Tiit Tarlap

"Viiking, kes armastas haisid" on raamat mida julgen soovitada ka teistele, kartmata hiljem peksa saada. Ehkki ma pole kõigist lugudest sillas, on 40%-line täistabamus kogumiku kohta väga kõrge näitaja. Pean siin silmas mitteulmelist nimilugu ja lühiromaani "Vampiirilõks". Neis kahes tekstis on autor minu meelest demonstreerinud oma kolme tugevaimat külge: vaimukat dialoogi, elavat keeruliste sündmuste fabuleerimise oskust ja sujuvalt loetavat teksti.

Kui midagi ette heita, siis "Liivakella kaela" ebaühtlast tempot ja finaali, "Skalbiküti" ja "Morituri te salutanti" moraliseerivat tooni. Eetiliste probleemidega võitlevad Tarlapi protagonistid kõigis juttudes, ent kahes viimatinimetus jäi kohati mulje mingisugusest kibestumisest, mis sundis tegelasi tigedaid monolooge pidama.

Kogumiku silmaganähtav mõju minule seisneb aga selles, et üritan lähemal ajal viia end kurssi ka ka autori muude tekstidega.

Lõpuks siis on ka Tarlap kaante vahele saanud. Ja loodame, et teda saab kaante vahele edaspidigi, sest minusugune laisk inimene ei viitsi raamatukogus vanade ajalehevirnade vahel vedeleda.

Raamatu sisu oli küll napp, aga see-eest kvaliteetne. Parimaks looks loeks mina "Vampiirilõksu", oma paranoilise õhkkonnaga. Samuti ei saa äramärkimatta jätta mitteulmelist nimilugu oma muretult macholiku stiiliga. Teised lood on natuke kehvemad, aga see ei tähenda, et nad lugeda ei kõlbaks. Kindel viis, soovitan kõigil lugeda!

Viitsimine üldse selliste süzheede ja tegelastega mingeid jutte kirjutada. Aga tulemus saab – kui mitte nauditav, siis talutav. On kombeks võrrelda Ljuuer Bergi ja Tarlapi Tiitu... no vat siis, ma ütleks, et Tarlapi arusaam ja lähenemine on ehk keskmiselt tasemelt kirjanduslisemad, Bergi tipud aga löövad Tarlapi tippe. Kuigi suht sama asja nad ajavad.

Mis kogumikust meelde jääb? Osavad immiteerimiskatsed, mingi teatava stiili järgiaimamine. Stiil ise aga kipub puudu jääma. Tarlapi meetod on üskipulgi kõige üleskirjutamine, mida kangelased loost teavad. Peale loo aga nende jaoks muud maailma ei eksisteeri, tegelastel pole ajalugu, minevikku, rahvust, veendumusi (no mõni üksik), harjumusi, seksuaalsust, kiikse. Vahest harva on neil unenäod, peale selle on nad vaid teatavate isikuomadustega Vapper Detektiiv, Inspektor, Naiivne Neiu, Kaabakas, Teadlane, Paha Salaagent, Hea Salaagent jne. Tahan öelda, et jättes tegelased ilma taustadest, jättes ilma rahvusest, võtab Tarlap endalt võimaluse teha lugu huvitavamaks. Sama kehtib ka juutudes kasutatava maailma kohta.

Peategelane mõtleb palju, ikka ja alati ainult asjast, mõtleb pool lehekülge dialoogilauste vahele ja see pidev seletamine, tühjalt kohalt tolmu üleskeerutamine, tüütab ikka lõpuks ära küll.

Juttudes pole pea ühtegi psühholoogiliselt huvitavalt väljamõeldud ja teostatud, SUBTIILSET stseeni. Tegevus on trafaretne - vestlus, mõtlemine või liikumine punktist A punti B. Pooltoone ja värve üldse on vähe. Tegelased pole võimelised suurteks kirgedeks.

Muidugi ei saagi lood olla mitte tuimad ja kuivad kui nad on teostatud tühjal, dekoratsioonideta laval. Tegevuspaigad on nagu tegelasedki ja sestap kogumik ka nõukogudeaegseid autoreid meenutab - lood toimuvad "kusagil Läänes", seda markeeritakse väljamaiste sigaretimarkide, autode ja joogipoolise ohtra mainimisega ning eesmärgiks on kapitaliühiskonna pahede järjekindel piitsutamine. Võibolla oleks minu hinne (ja ka elamus) palli võrra kõrgemad, kui need Tarlapi lood oleks toimunud reaalsel maal, reaalses keskkonnas. Siis tulnuks teksti ka rohkem motiive, lõngu, nüansirikkust. Sellisel kujul oli ikka suht igav... rääkimata et ulme poole pealt polnd nagu üldse midagi.

Neljas jutt mulle ometi väga meeldis. Maitse asi.

Kogumikule minu poolt kõrgeim hinne.

Indrek Hargla on täiesti õigustatult viidanud mitmetele vajakajäämistele psühholoogilises jm pooles, mis tõepoolest kohati häirima hakkavad, aga kõige enam hakkas lõpuks häirima autori maailmavaate järgi loodud maailm, mis ei tundu kuigi usutav. Tõepoolest, on ju maailmas palju korruptsiooni, valskust ja valet, aga et see olekski kogu maailma sisu, et kogu ühiskond vaid sellel püsikski (pluss mõningad absoluutse vastasmärgiga traditsioonilised superkangelased), tundub võimatu. Puhas korruptantlus ja räigeim omakasu ning selge-siiras idealism nagu Tarlapi mustvalges maailmas, see ei ole vist enam päris tänase päeva lugemismaterjal, ei üht ega teist pidi.

Samas oli neid jutte siiski päris mõnus lugeda, hoolimata ka sellest usutamatuse tundest, mistõttu madalamaks hinnet ka võtta ei tahaks. Ja kindlasti on ka paljusid, keda Tarlapi selline lähenemine asjale üldse ei häiri.