Mis kiitust väärib, on suutlikkus sellest süzheeta asjast peaaegu et jutt kirjutada. Autor poeb oma kangelastele väga sügavale naha alla ja tuulab seal ringi; sõnu tal puudu ei jää, ja nii lajatataksegi sisemaailmad lahtise tekstiga välja. Selle üle imestangi, et tekst, kus suurt midagi ei toimu ja mille aluseks pole ka mõni põnev või uudne sf/fantasy idee, siiski lõpuks mingi konkreetse vormi omandab ja millekski formeerub. "Sõnaohtrus" oleks üks silt, mille jutule külge kleebiks. Mind ta väga ei painanud, rohkem ootasin, et millal jutt peale hakkab ja mida autor välja mõelnud on. Hea idee oli see silmus kirjaga lõpus... Muidu aga...hmmm... liha all ei ole luid? Samas ei saa öelda, et puudu oleks temaatikast, teemadest või ideestikust. Pigem vastupidi - need kipuvad liialt domineerima.