Kasutajainfo

Tiit Tarlap

13.11.1954-24.02.2017

  • Eesti

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Tuleriitade öö

(romaan aastast 2010)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2010 (Sündmuste horisont, nr 26)

Sarjad:
  • Sündmuste horisont
Hinne
Hindajaid
1
7
1
1
0
Keskmine hinne
3.8
Arvustused (10)

Vabanduseks -- loomulikult on see arvustus pisut reklaamihõnguline, kuivõrd ma olen raamatu väljaandja.
Ma usun, et hinne "4" on siiski objektiivne ja küllap ma hindaksin seda raamatut sama hindega ka seda nö tabula rasana lugedes. Lõpuks -- ma ei anna sarjas välja raamatuid, mis mulle ei meeldi ja Tiiduga peetud kirjavahetuses tõin ma välja mõned asjad, mida ma soovitasin ringi teha. Tõelise loojana ta seda muidugi arvesse ei võtnud. Ja palun vabandada mu otsekohesust ka selles osas, et see, mis siit järgneb, on sisuliselt tagakaaneteks (no aga mina selle ju kirjutasin) --

Ühes linnakeses põletatakse nõida. Noh teate ju isegi, olid inimestel kunagi sellised toreda kombed... Vaese tuleriidale saadetud naisterahva viimased sõnad olid, et ühel päeval tuleb Armageddon.
Mööduvad sajandid. Peale vanaisa surma tuleb linna tagasi sealt aastate eest lahkunud mees. Juba esimesel õhtul tekib tal tulevahetus kolme politseinikuga, kes miskipärast ta maja juures passivad. Ka järgnevad sündmused näitavad, et teda kohe mitte üldse ei taheta sinna tagasi, elu läheb tal kohe üsna kirjuks ja arusaamatuks. Õnneks aga – nagu esimeselgi õhtul selgus – teab mees, mispidi revolver pihus käib. Ja veel – neil aastatel, mis mees kõnnumaal veetis, sai ta hüüdnimeks Armageddon...
Muidugi, kõik ei ole üldse nii, nagu esimesel hetkel paistab. Esialgu lihtsa rivaliteedi ja linnakese üle võimu saavutamise mängu tagant hakkavad aimuma sünged saladused, mis viivad otsapidi lausa kristluse juurteni. Muigamisi võiks ju öelda, et nüüd on meil oma Merovinge ja Templirüütleid täis põnevuslugu, ent selles raamatus ei ole danbraunilikku, tobedat telemängu meenutavat tormamist ühelt ajalooliselt objektilt teisele mingite „vihjete” otsingul. „Tuleriitade öö” on palju ausam ja jõhkram raamat, mis kisub alasti sellise sajanditega iseenda karikatuuriks muutunud salajaste „missioonide” olemuse.

Teksti loeti eesti keeles

Tarlapi seni mahukaima romaaniga võib täiesti rahule jääda... ulmet on siin küll vähem kui enamikus ta teostes ja fantastiline element tuleb mängu alles pärast 100-t lehekülge. Samas on "Tuleriitade öö" süžee palju läbimõeldum kui "Kromanjoonlaste" oma.

See, et romaani tegevus toimub järjekordselt "kusagil Läänes", s.t. tegelastel on mõnevõrra inglispärased nimed, ent konkreetset riiki või kohta pole mainitud, algul häiris veidi, ent hiljem enam mitte ja ju ma siis pole lihtsalt selliseid tekste ammu lugenud. Tegevusajaks võiks olla 20. sajandi algus (eelkõige kirjeldatud tehnoloogilise arengutaseme põhjal), väljamõeldud Trackhilli linna õhustik vastab Metsiku Lääne linnakese omale, ent Trackhilli minevik inkvisitsiooni ning sõdadega näib vihjavat rohkem Euroopale... Lõppkokkuvõttes paras õhustikuline rosolje.

Romaani näol on tegu kokteiliga vesternist, vandenõuteoreetikast ja paravõimetest. Kuulus "Püha vere ja püha graali" vandenõu, ent peategelane Hank Horler, kes seda lahkama peab, on ehtne vesternikangelane, kes oskab oma kahe revolvriga ülihästi ümber käia. Ka näiteks stseen, kus Horler pärast 14-aastast äraolekut esmakordselt Trackhilli ratsutab, pärineks nagu üks-ühele mõnest vestern-filmist.

Esimesed sada lehekülge jäi raamatust suhteliselt väheütlev mulje, ent siis läks tegevus täie hooga lahti ja kestis kuni lõpuni. Ega palju ette heita polegi-on põnevust, on filosoofiat ja kõike seda parajas konditsioonis. Peab ka mainima, et suhteliselt usuvastane tekst.

Raamatut lugedes tekkis mul kohati küsimus, et kui palju võib Trackhillis tükkis kõigi selle proua Butleritega olla Tarlapi kodulinna Sindit (kus ma küll kunagi käinud pole, aga mis on kuuldavasti samuti tihedalt läbipõimunud elanikkonnaga koht, mille linnavalitsus pealegi kunagi üle kümne aasta tagasi näiteks avalikus kohas ropendamise ära keelas, millest võib järeldada, et väikekodanlikel susserdajatel a la proua Butler on seal küllalt oluline roll...

Teksti loeti eesti keeles

Neli pika miinusega

Autor unustas ära ühe täiesti lahtise otsa: epiloogist järeldades oli tüli üks osapooltest lahinguväljalt taandunud, justkui nagu oleksid nad teadnud, mida peategelane maa seest välja kaevas.....
Teksti loeti eesti keeles

Et siis "Eesti Dan Brown"? Hea väljapääs minusuguste tegelaste jaoks, kes välismaa Dan Browni teoseid pole lugenud ega kavatsegi seda teha. Tegu pole ilmselgelt mingi süvakirjanduse ega kõrgkunstiga, vaid pigem kommertsliku meelelahutustükiga. Mingit üliväga originaalset ideed ei ole hakatud välja mõtlema, vaid on võetud vana tuttav süžee ja selle ümber paras tulevärk korraldatud, mis lugejal silme eest kirjuks võtab. Mõistusega saad aru küll, et seda teemat ja niisuguseid tegelasi on varem juba paljudes teostes kohatud, aga oluliselt häirima see ei hakka. Selline heal tasemel tehtud meelelahutus on ainult kiitust väärt, seda enam et ei suudagi meenutada millal viimati mõnda nii kaasahaaravat eesti romaani õnnestus lugeda. Kui raamatu juba lahti teed, siis ega naljalt enne käest ei pane kui läbi saab.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi ja huvitavalt kirjutatud teos ning kui poleks teatud tirriteerivaid loogikavigu, siis võiks ka "5" panna.

Häirima jäi eestkätt see, et ehkki tegevuspaik ise oli fiktiivne, siis taust selle ümber (Euroopa, Rooma, Alfred Nobel) olid ikkagi selgelt 19. sajandi lõpu päris maailm, ent seejuures jäi selgusetuks, kas tegemist on alternatiivajalooga või mitte. Sest "meie" maailma see asi just teatud loogikavigade pärast ei sobitu: näiteks selgitatakse, et linn, kus tegevus toimub, ei ole katoliiklik ja seda ilmselt juba ka mitte 17. sajandil, kui kogu asi hoo sisse saab, ent samas räägitakse sellest, kuidas Inkvisitsioon nõidu piinab ja põletab, lisaks sebivad ringi ka jesuiidid! 17. sajandi protestantlikus linnas oleks selline asi kindlasti olnud välistatud. Ma saan aru, et teos on muuhulgas ka tugevalt usuvastase kallakuga, ent sellest hoolimata tuleks oma "vastast" ju tunda.

Samuti jäi natuke liialt ebausutavaks ka see, et maailmas heitlevad ligi 2000 aastat omavahel "viimase tõe" pärast kaks tõeliselt kurja organisatsiooni, aga sellest võitlusest pole kuigivõrd infot välja lekkinud. Ent siiski, üldiselt on ju igasugused intriigid ja võimuvõitlused Tarlapi meelisteemaks ning nende kujutamise ja lahendamisega on ta siin ju päris hästi hakkama saanud. Tugev neli.

Lisa, 2.8.2012: Kuna mitme varasema Tarlapi teose ette on märgitud sari "Burbahan", siis ei näe põhjust, miks ei peaks seda ka siin olema: nimed Ryss ja Burbahan jooksevad päris korduvalt tekstist läbi; lisaks on peategelane Horler, kellenimeline tegelinski esineb ka aastatetaguses "Vampiirilõksus"!

Teksti loeti eesti keeles

Ilmselgelt oleks parem, kui ma poleks enne Tarlapit Kingi "laskuri" sarja lugenud, sest omavahel võrreldes ei kannata nimetat teosed kriitikat. Tarlapi stiil jääb ikka meistrile (või siis ehk hoopis tema proffidele toimetajatele?) alla.

Kui kirjandusest (ja eriti kodumaisest) sarnasust otsida oleks selleks kõhklusteta Jaagup Mahkra "Maomehe surm", mis meeldis mulle stiililiselt isegi rohkem. Tarlapi tegelased kõnelevad liiga puiselt ja kohmakalt ning kirjeldused pole ka alati paremad. Maomees jäi kahjuks ainult liiga lühikeseks ja poolikuks. Tarlapi teos on see-eest terviklik, kus kõik küsimused saavad enamvähem vastatud*.

Kõige suurem romaani puudus on aga mitte stiil vaid ulme vähesus (hakkasin seda ju peaasjalikult lugema kui ulmeromaani.) Peategelase nägemused võib vabalt ta hulluse arvele kanda. Müstitline pilk ja Tunnete tajumisvõime kuuluvad aga rohkem hämarulme valda (samas on Maomehe surmas kah ulmet umbes samavähe). NB! Mis Horlerisse puutub, siis tema tegelaskuju on samuti raamatu üks nõrk koht. Peaks nagu olema selline karm südametu revolvrikangelane, aga tegelikult osutub džentelmenist meisterdetektiiviks ja peaaegu bondilikuks salaagendiks.

Lugeda polnud siiski paha, põnevust suutis Tarlap luua ning ka üleval hoida päris hästi (ja heade põhjalike kirjeldustega maailmasse polnud probleem sisse elada). Sellest siis ka kokkuvõttes ikkagi neli punkti viiest. (neli miinusega siiski, mitte plussiga)

*Üks küsimus jäi siiski õhku, Miks kuradi pärast ei kaevanud Darr peale seda kui peategelane lahkus raekoda üles? võimalust ja aega tal pidi ju selleksolema enam kui küll.
Teksti loeti eesti keeles

Üsna stiilipuhas vestern Clint Eastwoodi ning Segio Leone vaimus. Peategelane on tüüpiline Metsiku-Lääne püstolikangelane, üksjagu küüniline ning karmikoeline, kes tuleb peale pikka eemalolekut tagasi oma kodulinna, sest tal on seal veel mõned lõpetamata asjad ajada. Lihtsalt alanud lugu omandab aga üsna pea eepilised mõõtmed ning mängu sekkuvad müstilised jõud ning globaalsed salaorganisatsioonid.Üleüldiselt hea raamat, mille suurimaks miinuseks on liigne venitamine. Kindlasti oleks olnud võimalik kogu sündmustik ka väiksemale lehekülgede arvule mahutada, kuid sellisel juhul poleks tõenäoliselt tegu enam Tarlapiga. Autorile meeldib meeletult lobiseda, lõputult arutleda ning oma seisukohti läbi peategelase lugejateni tuua. Kõik see oleks andestatav, kui ta end teatud maalt kordama ei hakkaks. Õnneks kukub see tal vähe paremini välja, kui mõnel teisel kohalikul (ulme)kirjanikul, kellele sama viga ette on heidetud. Neli
Teksti loeti eesti keeles
x
Joel Jans
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Kuna ulme ei ole siis ei peaks ka kommenteerima aga olgu see post siis teistele hoiatuseks. Tegemist on uimase ja häirivalt pikki kirjeldusi sisaldava looga, mille peategelaseks on kooliõpetaja kes armunud jõuka taluniku tütresse. Samasse tüdrukusse on armunud ka kohalik eluvend, kes mängib ühel ööl õpetajale vembu teeseldes, et on peata ratsanik. Õpetaja põgeneb külast minema ja hakkab advokaadiks ning sellega lugu ka lõpeb. Miks see baasi on pandud pole vähimatki aimu.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses tundub, et tuleb vahva õuduslugu aga siis hakkab elluärganud muumia janditama ja teda üles äratanud härradega kemplema, et kumma  maailm on parem ja mind see kaasa tõmmata ei suutnud. Lihtsalt ei olnud vaimukas ja mõjus aegununa. Võibolla mõne lugeja jaoks päästab hinde teksti vanus ja see, et esitatud idee on oma ajast ees aga mind see leebuma ei pane.  
Teksti loeti eesti keeles

Pisut etteaimatav süzee aga mõnusa atmosfääriga etnoõudus Leedu rahvaluulest ja legendidest huvituvast professorist, kes läheb uurima ühe sealse krahvi raamatukogus leiduvaid haruldasi teoseid ning avastab, et tema võõrustaja on tegelikult libakaru. Loo kõige suuremaks üllatuseks on kahtlemata tema vanus. Ilma baasi vaatamata oleks pakkunud, et kirjutatud kusagil sajandi alguses-keskpaiku ehk siis väga hästi vananenud tekst mida kõlbab lugeda ka tänapäeval.
Teksti loeti eesti keeles

Antud jutt meenutab tugevalt Insener Garini hüperboloidi, ehk peategelasteks on taas geniaalne insener ja ahne ärimees, kes üritavad oma uudse hävitusrelvaga kogu maailma aktsiaturge raputada. Relvaks ise on seekord aga Aeliitast pärinev Mstislav Losi pulssrakett, mis on lõhkeainega täidetud ning millega üritatakse kuud pooleks lüüa. Mulle meeldis. Kirjeldused on mastaapsed ja haaravad ning ka lõpp oli päris muhe. Nimelt selgub, et kogu inimkond saab kosmilistest kataklüsmist sedavõrd sügava ühise trauma, et otsustab kapitalismi täielikult hüljata ning puna-hipideks hakata.
Teksti loeti eesti keeles

Peategelaseks on siin nagu ka eelmisteski teostes legendaarne häkker Jean le Flambeur, kes on põgeneb esimese romaani alguses ühe Sobornosti looja Joséphine Pellegrini ning Oorti pilvest pärit soome-sõdalastsiki Mieli abiga kübervanglast. Pellegrini vajab nimelt Marsil tema abi ja üldises plaanis tuleb Jeanil varastada tagasi ka oma enda mälestused. Järgnevates raamatutes selgub, et asi on muidugi palju keerulisem ja Jean jääb Fjodorovistide ehk Sobornosti ja arvutimängurite ehk Zokude üha paisuva sõja vahele, kus peamine kisma käib väga erilise seadme ümber, mis lubab universumit ümber konfigureerida. Lisaks on peategelane sattunud ootamatult isarolli, kuna ta varastas eelmises teoses  sobornosti kõige vanema ja tähtsama pooljumala lapsepõlves tehtud ajukoopia ning peab nüüd ka selle jõnglasega tegelema.
 
Minuarvates on see mida Rajaniemi teeb ehe pimeda hobusega miiniväljal kappamine. Ehk lugeja ei ole veel tema eelmistest sündmustepöördest toibunud, kui juba uus vint on peale keeratud ja järjekordne pöörane konseptsioon välja käidud. Teemantlinnad orbiitidel, millede külgedel elavad omaette terved mikrorassid, Sobornosti hävitajad -  meetripikkused komputrooniumiga jurakad, kuhu pakitud tuhandeid lahing-hingi. Spetsiaalsed sõjateadvused, mis inimese loogikast erinevad, singulaarsed jumalolendid lõputu arvutusvõimsusega kodeerimas lahti universumi kui kõige suuremat kvantarvutit ja nii lehekülgede viisi. Piisab kergest tähelepanu hajumisest, et mõne teise autori raamatujagu ideid mööda libiseks. Ja see on ka põhjus miks Rajaniemi lugemine pole teps mitte kerge. Mul juhtus sageli nii, et lugesin kümmekond lehekülge, tõdesin, et ma ei saa midagi aru ning vedasin end arvutitaha wikisse, misjärel juhtus omakorda nii, et ma ei viitsinud edasi lugeda vaid veerasin sama mõtet juba oma peas ning uutes suundades edasi. 
 
Ahjaa, nagu eelminegi raamat ei saa ma siingi üle ega ümber võrdlusest Bobvesi maailmaga. Lugedes torkas nimelt pähe, et Bob on nagu early adopter või 60nendate lõpu hipi, kes on saanud mõnel esimesel PDP11 mainframel unixi kompileeritud ja unistab nüüd ilusast piirangutega digiühiskonnast. Rajaniemi on aga vaade meie praegusele tänapäevale, kus suurkorporatsioonid on võtnud kõik need hipi vinged vidinad ja kasutavad neid äriks, kasumiks ning aegajalt ka inetuteks kuritöödeks.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin ja ei jõudnud ära naerda. Nagu Totu kuul ainult, et surmtõsiselt kirjutatud :) Mina omaltpoolt tahaks küll selle teksti keskmist hinnet kergitada.
Teksti loeti eesti keeles

Kauge tulevik on nagu liberaali unistus, rahvariike pole, arvutid on kõikjal, loodusresursse ei raisata ja kõik masinad kestavad igavesti. Õnnetuseks ilmuvad kosmosest Alieni ja Predatori ristsugutised, kes otsustavad inimesed maha tappa ning igasuguse võidulootuse kaotanud inimkond põgeneb läbi ajatunnelite viissada aastat minevikku ehk siis Simaki kaasaega.   
 
Kui see romaan oleks kirjutatud tänapäeval, siis oleks sellest saanud lihtsalt järjekordne sotsiaalne vaade kultuuride põrkumisest ja migrantide omaksvõtust või kiusamisest. Ehk siis vaade lihtsa inimese vaatepunktist, kes on keset seda jama sattunud. Seetõttu mõjub Simaki vaade mõnusalt originaalselt, kuna ta eeldab, et kaugete järeltulijate läbisaamisega pole erilist muret (mingeid mässe linnades küll mainitakse aga põgusalt) ning vaatleb toimuvat katastroofi läbi ajakirjanike, poliitikute ning muude kõrgel kohtadel asuvate ametnike silmade. Ajakirjanikud kaklevad parimate uudiste esmaavaldamisõiguse üle poliitikud üritavad asju mätsida, muretsevad oma tagasivalimiste pärast ja takerduvad muudesse väiklastesse probleemidesse. Maailm samal ajal laguneb, mitme miljardijagu tuleviku inimesi on majanduse põhjalikult sassi löönud ja mis kõige hullem on see, et neid minema peletanud tulnukad hakkavad tasahilju põgenikele järgnema.   
 
Mulle meeldis, oli head fantaasialendu ja originaalseid ideid, suurejoonelisust ning lõpus sisaldus ka päris nutikas puänt.
Teksti loeti inglise keeles

Mieville jätkab oma mõnusa Bas-Lag maailma arendamist. Seekord toimub tegevus merel ning peategelaseks on eelmise romaani peategelase kunagine armuke. Muid seoseid esimese teosega väga polegi seega kõlbab ka täiesti eraldi lugeda. Bellis Coldwine on naisterahvas, kes on sattunud New Crobuzonis ebasoosingusse (peamiselt siis ta kunagise armastatu tegevuse tõttu esimeses raamatus) ning ta üritab põgeneda meretaga asuvasse kolooniasse. Teel sinna ründavad neid aga piraadid ning Bellis leiab end piraatide ujuvlinnast, mis ehitatud tuhande aasta jooksul kokkuvröövitud laevarakkidest ning mida valitsevad vampiirid. No ja sealt kandub tegevus aegamööda New Crobuzonist üha kaugemale, sest ujuvlinna valitsejatel on plaan püüda kinni tohutusuur süvameres elav peletis ning see oma ujuvlinna ette rakendada.
 
Head Mievillelikku fantaasiat on siin nagu esimeseski. Toon ühe näitena stseeni, kus peategelane satub punase liivaga rannale, kus siin-seal roostetavad mõned hiiglaslikud masinad. Lähemalt uurides selgub, et rannaliiv kujutab endast ise samuti roosteräbu ja tillukesi masinaosi. Mulle meeldis siin ka see, et Mieville tõi üsnagi aurupunklikku fantasymaailma omaajgu moodsaid füüsikateooriaid (tõenöosuste kaevandamine jms). Kui mingit negatiivset aspekti esile tuua siis kahtlemata teose paksus. Kohati on tempo liiga aeglane ja Bellis pole nii põnev tegelane, et viitsiks kõigile ta tegemistele kaasa elada. Muidu aga väga kõva lugemine ja kaalusin tükk aega kas panna täishinne või mitte. Lõpuks leidsin, et Perdido meeldis mulle siiski rohkem ja sellest siis ka hinne neli.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani peategelaseks on surmamõistetud geeniteadlane, kes on tegelenud keelatud inimgeenide näppimisega. Ootamatult ilmub aga välja rikkur, kes aitab tal põgeneda ning paneb ta koos teiste sarnaste teadlastega kuskil pisikuul tööle, et nad aitaks leida sobiva relva maa anastanud tulnukate vastu. Mingid meist palju kõrgemal ja teistsugusel arengutasemel tulnukad tulid nimelt romaani sündmuste hetkeks juba kolmsada aastat tagasi kohale ning näljutasid maaelanikud surnuks. Inimkond pudenes peale seda päikesesüsteemi mööda laiali ning tegi tänu ühtede teiste tulnukate poolt kiiratud infole suure arenguhüppe (seda infoülekannet kutsutaksegi Ohiuchi hotlineks). 

Suurem osa teosest on mõnusalt kiire matk läbi hulga eri maailmate ja mikroühiskondade. Peategelane ei ole seejuures seotud lineraarselt ühe kehaga vaid temast eksisteerib terve hulk kloone, kes siis kogevad erinevaid maailmaid ning surmasaamise viise. Üks neid suudab näiteks isegi jupiterile kukkuda. Mulle igaljuhul meeldis, lühike, fantaasiarikas ja vihane.
Teksti loeti inglise keeles

Inimeste ja krabisarnaste olendite sõda, sekka palju kosmoselahingud, tehnomula ja rupskeid. Peamiseks miinuseks on kesksete inimtegelaste näotus ja üheplaanilisus, krabide liin osutus nende omast märksa põnevamaks ja päästis ka raamatu kehvemast hindest. Üle kolme siiski anda ei tahaks ja hilisem sama sarja raamat Dark Intellience on märksa põnevamalt kirjutatud.
Teksti loeti inglise keeles

just selline ulme, mida nohiklik ulmefänn minus on eluaeg tahtnud. Palju tehnoloogiat, palju mastaapsust, hulga lahedaid ideid jne. Väga suur rõhk on just transhumanismil, kus on ühe inimese võimalikud piirid seal. Kas üks inimene on võimeline ületama aja ja ruumi kõik piirid ja uurima kogu universumi kehatu digitaliseeritud olendina, mis võib teha endast lõputult koopiaid ning toota lõputus koguses uusi masinaid ja ideid ning konseptsioone. Panin kõhklemata viie ära kuigi, kui nüüd muutuda nohiklikust ulmefännist küüniliseks kirjandussõbraks siis arenguruumi autoril on. Tahaks näha rohkem peategelase minade vahelisi konflikte ja arusaamatusi, Ka võiks nõks nuriseda autori kosmoseteadmiste üle. Kosmoselahinguid kirjeldatakse natuke liiga vähe ja kohati jäävad nad segaseks, arusaamatuks jääb, kuidas saab Bob just hetk tagasi välja tulistatud rakette uuesti üles korjata, kas ta ei peaks ootama kuni see on oma trajektoori ära teinud vms. Samuti on vähe selgitust saanud see, et miks Bob ei saa ikkagi lükata kogu asteroidivööndit 3d printereid täis mis toodavad uusi 3d printereid jne. See kaotaks ju kohe resursipuuduse, mis takistab tal näiteks maalasi ümberasustamast ja isegi kui printerite tootmine on esialgu aeglane oleks nende juurdetekkimise tempo eksponentsiaalne. Aga neist pisiasjust hoolimata mõnus lugemine, kiire, hoogne ja transhumanismi suhtes meeldivalt jaatav ning optimistlik.
Teksti loeti inglise keeles

Alustasin lugemist päris optimistlikult, võrdlused olid küll Lemi ja küll ka Strugatskitega aga reaalsuses langes mõttes mu lõpphinne iga loetud hetkega. Erinevalt Strugatskitest ja Lemist pole tegelikult abstraktsete peategelase ümber toimuvate sündmuste mõte minuarvates seotud inimlikkuse proovilepanekuga. Pole Lemi Eedenile omast inimkonna kui terviku vaatlemist läbi nende arusaamatusse keskkonda asetamist. Et kuidas inimesed otsivad alati ratsionaalseid selgitusi ja analoogiaid. Pole ka stalkerlikke hingepiinu, et kuidas võõraga kohtuvad stalkerid üritavad seda omakasuks või teiste hüvanguks kasutada jms. On lihtsalt selline kulgemine, kus tegelased lähevad ükshaaval hulluks ja kui alguses tundus natukenegi põnev see, et mida peategelane võib veel avastada või mõni ootamatu hirmuäratav pööre sündmustes, mingi autori kaval konks. Siis mida edasi seda enam sain aru, et seda ei tule. Pigem selline aeglane langemine hullusesse, jälgituna erakliku inimese poolt. Lõpus paljastatakse ka põhjus - et kõik on lihtsalt mingi võõra ja võibolla isegi mitte enesest teadliku olendi katse meie maailma tungida ja seal olevat jäljendada. See raamat võib kahtlemata meeldida Tombergile, kes leiab sealt õige "täiusliku võõra" tunnetuse ja meeldib ilmselt ka Juhan Rauale, kes nagu arusaan naudib lihtsalt autori kirjelduste ja kirjutamislaadi sugestiivsust ja naha vahele pugemist. Ehk ma saan aru miks see raamat mõnedele inimestele meeldib aga minule oli see ebarahuldav matk läbi sürreaalsuse.
 
Minule jäi aga mõttest väheks. Ei ürita autor enda fantaasiat viimase piirini kruttida, et luua mingeid nutikaid konstruktsioone ja neid siis hiljem omaloodud huvitavate teooriatega lahti seletada ning pole ka Lemile või vendadele omast inimese enda lahkamist. On selline painajalik palaviku-unenäole omase stiiliga kulgemine. Ja tegelikult tundub, et ega autoril suurt mingit mõtet kah polnud... kunstijulledele täpselt see mis vaja, paneb nende hinge käima ilmselt paremini kui LSD mark keelel aga mina pole kunagi happeulmadest hoolinud
Teksti loeti eesti keeles

Bobverse edasijõudnutele ehk virtuaalsed isiksuste koopiad on muutunud inimkonna igapäevaseks koostisosaks. Jupiter on mingis singulaarsusõnnetuses täielikult hävinud ning maailma valitsevad kaks võimast klanni - zokud ja Sobornost. Zokud on digitaliseerunud endised MMO mängurid, kes lingivad endi teadvusi kokku üle kvantpaaride ning Sobornost on kamp Fedorovismi kummardajatest digitaalseid mõistusi, kes on samuti loonud endast miljoneid virtuaalseid koopiaid (neid kutsutakse gogoliteks) ning terve hulga erinevat AI ründevara. Zokud arendavad oma keerukat liitreaalsuse ühiskonda marsil ja Sobernost möllab kosmoses, omades seal planeetide suurusi arvuteid. Nende vahel on juba toimunud suur protokollisõja nimeline konflikt ning vastasseis visiseb edasi. Keskseks tegelaseks on kõigis kvantvarga romaanides Jean le Flambeuriga, kes on päikesüsteemi kõige kõver häkker. Ahjaa, kuskil seal on ka maa, mis tundub olevat suuremalt jaolt digitaalseid hauakambreid täis kõrb ning kus möllavad isepaljunevad programmid ja metsikud nanomasinad.

Kui esimene teos kvantvaras räägib zokude klannist, mis on muarust kergemini mõistetav kamp, siis teine romaan Fraktaaliprints on Sobernostist, mis on hulga segasem ja hullumeelsem. Lisaks Flameurile on siin teiseks peategelaseks maa printsess Tawaddud ning varguse objektiks on seekord ühe Sobernosti kõige tähtsama mehe noorusaegne koopia.

Minuarvates loob Rajaniemi väga kaugele arenenud digiühiskonnast lahedalt kirju ja usutava pildi. Kogu see gogolitest, korporatsioonidest, singulaarsete jumalatest, hiidteemantitest ehitatud linnadest, planeedisuurustest arvutifarmidest ning ümber päikese tiirlevatest kvantruuteritest koosnev keskkond tundub üheaegselt nii ülisegane kui ka loogiline. Ilmselt tunduks meie maailma kirjeldus mõnele 18-19 sajandi inimesele sama jabur. Praegusele teadusele endiselt kättesaamatu aga raamatu tegelastele juba antiikne tehnoloogia põimub moondunud popukultuuri, elustatud muinasjuttude või täiesti arusaamatute singulaarsete mõistuste looduga ning Rajaniemi komme mitte midagi seletada ei tee kogu selle kompoti mõistmist just lihtsamaks. Samas saan ka aru, et kui ta püüaks kõike selgitada siis ta ilmselt jääkski seda tegema ja raamatud oleksid mitte kolmsada vaid kolm tuhat lehekülge. Lisaks saab lugeja kannatlikus pidevalt, uute põnevate ideede ja konseptsioonide näol premeeritud. Mulle meeldib väga, kui ulmeautorid üritavad piiluda ennustamatu singulaarsuspunkti taha ja mõelda, kuidas tuleviku inimeste igapäevane elu võiks olla selles meile ettekujutlematus maailmas. Seega ei saa ma ka sellele Rajaniemi romaanile kuidagi alla maksimumhinde anda.
Teksti loeti inglise keeles

Lähituleviku Kuu on muudetud suurriikide katsepolügooniks, kus testitakse autonoomseid isearenevaid relvasüsteeme. Õnnetuseks arenevad relvasüsteemid aga nii kaugele, et nad ei soovi oma isandatega enam mingit tegemist teha. Appi kutsutakse vana kosmosekangelane Ijon Tichy, kes lendab kuule asja uurima ja saab seal sügava trauma - täpsemalt lõhestub ta aju kaheks täiesti eraldiseisvaks isiksuseks ning ei pea ilmselt ütlemagi, et kõik kuul nähtu jääb sellesse teise ja koostööle mittealluvasse poolde.

Ijon Tichy lood jagunevad kergemateks ja naljakamateks ning tõsisemateks ja filosoofilisemateks. Antud tekst kuulub sinna tõsiste juttude poolele. Kohati läheb toimuv isegi niivõrd huumorivabaks ja filosoofiliseks, et mul hakkas juba segi minema kas peategelane on absurdimees Ijon või vana emo-navigaator Pirx. Mõned koomilisemad hetked muidugi on, näiteks saab korduvalt nalja usa julgeoleku ja erinevate luureagentuuride kulul. Peamiselt kasutab aga Lem seda teost kohana, kus mõtiskleda isepaljunevate relvasüsteemide, mikroskoopiste droonipilvede ja muu põneva ning hetkel vägagi aktuaalse tehnoloogia üle. Mulle meeldis tegelikult väga aga midagi jäi samas täiusest puudu, seega koondhindeks tubli neli pluss.

"The American Medical Association finally lost the battle to save their profession, because computers gave better diagnoses and were much more patient with patients. Prosthetic sex was replaced by a simple device called an Orgaz. This was a headset with electrodes and a handgrip that resembled a toy pistol. Pulling the trigger gave you the ultimate pleasure because the appropriate place in your brain was stimulated with no effort, no exertion necessary, plus there were no upkeep expenses for male or female remotes, nor indeed the aggravations of natural courtship and matrimony. Orgazes flooded the market. To be fitted you went to special clinics. Gynandroics and other firms that manufactured synthetic women, angels, nymphs, fauns, etc., went out of business with much gnashing of teeth. As for education, most of the developed countries did away with compulsory school attendance. "Children," went the new doctrine, "should not be subjected to daily imprisonment and the psychological torture called learning." Who needs to know how many men's shirts you can sew out of six yards of Egyptian cotton if one shirt requires seven eighths of a yard, or when two trains will collide if one engineer is eighteen, drunk, and going 100 miles an hour and the other is colorblind and doing 75, if they're separated by 15 miles of track and 43 pre-automation semaphores? Equally useless are facts about kings, wars, battles, crusades, and all the other rotten behavior of history. Geography is best learned by traveling. All you have to know is the price of the ticket and when the plane takes off. Why learn foreign languages when you can put a translator chip in your ear? The study of biology depresses and depraves young minds, nor is it practical since no one now can become a doctor or dentist (after the appearance of dentautomata, about thirty thousand out-of-work dentists in both the Americas and Eurasia have committed suicide each year). And chemistry is of no more value than a knowledge of hieroglyphics. Meanwhile on traffic signs and street signs words are slowly being replaced with pictures."

Lugeda soovitan pigem siiski vaid eriti paadunud Lemi või Ijon Tichy fännidel või siis nendel, kes tahavad oma silmaga näha, kuidas üks poolakas suutis juba 30 aastat tagasi meie tänapäevast maailma ette ennustada ja mitmed põnevad teemad enne Strossi lahti kirjutada
Teksti loeti inglise keeles

Hea vastukaal samuti hiljuti loetud Perumovi "Haldjate pistodale". Viimane oli kohutavalt veniv sõrmuste isanda uusversioon: jälle laisk kääbik, jälle vapper robustne päkkar, jälle turmamäel süttib tuli, jälle morias orkid kolistavad. Ehk ei midagi uut.  
 
Lazartsuk oli hoopis teine teema. Isegi see, et ta oli ilma mingi varjamiseta kirjutanud orkid ausateks venelasteks ja haldjad kaunites mundrites natsideks, oli kuidagi mõnus mitte häiriv. Ma saan sellest mõttemaalmast aru. Kui lugesin Sõrmuste isanda originaali ja vaatasin filme oli ka mu hinges kahtlus, et need haldjad pole ikka õiged mehed. Kas see on nüüd mingi ida-euroopa inimese paranoia või elutarkus ei tea öelda aga lugu julgen soovitada. Seda enam, et netis emakeeles olemas.  
Teksti loeti eesti keeles

Kui „Me armastame maad”, esimene kogumik oli tõesti väga tugevalt maa armastuse ja sinna tagasipöördumise teemale keskendunud, siis teine osa annab minu arvates pigem läbilõike Vene ulmest ja seal valitsenud stiilidest. Antoloogia algab 50-60ndate Nliidu kirjandusele omaste märterluslugudega ja jõuab välja 21. sajandini ehk isekate ja küüniliste tegelasteni. Sellist sarnast ülesehitust, kus liigutakse helgematest juttudest aina süngemaisse, kasutas Veiko ka enda koostatud „Keskpäeva varjude” puhul ning minule selline stiil meeldib. Kuigi üheks selle kõrvalmõjuks oli antud kogumikuga, et nüüd, mil lugemisest rohkem kui kuu, kipuvad mitmed sarnase stiili ning tooniga kõrvuti asetsenud lood kokku sulanduma. Eriti just esimesed kolm teksti: Georgi Gurevitš „Lohe Infra“ (1958),Valentina Žuravljova „Astronaut“ (1960) ja sama autori „„Kotkapoeg“ ei naase” (1961), mis tundusid juba lugedes nagu ühe autori poolt loodud pildikesed samasse maailma. Hoolimata enda nõukogude paatosest on need lood samas kuidagi helged ja mõnusad. Samuti ei mõju neis olevad eneseohverdused mitte kui tülgastavad kommunismi laiendamiseks mõeldud kangelasteod, vaid inimlikud ning raskelt tulnud otsused. „„Kotkapoeg“ ei naase” kukub ehk neist stiililiselt kõige rohkem välja. Kusjuures üks asi millega need vanad lood veel võluvad on ka tehniline läbimõeldus, isegi kui tehnoloogia pole jutus kõige esmasem teema, on rakettide omadusi, kiirusi jms üsna põhjalikult kajastatud ning see aitas vähemalt minul sageli paremini aduda, kuivõrd raske katsumus tähelend ikkagi on. Žuravljova „Astronaut” on neist ilmselt kõige parem, lohutu ja liigutav lugu ning ka pagana hästi kirja pandud. Vähemalt mul tulid lugedes silme ette kõik need värvid, millega astronaut maalis. 

Looga Ilja Varšavski „Otsusta ometi, piloot!“ (1965) lõpeb ka helgete kosmoseavastamiste tsükkel. Enam ei ole iga lend oluline ja esmakordne, vaid toimuvad juba regulaarselt nagu lennureisid ning vanu kangelasi pole enam vaja. Ka Dmitri Bilenkini „Tema Marss“ (1971) ja Olga Larionova „Päike jõuab Veevalajasse“ (1981) kuuluvad sellesse teise mõttelisse tsüklisse. Ka siin on kolmiku viimane lugu minu arvates kõige nõrgem. Pisut nõrgaks jääb minu maitsele ka Sergei Kazmenko „Viimane laev“ (1982, avaldatud võrgus 2014). Kohe temale järgnev Kir Bulõtšov „Kolmteist aastat teel“ (1984) ei vea aga alt. Kir läheb stiililiselt tagasi esimeste kolme jutu ajastusse. Toon on seal küll muidugi märksa omakasupüüdlikum, aga sisaldab samas piisavalt esimeste juttude naiivsust. Inimesed ei mõtle enam niiväga kollektiivile vaid pigem iseendile ja oma soovidele.

Mihhail Puhhov „Üles visatud“ (1990) on samuti üks imelik tekst, väga raskelt loetav, aga enda ideelt ja selle laiahaardelisuselt kogu teose kõige suurejoonelisem ning geniaalsem. Autor võtab ette raske ülesande, kiigata singulaarsuse taha ja veab selle isegi minu arust auga välja - vähemalt ideeliselt. Hakkiva stiiliga läheb ta minuarust küll tublisti liiale, aga väga hea lugu sellegipoolest.

Boriss Rudenko „Limaan“ (2005) on mu kolmas kõige-kõige lemmik antud kogumikust. Puhtalt ülesehitatud inimlikule nahapäästmise soovile aga oi kui valusa lõpuga. 

Vladimir Iljin „Kaugkosmose seadus“ (2007). Minuarust natuke liiga anekdootlik lugu ja võll keeratakse üle, mistõttu muutub asi juba satiiriks ja mitte nii heaks ka pealekauba. Eriti kuna lõpplahendus oli etteaimatav.

Aleksandr Zolotko „Eluskala kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika“ (2012). Stiililiselt ühtne viimase looga. Ilmselt võib öelda, et ka kolm antoloogia viimast lugu moodustavad mingi terviku. Ainult, et esimese kolmiku täielike antipoodidena on need puhtalt küünilistest inimestest ning Zolotko oma paremuselt teisel kohal. Idee on hea, tegelased on samuti värvikalt välja joonistatud aga midagi jääb siiski puudu, ning antoloogia parima kolmiku seltsist jääb ta napilt välja.

Ehk siis mitte nii hea kui „Me armastame maad 1”, aga korrralik kogumik sellest hoolimata. Veiko on teinud hea töö ja häid ning väga häid jutte leidus rohkem, kui nii mõneski teises antoloogias.
Arvutus ilmus esmakordselt Reaktor 2017 aasta detsembrinumbris http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-me-armastame-maad-2
Teksti loeti eesti keeles

Tuleb mingi jurakas meie tähesüsteemi, inimesed käivad seal ringi ahhetavad- ning ohhetavad ja lähevad lõpuks sama targalt minema. Ilmselt üks igavamaid ulmeraamatuid, mida olen lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

1. Päästa meid kurjast
Jah, kindlasti hästi kirja pandud aga kuhu jäi ulme? Kogu tegevus oleks võinud leida aset ka mõnes väikeriigi sadamas. Ehk ulme võiks kulissidest suurem roll kanda olla. Lisaks veel see lõputu kohvijoomine, mis kohati omandas päris naljakad mõõtmed. Näiteks kuidas üks agenditedest teeb äärmiselt pingelise situatsiooni aeg ettepaneku jama lõpetada ja kohvi jooma minna. Teiseks oli loo lõpp liiga ebamäärane. Paljugi jäi lahtiseks, näiteks mina oleks tahtnud küll teada saada, et millega kõige kõrgemat jaama ülemust ähvardati. Ka Tähetolmu saabumine mõjus üleliigsena. Autorid oleks tahtnud sellega justkui näidata, et halvad saavad siiski karistatud ning ühtlasi siduda lugu tihedamalt Weinbergi maailmaga. Muide, mul oli selle looga ka harukordne võimalus lugeda esialgset, ainult Weinbergi, versiooni (ta algne plaan oli see Reaktoris avaldada), ning Reidari poolt kirjutatu on küll napp aga kindlasti oluline. Reidar taipas nutikalt ära, et õudust tuleb ka lugejale lähedalt näidata, mitte sellest vaid kohvikõrvale rääkida ning andis loole minuarust kõvasti elu juurde ning kergitas minu silmis ka hinnet, milleks tugev kolm.

 

2. Tsölibaadi lõpp
Mõnus lugu ja rohkem ei kommenteerikski. Üks minu kindlaid selle kogumiku lemmikuid ning sarnaselt Habichtile tulid ka mul silme ette Kuttneri „Hogbenid”. Hinne viis.

 

3. Juhtmevaba armastus
Esimene pool jutust on päris mõnusalt kirja pandud krimilugu, kus kaugelt saabunud uurija tegeleb võika mõrva uurimisega. Aga selle teise poole oleks justkui teine autor kirjutanud. Ühtäkki visatakse krimimüsteeriumi arendamine kõrvale ning seni mõnusalt kulgenud uurimistöö asendub mingi ebaloogilise juraga. Peategelane satub poolkogematta mõrvari ülestunnistust kuulma, talt rebitakse käsi küljest ning mõrvari paljastamise asemel hakkab ta hoopis miskile vanamehele eutanaasiat organiseerima. Taustal möllamas veel miski Schrödingeri politseihaarang, mis toimub ja ei toimu ning siis jälle toimub. Tundub nagu oleks autoril äkitselt kirutamisest villand saanud ja siis lõpu viie minutiga kokku visanud ja pärast isegi mitte üle lugenud. Potentsiaalselt hea krimi-ulme lõppes totruste kuhjaga ning seetõttu minupoolt hindeks kaks miinus.

 

4. Enne kui lahvatab leek
Hea lugu, head ideed, korralikult kirja pandud ning põnev. Aga kuhu jäi lõpp? Juba teine selle antoloogia lugu, mis lõppeb ilma mingi selgituseta lihtsalt ära. Ehk tahtis autor teha Strugatskite stiilis lahtise lõpu? No see kukkus tal küll siis vabandage väljendust sitasti välja. Muidu oleks viiegi pannud aga lõpu tõttu tuleb selline väga kõhklev kolm, pika-pika miinusega.

 

5. Tuulerändur
Tore dark-fantasy, mis meenutas Sapkowski nõiduri lugusid. Peamiseks miinuseks on jutu teatav mustandlikkus. See oleks nii lausetelt, kui ka sisult tunduvalt kõvemat toimetamist tahtnud. Aga nelja saab kindlasti ära ja jekimov on minuarvates endiselt üks kõige lubavamaid uusi eesti autoreid.

 

6. Kõik kivide pärast
Suhteliselt rumal MILF satub maagilise huulepulga tõttu kahe maailma vahel pendeldama. Kirja pandud ladusalt aga juttu ennast ei ole, on mingi maagiline episood inimese elust, kes pole ei huvitav ega ka ebameeldiv vaid lihtsalt igav. Lõpp jäi autoril samuti kirjutamata seega hindeks kindel kaks.

 

7. Meie külas nähti imet
Jällegi üks väga hea lugu, mida ma pikalt kommenteerima ei vaevu. Viis.

 

8. Jumala hingus
Kõige häirivam on selle jutu juures tema liiga vanamoeline stiil. See pole enam kosmos vaid mingi 19 sajandi metsiku lääne kolgas. Võibolla olekski see jutt aurupungina paremini toiminud? Iseenesest polnud ju muidu vigagi, võiks nii neljagi anda aga anakronismid ning mõningane etteaimatavus venitavad kolme peale.

 

9. Raske vihm
Kolmas lõputa lugu ja ma vist hakkan selle konseptsiooniga juba harjuma. Igaljuhul poolepealt katkestamise tunne oli ka siin aga Manfredi loodud maailmas see isegi ei häirinud. Lugu oli meeldiv segu „Perdido tänava jaamast” ja Strugatskite „Linnast”. Määndumine, veidrad haigused, pidev pimedus, lootusetus, hallus, vaesus olid mõjusalt-mahlaselt kirja pandud ning peategelane mõjus usutavalt. Lisaks oli veel lugedes peas kummitamas mõnus aimdus, et see kõik on vaid tükike suuremast ja palju haiglasemast maailmast. Seega panen (väikeste kõhkluste saatel) viie ära.

 

10. Rohelistest välisseintest plastakendeni ehk Näitus Geuna linnapildi ajaloost
Olustikupildike usuhullu naise elust feodalismi langenud kosmosemaailmas. Meenutas heas mõttes „Juuksevaibakudujaid”, maailm vähemalt ise tundus vägagi sarnane. Hea hinde panekut takistab aga kirjutamiseks kasutatud stiil. Oli see siis tahtlikult või tahtmatu aga laused tundusid liigestest lahti ning sõnade järjekord oli kohati neis suvaline. Vähemalt minul muutis see eksperimentaalne kirjaviis lugemise ääretult raskeks (lugesin mitmes jaos aegajalt pause tehes) ja seega puhtalt loetamatuse eest hindeks kindel 2.

 

11. Mina: kaitsja
Üks! kindel üks või pigem isegi null! See pole lugu vaid halb inglite elust jutustav viienda klassi koolikirjand. Mina seda lõpuni lugeda ei suutnudki, kümme lehte taevase elu vaimuvaest kirjeldust oli juba täiesti piisav. Tegelikult oli sedagi liiga palju, mismoodi sihuke jama küll esikümnesse pääses mina aru ei saa. Seda enam, et olen lugenud ju ka teise ja kolmandasse kümnesse kuuluvaid tekste ja seal leidus kõvasti paremat kraami ja suurem enamus neist sisaldas mäekõrguse võrra rohkem mõtet või stiili. Isegi eelmise jutuvõistluse Helen Käidu lood tunduvad selle tekstiga võrreldes Stalkeri väärilised. Paber nuttis, kui seda juttu talle trükikojas pressiti ja ilmselgelt oli zürii seda hinnates kas pilves või purjus... või mõlemat.

Teksti loeti eesti keeles

Rooma leegionäär Ocavianus eksib Inglismaal enda vägede juurest eemale ning avastab ühest koopast kivi, mis kiirab müstilist musta valgust. Selgub, et selle kivi abil on võimalik teatud intervalli järel tuleviku või minevikuga infot vahetada, misjärel rajab ta kivi valvamiseks salajase ordu. Edasine tegevus toimub paraleelselt aastatel 1000, 1600 ja 2300 (ei viitsinud raamatust täpseid arve vaadata ja ümardasin). Aegamööda hakkab aga kõigis neis ajastutes elavatel munkadel tekkima arusaam, et midagi on selle rasket valgust eritava ja ajastuid ühendava monoliidiga valesti.
 
Erinevad minevikud on hästi kirja pandud, autor on (minuarvates) tabanud hästi erinevate ajastute inimeste mõttemaailma ning ka kujutatud tulevik on ulmeline ja täis lahedate ideedega tehnoloogiat (hingemasinad, kehadevahetamine jne). Lugu ise jookseb meeldivalt kiirelt ja kohati on seda isegi raske käest panna. Tabasin muide lugemise ajal end korduvalt mõttelt, et midagi on ka meie ajaliiniga valesti. Ei saa ju olla, et sellise läbimõeldud keskaegse maailmaga tugevalt zanriulmelise põneviku on kirjutanud Mart Sander aga mitte Indrek Hargla. Massaraks! Eesti ulmekirjanikud peaksid häbi tundma. Alguses tuleb Kunnaselt Gort Ashryn ja nüüd siis Lux gravis. igaljuhul olen tõesti positiivselt üllatunud ja minupoolt saab see raamat maksimaalse hinde. Kahtlemata üks selle aasta parimaid kodumaiseid ulmeteoseid ning on tõesti kahu, et Stalkeri hääletuses satub see tõlkeulme alla.
 
PS: Üks eelnev antud raamatu arvustaja on avaldanud imestust naistegelaste puudumise üle. Mina ei suuda seda küll parimagi tahtmise juures veaks pidada. Kogu tegevus toimub ju ikkagi karmi korraga mungakloostris ning kõige kauem koht, kuhu sealt satutakse on kloostri kõrval kasvav mets.
 
PPS: Ka järelsõna on asjalik, mulle meeldis raamatus tegutsevate (ka fiktiivsete) tegelaste kohta rohkem tausta saada. Nagu väike mõnus lisaboonus kogu loole.
Teksti loeti eesti keeles

Naljakas lugu, kuigi teine raamat on täiskasvanulikum, kus peategelane trügib juba suurte meeste mängumaale, meeldis see mulle vähem. Lahingud on eepilisemad, kosmoselaevad müdistavad ringi ja planeetide saatused on õhus aga köitis vähem. Ilmselt asi selles, et rohkem keskendutakse erinevatele intriigidele ja üks hirmus risti-rästi ja topelt üle kõigi käiv intriigipunumine on mulle alati nõksa igav tundunud. Need intriigid tõmbavad ka tempot alla ja lasevad paista liiga selgelt sellel välja, et autor ei anna enda tegelasele ühtegi hetke hingetõmbamiseks. Isegi kui tal on mõni lahingutest ja intriigidest vaba hetk siis ta lihtsalt valutab südant enda kui inimkonna pärast. Sihuke armutu nuudi amdine natuke väsitab, loogiline oleks, et ta tunneks mõnest pisiasjast vahel ka siirast rõõmu. Kasvõi sellest, et nüüd pole mitte midagi perse läinud. Aga tema mõtleb isegi kallima otsas olles mornilt maailma saatusest. Meenuvad juba Porutzik Rzevski anektoodid, kus Natasha on voodis ning kihku täis aga Pierre Bezuhhov vaatab mõisa aknast raagus puud ning mõtleb elu üle. Mul on tunne, et sel peategelasel on väga raskekujuline tööstress. Teiseks oli väga valus lugeda kohe peale Charles Strossi Singularity sky-d. Browni nägemust kosmosesõjast oli ikka kohmakas ja naeruväärne. Õnneks pole sedalaadi tehnovõhiklus läbiv joon. Maapeal toimuvad lahingud olid samas väga head, paistsid tõesti läbimõeldusega silma ja olid mõnusalt moodsat sõjatehnot täis. Kui veel nuriseda siis ka etteaimatavusega olid kehvad lood, kohati hakaks autori kirjutamismuster liiga selgelt eristuma, et kui ta teeb tegevuses väikese pausi siis on selge, et nüüd pöörab ta kõik peapeale ja enamasti polnud raske arusaada mis piinamisvahendi ta seekord enda tegelasele valib. Ajaviiteks endiselt huvitav lugeda aga täispunkte ei pane.
Teksti loeti eesti keeles

Maailmaloome oli viimase peal. Põrsikute elutsüklid, nende kohanemine dnad muutva viirusega ja ka virtuaalne tegelaskuju olid huvitavad ja mõjusid originaalselt. Card hoidis samuti suisa krimikirjaniku osavusega põnevust üleval, et mis nende Põrsikutega siis on ja miks nad tapavad ja seal tuli veel mitu ootamatut pööret. Ka religioossed teemad olid intrigeerivad, mulle tundus näiteks surnute eest kõnelemine huvitava ideena. Selline lahe humanistlik komme ja mulle on religiooni ja ulme sidumine alati paeluv tundunud. Aga miks ma ei suuda täispunkte anda? Selle neetud mehiko armuseebi pärast. Taustal on neetud põnev müsteerium seoses hästi loodud tulnukatega ja selleasemel keskendutakse lastele ja truudusetutele naistele ning nende kõigi probleemidele. Eessõnas ütles Card, et üks ta sõber kurtis lugedes kuidas ta ei suuda lastel vahet teha ning muutis neid värvikamateks. Noh mina ei suutnud neil sageli sellest hoolimata vahet teha. Miks pagan pidi neid tatte nii kuradi palju olema? Ma saan aru, et katoliiklik pere aga arvestades, et lapsi tehti peamiselt abieluvälliselt oleks olnud hea põhjus piirduda kolmega või sedasi. Peategelase ehk Enderiga samastumine oli ka peaaegu, et võimatu. Tegemist oli messia, sherlock holmesi ja supermani ristandiga ikka sõna otseses mõttes. Ülirikas, ülimõistev, ülikannatav, üliinteligentne. Ka kõige paadunum rets sulas tema pilgu all ning kõige kivinenum preester tuli tema poole üle ja andis sõbrakätt. See pole enam usutav karakter, see on Konstantin Päts Ivan Orava lugudest. Aga kui ulmeosa jälle mängu tuli siis oli see suurepärane. (less)
Teksti loeti eesti keeles