Kasutajainfo

Tiit Tarlap

13.11.1954-24.02.2017

  • Eesti

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Kurjuse tund - Koidiku lapsed

(kogumik aastast 2005)

eesti keeles: Pärnu «Gamma» 2005

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
1
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (5)

Bergi peiedel sai pooltõsiselt lõõbitud, et peale varajast lahkumist on mehel suuri võimalusi saada legendiks. Hakkavad ilmuma seniavaldamata teosed, teised kirjanikud jätkavad avaldamat jutte, tekib hulk imiteerijaid jne. Nagu Lovecrafti ja tema loominguga läks. Ainult et Cthulhu Mythose asemel Willardi Mythos. Bergiaana saigi alguse "Musta kaardiväe" ilmumisega, nüüd on sellele lisandunud ka Tarlapi raamat. Kahte romaani sisaldav kogumik on pühendatud Bergi mälestusele ja mõlemad tekstid on LRB teemaga ka seotud. Ma ei tea, kas Tarlap oli Bergiga tuttav, aga nüüd me vähemalt teame, kuidas ta Lew loomingusse suhtus (väga positiivselt). Kahe militaarulme sõbra loomingu sarnasustele on ka varem tähelepanu juhitud, aga see ei garanteeri tingimata veel vastastikust sümpaatiat.

Tuleb juhtida tähelepanu romaani "Kurjuse tund" valmimise ajale (1994). Lugemise ajal ei olnud mul selle varasem ilmumine meeles ja esmamulje oli see, et Tarlap on "Musta kaardiväge" lugenud ja kirjutab sama teemat väikeste variatsioonidega ümber! Kui neil kahel teosel mingi seos on, siis ikka see, et Berg oli lugenud Tarlapi lugu ja sealt muljeid ammutanud. Tuleb tunnistada, et Tarlapi palgasõduril Orlandot eristab Bergi Lex Roganist põhiliselt nimi, muus osas on nad nii sarnased nagu ühemunakaksikud. Tõsi, Orlando on vanem ja ei viska kogu aeg nalja, mis teeb tema isiku usutavamaks. Aga ülejäänus on nad äärmiselt sarnased ja koos sarnase miljööga (kauge planeet; julmad inimsuhted; sõda) pole raske paralleele tõmmata. Sulbi on "Kurjuse tunnist" juba kirjutanud ja ümberjutustus oleks kordamine. Juhin vaid tähelepanu kui tabavalt ja põhjalikult läheneb autor tegelastevahelistele psühholoogilistele suhetele, mille tipuks on peatükid 7 ja 8 (lk.58-78). "Kurjuse tund" on raamatu kaalukaim osa nii sisult kui mahult.

"Koidiku lapsed" on tunduvalt nõrgem lugu, võib-olla paistab see nii "Kurjuse tunni" taustal. Peategelase tüdruk on äsja teise mehega jalga lasknud. Muret viinaklaasi uputav mees kohtub füüsikust sõbraga, kes otsustab sarvekandjat aidata ja teha temast esimese inimesest katselooma, kes proovib järele ajamasina, mille füüsik koos oma ülemuse dr. Bergiga enam-vähem valmis on saanud. Idee on saata mees eelmisesse nädalasse, et ta saaks nurjata oma pruudi ja tolle uue mehe kohtumise. Mingitel põhjustel kaob tüüp aga ürgaega ning saab ürginimeste suguharu liikmeks koos kõige kaasnevaga. Lugu on kirja pandud kergelt koomilises laadis. Üldse tundub, et "Koidiku lapsed" on nagu "Sannikovi maa" featuring "Jänki kuningas Arthuri õukonnas" & "Välek Vibulane". (Tekstis on mainitud ka Mark Twaini - kindlasti mitte juhuslikult.) Keda huvitab arutlemine ajaparadokside üle, ei pea pettuma (lk.227-232). Romaan lõpeb dr. Bergi lahkumisega siit ilmast ja saame ilmselt vihje, et ka Lew. R oli ainult ajarändur, kes ühel päeval võib taas meie hulka astuda, laiguline vorm seljas. See nukker tribuut kubab loosse ka leebemalt suhtuda.(Tuleb küll öelda, et "Koidiku lapsed" on kirjutatud ammu enne Bergi surma ja dr. Berg võib olla kokkusattumus. Võib-olla oli see nimi ka juba aastaid tagasi käsikirjas sees.)

Raamat sisaldab rohkesti hooletusvigu - kindel märk keeletoimetaja puudumisest ja omakirjastuslike teoste probleemidest. Aga eesti ulmesõbrale kahtlemata kohustuslik asi riiulis.

Teksti loeti eesti keeles

Olen "Kurjuse tundi" kunagi ammu lugenud ja huvitav, kas autor on seda töödelnud? Millegipärast jättis tugevama mulje, kui kunagi, lehesabades või kus iganes see ilmus (võib-olla mul polnud kõiki osasid ka...) Silveri arvustusele on väga vähe lisada, vaid nõus olla saab ka sellega, et "Koidiku lapsed" on tunduvalt nõrgem. Aga, noh... - veab välja. See on vast minu kiiks, et kui jutt ajarännust, tekib kohe nörutav hirm, et mis jama sealt tuleb ;-) Aga TT on selline SF-kirjanik, kes siiski täielikku jama eal ei kirjuta.

Millegipärast tahaksin "Kurjuse tundi" võrrelda Gromovi "Arvestajaga" ("Võtšislitel", ilmus "Muumia" kogumikus). Ja võrdlus on tugevasti TT jutu kasuks. Põhimõtteliselt on tegu ju sama asjaga - pidevalt vähenev seltskond käib ränkrasket rada ja see, kes kohale jõuab, avastab, et ta on pigem kaotanud. Kui Gromovil oli asi nutune ja pateetikast pungil üheülbaline sumpamine, siis TT-l on sama asi karge ja kergelt humoorikas ning hulga põnevam. Saadagu minust õieti aru - Gromovi lugu on ka suurepärane, kuid antud juhul eelistan ma seda teostatuna rohkem anglo-ameerika SF-traditsioonide vaimus, nagu TT seda teeb.

Teksti loeti eesti keeles

Tiit Tarlapi teise raamatu moodustavad kaks ta loomeperioodi alguse romaani, mis on varem ilmunud vaid väiksetiraažilistes maakonnalehtedes ning seetõttu suuremast tähelepanust ilma jäänud. Isegi fantastikahuviliste tähelepanust, mistõttu tuleb nüüdset raamatupublikatsiooni väga oluliseks pidada, kuna tegu on 1990ndate algupärase ulmekirjanduse silmapaistvamate tekstidega.

Romaan «Kurjuse tund» (Pärnu lehes Kesknädal 1993-94; mitte segamini ajada vaeste ja rõhutute poliitikalehega!) oleks justkui pelk meelelahutuskirjandus, aga ei ole ka. Tegu on sünge ja masendava alatooniga täiesti maailmatasemel jõhkra militaarse seiklusulmega. Iseasi, et muu maailma ulmes olid sellised tekstid aktuaalsed ehk poole sajandi eest. See pole aga etteheide, vaid n-ö. eestlaste traagika, et aeg millegi sellise kirjutamiseks meil alles piiride avanemisel küpseks sai. Ning kui meie ulmeautorite ülesandeks saigi 10-15 aastaga laias maailmas 60-70 aasta jooksul kirjapandu kiirkorras ja kodumaise rakursi alt läbikirjutamine, siis selle ülesande võib põhimõtteliselt sooritatuks lugeda. Ning just Tiit Tarlapil on siin eriti suured teened. Kui maailma ulmes ei oleks olnud Robert E. Howardit, Leigh Brackettit, Edmond Hamiltoni jt, poleks kuskilt saanud tekkida ka George R. R. Martinit, Bruce Sterlingit, Dan Simmonsit jt. Samuti on lood eesti ulmega ja pole põhjust salata, et Tarlapi eeskujud tunduvad olevat just Howard ja Hamilton või varased Harry Harrison ja Robert Silverberg.

«Kurjuse tunni» tegevus toimub kauge kolkaplaneedi inimvaenulikul ning karmil rajamaal, kus oma elu (või pigem surma) eest pagedes püüab punktist A punkti B jõuda kirju seltskond saamatuid tsiviliste, kalestunud sõjaväelasi, silmaklappidega maailmavalus humaniste ja lihtsalt lurjuseid. Röövellikult planeedi loodusressursse hävitava suurkorporatsiooni vastu ulatuslikku mässu alustanud humanoidsed pärismaalased on ootamatu löögiga hävitanud kõik tundmatul rajamaal asunud firma faktooriad ja fordid ning püüavad maatasa teha ka kompanii peakorterit, mis rünnakutele siiski vastu peab ning ka karistusekspeditsioone korraldab. Sellesse keskusesse püüavadki pääseda üksikud väiksematest tugipunktidest pääsenud inimesed ning nende erinevate huvide pidevas konfliktis ja psühholoogilise sõja tingimustes see rännak möödubki.

Romaani peategelaseks ongi palgasõdur Orlando, kelle kõrgema ohvitserkonna, firma suuromanike, poliitikute ja kolmandasse sektorisse kuuluva humanoidaarhooldusameti vastu üha kasvava viha ja tülgastuse arengu raames kogu see traagiline ja mõttetu retk meie ette manataksegi. Positiivsed tegelased sisuliselt puuduvad, kui välja arvata pärismaalased, kuid nemadki on nurka surutuna aetud verise kättemaksu teele. Lõpuks tundubki vast positiivseim kangelane seersant Orlando, kes igast lahingust, tulest ja veest Rambo kombel läbi läheb.

Tarlapi kosmilistes seikluslugudes ei leia me avangardi, sürrealismi, stiili- ja keelemänge, ega süžeeloogika veega klosetipotist allalaskmist, mis kõik postmodernse kirjanduse poolt nii armastatud on, kuid korralikku fabulatsiooni küll. Ka tegelaste käitumismõjurid ja psühholoogiline külg on põhjalikult läbi mõeldud ning kerglases ajaviitekirjanduses Tarlapit süüdistada oleks kohatu. Autori tekstid ja iseäranis «Kurjuse tund» ei anna selleks ka eriti võimalust. Romaan on selleks liiga valusalt ja teravalt sisikonda torkav ühiskonnapõlgus (sest ühiskonnakriitika öelda oleks antud juhul liigpehme hinnang), mis peategelase puhul lõpuks igasugused piirid ületab ning kõikehävitavad mõõtmed omandab. Ja kummatigi kirjaniku kirglik laad oma vaateid tegelaste terroristlike vihasööstudena lugejale propageerida mõjub ning paneb oma realistlikkuses usutavuses kaasa mõtlema… ning paljuski Tiit Tarlapiga nõustumagi.

«Kurjuse tundi» on juba jõutud võrrelda varalahkund Lew R. Bergi «Musta kaardiväega» (2005) ning ilmsed paralleelid nende kahe teose temaatika, autoripositsiooni, stiili, hinnangute ja lugejates avaldatava mõju osas on täiesti olemas, hoolimata pea kümneaastasest kirjutamisvahest. Hoolimata sellest täiendavad ning rikastavad mõlemad tekstid teineteist ja eesti ulmemaastikku üldse. Kohatu pole ka märkus, et just Bergi mälestusele on Tarlap selle raamatu pühendanud.

Lühiromaan «Koidiku lapsed» peaks oma Tarlapi esimesi tekste üldse – kirjutatud väidetavalt 1980.-90ndate piiril –, kuigi ilmus see alles 2002. aastal Lääne Elus pealkirja all «Väga pikk päev». Viimasest on ka jutt – peategelane Olaf satub ebaõnnestunud ajamasinakatsetuse tulemusel (mille algne eesmärk oli viia ta ajas nädala võrra tagasi, et lahendada oma väikese elu veelgi väiksemaid probleeme) ajas kümme tuhat aastat tagasi ürgaega ning peab seal ilma eriliste abivahenditeta kohaliku ürginimeste hõimu liikmena hakkama saama. Lõpuks õnnestub protagonistil meie aega, kust ta on ära olnud vaid ühe päeva, naasta, kuid tema jaoks on see päev olnud mitu ränkrasket kuud olelusvõitlust primitiivses maailmas veelgi primitiivsemate inimeste seltskonnas, kes osutuvad ometi palju inimlikumaks, kui meie aja teaduse ja tehnika vallutanud kangelased.

Jällegi tüüpiline ja krestomaatilistes ulmetekstides läbikirjutatud teema, meenutagem kasvõi Mark Twaini «Jänkit kuningas Arthuri õukonnas» (1889) või L. Sprague de Campi romaani «Lest Darnkess Fall» («Et pimedus ei laskuks», 1939), mille peategelane Rooma riigi hävingu ja pimeda keskaja piirile satub ning tsivilisatsiooni kiirema progressi ning arengu nimel tegutsema asub. Ometi on siingi Tarlap suutnud tekitada paralleele mitte tavapärase ürgajakirjandusega (Rosny-vanema teosed, Jean M. Aueli bestsellerid või kasvõi Eduard Štorchi «Mammutikütid»), vaid pigem kiplinglike olelusvõitluses allajäämise ja hakkamasaamislugude ja -ideedega.

Kui tihtilugu selliste tekstide puhul saab tänapäevane tsivilisatsioonihellik sellistes oludes esimesest hetkest mängleva kergusega hakkama, leiutab peedist pesumasinale trumli ja mida kõike veel, siis Tarlapi kangelasel pole taskus isegi tikke ning esimese tal hinge sees hoidva leiutise (sest ürginimeste kombel metsloomi küttida ta ju ei oska) – õnge – valmistamiseks kulub tal mitu pikka nädalat. Üldse on «Koidiku lapsed» kurb ja üpris karmikoeline lugu meie kaugete esivanemate ränkraskest olelusvõitlusest ning millimeeterhaaval toimuvast arengust.

Olafi allajäämise ja hakkamasaamise ning kiplinglike mõtteavalduste juurest jõuab Tarlap lõpuks ajaparadokside ning neist tulenevate eetikaprobleemide lahkamiseni, potentsiaalsete tulevikumaailma ajasõdade – ühiskondi ning terveid tsivilisatsioone ja paralleeluniversumeid hävitavate konfliktide – üle juurdlemiseni ning lõpetab kurva tõdemusega, et selliste teadmiste ja hirmude ning eelajaloolises ajas elamise kogemuse võrra «rikkamana» ei suuda ta meie hallis ja argises ning näivturvalises maailmas enam normaalset elu elada. Ajamasina ehitanud teadlane kaob tagasi tulevikku, kust ta tuligi, ning peategelane jäetakse kahe vägivaldselt lõhutud elu vahele hulpima, sest eks tekkinud tal minevikuski, kust ta sama jõhkralt ja ootamatult meie aega tagasi toodi, omad sõbrad, eesmärgid, armastus ja muu oluline, mille nimel me kõik igapäevaselt seda maapinda kulutame.

Puudustest. Nagu omakirjastusliku üllitise puhul kahjuks tihti tavaks on raamat täielikult toimetamata. Mitte küll sisuliselt, aga just korrektuuri mõttes. Juba esimese 150 lk jooksul suutsin kokku lugeda üle 50 tähe-, tühiku- vmt vea, rääkimata sellest, et katusega tähti justkui meie keeles polekski, kõikjal laiutavad «sh» ja «zh» vormis esitatud värdjad, tegelase nimi on kord Alex, siis Aleks jne jne jne. Kahju.

Sellest hoolimata on Tarlap meie (ulme)kirjanduspildis üsna ainulaadne nähtus. Väga nauditaval tasemel kirja pandud seikluste ja ulmebutafooria tulevärgi kõrval on Tarlap eelkõige ka ideekirjanik, tal on oma poliitiline agenda (mis on eesti ulmes väga haruldane!), ideoloogia ja filosoofiline ilmavaade, mida ka jõulise kirglikkusega propageerib ning meid sellega sageli nõustumagi paneb.

Ilmunud Loomingus 5/2006.

Teksti loeti eesti keeles

Selle kaheloolise kogumiku lõpetamise järel on tunne nagu oleks võetud Tarlapi kõige paremad ja halvimad omadused ja jaotatud need ebavõrdselt mööda kahte juttu laiali.

Esimeses loos on siis parimad omadusest, sest "Kurjuse tund" on ilmselt parim asi mida ma Tarlapilt lugenud. Depresiivne, vähe möla, põnev tegevus ja korralik lõpplahendus. Lisaks hea maailma loomine ja pinge kasvatamine. Peamise miinusena võiks tuua ulmelisuse vähesuse, ulme oli lihtsalt taust, mis tegevust eriti kuidagi ei mõjutanud. Samahästi oleksid võinud mässata mingid aafrika pärismaalased. Muidu aga mõjus tekst, mida ei tahtnud enne käest panna kui läbi oli.

"Koiduku lapsed" sisaldab aga kõiki Tarlapi tüütuid klisheesid, veidrusi ja kinnismõtteid. Peategelaseks on sellel üks emost jobu, kelle jätab tüdruksõber maha ja kes peale pikemat joomatuuri võtab vastu sõbra ettepaneku kasutada ajamasinat olukorra lahendamiseks. Ajamasin viib peategelase aga kuskile kiviaega ja ülejäänud jutt ongi raske kohanemise kirjeldus. Tarlaplikult on väga-väga palju kirumist, et kuidas tsivilisatsioon ei suuda meid varustada ellujäämiseks vajaliku teabega ning peategelase nuttu ja hala teemal, kuidas temasugune moodne tsivilisatsiooniinimene ei suuda võistelda tavaliste metslastega mitte üheski alas. Lõpp on üsna ootuspärane. Kõige pingelisemal hetkel hakkab ajamasin taas tööle ja toob emokangelase tänapäeva tagasi. Tüütu jutt, täis liiga palju soigumist, heietamist ning kohati tuli end sundida edasi lugema. Kui esimese loo hindeks paneksin 5 siis teisel on raskusi isegi kahe kärbunud punkti kokku roobitsemiseks. Seega koondhindeks üks keskmine kolm.
Teksti loeti eesti keeles

 

Romaani „Kurjuse tund” on juba Baasi arvustustes võrreldud L Bergi „Musta kaardiväega”. Võib nõustuda et mõndagi samalaadset on olemas. Sarnasusi leidsin ka Tarlapi hilisema romaani, „Roheliste lippude reservaadiga,” nt ühiskonnakriitilise autori hääle esile kerkimine peategelase kaudu jms. Olen Tarlapit seni suht vähe lugenud, aga „Kurjuse tund” jätab hea mulje ja annab lootust edasisteks lugemisavastusteks. Kogumiku teine osa, lühiromaan „Koidiku lapsed” ei ole sama tugev kui „Kurjuse tund”. Kindlasti ei meeldi mõnele lugejale tehnoloogilsed anakronismid. Isegi 1995. aastasse, kui ilmus "Koidiku laste" esimene variant, säärased kirjeldused pigem ei sobiks, aga samas on nad huvitavaks sissevaateks kirjaniku omailma. Kui lühiromaani uuemat aega kirjeldavad algusosa ja lõpp mõjuvad natike rabedana, siis mahuliselt kõige suurem osa loo keskel on hästi edasi antud.  

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019

Autorite sildid: