Kasutajainfo

Tiit Tarlap

13.11.1954-24.02.2017

  • Eesti

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Meie, kromanjoonlased

(romaan aastast 2009)

eesti keeles: Pärnu «Ji» 2009 (Ulmeguru soovitab)

Hinne
Hindajaid
1
2
4
2
0
Keskmine hinne
3.222
Arvustused (9)

„Viiking, kes armastas haisid“ oli selline raamat, et vaatasid peale ja itsitasid ja siis lugesid nimilugu ja itsitasid ikka. Selline mõnus ja ladus lugemine. Muud lood on kah meeles pigem headena.

„Kurjuse tund“ oli aga selline kõva lugu, mis ületas iseenda žanrit. Ja sellegi hea mulje hakkas pihta juba raamatu kujundusest. Mõtlesin veel, et kui tapastseenid filmikeeles mingi erilise võtme kaudu edasi anda, siis saaks sellise hää ulmefilmi, mis sobib plaat ja raamat paarilistena riiulisse uhkustamiseks panna „Blade Runneri“ ja „Kosmoseodüsseia“ kõrvale. Kujundus oleks selpuhul mõlemal ühesugune – lakooniline aga kuidagi lööv ja iseloomulik...

Kujundusest algab pihta ka „Kromanjoonlaste“ mulje. Ja sedapuhku muidugi kehv. Ma üldse ei saa aru, miks selliseid tehakse. Ainus lugemisviis on, et haarad raamatu ja avad kähku, et kaanel olev tähelepanuta jääks ja muljet ei rikuks... Selle raamatu kaanel oleks võinud olla mõni lakooniline (härja) pilt Knossose freskodelt koos (veise jahi) pildiga kuskilt koobastest või midagi muud sellist. Oleks võinud olla ka midagi antiikset. Sellisele kujundusele nagu raamatule sai ma õigustuse leida ei oska. Vast vaid niipalju, et raamatki paraku pildil pakutavast suurt kõrgemale ei tõuse, sest kõik osad koosnevadki vaid intriigitsemistest ja olelusvõitlusest, kuigi algidee/algtõuge on ju võimas ja oleks pakkunud palju mänguruumi.

1.Ilma Atlantiseta oleks „mandumisloo“ lahenduseks lugu, kus esimene ja teine osa võiksid jääda enamvähem selleks mis nad on. Raamat lõppeks kolmanda osaga, kus viimaks telepaatilised algasukad peksavad koopainimesteks mandunud atlantidele nuiaga pähe ja ajavad merre. Ja see oleks sellistele paras...

2.Atlantisega „mandumisloo“ peategelased võiksid olla veised hoopis, kellest viimased põgenevad Indiasse näiteks.... Piisaks jälle kolmest osast. Esimesd kaks võiksid üldjoonis samaks jääda.

3.Kui ikka tahta „edulugu“ ja püsimajäämist kujutada. Siis peaksid lood olema ajalises järgnevuses aga nad võiksid olla eri žanritest. Esimene osa võiks olla veel enam militaarne. Teine osa võiks olla täis nõidust ja jumalaid. Kolmas võiks olla kasvõi porno. Peaasi, et lähenemisnurk oleks totaalselt teine, mitte intriigitsemise ja olelusvõitluse asetamine lihtsalt teisele maastikule...

Kaks meeldejäävalt head kohta olid.
Esimene siis kui olin jaksanud esimese osa ära närida ja alustasin teise osaga. Kirjeldus oli (nagu ju natuke lootsingi) hoopis teisest ajastust ja maastikust. Selle mulje rikkus ära templi ajalootund, mis kõik ära nämmutas ja lugejale mõtlemisruumi ei jätnud...
Teine ilus koht oli, kus kellelgi naisel olid sellised silmad, et ta pidi „ära tõmbama“ ja selle naise kirjeldust miski päris ära ei rikkunudki.

Nõnda siis pole mu hinnang raamatule hea.
Ise oletan, et paljut sellest kriitilisuset tingis suur ootus: „ohoo uus sari, ohoo esimene kohe Tarlap...“ aga Tarlapis ei onud sedakorda seda särtsu ja sädet mida olen kogenud varem. Aga igaksjuhuks panen ühevõrra kõrgema hinde, kui oleksin esimese hooga pannud

Teksti loeti eesti keeles

Erinevalt esmaarvustajast jäi mulle sellest raamatust ikka väga võimas mulje... Muide, tegu pole alternatiiv- vaid salaajalooga, nii et neandertallaste võitu kromanjoonlaste üle ei saanud autor lihtsalt kirjeldada, isegi kui viimaste käitumine kohati väga sümpaatne polnud.

See aeg, kus eesti ulmeautori loomingut pidanuks hindama stiilis "kaasmaalane, hea et midagigi talutavat kirjutab" on vähemalt minu jaoks juba ammu möödas ja kehtib see ka käesoleva igas mõttes tipptasemel romaani kohta. Mõnes mõttes tuleb meelde Milleri "Kantileen"-osadeks jaotatud tegevus eri ajastutel, kõrg- ja taandarenenud ühiskonnad ning apokalüpsised. Ilma katoliikluseta muidugi ja moraliseerimist ka vähem. Mis viimasesse puutub, siis kuni eelviimase peatükini jäi mulje, et autor pole inimestest ja inimkonnast väga kõrgel arvamusel-pidev kõrinärimine ning äärmuslikud taandarengud.

Tegelaste motivatsioon polnud kohati väga usutav-ei arva mina näiteks, et globaalsest katastroofist ellujäänud kaheksasada inimest hakkaksid üksteist võimu pärast tapma või et mõni mees, eriti veel sõdalane, reageeriks oma armastatu mõrvamisele kõigest enda regulaarse täisjoomisega kiusu pärast. Nagu ka tähtedevahelisi lende korraldava tsivilisatsiooni kaitsetust asteroidide ees või taandarenemist kiviaja tasemele kui sellist üldse. See pole mõeldud etteheitena-nagu Indrek Hargla kunagi öelnud, ei pea kirjandus olema usutav vaid mõjuv-ja seda oli see romaan tervikuna küll.

Teksti loeti eesti keeles

Olles tutvunud Ulmeguru kaalutlustega, miks peaks uut ulmesarjaalustama just  eesti kirjaniku raamatuga otsustasin sellelesarjale võimaluse anda. Vähemalt ühe. Sest ulmet(kahjuks enamasti küll fantasyt) meil riiulitel jagub, eelarve aga pole sugugi kummist.

 Heakene küll, alustame siis positiivse poole pealt.Raamat on kena  kopsakas tellis, hinnaks küsitakse harjukeskmised 329 rahapaberit.  Selle raha eest on raamatul korralikkõva köide (suht tavaline) ja üllatus-üllatus,ka  ilus kvaliteetne kriitpaber, ning normaalses suurusesnormaalne font. Äärmiselt meeldiv üllatus Varrakuüllitiste kõrval.  Viimane armastab oma raamatuid kirjastada peldikupaberile trükituna, eelkooliealisteja +20 prillidega vanurite tarbeks mõeldud fondis.

 See, kes raamatuid vaid riiuli ehteks ostab, nüüdkindlasti rõõmustaks.  Paraku saab hea mulje vägaruttu otsa:

Kahjuks see raamat sõne otseses mõttes kubisebklišeedest. Juba peamine tegevusliin (või oleks õigemütelda “puänt” äraspidises mõttes)on üks jubedamalt ära leierdatud teemasid üldse.Esimesel paaril leheküljel tekkis küsimus: “ega ometiSEE klišee? Armas jumal, tee palun nii, et see poleks SEE.”Paari järgnevaga saab sellest masendunud tõdemus: “on küll SEE.” :( Terve raamatu peale ei suutnud maleida mitte ühtegi värsket või omapärast ideed.Kõik oli vana, sada korda ära leierdatud, kümnetestraamatutest loetud. Õnneks kohati siiski piisavalt hoogne japõnev, et raamatut mitte täies tükkis pooleli jätta.Kuid võtame järjest:

 I osa. Peale paari esimest lehekülge tekib tahtmineraamat käest visata.  Tegelased on täiestimust-valged, dialoogid kohutavad. Ma isegi ei mäleta millal maviimati nii halba ja punnitatud dialoogi lugesin. Härraseddessantlased patseerivad ringi ja loobivad mingeid õõnsaidfraase.  Tegevus on kuni lõpuni etteaimatav, siis agarõõmustatakse lugejat totaalselt absurdse jaebaloogilise puändiga. Nojah, vähemalt sellistlõpplahendust ei suutnud ette aimata ja kindlasti on see VEIDIusutavam, kui võimalus, et taevast sajab alla suur porgand jalööb peategelase surnuks. Veidi, aga mitte oluliselt. Üks!

 II osa. Kogu raamatu selgelt tugevaim osa. SellineG.R.R.Martinlik keskaegne põnevuslugu.  Ilmselt on Tarlapmeistrilt eeskuju võtnud. Välja joonistub Tarlapi“standardkangelane” julge, aus, vapper ja isepäine,vanade kivinenud traditsioonide purustaja.  Selline üdinipositiivne kuju.  Stooriga  on Tiit head töödteinud ja imede-ime suutnud lõpuni välja vedada. Seekordei solgita ka lõpuga midagi ära. Tubli! Kolm!

  III osa. Issand jumal! Moraalist ja eetikastintellektuaalset vestlust arendavad koopainimesed. Anna abi!“Standardkangelane” kah platsis nagu 5 kopikat. Tekitassamamoodi tahtmise raamat käest visata nagu I osa. Üks!

  IV osa. Teise osa nõrgem koopia. Ikka ja jällekorduv isepäine vapper julge aus ja muidu tore“standardpeategelane” on selleks hetkeks juba täiesttüütavaks muutunud. Muidu võiks ehk kahe panna, agasee okseleajavalt lame “külaline tulevikust” rikkuslõpu täielikult ära. Üks!

 Kokkuvõtteks on teise osa näol tegemist“rahuldava” klassi kuuluva sopakaga, ülejäänukoht on Poognas v. veel parem, paberikorvis. Lew R., rahu temapõrmule, vorpis samasuguseid põnevuslugusid. Mittehullemaid, aga mitte ka  oluliselt paremaid. Kahjuks meiekultuuriruumis puudub pehmekaaneliste odavraamatute traditsioon.Muidu võiks autor kogu saasta minema visata, raamatu ainsaloetava, teise, osa selliseks pehmekaaneliseks sopakaks vormistada jaedukalt pseudoajaloolise põnevusloona müüa kusagilterminali sopakaletis. Oleks paras ajaviide kusagile bussi- v.lennureisile.

Selle loetava 1/5 eest venitame ikka kokkuvõtliku “2”välja, sest mingi number peab jääma ka selliste“šedöövrite” nagu “220 päevatähelaevas” hindamiseks.

 Lõppkokkuvõttes olen pettunud. Kaks isehakanud"guru" oleks võinud oma  uut sarja mingitugevama teosega alustada. Millegi hõrguga ainult asjatundjatele. Näiteks Vendade loomingus on päris mituväärt teost tõlkimata.

Teksti loeti eesti keeles

Esmalt plussid. Nelja lühiromaani koondamine ühtede kaante vahele on õige tegu: Vaenu maa (II) ja Surev maa (IV) räägivad mõlemad Atlantisest ja sel viisil seob autor ühte kaks hüpoteesi Atlantise asukohast (Atlandi ookean ja Vahemeri). Mõlemal hüpoteesil on omad pooldajad, aga näed – võib korraga mõlemat toetada!
Kõik on korras ka Tarlapi keele ja stiiliga – sihipärane ja maitsevääratusteta. Teist ja neljandat osa (Vaenu maa ja Surev maa) hindaksin mõlemat neljaga, sest lugeda oli lahe. Vähene originaalsus ei luba aga kõrgemalt hinnata.

Nüüd miinused. Esimene lühiromaan Ainult alles jääda oli küllaltki lugejavaenulik. Esimesel 37 leheküljel oli sisse toodud 16 tegelast. Minu võimetele oli see liig. Vähem tegelasi – parem lugeda. Näitena toon viie väärilised märulilood: H. Harrisoni ”Surmailm I” (135 lk ja 17 tegelast) ning T. Tarlapi ”Vihkamise suund” (45 lk ja 13 tegelast). Ka pole Atlantise rajamine kosmosetulnukate poolt ning võimuvõitluse kujutamine sugugi uudne. Hindeks kaks.
Samasuguse hinde saab ka kolmas lühiromaan Teiste maa. Põhjus – äärmine ebaorginaalsus. Ja lisaks sellele pole ma ürgaega kirjeldavate teoste suurtarbija. Piisas täielikult J. H. Rosny vanema romaanidest ning Mammutiküttidest. J. M. Aueli sarjast suutsin läbi lugeda vaid kaks esimest, siis andsin alla; Tarapi ”Koidiku laste” lugemist alustasin, jätsin aga pooleli.
Kokkuvõtteks. Raamatu keel, stiil ja ülesehitus olid head. Kõikides lühiromaanides torkas vähem või rohkem silma üks ühine puudus: ei ühtegi uut hüpoteesi, stamplikud situatsioonid. Kolm, mis muud.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpetasin raamatu eile õhtul. Talitsesin ennast ja ei tõtanud kohe arvustama. Magasin öö ära ja mõtlesin, et ehk esimene emotsioon lahtub. Enne raamatu soetamist lugesin ulmemehe lubadust, et tegemist on nn “mehise tekstiga”. Läksin lõksu veel seepärast, et käesolev teos pidi olema ulmesarja avapauguks ja oletasin, et siis pingutatakse kolmekordselt ning ilmunud raamat saab olla vaid hetke absoluutne tipp. Kuna keegi mulle veel soovitas, et vaata hea raamat, siis loobusin tavapärasest sisu tudeerimisest ja stiilinäidete lehitsemisest, mida ma tavapäraselt teen.Sarnaselt eelkommenteerijatega pigistasin kehva kujunduse ja kahtlase pealkirja ees silma kinni ja rõõmustasin kvaliteetse paberi üle.Ülejäänud osas kattub minu arvamus peaaegu 1:1 Andres Septeri omaga. Esimene osa oli vilets puine järamine. Kui tähelaevade koduplaneet õhku lendas ja nad äsja avastatud planeedi poole liikuma hakkasid olin juba täiesti kindel, kuidas lugu edasi hargnema hakkab. Üks kulunud idee teise otsa. Peale selle tundus kirjanikul tohutult kiire olema. Järske üleminekuid oli palju. Dialoogid olid puised ja ebaloomulikud. Ka mulle meeldis teine osa kõige rohkem, aga see meenutas pigem mingit ammu loetud Strugatskite romaani, kus kommunistlik noor oli jäetud korraldama feodaalse riigikese arenemist õige maailmakorra poole.Kolmanda ja neljanda osa kohta ei oska midagi asjalikku lisada. Mulle tegid ka pööraselt nalja koopainimeste eetilised ja moraalsed mõtisklused. Neljandas osas tekkis mingi tunne, kui kirikupealik sisemisi monolooge pidas. Need olid kohati päris hästi välja kukkunud.Kokkuvõtteks tundus mulle, et kirjanik oli valmis kirjutanud neli raamatu alget ja siis tekkis tal saatanlik plaan need kõik ühte kimpu põimida ja lugejaskonnale järada visata. Kusjuures ta ei hakanud nende kokkusulatamisega liigselt vaeva nägema.Kahju, et sari sai kurva alguse. Kindlasti uurin järgmist eksemplari väga tähelepanelikult, enne kui oma riiulisse tõstan.
Teksti loeti eesti keeles

Hea idee, kohati küllaltki hästi kirjutatud, ent samas ka küllaltki palju probleeme ja ebaloogikat. Nõrkustest olulisematele on juba ka tähelepanu juhitud.
Teksti loeti eesti keeles

 

Mida kõrgem tsivilisatsioon, seda rohkem intriige, näib autor arvavat. Intriige leidus kõigis neljas osas. 3. osas „Teiste maa”, milles ühiskonna kultuuriline tase madalaim, oli ka intriige vähem kui ülejäänud kolmes osas. „Ainult alles jääda” - 3, „Vaenu maa” - 3, „”Teiste maa” - 4, „Surev maa”- 3. „Ainult alles jääda” häiriv külg oligi intriigide rohkus. Sama võib öelda „Vaenu maa” kohta. „Teiste maa”, romaani lühim osa, jättis parema mulje. „Sureva maa” peategelane kordas varasemate osade peategelasi, jättes tunde, et tegemist on pigem tüübi kui isiksusega.
 

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin esimest korda Tarlapit neli kuud tagasi (jutukogu "Haldjatants"). Siis jäi mulje nii ja naa, üldiselt positiivne aga-aga....jah. Üks inimene mainis tollal, et selle autori lugemiseks tasub aega võtta ning meeleolu peab ka sobima, jätsin tollal selle infobiti endal kuhugi alateadvusesse tiksuma. Praegu olen enda lugemata hunnikuid ühest otsast vähendanud just eesti kirjandust lugedes, algul võtsin Tarlapilt "Lõhestusjoone" aga see tundus enda pea 600 leheküljega natuke liiga massiivne. Seega läks loosi "Meie, kromanjoonlased".

Kui alustada füüsilisest poolest siis köide on tugev, massiivne, paksul paberil. Tegelikult tuleb alustada veel kaugemalt. Tegu on sarja "Ulmeguru soovitab" esimese raamatuga, mille siis Jüri Kallas ja Kivisildnik koos välja andsid. Aeg oli aga masune seega sari on seni "pausil" ehk siis saigi esimese raamatuga otsa. Selle üle on ka polemiseeritud, et kas oli hea alustada eesti autoriga - las see olla. Kuna väljamaist värki on niigi kõik kohad täis siis endale on sümpaatne kui eesti algupärandile tähelepanu pööratakse.

Kaanepilt tekitab endas vastakaid emotsioone. Jah, raamatu esimest veerandit kirjeldab see tõesti mingis mõttes kuid oma militaarsuses jätab raamatust täiesti vale mulje. Taas - tegu oli mõnes mõttes esimese vasikaga, ei taha üldse selle kallal nokkida.

Raamat on sisu poolest üles ehitatud nelja lühiromaanina, mis jutustavad kokku ühe pikema loo. Kui ühtepidi võiks ütelda, et tegu on alternatiivajalugu siis BAASis on Kristjan Rätsep kasutanud head väljendit "salaajalugu". Väga ei tahaks detaili minna ja spoilerdada... aga natuke üritan ikka sisu avada. Algab jah peale nagu luhtunud kosmoseseiklus, selline robinsoncrusoelik seiklus, kus tegelased käituvad nagu "tüüpilised eestlased" . Ehk siis maandutakse võõral planeedil, olukord on sant, inimesi vähe aga kohe hüpatakse teineteisele kõrri, on nuga teisele selga ja käkaskaela mäest alla.

Teine osa on ajaliselt paar tuhat aastat hiljem, kus räägitakse Atlantise mingist ajaperioodist, stiililt GRRMilik intriigitsemine taaskord. Siin hakkab Tarlap erinevaid ajaperioode kokku sõlmima ja andma vihjeid, et mis siis esimeses osas toimus.

Kolmas on jälle tükk aega hiljem ning inimkond on kiviajas. Neljas on jälle Atlantisest, kus lõpus antakse vihjeid hoopis meie kaasajale. Kokkuvõtvalt jooksutatakse inimkonda läbi ajaloo, kus ikka ja jälle mõni suure jama otsa kukutakse.

Novot, selline lobe lugemine kokkuvõttes. Minu jaoks oli see raamat ja tundub, et on on Tarlap läbivalt sedasorti värk, millele ei tasu läheneda kuidas ma nüüd ütlen... mitte liiga tõsiselt? St raamat on igas osas täis robinal nimesid, eriti hull on just alguses kus kõigepealt üritasin küll saada sotti, et kes on kes aga siis loobusin. Autor ei ürita ka tegelastele liha luudele manada - ning see on täiesti okei kui see võttagi endale teadmiseks. Samamoodi nagu ise hea meelega kuulan tumedat saksa technot või metalisegust drum'n'bassi - nad on omas vallas vägagi okei, naudin täiel rinnal aga ma ei lähe sedasorti tantsumuusikat hindama näiteks klassikalise muusika taustal. Sama on Tarlapiga - ta väärtus on dialoogis ja tegevuses mitte karakteriloomes. Samas kui raamatut järjest lugeda siis hakkab kõigest sellest kokku kumama autori ühtne vaade ja mõttelaad. Ning see on äge ning huvitav.

Päris huvitav oli tehniliselt ka see, kuidas on tekstis kasutatud vahepeal suurtähti, vahepeal sõrendust.

Kokkuvõtvalt - raamat, mis pole tingimata universaalselt lugejasõbralik. Tegu on mõnes mõttes meeleoluraamatuga, kus tegelased on meelega visandlikud, nagu kriipsujukud. Näiteks XKCD koomiks on selline, mis visuaalselt on justkui väga nõrk. Aga see polegi üldse asi, mida vaadata kuna point ja iva on hoopis mujal, mõne lausega antakse väga palju edasi ning graafiline pool pole oluline.
 

Ning nüüd ei taha jälle mõnda aega Tarlapit lugeda. Aga niimoodi ühe tükina oli ja on mõnus.

Teksti loeti eesti keeles
x
Andres Septer
1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kui Da Vinci kood oleks kirjutatud nagu päris kirjandus, siis oleks see Lempriere`i Sõnaraamat.Tegemist on ajaloolise põnevikuga, aga raskekaalulisega. Kohati nii raskekaalulisega, et lugemine kipub takerduma. Algus on igati tavapärane, on nohikust kirjamees, kes, 1788 aastal, otsustab koostada sõnaraamatu (meie mõistes entsüklopeedia). Igati süütust harrastusest hakkab lahti hargnema 2 sajandit vana müsteerium, kust ei puudu korruptsioon, poliitilised intriigid, veresaunad... aga ka robotid, kummituspiraadid ja muu ulmeline element. Tavalise põnevikuna alanud lugu lõppeb õige müstiliselt. Lugeja varugu kannatust, sest nagu "päris kirjanduse" teostega ikka kipub olema, ei juhtu esimesed sadakond lehekülge õieti midagi.
Teksti loeti eesti keeles

Ohtralt absurdihuumoriga pikitud road-movieliku raamatu tegevus toimub ühes korteris absurdsete tegelaste ja ogarate situatsioonide kireva kaleidoskoobina. Pidurit ei tõmmata hetkekski, kinnitage oma täiskasvanutemähkmed. Stoorit aga hoiab koos Kogujate Koguja, mõistuslik savipott, kes kogub inimeste mälestusi. Paralleelselt tänapäevas toimuva jandiga esitab Koguja oma mälestusi (pseudo)ajaloost. Lugu neile, kellele meeldib terrypratchetilik huumor ja sitcom.
Teksti loeti eesti keeles

Muu on eelnevate arvustajate poolt juba ära öeldud. Lisaks vaid selle, et autori loodud maailm ja kirjeldatud tsivilisatsioon oma ülipeente etiketi-nüanssidega oli äärmiselt nauditav. Ülimalt hõrk palake. Tundub, et autor on idamaade etiketi ja tavadega hästi kursis. Järgmistest osades ootaks, et need peened etiketinüansid looga tugevamini kokku kirjutataks ja intriigiga orgaanilisema seose omandaks. Üle tüki aja üks selline raamat, mida loed ja tunned -- sellises kultuuris tahaks ise elada.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle isiklikult see deemonite idee täitsa meeldis.Tekitas igasugu mõtteid teemal: "Mis võis enne olla"?Kas need nn. "deemonid" olid tegelikult hävinud tehilise tsivilisatsiooni looming. Või oli tegemist energiaolenditega, keda tehniline tsivilisatsioon kasutas jõhkralt energiaallikatena kuni "orjad" mässu tõstsid? Või olid "aegade alguses" inimesed ja deemonid legunilikult "üks" ja lahknesid alles hiljem "nendeks, kes kannavad kehasid" ja "deemoniteks". See on hea raamatu tundemärk, kui tekivad küsimused ja mõtted. Täitsa mõnuga loeks trilooga eel v. järelloona a la "1000 aastat hiljem (3000 aastat varem)", kui lisaks inimestele ja deemonitele askeldavad "inimese-deemoni-hübriidid" a la "maalingutega mees" ja tehniline tsivilisatsioon kasutab loitsumärke ja deemonienergiat, et tehnoloogiat käigus hoida.
Teksti loeti eesti keeles

üldiselt -- saast! Ulme oli kogu loos suht vähetähtis ja "juurde kleebitud" -- sama hästi oleks sündmused võinud toimuda mõnes "välja mõeldud Ladina-Ameerika v. Lähis-Ida riigis" ja kurikaval sisseimbuja olla CIA/FSB vastavalt maitsele.Terve selle õnnetu raamatu jooksul EI JUHU mitte midagi. Sisuliselt mitte midagi. Süžee plaanis mingit arengut ei toimu. Võime ainult "nautida" peategelase (taand)arengut lihsast tänavakaklejast marodööride jõugu pealikuks. Kui teile mingil kombel peaks tunduma nauditav ühe karistussalga märatsemise kirjeldused, siis miks mitte. Aga sellisel juhul soovitaks ka pigem ajaloolisi teoseid SS v. NKVD tegemistest.
Teksti loeti eesti keeles

Saab kolme triloogia kui terviku, mitte kui viimase osa eest. Kogu selles 3 tellises kirjeldatud üüratu sündmustejada viib lõpuks... EIKUHUGI. Midagi tegelikult ei lahene midagi ei muutu. Needsamad vanad Nukkude Isandad liigutavad lihtsalt kulisside tagant uusi mängunupukesi.Vägisi jääb mulje, et autoril on plaanis veel nii mõnigi tellis sulepeast välja imeda, enne kui vana rajakas (ei hakka spoilima kes) lõpuks mättasse lüüakse ja inimesed võiks midagi vabaduselaadset oodata. (Tegelikult on viimastes peatükkides lausa selged vihjed tulevastele järgedele) Jah, põnev oli ja see ja teine... lugesin kõik kolm osa üsna ühe hingetõmbega läbi. Aga mingit lõpplahendust ei tulnud. Midagi sisuliselt ei muutunud.
Teksti loeti eesti keeles

Milleks nii pikalt targutada. Tegemist on peaaegu sama ohtlike vaimselt radioaktiivsete jäätmetega nagu Uido Truija "teosed". Kapitaalselt küündimatu "eesti sõnad inglise lauseehitusega" "tõlge" annab asjale veel oma "taseme" juurde. Kokkuvõttes, ärge raisake aega, ärge raisake riiuliruumi. Viige see sõnnik jäätmejaama. Raamatu nime see ei vääri. Teie aega ja tähelepanu samuti mitte.
Teksti loeti eesti keeles

Ütleme nii, et idee oli hea: viis pluss, teostus aga erakordselt armetu: sõnavaht, puine tekst, vanad anekdoodid -- kaks miinus. Kokku siis kaks. Pettumuse eest. Kirjelduse järgi ootasin šedöövri.
Teksti loeti eesti keeles

Kellegi ei anna Douglas Adamsi ja Terry Pratchetti loorberid sugugi rahu.Üldiselt saab noormees ülesandega hakkama hindele 2 pluss. Paar naljakat kohta isegi oli. Aga toimetajal oleks tulnud tõsiselt sekkuda... lauseehitus on kohta ikka väga abitu... Siim Susi Kolmas Bee tasemel.Isenesest on ulmesopakas tore žanr ja peale kadunud Bergi polegi Eestis seda keegi tõsisemalt viljelenud. Kadunud Maa lõpp annab vihje, et autoril on plaanis veel palju palju halba, punnitatud killurebimist järjeks venitada.
Teksti loeti eesti keeles

Esimese arvustajana on ilmselt minu kohus raamatu sisu kohta väike "spoiler" kirjutada.Raamatu algusest hakkab hargnema 2 süžeeliini, mis kusagil raamatu keskel kenasti kokku saavad. Lisandub veel kolmas liin ja päris raamatu lõpus sõlmib autor kõik otsad kenasti kokku ja ei jäägi muud üle kui järgmist osa ootama hakata.Algab, niisiis, lugu intrigeerivalt, sõjaväe poolt finantseeritud, teadusekspeditsiooniga kusagile Lõuna-Ameerika džunglisse. Kui ekspeditsioon raporteerib oma sihtkoha lähedale jõudmisest vajub laagrisse kohale terve eriüksus. Öösel aga ründavad laagrit salapärased elukad ja korraldavad seal totaalse veresauna.Järgnevalt hakkab lugu jutustama väikesest tüdrukust, keda õnnetu saatusega üksikema kuidagiviisi prostitutsiooniga tegeledes elatada püüab. Paraku juhtub emale ette vägivaldne klient, ema kütaab tollele .32 kaliibrlisest kuuli pähe, jätab pisitüdruku ühte kloostrisse nunnade hooleks ja kaob teadmata suunas. Samal ajal ajavad kaks FBI agenti üle USA kokku surmamõistetuid, mingite salapäraste katsete tarbeks. Tegevus koondub: saame teada, et salapärased katsed on kuidagi seotud raamatu alguses džunglist leitud elukatega. Elukad on nimelt mingi salapärase viiruse tõttu "vampiirideks" muutunud inimesed. Härrased teadlased püüavad viiruse baasil luua surematust, härrased sõjaväelased hoopis super-sõdurit. (Nats klišeemaiguline, aga pole hullu). Paraku muutuvad kõik nakatatud küll sisuliselt surematuteks, haavamatuteks ja ülivõimetega "vampiirideks", aga paraku pole neil mingit kavatsust sõjaväe-härraste käske kuulata, ega üldse mingit moodi viimastega suhelda.FBI vennikesed saavad käsu leida plika (jah, seesama sealt nunnakloostrist) ja tuua järjekordseks katsealuseks. Siis tuleb pikalt juttu, kuidas vennikesed salaja plikat läbi USA tirivad. Umbes selleks ajaks on kui plika kohale jõuab ja oma süsti kätte saab on vampiirid suutnud paar koristajat unenägudega piisavalt lolliks ajanud, et nood laboriuksed avavad ja kõik 12 vampiiri välja lasevad. (Jah, see seltskond on veel telepaatiline kah, suhtleb omavahel ja inimestega magamise ajal)Vampiiride punt korraldab baasis pikema jututa täieliku massacre. Plika, kes on saanud "moondnakkuse" viimase, "hea" versiooni, mis muudab ta küll surematuks ja füüsiliselt ülivastuipidavaks, kuid ei muuda teda pimedas helendavaks segaseks tapamasinaks, põgeneb koos ühe FBI agendiga kusagile Oregoni metsadesse, et seal hullem üle elada.Järgneb täiemahuline, episoodiliselt kirjeldatud maailmalõpp koos veresauna, meeleheitlike katsetekag nakkust tuumapommidega "kauteriseerides" kontrolli alla saada, põgenemiste, evakuatsiooni ja kõige muu juurde kuuluvaga.Lõpuks hüüpavad sündmused üle 100 aasta edasi. Maailm on ilusti ära lõppenud, üks väike koloonia ellujäänuid elab kusagil Calofornias ja püüab kuidagi eluga toime tulla. Elu keerleb peamiselt ümber tuulikupargi ja prožektoritega varustatud müüride, sest valgus on ainus mis nn. "vampiire" vähegi ohjes hoiab. Põnevust lisavad luutimisretked varemetesse, et koloonia püsimiseks vajalikku nodi koguda.Ühel veidi kiiva kiskunud "lootimise" retkel saavad koloonia elanikud kokku -- üllatus, üllatus, meie surematu neiukesega, kes senimaani on mööda laastatud maad ringi lonkinud. Ja sellega saab esimene raamat ka enam-vähem otsa. Lõpupeatükid on täis vihjeid sellele, et "kõik muutub" ja "vanaviisi koloonia enam edasi ei saa". Eks jääme huviga järge ootama.Kuna Cronin on nn. "päris" kirjanik, siis tehniliselt on asi igati hästi teostatud. Sihuke mõnus post-apo tellis. Paar pisikest klišeed jäi silma, aga isenesest ei midagi hullu. Sellega on autor muidugi veid ämbrisse astunud, et nimetab oma moondnakkuse kandjaid kohati "vampiirideks". Inglise-keelses meedias on seda raamatut seettõttu "vampiiriromaaniks" nimetatud. Ärge laske sellest ennast eksitada. Kuigi "vampiiriromaan" toob kohe meelde Twilighti-saaga nimelise õnnetuse, mida ei tohiks kirjanduseks nimetada, pole Croninil nimetatud sõnnikuga mitte migeid puutepunkte.See on korralik aus post-apo, parimas Fallouti stiilis.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi mõnus lugemine, hakkas see pikapeale üha enam ja enam meenutama RPGs seda kohta, kus sa oled otsustanud kõik sub-questid ära teha. Kõik need kõrvalepõiked on kahtlemata huvitavad, aga kogu tellise süžee pealiin liigub edasi teosammul umbes 5 millimeetrit.Paneks siiski 5 miinusega, sest mõnus lugemine oli ja seda leiab viimasel ajal eesti keeles harva.
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe opus on tehniliste detailide kirjeldamisel täiesti pädev, aga inimesed ja ühiskond. No vabandage väga! Kõige hullemad on inimeste vahelised suhted ja seks. Sellel pole mitte mingit seost reaalsusega. See on mingi teismelise teaduspreemia laureaadist nohiku erootiline unistus.Naised kõik on eranditult, lausa silmi pimestavad, raha pakkumise peale kõik nad siiralt imestavad, kui tsiteerida punkbändi Müstika. Veskimehe maailmas on naised kõik ilusad ja heas vormis ja niipea kui nad vabanevad "poliitkorrketsuse kammitsast" kukuvad nad valimatult keppima kõigega, mis liigub.Hallooo, teate, reaalses maailmas on inimestel ikka mingid tunded ka üldjuhul.Nagu mingid teismelise koolipoisi pihkurifantaasiad.Lisaks saab nohikust tuumateadlasest Kuu Orduga liitumisel üleöö järsku alfaisane, kes vasaku käega neegergängstereid notib ja keda ülalmainitud nümfomaanid karjade kaupa piiravad. Ja mitte niisama, alfaisane vaid alfaisane teiste alfaisaste seas. Vot selline tore värk: käik on alfad, üks isasem kui teine. Ja ei mingeid konflikte? Mitte mingit võimuvõitlust? Ühesõnaga, Veskimehe kommunism on kohati kommunistlikum kui Strugatskite tulevikühiskond. Kuigi see tundub võimatu, suudab Veskimees konstrueerida veel usutamatumaid ühiskondi ja sotsiaalseid formatsioone, kui Heinlein.
Teksti loeti eesti keeles

Kohati oli suurepärane, eriti totalitaarse ühiskonna kirjeldused. Kohati oli palju jahumist. Kokku tuleb selline keskmine. Härra kirjanik oleks võinud veidi vähem isenesest vaimustuses olla ja materjali kriitilisemalt suhtuda. Kui 2/3 teose mahust minema visata, saaks tõesti, mitte ainult viieväärilise vaid lausa tähtteose!
Teksti loeti eesti keeles

Oh jah... ja saigi see pikk armastus -- püi! ma tahtsin öelda sõjalugu -- läbi!Sisu on eespool risti põiki läbi nämmutatud, pole midagi kobiseda - igati korralik kosmoseooper. Kahjuks on autor otsustanud teha mõned stilistilised värdotsused: Ellen Ripley, John Connor ja Weyland Yutan. Ei no KUULGE! Esiteks - allusioon peab olema peenelt maskeeritud, mitte sulle näkku karjuma. Selle üles leidmiseks peab olema veidi lugemust ja intelligentsi. Nii nagu selles raamatus oli see lihtsalt labane.Teiseks - viide peab olema originaaliga kuidagi sisuliselt SEOTUD. Lihsalt suvalistele tegelastele kuulsate filmitegelaste nimesid laduda on lihtsalt LAME. Weyland-Yutan as Evil Corporation oli ainuke erand siinkohas. Leo ära enam sedasi tee.
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid lühiromaane, mida ma kunagi lugenud olen. Laevahukk, vaenulik planeet, võitlus ellujäämise eest. Kõlab üsna tavaliselt? Aga ei! Inimeste suurimaks vaenlaseks pole mitte külm ega nälg, "šaakalid","karud" või haigused vaid hoopis degeneratsioon. Juurte kaotamine. Inimesed unustavad Maa ja lakkavad olemast inimesed, muutuvad paari põlvkonnaga "kohalikeks" -- aborigeenidest. Ajaloost saavad müüdid, müütidest legendid. Teadmised muutuvad maagiaks ja hookuspookuseks. SEE on tõeline oht mis robinsone sellel planeedil ähvardab!Sidemeks Maaga, juurtega, inimsusega, saab noorema põlvkonna ränkraske teekond läbi erakordselt vaenuliku maastiku kosmoselaeva vraki juurde. Üldiselt süngetes toonides lugu saab veidi helgema lõpu läbi ühe peategelase - Olegi katarsise, kes taastab vaimse sideme oma tegeliku päritoluga. Veel üheks põlvkonnaks on unustusse vajumine edasi lükatud. Veel on võimalus parandada saatja ja võtta ühendust kauge Maaga.Jah loos oli nõrku kohti. Kristjani mainitud paberipuudus ntx. Lisaks siia veel radiatsiooni, mille suhtes alguses hoiatati, laeva juurde jõudes, aga ei vaevunud keegi muretsema mingi radiatsiooni pärast v.a. mootorisektsioon. Tervikuna väga võimas ja muljetavaldav lugu - puhas viis!
Teksti loeti eesti keeles

Halb halb. Pikk ja lohisev Western. Korraks üles keritud tempo takerdub igavasse ja stoori seisukohalt väheolulisse jahumisse Rolandi noorpõlvearmastusest. Kui seda kräppi oleks vähem olnud, siis oleks andeks andnud. Kolm!
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt mitmekülgne raamat, mis suudab saast olla umbes seitsmel erineval moel. Mitte päris nii halb kui Uido Truija, aga no enam vähem. Vähemalt mingil määral on tegelaste sekeldamine kohati isegi huvitav. Päris ühe vääriliseks lugeda ei saa. Kaks. Raha Raamat parseldab seda 25 krooniga, aga mina soovitan kõigile: "ostke selle 25 krooni eest parem üks ilus koorejäätis ja unustage see üllitis."
Teksti loeti eesti keeles

Mina isiklikult lugesin seda raamatut kui HUUMORI mitte ULME teost. Naera või vigaseks, ütleks. See raamat pole ulme ja baasis pole tal midagi teha.
Teksti loeti eesti keeles

Ma olen tähele pannud, et teatud kirjanikud püüavad ajada umbes 100 lk. "jahu", et raamat piisavalt intellektuaalne välja paistaks. Ei saa ju sündmusi kohe käima tõmmata, tekib veel oht, et sinu teost haktakse "kerge ajaviitekirjanduse" alla liigitama. Isand Lint on selle asja viimase võimaliku äärmuseni viinud. Eestikeelses väljaandes lõppes tegelaste ja tegevuspaikade tutvustamine ja hakkas midagigi juhtuma umbes 220 (kahesaja kahekümnenda!) lehekülje paiku. Kuni selle ajani oli raamati lihtsalt igav. I.G.A.V.Okei, siis tõmmati tegevus käima, "head" võitsid, "pahad" kaotasid, lõpp oli isegi veidi ebaorotdoksne. Ja siis. Siis võeti vaevaks veel tohutu pikk ja lohisev epiloog kirjutada. See on kindlasti kõige igavam raamat F-sarjas. Isegi igavam kui "Hiidkoerte Elud" (kuigi seda on raske usukuda) ja "Prospero Lapsed". Kellele just sarja terviklus oluline pole, soovitan soojalt -- ärge ostke. Äkki siis proad Varrakust enne mõtlevad, kui järjkordse surmigava saasta avaldavad.
Teksti loeti eesti keeles

Sisu ümber jutustama ei hakka, seda on eelpoolarvustajadtublisti teinud. Tahaksin vaid juhtida (tulevase) lugeja tähelepanusellele, et raamat lausa kubiseb kõikvõimalikestallusioonidest. Võrdlus Pratchettiga on tõepoolestmõnevõrra kohatu, pigem võiks raamatut võrreldaJerofejevi „Moskva-Petuškiga“. Muidugi pole Li Kaoja Kümnenda Härja teekond alluisoonidega nii üleküllastatud kui kui Venitška Petuški otsingud,kuid viiteid lääne kultuuriruumi kirjandusteostele,muinasjuttudele, filmidele, mängudele jne. leiab igastpeatükist. Seda raamatut võib teist korda lugeda kasvõiainult avastamisrõõmu: „Aaaa, see on sealt!“nautmiseks.

Suurepärane raamat, panen mõnuga välja justselliste raamatute jaoks varuks hoitud viie!

Teksti loeti eesti keeles

Avastasin üllatuseks, et polegi isand Kunnast veel karvustanud. Noh, selle vea parandame nüüd ära.Raamatust on kohe, esimestest lehekülgedest tunda, et autor on elukutseline sõjaväelane. Tegevuse loogika ja motivatsioon on paigas. Poliitika on paigas, strateegia on paigas, taktika on paigas. Midagi otseselt ebaloogilist v. vastukäivat raamatus ei ole. Mingi pisike viga oli, pomm millega isand Kunnas terve planeedi õhku laseb sai tema raamatus umbes suurusjärgu v. 2 liiga nõrk (Jah, ma tegin arvutused). Hard SFi ja militaarulme austajale meeldiv ja igati asjalik lugemine. Üldise eesti tasemega võrreldes: kõigepealt tuleb Siim Veskimees, siis tuleb Kunnas, siis tuleb tükk tühja maad ja siis tulevad kõik ülejäänud. See konkreetne pingerida ja on siis ikka hard SF ja kosmoseulme sektoris kehtiv. Tugevale raamatule tugev 4 pluss. Jääme järgesid ootama.
Teksti loeti eesti keeles