Lühiromaan algab nii, nagu üks hea kosmoseooper algama peab: kangelane saab soolaputkast välja ning liigub lähima kõrtsi poole. Loomulikult on igasugustel tumedate ning vähemtumedate struktuuride esindajatel kohe suur huvi meie kangelase vastu... kangelane ei pea ka paljuks miskit finantsi omastada... olgu siis kasvõi poolseadusliku töö eest. Selgub, et mõnusalt tarbijalikus galaktikas toimub segaseid ja kahtlasi lugusid... kaovad tähelaevad jne. Meie kangelane peab asjas selgusele jõudma... see on siis ülesanne mille ta saab julgeolekuteenistuselt, aga ka tumedad jõmmid võtavad kangelasega ühendust... Ahjaa kangelane on endine suure galaktikasõja veteran ning sidepidajaks on nägus naisohvitser. Läheb mölluks!
Mis tegi siis minu silmis selle jutu sedavõrd heaks? Head kirjeldused, reaalne maailm ja isikud ning selge autoripositsioon. Ka täitis autor kõik endale võetud ülesanded: st. kirjutas teksti millest tal jõud ilusasti üle käib... ei hakanud lahendama mingeid ilgelt suuri neetuid filosoofilisi küsimusi, vaid kirjutas mõnusa sotsioloogilis-psühholoogilise alatooniga seiklusloo. Nii nagu neid Harrisongi hästi teeb... võrdlus Harry Harrisoniga pole üldse juhuslik, autor on teda üsna palju lugenud ja hindab ka kõrgelt... nagu minagi. Tean küll, et intellektuaalitsevate eesti fännide hulgas pole Harrison kuigi populaarne, aga siiski võrdlen Tarlapit Harrisoniga. Sest sarnaselt Harry Harrisoniga oskab ka Tiit Tarlap maailma morni palet mõnusa muigega kirjeldada!
Minuarust sai «Vihkamise suund» Stalkeri igati teenitult ning mul on selle üle ilgelthea meel!