Ma usun, et hinne "4" on siiski objektiivne ja küllap ma hindaksin seda raamatut sama hindega ka seda nö tabula rasana lugedes. Lõpuks -- ma ei anna sarjas välja raamatuid, mis mulle ei meeldi ja Tiiduga peetud kirjavahetuses tõin ma välja mõned asjad, mida ma soovitasin ringi teha. Tõelise loojana ta seda muidugi arvesse ei võtnud. Ja palun vabandada mu otsekohesust ka selles osas, et see, mis siit järgneb, on sisuliselt tagakaaneteks (no aga mina selle ju kirjutasin) --
Ühes linnakeses põletatakse nõida. Noh teate ju isegi, olid inimestel kunagi sellised toreda kombed... Vaese tuleriidale saadetud naisterahva viimased sõnad olid, et ühel päeval tuleb Armageddon.
Mööduvad sajandid. Peale vanaisa surma tuleb linna tagasi sealt aastate eest lahkunud mees. Juba esimesel õhtul tekib tal tulevahetus kolme politseinikuga, kes miskipärast ta maja juures passivad. Ka järgnevad sündmused näitavad, et teda kohe mitte üldse ei taheta sinna tagasi, elu läheb tal kohe üsna kirjuks ja arusaamatuks. Õnneks aga – nagu esimeselgi õhtul selgus – teab mees, mispidi revolver pihus käib. Ja veel – neil aastatel, mis mees kõnnumaal veetis, sai ta hüüdnimeks Armageddon...
Muidugi, kõik ei ole üldse nii, nagu esimesel hetkel paistab. Esialgu lihtsa rivaliteedi ja linnakese üle võimu saavutamise mängu tagant hakkavad aimuma sünged saladused, mis viivad otsapidi lausa kristluse juurteni. Muigamisi võiks ju öelda, et nüüd on meil oma Merovinge ja Templirüütleid täis põnevuslugu, ent selles raamatus ei ole danbraunilikku, tobedat telemängu meenutavat tormamist ühelt ajalooliselt objektilt teisele mingite „vihjete” otsingul. „Tuleriitade öö” on palju ausam ja jõhkram raamat, mis kisub alasti sellise sajanditega iseenda karikatuuriks muutunud salajaste „missioonide” olemuse.