Kasutajainfo

Tiit Tarlap

13.11.1954-24.02.2017

  • Eesti

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Meie, kromanjoonlased

(romaan aastast 2009)

eesti keeles: Pärnu «Ji» 2009 (Ulmeguru soovitab)

Hinne
Hindajaid
1
1
4
2
0
Keskmine hinne
3.125
Arvustused (8)

„Viiking, kes armastas haisid“ oli selline raamat, et vaatasid peale ja itsitasid ja siis lugesid nimilugu ja itsitasid ikka. Selline mõnus ja ladus lugemine. Muud lood on kah meeles pigem headena.

„Kurjuse tund“ oli aga selline kõva lugu, mis ületas iseenda žanrit. Ja sellegi hea mulje hakkas pihta juba raamatu kujundusest. Mõtlesin veel, et kui tapastseenid filmikeeles mingi erilise võtme kaudu edasi anda, siis saaks sellise hää ulmefilmi, mis sobib plaat ja raamat paarilistena riiulisse uhkustamiseks panna „Blade Runneri“ ja „Kosmoseodüsseia“ kõrvale. Kujundus oleks selpuhul mõlemal ühesugune – lakooniline aga kuidagi lööv ja iseloomulik...

Kujundusest algab pihta ka „Kromanjoonlaste“ mulje. Ja sedapuhku muidugi kehv. Ma üldse ei saa aru, miks selliseid tehakse. Ainus lugemisviis on, et haarad raamatu ja avad kähku, et kaanel olev tähelepanuta jääks ja muljet ei rikuks... Selle raamatu kaanel oleks võinud olla mõni lakooniline (härja) pilt Knossose freskodelt koos (veise jahi) pildiga kuskilt koobastest või midagi muud sellist. Oleks võinud olla ka midagi antiikset. Sellisele kujundusele nagu raamatule sai ma õigustuse leida ei oska. Vast vaid niipalju, et raamatki paraku pildil pakutavast suurt kõrgemale ei tõuse, sest kõik osad koosnevadki vaid intriigitsemistest ja olelusvõitlusest, kuigi algidee/algtõuge on ju võimas ja oleks pakkunud palju mänguruumi.

1.Ilma Atlantiseta oleks „mandumisloo“ lahenduseks lugu, kus esimene ja teine osa võiksid jääda enamvähem selleks mis nad on. Raamat lõppeks kolmanda osaga, kus viimaks telepaatilised algasukad peksavad koopainimesteks mandunud atlantidele nuiaga pähe ja ajavad merre. Ja see oleks sellistele paras...

2.Atlantisega „mandumisloo“ peategelased võiksid olla veised hoopis, kellest viimased põgenevad Indiasse näiteks.... Piisaks jälle kolmest osast. Esimesd kaks võiksid üldjoonis samaks jääda.

3.Kui ikka tahta „edulugu“ ja püsimajäämist kujutada. Siis peaksid lood olema ajalises järgnevuses aga nad võiksid olla eri žanritest. Esimene osa võiks olla veel enam militaarne. Teine osa võiks olla täis nõidust ja jumalaid. Kolmas võiks olla kasvõi porno. Peaasi, et lähenemisnurk oleks totaalselt teine, mitte intriigitsemise ja olelusvõitluse asetamine lihtsalt teisele maastikule...

Kaks meeldejäävalt head kohta olid.
Esimene siis kui olin jaksanud esimese osa ära närida ja alustasin teise osaga. Kirjeldus oli (nagu ju natuke lootsingi) hoopis teisest ajastust ja maastikust. Selle mulje rikkus ära templi ajalootund, mis kõik ära nämmutas ja lugejale mõtlemisruumi ei jätnud...
Teine ilus koht oli, kus kellelgi naisel olid sellised silmad, et ta pidi „ära tõmbama“ ja selle naise kirjeldust miski päris ära ei rikkunudki.

Nõnda siis pole mu hinnang raamatule hea.
Ise oletan, et paljut sellest kriitilisuset tingis suur ootus: „ohoo uus sari, ohoo esimene kohe Tarlap...“ aga Tarlapis ei onud sedakorda seda särtsu ja sädet mida olen kogenud varem. Aga igaksjuhuks panen ühevõrra kõrgema hinde, kui oleksin esimese hooga pannud

Teksti loeti eesti keeles

Erinevalt esmaarvustajast jäi mulle sellest raamatust ikka väga võimas mulje... Muide, tegu pole alternatiiv- vaid salaajalooga, nii et neandertallaste võitu kromanjoonlaste üle ei saanud autor lihtsalt kirjeldada, isegi kui viimaste käitumine kohati väga sümpaatne polnud.

See aeg, kus eesti ulmeautori loomingut pidanuks hindama stiilis "kaasmaalane, hea et midagigi talutavat kirjutab" on vähemalt minu jaoks juba ammu möödas ja kehtib see ka käesoleva igas mõttes tipptasemel romaani kohta. Mõnes mõttes tuleb meelde Milleri "Kantileen"-osadeks jaotatud tegevus eri ajastutel, kõrg- ja taandarenenud ühiskonnad ning apokalüpsised. Ilma katoliikluseta muidugi ja moraliseerimist ka vähem. Mis viimasesse puutub, siis kuni eelviimase peatükini jäi mulje, et autor pole inimestest ja inimkonnast väga kõrgel arvamusel-pidev kõrinärimine ning äärmuslikud taandarengud.

Tegelaste motivatsioon polnud kohati väga usutav-ei arva mina näiteks, et globaalsest katastroofist ellujäänud kaheksasada inimest hakkaksid üksteist võimu pärast tapma või et mõni mees, eriti veel sõdalane, reageeriks oma armastatu mõrvamisele kõigest enda regulaarse täisjoomisega kiusu pärast. Nagu ka tähtedevahelisi lende korraldava tsivilisatsiooni kaitsetust asteroidide ees või taandarenemist kiviaja tasemele kui sellist üldse. See pole mõeldud etteheitena-nagu Indrek Hargla kunagi öelnud, ei pea kirjandus olema usutav vaid mõjuv-ja seda oli see romaan tervikuna küll.

Teksti loeti eesti keeles

Olles tutvunud Ulmeguru kaalutlustega, miks peaks uut ulmesarjaalustama just  eesti kirjaniku raamatuga otsustasin sellelesarjale võimaluse anda. Vähemalt ühe. Sest ulmet(kahjuks enamasti küll fantasyt) meil riiulitel jagub, eelarve aga pole sugugi kummist.

 Heakene küll, alustame siis positiivse poole pealt.Raamat on kena  kopsakas tellis, hinnaks küsitakse harjukeskmised 329 rahapaberit.  Selle raha eest on raamatul korralikkõva köide (suht tavaline) ja üllatus-üllatus,ka  ilus kvaliteetne kriitpaber, ning normaalses suurusesnormaalne font. Äärmiselt meeldiv üllatus Varrakuüllitiste kõrval.  Viimane armastab oma raamatuid kirjastada peldikupaberile trükituna, eelkooliealisteja +20 prillidega vanurite tarbeks mõeldud fondis.

 See, kes raamatuid vaid riiuli ehteks ostab, nüüdkindlasti rõõmustaks.  Paraku saab hea mulje vägaruttu otsa:

Kahjuks see raamat sõne otseses mõttes kubisebklišeedest. Juba peamine tegevusliin (või oleks õigemütelda “puänt” äraspidises mõttes)on üks jubedamalt ära leierdatud teemasid üldse.Esimesel paaril leheküljel tekkis küsimus: “ega ometiSEE klišee? Armas jumal, tee palun nii, et see poleks SEE.”Paari järgnevaga saab sellest masendunud tõdemus: “on küll SEE.” :( Terve raamatu peale ei suutnud maleida mitte ühtegi värsket või omapärast ideed.Kõik oli vana, sada korda ära leierdatud, kümnetestraamatutest loetud. Õnneks kohati siiski piisavalt hoogne japõnev, et raamatut mitte täies tükkis pooleli jätta.Kuid võtame järjest:

 I osa. Peale paari esimest lehekülge tekib tahtmineraamat käest visata.  Tegelased on täiestimust-valged, dialoogid kohutavad. Ma isegi ei mäleta millal maviimati nii halba ja punnitatud dialoogi lugesin. Härraseddessantlased patseerivad ringi ja loobivad mingeid õõnsaidfraase.  Tegevus on kuni lõpuni etteaimatav, siis agarõõmustatakse lugejat totaalselt absurdse jaebaloogilise puändiga. Nojah, vähemalt sellistlõpplahendust ei suutnud ette aimata ja kindlasti on see VEIDIusutavam, kui võimalus, et taevast sajab alla suur porgand jalööb peategelase surnuks. Veidi, aga mitte oluliselt. Üks!

 II osa. Kogu raamatu selgelt tugevaim osa. SellineG.R.R.Martinlik keskaegne põnevuslugu.  Ilmselt on Tarlapmeistrilt eeskuju võtnud. Välja joonistub Tarlapi“standardkangelane” julge, aus, vapper ja isepäine,vanade kivinenud traditsioonide purustaja.  Selline üdinipositiivne kuju.  Stooriga  on Tiit head töödteinud ja imede-ime suutnud lõpuni välja vedada. Seekordei solgita ka lõpuga midagi ära. Tubli! Kolm!

  III osa. Issand jumal! Moraalist ja eetikastintellektuaalset vestlust arendavad koopainimesed. Anna abi!“Standardkangelane” kah platsis nagu 5 kopikat. Tekitassamamoodi tahtmise raamat käest visata nagu I osa. Üks!

  IV osa. Teise osa nõrgem koopia. Ikka ja jällekorduv isepäine vapper julge aus ja muidu tore“standardpeategelane” on selleks hetkeks juba täiesttüütavaks muutunud. Muidu võiks ehk kahe panna, agasee okseleajavalt lame “külaline tulevikust” rikkuslõpu täielikult ära. Üks!

 Kokkuvõtteks on teise osa näol tegemist“rahuldava” klassi kuuluva sopakaga, ülejäänukoht on Poognas v. veel parem, paberikorvis. Lew R., rahu temapõrmule, vorpis samasuguseid põnevuslugusid. Mittehullemaid, aga mitte ka  oluliselt paremaid. Kahjuks meiekultuuriruumis puudub pehmekaaneliste odavraamatute traditsioon.Muidu võiks autor kogu saasta minema visata, raamatu ainsaloetava, teise, osa selliseks pehmekaaneliseks sopakaks vormistada jaedukalt pseudoajaloolise põnevusloona müüa kusagilterminali sopakaletis. Oleks paras ajaviide kusagile bussi- v.lennureisile.

Selle loetava 1/5 eest venitame ikka kokkuvõtliku “2”välja, sest mingi number peab jääma ka selliste“šedöövrite” nagu “220 päevatähelaevas” hindamiseks.

 Lõppkokkuvõttes olen pettunud. Kaks isehakanud"guru" oleks võinud oma  uut sarja mingitugevama teosega alustada. Millegi hõrguga ainult asjatundjatele. Näiteks Vendade loomingus on päris mituväärt teost tõlkimata.

Teksti loeti eesti keeles

Esmalt plussid. Nelja lühiromaani koondamine ühtede kaante vahele on õige tegu: Vaenu maa (II) ja Surev maa (IV) räägivad mõlemad Atlantisest ja sel viisil seob autor ühte kaks hüpoteesi Atlantise asukohast (Atlandi ookean ja Vahemeri). Mõlemal hüpoteesil on omad pooldajad, aga näed – võib korraga mõlemat toetada!
Kõik on korras ka Tarlapi keele ja stiiliga – sihipärane ja maitsevääratusteta. Teist ja neljandat osa (Vaenu maa ja Surev maa) hindaksin mõlemat neljaga, sest lugeda oli lahe. Vähene originaalsus ei luba aga kõrgemalt hinnata.

Nüüd miinused. Esimene lühiromaan Ainult alles jääda oli küllaltki lugejavaenulik. Esimesel 37 leheküljel oli sisse toodud 16 tegelast. Minu võimetele oli see liig. Vähem tegelasi – parem lugeda. Näitena toon viie väärilised märulilood: H. Harrisoni ”Surmailm I” (135 lk ja 17 tegelast) ning T. Tarlapi ”Vihkamise suund” (45 lk ja 13 tegelast). Ka pole Atlantise rajamine kosmosetulnukate poolt ning võimuvõitluse kujutamine sugugi uudne. Hindeks kaks.
Samasuguse hinde saab ka kolmas lühiromaan Teiste maa. Põhjus – äärmine ebaorginaalsus. Ja lisaks sellele pole ma ürgaega kirjeldavate teoste suurtarbija. Piisas täielikult J. H. Rosny vanema romaanidest ning Mammutiküttidest. J. M. Aueli sarjast suutsin läbi lugeda vaid kaks esimest, siis andsin alla; Tarapi ”Koidiku laste” lugemist alustasin, jätsin aga pooleli.
Kokkuvõtteks. Raamatu keel, stiil ja ülesehitus olid head. Kõikides lühiromaanides torkas vähem või rohkem silma üks ühine puudus: ei ühtegi uut hüpoteesi, stamplikud situatsioonid. Kolm, mis muud.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpetasin raamatu eile õhtul. Talitsesin ennast ja ei tõtanud kohe arvustama. Magasin öö ära ja mõtlesin, et ehk esimene emotsioon lahtub. Enne raamatu soetamist lugesin ulmemehe lubadust, et tegemist on nn “mehise tekstiga”. Läksin lõksu veel seepärast, et käesolev teos pidi olema ulmesarja avapauguks ja oletasin, et siis pingutatakse kolmekordselt ning ilmunud raamat saab olla vaid hetke absoluutne tipp. Kuna keegi mulle veel soovitas, et vaata hea raamat, siis loobusin tavapärasest sisu tudeerimisest ja stiilinäidete lehitsemisest, mida ma tavapäraselt teen.Sarnaselt eelkommenteerijatega pigistasin kehva kujunduse ja kahtlase pealkirja ees silma kinni ja rõõmustasin kvaliteetse paberi üle.Ülejäänud osas kattub minu arvamus peaaegu 1:1 Andres Septeri omaga. Esimene osa oli vilets puine järamine. Kui tähelaevade koduplaneet õhku lendas ja nad äsja avastatud planeedi poole liikuma hakkasid olin juba täiesti kindel, kuidas lugu edasi hargnema hakkab. Üks kulunud idee teise otsa. Peale selle tundus kirjanikul tohutult kiire olema. Järske üleminekuid oli palju. Dialoogid olid puised ja ebaloomulikud. Ka mulle meeldis teine osa kõige rohkem, aga see meenutas pigem mingit ammu loetud Strugatskite romaani, kus kommunistlik noor oli jäetud korraldama feodaalse riigikese arenemist õige maailmakorra poole.Kolmanda ja neljanda osa kohta ei oska midagi asjalikku lisada. Mulle tegid ka pööraselt nalja koopainimeste eetilised ja moraalsed mõtisklused. Neljandas osas tekkis mingi tunne, kui kirikupealik sisemisi monolooge pidas. Need olid kohati päris hästi välja kukkunud.Kokkuvõtteks tundus mulle, et kirjanik oli valmis kirjutanud neli raamatu alget ja siis tekkis tal saatanlik plaan need kõik ühte kimpu põimida ja lugejaskonnale järada visata. Kusjuures ta ei hakanud nende kokkusulatamisega liigselt vaeva nägema.Kahju, et sari sai kurva alguse. Kindlasti uurin järgmist eksemplari väga tähelepanelikult, enne kui oma riiulisse tõstan.
Teksti loeti eesti keeles

Hea idee, kohati küllaltki hästi kirjutatud, ent samas ka küllaltki palju probleeme ja ebaloogikat. Nõrkustest olulisematele on juba ka tähelepanu juhitud.
Teksti loeti eesti keeles

 

Mida kõrgem tsivilisatsioon, seda rohkem intriige, näib autor arvavat. Intriige leidus kõigis neljas osas. 3. osas „Teiste maa”, milles ühiskonna kultuuriline tase madalaim, oli ka intriige vähem kui ülejäänud kolmes osas. „Ainult alles jääda” - 3, „Vaenu maa” - 3, „”Teiste maa” - 4, „Surev maa”- 3. „Ainult alles jääda” häiriv külg oligi intriigide rohkus. Sama võib öelda „Vaenu maa” kohta. „Teiste maa”, romaani lühim osa, jättis parema mulje. „Sureva maa” peategelane kordas varasemate osade peategelasi, jättes tunde, et tegemist on pigem tüübi kui isiksusega.
 

Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Neli päeva ja neli ööd kohaliku ajalehe reporteri elust. Tegevus toimub Clarendoni väikelinnas 1947. aastal.
Teksti loeti inglise keeles

Kas Gilbert Gosseyn on 1940. aastate Jason Bourne? Mees ei tea kes ta on, ja see tõik ei tule romaanile kasuks, nagu ka malekujundi liigne tarvitamine, kangelase kalduvus vestluspartnereid kinni siduda ja suutropistada jms. Üldise semantika kudumine teksti lõime on teisalt huvitav. Veenuse puud samuti. Kokkuvõtvalt ei ole The World of Null-A päris samal tasemel Isheri sarjaga, seega neli miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani pealkiri viitab muidugi Aldous Huxley kuulsale teosele, mis omakorda on viide Shakespeare'i näidendile Tempest. Kuigi "Bright New Universe's" paar-kolm korda mainitakse inglise ulmekirjanikku ja tema teost, on sellel romaanil rohkem kokkupuudet teiste Williamsoni kirjutistega. Helge uus universum on viide n-ö transgalaktilisele Klubile, millesse kutsutakse inimkonda, kes aga kaldub eelistama mitte näha oma ninaotsast kaugemale.        
 
 
Romaani kangelaseks on 22aastane ltn Adam Monk Cave, kes soovib sarnaselt oma teadmata kadunuks jäänud isale hakata tegelema teadusega ja liituda kosmilist kontakti taotleva projektiga. Adami emapoolne mõjuvõimas suguvõsa on projekti suhtes vaenulikult meelestatud, mille tõttu tekib sellest erimeelsus. Iseasi küll, mida sõjakooli haridusega kutil üldse teadusprojektis teha peaks olema? Williamson kasutab sageli oma teostes sõjaväelastest tegelasi, kes aga käituvad pigem tsivilistidena.          
 
 
Adam Cave sarnaneb mitmel moel Williamsoni "The Humanoid Touch" kangelasele Keth Kyronile, kellele sõjakool avab võimaluse kiireks ühiskondlikuks tõusuks, mis jäetakse aga kasutamata, et selle asemel liituda ebakindla tulevikuga organisatsiooniga. Williamson annab Keth Kyronele kolmteist aastat, et läbida pea sama teekond, millele Adam Cave'l kulub paar-kolm nädalat. Bright New Universe's on tunda liigset kiirustamist, selle asemel et lasta sündmustel iseeneses küpseda.
Teksti loeti inglise keeles

After World's End on kunagi ilmunud The Legion of Time'iga samade kaante vahel, mis võib olla põhjuseks nende kahe teose paigutamiseks ühte sarja, sest muud ühist neil ei paista olevat. After World's End'i kangelane Barry Horn kupatatakse tööandja poolt kiiresti kosmosesse, kuhu ta jääb üsna pikaks ajaks. Raamjutustus leiab aset 1938. aastal. Põhijutustus toimub 1,2 miljonit aastat hiljem. Romaani esimene pool on unenäoline, justnagu reis inimese sisemaailma. Teine pool on põnevam, aga ka siis jääb kangelane sageli pealtvaatajaks, kellega lihtsalt asjad juhtuvad.
Teksti loeti inglise keeles

 

 

Žanriliselt seisab Ajaleegion noorteka lähedal. Sellele viitavad nt peategelase vanus, teose lihtsustatud maailm ja tegelaste surma näilisus.  

Teose tase ei ole kahjuks ühtlane. Või on asi selles, et mingid võtted on autoril hästi omandatud ja teised jälle üldse mitte. Ajaleegioni algusosa meeldis väga ja mõtlesin, et alla nelja siit hindeks ei tule. Esimeseks ohumärgiks vist oli kangelase kohtumine Sorainyaga kaubalaeval. See pilt reelingu taga ujuvast haist pärines nagu nooremale koolieale mõeldud koomiksist. Lugejale ei meeldi, kui teda alahinnatakse.  Lethonee ajakoridoride kirjeldus mõjus esmalugemisel põnevana, kuid hiljem järele mõeldes tundus see kulunud kujundina.  

 

Teksti loeti inglise keeles

Romaan kuulub sarja Viagens interplanetarias ja on ilmselt mõeldud järjena The Search of Zei'le. Tegevus toimub planeedil Krishna, mille asukad elavad tööstusrevolutsioonieelses ühiskonnas. Planeetidevaheline Nõukogu on kehtestanud Krishnaga suhtlevatele teisplaneetlastele rea piiranguid, mis on põhiliselt seotud kõrgtehnoloogia sisseveoga. Romaani kangelane on keegi Dirk Cornelius Barnevelt, ühe New Yorgi osariigis resideeruva vene ärimehe käealune. Ärimees kupatab Dirki Krishnale.   The Hand of Zei on põhiliselt seiklus, mis tingimata ei oleks pidanud toimuma teisel planeedil: mere, piraadid, harjumatud kombed ning päästmist vajava printsessi oleks hea tahtmise korral võimalik olnud leida ka lähemalt. Ulmeline on see kuidas mingi firma ametnik osutub teisel planeedil äkki väga pädevaks purjelaeva kapteniks ja soravalt kohalikku keelt kõnelevaks.   Kes de Campi varem on lugenud, sellele pole vaja seletada, millises stiilis ta kirjutab. Eestlastele paistab iroonia üldiselt sobivat, kuid kohati tundus lugedes, et autor õõnestab sellega oma loo tõsiseltvõetavust. Kui aga eesmärgiks oli kirjutada lihtsalt lõbus lugu, siis selle de Camp saavutas.
Teksti loeti inglise keeles

Autorille omases humoorikas stiilis kirjutatud lugu geoloogist, kes satub tööle paleontoloogi juurde. Nii et väljakaevamised, väljasurnud loomade luud jms.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub u seitse aastat pärast "Isheri relvapoode". Ühtlasem kui diloogia teine osa. Peategelane peab varjama oma identiteeti, mis seletab tema kohta liikuva tõepärase info vähesust.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub seitsme tuhande aasta kauguses tulevikus, kuigi raamjutustus seob selle 20. sajandiga. Tegevusliine on mitu, nagu ka vaatepunkte. Sarja peategelane võib Robert Hedrock ju olla, kuid selles osas pakuvad Clarkide perekonna liikmed Fara ja Cayle talle tihedat konkurentsi. Relvapoodide filosoofia järgi on iga riigikord rikutud, aga elu on parem mingisuguse riigikorra all, kui elu ilma korrata. Selleks aga et tavainimese elu korrumpeerunud võimu all elamisväärne oleks, on vaja ühiskonnas omada moraalset tuuma. Sellise moraalse keskmena näebki ennast relvapoodide organisatsioon.
Teksti loeti inglise keeles

Et see 1953. aastal ilmunud romaan koosneb tegelikult kolmest 1930. aastal avaldatud lühiromaanist, võib lugeja küsida, kas teose kolmel osal on midagi ühist. Mõndagi on. Tegelaste ühtsus - kolmik Arcot, Wade ja Morey. Kohaühtsus - noormeeste labor paikneb New Yorgis ja iga osa mingil etapil sealt läbi põigatakse. Ajaline järgnevus - lühiromaanide tegevus järgneb üksteisele väikeste vahedega. Romaani eessõnas mainib autor, et kirjutas Piracy Preferred'i (see on romaani 1. osa) selleks et tema ülikooliõpingute ajal vähese prestiižiga reaalteaduste mainet tõsta. Mingis mõttes võib peategelasi pidada ka kolme reaalteaduse - matemaatika, füüsika, keemia - personifikatsiooniks. See seletaks ka miks lugeja nii vähe Arcotist, Wadest, Moreyst kui inimestest teada saab. Kui sulle meeldib lugeda leiutamisest ja kiiretest lennumasinatest, siis on see romaan sinu jaoks.
Teksti loeti inglise keeles

Ajaliselt järgneb lühiromaanile Solarite. Taas kord tegutseb kolmik Arcot, Wade, Morey, nii nagu Piracy Preferred'is ja Solarite's. Loo ruumiline haare on siin suurem kui eelmainitud juttudes. Nimelisi tegelasi ei ole õnneks palju, samas ei saa öelda nagu oleks tegelased huvitavad, kuna nende sisemaailm jääb suuresti avamata.
Teksti loeti inglise keeles

Kolmik Arcot, Morey ja Wade tegutseb Solarite'is, aga ka sellele lühiromaanile eelnenud Piracy Preferred'is. Ajaliselt algavad Solarite'i sündmused kolm kuud pärast Piracy lõppu. Kontemplatiivsele lugejale siin palju pole, sest kolmikul on plaan ja seda hakatakse kohe teostama. Inimeludest hooliva Piracy Preferred'iga võrreldes on Solarite märksa süngem. Ilmselt on Solarite'i näol tegemist pulp-tekstiga, miska loo loogilist arengut rikastavad tühikud ja kvaasiteaduslikud või pisut vananenud selgitused. Samas selles puuduvad sissevaated inimsuhetesse, psühholoogiasse jms, mis ärksate leidurite meelt hägustada võiks.
Teksti loeti inglise keeles

Sellele lühiromaanile on ette heidetud tehnilisust ja isikupäratuid tegelasi. Mis selle tehilisusega täpselt silmas peetakse, ei oskagi öelda, võib-olla vaimuka stiili või huumori vähesust. Tegelaste kirjeldamisega tõepoolest eriti vaeva ei nähta, aga kuna tegemist kirjandusliku lühivormiga, siis see valitud žanr ise tingib, et väga palju tegelaste kirjeldamisele ruumi kulutada ei ole mõtet.
 
Loo tegevus toimub peamiselt Põhja-Ameerikas aastal 2126 umbes kolme nädala jooksul. Füüsikud Morey ja Arcot sisustavad oma aega leiutamise ja tennisemänguga nt. Lugu läheb kohe käima ja kulgeb kiiresti, on seikluslik ja sisaldab katseid seletada toimuvat teaduslikult või kvaasiteaduslkult.
Teksti loeti inglise keeles

Suhteliselt keskpärane ajarännulugu. Kolm ülikooliaegset sõpra ehitavad  ajamasina. Alguses läheb kõik hästi, aga esialgne edu kannustab nüüd juba meeste aplust. Projekti üritatakse kaasata valitsust jne.
Teksti loeti inglise keeles

Kogumiku neljast tekstist ühele, Sumerki mira, andsin maksimumhinde, teised said nelja. Sumerki mira oli tajutav tervikliku romaanina, kuna Doroga osad sobivad omaette lugemiseks rohkem ja ainult algusjutustus Marcellusest jääb õhku rippuma, st vajab toetust väljaspoolt. Strahhi puhul oli hea idamaine atmosfäär, küsimusi tekitas aga tõik, kuidas nii palju läänlasi suutis jõuda sellesse fiktiivsesse idamaa linna.
Teksti loeti vene keeles

 

See on Williamsoni kirjutatud Humanoidi sarja viimane osa. Eelmise, „The Humanoids”, romaani sündmustest on möödunud ligikaudu tuhat aastat. Selle aja jooksul on androidid veelgi laiendanud oma missiooni. Mustade androidide suhtes skeptilised inimesed põgenesid kunagi ammu Cati tähesüsteemi kahele planeedile, kus on võinud sajandeid elada androidivaba elu. Elukeskkonnana on Kai ja Malili suht nigelad – suur osa inimeste elust möödub maa-alustes koobastikes. Seetõttu uurivad nt kailased muid asustamiskõlbulikke planeete lähikonnas, mis aga viib neid kokkupuuteni androididega.  

 

Romaani tegevus toimub u 14 aasta jooksul peamiselt Kail ja Malilil ning põgusalt Kyronial. Peategelane on üksildane poiss Keth Kyrone. Olulised tegelased on veel insener Bosun Bong ja vahetusüliõpilane Nera Nyin. Möödaminnes mainitakse eelmise osa tegelasi Frank Ironsmithi, Mark White'i ja Clyde Foresteri. Päris „With Folded Hands” tasemele „The Humanoid Touch” tõusta ei suuda, kuid „The Humanoids'ile” alla ei jää. Minu arvates on Kai ja Malili maailmadena huvitavamad kui eelmise osa peamiselt nimetute planeetide maailmad.  

Teksti loeti inglise keeles