldes eriti meeldinud. Seda suurem on rõõm tunnistada, et antud teos on neist parem (pean silmas siis Aegade julma laulu ja Äraneetute pärijaid). Nimetatud kaks teost ei meeldinud mulle peamiselt liiga ohtra tsivilisatsioonivastase ängi tõttu ja ka selletõttu, et see äng oli minuarust pandud üsnagi meelevaldselt noorte peateglaste suhu. Liiga tugevalt oli neis romaanides tunda, et ei räägi mitte 20+ aastane nooruk, vaid pigem üsnagi eakas ja elus kibestunud autor. Antud teos teeb sellesmõttes õige sammu, et võtab esiteks tsivilisatsiooni peksu pisut vähemaks piirdudes pigem ahnete kapitalistide ja suurkorporatsioonide tümitamisega. Ja teiseks on tegelaseks siin sõjaveteranid, kellede suhu sobib sedalaadi sotsiaalne äng nagu rusikas sinnasamusesse silmaauku. See, kui mingid mitte eriti kõrgelt haritud ja silmalaugudeni kibestunud sõjardid raputavad ebamääraselt rusikat poliitikute ja valitsuse suunas ning üritavad siis mingit vastupanuliikumist ehitada, tundub määratult loogilisem. Ka meeldis mulle, et antud teos oli konkreetse korraliku lõpetusega. “Äraneetute pärijad” jättis tunde nagu oleks autoril lihtsalt mingil hetkel jaks või mõttelõng katkenud.
Sellega aga ka positiivne lõppeb ja algab nüüd siis kriitika. Tühja ja ennast kordavat kriitikat ärimeeste osas on liiga palju. Kõik on nagu mingist Gori karikatuurist, kus paksud isandad (Tarlapi keeles verejoojad) istuvad uuriketid kõhul kõlisemas bankettidel, löövad kristalli kokku ning köökus sõjasangar vaatab ukselt pealt ja poetab pisarat.
Teine ja veelgi suurem puudus on aga see, et teos on lihtsalt kohutavalt veniv. Mina ootaksin eelkõige Tarlapilt hoogset seiklusromaani, aga üllatuseks on tegemist õpikuga teemal: kuidas hakata piraadiks. Täpsemalt kuidas värvata mehi, kuidas säilitada distsipliini, kuidas leida edasimüüjaid, kuidas suhelda suurte gängsteritega, kuidas raha pesta, kuidas leida ohvreid, kuidas sidet pidada. Kosmosepiraadi elu on tegelikult üllatavalt rutiine. Esimese saja lehega suutsid nad kosmoselaeva röövida, nüüd teine sada lehte on nad röövinud ka viimaks esimese kaubalaeva ja selle edukalt maha müünud. Lõpuks oli mulje mis jäi, et 336 lehte on ilmselgelt liiga vähe, et kõiki neid kosmosepiraadi igapäeva muresid ja töid kajastada. Madin ise jääb just selle piraadi argimuredest kubiseva elu juures tagaplaanile. Näiteks üks teose lõpus toimuv vägagi oluline lahing antakse ette sisuliselt leheküljega. Samas kui kaubandust planeeritakse kümneid lehti, ehk isegi terve poogen.
Hetk, mil tundub, et hakkab viimaks põnevaks minema, summutatakse võimalus liiga kiirelt ja peategelased tulevad nende peadekohale kogunenud raskest olukorrast välja äärmiselt puhtalt. Suuresti esiteks tänu heale õnnele ja võimsale sõbrale. Ehk teos pole lihtsalt tasakaalus, märul jääb kõige planeerimise kõrval liiga napiks. Ka paistab silma, kuidas autor üritab tehnoloogilistest küsimustest vaikselt mööda hiilida. Majandustehinguid ja manöövreid kirjeldatakse raamatupidajaliku täpsusega, samas ei saa lugeja isegi õiget aimu sellest milline peategelaste kosmoselaev välja näeb. Kahjuks kirjeldatakse isegi vabasadama tähtsaima mafiossi kodu põhjalikumalt kui näiteks kaptenisilda. Seda kuidas autor pole moodsa tehnikaga kursis rõhutab ilmekalt veel eriti üks üsnagi tühine lõik.
“Ootamatult hakkas sumisema Tsuijoshi Kabajasi kommunikaator. /--/ Tema oli ainus, kellel see isegi tippnõupidamisel võis olla. Kabajasi võttis taskust aparaadi, mis polnud suurem kui sigaretipakk, vastas ja jäi kuulama.”
Ühesõnaga, et kogu see arvustus liiga masendavalt kriitiliseks ei muutuks pean lõpuks siiski möönma veelkord, et langus on asendunud taas tõusuga ja arengut on silmaga näha. Rajake tähetolmus on kahtlemata paari viimase aasta Tarlapi tugevaim teos. Loodetavasti on autor saanud nüüd enda madalseisust üle ja ka suurema ühiskonna teemalise viha välja elada ning järgmisena näeme taas seikluslikumaid ja tervikuna läbimõeldumaid romaane. Ka soovitaks autoril vähemalt proovida end moodsate tehnoloogiatega kurssi viia, ulmekirjanikule on see vältimatu. Kolm kahe miinusega või kaks kahe plussiga.
Arvustus ilmus esmakordselt 2016 detsembrikuu Reaktoris http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-rajake-tahetolmus
Teksti loeti eesti keeles

Tasakaalust väljas raamat. Valdav enamus on ühe emost Harry Potteri koolielu. (spoilerihoiatus!) Et siis noormees, kes üle keskmise võimekas ja üle keskmise kibestunud võetakse võlukooli. Tegemist 19 sajandi inglise erakooli meenutav haridusasutusega, kus karismaatilised õpetajad jagavad tarkust. Edasi tuleb kõik teismelise ja tudengielu raskuspunktid, sõprade leidmine, armumine, joomingud jne. Eriti muidugi kibestumine jätkub. Raamatu 300 lehte keskenduvad just koolile, kus maagiast tehakse igapäevane asi, selline tüütu oskustöö mida tuleb tuimalt tuupida ja millele eksameid anda.
Peale kooli saab peategelane jälle emotseda, elu on nii tühi - nii tühi. Jääb vaid sõpradega lakkuda, grupiseksi harrastada, tüdruksõbraga tülitseda. Viimaks selgub, et selle "päikesekiire" kõige suurem südamesoov saab ka ikkagi täidetud. Ta nimelt armastab kohutavalt üsna totakalt kirjeldatud fantasy raamatute sarja (ilmselt Narnia lugejad leiavad sealt mingit nutikat paroodiat või midagi?). Tuleb välja, et see fantasymaailm on täiesti olemas ja peategelane ja tema sõbrad on ära valitud isikud sinna sisenema. Noh lähevad kohale, lakuvad ja tülitsevad seal edasi, mõtlevad lõpuks tõsise RPG rollimänguliku seikluse ka teha. Edasi siis kuskil sajal lehel või vähemal võidetakse seal fantasy maailmas üks kuri deemon. Peategelane saab sealt muidugi mitu suuremat ja väiksemat vaimset ning füüsilist traumat. Ravib end pikalt, haletseb ja ravib veel, õpib päris üübermaagiks selle käigus ja hakkab valitsema isegi elu ja surma. Peale seda tuleb meie maailma tagasi ja otsustab hakka kontoriametnikuks ja tegeleda elu lõpuni enese haletsemisega. Aga kuna on järjed ka olemas siis tulevad viimasel lehel sõbrad tagasi ja veavad ta uude seiklusse.
Kokkuvõtteks tuleb tunnistada, et autor kirjutada oskab, aga ilusatest lausetest jääb hea romaani saavutamiseks väheks. Ütleks nii, et 80% ajast on autor üritanud kirjutada kujunemisromaani ja 20% on ta üritanud Narnia laadseid fantasy lugusid paika panna. Õnnetuseks võtab see "kujunemise" osa aga kogu teravuse teoselt maha ja muudab romaani sama klisheelikuks kui raamatud millede üle ta üritab teravmeelitseda. See kujunemise osaga on ka nii, et pole kindel kas peategelane sai siis lõpuks aru, et pole mõtet koguaeg kõige üle rahulolematu olla ja mingeid kättesaamatuid asju ihaleda? Ma ütleks, et ei saanud. Emos natuke ja ilmselt emob ka järgmised raamatud kahtlemata edasi. Ühesõnaga autor sai ilmselt oma lapsepõlve ja nooruse traumad ja suurusehullustused maha laadida ja fantaseerida enda lapsepõlve lahedamaks. Mina sain lugeda suurema osa ajast üsna ebameeldiva noormehe elu. Ilmselt sobib see romaan ka neile kes ulmet ei armasta ja samas nt meeldivad teosed nagu "Kuristik rukkis" jne. Nemad võivad kogu ulme osa lugeda allegooriana. Minusugusele, kes ma otsin raamatutest head ulmet jäi see "väikesest tropist kasvab suur hale tropp" teema väga kaugeks ja võõraks.
Kui autor oleks võtnud kätte ja teinud tegelast natukenegi rõõmsamaks. Ehk kui ta ei käituks koguaeg nagu Buchenwaldi laagrisse sattunu, kellele on just teatatud, et õhtul tehakse tast seepi. Ja kui autor oleks rookinud nii 200lk koolielu välja ning keskendunud rohkem Narnia maailmale. Siis kokku oleks saanud juba päris kolme-nejaväärilise teose. See võluriik ja selle tegelased oli vähemalt huvitavalt välja mõeldud ja sinna liini ka huvitav (kuigi etteaimatav) sõlm otsa seotud.
Teksti loeti eesti keeles
1.2017

Kui Veiko Belials mulle enda koostatavast ja tõlgitavast uuest kogumikust esimest korda rääkis, tutvustas ta seda kui juttude kogumit tulekutest ja minekutest. Ja just tulekud ja minekud iseloomustavad või võtavad kogumiku jutte kõige paremini kokku. Armastust maa vastu on muidugi ka kõigis juttudes ohtralt, aga see armastus süttib just tänu tulekutele või minekutele.
Kokku siis üheksa head või väga head juttu vene autoritelt. Üritasin peale lugemist leida parimat või siis halvimat juttu, aga ei saanud sellega hakkama. Kogumiku tase on ühtlaselt kõrge ja ühtegi viletsat lugu siin pole. Samamoodi on raske leida absoluutset lemmikut. Ühtmoodi väga meeldisid mulle nii “Oja Iapetusel”, “Vesi ja laevukesed”, “Maa helesinine taevas” kui ka “Üksikud oletused”. Keskpäraseid ehk häid, aga mitte nii tugevaid kui ülal nimetatud, võib välja tuua kolm: “Otsustav katse”, “Koduhoidjad” ja “Niña”. Toonitan seejuures, et ükski neist kolmest pole halb lugu. “Otsustav katse” oli hea täiendus Keskpäevamaailmale, “Koduhoidjad” tõi esile huvitava põlvkonnalaeva loo ja “Niña” oli üsna lustlik. Kõnetasid nad samas siiski vähem kui ülejäänud. Sellest hoolimata pole tõesti nii tugevat kogumikku ammu lugenud.
Stiililiselt on kogumiku lood valitud läbi 70ne aasta. Alates Strugatskite 50. aastatel ilmunud tekstidest kuni selle sajandini. Ja mis kõige huvitavam, lugedes pole ajavahet tunda. Juttude tegelaste vaimsus, tehnoloogia, stiil - kõik on tegelikult vägagi lähedane. Sellesmõttes kukubki võib-olla kõige rohkem stiilist välja ja annab aimu tänapäeval kirjutamisest “Vesi ja laevukesed”, kus käsitletakse tagasipöörduvate kosmonautide seksuaalprobleeme – mis üldiselt oli nii Strugatskite kui NSVLi ulme puhul pigem välistatud teema.
Üks lugusid ühendav lüli on veel ka kangelaslikkus ja eneseületamine. Kõikide nende lugude kosmoseuurimine on seotud meeletute raskustega, autorid ei hoia värvi kokku kujutamast kõiki neid ohte, võimalikke vigastusi ja surmasid, mis lendureid ees ootavad – samuti kosmilist üksindust ning tagasipöördumise raskusi maailma, kus kõik lähedased on sajandeid surnud. Tegelased neist aga ei hooli, lennatakse hoolimata sellest, et sisuliselt ei teata isegi täpselt kuhu ning kas seal kuskil lõpuks üldse maanduda saabki. Kannatatakse seejuures kohutavaid aastaid kestvaid piinu (nt Arkadi ja Boriss Strugatski. Üksikud oletused ), tullakse tagasi vigastena, raukadena või siis võimetuna enam ühiskonda sobituma, samas aga tehtud valikut kahetsemata ja virisemata. See eneseohverdav märterlus on minuarust üks vene (või peaks ütlema NSVLi?) kultuuri tahkusid, millele lääne ulmekirjanduses on vähe analooge. Võib-olla seepärast on ka vene ulmekirjanduses nii vähe klassikalisi põlvkonna laevade teemalisi lugusid? Sest seal pole võimalik sooritada suuri kangelastegusid, vaid tegemist on vaikse kulgemise ja märkamatu ohverdamisega, kus kangelasteoks on lihtsalt vaikselt kulgeda ja oma osa täita. Kusjuures siin kogumikus on täiesti erandit kinnitava reeglina üks põlvkonnalaeva lugu esindatud. Samuti astub kangelaslikkuse rajalt maha Balabuhha, kes küsib (üsnagi õigustatult), kas mõnede teadmiste eest maksab ikkagi inimesi ohverdada? Need erinevused aga pigem rikastavad kogumikku ja lisavad tooni.
Üldine toon, mis aga kogumikust kõlama jääb, on hoolimata kõigest melanhooliast ja traagikast siiski edumeelne. Tähtedele tuleb minna, on vaja minna ja kunagi me sinna ka läheme. Või nagu üks tegelane kogumiku nimiloos ütleb: “Just armastuse tõttu maa pärast peamegi lendama”. Ja see on minuarvates oluline sõnum ajal, mil isegi mitmed tuntud ulmekirjanikud leiavad, et peaksime pühenduma rohkem maa ülesehitamisele ja parandamisele.
Kokkuvõtteks ütlen veelkord, et tõeliselt võimas, liigutav ja nukker, aga samas ka innustav kogumik. Suured tänud Veikole selle koostamise eest.
PS: Kaanepilt on samuti suurepärane! Loodan, et Sündmuste Horisont on viimaks saanud enda koledate photoshoppide vaimustusest üle ja kasutab ka edasi (digi)kunstnikke. Tulemus on määratult parem ja pilkupüüdvam.
Arvustus ilmus esmakordselt 2016 novembri Reaktoris http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-me-armastame-maad
Teksti loeti eesti keeles

Hetkel ilmselt kõigist loetud Gaimani romaanidest vaieldamatu lemmik. Tuletas meelde kahte mulle meeldinud teost nagu Jeteri "Morlock Nighti" ja "Anubise väravaid". Ehk jällegi on tegevuskohaks Londoni all olev ja pealmisest linnast vaat, et palju suuremgi varjatud linn. Seejuures ei korda Gaiman ka mingeid vanu klisheesid ega laena eelkäiatelt ideid ning leiutab oma maailma ise. Tulemus on originaalne ja kergelt visualiseeritav, hoolimata sellest, et Londonist ei tea ma suurt mitte kui midagi. Tõsi, tegelased tunduvad pealtvaadates ja maailma endaga võrreldes üsna stereotüüpsed. Näiteks aravõitu peategelane, saatuslik salapärane tüdruk, kes peateglase sündmustesse kisub (Meenus hilisem "Stardust") või isegi pahalased (sarnaseid karaktereid kasutas Gaiman ka hiljem "Kalmisturaamatus") aga lõpptulemusena see ei häirinud vähimalgi määral. Eks Gaiman oli neile klassikalistele tegelastele ka üsna palju pisemaid ja põnevamaid konkse külge haakinud - näiteks Carabasi mantel (millest raamatu lõpus veel eraldi lugu). Kokkuvõtteks ehk küll kohati aeglaselt kulgev aga meeldiv lugemiselamus. Tubli tükk linnafantaasiat.
Teksti loeti eesti keeles

Tahtmine lugeda "Kvantvarast" on mul olnud juba mõnda aega, olen lugenud eelnevalt kahte Rajaniemi lühilugu ja need meeldisid enda hoogsete hullude ideedega väga. Lugemismõte kivistus ja jõudis reaalsete tegudeni aga alles peale Kvanvarga mõistete tõlkimise teemalise magistritöö lugemist, milles leiduv maailma kirjeldus ning kaks peatükki sünnitasid armastuse esimesest silmapilgust.
Kohe kindlasti aitas nimetatud magistritöö ka lugemist kergendada. Rajaniemi kirjutatu ei ole kerge lugemine. Autor loobib täiesti hoolimatult pidevalt sisse uusi enda leiutatud tehnoloogiaid, mõisteid, ühiskondi, transhumanistide gruppe ja maailma kujunemisel olulisi sündmusi kirjeldab vaid möödaminnes. Mitmetest asjadest sain ma aru lõpuks alles raamatu lõpus (või siis ei saanudki ja lugesin pärast wikist juurde). Ühesõnaga kindlasti pole tegemist kergekaalulise ajaviitelugemisega vaid tõsise hard-sf tekstiga, mis nõuab tähelepanelikkust ja kaasamõtlemist.
Aga paar sõna ka romaani sündmustikust. Tegevus toimub kuskil paarsada aastat tulevikus. Maal on toimunud miskine veider nanomasinate katastroof, jupiter on transhumanistlike klannide vahelises sõjas hävitatud, valitsevaks jõuks on miski Sobornosti nimeline transhumanistide seltskond, kellede jõud tuleneb päikese ümber tiirlevate maa suuruste kristallarvutite pealt, kus nad kasvatavad ja kombineerivad endale virtualiseeritud inimmõistustest gogoleid - mingit sorti AI roboteid igasuguste tööde jaoks, ja ma mõtlen tõesti igasuguste. Nad istutavad gogoleid isegi püssikuulidesse. Raamatu kaheks keskseks sündmusi käivitavaks tegelaseks on kübervanglast põgenenud meistervaras Jean le Flambeur ja noor geniaalne marsi detektiiv Isidore Beautrelet. Tegevuskohaks endaks on seejuures Marsil asetsev liikuv linn ja selle transhumanistlikud asukad.
Üks minuarust võluvamaid Rajaniemi omadusi on see kuidas talle meeldib luua uusi tehnoloogiaid ja neis samas kohe haavatavusi ja ärakasutamisvõimalusi avastada. Näiteks meeldis mulle vägagi tema idee kõikehõlmavast andmesfäärist, mis sisaldab endas nii kõigi objektide infot kui ka salvestab ühtlasi kõikide inimeste muljed ja mälestused (muutes selle omalaadseks vahetatavate mälestuste facebookiks). Ja samavõrra nauditavad olid ka tema pakutud lahendused kuidas seda originaalset andmevõrku häkkida.
Samavõrra kui kavalaid programme leidub siin muidugi ka tohutus koguses nanotehnikat, ka kvantolekute vargused toimuvad (nagu pealkiri viitab) ja stiililiselt oletan peaks raamat liigutuma post-küberpungiks. Ajastu kus võrku mindi jääd murdma on möödas, võrk on igalpool ümberringi, sinu sees, sinu ees ja taga.
Ühesõnaga vägagi võimas ja laiahaardelise fantaasialennuga lugemine. Julgen tõsistele SF fännidele soojalt soovitada.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu transhumanistlikust poisist, kes elab koos oma isaga Detroidi varemetes, käib aegajalt vana lahingumecha ja küborgkoerte karjaga ringi ja tulistab selle käigus wumpuseks kutsutavaid isepaljunevaid ning varemeid söövaid masinaid. Ainsaks inim-sõbraks on tal üks tüdruk, puukallistajate kolooniast. Ühel päeva ründavad aga poissi ja tema isa mingid terroristlikud tehnovaenurid ja poiss peab kodust põgenema.
Hoolimata lühiromaani vägagi tulisest algusest jätkub edasine aeglases ja üsna melanhoolses tempos. Lahedaid ideid jätkub Doctorowl veel edaspidigi ohtralt, kuid mida edasi lugu hargneb seda visandlikumaks ta muutub. Lõpp oli minuarust eriti liiga segane ja pealiskaudne. Seega siis hindeks ka tubli kolm, kuna armastan terviklikumaid tekste.
Teksti loeti inglise keeles

Tsilisatsioon on hävinud ja mõnda aega mägede ja karmi ranniku varjus peidetud külas elanud poisike, tema isa, vana retsidivist ja külahull asuvad teele üle tühermaa lähima linna suunas. Üldiselt väga The Road-i filmi meenutav lugu (raamatut ma pole lugenud). Ehk märuli asemel on rõhk tegelaste mõttemaailmal, sisekaemustel ja ümbriseva atmosfääril. See on kõik kirja pandud ehk vahel küll kohmakalt aga haaravalt. Liigsed sisekaemused olid ehk asjad mida sai mingihetk liiga palju. Mõned neist oleks võinud mehed ka lõkketulede valgel ära pajatada, liiga palju autoripoolset kirjeldust ilma dialoogita on muarust liiga elutu. Kuigi võibolla oligi autori taotlus antud zanris rohkem elutut hingust saada ja filmilikke "flashbacke" jäljendada? Satiiri ja kibedat irooniat ei hoia autor hävinud ühiskonna suunas samuti tagasi. Aga erinevalt Tarlapist ei soovitata ka tagasi metsa onni elama minna. Põhimõtteliselt oli elu enne halb, silmakirjalik ning tühine ja sõda tõi välka halvima ning viis asja veelgi hullemaks.

Lugedes jäi mulje kangesti, et autorit on kõige rohkem inspireerinud just filmid. Väga palju oli hetki, kus ma diivanil nihelema hakkasin omaette pobisedes "ma tean seda kohta, ma tean, ma olen seda kuski filmis näinud!" ja see toob meid raamatu ehk teise probleemimin milleks on ajutine klisheelikus. Kuid ka siin ei taha ma hoiatavalt näppu viibutada. Aegajalt suutis ta ikkagi päris korralikult üllatada, näiteks toonekurgede evolutsioon oli väga vahva detail. Ka lõpp oli hästi puäntiseeritud, kuigi saabus sedavõrd aeglase loo juures liiga kiirelt. Mis puudutab tegelasi siis üllatuseks muutus kõige põnevamaks tegelaseks aegamööda just vana gänster-retsidivist. Poiss ise oli lihtsalt, noh poiss, tema isa oli teadlikult jäetud salapäraseks ning külahull, tema kadus lõpuks üldse areenilt (see on ka kohe kindlasti miinus). Kokkuvõtteks (pärast seda hulga vigade otsimist) pean üllatuslikult tunnistama, et mulle meeldis. Nagu korralikult lavastatud ja üllatusmomentidega Hollywoodi (mitte ehk kõige suurema eelarveline) film, mida on igati mõnus vaadata. Lugesin pühapäeval ühe hingetõmbega lõpuni ja ei kahetse, sain ideid ja ka elamust. Korralik debüüt, mille suunas listis ja facebookis lennutatud kriitika pole sugugi õigustatud (eriti veel kuna kriitika põhineb tagakaane tekstil). Tasub proovida.

Teksti loeti eesti keeles

Kolm inseneriulmet ja üks seiklusjutt. Kõhklematult on parimad lood just esimene ja nimilugu. Seejuures on nimilugu peajagu üle ka esimesest tekstist. Ehk siis õigus on Jürkal kes kunagi ühes arvustuses ütles, et Leinsterilt on juba kõige parem lugu avaldatud. Ülejäänud kolm inseneriulmet on kõik kirjutad ühe plaani järgi. Maandub inspektor mingil planeedil kus on miskine katastroof ja lahendab enda teadmistepagasiga selle mängleva kergusega. Esimene jääplaneedi lugu oli ilmselt neist kõige pingelisem ja seal töötas oletatavasti ka uudsuse effekt. Teistes lugudes oli skeem juba selge. Võrreldes näiteks uurimismeeskonnaga pole Leinster isegi üritanud neisse ülejäänud tekstidesse mingit erilist pinget või seiklust kirjutada, kuigi nagu elemente millega mängida oleks. Näiteks oleks võinud viimases loos teravustada konflikti peategelase ja tema vana vihavaenlase vahel või teha midagi rohkemat noore inspektoriga ja mitte lasta sel tüübil kõrvad lontis peategelast armunu innukusega imetleda. Häirima jäi ka raamatu teise loo juures indiaanlaste meeletu kuumataluvus. Seal kus valge mehe munad kõvaks keesid olid "indukad" nagu kalad vees. Kuidagi absurdselt üle vindi keeratud. Ega esimenegi lugu nüüd ideaalne polnud. Armulugu peategelaste vahel oli jube kiirustatud ja kohati isegi absurdne. Ehk siis jah, uurimismeeskond enda tegelaste filosoofiate konflikti ja seiklustega on endiselt loetud Leinsteri lugudest parim. Ja karud on jätkuvalt nunnud. Ülejäänud lood jäid pigem liiga kuivadeks teadus-tehnilisteks probleemilahendamisteks.

Ahjaa, uudsete ideede eest tuleks samas siiski autorit kiita. Tema energiaallikad ja kosmoselaevade liikumis-maandumis mehanismid olid originaalsed ja hästi läbimõeldud.

Teksti loeti eesti keeles

Narkouimas hobuse unenägu. Raske arusaada mis on reaalne ja mis peategelase halutsinatsioone täis aju sünnitis. Peategelane käib pumppüssiga ringi ja päästab enda armastatut aga sekka on ka igasuguseid LSD nägemusi ja jaburusi. Kirjelduste asemel on palju ilutsevate metafooridega monolooge stiilis: "Olen säde, olen neoontriip, olen vanade filmide tegelane. Liha, liha ..liha, kõik ühineb, fiiber kägistab rahvast, inimesed onavad ja mõnutavad, närvid laksatavad. Lihamäed värisevad. Lasen pumpüssist. Nüüd olen kotkas, lendan mägede kohal. Olen suur, suur kotkas. Nüüd olen aga lapsepõlves, mu onu on haisev vanamees, mul on raske lapsepõlv."

Üldplaanis meenutas toimuv pigem mõnd absurdset muusikavideot kui konkreetse süzeega lugu. Lisaks on eessõnas korduvalt rõhutatud, et tegemist ikkagi kriitikaga sotsiaalvõrgustike teemadel. Jeah, poleks ise seda arvanudki. Iseensest kahju, et just see lugu valiti Hispaania kogumikku teda esindama. Victor Conde on jätnud kirjelduste põhjal mulje kui autor, kes kirjutanud ka lahedat ulmet. Ehk tõlgitakse kunagi ingliskeelde ka midagi paremat.

Teksti loeti inglise keeles

Kommunistlik Kuuba on leidnud keset zombiapokalüpsist lahenduse muuta zombid ohututeks töölisteks. Parem kui varem loetud Hispaania lood ja ka mitmete nutikate ideedega aga liiga aeglane. Peamine probleem pole aga isegi mitte aeglus vaid see, et Kuuba reziimi kritiseerimisele kulutatakse rohkem värvi ja sõnu kui zombiteemale.
Teksti loeti inglise keeles

Lesbiline feminist, kellel probleeme püsisuhetega, toob endale koju armuroboti. Ülejäänud jutt lahatakse peategelase tundeid-suhteid, inimeste orjanduslikku suhtumist robotisse ja kuidas mõned naised elavad end oma seksrobotite peale samamoodi nagu mehed patriarhaalses ühiskonnas. Lõpuks saab tsikk aru, et robot on ikkagi iseseisev mõtlev olend, laseb temast kustutada endaga seotud mälestused-kohustused ning annab ta nö vabaks, et viimane saaks elada oma elu (täpsemalt hakata hipist kunstnikuks). Kokkuvõtteks mitte eriti parem kui "The Texture of Words" ja hinne kaks tuleb vaid sellest, et jutt oli lühem ja ei suutnud muutuda samavõrd kurnavaks
Teksti loeti inglise keeles