Tiit Tarlap

Ilmselt on tegu kõige aleksandrgrinilikuma tekstiga, mis maakeeles üldse kunagi loodud! Ja eks viita ka Tarlapi kohanimede valik - Ryss, Burbahan - sellele, et Grini tekstid tema jaoks üsna olulised on.

Sisust ei taha pikalt rääkida, eks need, kes tahavad, loevad ise! Ei ole see ka mingis "kohalikus kobrulehes" ilmunud. Suisa üleriigilises üldhuviajakirjas. On selline kaunis ja nõidusliku miljööga fantaasialugu. Mõistulugu kaa. Igatahes üks järjekordsetest Tarlapi ja eesti ulme vaieldamatutest tipptekstidest!

Astub üks mees mingitel hämaratel ajenditel enne sihtkohta rongilt maha ja satub miskisse unisesse rannalinna. Võtab trahteris toa ja läheb linna patseerima... jalutab luidetel miskite varemete poole... tekib igasugu mõtteid ning mees istub miskile paadivrakile neid mõtteid mõlgutama. Mingil hetkel ta tajub, et keegi on veel – pisut eemal jälgib teda imekena tütarlaps. Selline, et vaatad ja tead, et see ja ainult see! Mehel on kohe tunne, et nad on juba kohtunud! Toimub vestlus, korraks suudeldakse... tekib sõnelus, tütarlaps hüppab eemale ja hüüab, et kui mees teda tõesti armastab, siis tuleb ta õhtul sinna varemetesse. Kui nad juba kohtunud on, siis peab mees ta nime teadma. Hüüdku siis õhtul ta nimi, küll ta tuleb!

Vaat kui, ma selle jutu eelmise nädala ühel ööl kell kaks lõpestasin, siis käisin ma tund aega toas ringi ja pobisesin omaette, et kus on ikka jutt, et on ikka jutt. Kiskusin suitsu suitsu järel... pool pakki läks selle tunniga kohe kindlasti... ja oleks vist ka kellelegi helistanud, et oma vaimustust jagada, kuid et öö oli...

Mis Te arvate, et mis võiks sellise jutu hinne olla?

Aga Grin ei meeldi mulle ka sugugi, nii et müüsin need eesti keeles väljaantud kaks topeltromaani mingil Estconil vist kellelegi huvilisele maha. Grini maavillane koopia on aga juba üsna võimete piire kompav.