Kasutajainfo

Tiit Tarlap

13.11.1954-24.02.2017

  • Eesti

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Viiking, kes armastas haisid

(kogumik aastast 2001)

eesti keeles: Pärnu, Omakirjastus, 2001

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
8
2
4
0
0
Keskmine hinne
4.286
Arvustused (14)

Tarlapi kogumik jätab väljastpoolt mulje nagu oleks tegu seitsmekümnendatel välja antud raamatuga ja ei tahakski uskuda, et tiitellehel on aastaarv 2001. Teine sisu otseselt mittepuudutav tähelepanek on see, et autori kirjutatud juttude arvu silmas pidades võinuks kogumik poole paksem olla. Ei tea, kas raamatuna seni mitteilmunud tekstid koondatakse õige pea järgmisesse valikkogusse? Siiski peaks ka käesolev 300-leheküljeline valik andma küllalt hea ülevaate Tarlapi loomingust, eriti muidugi neile, kes maakonnalehti, kus autor end peamiselt ilmutanud on, ei loe.

"Viiking, kes armastas haisid" on raamat mida julgen soovitada ka teistele, kartmata hiljem peksa saada. Ehkki ma pole kõigist lugudest sillas, on 40%-line täistabamus kogumiku kohta väga kõrge näitaja. Pean siin silmas mitteulmelist nimilugu ja lühiromaani "Vampiirilõks". Neis kahes tekstis on autor minu meelest demonstreerinud oma kolme tugevaimat külge: vaimukat dialoogi, elavat keeruliste sündmuste fabuleerimise oskust ja sujuvalt loetavat teksti.

Kui midagi ette heita, siis "Liivakella kaela" ebaühtlast tempot ja finaali, "Skalbiküti" ja "Morituri te salutanti" moraliseerivat tooni. Eetiliste probleemidega võitlevad Tarlapi protagonistid kõigis juttudes, ent kahes viimatinimetus jäi kohati mulje mingisugusest kibestumisest, mis sundis tegelasi tigedaid monolooge pidama.

Kogumiku silmaganähtav mõju minule seisneb aga selles, et üritan lähemal ajal viia end kurssi ka ka autori muude tekstidega.

Teksti loeti eesti keeles

Lõpuks siis on ka Tarlap kaante vahele saanud. Ja loodame, et teda saab kaante vahele edaspidigi, sest minusugune laisk inimene ei viitsi raamatukogus vanade ajalehevirnade vahel vedeleda.

Raamatu sisu oli küll napp, aga see-eest kvaliteetne. Parimaks looks loeks mina "Vampiirilõksu", oma paranoilise õhkkonnaga. Samuti ei saa äramärkimatta jätta mitteulmelist nimilugu oma muretult macholiku stiiliga. Teised lood on natuke kehvemad, aga see ei tähenda, et nad lugeda ei kõlbaks. Kindel viis, soovitan kõigil lugeda!

Teksti loeti eesti keeles

Alustasin lihavõtete ajal Eesti ulme antoloogia lugemisega ja üsna loomulikult paljukiidetud Tiit Tarlapi loomingust. ”Kaduviku paladiinid” ja ”Vihkamise suund” veensid, et Hargla kõrval on eesti ulmes vähemalt üks sama kõva tegija. Ostsin jalamaid Tarlapi kogumiku ja lugesin paari päevaga läbi. Olen vääga rahul. Üksnes ”Skalbikütt” tõi kaasa reaktsiooni ”käis kah” (=kolm), ka nimijutt jättis suhteliselt külmaks (hindaksin vast neljaga). Kolmest ülejäänust on vaieldamatult parim ”Vampiirilõks”, kuid ka teised pakkusid naudingut. Seega – selge viis.

NB! Jõuludest saati vältisin selle kogumiku ostmist lootusetu kaanekujunduse pärast. Hea, et sisu ei vastanud vormile.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjanik Tarlapi kõige tugevam külg on viitsimine.

Viitsimine üldse selliste süzheede ja tegelastega mingeid jutte kirjutada. Aga tulemus saab – kui mitte nauditav, siis talutav. On kombeks võrrelda Ljuuer Bergi ja Tarlapi Tiitu... no vat siis, ma ütleks, et Tarlapi arusaam ja lähenemine on ehk keskmiselt tasemelt kirjanduslisemad, Bergi tipud aga löövad Tarlapi tippe. Kuigi suht sama asja nad ajavad.

Mis kogumikust meelde jääb? Osavad immiteerimiskatsed, mingi teatava stiili järgiaimamine. Stiil ise aga kipub puudu jääma. Tarlapi meetod on üskipulgi kõige üleskirjutamine, mida kangelased loost teavad. Peale loo aga nende jaoks muud maailma ei eksisteeri, tegelastel pole ajalugu, minevikku, rahvust, veendumusi (no mõni üksik), harjumusi, seksuaalsust, kiikse. Vahest harva on neil unenäod, peale selle on nad vaid teatavate isikuomadustega Vapper Detektiiv, Inspektor, Naiivne Neiu, Kaabakas, Teadlane, Paha Salaagent, Hea Salaagent jne. Tahan öelda, et jättes tegelased ilma taustadest, jättes ilma rahvusest, võtab Tarlap endalt võimaluse teha lugu huvitavamaks. Sama kehtib ka juutudes kasutatava maailma kohta.

Peategelane mõtleb palju, ikka ja alati ainult asjast, mõtleb pool lehekülge dialoogilauste vahele ja see pidev seletamine, tühjalt kohalt tolmu üleskeerutamine, tüütab ikka lõpuks ära küll.

Juttudes pole pea ühtegi psühholoogiliselt huvitavalt väljamõeldud ja teostatud, SUBTIILSET stseeni. Tegevus on trafaretne - vestlus, mõtlemine või liikumine punktist A punti B. Pooltoone ja värve üldse on vähe. Tegelased pole võimelised suurteks kirgedeks.

Muidugi ei saagi lood olla mitte tuimad ja kuivad kui nad on teostatud tühjal, dekoratsioonideta laval. Tegevuspaigad on nagu tegelasedki ja sestap kogumik ka nõukogudeaegseid autoreid meenutab - lood toimuvad "kusagil Läänes", seda markeeritakse väljamaiste sigaretimarkide, autode ja joogipoolise ohtra mainimisega ning eesmärgiks on kapitaliühiskonna pahede järjekindel piitsutamine. Võibolla oleks minu hinne (ja ka elamus) palli võrra kõrgemad, kui need Tarlapi lood oleks toimunud reaalsel maal, reaalses keskkonnas. Siis tulnuks teksti ka rohkem motiive, lõngu, nüansirikkust. Sellisel kujul oli ikka suht igav... rääkimata et ulme poole pealt polnd nagu üldse midagi.

Teksti loeti eesti keeles

Tekkis tunne, et loen ulmeelementidega krimijuttusid. Ja kohati kuidagi väga seebilik, nagu oleks tegu ehtsa naistekaga.

Neljas jutt mulle ometi väga meeldis. Maitse asi.

Teksti loeti eesti keeles

Väga hea kogumik. Tegemist on vaieldamatult tipptasemel lugudega, mille lugemine on puhas nauding. Eelnevatest kommentaaridest nõustuks ehk enim Arvi Nikkarevi öelduga. Viimasel ajal tugevasti reklaamitud Indrek Hargla kõrval on Eestis teisigi tasemel ulmekirjanikke. Tiit Tarlap on kaheldamatult üks neist. Julgeks isegi teatud mõttes ketserlusse langeda ja öelda, et absoluutskaalal võib Tarlap Harglat kirjutamis- ja fabuleerimisoskuse poolest isegi pisut ületada. Samas jääb ta ilmselgelt alla produktiivsuses.

Kogumikule minu poolt kõrgeim hinne.

Teksti loeti eesti keeles

Ei olnud hirmus hea, ei olnud ka halb. Oli madinat, oli krimit, oli ulmetki igas loos. M6nes rohkem, m6nes v2hem. Tarlap v6iks kahtlemata rohkem kirjutada, sest lugeda k6lbab ta ju h2sti. Mis mind kergelt h2mmastama paneb on asjaolu, et otsest arengut tema juttude puhul ei ole - nii esimesed kui tagaumised on yhtlase tasemega (olgu "eldud, et see tase on kindlasti yle keskmise).
Siiski on "hea" talle p2ris paras hinne. Madin ei kuulu just minu lemmikute hulka.
Teksti loeti eesti keeles

Viitsimine klišeid läbivalt välja pidada on kahtlemata omaette väärtus. Samuti võib kogumikku vaadeleda austusavaldusena aegadele, kus mehed olid veel rauast, naised roosast plyyšist, vahtisid raudmeestele suhu ja lasid ennast muu varustuse seas kaasa lohistada, õllekavaimukused olid iroonia tipp ning karakter oli miski, mida näitas biitsepsi ymbermõõt. Hea yhtlane valik, eksponeerib kogu autori vaheldusrikkust ja hiilgavat taset, ka neljanda klassi tasemel kujundus ilmutab täielikku harmooniat sisu ja vormi vahel. Puudub vaid pyhendus Tarzani loojale, seepärast siiski kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Teatud perioodil ja võib-olla ka siis, kui oleksin lugenud neid tekste hõredamalt, pikema aja peale hajutatult, oleksin ehk sellele kogumikule pannud kõrgeima hinde. Praegu jäid aga mitmed asjad kripeldama.

Indrek Hargla on täiesti õigustatult viidanud mitmetele vajakajäämistele psühholoogilises jm pooles, mis tõepoolest kohati häirima hakkavad, aga kõige enam hakkas lõpuks häirima autori maailmavaate järgi loodud maailm, mis ei tundu kuigi usutav. Tõepoolest, on ju maailmas palju korruptsiooni, valskust ja valet, aga et see olekski kogu maailma sisu, et kogu ühiskond vaid sellel püsikski (pluss mõningad absoluutse vastasmärgiga traditsioonilised superkangelased), tundub võimatu. Puhas korruptantlus ja räigeim omakasu ning selge-siiras idealism nagu Tarlapi mustvalges maailmas, see ei ole vist enam päris tänase päeva lugemismaterjal, ei üht ega teist pidi.

Samas oli neid jutte siiski päris mõnus lugeda, hoolimata ka sellest usutamatuse tundest, mistõttu madalamaks hinnet ka võtta ei tahaks. Ja kindlasti on ka paljusid, keda Tarlapi selline lähenemine asjale üldse ei häiri.

Teksti loeti eesti keeles

Liisa Vesik ja Raul Veede on juba eespool kõik olulise ära öelnud: neljas jutt oli ainuke, mis midagi väärt ja kogu kupatus on selline viitsimise teema, et kas keegi viitsib selle läbi lugeda või mitte. Mõlemal juhul suuremat kahju ei sünni, kasust rääkimata. Omapärasuse hõngu lisab ühemõtteliselt DIY hõng raamatu juures: väljaandja koha peal on salapäraselt ainult "Pärnu 2001" ja pealkaanel ilutsevad kriiskavate värvidega joonistatud kriipsujukudest poolpaljas Tarzan koos kellegi mammiga. Fonti vaadates kerkib tahtmatult silme ette pilt selle autorist, kes on joonlauaga tõmmanud paberile kaks paralleelset kriipsu ja nüüd püüdlikult, keel suunurgast väljas, maalib nende vahele tähti. Samas pole mõtet sellise isetegevuse üle irvitada, selline see underground ongi ja liigen lakitus-mukitus võtab ainult ehedust vähemaks. Paraku kui Tarlapilt "mees metsast"- ehedust vähemaks võtta, siis suurt midagi järgi ei jäägi. Keskpärased, või keskpärasest pisut nõrgemad sügava sisuta pretensioonitud, suhteliselt tuimalt paberile pandud ulmelised seikluslood, oleks mu hinnang.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019

Autorite sildid: