Tiit Tarlap on selline autor, kelle puhul eriti ei taha kasutada nn. "autoriskaalat". Lihtsalt olulisem tundub hinnetega näidata tema kohta teiste kodumaiste fantastide seas, kui ta enda loomingu raames tipptekste lihtsalt headest asjadest eristada.
Jutt "Lõikuspidu" maalib järjekordse düstoopiapildi tulevikulinnast, keldripoeetidest, spontaansetest rahvarahutustest, "korrakaitsjaist" ning ajuloputuse läbinud ja taas "korralikeks inimesteks" muutunud isikutest.
Üsna sünge on see pilt! Vahest mitte nii säravalt esitatud kui mõned teised sama autori ideed ja süzheed, aga eeskujuks teistele kodumaistele ulmikutele on seegi tekst surmkindlalt.