Kasutajainfo

Tiit Tarlap

13.11.1954-24.02.2017

  • Eesti

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Lõhestusjoon

(romaan aastast 2012)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2012

Hinne
Hindajaid
3
5
3
1
0
Keskmine hinne
3.833
Arvustused (12)

Kui teate selle raamatu peatse ilmumise kohta "Varraku" kodulehelt mõne aja eest mollivihikusse linkisin, pidasid mõned mu sõbrad seda aprillinaljaks-"Varrak" ju Tarlapit ei avaldaks. Nii see siiski polnud.

Romaani võiks liigitada soft-alternatiivajalooks... soft selles mõttes, et erinevalt näiteks mõnedest Hargla tekstidest peaks käesolev raamat sobima ka ajaloost mittehuvitatud lugejatele.

Romaani äraspidises tegevusmaailmas on indiaanlased loonud tehnilise tsivilisatsiooni enne eurooplasi ja (vist?) kunagi varakeskajal Euroopasse tunginud. Romaani tegevusajaks on indiaani kolonistide riigid enamiku Euroopast omavahel ära jaganud ning mängivad "esimest viiulit" ka ülejäänud maailmas. Inglismaa kuulub asteekidele, Prantsusmaa mayadele, Venemaa irokeesidele jne. Valged on muudetud alamaks rassiks ja kontrollivad vaid Läänemere-äärseid maid hõlmavat Põhjala Liitu pealinnaga Tarbatus (!). Üldse mängivad eestlased Põhjala Liidu valitsemises suurt rolli. Indiaani riikide arengutase on jõudnud meie mõistes umbes 19. sajandi lõpu tasemele, Põhjala Liit aga jäänud suuresti keskaega pidama (rüütliseisus, külmrelvad ja indiaanlastelt hangitud musketid). Kohati meenutab Põhjala Liidu õhustik mingit veidrat kokteili keskaegsest Euroopast ja Metsikust Läänest.

Indiaani teadlaste hulgas on hüpotees paralleelmaailmade olemasolu kohta juba tükk aega olemas olnud, ja veidraid nägemusi nägeva Põhjala külapoisi Asko olemasolu ainult võimendab seda. Asko näeb nimelt nägemusi viibimisest Pariisi-nimelises suurlinnas, kui on ometi teada, et Pariis oli kõigest pisike küla, kuhu mayadest vallutajad Uus-Copani-nimelise suurlinna rajasid. Asko saatuse vastu hakkavad kiiresti huvi tundma nii teadlaste ja seltgeltnägijate rühmitused kui ka indiaani suurriikide luure. Romaani peategelaseks on indiaani-eesti segapäritolu Kallo, mõnevõrra Clint Eastwoodi filmikangelast meenutav mees, kes aitab dimensioonidevaheliste kontaktide loomise vastu huvi tundvat teadlaste rühmitust, lootes, et traditsiooniliste teadmiste taasväärtustamine aitab ka tehniliselt mahajäänud valgel rassil ellu jääda. Traditsiooniliste seiklusjutu reeglite järgi kõik siiski ei kulge, tegelikult on tegemis parajalt nukra raamatuga. Tarlapi teostest meenutab "Lõhestusjoon" oma meeleolult kõige rohkem "Kromanjoonlasi".

Romaani suurimaks miinuseks on indiaani ühiskonna kirjeldus. Kui jätta välja võõrapärased nimed, astmikpüramiidid ja viited indiaani religioonile, jääb teksti lugedes kohati mulje, nagu toimuks tegevus 19. sajandi Inglismaal või USA-s. Isegi tiitlid (doktor, professor jne) on analoogsed meie maailma omadega. Tehnoloogiline indiaani tsivilisatsioon peaks olema midagi totaalselt võõrast, erinedes läänemaailmast veelgi rohkem kui Hiina või Jaapan. Seda raamatut lugedes ei paista see aga üldse välja, mis langetabki hinde "4" peale. Eriti teravalt paistab see silma ehedate Põhjala Liidu kirjelduste kõrval.

Teksti loeti eesti keeles

Küllaltki meeldiv segu alternatiivajaloost ja poliitilisest põnevikust. Seejuures, tundub et Tarlapile iseloomulikult, ei ole kumbagi neist kahest poolest võetud ülearu tõsiselt. Mitte et raamat sisu poolest kuidagi lõbus oleks, vaid pigem selles osas et peamine mõte on siiski lugeja meelt lahutada, mitte kuulutada sügavat ja lõplikku tõde maailma alustalade kohta.

Kui millegi üle kurta, siis peaks ehk mainima et peategelane Kallo tundub kuidagi liiga ideaalne. Otsekui ühendatud James Bond ja Arnold Rüütel, kellel pole ainsatki negatiivset iseloomujoont. Just teose poliitilise põneviku pool oleks ehk midagi võitnud kui see oleks toodud lugejani kuidagi teisiti kui peaaegu "Eesti jumala positsioonilt" asjadele vaatava Kallo järjest traagilisemaks muutuvate sisemõtisklustena.

Teksti loeti eesti keeles

Tarlapit lugema asudes mind just eriline vaimustus ei valda, sest minu arust on tema keelekasutus kuidagi tuim ning lauseehitus puine. Samuti häirib mind tema paljusõnalisusele, mis võtab loo tempol kõvasti tuure maha. Nendest puudustest hoolimata pean ma teda heaks kirjanikuks, kelle teosed on lugemist väärt. Seda eelkõige kahel põhjusel - esiteks meeldib autoril ujuda vastuvoolu ning teiseks ei pelga ta keerulisi teemaarendusi. "Lõhestusjoon" esindab kõike seda, mis mulle autori puhul ei meeldi ning loomulikult ka seda, mis mulle tema puhul meeldib. Iseenesest lihtne süžee tsivilisatsioonide hävingust, mille muudavad nauditavaks keerulised ideed, mis on selle ümber põimitud. Alternatiivajalugu, paralleelmaailmad, poliitika, paravõimed, seiklus mööda tervet Euroopat on sõnad, mis seda raamatut iseloomustavad, kuid mitte ainult. Lisaks on selles ka palju traagikat, nii isiklikus kui ka vähe suuremas plaanis. Elamuseks seda just ei pea, kuid väga palju vähemaks ka mitte. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Tarlap on omapärane autor selle poolest, et tal ei ole mulle mitte midagi öelda. Üle lugema ei hakka, juba ükski kord teda lugeda tundub õigupoolest liiast, aga - tühise - tasu eest olen pidanud seda vahel tegema. Kui ma pisut rohkem kui aasta eest seda indiaanlaste värki lugesin, oli seal vähemalt kolmandiku jagu täiesti tarbetut sõnavahtu. Eelkirjutajate arvamusi vaadates tundub, et vilunud toimetaja poole aasta töö on käsikirja siiski loetavaks teinud. Toimetamata ehk siis omakirjastusliku teksi väärtusse ei saa ma kuidagi uskuda ja miski lugu rohelistest libudest (?), mis 2006 aasta romaanivõistlusel erilist vaimustust ei tekitanud, meenutas kõige rohkem 50.ndatest aastatest pärit nõukogude poliitilist krimkat.

Aga tagasi indiaaniloo juurde. Algus võib idee poolest ju huvitav tunduda. Hiljem selgub, et ulmeline osa on kistud ja hägune, tüübid aga üsnagi klišeelikud. Nii et kui idee indiaanlaste maailmavalitsemisest on kohale jõudnud, võib lugemise rahuga katki jätta. Märksa huvitavam oleks võtta mõni arvutimäng, mis laseks taolist stsenaariumi ise proovida. Aastat kümme tagasi proovisin näiteks Europa Universalise tollase variandiga Kasahhi khaaniriigist Euroopa suurjõudu kujundada, aga seal oli võimalik ka indiaanlastega alustada. Igatahes tekib toimuvaga vahetum suhe kui Tarlapit lugedes.

Teksti loeti eesti keeles

Kas peaks arvustama raamatut, mida ei suuda lõpuni lugeda? Või: kuidas sellist kommenteerida?

Esimese paari peatükiga on selge, et lugeja viiakse paralleelmaailma: see ei ole lihtsalt alternatiivajalugu stiilis "mis-siis-kui-hoopis-indiaanlased-saanuks-maailmavalitsejateks". Kogu lugu leiab aset mingit sorti paralleeluniversumis. Üks talumees Asko valgete meeste viimasel "vabal" maal Põhjalas on võimeline rändama paralleelmaailmade vahel. Indiaani teadlased on jälile jõudnud samale võimalusele. Ja muidugi on ka indiaaniriigi valitsus sellest teadlik; ja kõik püüavad asjast krabada, mida annab. Sellise ilmega lugu.

Eks see ole autori vabadus kujundada oma lugu selliseks nagu ta ise soovib, kuid tõesti - lihtsalt omistada Euroopa-Hiina-India tehnoloogia indiaanlastele, puistata näpuotsaga juurde astmikpüramiide, võõrapäraseid nimesid ja vereohvreid? Ei kanna nagu väga välja.

Võrdleks natuke: Kromanjoonlased algas hoogsalt, jätkus huvitavalt, aga kusagil poole peal kustus ära. Roheliste lippude reservaat kurnas mu ära selleks ajaks kui asjad põnevaks võinuks minna. See siin... no vot ei jaksanud ühel hetkel enam ennast edasi läbi lehekülgede närida.

Seega üle kahe ei venita.
Teksti loeti eesti keeles

Romaani sisututvustus võib paista mõõdutundetu ja jabur, kuid autor on endale võetud ülesandega üsna hästi hakkama saanud.

Tegu on alternatiivajalooga, kus punane rass on kiiremini arenenud ning Ameerikat avastanud-vallutanud valgete asemel on meil Euroopat anastavad punanahad. Tõsi, mitte need Nahksuka-lugude punanahad, pigem ikka need lõunapoolsemad, kes templeid ehitasid ja ohvritel südameid välja lõikasid. Autor ei seleta lugejale, kuidas asjad said niipidi minna, pigem tundub, et kirjanik keerab kõik lihtsalt pahupidi: hoopis indiaanlased ehitavad raudteid ja neil on paremad püssid.

Praktiliselt ainus indiaanivaba territoorium on Põhjala, sh ka Eesti alad, ning eestlased mängivad indiaanivastases rindes üldse olulist rolli. Eestlasest lugeja hing peaks uhkusest paisuma, sest just meie mehed otsustavad Euroopa (ja maailma) saatust ning eestlane on romaani (peaaegu) kõige olulisem tegija.

Mulle ei meenugi käigupealt, et kas punanahkade Euroopa vallutamisest on ka varem kirjutatud, ilmselt on, aga mingi levinud teema see pole ning Tiit Tarlapi romaan mõjub seetõttu piisavalt värskelt.

Tänapäeval pole eriti popp rääkida ulmest kui ideekirjandusest, aga tõtt-öelda on hea ulme tunnuseks ikka veel ideede värskus. Tiit Tarlapi teostes mõjub ulmeosa tavaliselt üsna otsituna ning sageli tundub, et autor kirjutaks parema meelega hoopis midagi lihtsalt eksootilist ja seikluslikku, aga elu- ja reisikogemuse vähesus justkui sunnib ulmet sisse tooma, et välistada süüdistusi tegevuse või tegevuskoha väheveenvuses.

Eks ka romaan «Lõhestusjoon» kannata selle puuduse käes, sest enamasti on lugejal tunne, et ta loeb kas mingit stiliseeringut Nahksuka-juttude ja muistsete eestlaste vabadusvõitluse teemal (Põhjala peatükid) või siis hoopis euroopalikku seiklusromaani (Pariisi ehk Uus-Copani peatükid). Samas, ilma ulmelise osata seda romaani siiski poleks ja keegi pole ka kusagil väitnud, millise mahu kirjandusteosest peaks moodustama ulme.

Tiit Tarlapi teoste teine suurem puudus on reeglina peategelane ehk siis ülikõva ja -isane mees. Puuduseks pole just peategelase kui sellise valik, vaid pigem see, kuidas ta autoril välja kukub. Ja välja kukub pisut hale ja naeruväärne kuju, kes mõjub kui alfaisase kostüümi selga tõmmanud romantiline lillelaps. Muretu lõõbi ja tapatööga saab hakkama, aga naisi ära ei räägi, murdmisest rääkimata.

«Lõhestusjoon» on sellest patust peaaegu prii. Romaani peategelasel Üksiklasel on regulaarsed naissuhted, ta käitub isaselt ning mõjub täiesti normaalse mehena. Ka on naistegelased selles romaanis rohkem naiste moodi kui Tarlapil varasemalt. Võib-olla tähtsustan ma seda mehe-naise küsimust Tarlapi loomingus üleliia, aga eks selleks ole ka objektiivseid põhjusi.

Tiit Tarlap on eesti uuemas kirjanduses mõneti unikaalne autor. Kui rämedalt üldistada, siis on eesti kirjandus hästi naiselik – ka see, mida kirjutavad need, kel passis sooks märgitud «mees». Väikese vastandina on eesti kirjanduses kogu aeg olnud ka küünilisi sugutäkke, aga need kangelased mõjuvad ikka ja jälle kui emaste meeskirjanike suguelulised soovunelmad. Uuemal ajal on teise äärmusena laineid löönud ka sperma ja relvaõli järele lõhnavad ülimehed, kelle tegemisi veavad paberile jõustruktuuride taustaga keskeakriisis ja muserdatud hingeeluga ülimehed ise. Tarlapi loodud meestegelased on kogu aeg püsinud nende äärmuste vahel ja mõjuksid suisa normaalselt, kui nad poleks nii naeruväärsed. Õnneks paistab romaanis «Lõhestusjoon» see probleem lahenduse leidvat ning tahaks loota, et mitte ainumas kord.

Ühe üldisema etteheitena võib Tiit Tarlapi puhul välja tuua ka seikluskirjanikel sagedase keelekurtuse ja süžee liigse sirgjoonelisuse. Õnneks on tema teostes teatavat arengut siiski märgata ning ma peaksin romaani «Lõhestusjoon» Tiit Tarlapi parimaks. Jah, vajakajäämisi on, aga tunduvalt vähem kui varasemates tekstides.

Teksti loeti eesti keeles

Õpetajaameti pikk suvepuhkus on üks ütlemata tore asi. Jõuab kümnete kaupa virnas ootavaid raamatuid lugeda ja ka mõne hinnangu kirjutada.

Eestis on mitmeid autoreid, kellesarnased soome ulmes puuduvad – põnevikulme kirjutajad. Siinkohal olgu märgitud lisaks Indrek Harglale Tiit Tarlap. Üldiselt, kui paar erandit välja arvata, mulle tema teosed meeldivad. Nagu selleski raamatus, on hoogu ja köidet on raske muuks toiminguks kõrvale panna. Üldiselt eelistaksin ma tema teoste puhul vähem ulmet. Ka Lõhestusjoones oli lugemishoogu seni, kuni Asko, Riivo ja Anigua ühiselt dimensioonis käisid. Siis tuli aga dimensiooniskäimiste problemaatika ja multiversumi temaatika jõuliselt sisse ning minu huvi rauges. Mõned arutlevad leheküljed sai koguni vahele jäetud. Hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles

Tarlapi tekste on mul enamasti üpris huvitav lugeda, ka "Lõhestusjoone" puhul tegemist huvitava põnevuslooga, millele on iseloomulikud niivõrd pidevad ülekavaldamised, intriigid ja salasepitsused, et järg kipub nende üle kohati käest minema. Samuti on tegemist huvitava ideega: vahetada Metsiku Lääne stiilis loos ära Ameerika ja Euroopa ning ka valge ja punane rass. Ning nagu eespool juba mitu korda osutatud, on eriliseks kirsiks tordil veel see, et tegevus toimub pseudomuinaseestis ning peategelaseks on idealistlik ja ideaalne pooleestlane, kes hinges ülimalt jõuliselt sinimustvalget lipukest lehvitab. Tegevus on enamasti hoogne ja pinge on pidevalt üleval, samuti avatakse kangelase tõeline vastane aegamööde ja selgub lõplikult alles üpris raamatu lõpuosas.

Paraku on "Lõhestusjoones" esindatud siiski ka mitmed Tarlapi loomingu negatiivsed küljed, millele on samuti ülal juba viidatud: kohati puine keelekasutus ja sellega seltsivad kohmakad kirjeldused või ülelibisemised ning paljusõnalisus ehk asjade liigne lahtiseletamine. Peale selle on lõppude lõpuks ka ulmeelement lõpptulemuse suhtes väherelevantne ning domineerima jääb üdini mustvalge ja negativistlik maailmanägemus. Kas seda kõige viimast nüüd puuduseks pidada, on puhtsubjektiivne, aga lootust kirjeldatud maailma ja eriti kangelase suguseltsi positiivseks tulevikuks on küll vähem kui näpuotsaga.

Lisada tuleks veel ka karakterite suhtelise üheplaanilisuse ja arenematuse (näiteks võinuks ju kangelase "halvast" vennast loo jooksul kujuneda kas "hea" või vähemalt "parem" inimene, ent näib, et kõik karakterid on raamatu alguseks juba täielikult "valmis", kui ehk vaid külapoiss Asko välja arvata) ning ka etteheite, et indiaanlaste maailm tõepoolest 19. sajandi eurooplaste domineeritud maailmast sugugi ei erine.

Ehkki virisemist ja kurtmist sai omajagu, jättis raamat siiski pigem positiivse lugemiselamuse ning sestap võib sellele ikkagi veidi kõhkleva 4 panna.

Teksti loeti eesti keeles

Mis on esimene suur viga? Minuarvates on selleks Indiaani ühiskonna kahvatus. Ainuke mis vihjab, et osa tegelasi on indiaani päritolu on veidrad nimed, astmikpüramiidid ja vereohvrid. Nende kultuur pole lihtsalt piisavalt võõras vaid meenutab kohutavalt euroopa oma. Tarlap oleks pidanud kujutama arenenud indiaani tsivilisatsiooni võttes eeskujuks mõne tänapäeva arenenud mitte-lääne tsivilisatsioonid näiteks nagu Jaapan-Hiina. Praegusel juhul on aga võetud 19 sajandi euroopa ja asendatud seal religioonid ning nahavärv. Enamgi veel, isegi tiitlid nagu professor ja doktor on samad. Samuti ülikoolid, riiklik struktuur jne. Minuarvates on ulmes maailma loomine ja kasutajale maha müümine üks olulisemaid asju ning Tarlap ebaõnnestub siin kolinaga. Näiteks kui tema indiaanlased vannuksid omamoodi, neil oleks mingeid ebauskumusi, kultuurilisi tabusid või kasvõi teistsugunegi ülikoolisüsteem. Või nimetaks nad ronge longideks ning need sõidaksid kolmel rööpal. Kasvõi midagi mis viitaks täiesti erinevale arengueele ning teisele maailmale.

Samamoodi on üsnagi kummastavalt kujutatud eestlasi. Kirjaoskamatu kirvest viibutav pärismaalane räägib täpselt samas stiilis samade sõnadega nagu haritud indiaanimaa professor. See vastuolu torkas eriti silma kuna loen hetkel ka uut Maniakkide Tänava teost "Õnne ja õnnetuse valitseja", kus autor on viitsinud maarahva keelt mõnusalt arhailiseks ja murderohkeks muuta. Tarlapil räägib talurahvas sedavõrd tänapäevaselt ja puiselt, et võib pidevalt äragi unustada kus see tegevuskoht täpselt ikkagi on.

Viga number kaks on asi millest olen juba ka varem kõnelenud. Selleks on Tarlapi kohutavalt tüütu komme lasta oma tegelastel lõputult arutleda ja plaane teha. Iseenesest poleks tegemist veaga, kui Tarlap sellega nii kohutavalt üle ei pingutaks. No ei suuda mina lugeda kümneid lehekülgi kuidas tüüp arutleb omaette ühtesid ja samasid nüansse ja fakte uuesti ning uuesti läbi. Sihuke mäletsemine ajab sapi päris korralikult teispidi jooksma. Kaua kuram võib! isegi ameerika filmis ei tehta asju nii puust ja punaseks. Ma arvan, et kui peategelane piirduks vaid ühe korra mingi asja läbiarutamisega siis oleks "Lõhestusjoon" vähemalt neli korda õhem teos.

Kolmandaks veaks tooksin esile liiga kiirustatud ja magedavõitu lõpu. Oodatud võimsate jõudude kulmineerimise ja konfliktide asemel variseb kõik kuidagi liiga rahulikult paika ning selleasemel, et esimeses vaatluses seinal rippuv püss saaks pauku teha selgub hoopis, et püssirohi on niiskeks läinud ja lasta ei olegi võimalik.

Headest külgedest peab siiski toonitama, et teos ei olnud kindlasti niivõrd tüütu autori poliitiliste veendumuste propageerimine kui "Aegade julm laul", ka tegevus oli nimetat teosest tiba hoogsam ning loo liinid mitte sedavõrd juhuslikud vaid põimusid paremini. Isiklikult asetaksin "Lõhestusjoone" kuskile "Tuleriitade öö" järele, mitte küll väga lähedale aga mitte ka ülemäära kaugele. Kolm pluss saab see raamat hoolimata kõigist ülakirjeldatud puudusest siiski kätte.
Teksti loeti eesti keeles

Süžee oli väga tore.

Vorm – paljud oleks sama asja suutnud kirja panna 445-l leheküljel, mõned ka ainult 288-l ja keegi oleks isegi kõigest 192-ga hakkama saanud ja tõenäoliselt oleksid need lühemad variandid mulle rohkem meeldinud.

Peategelane oli õilis, osav ja tark. Ühel leheküljel kiimas lollpea ja siis jälle tark, õilis, osav. Kõik ülejäänud tegelased olid lõpus täpselt need samad kes alguses (mõned küll surnud needsamad), mitte mingit väärtuste ümberhindamist ega isiksuse muutmist sündmuste mõjul, ei.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli päris hea, kuid kahjuks puudus tal korralik lõpp. Võimalik, et autor soovib/soovis kirjutada sellele raamatule järje. Samuti käis kohutavalt närvidele see, et peaaegu igas lõigus oli mõni kursiivis sõna.
Teksti loeti eesti keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Romaani sisust ei tahaks eriti rääkida. Pealkiri muidugi reedab mingil määral millega tegu on, aga üks asi mis mulle lugemisel eriti meeldis oli just see kuidas autor viis mind lugejana sellesse punkti kus ma sain aru millist ulme standardteemt käesolev teos üldse käsitleb. 
 
Veidi üle 300 lehekülje paksune teos on ülesehituse poolest jagatud viieks "raamatuks". Esimese raamatu jooksul saame tuttavaks ühe New Yorki politseinikuga ja ühe Stanfordi ülikooli teadlasega. Mõlemal tegelasel on põhjalikult lahtikirjutatud elulugu. Mõlemaga juhtuvad ka teatud seletamatud sündmused, kuid mingisugust seost nende kahe tegelase vahel ei ole. Sündmuste käik viib selleni et teadlane, kelle erialaks on inimese mälu salvestamine (millega ta hakkas tegelema lootuses aidata oma Alzheimeri tõve all kannatavat ema), lahkub ülikooli juurest et jätkata oma uurimistööd pururikka erainvestori rahastamisel. Uurimistöö kulgeb edukalt, aga alles esimese raamatu päris viimasel leheküljel saab selgeks mis on selle töö tegelik tulemus, ja siis alles läheb andmiseks...
 
Kui üritada võrrelda seda teost nende väga paljudega mis ulmekirjanduses samal  teemal varem on kirjutatud siis ei saa just öelda et autor oleks lagedale tulnud mingi eriliselt uue kontseptsiooni või teaduslik-fantastilise teooriaga. Pigem on tegu oskusliku taaskasutusega. Nagu öeldud, koosneb romaan viiest osast ehk raamatust, ja sissejuhatavale järgnevad raamatud käsitlevad teemat igaüks veidi isesuguse nurga alt, aga kõik siiski viisil mida lugedes tundub et kuskil olen seda juba kohanud. Vähemalt ühes peatükis tekkis vägagi otsene paralleel ühe krestomaatilise Heinleini jutuga, kuigi Crouchi vastavad stseenid on oluliselt verisemad.
 
Aga ega asjaolu et mingil teemal on varem juba kirjutatud ei pea tähendama et seda ei ole uuesti võimalik hästi teha. Crouch tõestab et on küll võimalik. Põnevuse üleskütmine ja üleval hoidmine ei ole tema jaoks mingi probleem, ja ulmeraamistikku kasutab ta sel otstarbel oskuslikult ära. Samuti on peategelased kirjutatud selliseks et nende saatus läheb mulle lugejana korda ning nende tegutsemise motiivid tunduvad usutavad. Kui midagi parandada siis ehk võiksid nad 10% vähem melodramaatilised olla, aga see on juba pisiasjade kallal norimine.
 
Ja lõppjäreldus on muidugi et kui mingid asjad tunduvad olevat untsu läinud siis ei maksa võib-olla tormata neid parandama. Võid asja hoopiski hullemaks teha.
Teksti loeti inglise keeles

Ajarännu teemalise looga peaks olema suhteliselt raske tänapäeval kedagi üllatada, aga Reynolds suudab seda ikkagi niimoodi jutustada et loed ja mugised heameelest... Ei ole ühtki põhjust miks maksimumhindest midagi maha võtta. Võrreldes "Revelation Space" sarja kosmoseooperitega on käesolev teos mitu korda rohkem kontsentreeritud. Lõpuni jõudes tekib hetkeks isegi pettumus - juba saigi läbi? Aga järele mõeldes taipad et seda oligi just täpselt parasjagu. Originaalseid ideid ja huvitavaid tegelasi sai ju küllaga. Kõik mis vajalik sai öeldud ja tegevusliinid korralikult kokku viidud.  Selle lühikese ja terava romaani juurde ei sobiks ka pikk ja heietav arvustus kohe mitte kuidagi, nii et võtke lihtsalt kätte ja lugege.
Teksti loeti inglise keeles

Kui "Võililledunastia" sarja avaromaan "The Grace of Kings" oli igati nauditav lugemine, siis teine osa "The Wall of Storms" tõstab taset veelgi. Avaosa sündmustik oli üles ehitatud peamiselt selle ümber kuidas kaks liitlast - heasüdamlik kelm Kuni Garu ja võimult tõugatud klanni viimane sõdalane Mata Zyndu - tegid koostööd kurja imperaatori kukutamiseks. Imperaator küll kukutati, selle käigus aga pöördusid esialgsed liitlased parandamatult tülli ja sündmused lõppesid mõnevõrra ambivalentselt - Mata Zyndu hukkus konfliktis aga Kuni Garu sai uueks imperaatoriks nii et põhimõtteliselt "head" ikkagi võitsid.
 
Paraku ei ole poliitikas asjad kunagi nii lihtsad ja ajaloo lõpp keeldub saabumast. Kuni Garu, uue nimega imperaator Ragini, lähikonnas tekivad erinevad fraktsioonid kellel on igaühel oma arusaam sellest kuhupoole impeeriumi areng peaks suunduma, kellest peaks saama troonipärija jne. Mitmed tegelased, kes sarja eelmises osas said lugejale hingelähedaseks vabadusvõitluse ustavate jüngritena, on nüüd valmis erilise kõhkluseta oma kunagisele liitlasele noa selga lööma. Ka Kuni Garu ise jõuab kohati tõdemusele et tema olukord ja tegevus eriti ei erinegi selle kurja imperaatori omast kelle kukutamisele ta kunagi oma elu pühendas.
 
Üldise olukorra Dara saarestikus muudavad ebastabiilsemaks ka vahepealsel Mata Zyndu võimuperioodil tekkinud ja nüüd uuesti likvideeritud pisiriikide endised valitsejad, kes loomulikult ei ole oma olukorraga rahul ja püüavad õhutada mässu selleks et uuesti võimule pääseda.
 
Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, ilmub kaugelt põhjapoolse silmapiiri tagant uus välisvaenlane, kes ähvardab kogu võimuvõitluses lõhestunud Dara saarestikule käpa peale panna. Nende salarelvaks on needsamad olendid kelle suuri sarvilisi kolpasid on põhjapoolsetelt randadelt mõnikord leitud ning kes, nagu selgub, on umbes kolme elevandi suurused, lendavad ja purskavad tuld...
 
Et saavutada edu võitluses ülekaaluka vastasega, kaldub Võililledünastia kõrvale traditsioonilise fantasy radadelt. Appi ei tõtta mitte võimas maag ega mäekollide armee, vaid hakatakse hoopis edendama teadusuuringuid. Osaliselt võiks seda romaani liigitada isegi pigem teadusulme kui fantasy žanri. Uuringud on Ken Liu poolt ülimalt vaimukalt kirja pandud. Eriti meeldis mulle korralik bioloogiline käsitlus sellest mismoodi tuldpurskav lohe ikkagi tuld purskab ning kuidas teda võitlusvõimetuks saab muuta. Samuti on kirjeldatud elektri avastamist ning relvana kasutuselevõttu, ning kuidas see muudab lahingutaktikat. Kui juba romaani poliitilise intriigi osa  oli maksimumpunkte väärt, siis teaduspoolega koos on minu hinnanguks kestvad tormilised kiiduavaldused.
 
Kui sarja esimene osa moodustas üsnagi iseseisva terviku, siis teise osa tegevus katkeb kohas kus on selge et kolmas osa tulemata ei jää. Loodan et taset õnnestub hoida.
Teksti loeti inglise keeles

Kuigi romaani tegevusmaailm on tuletatud vanast Hiinast, tekkisid minul lugedes paralleelid ka Kreeka mütoloogiaga. Tegutsevad ju siin lisaks inimestele ka jumalad, kelle jaoks kogu see inimeste impeeriumide kukutamine ja omavahelised sõjad on otsekui lauamäng. Igal jumalal on mängus omad nupud ning selleks et mängu oma kasuks kallutada liiguvad jumalad aeg-ajalt ka inimeste hulgas ringi, sekkudes asjade käiku päris otseselt. Nii et rohkem kui üks kord tuli meelde mõni nooruses loetud lugu raamatust "Vana-Kreeka muistendid ja pärimused".
 
Raamatu õhustik, nagu juba Kristjan eelmises arvustuses kirjutas, on suhteliselt leebe ja helge, hoolimata sellest et inimesi hukkub sadade tuhandete kaupa. Vägivalda enamasti väga graafiliselt ei kujutata, lihtsalt nenditakse stiilis "ja siis aeti kakskümmend tuhat lahingu kaotanud armee sõdurit auku ning maeti elusalt".
 
Palju on kõrvaltegelasi, sealhulgas niisuguseid kes ilmuvad kuskil poole raamatu peal mõneks peatükiks et anda oma panus sündmuste arengusse ja seejärel hukkuda kas lahingus, poliitilise palgamõrva või siis lihtsalt lolli juhuse läbi. Seejuures saame alati hea ülevaate nende tegelaste päritolust, iseloomust ja elukäigust nii et naljalt neid omavahel segi ei aja.
 
Siinkohal lõpetan eelmise arvustuse oma sõnadega ümberkirjutamise, nõustudes lõpuks veel ka viimase väitega -  ilmselt võtan mingil hetkel ka järje ette.
Teksti loeti inglise keeles

Esimese hooga lajatasin kolme, aga olles hetk mõelnud, arvan siiski et see on enamat väärt. Kuigi lugu on üsna staatiline ega tekita erilist kaasaelamist, avaldab siiski muljet see viis kuidas on kujutatud inimesi lootusetus olukorras. Kohe alguses tundub et kõik on täiesti lootusetu, loo edenedes muutuvad asjad järjest lootusetumaks ja ka lõpp on tegelikult lootusetu. Niisugune masendus on omaette saavutus ja väärib tunnustust.
Teksti loeti eesti keeles

Millegipärast olid mu ootused lugema asudes pisut kõrgemad kui tulemus pärast lugemist. Varasemates arvustustes on esile toodud mitmeid positiivseid aspekte millele tänu oleksin hindeks võinud ka nelja panna, aga siiski on lugu selleks liialt sirgjooneline muinasjutt ilma olulise lisandväärtuseta. Eriliselt häirivalt mõjusid kuri linnapea ja peamaag, kelle tohutut kuri-olemist oli kujutatud lausa vodevillilikus võtmes, mis loo atmosfääri minu jaoks paljuski rikkus.
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on keskpärase kosmosemäruliga. Midagi kiiduväärset ma selle juures esile tõsta ei oska, aga lugedes otseselt kiruma ka ei aja. Aga sellistest sõjaulme klassikutest nagu John Scalzi "Old Man's War" või Orson Scott Cardi "Ender's Game" on ta minu meelest küll mitme redelipulga võrra madalamal. Kui tuua analoogia rõivatööstusest, siis eelnimetatuid võiks võrrelda rätsepaülikonnaga, Larsoni teos aga on nagu H&M-ist ostetud odav riidetükk pooleks aastaks. Masstoodang. Millest annab tunnistust ka see et 6 aasta jooksul on autor jõudnud sellele vorpida 10 (!) järge, mida lugeda mul ei ole vähimatki kavatsust.
Teksti loeti inglise keeles

Umbes esimesed kaks kolmandikku oli tegu igati nauditava lugemisega, siis aga kadus loost pinge ära. Kõik probleemid lahenesid kuidagi iseenesest. Samas ilmus sel hetkel areenile veel mingeid uusi võõrtsivilisatsioonide esindajaid kes autori kavatsuse kohaselt vist pidid olema kogu loo seisukohalt väga olulised, aga minu jaoks ajasid asja ainult mõttetult segasemaks. Kokkuvõttes olid mitu viimast peatükki üks tarbetult väljavenitatud happy end.
Teksti loeti inglise keeles

Tõenäoliselt soovitas Amazon mulle seda raamatut kuna ostsin hiljuti Hannu Rajaniemi "The Quantum Thiefi". Tuleb tunnistada et nende soovitusmootor antud juhul õigustas ennast.
---
Autori enda sõnade kohaselt meeldib talle oma teostes uurida erilisi tegevuspaiku ja inimesi. Seekord oleme 26. sajandis ning eriliste tegevuspaikade ja inimesteni on viinud kaks revolutsioonilist arengut. Esiteks on tähtedevaheliseks liikumiseks kasutusele võetud nn. ussiaugud. Neid väga üksikasjalikult ei kirjeldata aga saame siiski teada et need ei ole inimeste endi leiutis vaid on saadud päranduseks mingilt vanemalt tsivilisatsioonilt, kuigi nüüdseks oskavad inimesed väiksemaid ja ebastabiilsemaid ussiauke ka ise tekitada.
---
Teine ja romaani seisukohast olulisem murrang on toimunud geenitehnoloogias. Eri planeetidele asunud inimkonna kallal on tehtud tõsiseid geneetilisi muudatusi, mille tulemusel on tekkinud täiesti uued inimliigid. Raamatu järelsõnast võib välja lugeda et autor ongi erialalt geenitehnoloog, ja lugedes on ka tunda et seda teemat valdab ta paremini kui universumi ussiaukude füüsikat.
---
Romaani tegevuse keskmeks on suurejooneline salakaubavedu. Üks suhteliselt obskuurne väikeriik tahab rahvusvaheliste võimude teadmata toimetada ussiaukude peamagistraali kaudu ühest tähesüsteemist teise kaksteist uudse tehnoloogiaga sõjalaeva. Selle võimatu ülesande täitmiseks palkavad nad Bellisarius Arjona. Arjona kuulub kvantinimeste hulka - tal on võime viia oma teadvus meie "tavalisest maailmast" kvanttasemele ja seega mõelda välja igasuguseid eriti tarku ja keerulisi asju. Kui üldiselt elavad kvantinimesed oma kinnises kogukonnas ja tegelevad universumi suurte saladuste üle mõtisklemisega, siis Arjona on saatuse keerdkäikude läbi sattunud laia maailma ja teenib elatist mitmesuguste kavalate petuskeemide väljamõtlemise ja elluviimisega.
---
Seekordse plaani jaoks paneb Arjona kokku igati värvika meeskonna. Siia kuuluvad näiteks piloot kelle loomulik elukeskkond on külm süvaookean ning kes anatoomiliselt meenutab rohkem vaala kui inimest, aga ka tehisintellekt kes on väga pädev elektroonikaekspert kuid seejuures peab ennast apostel Matteuse taaskehastuseks ning püüab peategelast igal võimalusel ristida.
---
Kui see seltskond asub plaani ellu viima siis mõistagi selgub sündmuste edenedes et plaanide sees on omakorda teised plaanid mis on "suuremad kui välimine maakera", mõned tegelased mängivad topeltmängu jne. Netiavarustes on seda romaani võrreldud filmiga "Ocean's 11", minule aga meenus pigem "Ronin". Kes ühte või teist nendest näinud on see kujutab ette millega tegu. Näeme mitmest vaatepunktist üheaegselt kuidas erinevad tegelased pusivad oma töölõikude kallal ja loodame et kõige kiuste need erinevad osad lõpuks ikka kokku klapivad. Tempo on kogu aeg peal, lugu ei jää venima ega kaldu asjatutesse kõrvalharudesse. Iga natukese aja tagant tuleb ilmsiks mingi uus takistus plaani elluviimisel või siis avaneb vaade mõnda uude eriskummalisse tulevikuühiskonna nišši. Lugemise ajal igavust tunda igatahes mahti ei ole.
---
Ulmeromaanide puhul esineb sageli üks kahest probleemist. Ühel juhul on küll loodud huvitav ja omapärane maailm, aga tegevus mis selles toimub on ainult ettekääne selle väljamõeldud maailma näitamiseks ning omaette võetuna tundub triviaalne. Teisel juhul on tegevus küll huvitav, aga maailm on tavaline "Tähesõdade" kloon. Künsken selle romaaniga ei vea alt ei maailma ega süžee osas. Arvustust kirjutama asudes kavatsesin panna hindeks 4, aga kirjutamise käigus tuli välja et pole ikka põhjust maksimumist madalamat hinnet anda.
Teksti loeti inglise keeles

"Expanse" sarja kaheksas osa algab olukorras kus Laconia diktatuur tundub vankumatu. Kosmoselaeva "Rocinante" meeskond on maailmu mööda laiali pillutatud. James Holden on Laconial diktaatori poolt vangistatud. Naomi Nagata on asunud juhtima põrandaalust vastupanuliikumist millel ei tundu kuigi palju edulootust olevat. Alex Kamal ja Bobbie Draper on Naomist eraldi samuti partisanivõitlusega hõivatud. Amos Burtoni asukoht on teadmata.
 
Nagu kõigis varasemateski osades, on eri peatükid edasi antud erinevate peategelaste vaatepunktist. Lisaks "Rocinante" meeskonnaliikmetele on fookuses ühest varasemast osast tuntud ksenobioloog dr. Elvi Okoye ja diktaatori teismeline tütar Teresa Duarte. Dr. Okoye kaudu kujutatakse seda kuidas Winston Duarte "inimkonna parimates huvides" torgib tulnukate tehnoloogiat millest arusaam on kasin. Nagu lugematud autorid enne neid, näitab ka kollektiiv nimega James S. A. Corey et kui aurumasina tasemel teadmistega lähed tuumareaktorit torkima siis võivad tagajärjed olla fataalsed nii üksikisiku kui ka globaalsel tasemel.
 
Teresa Duartet valmistatakse ette impeeriumi troonipärijaks. Arvestades et tema isa on põhimõtteliselt surematu võib jääda segaseks milleks seda vaja on, aga vaata eelmist lõiku. Kuna teismeline on teismeline, siis ei kulge ka see protsess päris nii nagu täiskasvanud on plaaninud.
 
Pingelist tegevust on romaanis küllaga, miskipärast aga ei suutnud see mind siiski köita samal määral nagu eelmine osa "Persepolis Rising". Kuigi tegelased on pehmelt öeldes keerulises olukorras, on lugedes siiski kogu aeg kuidagi selge et lõpuks läheb kõik hästi (ehkki tõsi, mitte kõigi jaoks...). Kordagi ei teki niisugust tunnet et nüüd on küll kõik täitsa perses. Samas on kiiduväärt kuidas autorid suudavad erinevate peategelastega peatükid just selle tegelaskuju seisukohast usutavalt edasi anda. Teismeline tüdruk käitub ja mõtleb teisiti kui hallinevate juustega kosmosepiraat, võimude poolt sundseisu pandud teadlane jällegi tegutseb tema seisukohast usutavast motivatsioonist lähtudes jne.
 
Eks sarjadega kipub olema see probleem et kui iga järgmine osa eelmist taseme poolest ei ületa, siis on tunne natuke "meh". Latt on juba üsna kõrgele aetud.
 
Teksti loeti inglise keeles

Teine osa Jean le Flambeuri sarjast ei jätnud enam nii head muljet kui esimene. Rajaniemil on ilmselgelt fantaasiat nii palju et sellest jätkuks mitmele SF-autorile. Paraku aga kui toitu valmistades maitseaineid muudkui lisada ja lisada siis ühel hetkel saab ületatud piir millest alates tulemus muutub mitte enam paremaks vaid halvemaks... et mitte öelda mittesöödavaks. Ja kui seda hüpertehnoloogilist maitseainete buketti ignoreerida siis järele jääb ainult suhteliselt banaalne süzee mille lugemise üle ei ole samuti põhjust teab mis rõõmu tunda.
Teksti loeti inglise keeles

25 aastat pärast ajarännuromaani "Time and Again" ilmumist avaldas Jack Finney veel ühe samade peategelastega loo.
 
Mäletetavasti lõppes "Time and Again" sellega et ajarändur Simon Morley tegi kaks olulist otsust. Esiteks otsustas ta jäädagi elama 1880ndatesse ja teiseks nurjata 1970ndatel ajarännuprojekti juhtima asunud armee katsed muuta minevikku selleks et olevikku parandada. Viimase eesmärgi täitis ta teatud väikese nükkega mille tulemusel ajarännuteooria välja töötanud teadlane jäi sündimata ja kogu ajarännuprojekt olemata.
 
"From Time to Time" algab jällegi 1970ndates. Üks väike rühmitus uurib hobi korras teatud kummalist nähtust. Nimelt on olemas väga üksikuid inimesi kes selgelt mäletavad sündmusi mida tegelikult ei ole toimunud. Näiteks mäletab ühes suvalises perekonnas ainsa lapsena kasvav tüdruk et tal oli õde, tema vanemad ega keegi teine aga midagi niisugust ei mäleta. Või siis mäletab keegi mees selgelt JFK valimiskampaaniat teiseks ametiajaks, ja tal on olemas isegi üks kampaaniameene... Niisuguseid nähtusi on väga vähe, aga siiski piisavalt et tekib kahtlus et ajaloo kulgemisega on midagi korrast ära.
 
Asja jätkuv uurimine viib selleni et ajarännuprojekt siiski käivitub jälle ja tekib teooria kuidas minevikus ühe väikese muudatuse tegemisega oleks võimalik ära hoida I Maailmasõja puhkemine. Simon Morleyle suudetakse auk pähe rääkida, ta tuuakse 1880ndatest tagasi ja paistatakse aastasse 1912. Missioon on üsna lootusetu, sest on olemas ainult väga ähmased vihjed selle kohta kelle peaks Morley 1912. aastast üles otsima, ja mida täpselt ta peaks tegema kui on selle isiku leidnud ei oska keegi välja pakkuda. Tuleb improviseerida.
 
Morley jõuabki 1912. aastasse ja romaan, mis selle hetkeni oli üsnagi kaasahaarav, läheb siinkohal täiesti käest ära. Kirjeldatakse pikalt, laialt ja ebahuvitavalt 1912. aasta New Yorki eluolu erinevaid aspekte. Ulatuslikku käsitlust leiab näiteks vodevilliartistide raske elu, aga ka varajane lennundus jms. Tekib suur hulk raskesti eristatavaid kõrvaltegelasi kelle kaudu esitatakse romaani peateljega mittehaakuvaid heietusi minevikuühiskonna ühe või teise aspekti osas. Ka eelmises romaanis "Time and Again" oli niisuguseid olupilte sündmustiku vahele pikitud omajagu, aga lugejal säilis siiski arusaam et on olemas mingisugune story mis mingis suunas areneb. Siinarvustatava teose puhul kadus minul seesugune orientiir täielikult. Simon Morley tundus tuiavat ühest olukorrast ja seltskonnast teise ilma mingi eesmärgita ja mul kadus igasugune huvi seda sihitut tuiamist jälgida.
 
Sundisin end siiski lugemist jätkama ja... liialdus oleks öelda et see ennast ära tasus, aga tuleb tunnistada et ühel hetkel suutis autor sellest igavate olukirjelduste virrvarrist välja murda ja lugu siiski jõudis kuhugi. Ei puudunud isegi teatavad üllatusmomendid.
Kokkuvõttes tuleb aga siiski tõdeda et selle romaani kirjutamisega jättis Jack Finney kasutamata võimaluse jääda minu silmis heaks ja huvitavaks autoriks.
Teksti loeti inglise keeles

Vaatasin päris tükk aega tühjas kommentaarikastis vilkuvat kursorit ja mõtlesin mida siia nüüd kirjutada... Kuidas panna sõnadesse seda tunnet mille "Time and Again" suutis lugemisel tekitada. Lõpuks lõin käega - ilmselt oleks selle saavutamiseks vaja olla sama hea kirjanik nagu Jack Finney.
 
Ajarännuromaani puhul eeldame vaikimisi et tegu on seikluslooga. Jack Finney näitab et head ajarännuromaani saab kirjutada ka teisiti. Ehkki seikluslik süžee selles romaanis ei puudu, on minu meelest tegu peamiselt seisundiromaaniga (ma polnud päris kindel kas selline sõna nagu "seisundiromaan" on olemas, aga Google kinnitab et on; loodan et see ikka tähendab seda mida ma silmas pean). Seikluslik lugu ei ole autori jaoks mitte romaani peamine eesmärk, mitte see mida ta meile jutustada tahab. Peamine on hoopis nostalgiline tagasivaade 19. sajandi New Yorki olustikule. Sedasi ühe lausega kokku võetuna ei kõla see üldse nagu miski mida ma kangesti peaksin tahtma lugeda, aga ometi olen väga rõõmus et mul see võimalus avanes. Sest Jack Finney on oma nägemuse 1880. aastate New Yorkist suutnud kirjutada niivõrd elavaks et väga raske on mitte sattuda selle lummusesse. Ilmselt mõjus soodsalt ka see et ajal kui ma raamatut lugesin valitses akna taga samasugune ilus talveilm nagu Simon Morley Manhattanil.
 
Kuigi autor ei varja oma sümpaatiat "vanade heade aegade" suhtes, ei ole ta kindlasti mitte naiivsel seisukohal et rohi oli vanasti igal pool ja kogu aeg rohelisem. Piisavalt palju on pühendatud tähelepanu tolle aja tõsistele probleemidele nagu rõuged, koolera, ülim vaesus jms. Samas sunnitakse lugejat järele mõtlema, kas aastakümnete edenedes on asjad maailmas ikka kokkuvõttes paremaks läinud. Vietnami sõda oli ju romaani kirjutamise ajal täies hoos ja ma julgeks arvata et sellel oli autori seisukohtade kujundamisel mitte just väike roll.
 
Omaette nüansi lisab asjaolu et romaani kirjutamisest on tänaseks möödunud peaaegu pool sajandit. See tähendab et romaanis kujutatud "tänapäeva" New York on tänase lugeja jaoks 50% võrra sama kaugel minevikus nagu Simon Morley jaoks oli see ajastu kuhu tema rändas. Kui sageli mõeldakse aastakümnete taguste ulmeromaanide puhul murelikult ega nad ometi ajale jalgu pole jäänud siis käesoleval juhul lisab ilmumisest möödunud aeg romaanile ainult väärtust juurde, tekitades justkui kaheastmelise ajarännuloo.
 
Lõpetada sobib romaanist mälu järgi võetud ebatäpse tsitaadiga. Kui peategelast alles värvatakse ja ta veel ei tea mislaadi projektiga ta on liitumas, ütleb talle üks värbaja umbes järgmist - "Kas oled kunagi sõbrale head raamatut soovitades tundnud kadedust? Sina juba tead milline elamus teda ees ootab, aga sa ise seda tunnet enam kogeda ei saa, sest sama raamatut pole võimalik kaks korda esimest korda lugeda."
 
Ma kadestan inimest kes kirjutab minu oma alla järgmise arvustuse sellele romaanile. 
Teksti loeti inglise keeles

Kristjan Rätsep on ülevalpool ära öelnud kõik selle mida ma tahtsin öelda ja seejuures paremini kui mina oleksin seda osanud sõnastada.
Teksti loeti inglise keeles

Mida rohkem ma loen kogu internetti täitvat kiidulaulu Pierce Browni "Red Rising" sarjale, seda rohkem esitan endale küsimust kas on maailm lolliks läinud või olen seda mina. Pärast kolmanda osa läbilugemist on mul igatahes keeruline leida midagi mida selle juures kiita.
 
Tegevusmaailm, nii ühiskonnakorralduse kui tehnoloogia osas, oleks nagu pärit mingist 1980ndate odavast ulmefilmist või mõne Jules Verne'i kaasaegse sulest. Kui võtta Vana Rooma ühiskond, lisada sinna juurde "kosmoselaevad" (yay!) ja mõningase geenimanipulatsiooni teel loodud tegelased kes mõõgaga kõvasti vehkida oskavad ja öelda et mingi osa tegevusest toimub näiteks Marsil või mõnel Jupiteri kuul, siis sellest iseenesest ei teki küll mingit huvitavat maailma. Mitte et seda ei oleks võimalik tekitada, aga Pierce Brown sellega igatahes hakkama ei ole saanud.
 
Tegelased ja nende vahelised suhted on ka millegipärast välja kukkunud lamedad ja ebaveenvad. On küll paar erandit keda ei saa päris üheselt heade või halbade hulka lahterdada. Aga kuna ei olnud ühtki tegelast kellele ma arvestataval määral kaasa elada oleks suutnud siis ka tegelastega juhtuvad kõige ootamatumad süžeepöörded ei tekitanud minus õlakehitusest tugevamat emotsiooni. Üks hetk küll siiski oli kuskil 90% kandis (seoses e-raamatutele üleminekuga kipun mõtlema rohkem protsentides kui lehekülgedes) kus paistis et vau, nüüd keerati asi ikka täitsa pea peale, aga siiski lõppes asi nii "nagu pidi". Siiski sunnib just see mind kogu raamatut kokkuvõttes hindama pigem keskpäraseks kui halvaks.
 
Kokkuvõttes oli selle raamatu läbilugemine rakse töö mida ma uuesti ette ei võtaks ja soovitan ka teistel vältida.
Teksti loeti inglise keeles

Põhimõtteliselt nõustun Joel Jansi arvustusega, ainult et mulle käisid kõik esiletoodud puudused ühe pügala võrra rohkem närvidele. Enne viimast paari lehekülge olin üsna kindlalt otsustanud et ma selle triloogia puhul piirdun kahe esimese osa lugemisega. Lõppu aga oli autor osanud sellise cliffhangeri virutada et midagi pole teha, tuleb ka järgmine osa ette võtta. Kuigi ma kahtlustan et pärast kahetsen.
Teksti loeti eesti keeles

"Punase tõusu" peategelane Darrow on maailma kõige tüüpilisem koomiksikangelane, ilma ühegi nõrkuse või puuduseta. Sündinud ühiskonna põhjakihti, läbi elanud kohutava pisaraidkiskuva isikliku tragöödia, nurjatute valitsejate poolt tapetud ja seejärel uuesti üles tõusnud et muutuda võitmatuks kättemaksjaks.
 
Sellise peategelasega romaan ei tohiks justkui olla midagi muud kui halb. Siiski on Pierce Brown suutnud üht-teist päästa, tegelikult isegi päris edukalt. Kui lugeja suudab vältimatu peategelast käivitava alguse üle elada, jõuab ta ühel hetkel kohani kus Darrow pääseb õppima instituuti. Sellest hetkest hakkavad leheküljed väga kiiresti pöörduma. Õppetöö instituudis kujutab endast aasta aega kestvat "capture the flag" mängu, kus ellu võivad küll jääda paljud aga võitjaks tuleb siiski vaid üks. Käibeväljend sellise mängu kohta on et "vahendeid ei valita". Tegelikult ikka valitakse küll, enamasti selline mis vastasel võimalikult võikal viisil soolikad välja laseb. Tempo on kogu aeg peal ja verd lendab laias kaares. Mängu võitmiseks tuleb moodustada liite, sageli inimestega kelle tegelikult tahaks ära kägistada, teisalt võid ka avastada et su parimast liitlasest on mingi asjaolude muutumise tõttu üleöö saanud verivaenlane. Samuti võib välja tulla et kõik mängus osalejad ei mängigi päris samade reeglite järgi ja pinna all toimetab hoopis mingisugune "süvariik" oma asju.
 
"Troonide mängust" jääb see küll umbes sama kaugele kui "Kevade" "Sõjast ja rahust" aga siiski osutus sarja esimene osa piisavalt heaks et ostsin ka järgmise.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu juba eelmistes arvustustes on rõhutatud, nii ka minu jaoks on selle romaani parimaks omaduseks põhjalikult lahti kirjutatud ning usutavad tegelaskujud. Kuna erinevad peatükid on edasi antud eri tegelaste vaatepunktist, sain paljude tegelaste pea sisse piiluda ning kuulata nende põhjendusi miks nad teatud olukordades just teatud viisil tegutsevad. Ausalt öeldes ei tulegi põgusal järelemõtlemisel pähe mõnd teist Eesti autori ulmeteksti kus selle asjaga nii hästi oleks.
 
Mis puutub sellesse aspekti et maailma kohta lugejale liiga palju infot ei anta siis sellel, nagu välja tuleb, on ka negatiivseid külgi. Enamasti mulle niisugune võte meeldib ja suuremalt jaolt kehtib see ka "Kuningate tagasituleku" kohta. Nii kaua kui toimub metsas ja tundras madistamine eri inimgruppide ja kuningate vahel, on see täiesti omal kohal. Aga teose viimases osas peaksin ma kaasa elama täiemõõdulisele revolutsioonile ilma et ma selle põhjuste kohta tegelikult midagi teaksin, ja selleks on mul ennast liiga keeruline sundida. Esitatud on küll väga üldine väide "Linn on paha", aga milles see pahaolek täpsemalt seisneb? Selles et ühele skaudile ei antud pärast missioonilt tagasitulekut puhkust? Ja kes on need jõud kes revolutsiooniga võimule pääseda üritavad? Paistab nagu et kaks sõpra kellel Linn on ühel või teisel põhjusel üle visanud? Ja kas tõesti piisab vähearenenud "pärismaalastel" kõrgemal arengutasemel oleva Linna alistamiseks ainult sellest et võtta kampa üks kuningas, olgu ta inimesest kasvõi 1000x efektiivsem võitleja?
 
Kuna mul niisugused mured teose viimast osa lugedes tekkisid ei saa ma maksimaalset hinnet välja panna, aga üldmulje jäi pigem ikkagi positiivne.
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi kui "Janissaries" sai läbi loetud lisasin selle järjed oma lugemisnimekirja sest too algne romaan oli üsnagi lubav. Oleks siiski pidanud enne nimekirja täiendamist tutvuma ülal nähtava Avo Nappo arvustusega, sest see räägib sulatõtt.
 
Ma millegipärast eeldasin et palgasõdurite seiklused planeedil Tran on ainult suurema sündmustiku sissejuhatus ja järgmistes osades läheb lahti globaalne tähtedevaheline intriig kus mitmete tulnukrasside föderatsiooni erinevad jõud püüavad suures poliitilises mängus ülekaalu saavutada, Rick Galloway peab oma maailmapäästmise alase tegevuse üle kandma tähtedevahelisse ruumi jne. Autoritel paraku olid teistsugused ideed mis seisnesid peamiselt selles et kujutada pikalt ja mitte eriti huvitavalt keskaegseid ratsa- ja jalaväe lahinguid, ilma et tegevus lõppkokkuvõttes kuhugi välja viiks. Kahju, aga tuleb tunnistada et "Trani" lugemisele kulutatud aega oleks saanud kasutada kindlasti palju mõistlikumalt.
Teksti loeti inglise keeles