Tiit Tarlap

Lühiromaan algab nii, nagu üks hea kosmoseooper algama peab: kangelane saab soolaputkast välja ning liigub lähima kõrtsi poole. Loomulikult on igasugustel tumedate ning vähemtumedate struktuuride esindajatel kohe suur huvi meie kangelase vastu... kangelane ei pea ka paljuks miskit finantsi omastada... olgu siis kasvõi poolseadusliku töö eest. Selgub, et mõnusalt tarbijalikus galaktikas toimub segaseid ja kahtlasi lugusid... kaovad tähelaevad jne. Meie kangelane peab asjas selgusele jõudma... see on siis ülesanne mille ta saab julgeolekuteenistuselt, aga ka tumedad jõmmid võtavad kangelasega ühendust... Ahjaa kangelane on endine suure galaktikasõja veteran ning sidepidajaks on nägus naisohvitser. Läheb mölluks!

Mis tegi siis minu silmis selle jutu sedavõrd heaks? Head kirjeldused, reaalne maailm ja isikud ning selge autoripositsioon. Ka täitis autor kõik endale võetud ülesanded: st. kirjutas teksti millest tal jõud ilusasti üle käib... ei hakanud lahendama mingeid ilgelt suuri neetuid filosoofilisi küsimusi, vaid kirjutas mõnusa sotsioloogilis-psühholoogilise alatooniga seiklusloo. Nii nagu neid Harrisongi hästi teeb... võrdlus Harry Harrisoniga pole üldse juhuslik, autor on teda üsna palju lugenud ja hindab ka kõrgelt... nagu minagi. Tean küll, et intellektuaalitsevate eesti fännide hulgas pole Harrison kuigi populaarne, aga siiski võrdlen Tarlapit Harrisoniga. Sest sarnaselt Harry Harrisoniga oskab ka Tiit Tarlap maailma morni palet mõnusa muigega kirjeldada!

Minuarust sai «Vihkamise suund» Stalkeri igati teenitult ning mul on selle üle ilgelthea meel!

Plutokraatide valitsetavas Galaktikas hakkavad toimuma «Kadureisid», kaovad tähelaevad ning selle ürituse taga on rühmitus, kelle eesmärgiks tekitada paanikat ning suunata inimeste viha poliitikute vastu. Kes on selle muide igati ära teeninud. Nagu poliitikud alati. «Poliitik» on Tiit Tarlapi puhul üldse rohkem nagu sõimusõna ja mulle see sobib!

Tarlap näitab üsna ühemõtteliselt, et pole olemas häid ja halbu poliitikuid, vasakpoolseid ja parempoolseid (ükskõik siis kumb pool kelle jaoks halb, kelle jaoks hea). Ning et kaugeltki mitte pole olemas tavaliste inimeste heaolu nimel tegutsevaid poliitikuid. Mitte ükski poliitiline rühmitus pole (maailma ajaloos mitte üheski riigis kunagi olnud ega hakkagi vist olema) näoga oma rahva poole, vaid ühe teise kehaosaga... (laenatud fraas, aga sobis siia imehästi)

Ja need poliitikud (plutokraatia) hakkavad siis «Vihkamise suunas» igast suunast saama! Nii, et see nö negatiivne tegelane, kes neid tähelaevu röövib, osutub lõpuks täiesti õige asja eest võitlejaks, absoluutselt sümboolne on aga ka lõpp, kus tuleb välja, et temagi tegevust juhtis ning temaga manipuleeris lihtsalt üks teine poliitikute rühmitus. Kättemaks tuleb valus!

Korralik intriig, huvitavad tegelased, mulle täielikult sobivad ideoloogilised sedastused ning igati tasemel stoori teevad sellest ühe õnnestunuima kodumaise sotsiaalse kosmoseooperi.

Aga midagi olulist on loole raske ette heita. On olemas kosmos, mõistatuslik nähtus mis vajab lahendamist, allakäinud (või romantilisel moel allakäimist teesklev) tippagendist peategelane, kättemaksu otsiv ülekohtuselt kannatanud sõjakangelane ja Kurjus Saab Oma Palga(tm). Mida muud ühelt kosmoseooperilt ikka tahta!