Kasutajainfo

Tiit Tarlap

13.11.1954-24.02.2017

  • Eesti

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Roheliste lippude reservaat

(romaan aastast 2012)

eesti keeles: Pärnu «Gamma» 2011
Pärnu «Ji» 2012

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
6
2
1
2
0
Keskmine hinne
4.091
Arvustused (11)

Tiit Tarlapi (ilmumisjärjekorras) kuues romaan «Roheliste lippude reservaat» on ilmselt suuremate vaidlusteta käesoleva aasta üks olulisemaid kui mitte see kõige olulisem algupärane ulmeraamat.

Romaan võinuks (eesti plebeilikku raamatuostjat/-lugejat arvestades) ilmuda ju mõnes Tallinna suurkirjastuses kiletatud kõvade kaante vahel 400-leheküljelise tellisena, aga ei ilmunud! Romaan ilmus Pärnumaa Tšernobõli Ühenduse «Gamma» kirjastamisel print-on-demand trükikojas trükituna pehmes köites tihedas kirjas 300-leheküljelisena ning kiire otsing näitab, et seda saab praegugi osta vaid Apollo poodidest, aga mitte näiteks Rahva Raamatu ketist ega Raamatukoist.

Miks? Vastan. Tarlapi romaani pühendus algab pöördumisega «Kõigile nais- ja meessoost TÄDIDELE...» ja just sellistest inimestest Tallinna suurte kirjastuste otsustelangetajate ring ju koosnebki.

Tarlapi romaanid on alati kenasti dateeritud, sestap võibki siinkohal juhtida tähelepanu tõigale, et «Roheliste lippude reservaat» on valminud pärast romaani «Meie, kromanjoonlased», mille kirjutamisajaks märgib autor jaanuar 2004 – november 2005, aga enne «Tuleriitade ööd», mis on kirjutatud jaanuar –detsember 2007. Kõnealuse romaani kirjutas Tarlap valmis jaanuarist augustini 2006.

Andri Riid on varem sedastanud, et Tarlapi jaoks on väga oluline autor Raymond Chandler ning tuleb tunnistada, et «Roheliste lippude reservaat» on kirjaniku loomingu vaat et kõige chandlerlikum tekst. Selle minategelase tegevuskirjeldused, sisevaatlused, elutähelepanekud ja ilmavaade on äärmiselt philipmarlowe’likud ning sellistena väga toredad, vaheldusrikkad ja üldsegi mitte näiteks varalahkunud Lew R. Bergi tegelastele omased.

Romaani minategelane pole eriline püstoli- või rusikakangelane. Ta küll armastab teha suitsu ja juua kanget alkoholi, aga tappa või korralikult peksa anda õnnestub tal teksti jooksul vaid üksikutele antagonistidele, enamasti saab ta ise kolakat, tõmmatakse teda nutikamate tegelaste poolt tillist või vantsib ta lihtsalt ühest talle ette söödetud situatsioonist teise, funktsioneerides katalüsaatorina negatiivsete tegelaste valmis seatud dekoratsioonide taustal valmiskirjutatud stsenaariumiga näitemängus.

Umbes 2600. aastal toimuva tegevusega romaani on kirjanik paigutanud oma tulevikumaailma, kus asuvad Montlari-nimeline maailm jpt kirjaniku varasemate kosmoseulmekate tegevuskohad. Lähtuvad tegelased aga selleltsamalt planeet Maalt, kus asuvad meile tuntud linnade kõrval Tarlapi loodud aleksandrgrinilikud paigad Burbahan, Ryss jt, sidudes niimoodi kokku kirjaniku enda senises loomingus ühendamata jäänud kaks maailma.

Planetaarse Inspektsiooni Agentuuri inspektor Vegard Doyle saadetakse planeedile, mille nimi ongi andnud romaanile pealkirja, uurima ühe haruldase narkootikumi esilekerkimist ja ajama selle levitajate jälgi. Tundub väga detektiivkirjanduslik ja ehk banaalsevõitu ja igavgi sisukokkuvõte, aga ärge unustage, et tegu on Tarlapiga. Banaalset, igavat või stereotüüpset pole siin midagi. Aga kuna tekst on eestikeelne ja poes saadaval, siis ostke ja lugege edasist sündmustikku juba ise!

Ütleme vaid, et narkootikum ei mängi siin teoses suurt rolli, kiiresti kerkivad esile poliitilised võimumängud Maa, kolooniate ja konkreetse reservaadi erinevate fraktsioonide vahel, peategelased muutuvad kiiresti oma elu eest pagevateks tagaaetavateks, neid painab suurem näitemäng, mida nad esitama on saadetud, aga millest ise eriti midagi aru ei saa, ning enne kui nad märgata on jõudnud, toimub riigipööre ning sündmused pööravad kodusõjaks.

Tarlap on väga vanaaegne ulmekirjanik. Oma suurte angloameerika mentorite Edmond Hamiltoni, Harry Harrisoni ja varase Silverbergi eeskujul lähtub temagi kosmosemaailm aastal 2600 sisuliselt 1950ndate aastate tehnika arengu hetkeseisust. See on fakt ning sellisena äärmiselt retro-teadlik valik ning vaid viimane nõmedik võib hakata vinguma, et miks on kirjaniku 2012. aastal ilmunud romaanis aastal 2600 kommunikatsiooni, side ja massiteabevahendite kirjeldused nii ajast ja arust. See on just sedatüüpi tekst, kus aastal 2600 võib mõne kauge planeedi koloonias kuskil kohata paberile trükitava ajalehe toimetust, kus võib kohtuda tegelasega, kes tipib artikli valmis mehaanilisel kirjutusmasinal.

Lugemise ajal painas mind pidevalt, keda need Tarlapi kosmoseulmekad ja painava atmosfääriga («Vampiirilõks») tekstid meenutavad. Välja mõtlesin. Jack McDevitti kosmoseoopereid, kus tegelased tihti sama painavas miljöös mööda kosmilisi arheoloogilisi uurimisobjekte ringi tuhlavad ning mingit suurt mõistatust ja saladust jahivad ja lahendada proovivad.

Kokkuvõtteks? Taas kord sain ma Tiit Tarlapi tekstist täieliku lugemisnaudingu ning oskan resümeerida, et Eesti ulmepõllul on ta Indrek Hargla kõrval ainus kirjanik, kelle enamvähem suvalise teose võid kätte just siis, kui tahad Eesti kirjandusele nii ebaomast mõnusat ja süümepiinadeta kirja pandud kiirestijooksvat lugu lugeda, kui tahad intelligentset ajaviitekirjandust, mille järele varem oled harjunud käe sirutama peamiselt angloameerika žanrikirjanike teoste riiuli suunas. Ning mingite sügavamate allhoovuste ja autoripositsioonide poolest on Tarlap mulle vist Harglast kogu aeg grammikese hingelähedasem, kuidagi kirjandusliku veregrupi mõttes «sobivam» ning sümpaatsemgi tundunud.

Teksti loeti eesti keeles

Alustuseks peaks mainima, et see tegevusmaailma tehniline areng torkas isegi minusugusele tehnikavõõrale inimesele romaani lugedes kohe silma. Selle põhjal võib öelda, et käesoleva romaani näol on tegu "tuumapungiga" (aurupungile viitav mõiste, kus 19. sajandit asendavad 1950-ndad). Ja kindlasti pole ka aastal 2600 olulisteks probleemideks televisiooni pealetung (mis juba praegugi Interneti ees tähtsust minetab), väikepoodide asendumine supermarketitega, vms. See kõik on ikka ehe 20. sajandile viitav retro.

Romaani sisust on Raul juba piisavalt rääkinud. Võrreldes "Kromanjoonlastega" on käesoleva romaani maailm ja sisu tükk maad läbimõeldumad (olgu, elamiskõlbliku planeedi "steriliseerimine" ainult ühe ohtliku narkootikumi hävitamiseks tundus küll veidi ülepingutatud). Tegu on seiklusliku looga, mis sisaldab ka filosofeerimist. Oma maailmavaadet esitab Tarlap "Roheliste lippude reservaadis" päris palju. Osaga sellest nõustun, osaga (paadunud linnainimesena) kindlasti mitte. Samas tsitaadi "pinsaklipsluse" kohta tahaks lausa kuldtähtedega kuhugi üles märkida.

Teksti loeti eesti keeles

Käisin Tiidul külas, risutasin tema raamaturiiulit mõne enda omaga ja sain vastu selle raamatu. Kurat, on hea raamat küll! Just läbimõelduse ja situatsiooni ilu osas, lisaks aga on see kõik sujuvalt, põnevalt ja enam-vähem loogiliselt kirja pandud. Sisust on Raul piisavalt rääkinud, nii et seda kordama ei hakka, allusioonid nimetatud krimiautorite ja 1950-ndate tehnikaga on ka silmnähtavad esimestest lehekülgedest.

Lugege! Tasub.

Teksti loeti eesti keeles

See on raamat minu maitsele, ja et selle on (hästi) kirja pannud rahvuskaaslane, teeb teose veel iseäranis heaks ja hõrguks.

Kahjuks on siin aga ka üks pipratera moosi sees. Minu jaoks on suhteliselt ükskõik, kas raamat on välja antud tädide või onude poolt, suure kirjastuse nimekirjas või põlve otsas tehtuna, 400- või 300-leheküljelisena, kõva- või pehmekaanelisena, oluline on, et oleks hästi tehtud ja vorm toetaks sisu nautimist. Kahjuks pole selles osas antud juhul asjad just kuigi hästi. Toimetamistöö jätab väga soovida, raamat kubiseb lohakusvigadest: kadunud komad, punktid ja jutumärgid, üleliigsed tühikud ja sidekriipsud, grammatikavead. Punkti ma selle eest seekord maha ei võta, aga tegelikult pole tänapäeval üldse nii raske ka ise tehes leida oma tööd tundvat ja südamega tegevat toimetajat. Ja see pole üldse mitte vähetähtis.

Teksti loeti eesti keeles

Roheliste lippude reservaat on lugu tulevikus, kus Galaktikat asustab inimkond ja tulnukad on üksnes müütilised olevused. Ühel planeedil kasvava taime seemnetest valmistatakse narkootikumi nimega Roosa Pilv (!), mis muudab inimesed supervõimekateks, kuid samas hävitab nad lootusetult. (Äratundmisrõõmu neile, kes on näinud filmi Limitless või lugenud selle aluseks olevat raamatut.) Planeet hävitatakse/steriliseeritakse. Mõni aeg hiljem aga leitakse asustatud universumi poliitiliseks ja majanduslikuks keskuseks olevalt Maalt kõnealust pulbrit. Ehmatus on suur, Planetaarse Inspektsiooni Agentuur (PIA) läkitab kiirkorras planeedile, kust pulber pärit, oma missiooni. Peategelasest mina-jutustaja on PIA inspektor Doyle, kellele antakse partneriks narkopolitseinik ja rutiinse kaubanduskontrolli varjus peaksid nad jõudma Roosa Pilve juhtumi juurteni. Krimilugu pöörab poliitiliseks aktsiooniks, mis on suurusjärkude võrra suurem kui mustaks lambaks valitud Doyle. Keegi pole see, kellena nad esinevad, on ohtu, on seiklust, on romantikat. Lõpp-vaatuse nimel võtku inimene ise vaevaks lugeda. Ja ilmselt enamik ei kahetse kulutatud aega.

Tarlap ise ütleb oma pühenduses TÄDIDELE, et sel lool on üleannetu käsitlemisviis. Ma pigem nõustun. Stiilipunktid saab sellele teosele kindlasti anda: olgu siis kasvõi selle eest, et minajutustaja jääb lõpuni selliseks iroonilis-küüniliseks oma repliikide, kommentaaride, olukordadele ja inimestele nende iseloomustamiseks siltide kleepimisega. Raamat on sellega ilusasti algusest lõpuni ühtlaselt täidetud. Arvatavalt see osadele lugejatele meeldib, teistele ehk mitte nii väga. Kindlasti ei ole selline stiil eriline.

Marlowe`likkuse küsimus. (Lugesin teisi arvustusi ja imestasin...) Olen lugenud paari Chandleri raamatut kui olin umbes 15-aastane. Nende eeliseks Tarlapi Reservaadi-loo ees pean seda, et nad olid oluliselt õhemad. Ma ei väsinud sellest ära. Aus ülestunnistus: kui asi jõuab krimideni, siis eelistan Francise ja Grishami stiili.

Roheliste lippude reservaat on kriminaalromaan. Sinna on sisse poogitud poliitiline taust, mis paraku ilmutas ennast selleks ajaks kui mina olin juba lootusetult väsinud sellest pimedas kobamisest lootuses, et ehk pime kana ka tera leiab; ja kogu see lugu on paigutatud ilusasti ulmesliste dekoratsioonide taustale. Eks ta jällegi maitse asi ole, kuid näiteks Asimovi Teraskoopad mõjub värskemalt: idee roboti poolt sooritatavast mõrvast ja kogu taust... Aga olgu-olgu - saan aru - jällegi stiili küsimus; eelpool on seda mainitud kui tuumapunki. Ja ikkagi võiks kogu loo tõsta südame rahus nt. 1980.aastatesse vähendada PIA ja teised Maa agentuurid CIA’ks, FBI’ks, DHS’iks ja teisteks USA sügaval taskupõhjas sügelevateks rusikateks ning Reservaadi rollis võiks olla nt. Indoneesia, millel siis planeeritakse riigipööret ja USA jaoks sobiliku valitsuse pukki aitamist, sest juhtumisi ei ole probleem heroiinis nagu ametlik versioon väidab, vaid hoopis hiiglaslikes naftavarudes… Noh, selgelt ei olnud Tarlapil kirjutama asudes selline lugu mõttes ning tulemuseks oli ulmeline krimi-triller, mitte poliitiline põnevik Forsyth’i stiilis.

Kõrgetest stiilipunktidest hoolimata annan hindeks kahe, sest ausõna, enne kui tõeliselt huvitavaks läks, olin viimase piirini tüdinud. Lihtsalt ei jaksanud enam vaimustuda. Võibolla kunagi 10 aasta pärast „avab“ Reservaat ennast mulle uuesti.
Teksti loeti eesti keeles

„Kõigile nais- ja meessoost TÄDIDELE, kellele selle loo üleannetu käsitlusviis paraku vist ei meeldi.“
See on selle raamatu emotsionaalselt kõige haaravam koht. Ühes lauses on kibestumist ja trotsi ja enesepettust – tunnet ja kirge rohkem kui kogu ülejäänud raamatus.
Pean tunnistama, et vaatamata igasuguse seose puudumisele ükskõik millise kirjastusega, kuulun vist mina ka nende tädide hulka – ma nimelt arvan, et see raamat ei oleks pidanud sellisel kujul trükki minema. Ei aita siin midagi minu arvamus, et Tallinna suurkirjastused trükivad hulgaliselt veel oluliselt hullemaid tekste – neid, millest ei saaks loetavat raamatut ka kõige suurema ümbertöötamise käigus.
Tarlapi raamatust oleks võinud päris korraliku raamatu saada ümberkirjutamise tulemusel. Selle ümberkirjutamise oluline osa oleks mahatõmbamine – vähemalt kahe kolmandiku ulatuses.

Raamat on liiga pikk ja ei moodusta tervikut. Siin oleks justkui koos a) kriminull, b) poliitiline põnevik, c) ideoloogiline propagandateos ja d) ulme.
Ulme osa tundub selles olevat tehniline – kui midagi loogiliselt ei klapi, siis on alati võimalik öelda, et autoril on õigus välja mõelda just selline maailm nagu ta tahab ja lugeja asi on see maailm vastu võtta.
Tegelikult see ei ole lugeja asi. Tegelikult on see kirjutaja asi, luua selline maailm, mis oleks lugejale söödav, kus eksisteeriks oma sisemine loogika. Selle sisemise loogika lahutamatu komponent peaks olema ka (seikluste) Lugu. Käesolev lugu on kesine ja seiklusi on väga vähe. Loo asemel pakutakse mammutiannustes stiili.
Stiili järgi võib raamatu jaotada kolmeks. See kolmeks jaotus langeb suures osas kokku raamatu mahu kolmeks jaotumisele.
Alguses eneseirooniline ja näiliselt üleolev (peaaegu sisutu) lobisemine. Tegevus ei liigu ja lugejal hakkab igav.
Keskel on kõigi kahtlustatavatega peetavate vestluste analüüsid. Tegevus hakkab liikuma ja lugejal hakkab tasapidi huvitav. Natuke häiriv on kirjutajameetod – alguses on vestlus (või tegevus), siis üritavad kaks tegelast pause ja ütlematajätmisi tõlgendada, mille järel omakorda tõlgendatakse tõlgendamisvestlusi ja nende pause.
Viimane osa koosneb lihtsameelsetele määratud üldist maailmakorda käsitevatest loengutest. Need loengud (või jutlused) on selgelt ainult ühe konflikti poole ideoloogiat tutvustavad – puuduvad teise poole seisukohad ja argumendid. Loengud jäävad loenguteks – neid ei toetata tegevusega, kirjaniku poolt maalitud piltidega.

(Loengutes on pahaks nimetatud „saamalisi“. Saamalised elavad linnades ja neile vastanduvad head maainimesed, kellest enamik elatub küttimisest. Kütid on sellised, kes lähevad nädalateks metsa ja ei ole teada, millal nad (saagiga?) tagasi tulevad.
Loogiliselt: kui nad elatuvad küttimisest, siis nad müüvad oma jahisaaki, kirjeldusele vastavalt peaks see siis käima niimoodi, et nad toovad sealt jahilt midagi kerget ja kallist. See kerge ja kallis võib olla karusnahk või mõnede (haruldaste) loomade mõned kehaosad, mis on tooraineks millelegi väga kallile. Nii et, tapetakse loomi, lõigatakse midagi ära ja jäetakse ülejäänu vedelema... See siis ongi „roheline“ ja hea suhe maailmaga?)

Nendest kolmest erinevast osast on mulle söödav (loetav) ainult teine. See on selgelt kriminull. Möödunud sajandi kriminull. Ulme võib selle juures olla, aga ei tarvitse. Juhul kui on, siis ei peaks see olema möödunud sajandi viiekümnendate tehnoloogiline ulme, vaid ikka midagi kaasaegsemat.

Eestis loodud ulmet tundub iseloomustavat püüe kirjutada sellist tulevikutegelikkust, mis sarnaneks võimalikult eeskujutekstides kujutatuga ja need eekujutekstid on õige vanad. Tegelikkuse kiire muutumine ja selles pakutav jäävad täiesti kõrvale - elu ei vaadelda, elu ei nähta. Eriti puudutab see kommunikatsioonitehnoloogiat.
Tänasel tasemel olemasolev internet (ükskõik kas koos või ilma krüpteerimiseta) oleks muutnud Tarlap raamatu kriminaalse loo võimatuks!

Lugu.
Kauges tulevikus on mina-tegelane, kes teeb vanglaähvardusel oma tüütut tööd. Tüütu töö on madalama astme James Bond olemine. Ta saadetakse kaugele planeedile uurima narkootikumide tootmist ja salakaubavedu, kuigi lähteülesanne kätkeb tõdemust, et see tootmine ei ole võimalik. Jõuab kohale, alustab uurimist ja kiiresti selgub, et pole tootmist ja järelikult ka salakaubavedu ja nuppe liigutavad ahnitseva maailma ahnitsevad vägevad. Lugejale (mitte minategelasele) selgub ka maailma vägevate poolemeelsus – jutus toodud eesmärke oleks lihtne saavutada teiste, vähem vägivaldsete ja avalikku skandaali tekitavate vahenditega. Mina-tegelane kahtlustab kõiki ja võtab kahtlustusteta omaks konflikti ühe osapoole (naiivse ja vastuolulise) ideoloogia – need omakorda ei kahtlusta teda, vaid võtavad ta kohe enda hulka. Siis saab ta (ja see maailm, kuhu ta jõudis) õnnelikuks.

Üllataval kombel ei olnud islamist sõnagi!
Roheline on muslimite värv ja rohelised lipud tänapäeval nende omad. Selles pealkirjatõlgenduses ei saa autorit süüdistada, aga kasulik oleks mitte peletada võimalikke lugejaid väärtõlgendust võimaldava pealkirjaga.

Ma ei kavatse enam Tarlapit lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Tiit Tarlapist kirjutades on kombeks alustada sellest, et Sindis elav autor pole just õnneliku loojasaatusega, et tegu on hilise debüteerijaga, kes kirjutab oma romaane sahtlisse. Olen ka ise niimoodi kirjutanud ja eks selleks on põhjust olnud. Praegu see enam nii pole ja võib vist väita, et Tarlapi kirjastamisel on jää liikuma hakanud.

Romaan «Roheliste lippude reservaat» pajatab loo inspektor Vegard Doyle`st, kes peab minema ühele kaugele kolooniaplaneedile uurima võimaliku narkokaubanduse juhtumit. Ülesanne on kummaline ja läheb iga päevaga aina kummalisemaks. Üsna kähku saab lugejale ja pisut hiljem ka peategelasele selgeks, et ega inspektor Doyle`ilt mingit tulemust ei oodata ning inspektorit ennastki vist taga ei nutetaks...

Raamatus leiavad mainimist nii Burbahan kui ka Montlar, mis teeks romaani justkui mõlema sarja osaks... samas, parem oleks, kui neid nimesid poleks mainitud – kuidagi kunstlikud on need seosed.

Romaanil «Roheliste lippude reservaat» on palju puudujääke ja vähe voorusi ning ma nimetaksin seda üsna kõhklematult Tiit Tarlapi kõige viletsamaks romaaniks. (Olen küll kuulnud risti vastupidiseid arvamisi, aga siinses kirjatükis on ainult üks tõde – minu oma!)

Alustaksin kriitikaga algusest ehk siis esimesest peatükist. Seda peatükki poleks vaja olnud, kõik selles öeldu korratakse teises peatükis vähemate sõnadega üle. Esimeses peatükis saab lugeja teada vaid seda, kui kõva mees on Vegard Doyle. Autor kuulutab Vegard Doyle`i suu läbi, kuidas ta on igatpidi üle hierarhilisest ning kombeid ja traditsioone pimesi kummardavast maailmast. Kui aga süveneda neisse jõulistesse ja pealetükkivatesse avaldustesse, siis tundub, et Vegard Doyle`i ärritab eelkõige see, et ta peab lipsu kandma, viisakalt käituma ning ei tohi napsusena tööle ilmuda.

Tuleb tunnistada, et omajagu anarhisti on peidus ka minus ning mulle meeldib sotsiaalse ja poliitilise kallakuga ilukirjandus või üldse kirjandus, kus on mõtteid ja seisukohti. Tarlap teeb aga Vegard Doyle`i suu läbi seda, mida minu arust ükski maitse ja mõõdutundega autor teha ei tohiks. Ta lihtsalt kuulutab peategelase suu läbi pikalt ja tüütult oma seisukohti, mis seeläbi muutuvad vastikuks vingumiseks.

Ka ei tahtnud see romaan kohe üldse käima minna – tagantjärele targana ütleksin, et 300 lehekülje asemel võinuks raamat olla kolmandiku võrra õhem ning ikka oleks veel palju olnud. Ei saa ju pidada heaks põnevuslugu, kus midagi ei toimu ja seda mittetoimumist on pealegi igav lugeda. Jah, lõpu poole läks huvitavaks ja isegi põnevaks, kuid kokkuvõttes ei olnud midagi erilist.

Tunnistan, et mõneti meenutas see romaan mulle Tarlapi üht esimest, aga «Kurjuse tund» seljatab sellises võrdluses hilisema romaani armutult.

Väga-väga nõrk kolm!

Teksti loeti eesti keeles

Tegelasi on "RLRs" palju, kümneid episoodilisi tegelasi, kes korraks ilmuvad, et järgmisel hetkel kaduda. Ma jagan tegelased kaheks - muutuvad ja muutumatud. Muutuvad on need tegelased, kellega hakkavad romaani käigus toimuma metamorfoosid. Enamasti selle pärast et neil on midagi varjata ja aja jooksu ujub see midagi ikkagi välja. Muutumatute tegelastega on hõlpsam, sest nemad jäävad selleks kes nad alguses olid. See on lihtne sellepärast et suurem osa neist on episoodilised ja nad kaovad enne kui nad muutuda jõuaks.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: veebruar 2019
jaanuar 2019
detsember 2018
november 2018
oktoober 2018
september 2018

Autorite sildid: