Kasutajainfo

Tiit Tarlap

13.11.1954-24.02.2017

  • Eesti

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Meie, kromanjoonlased

(romaan aastast 2009)

eesti keeles: Pärnu «Ji» 2009 (Ulmeguru soovitab)

Hinne
Hindajaid
1
2
4
2
0
Keskmine hinne
3.222
Arvustused (9)

„Viiking, kes armastas haisid“ oli selline raamat, et vaatasid peale ja itsitasid ja siis lugesid nimilugu ja itsitasid ikka. Selline mõnus ja ladus lugemine. Muud lood on kah meeles pigem headena.

„Kurjuse tund“ oli aga selline kõva lugu, mis ületas iseenda žanrit. Ja sellegi hea mulje hakkas pihta juba raamatu kujundusest. Mõtlesin veel, et kui tapastseenid filmikeeles mingi erilise võtme kaudu edasi anda, siis saaks sellise hää ulmefilmi, mis sobib plaat ja raamat paarilistena riiulisse uhkustamiseks panna „Blade Runneri“ ja „Kosmoseodüsseia“ kõrvale. Kujundus oleks selpuhul mõlemal ühesugune – lakooniline aga kuidagi lööv ja iseloomulik...

Kujundusest algab pihta ka „Kromanjoonlaste“ mulje. Ja sedapuhku muidugi kehv. Ma üldse ei saa aru, miks selliseid tehakse. Ainus lugemisviis on, et haarad raamatu ja avad kähku, et kaanel olev tähelepanuta jääks ja muljet ei rikuks... Selle raamatu kaanel oleks võinud olla mõni lakooniline (härja) pilt Knossose freskodelt koos (veise jahi) pildiga kuskilt koobastest või midagi muud sellist. Oleks võinud olla ka midagi antiikset. Sellisele kujundusele nagu raamatule sai ma õigustuse leida ei oska. Vast vaid niipalju, et raamatki paraku pildil pakutavast suurt kõrgemale ei tõuse, sest kõik osad koosnevadki vaid intriigitsemistest ja olelusvõitlusest, kuigi algidee/algtõuge on ju võimas ja oleks pakkunud palju mänguruumi.

1.Ilma Atlantiseta oleks „mandumisloo“ lahenduseks lugu, kus esimene ja teine osa võiksid jääda enamvähem selleks mis nad on. Raamat lõppeks kolmanda osaga, kus viimaks telepaatilised algasukad peksavad koopainimesteks mandunud atlantidele nuiaga pähe ja ajavad merre. Ja see oleks sellistele paras...

2.Atlantisega „mandumisloo“ peategelased võiksid olla veised hoopis, kellest viimased põgenevad Indiasse näiteks.... Piisaks jälle kolmest osast. Esimesd kaks võiksid üldjoonis samaks jääda.

3.Kui ikka tahta „edulugu“ ja püsimajäämist kujutada. Siis peaksid lood olema ajalises järgnevuses aga nad võiksid olla eri žanritest. Esimene osa võiks olla veel enam militaarne. Teine osa võiks olla täis nõidust ja jumalaid. Kolmas võiks olla kasvõi porno. Peaasi, et lähenemisnurk oleks totaalselt teine, mitte intriigitsemise ja olelusvõitluse asetamine lihtsalt teisele maastikule...

Kaks meeldejäävalt head kohta olid.
Esimene siis kui olin jaksanud esimese osa ära närida ja alustasin teise osaga. Kirjeldus oli (nagu ju natuke lootsingi) hoopis teisest ajastust ja maastikust. Selle mulje rikkus ära templi ajalootund, mis kõik ära nämmutas ja lugejale mõtlemisruumi ei jätnud...
Teine ilus koht oli, kus kellelgi naisel olid sellised silmad, et ta pidi „ära tõmbama“ ja selle naise kirjeldust miski päris ära ei rikkunudki.

Nõnda siis pole mu hinnang raamatule hea.
Ise oletan, et paljut sellest kriitilisuset tingis suur ootus: „ohoo uus sari, ohoo esimene kohe Tarlap...“ aga Tarlapis ei onud sedakorda seda särtsu ja sädet mida olen kogenud varem. Aga igaksjuhuks panen ühevõrra kõrgema hinde, kui oleksin esimese hooga pannud

Teksti loeti eesti keeles

Erinevalt esmaarvustajast jäi mulle sellest raamatust ikka väga võimas mulje... Muide, tegu pole alternatiiv- vaid salaajalooga, nii et neandertallaste võitu kromanjoonlaste üle ei saanud autor lihtsalt kirjeldada, isegi kui viimaste käitumine kohati väga sümpaatne polnud.

See aeg, kus eesti ulmeautori loomingut pidanuks hindama stiilis "kaasmaalane, hea et midagigi talutavat kirjutab" on vähemalt minu jaoks juba ammu möödas ja kehtib see ka käesoleva igas mõttes tipptasemel romaani kohta. Mõnes mõttes tuleb meelde Milleri "Kantileen"-osadeks jaotatud tegevus eri ajastutel, kõrg- ja taandarenenud ühiskonnad ning apokalüpsised. Ilma katoliikluseta muidugi ja moraliseerimist ka vähem. Mis viimasesse puutub, siis kuni eelviimase peatükini jäi mulje, et autor pole inimestest ja inimkonnast väga kõrgel arvamusel-pidev kõrinärimine ning äärmuslikud taandarengud.

Tegelaste motivatsioon polnud kohati väga usutav-ei arva mina näiteks, et globaalsest katastroofist ellujäänud kaheksasada inimest hakkaksid üksteist võimu pärast tapma või et mõni mees, eriti veel sõdalane, reageeriks oma armastatu mõrvamisele kõigest enda regulaarse täisjoomisega kiusu pärast. Nagu ka tähtedevahelisi lende korraldava tsivilisatsiooni kaitsetust asteroidide ees või taandarenemist kiviaja tasemele kui sellist üldse. See pole mõeldud etteheitena-nagu Indrek Hargla kunagi öelnud, ei pea kirjandus olema usutav vaid mõjuv-ja seda oli see romaan tervikuna küll.

Teksti loeti eesti keeles

Olles tutvunud Ulmeguru kaalutlustega, miks peaks uut ulmesarjaalustama just  eesti kirjaniku raamatuga otsustasin sellelesarjale võimaluse anda. Vähemalt ühe. Sest ulmet(kahjuks enamasti küll fantasyt) meil riiulitel jagub, eelarve aga pole sugugi kummist.

 Heakene küll, alustame siis positiivse poole pealt.Raamat on kena  kopsakas tellis, hinnaks küsitakse harjukeskmised 329 rahapaberit.  Selle raha eest on raamatul korralikkõva köide (suht tavaline) ja üllatus-üllatus,ka  ilus kvaliteetne kriitpaber, ning normaalses suurusesnormaalne font. Äärmiselt meeldiv üllatus Varrakuüllitiste kõrval.  Viimane armastab oma raamatuid kirjastada peldikupaberile trükituna, eelkooliealisteja +20 prillidega vanurite tarbeks mõeldud fondis.

 See, kes raamatuid vaid riiuli ehteks ostab, nüüdkindlasti rõõmustaks.  Paraku saab hea mulje vägaruttu otsa:

Kahjuks see raamat sõne otseses mõttes kubisebklišeedest. Juba peamine tegevusliin (või oleks õigemütelda “puänt” äraspidises mõttes)on üks jubedamalt ära leierdatud teemasid üldse.Esimesel paaril leheküljel tekkis küsimus: “ega ometiSEE klišee? Armas jumal, tee palun nii, et see poleks SEE.”Paari järgnevaga saab sellest masendunud tõdemus: “on küll SEE.” :( Terve raamatu peale ei suutnud maleida mitte ühtegi värsket või omapärast ideed.Kõik oli vana, sada korda ära leierdatud, kümnetestraamatutest loetud. Õnneks kohati siiski piisavalt hoogne japõnev, et raamatut mitte täies tükkis pooleli jätta.Kuid võtame järjest:

 I osa. Peale paari esimest lehekülge tekib tahtmineraamat käest visata.  Tegelased on täiestimust-valged, dialoogid kohutavad. Ma isegi ei mäleta millal maviimati nii halba ja punnitatud dialoogi lugesin. Härraseddessantlased patseerivad ringi ja loobivad mingeid õõnsaidfraase.  Tegevus on kuni lõpuni etteaimatav, siis agarõõmustatakse lugejat totaalselt absurdse jaebaloogilise puändiga. Nojah, vähemalt sellistlõpplahendust ei suutnud ette aimata ja kindlasti on see VEIDIusutavam, kui võimalus, et taevast sajab alla suur porgand jalööb peategelase surnuks. Veidi, aga mitte oluliselt. Üks!

 II osa. Kogu raamatu selgelt tugevaim osa. SellineG.R.R.Martinlik keskaegne põnevuslugu.  Ilmselt on Tarlapmeistrilt eeskuju võtnud. Välja joonistub Tarlapi“standardkangelane” julge, aus, vapper ja isepäine,vanade kivinenud traditsioonide purustaja.  Selline üdinipositiivne kuju.  Stooriga  on Tiit head töödteinud ja imede-ime suutnud lõpuni välja vedada. Seekordei solgita ka lõpuga midagi ära. Tubli! Kolm!

  III osa. Issand jumal! Moraalist ja eetikastintellektuaalset vestlust arendavad koopainimesed. Anna abi!“Standardkangelane” kah platsis nagu 5 kopikat. Tekitassamamoodi tahtmise raamat käest visata nagu I osa. Üks!

  IV osa. Teise osa nõrgem koopia. Ikka ja jällekorduv isepäine vapper julge aus ja muidu tore“standardpeategelane” on selleks hetkeks juba täiesttüütavaks muutunud. Muidu võiks ehk kahe panna, agasee okseleajavalt lame “külaline tulevikust” rikkuslõpu täielikult ära. Üks!

 Kokkuvõtteks on teise osa näol tegemist“rahuldava” klassi kuuluva sopakaga, ülejäänukoht on Poognas v. veel parem, paberikorvis. Lew R., rahu temapõrmule, vorpis samasuguseid põnevuslugusid. Mittehullemaid, aga mitte ka  oluliselt paremaid. Kahjuks meiekultuuriruumis puudub pehmekaaneliste odavraamatute traditsioon.Muidu võiks autor kogu saasta minema visata, raamatu ainsaloetava, teise, osa selliseks pehmekaaneliseks sopakaks vormistada jaedukalt pseudoajaloolise põnevusloona müüa kusagilterminali sopakaletis. Oleks paras ajaviide kusagile bussi- v.lennureisile.

Selle loetava 1/5 eest venitame ikka kokkuvõtliku “2”välja, sest mingi number peab jääma ka selliste“šedöövrite” nagu “220 päevatähelaevas” hindamiseks.

 Lõppkokkuvõttes olen pettunud. Kaks isehakanud"guru" oleks võinud oma  uut sarja mingitugevama teosega alustada. Millegi hõrguga ainult asjatundjatele. Näiteks Vendade loomingus on päris mituväärt teost tõlkimata.

Teksti loeti eesti keeles

Esmalt plussid. Nelja lühiromaani koondamine ühtede kaante vahele on õige tegu: Vaenu maa (II) ja Surev maa (IV) räägivad mõlemad Atlantisest ja sel viisil seob autor ühte kaks hüpoteesi Atlantise asukohast (Atlandi ookean ja Vahemeri). Mõlemal hüpoteesil on omad pooldajad, aga näed – võib korraga mõlemat toetada!
Kõik on korras ka Tarlapi keele ja stiiliga – sihipärane ja maitsevääratusteta. Teist ja neljandat osa (Vaenu maa ja Surev maa) hindaksin mõlemat neljaga, sest lugeda oli lahe. Vähene originaalsus ei luba aga kõrgemalt hinnata.

Nüüd miinused. Esimene lühiromaan Ainult alles jääda oli küllaltki lugejavaenulik. Esimesel 37 leheküljel oli sisse toodud 16 tegelast. Minu võimetele oli see liig. Vähem tegelasi – parem lugeda. Näitena toon viie väärilised märulilood: H. Harrisoni ”Surmailm I” (135 lk ja 17 tegelast) ning T. Tarlapi ”Vihkamise suund” (45 lk ja 13 tegelast). Ka pole Atlantise rajamine kosmosetulnukate poolt ning võimuvõitluse kujutamine sugugi uudne. Hindeks kaks.
Samasuguse hinde saab ka kolmas lühiromaan Teiste maa. Põhjus – äärmine ebaorginaalsus. Ja lisaks sellele pole ma ürgaega kirjeldavate teoste suurtarbija. Piisas täielikult J. H. Rosny vanema romaanidest ning Mammutiküttidest. J. M. Aueli sarjast suutsin läbi lugeda vaid kaks esimest, siis andsin alla; Tarapi ”Koidiku laste” lugemist alustasin, jätsin aga pooleli.
Kokkuvõtteks. Raamatu keel, stiil ja ülesehitus olid head. Kõikides lühiromaanides torkas vähem või rohkem silma üks ühine puudus: ei ühtegi uut hüpoteesi, stamplikud situatsioonid. Kolm, mis muud.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpetasin raamatu eile õhtul. Talitsesin ennast ja ei tõtanud kohe arvustama. Magasin öö ära ja mõtlesin, et ehk esimene emotsioon lahtub. Enne raamatu soetamist lugesin ulmemehe lubadust, et tegemist on nn “mehise tekstiga”. Läksin lõksu veel seepärast, et käesolev teos pidi olema ulmesarja avapauguks ja oletasin, et siis pingutatakse kolmekordselt ning ilmunud raamat saab olla vaid hetke absoluutne tipp. Kuna keegi mulle veel soovitas, et vaata hea raamat, siis loobusin tavapärasest sisu tudeerimisest ja stiilinäidete lehitsemisest, mida ma tavapäraselt teen.Sarnaselt eelkommenteerijatega pigistasin kehva kujunduse ja kahtlase pealkirja ees silma kinni ja rõõmustasin kvaliteetse paberi üle.Ülejäänud osas kattub minu arvamus peaaegu 1:1 Andres Septeri omaga. Esimene osa oli vilets puine järamine. Kui tähelaevade koduplaneet õhku lendas ja nad äsja avastatud planeedi poole liikuma hakkasid olin juba täiesti kindel, kuidas lugu edasi hargnema hakkab. Üks kulunud idee teise otsa. Peale selle tundus kirjanikul tohutult kiire olema. Järske üleminekuid oli palju. Dialoogid olid puised ja ebaloomulikud. Ka mulle meeldis teine osa kõige rohkem, aga see meenutas pigem mingit ammu loetud Strugatskite romaani, kus kommunistlik noor oli jäetud korraldama feodaalse riigikese arenemist õige maailmakorra poole.Kolmanda ja neljanda osa kohta ei oska midagi asjalikku lisada. Mulle tegid ka pööraselt nalja koopainimeste eetilised ja moraalsed mõtisklused. Neljandas osas tekkis mingi tunne, kui kirikupealik sisemisi monolooge pidas. Need olid kohati päris hästi välja kukkunud.Kokkuvõtteks tundus mulle, et kirjanik oli valmis kirjutanud neli raamatu alget ja siis tekkis tal saatanlik plaan need kõik ühte kimpu põimida ja lugejaskonnale järada visata. Kusjuures ta ei hakanud nende kokkusulatamisega liigselt vaeva nägema.Kahju, et sari sai kurva alguse. Kindlasti uurin järgmist eksemplari väga tähelepanelikult, enne kui oma riiulisse tõstan.
Teksti loeti eesti keeles

Hea idee, kohati küllaltki hästi kirjutatud, ent samas ka küllaltki palju probleeme ja ebaloogikat. Nõrkustest olulisematele on juba ka tähelepanu juhitud.
Teksti loeti eesti keeles

 

Mida kõrgem tsivilisatsioon, seda rohkem intriige, näib autor arvavat. Intriige leidus kõigis neljas osas. 3. osas „Teiste maa”, milles ühiskonna kultuuriline tase madalaim, oli ka intriige vähem kui ülejäänud kolmes osas. „Ainult alles jääda” - 3, „Vaenu maa” - 3, „”Teiste maa” - 4, „Surev maa”- 3. „Ainult alles jääda” häiriv külg oligi intriigide rohkus. Sama võib öelda „Vaenu maa” kohta. „Teiste maa”, romaani lühim osa, jättis parema mulje. „Sureva maa” peategelane kordas varasemate osade peategelasi, jättes tunde, et tegemist on pigem tüübi kui isiksusega.
 

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin esimest korda Tarlapit neli kuud tagasi (jutukogu "Haldjatants"). Siis jäi mulje nii ja naa, üldiselt positiivne aga-aga....jah. Üks inimene mainis tollal, et selle autori lugemiseks tasub aega võtta ning meeleolu peab ka sobima, jätsin tollal selle infobiti endal kuhugi alateadvusesse tiksuma. Praegu olen enda lugemata hunnikuid ühest otsast vähendanud just eesti kirjandust lugedes, algul võtsin Tarlapilt "Lõhestusjoone" aga see tundus enda pea 600 leheküljega natuke liiga massiivne. Seega läks loosi "Meie, kromanjoonlased".

Kui alustada füüsilisest poolest siis köide on tugev, massiivne, paksul paberil. Tegelikult tuleb alustada veel kaugemalt. Tegu on sarja "Ulmeguru soovitab" esimese raamatuga, mille siis Jüri Kallas ja Kivisildnik koos välja andsid. Aeg oli aga masune seega sari on seni "pausil" ehk siis saigi esimese raamatuga otsa. Selle üle on ka polemiseeritud, et kas oli hea alustada eesti autoriga - las see olla. Kuna väljamaist värki on niigi kõik kohad täis siis endale on sümpaatne kui eesti algupärandile tähelepanu pööratakse.

Kaanepilt tekitab endas vastakaid emotsioone. Jah, raamatu esimest veerandit kirjeldab see tõesti mingis mõttes kuid oma militaarsuses jätab raamatust täiesti vale mulje. Taas - tegu oli mõnes mõttes esimese vasikaga, ei taha üldse selle kallal nokkida.

Raamat on sisu poolest üles ehitatud nelja lühiromaanina, mis jutustavad kokku ühe pikema loo. Kui ühtepidi võiks ütelda, et tegu on alternatiivajalugu siis BAASis on Kristjan Rätsep kasutanud head väljendit "salaajalugu". Väga ei tahaks detaili minna ja spoilerdada... aga natuke üritan ikka sisu avada. Algab jah peale nagu luhtunud kosmoseseiklus, selline robinsoncrusoelik seiklus, kus tegelased käituvad nagu "tüüpilised eestlased" . Ehk siis maandutakse võõral planeedil, olukord on sant, inimesi vähe aga kohe hüpatakse teineteisele kõrri, on nuga teisele selga ja käkaskaela mäest alla.

Teine osa on ajaliselt paar tuhat aastat hiljem, kus räägitakse Atlantise mingist ajaperioodist, stiililt GRRMilik intriigitsemine taaskord. Siin hakkab Tarlap erinevaid ajaperioode kokku sõlmima ja andma vihjeid, et mis siis esimeses osas toimus.

Kolmas on jälle tükk aega hiljem ning inimkond on kiviajas. Neljas on jälle Atlantisest, kus lõpus antakse vihjeid hoopis meie kaasajale. Kokkuvõtvalt jooksutatakse inimkonda läbi ajaloo, kus ikka ja jälle mõni suure jama otsa kukutakse.

Novot, selline lobe lugemine kokkuvõttes. Minu jaoks oli see raamat ja tundub, et on on Tarlap läbivalt sedasorti värk, millele ei tasu läheneda kuidas ma nüüd ütlen... mitte liiga tõsiselt? St raamat on igas osas täis robinal nimesid, eriti hull on just alguses kus kõigepealt üritasin küll saada sotti, et kes on kes aga siis loobusin. Autor ei ürita ka tegelastele liha luudele manada - ning see on täiesti okei kui see võttagi endale teadmiseks. Samamoodi nagu ise hea meelega kuulan tumedat saksa technot või metalisegust drum'n'bassi - nad on omas vallas vägagi okei, naudin täiel rinnal aga ma ei lähe sedasorti tantsumuusikat hindama näiteks klassikalise muusika taustal. Sama on Tarlapiga - ta väärtus on dialoogis ja tegevuses mitte karakteriloomes. Samas kui raamatut järjest lugeda siis hakkab kõigest sellest kokku kumama autori ühtne vaade ja mõttelaad. Ning see on äge ning huvitav.

Päris huvitav oli tehniliselt ka see, kuidas on tekstis kasutatud vahepeal suurtähti, vahepeal sõrendust.

Kokkuvõtvalt - raamat, mis pole tingimata universaalselt lugejasõbralik. Tegu on mõnes mõttes meeleoluraamatuga, kus tegelased on meelega visandlikud, nagu kriipsujukud. Näiteks XKCD koomiks on selline, mis visuaalselt on justkui väga nõrk. Aga see polegi üldse asi, mida vaadata kuna point ja iva on hoopis mujal, mõne lausega antakse väga palju edasi ning graafiline pool pole oluline.
 

Ning nüüd ei taha jälle mõnda aega Tarlapit lugeda. Aga niimoodi ühe tükina oli ja on mõnus.

Teksti loeti eesti keeles
x
Madis Maasing
15.06.1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kirjutatud kahtlemata hästi ja autorile omases võtmes. Aga häiorima jäid mõned asjad, kõige enam vast see, et miks ikkagi olid aadlikud veendunud, et roheline tuleb lihtsalt ära keelata ja asi vask, isegi kui ilmselt pidi neile varasemast ajast, vähemalt juhuslikust empiirikastki selge olema, et antud värviga asjal on oma vägagi praktiline ja kasulik mõte. Ei olnud ju rõhuv enamus baltisakslasi ka lihtsalt stereotüüpsed "kurjad mõisnikud", kes muust ei mõelnud, et kuidas saaks talupoegi paremini peedistada. Noh, selles loos aadlikke lihtsalt ei huvitanud lihtrahva toimetamised kuigivõrd, aga see ei tundu ka päriselt toimiv ühiskonnakorraldus, sest feodaalsüsteemis on aadlikul vaja tegelikult vägagi, et tema talupojad eluga suht hästi toime tuleks, et nad suudaks nii end kui ka aadlikke ülal pidada. Jobusid muidugi on, aga ma ei kujuta hästi ette, et see süsteem oleks saanud kirjeldatud viisil mingil planeedil nõnda toimida. Aga üldiselt, eks sääraseid loogikavigu (mis võivad olla ka suibjektiivselt ülevõimendatud), võib kindlasti leida ka paljudest teistest juttudest. Ja üldiselt ikkagi hea tunne ja elamus, usutavad karakterid jne. Seega, "4".
Teksti loeti eesti keeles

Vana kooli ulmejutt, mis ilmselt meelega mõjub, nagu oleks kirjutatud 20. sajandi keskpaigas. See on aga ka loo peamine nõrkus, vähemalt minu silmis, sest ühelt poolt on ju selline lähenemine mõnikord täiesti tore ja muhedalt anakronistlik, siin jäi see asi aga kuidagi lamedaks pigem. Et nagu oli kokku seotud tänase maailma sotsiaalpoliitiline olustik ja siis mindud tulevikukujutluses 50 aastat ajas tagasi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algas korralikult, aga kusagilt poole pealt hakkas maha käima ja muutus tõepoolest üha ebaloogilisemaks. Seetõttu lõpuks kuigi head tunnet ega muljet ei jäänud. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav idee, esitus ka üleelatav, aga mitte ülemäära meeldiv. Aga lugu jättis siiski lõppeks päris hea tunde.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa hästi kirjutatud lugu, ja lausa maagiline alternatiivajalugu allakäivast, aga maagiliselt laetud aadlisoost 20. sajandi II poole Euroopas. Kohati tundus asi siiski veidike kohmakalt kirja pandud, vahest oleks tulnud teksti veel veidi üle toimetada-sättida. 
Teksti loeti eesti keeles

Nagu taas eelpool öeldud: hästi kirjutatud, aga ulmet sisuliselt pole. Võiks tõesti olla mingi polaarjoonetagune kolkaküla sajandi  eest, kui paar asjakest ära muuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Säärane ülevõlli(?) küberpunk, mis mulle ei istu. Ja ka see totter släbgitamine, et ei saa kohati pooltest sõnadest aru, mida need peaks tähendama. Aga kindlasti läheb rohkem arvutiseerunud-moderniseerunud inimestele rohkem peale. Ideed ja mõtet ju täiesti oli.
Teksti loeti eesti keeles

Jäi kuhugi "3" ja "4" vahele minu jaoks, aga et tõmbas ikkagi suhteliselt hästi kaasa, oli huvi, et mis siis ikkagi täpselt saab, siis olgu siin kõrgem hinne.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu oli endagi üllatuseks antud kogumikus kõige kaasahaaravam, kuigi üldiselt igasugune küber- ja muidu-punk (kirjanduslikus mõttes) päris minu tassike teed pole.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu juba öeldud: hästi kirja pandud, aga ulmet sisuliselt pole. Kui paar ebaolulist komponenti ära võtta, Võiks olla vabalt tõesti mõne II maailmasõjas kannatanud piirkonnas toimunu ilukirjanduslik edasiandmine. 
Teksti loeti eesti keeles

Selle looga on ilmselt nii, et kas klikib või ei kliki ehk kas seerobustne ja must kassihuumor läheb peale või mitte. Mulle väga ei läinud. 
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata tugev lugu, aga päris lemmik Täheaja juttude seast siiski polnud. Aga ega aurupunk pole ka kunagi mu lemmikžanr olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata hea, huvitav ja kvaliteetne kirjandus. Minu jaoks jäi kõikuma maksimumi ja "nelja" piiril. Kuna aga enamik hindeid on niikuinii maksimumid, siis olgu pealegi pall madalam. Mõned loogikavead hakkasid häirima, eelkõige see, et kuidas peale selle ühe hiinlase keegi teine (USA, NL) tulnukate vastust ei kuulnud; ei tundunud kuidagi loogiline.
Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on Jamaica päritolu kirjaniku neljanda romaaniga ning esimesega, mida saab pidada ulmeliseks. Teos kubiseb Aafrika mütoloogiast ja vastab hästi moodsa fantaasiakirjanduse (ehk siis fantasy) standarditele. Autor ise on naljatades nimetanud teost ka Aafrika "Troonide mängu" avateoseks ja teatud paralleele kindlasti ka tõmmata saaks. Kuid teose oluliseks, võib-olla isegi lõppkokkuvõttes olulisimaks mootoriks olev "väikeste inimeste" sissekiskumine trooniheitlustesse ja tõdemus, et lõpuks jäävad kannatajateks eelkõige ikka kõige vaesemad ja viletsamad, kel lõpptulemusest tegelikult sooja ega külma pole, on mõistagi liig üldlevinud troop, et selle baasilt asuda seda kirjatööd ainuüksi GRRM-iga siduma. Ja lõppude lõpuks jääb toosama ülioluline sündmuste käimalükkaja teoses üpriski tagaplaanile ja keskendutakse eelkõige minategelase erisugustele seiklustele mööda fiktiivset (Ida?-)Aafrikat, kus ta kohtub mitmesuguste vähem ja rohkem üleloomulike olenditega, elab üle (sageli napilt) mitmesuguseid ja enamasti sünknegatiivseid katsumusi ning korjab selle jooksul endale kaugelt rohkem vastaseid kui sõpru; mitte viimases järjekorras oma liigterava keele tõttu. Üleüldiselt võib öelda, et asi on kirjutatud päris hästi ning tihti lausa kaasahaaravalt, nii et esialgu tekkinud tugev võõristusefekt (sisu ja laad erinevad päris tugevalt Lääne ulme/fantaasiakirjandusest) hajus nii umbes kahe-kolme peatüki järel. Peategelane on kahtlemata "ebausaldusväärne jutustaja" ning veelgi enam, tema jutustusviis sarnaneb vägagi muinasjutu- ehk muistndivestja omale, kusjuures kohati pakub ta isegi välja erinevaid versioone, mis ühes või teises loos juhtus, jättes sealjuures otsad lahti, mis siis on tõde või tõepärasem. Ja nagu teame, on see omane tihti ka näiteks Euroopa müüdivaramule, et ühest ja samast loost võib olla mitu ja üksteisest suhteliselt erinevat versiooni. Ent siiski, liiga häguseks või ebamääraseks see kogu asja siiski ei muuda, sest reeglina esinevad need ebamäärasused siiski pigem detailides. Teose suurimaks plussiks lisaks ladusale sulejooksule oli minu jaoks kahlemata Aafrika mütoloogia ja selle üleloomulike olendite huvitav tutvustamine ja esitamine. Mis aga tugevasti häirima hakkas, oli tegelaste äärmine jõhkrus ja brutaalsus, mis puhuti andis silmad ette GRRM-le endalegi, ning mille tulemusena oli enamikule tegelasist küllaltki raske kaasa elada. Jah, suuremale osale oli võimalik leida mitmesuguseid lunastavaid momente ja motiive. Aga sellest hoolimata jäi kummitama tunne, et sageli oldi ebavajalikult julmad ja jõhkrad ning kõrgemaid motiive stiilis "usk, lootus, armastus", oli küllaltki raske (kuid mitte võimatu) ridade vahelt tuvastada. Küllap oli siin suur osa minategelase suhtumises, kelle üleelamised ta kogu maailma suhtes äärmiselt kibestunuks ja pettunuks tegid. Kokkuvõtteks hindaks asja aga nelja tähekesega viiest, sest ehkki mitte päris minu maitse, on tegemist kahtlemata omapärase, huvitava ja hästi kirjutatud asjaga.  
Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimane osa seletas ära, miks ni peategelane kui ka tema isa teises osas eriliselt juhmid ja ebausutavalt käituvad olid, aga tagantjärgi ei muuda see lugemiselamust ja -muljet siiski kuidagi paremaks. Hullemgi veel, peategelane on enamiku käesolevast raamatust eriti staatilises seisundis ning süžee-tegevustik venib tõesti lubamatult pikaks.  
 
Postiivse poole pealt tuleb siiski märkida - nagu ka kogu ülejäänud triloogia puhul - huvitavaid ja värvikaid kõrvaltegelasi (kaasa arvatud eelmainitud deus ex machina), hästi ülesehitatud maailma ning autori jutustusoskust, mis suutis ka ülimalt aeglaselt kulgeva narratiivi enam-vähem söödavaks teha.    
 
Paraku muutis asja minu jaoks halvaks lõpplahendus - sellest ka hinne, mis ei peegelda mitte ainult konkreetselt Sõduripoja raamatu 3. osa, vaid kogu sarja üldist lugemismuljet. Eriti viimased leheküljed olid ikka väga absurdselt ja ülevõlli õnnelik lõpp ning pealegi tundub, et autor unustas sujuvalt ära peategelase ühe onupoja. Lohakusvigu tundus selles raamatus üldse rohkem olevat kui eelmistes, mitmel korral olid tegelaste nimed valed.  
 
Kokkuvõtvalt ei pea antud raamatut ja ka kogu sarja mitte väga kehvaks ning pigem oli asi kaasahaarav ja nauditav, aga kaks asja - vilets peategelane ja kehv lõpp - rikkusid asja minu jaoks suuresti ära.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles

Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles