Tiit Tarlap

Jutustaja sõber käitub viimasel ajal veidralt, ei taha ka sõbrale rääkida, milles asi. Kui minajutustaja lõpuks sõbra kehalt miskid kummalised hiiglasliku käe muljumisjäljed leiab, läheb asi karmiks.

Ning kuigi poole tekstist hõlmab sõbra kiri - seletus, mis temaga unenäomaailmas juhtus - ei tundu lugu kordagi dünaamikavaene või igav.

See on tekst, mida ilmselt enim iseloomustab sõna "painav".

Jutt «hakkab tööle» kohe esimese lõiguga:
«Kui teie parimal sõbral tundub olevat teie ees saladusi, kaldute tõenäoliselt arvama, et ta on armunud. Minu puhul oli see igatahes nii, kui Tom mõne aja eest õige iseäralikuks muutus. Aga ma võtsin asja mõistvalt, sest nagu öelnud kunagi vanatüdruk pulmarongi vaadates: seda teed peame kord kõik minema. Sain sellest aru, kui Tom kirkamalgi päeval õndsalt naeratades nagu udupilves hõljus ja mõnusamastki seltskonnast juba varakult kadus, kui ta sinna üldse ilmuski.»

Samasuguses muretus ja pisut targutavas toonis lugu jätkubki ning alguses on nimetu peategelane küll pisukeses hämmingus... aga kellega ei juhtu! Nimetu peategelane muutub aga murelikuks siis, kui sõber Tom hakkab miski paanilise hirmu tundemärke ilmutama... ja siis leiab ta veel ka Tomi kehalt erineva vanuseastmega piinamisjäljed. Kui keegi selge mõistuse juures on midagi otsustanud, siis õige sõber kätt ette ei pane. Antud juhtumil tundub, et Tom pole iseenda peremees ja vajab hoopis abi, kuid ei julge seda justkui küsida. Jutu peategelasest nimetu sõber on tõeline sõber ning nõuab Tomilt seletust...

Painav ja kuidagi ilus jutt. Karm samuti, et mis me kõike enda eluga ikka ette võtame!

Kõige sogasem osa jutus olid "suure käe muljumisjäljed" rinnal ja seljal. Hea et mingeid "suure kara penetreerimisjälgi" aanuses polnud :)