Kasutajainfo

Tiit Tarlap

13.11.1954-24.02.2017

  • Eesti

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Meie, kromanjoonlased

(romaan aastast 2009)

eesti keeles: Pärnu «Ji» 2009 (Ulmeguru soovitab)

Hinne
Hindajaid
1
2
4
2
0
Keskmine hinne
3.222
Arvustused (9)

„Viiking, kes armastas haisid“ oli selline raamat, et vaatasid peale ja itsitasid ja siis lugesid nimilugu ja itsitasid ikka. Selline mõnus ja ladus lugemine. Muud lood on kah meeles pigem headena.

„Kurjuse tund“ oli aga selline kõva lugu, mis ületas iseenda žanrit. Ja sellegi hea mulje hakkas pihta juba raamatu kujundusest. Mõtlesin veel, et kui tapastseenid filmikeeles mingi erilise võtme kaudu edasi anda, siis saaks sellise hää ulmefilmi, mis sobib plaat ja raamat paarilistena riiulisse uhkustamiseks panna „Blade Runneri“ ja „Kosmoseodüsseia“ kõrvale. Kujundus oleks selpuhul mõlemal ühesugune – lakooniline aga kuidagi lööv ja iseloomulik...

Kujundusest algab pihta ka „Kromanjoonlaste“ mulje. Ja sedapuhku muidugi kehv. Ma üldse ei saa aru, miks selliseid tehakse. Ainus lugemisviis on, et haarad raamatu ja avad kähku, et kaanel olev tähelepanuta jääks ja muljet ei rikuks... Selle raamatu kaanel oleks võinud olla mõni lakooniline (härja) pilt Knossose freskodelt koos (veise jahi) pildiga kuskilt koobastest või midagi muud sellist. Oleks võinud olla ka midagi antiikset. Sellisele kujundusele nagu raamatule sai ma õigustuse leida ei oska. Vast vaid niipalju, et raamatki paraku pildil pakutavast suurt kõrgemale ei tõuse, sest kõik osad koosnevadki vaid intriigitsemistest ja olelusvõitlusest, kuigi algidee/algtõuge on ju võimas ja oleks pakkunud palju mänguruumi.

1.Ilma Atlantiseta oleks „mandumisloo“ lahenduseks lugu, kus esimene ja teine osa võiksid jääda enamvähem selleks mis nad on. Raamat lõppeks kolmanda osaga, kus viimaks telepaatilised algasukad peksavad koopainimesteks mandunud atlantidele nuiaga pähe ja ajavad merre. Ja see oleks sellistele paras...

2.Atlantisega „mandumisloo“ peategelased võiksid olla veised hoopis, kellest viimased põgenevad Indiasse näiteks.... Piisaks jälle kolmest osast. Esimesd kaks võiksid üldjoonis samaks jääda.

3.Kui ikka tahta „edulugu“ ja püsimajäämist kujutada. Siis peaksid lood olema ajalises järgnevuses aga nad võiksid olla eri žanritest. Esimene osa võiks olla veel enam militaarne. Teine osa võiks olla täis nõidust ja jumalaid. Kolmas võiks olla kasvõi porno. Peaasi, et lähenemisnurk oleks totaalselt teine, mitte intriigitsemise ja olelusvõitluse asetamine lihtsalt teisele maastikule...

Kaks meeldejäävalt head kohta olid.
Esimene siis kui olin jaksanud esimese osa ära närida ja alustasin teise osaga. Kirjeldus oli (nagu ju natuke lootsingi) hoopis teisest ajastust ja maastikust. Selle mulje rikkus ära templi ajalootund, mis kõik ära nämmutas ja lugejale mõtlemisruumi ei jätnud...
Teine ilus koht oli, kus kellelgi naisel olid sellised silmad, et ta pidi „ära tõmbama“ ja selle naise kirjeldust miski päris ära ei rikkunudki.

Nõnda siis pole mu hinnang raamatule hea.
Ise oletan, et paljut sellest kriitilisuset tingis suur ootus: „ohoo uus sari, ohoo esimene kohe Tarlap...“ aga Tarlapis ei onud sedakorda seda särtsu ja sädet mida olen kogenud varem. Aga igaksjuhuks panen ühevõrra kõrgema hinde, kui oleksin esimese hooga pannud

Teksti loeti eesti keeles

Erinevalt esmaarvustajast jäi mulle sellest raamatust ikka väga võimas mulje... Muide, tegu pole alternatiiv- vaid salaajalooga, nii et neandertallaste võitu kromanjoonlaste üle ei saanud autor lihtsalt kirjeldada, isegi kui viimaste käitumine kohati väga sümpaatne polnud.

See aeg, kus eesti ulmeautori loomingut pidanuks hindama stiilis "kaasmaalane, hea et midagigi talutavat kirjutab" on vähemalt minu jaoks juba ammu möödas ja kehtib see ka käesoleva igas mõttes tipptasemel romaani kohta. Mõnes mõttes tuleb meelde Milleri "Kantileen"-osadeks jaotatud tegevus eri ajastutel, kõrg- ja taandarenenud ühiskonnad ning apokalüpsised. Ilma katoliikluseta muidugi ja moraliseerimist ka vähem. Mis viimasesse puutub, siis kuni eelviimase peatükini jäi mulje, et autor pole inimestest ja inimkonnast väga kõrgel arvamusel-pidev kõrinärimine ning äärmuslikud taandarengud.

Tegelaste motivatsioon polnud kohati väga usutav-ei arva mina näiteks, et globaalsest katastroofist ellujäänud kaheksasada inimest hakkaksid üksteist võimu pärast tapma või et mõni mees, eriti veel sõdalane, reageeriks oma armastatu mõrvamisele kõigest enda regulaarse täisjoomisega kiusu pärast. Nagu ka tähtedevahelisi lende korraldava tsivilisatsiooni kaitsetust asteroidide ees või taandarenemist kiviaja tasemele kui sellist üldse. See pole mõeldud etteheitena-nagu Indrek Hargla kunagi öelnud, ei pea kirjandus olema usutav vaid mõjuv-ja seda oli see romaan tervikuna küll.

Teksti loeti eesti keeles

Olles tutvunud Ulmeguru kaalutlustega, miks peaks uut ulmesarjaalustama just  eesti kirjaniku raamatuga otsustasin sellelesarjale võimaluse anda. Vähemalt ühe. Sest ulmet(kahjuks enamasti küll fantasyt) meil riiulitel jagub, eelarve aga pole sugugi kummist.

 Heakene küll, alustame siis positiivse poole pealt.Raamat on kena  kopsakas tellis, hinnaks küsitakse harjukeskmised 329 rahapaberit.  Selle raha eest on raamatul korralikkõva köide (suht tavaline) ja üllatus-üllatus,ka  ilus kvaliteetne kriitpaber, ning normaalses suurusesnormaalne font. Äärmiselt meeldiv üllatus Varrakuüllitiste kõrval.  Viimane armastab oma raamatuid kirjastada peldikupaberile trükituna, eelkooliealisteja +20 prillidega vanurite tarbeks mõeldud fondis.

 See, kes raamatuid vaid riiuli ehteks ostab, nüüdkindlasti rõõmustaks.  Paraku saab hea mulje vägaruttu otsa:

Kahjuks see raamat sõne otseses mõttes kubisebklišeedest. Juba peamine tegevusliin (või oleks õigemütelda “puänt” äraspidises mõttes)on üks jubedamalt ära leierdatud teemasid üldse.Esimesel paaril leheküljel tekkis küsimus: “ega ometiSEE klišee? Armas jumal, tee palun nii, et see poleks SEE.”Paari järgnevaga saab sellest masendunud tõdemus: “on küll SEE.” :( Terve raamatu peale ei suutnud maleida mitte ühtegi värsket või omapärast ideed.Kõik oli vana, sada korda ära leierdatud, kümnetestraamatutest loetud. Õnneks kohati siiski piisavalt hoogne japõnev, et raamatut mitte täies tükkis pooleli jätta.Kuid võtame järjest:

 I osa. Peale paari esimest lehekülge tekib tahtmineraamat käest visata.  Tegelased on täiestimust-valged, dialoogid kohutavad. Ma isegi ei mäleta millal maviimati nii halba ja punnitatud dialoogi lugesin. Härraseddessantlased patseerivad ringi ja loobivad mingeid õõnsaidfraase.  Tegevus on kuni lõpuni etteaimatav, siis agarõõmustatakse lugejat totaalselt absurdse jaebaloogilise puändiga. Nojah, vähemalt sellistlõpplahendust ei suutnud ette aimata ja kindlasti on see VEIDIusutavam, kui võimalus, et taevast sajab alla suur porgand jalööb peategelase surnuks. Veidi, aga mitte oluliselt. Üks!

 II osa. Kogu raamatu selgelt tugevaim osa. SellineG.R.R.Martinlik keskaegne põnevuslugu.  Ilmselt on Tarlapmeistrilt eeskuju võtnud. Välja joonistub Tarlapi“standardkangelane” julge, aus, vapper ja isepäine,vanade kivinenud traditsioonide purustaja.  Selline üdinipositiivne kuju.  Stooriga  on Tiit head töödteinud ja imede-ime suutnud lõpuni välja vedada. Seekordei solgita ka lõpuga midagi ära. Tubli! Kolm!

  III osa. Issand jumal! Moraalist ja eetikastintellektuaalset vestlust arendavad koopainimesed. Anna abi!“Standardkangelane” kah platsis nagu 5 kopikat. Tekitassamamoodi tahtmise raamat käest visata nagu I osa. Üks!

  IV osa. Teise osa nõrgem koopia. Ikka ja jällekorduv isepäine vapper julge aus ja muidu tore“standardpeategelane” on selleks hetkeks juba täiesttüütavaks muutunud. Muidu võiks ehk kahe panna, agasee okseleajavalt lame “külaline tulevikust” rikkuslõpu täielikult ära. Üks!

 Kokkuvõtteks on teise osa näol tegemist“rahuldava” klassi kuuluva sopakaga, ülejäänukoht on Poognas v. veel parem, paberikorvis. Lew R., rahu temapõrmule, vorpis samasuguseid põnevuslugusid. Mittehullemaid, aga mitte ka  oluliselt paremaid. Kahjuks meiekultuuriruumis puudub pehmekaaneliste odavraamatute traditsioon.Muidu võiks autor kogu saasta minema visata, raamatu ainsaloetava, teise, osa selliseks pehmekaaneliseks sopakaks vormistada jaedukalt pseudoajaloolise põnevusloona müüa kusagilterminali sopakaletis. Oleks paras ajaviide kusagile bussi- v.lennureisile.

Selle loetava 1/5 eest venitame ikka kokkuvõtliku “2”välja, sest mingi number peab jääma ka selliste“šedöövrite” nagu “220 päevatähelaevas” hindamiseks.

 Lõppkokkuvõttes olen pettunud. Kaks isehakanud"guru" oleks võinud oma  uut sarja mingitugevama teosega alustada. Millegi hõrguga ainult asjatundjatele. Näiteks Vendade loomingus on päris mituväärt teost tõlkimata.

Teksti loeti eesti keeles

Esmalt plussid. Nelja lühiromaani koondamine ühtede kaante vahele on õige tegu: Vaenu maa (II) ja Surev maa (IV) räägivad mõlemad Atlantisest ja sel viisil seob autor ühte kaks hüpoteesi Atlantise asukohast (Atlandi ookean ja Vahemeri). Mõlemal hüpoteesil on omad pooldajad, aga näed – võib korraga mõlemat toetada!
Kõik on korras ka Tarlapi keele ja stiiliga – sihipärane ja maitsevääratusteta. Teist ja neljandat osa (Vaenu maa ja Surev maa) hindaksin mõlemat neljaga, sest lugeda oli lahe. Vähene originaalsus ei luba aga kõrgemalt hinnata.

Nüüd miinused. Esimene lühiromaan Ainult alles jääda oli küllaltki lugejavaenulik. Esimesel 37 leheküljel oli sisse toodud 16 tegelast. Minu võimetele oli see liig. Vähem tegelasi – parem lugeda. Näitena toon viie väärilised märulilood: H. Harrisoni ”Surmailm I” (135 lk ja 17 tegelast) ning T. Tarlapi ”Vihkamise suund” (45 lk ja 13 tegelast). Ka pole Atlantise rajamine kosmosetulnukate poolt ning võimuvõitluse kujutamine sugugi uudne. Hindeks kaks.
Samasuguse hinde saab ka kolmas lühiromaan Teiste maa. Põhjus – äärmine ebaorginaalsus. Ja lisaks sellele pole ma ürgaega kirjeldavate teoste suurtarbija. Piisas täielikult J. H. Rosny vanema romaanidest ning Mammutiküttidest. J. M. Aueli sarjast suutsin läbi lugeda vaid kaks esimest, siis andsin alla; Tarapi ”Koidiku laste” lugemist alustasin, jätsin aga pooleli.
Kokkuvõtteks. Raamatu keel, stiil ja ülesehitus olid head. Kõikides lühiromaanides torkas vähem või rohkem silma üks ühine puudus: ei ühtegi uut hüpoteesi, stamplikud situatsioonid. Kolm, mis muud.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpetasin raamatu eile õhtul. Talitsesin ennast ja ei tõtanud kohe arvustama. Magasin öö ära ja mõtlesin, et ehk esimene emotsioon lahtub. Enne raamatu soetamist lugesin ulmemehe lubadust, et tegemist on nn “mehise tekstiga”. Läksin lõksu veel seepärast, et käesolev teos pidi olema ulmesarja avapauguks ja oletasin, et siis pingutatakse kolmekordselt ning ilmunud raamat saab olla vaid hetke absoluutne tipp. Kuna keegi mulle veel soovitas, et vaata hea raamat, siis loobusin tavapärasest sisu tudeerimisest ja stiilinäidete lehitsemisest, mida ma tavapäraselt teen.Sarnaselt eelkommenteerijatega pigistasin kehva kujunduse ja kahtlase pealkirja ees silma kinni ja rõõmustasin kvaliteetse paberi üle.Ülejäänud osas kattub minu arvamus peaaegu 1:1 Andres Septeri omaga. Esimene osa oli vilets puine järamine. Kui tähelaevade koduplaneet õhku lendas ja nad äsja avastatud planeedi poole liikuma hakkasid olin juba täiesti kindel, kuidas lugu edasi hargnema hakkab. Üks kulunud idee teise otsa. Peale selle tundus kirjanikul tohutult kiire olema. Järske üleminekuid oli palju. Dialoogid olid puised ja ebaloomulikud. Ka mulle meeldis teine osa kõige rohkem, aga see meenutas pigem mingit ammu loetud Strugatskite romaani, kus kommunistlik noor oli jäetud korraldama feodaalse riigikese arenemist õige maailmakorra poole.Kolmanda ja neljanda osa kohta ei oska midagi asjalikku lisada. Mulle tegid ka pööraselt nalja koopainimeste eetilised ja moraalsed mõtisklused. Neljandas osas tekkis mingi tunne, kui kirikupealik sisemisi monolooge pidas. Need olid kohati päris hästi välja kukkunud.Kokkuvõtteks tundus mulle, et kirjanik oli valmis kirjutanud neli raamatu alget ja siis tekkis tal saatanlik plaan need kõik ühte kimpu põimida ja lugejaskonnale järada visata. Kusjuures ta ei hakanud nende kokkusulatamisega liigselt vaeva nägema.Kahju, et sari sai kurva alguse. Kindlasti uurin järgmist eksemplari väga tähelepanelikult, enne kui oma riiulisse tõstan.
Teksti loeti eesti keeles

Hea idee, kohati küllaltki hästi kirjutatud, ent samas ka küllaltki palju probleeme ja ebaloogikat. Nõrkustest olulisematele on juba ka tähelepanu juhitud.
Teksti loeti eesti keeles

 

Mida kõrgem tsivilisatsioon, seda rohkem intriige, näib autor arvavat. Intriige leidus kõigis neljas osas. 3. osas „Teiste maa”, milles ühiskonna kultuuriline tase madalaim, oli ka intriige vähem kui ülejäänud kolmes osas. „Ainult alles jääda” - 3, „Vaenu maa” - 3, „”Teiste maa” - 4, „Surev maa”- 3. „Ainult alles jääda” häiriv külg oligi intriigide rohkus. Sama võib öelda „Vaenu maa” kohta. „Teiste maa”, romaani lühim osa, jättis parema mulje. „Sureva maa” peategelane kordas varasemate osade peategelasi, jättes tunde, et tegemist on pigem tüübi kui isiksusega.
 

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin esimest korda Tarlapit neli kuud tagasi (jutukogu "Haldjatants"). Siis jäi mulje nii ja naa, üldiselt positiivne aga-aga....jah. Üks inimene mainis tollal, et selle autori lugemiseks tasub aega võtta ning meeleolu peab ka sobima, jätsin tollal selle infobiti endal kuhugi alateadvusesse tiksuma. Praegu olen enda lugemata hunnikuid ühest otsast vähendanud just eesti kirjandust lugedes, algul võtsin Tarlapilt "Lõhestusjoone" aga see tundus enda pea 600 leheküljega natuke liiga massiivne. Seega läks loosi "Meie, kromanjoonlased".

Kui alustada füüsilisest poolest siis köide on tugev, massiivne, paksul paberil. Tegelikult tuleb alustada veel kaugemalt. Tegu on sarja "Ulmeguru soovitab" esimese raamatuga, mille siis Jüri Kallas ja Kivisildnik koos välja andsid. Aeg oli aga masune seega sari on seni "pausil" ehk siis saigi esimese raamatuga otsa. Selle üle on ka polemiseeritud, et kas oli hea alustada eesti autoriga - las see olla. Kuna väljamaist värki on niigi kõik kohad täis siis endale on sümpaatne kui eesti algupärandile tähelepanu pööratakse.

Kaanepilt tekitab endas vastakaid emotsioone. Jah, raamatu esimest veerandit kirjeldab see tõesti mingis mõttes kuid oma militaarsuses jätab raamatust täiesti vale mulje. Taas - tegu oli mõnes mõttes esimese vasikaga, ei taha üldse selle kallal nokkida.

Raamat on sisu poolest üles ehitatud nelja lühiromaanina, mis jutustavad kokku ühe pikema loo. Kui ühtepidi võiks ütelda, et tegu on alternatiivajalugu siis BAASis on Kristjan Rätsep kasutanud head väljendit "salaajalugu". Väga ei tahaks detaili minna ja spoilerdada... aga natuke üritan ikka sisu avada. Algab jah peale nagu luhtunud kosmoseseiklus, selline robinsoncrusoelik seiklus, kus tegelased käituvad nagu "tüüpilised eestlased" . Ehk siis maandutakse võõral planeedil, olukord on sant, inimesi vähe aga kohe hüpatakse teineteisele kõrri, on nuga teisele selga ja käkaskaela mäest alla.

Teine osa on ajaliselt paar tuhat aastat hiljem, kus räägitakse Atlantise mingist ajaperioodist, stiililt GRRMilik intriigitsemine taaskord. Siin hakkab Tarlap erinevaid ajaperioode kokku sõlmima ja andma vihjeid, et mis siis esimeses osas toimus.

Kolmas on jälle tükk aega hiljem ning inimkond on kiviajas. Neljas on jälle Atlantisest, kus lõpus antakse vihjeid hoopis meie kaasajale. Kokkuvõtvalt jooksutatakse inimkonda läbi ajaloo, kus ikka ja jälle mõni suure jama otsa kukutakse.

Novot, selline lobe lugemine kokkuvõttes. Minu jaoks oli see raamat ja tundub, et on on Tarlap läbivalt sedasorti värk, millele ei tasu läheneda kuidas ma nüüd ütlen... mitte liiga tõsiselt? St raamat on igas osas täis robinal nimesid, eriti hull on just alguses kus kõigepealt üritasin küll saada sotti, et kes on kes aga siis loobusin. Autor ei ürita ka tegelastele liha luudele manada - ning see on täiesti okei kui see võttagi endale teadmiseks. Samamoodi nagu ise hea meelega kuulan tumedat saksa technot või metalisegust drum'n'bassi - nad on omas vallas vägagi okei, naudin täiel rinnal aga ma ei lähe sedasorti tantsumuusikat hindama näiteks klassikalise muusika taustal. Sama on Tarlapiga - ta väärtus on dialoogis ja tegevuses mitte karakteriloomes. Samas kui raamatut järjest lugeda siis hakkab kõigest sellest kokku kumama autori ühtne vaade ja mõttelaad. Ning see on äge ning huvitav.

Päris huvitav oli tehniliselt ka see, kuidas on tekstis kasutatud vahepeal suurtähti, vahepeal sõrendust.

Kokkuvõtvalt - raamat, mis pole tingimata universaalselt lugejasõbralik. Tegu on mõnes mõttes meeleoluraamatuga, kus tegelased on meelega visandlikud, nagu kriipsujukud. Näiteks XKCD koomiks on selline, mis visuaalselt on justkui väga nõrk. Aga see polegi üldse asi, mida vaadata kuna point ja iva on hoopis mujal, mõne lausega antakse väga palju edasi ning graafiline pool pole oluline.
 

Ning nüüd ei taha jälle mõnda aega Tarlapit lugeda. Aga niimoodi ühe tükina oli ja on mõnus.

Teksti loeti eesti keeles
x
Arvi Nikkarev
1949
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:


Vinguv Jalaluu oli teine tänavu Udu talu maadelt hangitud antoloogia ja nagu selgus – kobe tükk. Neli juttu olid mulle väga meele järele (lugemise järjekorras):

1.      Tarkmees taskus. Alustasin väikese eelarvamusega, sest „Kettmõõgaga mõõdetud maa“ polnud sugugi „minu teetass“ ja jätsin heaga muud „Saladusliku tsaari“ raamatud kõrvale. Selgituseks: nagu minu koostatud antoloogiatest võite järeldada, toimub juttude tegevus äratuntavalt Maal (välja arvatud paar erandit, nagu näit jutt „Shanidar“) või on tegelased selgelt tänapäevased inimesed neile võõras ümbruses (näit „Arvestaja“, „Issi maailm“). Ja kuigi ka jutustuse „Tarkmees taskus“ taust erines üsnagi palju maailmadest, mida tavaliselt mõnuga loen, oli lugu üks antoloogia parematest.

2.      Puulased ja tohtlased. Ainus selgelt humoorikas irv. Lisaks allusioonid tänapäevale.

3.      Tänulik Olevipoeg. Millegipärast meeldis maailm ja jutu lihtsakoeline peategelane.

4.      Meristepidu. Väga meeldis, lisaks võlus kujutatatud kant, millega mul on sidemeidki.

 

Mõned lood, olgugi et hästi kirjutatud, ei kolksatanud kohe mitte (näitena Vinguv jalaluu). Muidu korraliku maailmaloomega esile tõusnud Kuues Maa on panuse teinud seksile ja erootikale, mis loo arengule midagi juurde ei andnud ja kõigele lisaks lõpeb lühiromaan kuidagi kiirustades, nagu noaga lõigatult. Eelmise lausega ei taha ma öelda, nagu ei kuuluks ulme ja seks kokku, kuid kõik sõltub teosest. Näiteks olen aegade jooksul kolm korda lugenud P.J. Farmeri Image of the Beast’i, kuid seal on seks orgaaniliselt seotud stooriga. Siinkohal tuleb märkida, et Vinguv jalaluu meeldis mulle tervikuna rohkem, kui teine pea niisama hea antoloogia Eestid, mida ei olnud. Ka oli Kreutzwaldi aineline kogumik koostaja jaoks märgatavalt auahnem projekt. Kindel viis. 

Teksti loeti eesti keeles


Viimastel aastatel loen peamiselt detektiiv- ja kriminaalromaane, kuid püüan jõudu mööda silma peal hoida ka soome ja eesti ulmel. Estconil jäid näppu kaks kirjastuse „Raudhammas“ antoloogiat. Eriti oli meele järgi oli Kreutzwaldi aineline, kuid ka käesolev oli kobe lugemine. Kaheteistkümnest loost seitset hindaksin oma maitseskaalal pallidega 4,5 või 5. Lühidalt nendest (lugemise järjekorras):

1.      Jaagup Mahkra Tarvaste tulek jättis helge mulje nagu ammustel aegadel „Mammutikütid“ või „Võitlus tule pärast“.

2.      Indrek Hargla Clemens Fellinus, Rex Estonicum. Esmakordselt lugesin seda „Kolmevaimukivis“ ja nüüd aasta hiljm teist korda. Lugu, mida nii tihti loetakse, peab hea olema.

3.      Heinrich Weinbergi Vabavalla kaotamine. Lihtsalt hea (nii lugejana, kui ka toimetajana ei oska ma jutte analüüsida; kas meeldivad või ei ja kui palju siis nii seda kui teist).

4.      Meelis Friedenthali Kasuksepp toob lugeja teadvusse Melchior Hoffmani; mingist hämarast nimest ajaloo sügavus saab luust ja lihast tegelane (seda parem, et ulmekuues!)

5.      Mann Loperi See linn on meile kalliks maksma läinud on teine tema kirjutatud jutt (esimene oli „Meister ja õpipoiss“), mida olen lugenud ja jälle jäin rahule.

6.      Maniakkide Tänava Kolmanda Reichi triumf keeras maailmapilti toredasti pea peale ja polnud õnneks sedaviisi küber, mis minu peakoluga hästi ei sobi.

7.      Siim Veskimehe Valendab üksik prooton valmistas väga meeldiva üllatuse, sest kohustuslikud, looga mitte seotud, seksistseenid puudusid ja lugu võitis vaid sellest.

 

Ülejäänute tekitatud lugemiselamusi hindaks kolmede ja neljadega.
Selline positiivne kogumik, aga et eristada seda mulle tunduvalt rohkem muljet avaldanud „Vinguvast jalaluust“, siis olgu hindeks 4+.    

Teksti loeti eesti keeles

Meeldis. Head laenud Loginovilt ja Triinult. Ja mis peaasi: tegelasi oli mõistlik hulk ning nad ei läinud üksteisega segi (seda on tihtipeale Veskimehe teostes juhtunud). Seda keelelist konarust hoogsa tegevuse juures ei märganudki (ei viitsi ka tagantjärgi uurida).
Teksti loeti eesti keeles



Algul üksikjuttudest meeldivuse järjekorras:

Mirabilia saladus. Ilmselge meistriteos, palju üksteisega sobivaid ideid, mis lõid oma, unustamatu maailma. Ja see keel! Kuulub minu arust eesti ulmejuttude esikümnesse. 5+

Kolmevaimukivi. Jälle kord hea, lahe minevikuhõnguline keel ja ka puänt meeldis. 5

Tammõküla viljakuivati. Meeldis juba antoloogias „Mineviku varjud“, nautisin ka nüüd. 5

Heliose teoreem. Millegipärast vaid 4+

Einsteini viimased sõnad. Ilmselt häiris lugemist kontseptsioon, et maailm (ja sh ka juudid, näit Asimov) andis Saksamaale nii kergesti andeks miljonite juutide hukkamise (täishoo sai see ju sisse palju enne II MS). Ka vendade Strugatskite ja Naani positsioon selles maailmas erines ju radikaalselt meie maailma omast, pani natuke õlgu kehitama. 4

Per homicidum ad astra. 4

Suvitusromaan. 4

Clemens Fellinus, Rex Estonicum. 4

Jõulujõud. 3

Penningbüteli kummituse juhtum. 3

Osariigi Presidendi kohtumine. 3-

 

Raamatule tervikuna kindel 5. Harva ilmub kogumikke, mis sisaldavad iga mõõdupuu järgi Eesti läbi aegade parimate hulka kuuluvaid lühiteoseid, seejuures on Mirabilia saladus ju vägagi mahukas lühiromaan (117 lk). Lisaks veel kaks väga head etnoulmejuttu ja peotäis häid, nauditavaid lugusid. Kolme kõige lühemat (4% mahust!) pole mõtet hindamisel arvestada igivana põhimõtte järgi: mis teeb nael sitta puuda soola sees!

  

Teksti loeti eesti keeles



Kolmest seotud lühiromaanist koosnev talvine romaan Kuningate tagasitulek oli minu teiseks maiuspalaks suve kuumade päevade veetmisel (milline kontrast!)

 

Üldiselt püüan „paugu“järgseid maailmu kirjeldavaid romaane vältida – neid on loetud mitmeidkümneid, kuid seesinane oskas ikkagi üllatada, olles samas ka loogiline. Siin on märgatavalt rohkem meeldejäävaid ja reljeefselt kujutatud tegelasi kui Lihtsates valikutes (näit. Katja, Hamilton, Jänene, Smitt, Tune kuningas – esimese hooga meenuvad), aga see raamat on ju ka üle kolmandiku paksem esimesest.

 

Mis siin vahutada – viis mis viis.

Teksti loeti eesti keeles



Eesti ulme on mulle südamelähedasem kui soome ulme. Soomlased orienteeruvad rohkem turunõudlusele (st noortele lugejatele) ja panustavad võluvikule. Ka aurupunki avaldatakse 3-4 raamatut aastas, kuid seegi on ju võluviku üks esinemisviisidest. Niipalju siis sissejuhatuseks.

 
Selle suve esimene maiuspala oli Lihtsad valikud. Oli hoogu ja maailm köitis. Kõiki ei seletatud lahti ja see toimis. Algul häiris küll keel, ent lugemise käigus harjusin ära – kes seda teise planeedi tulevikukeelt ikka teab. Igal juhul ajendas raamat ostma ka teist Triinu Merese romaani. Sellele ulmepõnevikule hindeks viis.

Teksti loeti eesti keeles


 

Kogumik Pimesi hüpates oli äratanud Weinbergi loomingu vastu huvi ja sel Estconil omandasin siis tema Tõrkeotsingu. Olen alati meelsasti lugenud kriminulle, viimasel kümnel aastal on need moodustanud lõviosa mu vaimsest toidust.

 

Romaan andis kahele päevale meeldiva sisu. Maailm oli minu jaoks uudne ja köitev, teaduslik-tehniline tase jõukohane, keel ladus (sh. puudus see kummaline sõna „saast“) ja mis peamine – kõik oli loogiline ja samas põnev. Eriti hindan neid tagasivaateid peategelaste Maris Alvini ja Aile-Mari Johanseni elukäikudele. Kui lugu olnuks esitatud lineaarselt, poleks saanud põnevust sellisest materjalist kuidagi välja võluda. Romaanis on ilusaid leide: krahvid, vanapagan ja see, kes vanapagan tegelikult oli. Ka lõpp on super: Maris jätkab perekonna traditsioonidele toetudes.

 

Nii et minult kindel viis.

 

Teksti loeti eesti keeles

Vahetasin Estconil "Poodud võõra" kogumiku "Poliitohvitser, poliitvang" vastu. Esimest lühiromaani lugesin tundega, et olen kõvasti petta saanud. "Poliitvang" oli aga Dicki juttudega samal tasemel ning algne pettumus hajus.
Teksti loeti eesti keeles

Märgatavalt parem lugu, kui "Poliitohvitser". Selliseid Finlay lugusid loeks enamgi. Lõpul pole viga midagi: Max tegi ju kõik endast sõltuva, et tema "kannatuste rada" õnnelikult lõppeks. Ja pealegi käitus ta võrreldes teiste tegelastega küllaltki eetiliselt (suhtumine adareslastesse).

Neli plussiga.

Teksti loeti eesti keeles

Lühiromaani lugedes tuli paarkümmend korda tukk peale ja seda nähtust pole esinenud varem ega ka hiljem. Haruldaselt igav tükk. Sellest see kaks. Aga maailma loomiseks igati tarvilik oopus.
Teksti loeti eesti keeles

Tumeda jõe äär on imelik raamat.

1. Nagu romaanis The Bottoms toimuvad ka siin sündmused Ida-Texases Sabine jõe ääres, kuid kolmkümmend aastat hiljem, kuuekümnendatel.

2. Kui The Bottomsi minajutustaja arvates oli sarimõrvariks salapärane Goat Man, siis selle romaani tegelased tunnevad hirmu legendaarse Skunksi ees, kes on nime saanud oma jälgi haisu tõttu.

3. Mõlemaid romaane oli mõnus lugeda, kuid Tumeda jõe äär säilitas minu jaoks põnevuse lõpuni.

Nüüd lähemalt sellest, kuidas romaan käivitus ja millest jutustas.

Kohe esimestel lehekülgedel tõmmatakse Sabine’i tumedatest voogudest välja kuueteistaastase kaunitari May Lynni laip. Ei isa, ei politseikonstaabel ega keegi teine tunne huvi kurikaela väljaselgitamise vastu. Kolm mõrvatu sõpra leiavad May Lynni päeviku ja selle abil märgatava rahasumma, mille tapetu vend oli pangast röövinud. Nad võtavad raha endale ja otsustavad May Lynni põletada, et viia tuhk Hollywoodi, kuhu kaunitar unistas minna. Neid tapma ja raha tagasi saama palgatakse Skunks, kes esitab tellijale alati tõendiks tapetute käed. Algab põgenemine ja ellujäämisvõitlus Sabine jõel ja selle ääres…

Mu meelest oli kolme noore mõttemaailm usutav ja nende kasutatud keel väljendusrikas. Nautisin (ehk oli põhjuseks ka hea venekeelne tõlge – oleks võidud ju ära lörtsida!). Tumeda jõe äär on hea raamat, viievääriline.

Teksti loeti vene keeles

The Bottoms on suurepärase lühiromaani Mad Dog Summer laiendatud variant. Ca 70 leheküljelise novella maailm on muutunud sügavamaks, 300 leheküljeseks romaaniks, kuid hoog ja haaaravus on kadunud. Pidin end päris sundima, et raamatut mitte kõrvale lükata. Lisaks elavale maailmale on ka stiil hea, nii et nõrk neli. Lühiromaani mitte lugenu võib sellele isegi kõrgema hinde anda.

Atmosfäär ja sündmustik meenutavad Harper Lee Tappa laulurästast: tegevus toimub kolmekümnendatel aastatel, vägistatakse mitu naist ja süüdlaseks peetakse neegrivana, kes ka lintšitakse. Raamatu minajutustaja on 12-13 aastane poiss. Head lugemist!

Teksti loeti inglise keeles

Come on! Millal enne on Bondi- ja Rambo-filmidelt nõutud psühholoogilist sügavust. Ka action-raamatutest ei maksa seda otsida. Just see võlus mind 1992 Põrgukoeri lugedes ja eile sellest veel kord nautides. Eriti meeldis romaani esimene pool, märul Maal. Usun, et Nebula-nominandiks sai teos just teise poole tõttu: tankide sümbioos inim-mõistusega võis tol ajal olla kõva sõna. Hiljem on seda teemat kasutanud paljud, näiteks Walter Jon Williams oma romaanis Hardwired (1986).

Ka sõnavõtud kaudtõlke viletsusest ajasid mul karvad turri. Minust arust ladus eesti keel. Võrdlesin maakeelset väljaannet riiulilt võetud A Plague of Demons’iga (2003.a väljaanne). Umbes tosina huupi valitud lõigu tõlge oli pädev, poleks muutunud ka originaalist tõlgituna. Toon kaks lühendatud näidet:

1) Tormasin edasi, põrgukoerad klähvides kannul ( I ran – and the Hounds of Hell bayed behind me. 6 pt. lõpp);

2) …näen nüüd tunduvalt parem välja, meenutades rohkem odava matusebüroo poolt kiiresti matmiskorda seatud laipa kui lihtsalt kraavi visatud kadunukest (I looked better now – like someone who’d been hurriedly worked over by bargain mortician, rather than just a corpse carelessly thrown into a ditch. 9 pt. 3. lk lõpp)

2017. aasta suvisesse Skarabeuse antoloogiasse olen sisse võtnud kaks Laumeri teost: jutu Placement Test ja lühiromaani Once There Was a Giant. Laumeri suure austaja David Weberi põhjal sobiks selle novella pealkiri Laumeri elutöö hinnanguks ja epitaaafiks. Laumeri looming on seda väärt, et eesti lugeja seda paremini tunneks.

Teksti loeti eesti keeles

Kui üritasin 2011. aasta antoloogiasse Nekromanteion saada nelja jaapani ulmejuttu, siis Tetsu Yano lugu The Legend of the Paper Spaceship oli neid parim. Kahjuks oli küsitud hind 100 USD loo kohta Skarabeusele liiga kõrge. Üritasin päästa, mis päästa annab ja pakkusin võimaluse, et praegu ostan vaid Yano jutu ja hiljem, kui olud kohenevad, ka ülejäänud. Ei kõlvanud. Nüüd lugege siis inglisse keeles ((vene keeles pole ilmunud). Selge viis.
Teksti loeti inglise keeles

Salateenistuse agent Ethen Burke saabub Wayward Pines’i väikelinna kadunud kolleege otsima ja satub ränka liiklusõnnetusse. Meelemärkusele tulles on kõik ta asjad (rahakott, isikutunnistused, mobla, ametimärk jne) kadunud. Ja ka linn pole nii idülliline, nagu paistab. Miks linnast ei saa välja? Miks pole ühendust välismaailmaga ja miks linnulaulgi tuleb väikestest valjuhäälditest?

Nüüd toon osa Harri Erkki raamatuarvustusest ajakirjas Portti (2/15):

„Selliseid seriaalide sünopsiseid on ameerika filmikompaniide laoriiulid ääreni täis. See on vaid marginaalselt kirjandus... Väga sageli ei suudaks ma sellist soppa lugeda, veel vähem arvustusi kirjutada. Neist märkab juba esimesel sirvimisel, mis need on: pask mis pask.

Ka edaspidi tuleb mul jääda ootama seda õiget evolutsiooniromaani. Raamatut ei päästa ka kaks õnnestunut motot (neist lühem: „Ka tagakiusamismaaniat põdevat võidakse taga kiusata“ Joseph Heller. Tõlk märkus ). Motoks valitud tekstid ongi selle raamatu ainus hea and.“

Lugesin romaani kahe õhtuga läbi, sundis end peale. Nägin küll puudusi: lihtsakoeline jutustamisviis (üks action järgneb teisele), väga üheülbalised karakterid ja vaene sõnavara. Aga mitte nii vaene, kui Cormac McCarthy Tees, kus on hakkama saadud ilmselt alla 1000 erineva sõnaga ja enamasti 5-6 sõnaliste lihtlausetega. Nii et: lugemist ei kahetse, aga uuesti kunagi ei loe. Nõrk neli.

Teksti loeti soome keeles

Üks tugev ja vajalik jutukogu. Polnud ühtegi n-ö harju keskmist, lihtsalt mõni kõnetas rohkem, mõni vähem. Eriliselt peab ära märkima nelja lugu:

Lugu sellest, kuidas Veski-Jaan kavalusega näkist jagu sai oma vaimuka pealkirja ja juttu kokku võtva lõpulausega;

Lugu Kordost meeldis lihtsalt niisama;

Manajad oli mitme kandi pealt tore: nii kratipoiss ja tema nimi ning sinna lisaks veel Madis-taadi toimetused;

Tammõküla viljakuivati on hästi läbimõeldus jutt, kus minajutustaja on kenasti loo sündmustega seotud; lisaks oli mõnus seda lugeda.

Raamatu nimijutt Pikad varjud on kirjanduslikult hea, kuid olin oodanud ulmet ja minu arust seda seal peaaegu polnud (Osvaldi käitumine ja tema nägemused on psühholoogiliselt küllatki realistlikud). Ainus jutt, millega ma polnud samal lainel, oli Võtja. Aga see on ilmselt minu probleem.

Pärast Pikkade varjude lugemist võtsin riiulilt etnoulme klassika Kurjasadu (Laipaik, 2006). Ja Kurjasadu oli selgelt ehedam, lugedes tekkis tunne, et just seda keelt need tegelased kasutasid. Varjudes jäi vaid nimiloo keelest mulje, et nii nad siis kõnelesid ja mõtlesid. Aga seda alles pärast Laipaiga kogu uuestilugemist.

Hindeks tugev neli.

Teksti loeti eesti keeles

Pea kümme aastat tagasi sai loetud imelise keelega etnoulme klassikasse kuuluv Kurjasadu. Nüüd siis võtsin teose teistkordselt riiulilt. Ja lugedes tekkis kahetisi tundeid: naudinguga seotud imetlus eesti keele ilu ja sügavuse üle ning kahetsus, et kõik, mida tõlgin ja kuidas tõlgin jääb sellest nii kaugele maha. Ega muud ei oskagi öelda.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmise sajandi lõpul ostsin Pournelle’i romaani peamiselt üle 70 nauditava Bermejo illustratsiooni tõttu ja asetasin riiulile paremaid aegu ootama. Aastavahetusel jõudsidki minule need paremad ajad. Lugesin ja tellisin ühelt hoobilt mõlemad järjed. Nüüd siis „Janitšaridest“.

Kusagil Aafrika pärapõrgus on kuubalastest „nõunikud“ ja „Rahvarinde“ marksistlikud sõjaväeosad ümber piiranud rühma palgasõdureid. Viimasel hetkel tõmmatakse üle paarikümne ellujäänu alienide lendavasse taldrikusse ja viiakse Tran-nimelisele teisele planeedile, kus iga 600 Maa-aasta järel tekivad soodsad kliimatingimused teatud väga kalli uimasti kasvatamiseks. Ja alati peavad narkotsitootmise käima panema inimesed Maalt. Seega on sel planeedil nii Rooma Impeeriumi, keldi mõjudega jne riigid. Seekord inimplantaatorid lõhenevad. Kolm üllamat tahavad omamoodi hakkama saada...

Romaani käivituse olen esitanud. Meeldis väga, nagu ka äsja üle loetud Dalmasi „The Lion of Farside“ ja Douglas Hilli noorsoole kirjutatud militaarulme sari „The Last Legionary Quartet“. Ootan järgesid, kerget ja haaravat lugemist.

Teksti loeti inglise keeles

Paarkümmend aastat tagasi ostsin Kingi kogumiku Skeleton Crew ja panin riiulisse paremaid aegu ootama. Eile jõudsid paremad ajad minuni. Võtsin raamatu, sirvisin ja kohkusin ‒ keegi oli jutu The Jaunt mõnele ingliskeelsele sõnale eestikeelsed tõlkevasted kõrvale kirjutanud. Ja seda minu käekirjaga! Mina see polnud ‒ kindel, mis kindel. Lugesin läbi, selgus, et asjalik tükk.

Neljaliikmeline pere ootab teleportatsiooni (jaunti) Maalt Marsile. Ootusaja lühendamiseks ja reisiärevuse vähendamiseks räägib perepea teleportatsiooni ajaloost. Protsessi tähtsaim fakt: teadvusel olevaid olendeid pole võimalik ohutult jauntida. Teleportatsioon tehakse vaid narkoosi all olevatele inimestele. Jutu ainukeseks nõrkuseks on see, et naine ja teismelised lapsed ei tea sellest suurt midagi, kuigi teleportatsioon on paarsada aastat üldkasutatav olnud. Seega: asjatundja peab loengut.

Kuna aeg on tervikuna hea tüki mu mälust täielikult olematusse lihvinud, siis hindeks neli.
Teksti loeti inglise keeles

Sai pärast paarikümneaastast vahet jälle see ajarändamisromaan loetud. Kiire, sündmusterohke ja aitas paar õhtut täita. Ei midagi enamat.

Ei viitsinud uurida, kas ajaloofaktid olid ikka õiged. Sandra Miesel (Andersoni uurija) väidab, et selles teoses on Silverberg nendega üsna vabalt ringi käinud. Nelja teenib ausalt ära.
Teksti loeti inglise keeles

Hakkasin romaani lugema eelarvamusega – sedavõrd negatiivsed olid BAASi arvustused. Algus venis, kuid – nautisin keelekasutusest, hullumeelsest maailmast (skiso linn/linnad koos selle skisofreeniliste elanikega). Aga et olen krimilugude suur austaja, siis hakkas raamat mind kaasa tõmbama (sünge mõrvalugu, korralik süžee) ja selle väärtus üha tõusis mu silmes. Mõned uitmõtted:
‒ Miéville on eelkõige linnaehitaja ja maailmade looja.
Linn ja linn olevat Miéville’i kõige vähemulmelisem romaan – ja hea sedasi. Veel ulmelisemad (näit. Perdido Street Stationi ja The Scari) jätan heaga vahele. Tean oma vastuvõtuvõimete piire. Aga kui olin selle romaani lavastustega harjunud (umbes pärast sajandat lehekülge), muutus lugemine juba puhtaks naudinguks.
‒ Nagu Gaiman Neverwheres, nii näitab ka Miéville, et inimesed ei taha/ei või mõnikord märgata marginaalseid rühmi: paadialuseid, kerjuseid, mustlasi, joodikuid ja sageli ka haigusataki tõttu tänaval lebavaid isikuid. Me näeme neid, kuid ei reageeri, ei tee nägema. Selles romaanis ei nähta teist poolt linnast ja selle elanikest.
‒ Seletusi, teooriad jne on vähe, dialoogid ja tegevus on esiplaanil. Ehk teisiti: Vahtu on vähe.

Lugeda tasub juba kasvõi romaani unikaalse tausta pärast (See sooovitus on neile, kes keelele tähelepanu ei pööra ja keda krimilood jätavad ükskõikseks) – sellist maailma pole ulmes varem olnud (põgus pilguheit sarnasele on Silverbergi Näha nähtamatut). Soovitan ja hindan viiega.
Teksti loeti soome keeles

Kaardistamata tähed on Jern Murdocki sarja teine ja ka viimane osa. Lugesin seda esimesena ja romaan jättis väga hea mulje. Samas kaotas küll suure osa mõttest sarja esimese osa lugemine. Sellele siin tugev, rasvane neli.

Jern Murdock ja tema kassilaadne kampanjon Eet ostavad trööbatud kosmoselaeva, eesmärgiga leida „energiakivide“ (=zero stone’ide) päritoluplaneet. Otsingu käigus tungivad nad piraatide ja Varaste Gildi kantsi Waystar’ile ja päästavad haavatud sisalikulaadse õpetlase, zicathani. Selgub ka Eeti päritolu saladus.
Teksti loeti vene keeles

Romaanid Zero Stone (1968) ja Uncharted Stars moodustavad diloogia, mida peaks käsitlema ühtse tervikuna, mille kangelasteks on noor vääriskivikaupmees Jern Murdock ja tema müstiliste võimetega kassilaadne kompanjon Eet. Viimase sünnitas laevakass, olles eelnevalt alla neelanud Eelkäijate jäetud kivilaadse seemne.

Jern Murdocki isa mõrvati ja põhjuseks oli maagilist võimu omav Eelkäijate kiviga sõrmus. Jern sai sõrmuse endale pärandiks. Mõrvad jätkuvad. Ta oli tööl/õppimas väga kuulsa vääriskivikaupmehe juures, kes samuti mõrvati; Jern sai haavata ja tal õnnestus napilt põgeneda. Nimelt jahib seda sõrmust Varaste Gild. Algab peadpööritav põgenemine planeedilt planeedile ja selle käigus leitakse ka Eelkäijate artefakte.

Venekeelses kogumikus oli diloogia teine osa Uncharted Stars millegipärast eespool ja lugesin seda esimesena. 25-30% mahust oli pühendatud ülevaatele esimesest osast. Seetõttu teadsin laias laastus kogu Zero Stonei sündmustikku. Objektiivselt peaksin romaani hindama neljaga, kuid lugemiselamusest lähtudes ‒ kolm.
Teksti loeti vene keeles

Vanadel esemetel ja raamatutel on oma iseloom, ajalugu. Psühhomeetria on võime tunnetada seda, seda esemete ajalugu. Nortoni Forerunner Foray on romaan psühhomeetriast, aga ka muust üleloomulikust.

Ziantha oli Maa inimeste järglane. Milline kosmosesõja laine oli heitnud ta Dipple urgastesse, seda ei teadnut ta ise ega ka keegi teine. Oma leiba püüdis ta teenida sellega, et rääkis turistidele nende käes olevate esemete ajaloost. Seda märkas üks Varaste Gildi tegijatest, kes võttis Ziantha oma hoole alla: uuris ta võimeid, arendas neid ja andis talle haridust.

Ziantha esimeseks tööülesandeks Varaste Gildis oli öine sissemurdmine ja vargus ühe kõrglordi korterisse. Seal äratab tema tähelepanu mitte millegi poolest silma paistev savikuju, mis teda kummalisel moel ligi tõmbab. Järgmisel päeval kasutab ta oma telekineetilisi võimeid ja varastab selle kuju endale, mitte Gildile. See käivitab meeletu sündmusteahela, mis sisaldab nii ajas rändamist, sisalikutaolise zacathanist õpetlase, Warlock-sarjast tuntud tegelase Shann Lantree järeltulija, kui ka parapsühholoogiliste võimetega wyverneid.

Mulle meeldis see, et kuidagi väga loomulikult oli kokku põimitud „eelkäijad“, Warlock-sari, meelelahutuste planeet Korwar oma Dipple-aguliga, zacathanid jne. Väga hea meelelahutus, eelkõige alla 16-aastastele. Minu maitse jaoks natuke paljuvõitu üleloomulikke võimeid, sellest see hinne kolm.
Teksti loeti vene keeles

Algul oli film. 2006. aastal lisandus maakeelne Dumas` klubi, mis jäi riiulile oma lugemisjärge ootama. Jõudiski ära oodata.

Üldiselt venib raamatu lugemine siis, kui see ei haara, kui ei paku erilist huvi. Seekord raamat haaras endaga, kuid siiski venis. Nimelt oli tahtmine lugemismõnu pikema aja peale laotada ja nii kuluski selleks nädal.

Peale köitva sündmuse paelusid tsitaadid seikluskirjandusest ja ka kirjaniku enda loome oli nauditav. Näiteks:
Baarid ja surnuaiad on täis lahutamatuid sõpru.(lk. 33)
...ainus, mida ma tean, on see, et ma ei tea mitte midagi. Ja kui ma midagi teada tahan,siis vaatan raamatutest järele... (lk. 101)

Hindes pole kahtlust -- viis.
Teksti loeti eesti keeles