Kasutajainfo

Tiit Tarlap

13.11.1954-24.02.2017

  • Eesti

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Tuleriitade öö

(romaan aastast 2010)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2010 (Sündmuste horisont, nr 26)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
1
7
1
1
0
Keskmine hinne
3.8
Arvustused (10)

Vabanduseks -- loomulikult on see arvustus pisut reklaamihõnguline, kuivõrd ma olen raamatu väljaandja.
Ma usun, et hinne "4" on siiski objektiivne ja küllap ma hindaksin seda raamatut sama hindega ka seda nö tabula rasana lugedes. Lõpuks -- ma ei anna sarjas välja raamatuid, mis mulle ei meeldi ja Tiiduga peetud kirjavahetuses tõin ma välja mõned asjad, mida ma soovitasin ringi teha. Tõelise loojana ta seda muidugi arvesse ei võtnud. Ja palun vabandada mu otsekohesust ka selles osas, et see, mis siit järgneb, on sisuliselt tagakaaneteks (no aga mina selle ju kirjutasin) --

Ühes linnakeses põletatakse nõida. Noh teate ju isegi, olid inimestel kunagi sellised toreda kombed... Vaese tuleriidale saadetud naisterahva viimased sõnad olid, et ühel päeval tuleb Armageddon.
Mööduvad sajandid. Peale vanaisa surma tuleb linna tagasi sealt aastate eest lahkunud mees. Juba esimesel õhtul tekib tal tulevahetus kolme politseinikuga, kes miskipärast ta maja juures passivad. Ka järgnevad sündmused näitavad, et teda kohe mitte üldse ei taheta sinna tagasi, elu läheb tal kohe üsna kirjuks ja arusaamatuks. Õnneks aga – nagu esimeselgi õhtul selgus – teab mees, mispidi revolver pihus käib. Ja veel – neil aastatel, mis mees kõnnumaal veetis, sai ta hüüdnimeks Armageddon...
Muidugi, kõik ei ole üldse nii, nagu esimesel hetkel paistab. Esialgu lihtsa rivaliteedi ja linnakese üle võimu saavutamise mängu tagant hakkavad aimuma sünged saladused, mis viivad otsapidi lausa kristluse juurteni. Muigamisi võiks ju öelda, et nüüd on meil oma Merovinge ja Templirüütleid täis põnevuslugu, ent selles raamatus ei ole danbraunilikku, tobedat telemängu meenutavat tormamist ühelt ajalooliselt objektilt teisele mingite „vihjete” otsingul. „Tuleriitade öö” on palju ausam ja jõhkram raamat, mis kisub alasti sellise sajanditega iseenda karikatuuriks muutunud salajaste „missioonide” olemuse.

Teksti loeti eesti keeles

Tarlapi seni mahukaima romaaniga võib täiesti rahule jääda... ulmet on siin küll vähem kui enamikus ta teostes ja fantastiline element tuleb mängu alles pärast 100-t lehekülge. Samas on "Tuleriitade öö" süžee palju läbimõeldum kui "Kromanjoonlaste" oma.

See, et romaani tegevus toimub järjekordselt "kusagil Läänes", s.t. tegelastel on mõnevõrra inglispärased nimed, ent konkreetset riiki või kohta pole mainitud, algul häiris veidi, ent hiljem enam mitte ja ju ma siis pole lihtsalt selliseid tekste ammu lugenud. Tegevusajaks võiks olla 20. sajandi algus (eelkõige kirjeldatud tehnoloogilise arengutaseme põhjal), väljamõeldud Trackhilli linna õhustik vastab Metsiku Lääne linnakese omale, ent Trackhilli minevik inkvisitsiooni ning sõdadega näib vihjavat rohkem Euroopale... Lõppkokkuvõttes paras õhustikuline rosolje.

Romaani näol on tegu kokteiliga vesternist, vandenõuteoreetikast ja paravõimetest. Kuulus "Püha vere ja püha graali" vandenõu, ent peategelane Hank Horler, kes seda lahkama peab, on ehtne vesternikangelane, kes oskab oma kahe revolvriga ülihästi ümber käia. Ka näiteks stseen, kus Horler pärast 14-aastast äraolekut esmakordselt Trackhilli ratsutab, pärineks nagu üks-ühele mõnest vestern-filmist.

Esimesed sada lehekülge jäi raamatust suhteliselt väheütlev mulje, ent siis läks tegevus täie hooga lahti ja kestis kuni lõpuni. Ega palju ette heita polegi-on põnevust, on filosoofiat ja kõike seda parajas konditsioonis. Peab ka mainima, et suhteliselt usuvastane tekst.

Raamatut lugedes tekkis mul kohati küsimus, et kui palju võib Trackhillis tükkis kõigi selle proua Butleritega olla Tarlapi kodulinna Sindit (kus ma küll kunagi käinud pole, aga mis on kuuldavasti samuti tihedalt läbipõimunud elanikkonnaga koht, mille linnavalitsus pealegi kunagi üle kümne aasta tagasi näiteks avalikus kohas ropendamise ära keelas, millest võib järeldada, et väikekodanlikel susserdajatel a la proua Butler on seal küllalt oluline roll...

Teksti loeti eesti keeles

Neli pika miinusega

Autor unustas ära ühe täiesti lahtise otsa: epiloogist järeldades oli tüli üks osapooltest lahinguväljalt taandunud, justkui nagu oleksid nad teadnud, mida peategelane maa seest välja kaevas.....
Teksti loeti eesti keeles

Et siis "Eesti Dan Brown"? Hea väljapääs minusuguste tegelaste jaoks, kes välismaa Dan Browni teoseid pole lugenud ega kavatsegi seda teha. Tegu pole ilmselgelt mingi süvakirjanduse ega kõrgkunstiga, vaid pigem kommertsliku meelelahutustükiga. Mingit üliväga originaalset ideed ei ole hakatud välja mõtlema, vaid on võetud vana tuttav süžee ja selle ümber paras tulevärk korraldatud, mis lugejal silme eest kirjuks võtab. Mõistusega saad aru küll, et seda teemat ja niisuguseid tegelasi on varem juba paljudes teostes kohatud, aga oluliselt häirima see ei hakka. Selline heal tasemel tehtud meelelahutus on ainult kiitust väärt, seda enam et ei suudagi meenutada millal viimati mõnda nii kaasahaaravat eesti romaani õnnestus lugeda. Kui raamatu juba lahti teed, siis ega naljalt enne käest ei pane kui läbi saab.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi ja huvitavalt kirjutatud teos ning kui poleks teatud tirriteerivaid loogikavigu, siis võiks ka "5" panna.

Häirima jäi eestkätt see, et ehkki tegevuspaik ise oli fiktiivne, siis taust selle ümber (Euroopa, Rooma, Alfred Nobel) olid ikkagi selgelt 19. sajandi lõpu päris maailm, ent seejuures jäi selgusetuks, kas tegemist on alternatiivajalooga või mitte. Sest "meie" maailma see asi just teatud loogikavigade pärast ei sobitu: näiteks selgitatakse, et linn, kus tegevus toimub, ei ole katoliiklik ja seda ilmselt juba ka mitte 17. sajandil, kui kogu asi hoo sisse saab, ent samas räägitakse sellest, kuidas Inkvisitsioon nõidu piinab ja põletab, lisaks sebivad ringi ka jesuiidid! 17. sajandi protestantlikus linnas oleks selline asi kindlasti olnud välistatud. Ma saan aru, et teos on muuhulgas ka tugevalt usuvastase kallakuga, ent sellest hoolimata tuleks oma "vastast" ju tunda.

Samuti jäi natuke liialt ebausutavaks ka see, et maailmas heitlevad ligi 2000 aastat omavahel "viimase tõe" pärast kaks tõeliselt kurja organisatsiooni, aga sellest võitlusest pole kuigivõrd infot välja lekkinud. Ent siiski, üldiselt on ju igasugused intriigid ja võimuvõitlused Tarlapi meelisteemaks ning nende kujutamise ja lahendamisega on ta siin ju päris hästi hakkama saanud. Tugev neli.

Lisa, 2.8.2012: Kuna mitme varasema Tarlapi teose ette on märgitud sari "Burbahan", siis ei näe põhjust, miks ei peaks seda ka siin olema: nimed Ryss ja Burbahan jooksevad päris korduvalt tekstist läbi; lisaks on peategelane Horler, kellenimeline tegelinski esineb ka aastatetaguses "Vampiirilõksus"!

Teksti loeti eesti keeles

Ilmselgelt oleks parem, kui ma poleks enne Tarlapit Kingi "laskuri" sarja lugenud, sest omavahel võrreldes ei kannata nimetat teosed kriitikat. Tarlapi stiil jääb ikka meistrile (või siis ehk hoopis tema proffidele toimetajatele?) alla.

Kui kirjandusest (ja eriti kodumaisest) sarnasust otsida oleks selleks kõhklusteta Jaagup Mahkra "Maomehe surm", mis meeldis mulle stiililiselt isegi rohkem. Tarlapi tegelased kõnelevad liiga puiselt ja kohmakalt ning kirjeldused pole ka alati paremad. Maomees jäi kahjuks ainult liiga lühikeseks ja poolikuks. Tarlapi teos on see-eest terviklik, kus kõik küsimused saavad enamvähem vastatud*.

Kõige suurem romaani puudus on aga mitte stiil vaid ulme vähesus (hakkasin seda ju peaasjalikult lugema kui ulmeromaani.) Peategelase nägemused võib vabalt ta hulluse arvele kanda. Müstitline pilk ja Tunnete tajumisvõime kuuluvad aga rohkem hämarulme valda (samas on Maomehe surmas kah ulmet umbes samavähe). NB! Mis Horlerisse puutub, siis tema tegelaskuju on samuti raamatu üks nõrk koht. Peaks nagu olema selline karm südametu revolvrikangelane, aga tegelikult osutub džentelmenist meisterdetektiiviks ja peaaegu bondilikuks salaagendiks.

Lugeda polnud siiski paha, põnevust suutis Tarlap luua ning ka üleval hoida päris hästi (ja heade põhjalike kirjeldustega maailmasse polnud probleem sisse elada). Sellest siis ka kokkuvõttes ikkagi neli punkti viiest. (neli miinusega siiski, mitte plussiga)

*Üks küsimus jäi siiski õhku, Miks kuradi pärast ei kaevanud Darr peale seda kui peategelane lahkus raekoda üles? võimalust ja aega tal pidi ju selleksolema enam kui küll.
Teksti loeti eesti keeles

Üsna stiilipuhas vestern Clint Eastwoodi ning Segio Leone vaimus. Peategelane on tüüpiline Metsiku-Lääne püstolikangelane, üksjagu küüniline ning karmikoeline, kes tuleb peale pikka eemalolekut tagasi oma kodulinna, sest tal on seal veel mõned lõpetamata asjad ajada. Lihtsalt alanud lugu omandab aga üsna pea eepilised mõõtmed ning mängu sekkuvad müstilised jõud ning globaalsed salaorganisatsioonid.Üleüldiselt hea raamat, mille suurimaks miinuseks on liigne venitamine. Kindlasti oleks olnud võimalik kogu sündmustik ka väiksemale lehekülgede arvule mahutada, kuid sellisel juhul poleks tõenäoliselt tegu enam Tarlapiga. Autorile meeldib meeletult lobiseda, lõputult arutleda ning oma seisukohti läbi peategelase lugejateni tuua. Kõik see oleks andestatav, kui ta end teatud maalt kordama ei hakkaks. Õnneks kukub see tal vähe paremini välja, kui mõnel teisel kohalikul (ulme)kirjanikul, kellele sama viga ette on heidetud. Neli
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018
juuni 2018
mai 2018

Autorite sildid: