Kasutajainfo

Tiit Tarlap

13.11.1954-24.02.2017

  • Eesti

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Vihkamise suund

(lühiromaan aastast 1997)

ajakirjapublikatsioon: «Pärnu Postimees» 1997; nr 133 (17. juuli) – nr 157 (20. august)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Eesti ulme antoloogia» 2002
Tiit Tarlap «Haldjatants» 2014

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
7
1
0
0
Keskmine hinne
4.182
Arvustused (11)

Nonii, esimene Tiit Tarlapi teksti arvustus BAASis! Valisin avalöögiks pisikese ja teeneka þürii poolt eelmise aasta parimaks ulmelooks tunnistatud «Vihkamise suuna».

Lühiromaan algab nii, nagu üks hea kosmoseooper algama peab: kangelane saab soolaputkast välja ning liigub lähima kõrtsi poole. Loomulikult on igasugustel tumedate ning vähemtumedate struktuuride esindajatel kohe suur huvi meie kangelase vastu... kangelane ei pea ka paljuks miskit finantsi omastada... olgu siis kasvõi poolseadusliku töö eest. Selgub, et mõnusalt tarbijalikus galaktikas toimub segaseid ja kahtlasi lugusid... kaovad tähelaevad jne. Meie kangelane peab asjas selgusele jõudma... see on siis ülesanne mille ta saab julgeolekuteenistuselt, aga ka tumedad jõmmid võtavad kangelasega ühendust... Ahjaa kangelane on endine suure galaktikasõja veteran ning sidepidajaks on nägus naisohvitser. Läheb mölluks!

Mis tegi siis minu silmis selle jutu sedavõrd heaks? Head kirjeldused, reaalne maailm ja isikud ning selge autoripositsioon. Ka täitis autor kõik endale võetud ülesanded: st. kirjutas teksti millest tal jõud ilusasti üle käib... ei hakanud lahendama mingeid ilgelt suuri neetuid filosoofilisi küsimusi, vaid kirjutas mõnusa sotsioloogilis-psühholoogilise alatooniga seiklusloo. Nii nagu neid Harrisongi hästi teeb... võrdlus Harry Harrisoniga pole üldse juhuslik, autor on teda üsna palju lugenud ja hindab ka kõrgelt... nagu minagi. Tean küll, et intellektuaalitsevate eesti fännide hulgas pole Harrison kuigi populaarne, aga siiski võrdlen Tarlapit Harrisoniga. Sest sarnaselt Harry Harrisoniga oskab ka Tiit Tarlap maailma morni palet mõnusa muigega kirjeldada!

Minuarust sai «Vihkamise suund» Stalkeri igati teenitult ning mul on selle üle ilgelthea meel!

Teksti loeti eesti keeles

97''nda aasta originaaljuttude Stalkeri võitja. Mitte et see lugu nyyd iseäranis hea oleks olnud. Ylejäänud nominantidest aga konkurentsitult parim. Võrreldes teise nominantide hulka eksinud Tarlapi jutuga ("Kaduviku Paladiinid") oli maitse vahe igastahes parasjagu suur. Mis annab lootust, et "Eesti oma Harry Harrisoni" sulest võib tulevikus veelgi paremat kraami oodata. Selle jutu lugemiseks spetsiaalselt raamatukokku Pärnu Postimehi lugema ilmselt keegi vabatahtlikult ei lähe. Seetõttu on juttu soovitada ilmsesti mõttetu. Kui aga Tarlapi nimi kunagi mõnel raamatukaanel silma peaks jääma, siis andke tuld!
Teksti loeti eesti keeles

Siin ta nüüd siis on, esimene Stalkeri-laureaat! Sisust on Jürka piisava põhjalikkusega rääkinud, tahaks vaid rõhutada, et mulle tundus see jutustus oluliselt süngemaid toone rõhutav.

Plutokraatide valitsetavas Galaktikas hakkavad toimuma «Kadureisid», kaovad tähelaevad ning selle ürituse taga on rühmitus, kelle eesmärgiks tekitada paanikat ning suunata inimeste viha poliitikute vastu. Kes on selle muide igati ära teeninud. Nagu poliitikud alati. «Poliitik» on Tiit Tarlapi puhul üldse rohkem nagu sõimusõna ja mulle see sobib!

Tarlap näitab üsna ühemõtteliselt, et pole olemas häid ja halbu poliitikuid, vasakpoolseid ja parempoolseid (ükskõik siis kumb pool kelle jaoks halb, kelle jaoks hea). Ning et kaugeltki mitte pole olemas tavaliste inimeste heaolu nimel tegutsevaid poliitikuid. Mitte ükski poliitiline rühmitus pole (maailma ajaloos mitte üheski riigis kunagi olnud ega hakkagi vist olema) näoga oma rahva poole, vaid ühe teise kehaosaga... (laenatud fraas, aga sobis siia imehästi)

Ja need poliitikud (plutokraatia) hakkavad siis «Vihkamise suunas» igast suunast saama! Nii, et see nö negatiivne tegelane, kes neid tähelaevu röövib, osutub lõpuks täiesti õige asja eest võitlejaks, absoluutselt sümboolne on aga ka lõpp, kus tuleb välja, et temagi tegevust juhtis ning temaga manipuleeris lihtsalt üks teine poliitikute rühmitus. Kättemaks tuleb valus!

Korralik intriig, huvitavad tegelased, mulle täielikult sobivad ideoloogilised sedastused ning igati tasemel stoori teevad sellest ühe õnnestunuima kodumaise sotsiaalse kosmoseooperi.

Teksti loeti eesti keeles

Hamba all see lugu just ei karju, aga midagi niiiiiiiii väga erilist ma selles ka ära ei tundnud. Tüüpiline Tarlap. Ilmselt hakkab see jutustus juba mõne aja pärast mu mälus segunema "Kaduviku paladiinidega", igal juhul väga sarnane miljöö ja feeling.
Teksti loeti eesti keeles

Sain tuttavaks Tarlapi loominguga "Eesti ulme antoloogia" nime kandva kogumiku vahendusel. Ja peab ütlema, et oli meeldiv tutvuda. "Vihkamise suund" oli tõesti olemuselt veidi "Kaduviku paladiinide" sarnane, kuid häirima see ei hakanud. "Vihkamise suund" oli veidi üksikasjalikum ja humoorikam.
Teksti loeti eesti keeles

Loo algus mulle üldsiselt meeldis, kuna üsna kiiresti sai selgeks mida oodata. Ka kangelase läbikäimine naisagendiga oli asjaliku bravuuriga edasi antud, ehkki lõõpimist (ja seda kogu teksti lõikes) oleks võinud vähem saada. Intrigeeriv oli ka "kadulaevade" mõistatuse ülesseadmine, ning kosmosereiside mehhanika ja taustade kirjeldamisel oli ka tööd tehtud. Edasi hakkas aga lugu lahti vajuma, sisuliselt mingit põnevuse arendust polnud, nii kui kosmosesse jõuti, algas intriigide lahtiseletamine ja kuna nende käiku tekstis eelnevalt suurt polnud avatud, oli seda kaunis raske jälgida. Ei ole ma ka päris kindel kas loo ideoloogiliste põhjenduste väljatoomine Arderi ja maigreni jutuajamises - nii otsese ja lahtise tekstiga - oli nüüd kõige targem võte. Jah, muidugi võiks nendele pisiasjadele tähelepanu mitte pöörata, kui muidu oleks lugu saanud nö fiilinguga parasjagu vürtsitet. Minu jaoks paraku ei saanud. Viimane kolmandik kiskus juba liiga igavaks ja tuimaks. Igati õiged ja ilusad poliitilised ideed on välja deklameeritud, ent nad tuleks jutus välja mängida, teostada, neid illustreerida. Siiski, viimast peatükki võib üsna õnnestunuks pidada. Eelnenu oli aga liialt lahja. Nõustudes küll autori ideoloogiliste sedastustega, saan ma parema hinde panna vaid siis, kui lugu oleks veidi teises võtmes teostatud olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Kui mitte muud, siis autori maailmavaatest annab see teos koos "Paladiinidega" küll selge ettekujutuse. Mitte et ma Tarlapi seisukohti selles osas ei jagaks, aga kohati tundus küll et oleks parem kui see guashvärvikiht, millega poliitikute ilgus meie ette maaliti, natukene õhem oleks.

Aga midagi olulist on loole raske ette heita. On olemas kosmos, mõistatuslik nähtus mis vajab lahendamist, allakäinud (või romantilisel moel allakäimist teesklev) tippagendist peategelane, kättemaksu otsiv ülekohtuselt kannatanud sõjakangelane ja Kurjus Saab Oma Palga(tm). Mida muud ühelt kosmoseooperilt ikka tahta!

Teksti loeti eesti keeles

See tekst meeldis mulle enam kui "Kaduviku paladiinid". Kui üldse miski, siis vbl tõespoolest pisut tõrva tilgutab asjale maailmavaateline loosunglikkus. Samuti maailma primitiivsus. Olgu pealegi kirjutamise ajaks 1990. aastad, fookus lihtsalt oli spioonilool, mis juhtumisi oli tõstetud Linnutee taustale.
Teksti loeti eesti keeles

1998. aastal Stalkeri võitnud "Vihkamise suund" on nüüdseks jõudnud kolm korda trükis ilmuda, viimati Tarlapi autorikogumikus "Haldjatants". Arvestades seda, et 1997. aastal ajalehesabas ilmunud versioon rühiromaanist on paljudele huvilistele raskesti kättesaadav, siis ei ole seda liiga palju. "Eesti ulme antoloogias" ja "Haldjatantsus" esitatakse "Vihkamise suund" koos Tarlapi teise lühiromaani, "Kaduviku paladiinidega". BAASi arvustustest on näha, et sageli võrreldaksegi neid kahte jutustust omavahel. Kuna ma "Kaduviku paladiine" veel lugenud ei ole, jätan vastava võrdluse siinkohal ära.
 
Selle asemel võrdlen "Vihkamise suunda" Tarlapi 2012. aastal ilmunud romaani, "Roheliste lippude reservaadiga".  RLRi võib määratleda nii ulmeromaani kui krimiromaanina. On toimunud kuritegu ja mingi luureorganisatsioon viib läbi juurdlust. Ühel hetkel kaasatakse uurimisse süüdilavastatud endine ohvitser, kes saadetake sündmuskohale infot koguma... Üldjoontes sarnane on ka VSa lugu, see on ulmekuues krimilugu.
 
Autori suhtumine tsivilisatsiooni ja inimloomuse võimesse muutuda, on VSs ja RLRs ühesugune. Küsimus eliidist ja mida sellega teha, paistab Tarlapile laiemalt omane olevat ja tegelased kannavad autori agendat teoses edasi. VS on tavaline Tarlap.
Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kaks tegevusliini. millest olulisem Jommy oma. Joanna Hillory arhiiviuuringud võiks olla kolmas liin, aga see jäi suuresti lahti kirjutamata. Kangelne paistis olevat suur leiutaja, nagu mõni Campbelli romaani tegelane. Kadunud isa vari jäi Jommyt siiski lõpuni saatma, sest kui palju nendest tema leiutistest põhinesid Peter Crossi poolt pojale jäetud joonistel ja palju poisi enda mõttetööl, jäigi vastuseta.
Teksti loeti inglise keeles

Neli päeva ja neli ööd kohaliku ajalehe reporteri elust. Tegevus toimub Clarendoni väikelinnas 1947. aastal.
Teksti loeti inglise keeles

Kas Gilbert Gosseyn on 1940. aastate Jason Bourne? Mees ei tea kes ta on, ja see tõik ei tule romaanile kasuks, nagu ka malekujundi liigne tarvitamine, kangelase kalduvus vestluspartnereid kinni siduda ja suutropistada jms. Üldise semantika kudumine teksti lõime on teisalt huvitav. Veenuse puud samuti. Kokkuvõtvalt ei ole The World of Null-A päris samal tasemel Isheri sarjaga, seega neli miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani pealkiri viitab muidugi Aldous Huxley kuulsale teosele, mis omakorda on viide Shakespeare'i näidendile Tempest. Kuigi "Bright New Universe's" paar-kolm korda mainitakse inglise ulmekirjanikku ja tema teost, on sellel romaanil rohkem kokkupuudet teiste Williamsoni kirjutistega. Helge uus universum on viide n-ö transgalaktilisele Klubile, millesse kutsutakse inimkonda, kes aga kaldub eelistama mitte näha oma ninaotsast kaugemale.        
 
 
Romaani kangelaseks on 22aastane ltn Adam Monk Cave, kes soovib sarnaselt oma teadmata kadunuks jäänud isale hakata tegelema teadusega ja liituda kosmilist kontakti taotleva projektiga. Adami emapoolne mõjuvõimas suguvõsa on projekti suhtes vaenulikult meelestatud, mille tõttu tekib sellest erimeelsus. Iseasi küll, mida sõjakooli haridusega kutil üldse teadusprojektis teha peaks olema? Williamson kasutab sageli oma teostes sõjaväelastest tegelasi, kes aga käituvad pigem tsivilistidena.          
 
 
Adam Cave sarnaneb mitmel moel Williamsoni "The Humanoid Touch" kangelasele Keth Kyronile, kellele sõjakool avab võimaluse kiireks ühiskondlikuks tõusuks, mis jäetakse aga kasutamata, et selle asemel liituda ebakindla tulevikuga organisatsiooniga. Williamson annab Keth Kyronele kolmteist aastat, et läbida pea sama teekond, millele Adam Cave'l kulub paar-kolm nädalat. Bright New Universe's on tunda liigset kiirustamist, selle asemel et lasta sündmustel iseeneses küpseda.
Teksti loeti inglise keeles

After World's End on kunagi ilmunud The Legion of Time'iga samade kaante vahel, mis võib olla põhjuseks nende kahe teose paigutamiseks ühte sarja, sest muud ühist neil ei paista olevat. After World's End'i kangelane Barry Horn kupatatakse tööandja poolt kiiresti kosmosesse, kuhu ta jääb üsna pikaks ajaks. Raamjutustus leiab aset 1938. aastal. Põhijutustus toimub 1,2 miljonit aastat hiljem. Romaani esimene pool on unenäoline, justnagu reis inimese sisemaailma. Teine pool on põnevam, aga ka siis jääb kangelane sageli pealtvaatajaks, kellega lihtsalt asjad juhtuvad.
Teksti loeti inglise keeles

 

 

Žanriliselt seisab Ajaleegion noorteka lähedal. Sellele viitavad nt peategelase vanus, teose lihtsustatud maailm ja tegelaste surma näilisus.  

Teose tase ei ole kahjuks ühtlane. Või on asi selles, et mingid võtted on autoril hästi omandatud ja teised jälle üldse mitte. Ajaleegioni algusosa meeldis väga ja mõtlesin, et alla nelja siit hindeks ei tule. Esimeseks ohumärgiks vist oli kangelase kohtumine Sorainyaga kaubalaeval. See pilt reelingu taga ujuvast haist pärines nagu nooremale koolieale mõeldud koomiksist. Lugejale ei meeldi, kui teda alahinnatakse.  Lethonee ajakoridoride kirjeldus mõjus esmalugemisel põnevana, kuid hiljem järele mõeldes tundus see kulunud kujundina.  

 

Teksti loeti inglise keeles

Romaan kuulub sarja Viagens interplanetarias ja on ilmselt mõeldud järjena The Search of Zei'le. Tegevus toimub planeedil Krishna, mille asukad elavad tööstusrevolutsioonieelses ühiskonnas. Planeetidevaheline Nõukogu on kehtestanud Krishnaga suhtlevatele teisplaneetlastele rea piiranguid, mis on põhiliselt seotud kõrgtehnoloogia sisseveoga. Romaani kangelane on keegi Dirk Cornelius Barnevelt, ühe New Yorgi osariigis resideeruva vene ärimehe käealune. Ärimees kupatab Dirki Krishnale.   The Hand of Zei on põhiliselt seiklus, mis tingimata ei oleks pidanud toimuma teisel planeedil: mere, piraadid, harjumatud kombed ning päästmist vajava printsessi oleks hea tahtmise korral võimalik olnud leida ka lähemalt. Ulmeline on see kuidas mingi firma ametnik osutub teisel planeedil äkki väga pädevaks purjelaeva kapteniks ja soravalt kohalikku keelt kõnelevaks.   Kes de Campi varem on lugenud, sellele pole vaja seletada, millises stiilis ta kirjutab. Eestlastele paistab iroonia üldiselt sobivat, kuid kohati tundus lugedes, et autor õõnestab sellega oma loo tõsiseltvõetavust. Kui aga eesmärgiks oli kirjutada lihtsalt lõbus lugu, siis selle de Camp saavutas.
Teksti loeti inglise keeles

Autorille omases humoorikas stiilis kirjutatud lugu geoloogist, kes satub tööle paleontoloogi juurde. Nii et väljakaevamised, väljasurnud loomade luud jms.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub u seitse aastat pärast "Isheri relvapoode". Ühtlasem kui diloogia teine osa. Peategelane peab varjama oma identiteeti, mis seletab tema kohta liikuva tõepärase info vähesust.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub seitsme tuhande aasta kauguses tulevikus, kuigi raamjutustus seob selle 20. sajandiga. Tegevusliine on mitu, nagu ka vaatepunkte. Sarja peategelane võib Robert Hedrock ju olla, kuid selles osas pakuvad Clarkide perekonna liikmed Fara ja Cayle talle tihedat konkurentsi. Relvapoodide filosoofia järgi on iga riigikord rikutud, aga elu on parem mingisuguse riigikorra all, kui elu ilma korrata. Selleks aga et tavainimese elu korrumpeerunud võimu all elamisväärne oleks, on vaja ühiskonnas omada moraalset tuuma. Sellise moraalse keskmena näebki ennast relvapoodide organisatsioon.
Teksti loeti inglise keeles

Et see 1953. aastal ilmunud romaan koosneb tegelikult kolmest 1930. aastal avaldatud lühiromaanist, võib lugeja küsida, kas teose kolmel osal on midagi ühist. Mõndagi on. Tegelaste ühtsus - kolmik Arcot, Wade ja Morey. Kohaühtsus - noormeeste labor paikneb New Yorgis ja iga osa mingil etapil sealt läbi põigatakse. Ajaline järgnevus - lühiromaanide tegevus järgneb üksteisele väikeste vahedega. Romaani eessõnas mainib autor, et kirjutas Piracy Preferred'i (see on romaani 1. osa) selleks et tema ülikooliõpingute ajal vähese prestiižiga reaalteaduste mainet tõsta. Mingis mõttes võib peategelasi pidada ka kolme reaalteaduse - matemaatika, füüsika, keemia - personifikatsiooniks. See seletaks ka miks lugeja nii vähe Arcotist, Wadest, Moreyst kui inimestest teada saab. Kui sulle meeldib lugeda leiutamisest ja kiiretest lennumasinatest, siis on see romaan sinu jaoks.
Teksti loeti inglise keeles

Ajaliselt järgneb lühiromaanile Solarite. Taas kord tegutseb kolmik Arcot, Wade, Morey, nii nagu Piracy Preferred'is ja Solarite's. Loo ruumiline haare on siin suurem kui eelmainitud juttudes. Nimelisi tegelasi ei ole õnneks palju, samas ei saa öelda nagu oleks tegelased huvitavad, kuna nende sisemaailm jääb suuresti avamata.
Teksti loeti inglise keeles

Kolmik Arcot, Morey ja Wade tegutseb Solarite'is, aga ka sellele lühiromaanile eelnenud Piracy Preferred'is. Ajaliselt algavad Solarite'i sündmused kolm kuud pärast Piracy lõppu. Kontemplatiivsele lugejale siin palju pole, sest kolmikul on plaan ja seda hakatakse kohe teostama. Inimeludest hooliva Piracy Preferred'iga võrreldes on Solarite märksa süngem. Ilmselt on Solarite'i näol tegemist pulp-tekstiga, miska loo loogilist arengut rikastavad tühikud ja kvaasiteaduslikud või pisut vananenud selgitused. Samas selles puuduvad sissevaated inimsuhetesse, psühholoogiasse jms, mis ärksate leidurite meelt hägustada võiks.
Teksti loeti inglise keeles

Sellele lühiromaanile on ette heidetud tehnilisust ja isikupäratuid tegelasi. Mis selle tehilisusega täpselt silmas peetakse, ei oskagi öelda, võib-olla vaimuka stiili või huumori vähesust. Tegelaste kirjeldamisega tõepoolest eriti vaeva ei nähta, aga kuna tegemist kirjandusliku lühivormiga, siis see valitud žanr ise tingib, et väga palju tegelaste kirjeldamisele ruumi kulutada ei ole mõtet.
 
Loo tegevus toimub peamiselt Põhja-Ameerikas aastal 2126 umbes kolme nädala jooksul. Füüsikud Morey ja Arcot sisustavad oma aega leiutamise ja tennisemänguga nt. Lugu läheb kohe käima ja kulgeb kiiresti, on seikluslik ja sisaldab katseid seletada toimuvat teaduslikult või kvaasiteaduslkult.
Teksti loeti inglise keeles

Suhteliselt keskpärane ajarännulugu. Kolm ülikooliaegset sõpra ehitavad  ajamasina. Alguses läheb kõik hästi, aga esialgne edu kannustab nüüd juba meeste aplust. Projekti üritatakse kaasata valitsust jne.
Teksti loeti inglise keeles