Keeruline lugu nende hinnetega. Mingit absoluutset skaalat ei ole võimalik rakendada. Kui oleks kasutusel kõik reaalarvud ühest viieni, siis oleks see vast isegi mõeldav. Kuid mitte ülevaatlik. Ainult subjektiivne. Lisaks veel elus olev ja eestist pärit autor...OK. neli. Ja seda just võrreldes tema teiste juttudega, mida lugenud olen (Hirmul ei ole kodu ja Õnn kestab igaviku). Mis ei ole rohkem kui 2. Ja mida kunagi arvustada ei tahaks.
See lugu annab minu arust vägagi palju lootust, et need, kes end kolmekesi eesti ulme ja fantasykirjanikeks loevad, peavad endale uue nimetuse välja mõtlema. Sest tegelikult on see kirjanik Tarlap.
Hoogne lugu, veenvad võitluskohad. Paar mõnusat süzeega vembutamist, lahe lõpp.
Puudused: dialoog annab küll infot, aga ei ütle midagi uut tegelaste emotsionaalse seisundi kohta. Ei ole pinget jutumärkide sisse jääva ja vahetult nende ümbruses olevate sõnade vahel.
Ma ei saanud ka aru, kuidas mees, kelle keskmine nimi on testosteroon, kelle võitlusoskus põhineb puhtalt elukogenud mehe instinktidel ja noore mehe võimsal kehal ja energial, ei saa hakkama mingi kanaga. Babega.
Kulla autor, seksuaalparteri valik ja ärarääkmine (või võtmine, vägistamine - kuidas soovite)on täpselt samuti ürginstinktide mäng nagu tapmine, oleks tahtnud lugedas mitu korda hüüda.
Sotsiaalkriitilisus on siin veel üks ebameeldiv üllatus, nagu paprika koduses hakklihakastmes. Ei, tegelikult hoopis vastupidi: lugu on päris, lugu on tõeline, see maailm on usutav. Aga just reklaamide lugu on see kodune ja jälk vanaema oma kätega tehtud hakklihakaste. Poleks ju vaja olnud. Massimeelelahutuse töö ja labasus on ju niigi selge.
Oletame, et minu trepikojas sureb just praegu üks süütu tüdruk. Tema surm jääb surmaks vaatamata sellele, kas ma loen praegu Piiblit või vaatan MacGyverit või OMO liposystemi reklaami.
Aga muidu oli see lugu tõeliselt meeldiv üllatus.