See mahult kuhugi lühijutu ja jutustuse piirile jääv tekst ei tekita sellist megavaimustust nagu mõned teised sama autori teosed, aga on piisavalt hea asi siiski.
Tegevus algab 1991. aastal kuskil Eestimaa väikelinnas. Kohalik politseülem aetakse pühapäeva hommikul tööle, kuna miski tüüp on püüdnud linnakese auväärseima perekonna saeveskit põlema panna. Selle perekonna jõukusele alusepanija ja lihtsa puuraidurina alustanud saeveski ehitaja Martin Lungver on just mõne päeva eest 70ndates eluaastates siit ilmast loomulikul teel lahkunud.
Nüüd väidab kinnipüütud ebaõnnestunud süütaja, et tema nimi on Martin Lungver ja ta on 24-aastane, kuigi näeb välja pigem 40-sena.
Ta jutustab politseiülemale oma loo. Veel nädal tagasi oli ta noor ja vaene puuraidur ning aasta oli 1913. Ta sõitis oma paadiga just jõel, millele aastate pärast pidi kerkima suur saeveski, kui miski uhketes riietes saksteseltskond talle soliidset tasu pakkus, kui ta nad Elfiväljale viib, kus suur pidu pidi toimuma. Seltskonnas on ka kaunis naisterahvas Elfi, kes meelitab noore Lungverigi peole, Haldjatantsule.
Peol tarbib ta rohkelt vägijooke, on neiust üsna sissevõetud ja lobiseb, et ehitab kord suure saeveski. Talle öeldakse, et unistustel on see halb omadus mõnikord täide minna. Kui Lungver hommikul raske peaga põõsa alt ärkab, on aasta 1991, nagu talle pikkamisi selgeks saab. Haldjad on varastanud ta elu... ning üks neist elanud kõik need aastad tema nime ja näö varjus.
Üsnagi konfliktivaene, kuid see-eest piisavalt traagiline jutt.