Kasutajainfo

Tiit Tarlap

13.11.1954-24.02.2017

  • Eesti

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Tuleriitade öö

(romaan aastast 2010)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2010 (Sündmuste horisont, nr 26)

Sarjad:
  • Sündmuste horisont
Hinne
Hindajaid
1
7
1
1
0
Keskmine hinne
3.8
Arvustused (10)

Vabanduseks -- loomulikult on see arvustus pisut reklaamihõnguline, kuivõrd ma olen raamatu väljaandja.
Ma usun, et hinne "4" on siiski objektiivne ja küllap ma hindaksin seda raamatut sama hindega ka seda nö tabula rasana lugedes. Lõpuks -- ma ei anna sarjas välja raamatuid, mis mulle ei meeldi ja Tiiduga peetud kirjavahetuses tõin ma välja mõned asjad, mida ma soovitasin ringi teha. Tõelise loojana ta seda muidugi arvesse ei võtnud. Ja palun vabandada mu otsekohesust ka selles osas, et see, mis siit järgneb, on sisuliselt tagakaaneteks (no aga mina selle ju kirjutasin) --

Ühes linnakeses põletatakse nõida. Noh teate ju isegi, olid inimestel kunagi sellised toreda kombed... Vaese tuleriidale saadetud naisterahva viimased sõnad olid, et ühel päeval tuleb Armageddon.
Mööduvad sajandid. Peale vanaisa surma tuleb linna tagasi sealt aastate eest lahkunud mees. Juba esimesel õhtul tekib tal tulevahetus kolme politseinikuga, kes miskipärast ta maja juures passivad. Ka järgnevad sündmused näitavad, et teda kohe mitte üldse ei taheta sinna tagasi, elu läheb tal kohe üsna kirjuks ja arusaamatuks. Õnneks aga – nagu esimeselgi õhtul selgus – teab mees, mispidi revolver pihus käib. Ja veel – neil aastatel, mis mees kõnnumaal veetis, sai ta hüüdnimeks Armageddon...
Muidugi, kõik ei ole üldse nii, nagu esimesel hetkel paistab. Esialgu lihtsa rivaliteedi ja linnakese üle võimu saavutamise mängu tagant hakkavad aimuma sünged saladused, mis viivad otsapidi lausa kristluse juurteni. Muigamisi võiks ju öelda, et nüüd on meil oma Merovinge ja Templirüütleid täis põnevuslugu, ent selles raamatus ei ole danbraunilikku, tobedat telemängu meenutavat tormamist ühelt ajalooliselt objektilt teisele mingite „vihjete” otsingul. „Tuleriitade öö” on palju ausam ja jõhkram raamat, mis kisub alasti sellise sajanditega iseenda karikatuuriks muutunud salajaste „missioonide” olemuse.

Teksti loeti eesti keeles

Tarlapi seni mahukaima romaaniga võib täiesti rahule jääda... ulmet on siin küll vähem kui enamikus ta teostes ja fantastiline element tuleb mängu alles pärast 100-t lehekülge. Samas on "Tuleriitade öö" süžee palju läbimõeldum kui "Kromanjoonlaste" oma.

See, et romaani tegevus toimub järjekordselt "kusagil Läänes", s.t. tegelastel on mõnevõrra inglispärased nimed, ent konkreetset riiki või kohta pole mainitud, algul häiris veidi, ent hiljem enam mitte ja ju ma siis pole lihtsalt selliseid tekste ammu lugenud. Tegevusajaks võiks olla 20. sajandi algus (eelkõige kirjeldatud tehnoloogilise arengutaseme põhjal), väljamõeldud Trackhilli linna õhustik vastab Metsiku Lääne linnakese omale, ent Trackhilli minevik inkvisitsiooni ning sõdadega näib vihjavat rohkem Euroopale... Lõppkokkuvõttes paras õhustikuline rosolje.

Romaani näol on tegu kokteiliga vesternist, vandenõuteoreetikast ja paravõimetest. Kuulus "Püha vere ja püha graali" vandenõu, ent peategelane Hank Horler, kes seda lahkama peab, on ehtne vesternikangelane, kes oskab oma kahe revolvriga ülihästi ümber käia. Ka näiteks stseen, kus Horler pärast 14-aastast äraolekut esmakordselt Trackhilli ratsutab, pärineks nagu üks-ühele mõnest vestern-filmist.

Esimesed sada lehekülge jäi raamatust suhteliselt väheütlev mulje, ent siis läks tegevus täie hooga lahti ja kestis kuni lõpuni. Ega palju ette heita polegi-on põnevust, on filosoofiat ja kõike seda parajas konditsioonis. Peab ka mainima, et suhteliselt usuvastane tekst.

Raamatut lugedes tekkis mul kohati küsimus, et kui palju võib Trackhillis tükkis kõigi selle proua Butleritega olla Tarlapi kodulinna Sindit (kus ma küll kunagi käinud pole, aga mis on kuuldavasti samuti tihedalt läbipõimunud elanikkonnaga koht, mille linnavalitsus pealegi kunagi üle kümne aasta tagasi näiteks avalikus kohas ropendamise ära keelas, millest võib järeldada, et väikekodanlikel susserdajatel a la proua Butler on seal küllalt oluline roll...

Teksti loeti eesti keeles

Neli pika miinusega

Autor unustas ära ühe täiesti lahtise otsa: epiloogist järeldades oli tüli üks osapooltest lahinguväljalt taandunud, justkui nagu oleksid nad teadnud, mida peategelane maa seest välja kaevas.....
Teksti loeti eesti keeles

Et siis "Eesti Dan Brown"? Hea väljapääs minusuguste tegelaste jaoks, kes välismaa Dan Browni teoseid pole lugenud ega kavatsegi seda teha. Tegu pole ilmselgelt mingi süvakirjanduse ega kõrgkunstiga, vaid pigem kommertsliku meelelahutustükiga. Mingit üliväga originaalset ideed ei ole hakatud välja mõtlema, vaid on võetud vana tuttav süžee ja selle ümber paras tulevärk korraldatud, mis lugejal silme eest kirjuks võtab. Mõistusega saad aru küll, et seda teemat ja niisuguseid tegelasi on varem juba paljudes teostes kohatud, aga oluliselt häirima see ei hakka. Selline heal tasemel tehtud meelelahutus on ainult kiitust väärt, seda enam et ei suudagi meenutada millal viimati mõnda nii kaasahaaravat eesti romaani õnnestus lugeda. Kui raamatu juba lahti teed, siis ega naljalt enne käest ei pane kui läbi saab.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi ja huvitavalt kirjutatud teos ning kui poleks teatud tirriteerivaid loogikavigu, siis võiks ka "5" panna.

Häirima jäi eestkätt see, et ehkki tegevuspaik ise oli fiktiivne, siis taust selle ümber (Euroopa, Rooma, Alfred Nobel) olid ikkagi selgelt 19. sajandi lõpu päris maailm, ent seejuures jäi selgusetuks, kas tegemist on alternatiivajalooga või mitte. Sest "meie" maailma see asi just teatud loogikavigade pärast ei sobitu: näiteks selgitatakse, et linn, kus tegevus toimub, ei ole katoliiklik ja seda ilmselt juba ka mitte 17. sajandil, kui kogu asi hoo sisse saab, ent samas räägitakse sellest, kuidas Inkvisitsioon nõidu piinab ja põletab, lisaks sebivad ringi ka jesuiidid! 17. sajandi protestantlikus linnas oleks selline asi kindlasti olnud välistatud. Ma saan aru, et teos on muuhulgas ka tugevalt usuvastase kallakuga, ent sellest hoolimata tuleks oma "vastast" ju tunda.

Samuti jäi natuke liialt ebausutavaks ka see, et maailmas heitlevad ligi 2000 aastat omavahel "viimase tõe" pärast kaks tõeliselt kurja organisatsiooni, aga sellest võitlusest pole kuigivõrd infot välja lekkinud. Ent siiski, üldiselt on ju igasugused intriigid ja võimuvõitlused Tarlapi meelisteemaks ning nende kujutamise ja lahendamisega on ta siin ju päris hästi hakkama saanud. Tugev neli.

Lisa, 2.8.2012: Kuna mitme varasema Tarlapi teose ette on märgitud sari "Burbahan", siis ei näe põhjust, miks ei peaks seda ka siin olema: nimed Ryss ja Burbahan jooksevad päris korduvalt tekstist läbi; lisaks on peategelane Horler, kellenimeline tegelinski esineb ka aastatetaguses "Vampiirilõksus"!

Teksti loeti eesti keeles

Ilmselgelt oleks parem, kui ma poleks enne Tarlapit Kingi "laskuri" sarja lugenud, sest omavahel võrreldes ei kannata nimetat teosed kriitikat. Tarlapi stiil jääb ikka meistrile (või siis ehk hoopis tema proffidele toimetajatele?) alla.

Kui kirjandusest (ja eriti kodumaisest) sarnasust otsida oleks selleks kõhklusteta Jaagup Mahkra "Maomehe surm", mis meeldis mulle stiililiselt isegi rohkem. Tarlapi tegelased kõnelevad liiga puiselt ja kohmakalt ning kirjeldused pole ka alati paremad. Maomees jäi kahjuks ainult liiga lühikeseks ja poolikuks. Tarlapi teos on see-eest terviklik, kus kõik küsimused saavad enamvähem vastatud*.

Kõige suurem romaani puudus on aga mitte stiil vaid ulme vähesus (hakkasin seda ju peaasjalikult lugema kui ulmeromaani.) Peategelase nägemused võib vabalt ta hulluse arvele kanda. Müstitline pilk ja Tunnete tajumisvõime kuuluvad aga rohkem hämarulme valda (samas on Maomehe surmas kah ulmet umbes samavähe). NB! Mis Horlerisse puutub, siis tema tegelaskuju on samuti raamatu üks nõrk koht. Peaks nagu olema selline karm südametu revolvrikangelane, aga tegelikult osutub džentelmenist meisterdetektiiviks ja peaaegu bondilikuks salaagendiks.

Lugeda polnud siiski paha, põnevust suutis Tarlap luua ning ka üleval hoida päris hästi (ja heade põhjalike kirjeldustega maailmasse polnud probleem sisse elada). Sellest siis ka kokkuvõttes ikkagi neli punkti viiest. (neli miinusega siiski, mitte plussiga)

*Üks küsimus jäi siiski õhku, Miks kuradi pärast ei kaevanud Darr peale seda kui peategelane lahkus raekoda üles? võimalust ja aega tal pidi ju selleksolema enam kui küll.
Teksti loeti eesti keeles

Üsna stiilipuhas vestern Clint Eastwoodi ning Segio Leone vaimus. Peategelane on tüüpiline Metsiku-Lääne püstolikangelane, üksjagu küüniline ning karmikoeline, kes tuleb peale pikka eemalolekut tagasi oma kodulinna, sest tal on seal veel mõned lõpetamata asjad ajada. Lihtsalt alanud lugu omandab aga üsna pea eepilised mõõtmed ning mängu sekkuvad müstilised jõud ning globaalsed salaorganisatsioonid.Üleüldiselt hea raamat, mille suurimaks miinuseks on liigne venitamine. Kindlasti oleks olnud võimalik kogu sündmustik ka väiksemale lehekülgede arvule mahutada, kuid sellisel juhul poleks tõenäoliselt tegu enam Tarlapiga. Autorile meeldib meeletult lobiseda, lõputult arutleda ning oma seisukohti läbi peategelase lugejateni tuua. Kõik see oleks andestatav, kui ta end teatud maalt kordama ei hakkaks. Õnneks kukub see tal vähe paremini välja, kui mõnel teisel kohalikul (ulme)kirjanikul, kellele sama viga ette on heidetud. Neli
Teksti loeti eesti keeles
x
Madis Maasing
15.06.1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kirjutatud kahtlemata hästi ja autorile omases võtmes. Aga häiorima jäid mõned asjad, kõige enam vast see, et miks ikkagi olid aadlikud veendunud, et roheline tuleb lihtsalt ära keelata ja asi vask, isegi kui ilmselt pidi neile varasemast ajast, vähemalt juhuslikust empiirikastki selge olema, et antud värviga asjal on oma vägagi praktiline ja kasulik mõte. Ei olnud ju rõhuv enamus baltisakslasi ka lihtsalt stereotüüpsed "kurjad mõisnikud", kes muust ei mõelnud, et kuidas saaks talupoegi paremini peedistada. Noh, selles loos aadlikke lihtsalt ei huvitanud lihtrahva toimetamised kuigivõrd, aga see ei tundu ka päriselt toimiv ühiskonnakorraldus, sest feodaalsüsteemis on aadlikul vaja tegelikult vägagi, et tema talupojad eluga suht hästi toime tuleks, et nad suudaks nii end kui ka aadlikke ülal pidada. Jobusid muidugi on, aga ma ei kujuta hästi ette, et see süsteem oleks saanud kirjeldatud viisil mingil planeedil nõnda toimida. Aga üldiselt, eks sääraseid loogikavigu (mis võivad olla ka suibjektiivselt ülevõimendatud), võib kindlasti leida ka paljudest teistest juttudest. Ja üldiselt ikkagi hea tunne ja elamus, usutavad karakterid jne. Seega, "4".
Teksti loeti eesti keeles

Vana kooli ulmejutt, mis ilmselt meelega mõjub, nagu oleks kirjutatud 20. sajandi keskpaigas. See on aga ka loo peamine nõrkus, vähemalt minu silmis, sest ühelt poolt on ju selline lähenemine mõnikord täiesti tore ja muhedalt anakronistlik, siin jäi see asi aga kuidagi lamedaks pigem. Et nagu oli kokku seotud tänase maailma sotsiaalpoliitiline olustik ja siis mindud tulevikukujutluses 50 aastat ajas tagasi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algas korralikult, aga kusagilt poole pealt hakkas maha käima ja muutus tõepoolest üha ebaloogilisemaks. Seetõttu lõpuks kuigi head tunnet ega muljet ei jäänud. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav idee, esitus ka üleelatav, aga mitte ülemäära meeldiv. Aga lugu jättis siiski lõppeks päris hea tunde.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa hästi kirjutatud lugu, ja lausa maagiline alternatiivajalugu allakäivast, aga maagiliselt laetud aadlisoost 20. sajandi II poole Euroopas. Kohati tundus asi siiski veidike kohmakalt kirja pandud, vahest oleks tulnud teksti veel veidi üle toimetada-sättida. 
Teksti loeti eesti keeles

Nagu taas eelpool öeldud: hästi kirjutatud, aga ulmet sisuliselt pole. Võiks tõesti olla mingi polaarjoonetagune kolkaküla sajandi  eest, kui paar asjakest ära muuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Säärane ülevõlli(?) küberpunk, mis mulle ei istu. Ja ka see totter släbgitamine, et ei saa kohati pooltest sõnadest aru, mida need peaks tähendama. Aga kindlasti läheb rohkem arvutiseerunud-moderniseerunud inimestele rohkem peale. Ideed ja mõtet ju täiesti oli.
Teksti loeti eesti keeles

Jäi kuhugi "3" ja "4" vahele minu jaoks, aga et tõmbas ikkagi suhteliselt hästi kaasa, oli huvi, et mis siis ikkagi täpselt saab, siis olgu siin kõrgem hinne.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu oli endagi üllatuseks antud kogumikus kõige kaasahaaravam, kuigi üldiselt igasugune küber- ja muidu-punk (kirjanduslikus mõttes) päris minu tassike teed pole.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu juba öeldud: hästi kirja pandud, aga ulmet sisuliselt pole. Kui paar ebaolulist komponenti ära võtta, Võiks olla vabalt tõesti mõne II maailmasõjas kannatanud piirkonnas toimunu ilukirjanduslik edasiandmine. 
Teksti loeti eesti keeles

Selle looga on ilmselt nii, et kas klikib või ei kliki ehk kas seerobustne ja must kassihuumor läheb peale või mitte. Mulle väga ei läinud. 
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata tugev lugu, aga päris lemmik Täheaja juttude seast siiski polnud. Aga ega aurupunk pole ka kunagi mu lemmikžanr olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata hea, huvitav ja kvaliteetne kirjandus. Minu jaoks jäi kõikuma maksimumi ja "nelja" piiril. Kuna aga enamik hindeid on niikuinii maksimumid, siis olgu pealegi pall madalam. Mõned loogikavead hakkasid häirima, eelkõige see, et kuidas peale selle ühe hiinlase keegi teine (USA, NL) tulnukate vastust ei kuulnud; ei tundunud kuidagi loogiline.
Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on Jamaica päritolu kirjaniku neljanda romaaniga ning esimesega, mida saab pidada ulmeliseks. Teos kubiseb Aafrika mütoloogiast ja vastab hästi moodsa fantaasiakirjanduse (ehk siis fantasy) standarditele. Autor ise on naljatades nimetanud teost ka Aafrika "Troonide mängu" avateoseks ja teatud paralleele kindlasti ka tõmmata saaks. Kuid teose oluliseks, võib-olla isegi lõppkokkuvõttes olulisimaks mootoriks olev "väikeste inimeste" sissekiskumine trooniheitlustesse ja tõdemus, et lõpuks jäävad kannatajateks eelkõige ikka kõige vaesemad ja viletsamad, kel lõpptulemusest tegelikult sooja ega külma pole, on mõistagi liig üldlevinud troop, et selle baasilt asuda seda kirjatööd ainuüksi GRRM-iga siduma. Ja lõppude lõpuks jääb toosama ülioluline sündmuste käimalükkaja teoses üpriski tagaplaanile ja keskendutakse eelkõige minategelase erisugustele seiklustele mööda fiktiivset (Ida?-)Aafrikat, kus ta kohtub mitmesuguste vähem ja rohkem üleloomulike olenditega, elab üle (sageli napilt) mitmesuguseid ja enamasti sünknegatiivseid katsumusi ning korjab selle jooksul endale kaugelt rohkem vastaseid kui sõpru; mitte viimases järjekorras oma liigterava keele tõttu. Üleüldiselt võib öelda, et asi on kirjutatud päris hästi ning tihti lausa kaasahaaravalt, nii et esialgu tekkinud tugev võõristusefekt (sisu ja laad erinevad päris tugevalt Lääne ulme/fantaasiakirjandusest) hajus nii umbes kahe-kolme peatüki järel. Peategelane on kahtlemata "ebausaldusväärne jutustaja" ning veelgi enam, tema jutustusviis sarnaneb vägagi muinasjutu- ehk muistndivestja omale, kusjuures kohati pakub ta isegi välja erinevaid versioone, mis ühes või teises loos juhtus, jättes sealjuures otsad lahti, mis siis on tõde või tõepärasem. Ja nagu teame, on see omane tihti ka näiteks Euroopa müüdivaramule, et ühest ja samast loost võib olla mitu ja üksteisest suhteliselt erinevat versiooni. Ent siiski, liiga häguseks või ebamääraseks see kogu asja siiski ei muuda, sest reeglina esinevad need ebamäärasused siiski pigem detailides. Teose suurimaks plussiks lisaks ladusale sulejooksule oli minu jaoks kahlemata Aafrika mütoloogia ja selle üleloomulike olendite huvitav tutvustamine ja esitamine. Mis aga tugevasti häirima hakkas, oli tegelaste äärmine jõhkrus ja brutaalsus, mis puhuti andis silmad ette GRRM-le endalegi, ning mille tulemusena oli enamikule tegelasist küllaltki raske kaasa elada. Jah, suuremale osale oli võimalik leida mitmesuguseid lunastavaid momente ja motiive. Aga sellest hoolimata jäi kummitama tunne, et sageli oldi ebavajalikult julmad ja jõhkrad ning kõrgemaid motiive stiilis "usk, lootus, armastus", oli küllaltki raske (kuid mitte võimatu) ridade vahelt tuvastada. Küllap oli siin suur osa minategelase suhtumises, kelle üleelamised ta kogu maailma suhtes äärmiselt kibestunuks ja pettunuks tegid. Kokkuvõtteks hindaks asja aga nelja tähekesega viiest, sest ehkki mitte päris minu maitse, on tegemist kahtlemata omapärase, huvitava ja hästi kirjutatud asjaga.  
Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimane osa seletas ära, miks ni peategelane kui ka tema isa teises osas eriliselt juhmid ja ebausutavalt käituvad olid, aga tagantjärgi ei muuda see lugemiselamust ja -muljet siiski kuidagi paremaks. Hullemgi veel, peategelane on enamiku käesolevast raamatust eriti staatilises seisundis ning süžee-tegevustik venib tõesti lubamatult pikaks.  
 
Postiivse poole pealt tuleb siiski märkida - nagu ka kogu ülejäänud triloogia puhul - huvitavaid ja värvikaid kõrvaltegelasi (kaasa arvatud eelmainitud deus ex machina), hästi ülesehitatud maailma ning autori jutustusoskust, mis suutis ka ülimalt aeglaselt kulgeva narratiivi enam-vähem söödavaks teha.    
 
Paraku muutis asja minu jaoks halvaks lõpplahendus - sellest ka hinne, mis ei peegelda mitte ainult konkreetselt Sõduripoja raamatu 3. osa, vaid kogu sarja üldist lugemismuljet. Eriti viimased leheküljed olid ikka väga absurdselt ja ülevõlli õnnelik lõpp ning pealegi tundub, et autor unustas sujuvalt ära peategelase ühe onupoja. Lohakusvigu tundus selles raamatus üldse rohkem olevat kui eelmistes, mitmel korral olid tegelaste nimed valed.  
 
Kokkuvõtvalt ei pea antud raamatut ja ka kogu sarja mitte väga kehvaks ning pigem oli asi kaasahaarav ja nauditav, aga kaks asja - vilets peategelane ja kehv lõpp - rikkusid asja minu jaoks suuresti ära.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles

Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles