Kasutajainfo

Tiit Tarlap

13.11.1954-24.02.2017

  • Eesti

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Vihkamise suund

(lühiromaan aastast 1997)

ajakirjapublikatsioon: «Pärnu Postimees» 1997; nr 133 (17. juuli) – nr 157 (20. august)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Eesti ulme antoloogia» 2002
Tiit Tarlap «Haldjatants» 2014

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
7
1
0
0
Keskmine hinne
4.182
Arvustused (11)

Nonii, esimene Tiit Tarlapi teksti arvustus BAASis! Valisin avalöögiks pisikese ja teeneka þürii poolt eelmise aasta parimaks ulmelooks tunnistatud «Vihkamise suuna».

Lühiromaan algab nii, nagu üks hea kosmoseooper algama peab: kangelane saab soolaputkast välja ning liigub lähima kõrtsi poole. Loomulikult on igasugustel tumedate ning vähemtumedate struktuuride esindajatel kohe suur huvi meie kangelase vastu... kangelane ei pea ka paljuks miskit finantsi omastada... olgu siis kasvõi poolseadusliku töö eest. Selgub, et mõnusalt tarbijalikus galaktikas toimub segaseid ja kahtlasi lugusid... kaovad tähelaevad jne. Meie kangelane peab asjas selgusele jõudma... see on siis ülesanne mille ta saab julgeolekuteenistuselt, aga ka tumedad jõmmid võtavad kangelasega ühendust... Ahjaa kangelane on endine suure galaktikasõja veteran ning sidepidajaks on nägus naisohvitser. Läheb mölluks!

Mis tegi siis minu silmis selle jutu sedavõrd heaks? Head kirjeldused, reaalne maailm ja isikud ning selge autoripositsioon. Ka täitis autor kõik endale võetud ülesanded: st. kirjutas teksti millest tal jõud ilusasti üle käib... ei hakanud lahendama mingeid ilgelt suuri neetuid filosoofilisi küsimusi, vaid kirjutas mõnusa sotsioloogilis-psühholoogilise alatooniga seiklusloo. Nii nagu neid Harrisongi hästi teeb... võrdlus Harry Harrisoniga pole üldse juhuslik, autor on teda üsna palju lugenud ja hindab ka kõrgelt... nagu minagi. Tean küll, et intellektuaalitsevate eesti fännide hulgas pole Harrison kuigi populaarne, aga siiski võrdlen Tarlapit Harrisoniga. Sest sarnaselt Harry Harrisoniga oskab ka Tiit Tarlap maailma morni palet mõnusa muigega kirjeldada!

Minuarust sai «Vihkamise suund» Stalkeri igati teenitult ning mul on selle üle ilgelthea meel!

Teksti loeti eesti keeles

97''nda aasta originaaljuttude Stalkeri võitja. Mitte et see lugu nyyd iseäranis hea oleks olnud. Ylejäänud nominantidest aga konkurentsitult parim. Võrreldes teise nominantide hulka eksinud Tarlapi jutuga ("Kaduviku Paladiinid") oli maitse vahe igastahes parasjagu suur. Mis annab lootust, et "Eesti oma Harry Harrisoni" sulest võib tulevikus veelgi paremat kraami oodata. Selle jutu lugemiseks spetsiaalselt raamatukokku Pärnu Postimehi lugema ilmselt keegi vabatahtlikult ei lähe. Seetõttu on juttu soovitada ilmsesti mõttetu. Kui aga Tarlapi nimi kunagi mõnel raamatukaanel silma peaks jääma, siis andke tuld!
Teksti loeti eesti keeles

Siin ta nüüd siis on, esimene Stalkeri-laureaat! Sisust on Jürka piisava põhjalikkusega rääkinud, tahaks vaid rõhutada, et mulle tundus see jutustus oluliselt süngemaid toone rõhutav.

Plutokraatide valitsetavas Galaktikas hakkavad toimuma «Kadureisid», kaovad tähelaevad ning selle ürituse taga on rühmitus, kelle eesmärgiks tekitada paanikat ning suunata inimeste viha poliitikute vastu. Kes on selle muide igati ära teeninud. Nagu poliitikud alati. «Poliitik» on Tiit Tarlapi puhul üldse rohkem nagu sõimusõna ja mulle see sobib!

Tarlap näitab üsna ühemõtteliselt, et pole olemas häid ja halbu poliitikuid, vasakpoolseid ja parempoolseid (ükskõik siis kumb pool kelle jaoks halb, kelle jaoks hea). Ning et kaugeltki mitte pole olemas tavaliste inimeste heaolu nimel tegutsevaid poliitikuid. Mitte ükski poliitiline rühmitus pole (maailma ajaloos mitte üheski riigis kunagi olnud ega hakkagi vist olema) näoga oma rahva poole, vaid ühe teise kehaosaga... (laenatud fraas, aga sobis siia imehästi)

Ja need poliitikud (plutokraatia) hakkavad siis «Vihkamise suunas» igast suunast saama! Nii, et see nö negatiivne tegelane, kes neid tähelaevu röövib, osutub lõpuks täiesti õige asja eest võitlejaks, absoluutselt sümboolne on aga ka lõpp, kus tuleb välja, et temagi tegevust juhtis ning temaga manipuleeris lihtsalt üks teine poliitikute rühmitus. Kättemaks tuleb valus!

Korralik intriig, huvitavad tegelased, mulle täielikult sobivad ideoloogilised sedastused ning igati tasemel stoori teevad sellest ühe õnnestunuima kodumaise sotsiaalse kosmoseooperi.

Teksti loeti eesti keeles

Hamba all see lugu just ei karju, aga midagi niiiiiiiii väga erilist ma selles ka ära ei tundnud. Tüüpiline Tarlap. Ilmselt hakkab see jutustus juba mõne aja pärast mu mälus segunema "Kaduviku paladiinidega", igal juhul väga sarnane miljöö ja feeling.
Teksti loeti eesti keeles

Sain tuttavaks Tarlapi loominguga "Eesti ulme antoloogia" nime kandva kogumiku vahendusel. Ja peab ütlema, et oli meeldiv tutvuda. "Vihkamise suund" oli tõesti olemuselt veidi "Kaduviku paladiinide" sarnane, kuid häirima see ei hakanud. "Vihkamise suund" oli veidi üksikasjalikum ja humoorikam.
Teksti loeti eesti keeles

Loo algus mulle üldsiselt meeldis, kuna üsna kiiresti sai selgeks mida oodata. Ka kangelase läbikäimine naisagendiga oli asjaliku bravuuriga edasi antud, ehkki lõõpimist (ja seda kogu teksti lõikes) oleks võinud vähem saada. Intrigeeriv oli ka "kadulaevade" mõistatuse ülesseadmine, ning kosmosereiside mehhanika ja taustade kirjeldamisel oli ka tööd tehtud. Edasi hakkas aga lugu lahti vajuma, sisuliselt mingit põnevuse arendust polnud, nii kui kosmosesse jõuti, algas intriigide lahtiseletamine ja kuna nende käiku tekstis eelnevalt suurt polnud avatud, oli seda kaunis raske jälgida. Ei ole ma ka päris kindel kas loo ideoloogiliste põhjenduste väljatoomine Arderi ja maigreni jutuajamises - nii otsese ja lahtise tekstiga - oli nüüd kõige targem võte. Jah, muidugi võiks nendele pisiasjadele tähelepanu mitte pöörata, kui muidu oleks lugu saanud nö fiilinguga parasjagu vürtsitet. Minu jaoks paraku ei saanud. Viimane kolmandik kiskus juba liiga igavaks ja tuimaks. Igati õiged ja ilusad poliitilised ideed on välja deklameeritud, ent nad tuleks jutus välja mängida, teostada, neid illustreerida. Siiski, viimast peatükki võib üsna õnnestunuks pidada. Eelnenu oli aga liialt lahja. Nõustudes küll autori ideoloogiliste sedastustega, saan ma parema hinde panna vaid siis, kui lugu oleks veidi teises võtmes teostatud olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Kui mitte muud, siis autori maailmavaatest annab see teos koos "Paladiinidega" küll selge ettekujutuse. Mitte et ma Tarlapi seisukohti selles osas ei jagaks, aga kohati tundus küll et oleks parem kui see guashvärvikiht, millega poliitikute ilgus meie ette maaliti, natukene õhem oleks.

Aga midagi olulist on loole raske ette heita. On olemas kosmos, mõistatuslik nähtus mis vajab lahendamist, allakäinud (või romantilisel moel allakäimist teesklev) tippagendist peategelane, kättemaksu otsiv ülekohtuselt kannatanud sõjakangelane ja Kurjus Saab Oma Palga(tm). Mida muud ühelt kosmoseooperilt ikka tahta!

Teksti loeti eesti keeles

See tekst meeldis mulle enam kui "Kaduviku paladiinid". Kui üldse miski, siis vbl tõespoolest pisut tõrva tilgutab asjale maailmavaateline loosunglikkus. Samuti maailma primitiivsus. Olgu pealegi kirjutamise ajaks 1990. aastad, fookus lihtsalt oli spioonilool, mis juhtumisi oli tõstetud Linnutee taustale.
Teksti loeti eesti keeles

1998. aastal Stalkeri võitnud "Vihkamise suund" on nüüdseks jõudnud kolm korda trükis ilmuda, viimati Tarlapi autorikogumikus "Haldjatants". Arvestades seda, et 1997. aastal ajalehesabas ilmunud versioon rühiromaanist on paljudele huvilistele raskesti kättesaadav, siis ei ole seda liiga palju. "Eesti ulme antoloogias" ja "Haldjatantsus" esitatakse "Vihkamise suund" koos Tarlapi teise lühiromaani, "Kaduviku paladiinidega". BAASi arvustustest on näha, et sageli võrreldaksegi neid kahte jutustust omavahel. Kuna ma "Kaduviku paladiine" veel lugenud ei ole, jätan vastava võrdluse siinkohal ära.
 
Selle asemel võrdlen "Vihkamise suunda" Tarlapi 2012. aastal ilmunud romaani, "Roheliste lippude reservaadiga".  RLRi võib määratleda nii ulmeromaani kui krimiromaanina. On toimunud kuritegu ja mingi luureorganisatsioon viib läbi juurdlust. Ühel hetkel kaasatakse uurimisse süüdilavastatud endine ohvitser, kes saadetake sündmuskohale infot koguma... Üldjoontes sarnane on ka VSa lugu, see on ulmekuues krimilugu.
 
Autori suhtumine tsivilisatsiooni ja inimloomuse võimesse muutuda, on VSs ja RLRs ühesugune. Küsimus eliidist ja mida sellega teha, paistab Tarlapile laiemalt omane olevat ja tegelased kannavad autori agendat teoses edasi. VS on tavaline Tarlap.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: november 2019
oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019

Autorite sildid: