Jälle üks-vähemalt minu hinnangul-ulmevaba tekst, kui mitte lugeda ulmeliseks mingit fiktiivset riiki, kus poliitilise võimu haaranud gängsterid omavahel arveid klaarivad. Eks need üheksakümnendate aastate eesti autorite lood, kus on püütud kirjeldada elu "nagu Läänes", mõjuvadki praegu kuidagi naljakalt-tegelaste veidrad, justkui pooleldi inglisepärased, pooleldi väljamõeldud nimed, politsei, gängsterid, baarikapid, viski ja mingi naljakas katse karmi stiili kasutada (tõesti on raske kujutada ette inimest, kes pärast vastase mahalaskmist oma armsama kodus tuimalt baarikapi juurde kõnnib ja sealt endale viskit kallab, et see värske laiba kõrval ära manustada). Samas pole loole ka midagi eriti ette heita, naljaka mälestusena üheksakümnendatest kõlbas täitsa lugeda, omamata seejuures mingit meeldejäävat väärtust.