Kasutajainfo

Tiit Tarlap

13.11.1954-24.02.2017

  • Eesti

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Vihkamise suund

(lühiromaan aastast 1997)

ajakirjapublikatsioon: «Pärnu Postimees» 1997; nr 133 (17. juuli) – nr 157 (20. august)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Eesti ulme antoloogia» 2002
Tiit Tarlap «Haldjatants» 2014

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
7
1
0
0
Keskmine hinne
4.182
Arvustused (11)

Nonii, esimene Tiit Tarlapi teksti arvustus BAASis! Valisin avalöögiks pisikese ja teeneka þürii poolt eelmise aasta parimaks ulmelooks tunnistatud «Vihkamise suuna».

Lühiromaan algab nii, nagu üks hea kosmoseooper algama peab: kangelane saab soolaputkast välja ning liigub lähima kõrtsi poole. Loomulikult on igasugustel tumedate ning vähemtumedate struktuuride esindajatel kohe suur huvi meie kangelase vastu... kangelane ei pea ka paljuks miskit finantsi omastada... olgu siis kasvõi poolseadusliku töö eest. Selgub, et mõnusalt tarbijalikus galaktikas toimub segaseid ja kahtlasi lugusid... kaovad tähelaevad jne. Meie kangelane peab asjas selgusele jõudma... see on siis ülesanne mille ta saab julgeolekuteenistuselt, aga ka tumedad jõmmid võtavad kangelasega ühendust... Ahjaa kangelane on endine suure galaktikasõja veteran ning sidepidajaks on nägus naisohvitser. Läheb mölluks!

Mis tegi siis minu silmis selle jutu sedavõrd heaks? Head kirjeldused, reaalne maailm ja isikud ning selge autoripositsioon. Ka täitis autor kõik endale võetud ülesanded: st. kirjutas teksti millest tal jõud ilusasti üle käib... ei hakanud lahendama mingeid ilgelt suuri neetuid filosoofilisi küsimusi, vaid kirjutas mõnusa sotsioloogilis-psühholoogilise alatooniga seiklusloo. Nii nagu neid Harrisongi hästi teeb... võrdlus Harry Harrisoniga pole üldse juhuslik, autor on teda üsna palju lugenud ja hindab ka kõrgelt... nagu minagi. Tean küll, et intellektuaalitsevate eesti fännide hulgas pole Harrison kuigi populaarne, aga siiski võrdlen Tarlapit Harrisoniga. Sest sarnaselt Harry Harrisoniga oskab ka Tiit Tarlap maailma morni palet mõnusa muigega kirjeldada!

Minuarust sai «Vihkamise suund» Stalkeri igati teenitult ning mul on selle üle ilgelthea meel!

Teksti loeti eesti keeles

97''nda aasta originaaljuttude Stalkeri võitja. Mitte et see lugu nyyd iseäranis hea oleks olnud. Ylejäänud nominantidest aga konkurentsitult parim. Võrreldes teise nominantide hulka eksinud Tarlapi jutuga ("Kaduviku Paladiinid") oli maitse vahe igastahes parasjagu suur. Mis annab lootust, et "Eesti oma Harry Harrisoni" sulest võib tulevikus veelgi paremat kraami oodata. Selle jutu lugemiseks spetsiaalselt raamatukokku Pärnu Postimehi lugema ilmselt keegi vabatahtlikult ei lähe. Seetõttu on juttu soovitada ilmsesti mõttetu. Kui aga Tarlapi nimi kunagi mõnel raamatukaanel silma peaks jääma, siis andke tuld!
Teksti loeti eesti keeles

Siin ta nüüd siis on, esimene Stalkeri-laureaat! Sisust on Jürka piisava põhjalikkusega rääkinud, tahaks vaid rõhutada, et mulle tundus see jutustus oluliselt süngemaid toone rõhutav.

Plutokraatide valitsetavas Galaktikas hakkavad toimuma «Kadureisid», kaovad tähelaevad ning selle ürituse taga on rühmitus, kelle eesmärgiks tekitada paanikat ning suunata inimeste viha poliitikute vastu. Kes on selle muide igati ära teeninud. Nagu poliitikud alati. «Poliitik» on Tiit Tarlapi puhul üldse rohkem nagu sõimusõna ja mulle see sobib!

Tarlap näitab üsna ühemõtteliselt, et pole olemas häid ja halbu poliitikuid, vasakpoolseid ja parempoolseid (ükskõik siis kumb pool kelle jaoks halb, kelle jaoks hea). Ning et kaugeltki mitte pole olemas tavaliste inimeste heaolu nimel tegutsevaid poliitikuid. Mitte ükski poliitiline rühmitus pole (maailma ajaloos mitte üheski riigis kunagi olnud ega hakkagi vist olema) näoga oma rahva poole, vaid ühe teise kehaosaga... (laenatud fraas, aga sobis siia imehästi)

Ja need poliitikud (plutokraatia) hakkavad siis «Vihkamise suunas» igast suunast saama! Nii, et see nö negatiivne tegelane, kes neid tähelaevu röövib, osutub lõpuks täiesti õige asja eest võitlejaks, absoluutselt sümboolne on aga ka lõpp, kus tuleb välja, et temagi tegevust juhtis ning temaga manipuleeris lihtsalt üks teine poliitikute rühmitus. Kättemaks tuleb valus!

Korralik intriig, huvitavad tegelased, mulle täielikult sobivad ideoloogilised sedastused ning igati tasemel stoori teevad sellest ühe õnnestunuima kodumaise sotsiaalse kosmoseooperi.

Teksti loeti eesti keeles

Hamba all see lugu just ei karju, aga midagi niiiiiiiii väga erilist ma selles ka ära ei tundnud. Tüüpiline Tarlap. Ilmselt hakkab see jutustus juba mõne aja pärast mu mälus segunema "Kaduviku paladiinidega", igal juhul väga sarnane miljöö ja feeling.
Teksti loeti eesti keeles

Sain tuttavaks Tarlapi loominguga "Eesti ulme antoloogia" nime kandva kogumiku vahendusel. Ja peab ütlema, et oli meeldiv tutvuda. "Vihkamise suund" oli tõesti olemuselt veidi "Kaduviku paladiinide" sarnane, kuid häirima see ei hakanud. "Vihkamise suund" oli veidi üksikasjalikum ja humoorikam.
Teksti loeti eesti keeles

Loo algus mulle üldsiselt meeldis, kuna üsna kiiresti sai selgeks mida oodata. Ka kangelase läbikäimine naisagendiga oli asjaliku bravuuriga edasi antud, ehkki lõõpimist (ja seda kogu teksti lõikes) oleks võinud vähem saada. Intrigeeriv oli ka "kadulaevade" mõistatuse ülesseadmine, ning kosmosereiside mehhanika ja taustade kirjeldamisel oli ka tööd tehtud. Edasi hakkas aga lugu lahti vajuma, sisuliselt mingit põnevuse arendust polnud, nii kui kosmosesse jõuti, algas intriigide lahtiseletamine ja kuna nende käiku tekstis eelnevalt suurt polnud avatud, oli seda kaunis raske jälgida. Ei ole ma ka päris kindel kas loo ideoloogiliste põhjenduste väljatoomine Arderi ja maigreni jutuajamises - nii otsese ja lahtise tekstiga - oli nüüd kõige targem võte. Jah, muidugi võiks nendele pisiasjadele tähelepanu mitte pöörata, kui muidu oleks lugu saanud nö fiilinguga parasjagu vürtsitet. Minu jaoks paraku ei saanud. Viimane kolmandik kiskus juba liiga igavaks ja tuimaks. Igati õiged ja ilusad poliitilised ideed on välja deklameeritud, ent nad tuleks jutus välja mängida, teostada, neid illustreerida. Siiski, viimast peatükki võib üsna õnnestunuks pidada. Eelnenu oli aga liialt lahja. Nõustudes küll autori ideoloogiliste sedastustega, saan ma parema hinde panna vaid siis, kui lugu oleks veidi teises võtmes teostatud olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Kui mitte muud, siis autori maailmavaatest annab see teos koos "Paladiinidega" küll selge ettekujutuse. Mitte et ma Tarlapi seisukohti selles osas ei jagaks, aga kohati tundus küll et oleks parem kui see guashvärvikiht, millega poliitikute ilgus meie ette maaliti, natukene õhem oleks.

Aga midagi olulist on loole raske ette heita. On olemas kosmos, mõistatuslik nähtus mis vajab lahendamist, allakäinud (või romantilisel moel allakäimist teesklev) tippagendist peategelane, kättemaksu otsiv ülekohtuselt kannatanud sõjakangelane ja Kurjus Saab Oma Palga(tm). Mida muud ühelt kosmoseooperilt ikka tahta!

Teksti loeti eesti keeles

See tekst meeldis mulle enam kui "Kaduviku paladiinid". Kui üldse miski, siis vbl tõespoolest pisut tõrva tilgutab asjale maailmavaateline loosunglikkus. Samuti maailma primitiivsus. Olgu pealegi kirjutamise ajaks 1990. aastad, fookus lihtsalt oli spioonilool, mis juhtumisi oli tõstetud Linnutee taustale.
Teksti loeti eesti keeles

1998. aastal Stalkeri võitnud "Vihkamise suund" on nüüdseks jõudnud kolm korda trükis ilmuda, viimati Tarlapi autorikogumikus "Haldjatants". Arvestades seda, et 1997. aastal ajalehesabas ilmunud versioon rühiromaanist on paljudele huvilistele raskesti kättesaadav, siis ei ole seda liiga palju. "Eesti ulme antoloogias" ja "Haldjatantsus" esitatakse "Vihkamise suund" koos Tarlapi teise lühiromaani, "Kaduviku paladiinidega". BAASi arvustustest on näha, et sageli võrreldaksegi neid kahte jutustust omavahel. Kuna ma "Kaduviku paladiine" veel lugenud ei ole, jätan vastava võrdluse siinkohal ära.
 
Selle asemel võrdlen "Vihkamise suunda" Tarlapi 2012. aastal ilmunud romaani, "Roheliste lippude reservaadiga".  RLRi võib määratleda nii ulmeromaani kui krimiromaanina. On toimunud kuritegu ja mingi luureorganisatsioon viib läbi juurdlust. Ühel hetkel kaasatakse uurimisse süüdilavastatud endine ohvitser, kes saadetake sündmuskohale infot koguma... Üldjoontes sarnane on ka VSa lugu, see on ulmekuues krimilugu.
 
Autori suhtumine tsivilisatsiooni ja inimloomuse võimesse muutuda, on VSs ja RLRs ühesugune. Küsimus eliidist ja mida sellega teha, paistab Tarlapile laiemalt omane olevat ja tegelased kannavad autori agendat teoses edasi. VS on tavaline Tarlap.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Andresoni lugu esindab viimasel ajal esinevat nähtust, kus eesti autor kirjutab pastišši eesti keelde tõlkimata teos(t)e põhjal. Antud juhul on selleks siis Arthur C. Clarke'i jutustus A Meeting with Medusa ja sellel baseeruv Stephen Baxteri ja Alastair Reynoldsi romaan The Medusa Chronicles. Tegevuskohaks üheksateistkümnendale "Täheajale" sobivalt planeet Veenus. 
Jäi nagu natuke väheütlevaks, ehk ka seetõttu, et ma pole loo aluseks olevaid tekste lugenud. Hinde osas kõhklesin mõnda aega "3" ja "4" vahel, olgu siis "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Lühiromaani peategelaseks on Weinbergi varasemast loomingust tuntud Mike Suoar, kes sedapuhku Veenuse-koloonias oma süstikuga inimesi orbitaali ja planeedi vahet veab. Süstiku saboteerimisele järgnenud katastroofi tõttu tuleb Suoaril ja ta kaaslastel Veenuse inimvaenulikes tingimustes ellu jääda, ent planeedil on neile veelgi üllatusi varuks...
Selline üsna tavaline Weinbergi lugu. On kosmost, seiklust ja madinat. Lugeda kõlbab. 
Teksti loeti eesti keeles

Kauges tulevikus domineerib Maal islam, inimkond on hädas kliimasoojenemisega ja on käivitatud ulatuslik projekt Veenuse terraformimiseks. Loo peategelaseks on noor bioloogiaspetsialist Hassan Petrovitš Maksutov, kelle mõjuvõimas isa talle paremat rakendust leidmata Veenusele tööle suunab. Veenusel kohtub Hassan Miriami-nimelise neiuga ja ühiselt hakkavad armunud välja töötama haridusotstarbelist virtuaalreaalsuses toimuvat "mõttetuuri" "Unistus Veenusest"...
Rahulikus tempos kulgev lugu, mis kõlbas täitsa lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles

Veenuse atmosfääris paiknevas Anchisese-nimelises koloniaallinnas on toimunud ränk kuritegu: elutagamissüsteemide saboteerimise  läbi on hukkunud üksteist inimest. Loo peategelase, politseiuurija Telam Bendise ülesandeks saab teo toimepannud terrorist üles leida...
Veenuse-koloonia kirjeldused olid loos päris detailsed ja huvitavad, aga sellised ulmekriminullid pole üldiselt minu maitse ning eriti see lugu mind kaasa haarata ei suutnud. Sellest ka hinne. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo minategelaseks on tehnik ja kosmosepiloot David Tinkerman, kelle hinge vaevab segasevõitu kiindumus-sõprussuhe Leah Hamakawa-nimelise kosmoseökoloogiga. Ühel päeval saab naine küllakutse "Pilvede Sultanilt" - Veenuse mürgisesse ja pilvisesse atmosfääri loodud hermeetiliselt suletud hõljuvatest linnadest koosneva koloonia valitsejalt Carlos Fernando Delacroix Ortega de la Jolla y Nordwald-Gruenbaumilt, kes väidetavalt soovib Hamakawaga teaduslikel teemadel vestelda. Tinkerman ühineb südamedaamiga tolle reisil Veenusele ja koos saabutaksegi Hypatia-nimelisse hõljuvasse linna Veenuse atmosfääris...
Landise lühiromaanis kirjeldatakse põhjalikult ülivaenulikku elukeskkonda loodud koloniaalmaailma, sealset ühiskonda ja kombeid, ökoloogilisi probleeme ning võimuvõitlust. "Pilvede Sultani" intriig meenutas natuke hiljuti eesti keeles ilmunud George R. R. Martini romaani "Valguse hääbumine" - kummaliste abielu- ja seksuaalkommetega võõrmaailmas toimuv armukolmnurk armuvalus meespeategelase, tolle südamedaami ning kohaliku üliku vahel, kes naist oma veidratesse suhtepraktikatesse mässida püüab. Lühiromaan jätab üsna kompaktse ja läbimõeldud mulje, vast ainult lõpplahendus saabub liiga kiiresti, ootamatult ning otsi lahtisteks jättes. Veidi kummaline tundub ka see, et Veenuse ühiskonnakorraldusest ja kommetest ülejäänud Päikesesüsteemis nii vähe teatakse. Hinde osas otsustasin siiski maksimumi kasuks. 
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajatele on mul vähe lisada. Väga suurt vaimustust see romaan minus ei tekitanud ja sündmustik kippus natuke venima, samas iseenesest korralikult kirja pandud - sellest ka hinne.
Mis 1989. aastal ilmunud romaanis silma torkas, oli ajaloouurimise viis - lõputud tuhnimised kuskil raamatukogudes ja arhiivides. Mingid "mälukristallid" tekstis küll vilksatasid, ent ilmselt ei osanud McDevitt natuke üle kolmekümne aasta tagasi ajalooallikate massilist digiteerimist ette näha, nii et kirjeldatud uurimistöö mõjub veidi anakronistlikult isegi aastal 2020, saati siis ülikauge kosmosetuleviku kontekstis. Romaani õhustikus on midagi tugevalt 19. sajandile omast ja eks meenutab ka Alex Benedict anakronistlikul moel natuke viktoriaanliku ajastu härrasmehest harrastusajaloolast. 
Teksti loeti eesti keeles

Käesolev kogumik (mida võiks ka lühematest tekstidest koosnevaks lõdvalt seotud romaaniks liigitada) on Martini varasemale loomingule omane kosmoseulme, mille tegevus toimub samas tulevikumaailmas mitmete teiste ta tekstidega. Peategelane, kosmosekaupmees Haviland Tuf, on kummaline tegelane - kaks ja pool meetrit pikk, ülekaaluline, gurmaanist taimetoitlane, iseloomult introvertne (skisoidne? autistlik?) ning kassisõber. Flegmaatiline ja justkui naiivsevõitu, samas ei lase ta kaasinimestel ennast just kergesti pügada. Inimeste (s.h. vastassugupoole) seltskond talle mingit huvi ei paku, kosmoselaevas üksi kassidega elamisest piisab täiesti. Võib arvata, et ta pärineb üsna eksootilisest ja kummaliste kommetega kultuuriruumist, ent ta isikliku tausta on autor (ilmselt teadlikult) lugeja eest varjule jätnud.
"Haviland Tufi reisid" on hea kogumik põnevate lugudega. On eksootilisi kosmosemaailmu ja lahendamist vajavaid põnevaid ökoloogilisi probleeme. Lisaks ulmeliste elukate ja muude eluvormide kirjeldustele peaks kiitva sõnaga mainima ka kulinaarset poolt - autor välja mõelnud kõikvõimalikke fantastilisi roogasid ning jooke ja kirjeldab neid põnevalt. 
Eraldi tuleb kiita ka John Harrise kaanepilti. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku viimases tekstis peab Haviland Tuf minema kolmandat korda appi sündimuskontrolli meetodite suhtes tõrksale S'uthlami planeedile, mis ta varasematest ponnistustest hoolimata taaskord "Malthuse katastroofi" ja hävitava kosmosesõja poole liigub...
"Taevamanna" on suhteliselt kammerlikus stiilis ja peamiselt dialoogidest koosnev tekst, mõnele varasemale Tufi-loole omast värvikat ja eksootilist seikluslikkust siit ei leia. Lühiromaani idee on siiski huvitav ja tegu on igati korralikult kirjapandud tekstiga. 
Teksti loeti eesti keeles

Haviland Tuf on parajasti K'theddioni planeedi ühes sööklas einetamas, kui äkki üritab tundmatu purjus noormees talle kärakapudeliga pähe virutada. Katse nurjub ja Tufi poolt murtud kätega ründaja Jaime Kreen leiab end kohalikust vangimajast. Tuf ei mõista, miks talle tundmatu isik teda avalikus kohas ründas, ent nagu selgub, on Kreenil enda meelest põhjus tema peale viha kanda ja see seostub Tufi kosmoselaevaga Ark ning bioloogilise sõjaga...
Jälle üks huvitav lugu Tufi-tsüklist, sedapuhku (nagu pealkirjastki näha) rohkete viidetega Vanale Testamendile. 
Teksti loeti eesti keeles

Haviland Tufi poole pöördub abipalvega ülembestiaarius Herold Norn Lyronica planeedilt. Lyronicat valitsevad Kaksteist Suurt Koda tavatsevad omavahel loomavõitlusi korraldada, ent Norni koja raudkihvadeks kutsutud koerataoliste kiskjate tõug on viimastel aastatel nõrgenenud, seega soovib ta Tufilt Arki pardal tehislikult valmistatud koletisi osta. Tuf annab oma nõusoleku... 
Korralikult kirjapandud lugu, ehkki ei kuulu minu hinnangul parimate Tufi-tsükli tekstide hulka. 
Teksti loeti eesti keeles

Haviland Tuf naaseb lühiromaanist "Leivad ja kalad" tuttavale S'uthlami planeedile, et sealse sadamaülema Tolly Mune'iga osa võlast ära klaarida. Ootamatult selgub, et S'uthlamit ähvardab endiselt ülerahvastatusest tingitud näljahäda ja sealsetel elanikel on taas Tufi abi vaja...
"Teine portsjon" pole vast nii hoogne ja põnevate ideedega kui mõni teine "Haviland Tufi"-tsükli tekst, ent siiski on tegu korraliku ja hästi läbi mõeldud lugemisvaraga. Tekstis kirjeldatud probleemid ja võimalikud lahendused mõjuvad üsna aktuaalselt ka aastal 2020 meie oma kodusel Maal. 
Teksti loeti eesti keeles

Brazelourni planeedil Kuue Maailma Biopõllumajandusnäitusel viibides kuuleb Haviland Tuf Namori koloniaalplaneeti tabanud hädast. Valdavalt ookeanidest koosneva territooriumiga ja hõredalt asustatud Namori elanikke on hakanud kimbutama hiiglaslikud merekoletised, kelle tegevuse tõttu ähvardab sealset inimasustust surmaoht. Tuf otsustab Namorile appi minna...
Jälle üks põnev lugu Haviland Tufi tsüklist värvikalt kirjapandud kosmosemaailma, seda tabanud probleemide ja ootamatu lõpupuändiga. 
Teksti loeti eesti keeles

Haviland Tuf, kelle käsutusse on sattunud tuhande aasta vanune hiiglaslik kosmoselaev Ark, rändab sellega S'uthlami-nimelisele planeedile, et laev sealsetes dokkides tema isiklike vajaduste jaoks ümber ehitataks. Kõrgtehnoloogilist ja tugevalt urbaniseerunud S'uthlamit ähvardab ülerahvastatusest tingitud ökoloogiline kollaps, mistõttu Ark ning selle pardal peituvad vahendid uute looma- ja taimeliikide loomiseks hakkavad kohalikele võimudele ülemäärast huvi pakkuma...
Lühiromaani "Leivad ja kalad" tegevus toimub natuke aeglasemas ja rahulikumas tempos kui kogumikku alustanud "Katkutähel", siiski on käesolevgi lühiromaan väga põnev tekst ühest koloniaalmaailmast, seda ähvardavatest ohtudes ning võimalikest lahendustest. 
Teksti loeti eesti keeles

Rühm omavahel kraaklevaid teadlasi ja õnnekütte suundub otsima Katkutähte - Hro Br'ana planeedi orbiidil tiirlevat iidse bioloogiliseks sõjaks kasutatud kosmoselaeva vrakki, mida on seostatud planeedil iga kolme põlvkonna tagant regulaarselt puhkevate epideemiatega. Ekspeditsiooni jaoks renditakse kaupmees Haviland Tufile kuuluv kosmoselaev Suurepäraste Odavate Kaupade Küllusesarv...
Kogumiku "Haviland Tufi reisid" avalugu on igati põnev ja pingeline kosmoseooper, mille vast kõige huvitavamaks osaks on kõiksuguste ulmeliste elukate ja muude eluvormide kirjeldused. Hindes pole kahtlustki. 
Teksti loeti eesti keeles

Käesolev jutukogumik on Vene fantasykirjanduse ühe rajaja Loginovi esimene eesti keelde tõlgitud raamat (varem on talt eestindatud neli eri pikkuses juttu kirjastuse Skarabeus kahes antoloogias). Kogumiku moodustavad tõlkelood pärinevad perioodist 1983-2015 (seejuures "Raha lugu" ilmus esmakordselt "mitteametlikult" Leningradi Ülikooli seinalehes juba aastal 1970) ehk suhteliselt pikast ja Venemaa kontekstis murrangurohkest ajavahemikust.
Kui kogumikku alustavad valmilaadsed ja üsna väheütlevad laastud "Raha lugu" ja "Kuidas hukkus Atlantis" välja arvata, võiks käesoleva kogumiku lugusid iseloomustada järgmiste tunnuste poolest: 1) peategelased on nö. tavalised inimesed, kes satuvad fantastiliste ja keeruliste sündmuste keskele, mitte väljapaistvate võimetega kangelased (kehtib ka lühiromaani "Loojang planeedil Maa" kohta, kus inimesi tegelaste seas polegi); 2) meesautori kohta palju naispeategelaste kasutamist ja naiselike ning "pehmete" teemadega tegelemist; 3) meditsiinitemaatika rohke käsitlemine (järelsõnast selgub, et autor pole küll hariduselt arst, vaid keemik). 
Loginov kirjutab üldiselt hästi, aga mingil põhjusel pole need lood mu maitsele päris ideaalsed, mida peegeldavad ka neile eraldi antud hinded ("viieväärilisi" tekste selles kogumikus minu jaoks polnud). Siiski on käesoleva kogumiku eesti keeles avaldamine tubli saavutus ja jääb oodata vaid järgmist Skarabeuse ulmeraamatut, milleks peaks olema Leonid Kaganovi esimene eestikeelne kogumik. 
Eraldi tuleks kiita kaanepilti: tore näha, et Skarabeus on hakanud Meelis Krosetškini teeneid kasutama, eriti võrreldes mulluse antoloogia "Maagia" kaanepildiga suur edasiminek. 
Teksti loeti eesti keeles

Lähitulevikus on leitud viis ületarbimise ja keskkonna koormamise pealt kokku hoida: mitme inimese teadvused siirdatakse ühte kehasse. Kohe hakkab see mõjutama ka inimkonna evolutsiooni tervikuna: sündivate laste kehades on kaks isiksust. Varsti aga sellega harjutakse...
Lühiromaani tegevus toimub tuleviku-Venemaal. Hoolimata kehajagamisest on rahva enamiku elu endiselt vilets, vaesed elavad Stalini aega meenutavates ühiskorterites, valitsevad tohutud sotsiaalsed lõhed. Peategelaseks vaesest perest pärinev Sonja-nimeline tüdruk, kes kujutab endast kummalist anomaaliat: ta pole mitte ainult sündinud oma kehasse üksi, vaid uurimisel ei leita ta kehast mistahes märki isiksuse olemasolust. Lühiromaani tegevus algab enne Sonja sündi ja kirjeldab tema keerulist elukäiku teismeeani. Spoilerdamata võib vast öelda, et ehkki teose sündmustik algab pigem rahulikult ja ehk isegi venivalt, pole tegu mingi sündmustevaese sotsiaalkriitilise ulmega: märulit ja laipu leidub siin kõvasti ning paljugi ütleb ilmselt see, et ka eestikeelse Loginovi kogumiku "Eikeegi ja ilma nimeta" kaanepilt on inspireeritud just käesolevast kogumiku nimiloost.
Uuem Vene teaduslik fantastika (niipalju kui seda eestikeelsetes tõlgetes lugenud olen) näib tihti olevat düstoopiline ja masendav-räpases tulevikumaailmas kulgev ning need märksõnad kehtivad ka Loginovi lühiromaani kohta. Lisaks veel naispeategelase kasutamine, naiselik-pehmed teemad ja meditsiinitemaatika, mis näivad minu loetu põhjal Loginovi loomingut iseloomustavat.  Hindest: sarnaselt mitmetele teistele autori tekstidele jäi selline "ilmselgelt-hästi-kirjutatud-aga-pole-päris-minu-tassike-teed"-mulje. Seega "4".
Teksti loeti eesti keeles

Postküberpungiks liigituv laastuke ülihoolitsevast "nutimajast" ja selle tülpinud elanikust, kes maja türanniast vabaneda soovib.
Lugeda kõlbas. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo tegevus hargneb kahjulikest putukatest kubiseval Zemlandia-nimelisel põllumajandusele spetsialiseerunud koloniaalplaneedil, kus looduskaitseinspektor Aniel Gotz veab vimma farmer Sagitiga...
Rahulikus tempos kulgev lugu, milles on suur rõhk Zemlandia ökoloogia ja erinevate eluvormide kirjeldustel. Ökoteemad näivad Loginovit huvitavat, ent võrreldes näiteks looga "Loojang planeedil Maa" on autor võtnud "Põllumehes" hoopis liigagaraid looduskaitsjaid kritiseeriva hoiaku. 
Teksti loeti eesti keeles

Ühel päeval tabab maailma veider ajalis-ruumiline anomaalia: kaasaeg seguneb sajanditetaguse minevikuga, nii et tänapäeva inimesed näevad keskaegseid inimesi ning maailma tänapäeva reaalsusega kattuva miraažina ning vastupidi. Erinevate ajastute inimesed saavad omavahel rääkida ja suhelda, ent ühest ajastust teise üleminek ning mistahes füüsiline kontakt on välistatud.
Loo tegevus toimub Hvoinõi Bori kuurortlinnas kusagil endise Nõukogude Liidu lääneosas. Linnale proijtseerub ootamatult samas kohas keskajal asunud küla, mille elanikeks on Saksa ristirüütlite poolt alistatud paganate ja ketserite vaestest talupoegadest järeltulijad (autor on loo tegevuskoha teadlikult veidi umbmääraseks jätnud, teatud paralleelid tekivad küll muistse Preisimaa/Kaliningradiga). Loo peategelasteks võiks lugeda keskaegset talupoega Kristianit ja 20. sajandi lasteaiakasvatajat Gelijat, kelle saatused ajastute sulandumisel veidral moel põimuvad. Keskaegset maailma on loos kirjeldatud nõukoguliku ajalookäsitluse klišeede kohaselt (räpane, julm, fanaatiline jne).
Omalaadne ja südamlik lugu, ehkki väga suurt vaimustust minus tekitada ei suutnud. Lõpplahendus jäi kuidagi segaseks ja poolikuks, võib-olla saab seda seostada sellega, et Loginov kavandas "Tavalise päeva imet" algul romaanipikkusena, ent lõpuks valmis see teos lühema tekstina. 
 
Teksti loeti eesti keeles

Loo võiks žanriliselt vist urban fantasyks liigitada ja jutustab see Marina-nimelisest linnatüdrukust, kes oma maal elava vanaema käe all nõiaks õpib. "Mašakeses" ühineb argirealistlik süžee fantastiliste elementidega. 
Väga suurt vaimustust ei tekitanud, aga muidu täitsa korralik jutt. 
Teksti loeti eesti keeles