Kasutajainfo

Tiit Tarlap

13.11.1954-24.02.2017

  • Eesti

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Kurjuse tund

(romaan aastast 2005)

ajakirjapublikatsioon: «Kesknädal» 1993; nr 41 (13. oktoober) – 1994; nr 19 (11. mai)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Tiit Tarlap «Kurjuse tund - Koidiku lapsed» 2005

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.571
Arvustused (7)

Esmalt kummardus kadunud Matti Vagale, kelle väljaandes Tarlapi kaks parimat romaani järjejuttudena ilmusid. Jah, see «Kesknädal» oli asjalik Pärnu ajaleht, mille nime nüüd vaeste ja rõhutute partei oma nõmeda häälekandjaga ära on solkinud.

«Kurjuse tund» on tõeliselt sünge ja masendava alatooniga jõhker militaarne seiklusulme. Täiesti maailma tasemel. Tarlapi puhul on kahe olulise mõjurina mainitud Edmond Hamiltoni ja Harry Harrisoni, esimest pole veel märkimisväärsetes kogustes jõudnud tarbida, teist aga küll ning Tarlapi keskmine tase tundub Harrisoni keskmisest vahest (?) isegi kübeke kõrgem olevat. Ärge saage valesti aru, ma pean Harrisonist ka väga lugu, hoolimata sellest palaganist, mis «Technicolori ajamasina» ümber käis...

Romaan algab miskil kolkaplaneedil, kus üks suurkorporatsioon oma röövelliku majandamisega kohalikke humanoidseid pärismaalasi rõhub, nii et need viimases hädas üles on tõusnud ja kõik firma väiksemad tugipunktid tundmatul rajamaal hävitanud. Osa inimesi on neist siiski põgenema pääsenud ja liiguvad tasapisi nälja, raskete loodusolude ja vastiku kliimaga võideldes kompanii peakorteri poole, mis kuulduste järgi siiski rünnakutele vastu peab ja isegi karistusoperatsioone korraldavat... Kuulujutte liigub muidugi igasuguseid...

Ühe sellise seltskonna juhiks on firma miski juhatuseliikme sugulane, mees oma parimais aastais, kes peab üsna noateral laveerima. Nimelt on tema juhitud seltskonnas ka firma ebahumaanset tegevust kontrollima saadetud organisatsiooni esindaja (naisterahvas), kelle pääsemist peakorterisse tegelikult nagu firma juhtkonnas eriti ei soovitagi... tüübil on tema vastu aga miskid tunded, nii et ta püüab üht teist nihverdada. No see tüüp on üldiselt siis see paha tegelane.

Raadiosaatja abil seltskond vahetevahel saab keskuse kätte, siis jälle ei saa. Üldse on olukord suht lootusetu, sest peakorter kaugel ning seltskonnas mitu naist-last ja toitu kah nagu eriti pole. Lisaks veel tuleb eemale hoida pärismaalastest.

Seltskonna nö päästjaks saab ootamatult neid kohanud ning vahetult enne seda kohalikelt miski tanki või soomuki vallutanud endine sõjaväelane, kes firma palgalehel olnuna nüüd samuti peakorteri poole teel on. On selline küüniline tüüp, no hea tegelane siis:)

Järgneb ebainimlikult raske rännak peakorterisse, palju madinat pärismaalastega, ohtralt laipu ja verd mõlemal poolel, rohkelt omavahelist intriigitsemist ja petmist inimeste seltskonnas, lisaks kohalikele tuleb madistada ka mööda rajamaad ringi hulkuvate palgasõduritega, kes samuti mõnest fordist on põgenema pääsenud ja nüüd röövimise, tapmise jms, sõnaga marodööritsemisega endal kah hinge sees püüavad hoida...

No peakorterisse lõpuks ülisuurte kaotustega jõutakse. Ma parem ei ütle, kui mitu inimest jõuab... Kui seltskonnas alguses oli ikka üle paarikümne hinge, siis päralejõudnute loendamiseks on ühe käe sõrmedegi puhul ülejääk suur.

Mõnus rajusünge militaarne madin, mida läbib selle sõjaväelase Orlando kõikehõlmav ja üha kasvav viha ja raev kõrgemate sõjaväelaste, firma juhtkonna ja poliitikute vastu, kes kõik tekkinud situatsiooni eest vastutavad on ning lihtsate inimeste elu just eriti kõrgelt ei väärtusta ning peamiselt oma nahka ja kasumit päästa üritavad.

Lugege, kurat võtaks!

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda romaani 2001. aasta sügisel raamatukogus istudes vanadest " Kesknädalatest" . Toonane õhustik oli täiesti sobiv sünge militaarulme lugemiseks-üks teatav kõrghoone oli hiljuti oma eksistentsi lõpetanud, pesupulbri või jahuga täidetud kirjade saatmine saanud moenähtuseks ja kees poliitiline kriis, mis õige pea ka järjekordse sõjaga kulmineerus. Pärast Tarlapi teise kogumiku ilmumist lugesin romaani uuesti üle. Minu toonane arvustus koosnes vaid hindest, nii et ilmselt ei peaks ma oma möödaniku kidakeelsust mitte väärtustama, vaid käesoleva teksti koha pikemat arvamust avaldama. Jah, tegu on väga hea romaaniga. Seiklusulme võib omada ka sügavamat allteksti, " Kurjuse tund" tõestab seda suurepäraselt. Nagu Silver Sära on maininud, meenub käesolevat romaani lugedes kadunud Bergi " Must kaardivägi" , ent Tarlapi rõhuasetused on justkui veidi teised. Kui Berg keskendus ainult sõjale, siis Tarlapi jaoks omavad suurt tähtsust ka sünge kolmainsuse kaks ülejäänud liiget-poliitika ja suurettevõtlus. ( Mitte, et Bergi romaan kehvem oleks, objektiivselt võttes on ta vähemalt sama hea. ) Tarlapi traditsiooniline klassiviha ilmneb ka selles romaanis mingi äärmise kirglikkusega, mis selle isegi tema vaateid mittejagavale inimesele peaaegu sümpaatseks muudab. Jah, vähemalt minu temperamendiga inimesele on Tarlapi viis propageerida oma vaateid kangelaste terroristlike vihasööstudena märksa sümpaatsem kui ideoloogilise nämmutamise kasutamine enamike autorite puhul. Pessimistlik ja sünge, ent samas dramaatiline, kirglik ning pöörane romaan. Ma ei tea, mis tunne võis olla lugeda seda aastal 1994, ent nagu juba mainisin, aastase 2001 sobis ta hästi ja aastasse 2006 veel paremini. Kogu kirjeldatud maailm oma ebavõrdsete ja mõttetu sõdade, neid võõraste loodusvarade himus süütavate suurfirmade, viimaste poolt reostatud looduse ning lõputu poliitilise valetamisega kuulub pigem 21. kui 20. sajandisse. Nii et ilmselt oli Tarlapi romaan omamoodi prohvetlik. Ja veel-" Kurjuse tund" on märksa pessimistlikum kui Bergi " Must kaardivägi" . Kui Bergi romaanis madistati vaenulike tulnukate ja nende inimestest käsilastega, ise seejures julmusi korda saates ning vaimselt murdudes, siis käesolevas romaanis polegi kedagi, kellele alluvuses tasuks võidelda, inimesed on siin maailmas inimeste vastu ning humanoidid ainsatena positiivsed, mis sest, et meeleheites negatiivseid tegusid korda saadavad. Ja erinevalt " Mustast kaardiväest" on " Kurjuse tund" täiesti sõjavastane romaan.
Teksti loeti eesti keeles

Korralik stiilipuhas militaarulme kerge sotsiaalpoliitilise alatooniga. Minu maitse jaoks küll natuke liiga must-valge, kuid sellest hoolimata isuga loetav. Kõige rohkem meeldis mulle raamatu juures see, et mättasse löödavaid tulnukaid polnud kujutatud pahadena. Nad võitlesid oma vabaduse eest, peategelane küll ei tahtnud neid tappa, kuid oli seda sunnitud tegema, et ise ellu jääda, tundes isegi kohati sellepärast kahetsust. Selline lähenemine lisas natuke ambivalentsust. Puuduseks pean nõrka lõppu. Mitte lõpptulemuse pärast, see oli täiesti rahuldav, vaid selle saavutamise osas. Kuidagi mannetu oli see. Samuti häiris toimetajatöö või selle puudumine. Pikad lohisevad laused, pidev mõttekäikude kordamine ning targutamine targutamise pärast. Korralik toimetaja oleks need puudused kindlasti kõrvaldanud ning muutnud lugemise märksa nauditavamaks. Praegusel kujul üle nelja kätte ei saa
Teksti loeti eesti keeles

Lugu täitsa meeldis, aga tõepoolest häiris teksti toimetamatus. Liigselt must-valge lähenemine vast ka, aga eks Tarlapi tekstid olegi suhteliselt vana kooli moel modernistlikud ja asju selgelt paika panevad.
Teksti loeti eesti keeles

Tundub et igas Tarlapi romaani protagonistis on paras annus detektiivi, isegi kui ta on kõigest palgasõdur vms.
Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

 

Romaani „Kurjuse tund” on juba Baasi arvustustes võrreldud L Bergi „Musta kaardiväega”. Võib nõustuda et mõndagi samalaadset on olemas. Sarnasusi leidsin ka Tarlapi hilisema romaani, „Roheliste lippude reservaadiga,” nt ühiskonnakriitilise autori hääle esile kerkimine peategelase kaudu jms. Olen Tarlapit seni suht vähe lugenud, aga „Kurjuse tund” jätab hea mulje ja annab lootust edasisteks lugemisavastusteks. Kogumiku teine osa, lühiromaan „Koidiku lapsed” ei ole sama tugev kui „Kurjuse tund”. Kindlasti ei meeldi mõnele lugejale tehnoloogilsed anakronismid. Isegi 1995. aastasse, kui ilmus "Koidiku laste" esimene variant, säärased kirjeldused pigem ei sobiks, aga samas on nad huvitavaks sissevaateks kirjaniku omailma. Kui lühiromaani uuemat aega kirjeldavad algusosa ja lõpp mõjuvad natike rabedana, siis mahuliselt kõige suurem osa loo keskel on hästi edasi antud.  

Teksti loeti eesti keeles

Tundub et igas Tarlapi romaani protagonistis on paras annus detektiivi, isegi kui ta on kõigest palgasõdur vms.
Teksti loeti eesti keeles

Haldjatest on Purumere rannikul järgi vaid kivi ja metall. Kõle on see maailm, kus nooruk Yarvi mehistuma peab. Aga eks mehistumiseks ongi vaja karme tingimusi. Noortekaks mõeldud fantasy-romaani kohta oli poliitika ja maagia suhe liiga ühepoolselt poliitika poole kaldu.
 
 
Kui ma lugemiseks valmistudes Poolt kuningat alles sirvisin, tekkis mul eelarvamus, nagu võiks Yarvi olla üldjoontes sarnane Berserki manga peategelase Gutsiga, on ju mõlemad ühe terve käega mõõgamehed. Abercrombie raamatu lugemine näitas aga kiiresti kuivõrd ekslik oli minu eelarvamis. Juba Yarvi ja Gutsi päritolu on täiesti erinevad - esimene on aadlisuguvõsa õrn võsuke, kelle tegemistesse suguvõsa teised liikmed pidevalt sekkuvad, teine aga lihtrahvast võrsunud orb kel pole isegi mingeid ambitsioone aadlikuks saada. Muudest erinevusest ei maksa rääkida, nad on väga erinevad.
Teksti loeti eesti keeles

Jutu tegevus toimub kaugtulevikus, kui jmu teadlane Nawputta hakkab uurima kunagise Pittsburghi ümbrust. Ekspeditsioon tundmatutele aladele võib kaasa tuua ootamatusi, ja nii juhtubki, et Nawputta ja tema kaaslane peavad rännaku kestel kogema mõndagi uut. Autori poolt jutustatud loo üheks ideeliseks eelduseks võiks olla kujutlus Loodusest kui teadlasest, kes aja jooksul katsetab erinevate bioloogiliste liikidega, andes neist mõnele üksikule võimekuse luua tsivilisatsioon, ja seejärel vaadeldes, kuidas valitud liik planeedi loodusrikkusega ringi tavatseb käia. Kui liik ei õigusta katsetaja ootusi, lõpetab Loodus eksperimendi, et mõne aja pärast uue liigiga katset korrata.
 
 
 
Sprague de Campi enne teist maailmasõda ilmuda jõudnud  lühijutt ei ole aastakümnete jooksul kaotanud oma värskust. Kui loole midagi ette heita, siis teatava hoiatava olluse olemasolu, mis mõnda  lugejat, kes pigem ootaks kerget ajaviidet, häirida võiks.
Teksti loeti vene keeles

Jutukese tegevus toimub määratlemata lähitulevikus mingis Los Angelese hotellis. Kolm teadlast saavad kokku erialakonverentsil. Üks nendest jutustab teistele oma ideest, mis võimaldaks kiirendada teaduse arengut meie planeedil märgatavalt. Varsti pärast ühist olengut võtavad sündmused konverentsil ootamatu pöörde.
 
 
    Minu jaoks Speed Trap ei ole ulmejutt, vaid pigem kerges krimikastmes vandenõuteooria. Usun et Salatoimikute agendid Mulder ja Scully oleksid hea meelega uurida tahtnud, mis täpselt nende teadlastega juhtus.
Teksti loeti vene keeles

Alustasin lugemist kogumiku lõpust ehk siis Bestiaarumist. Seejärel lugesin spiooniloo ja kogumiku pikima lühiromaani, Teemantkoerad, jätsin viimaseks. Teemantkoerad on teistest pisut tugevam.
Teksti loeti eesti keeles

Peategelasel on raskusi kohanemisega vahepeal muutunud maailmaga. Seda võib juhtuda meist kellega tahes, nagu mainib kasutaja Kalevipoeg oma arvustuses, ja nõustun selle seisukohaga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu on huvitav just seetõttu, et Asimov avab oma nägemuse inimkonnast ja selle võimalikust tulevikust, nii nagu ka üks varasem arvustaja märkis. Arvan et Asimov on natuke inimest üle hinnanud. Ja kogu lugu võib võtta anekdoodina, mida ongi tehtud.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatu eestikeelses versioonis on neli tegevusliini või parem oleks öelda ajaliini, kuna autor on jaotanud teose ajapõhiselt. Tegevuspaik on üldjoones üks ja sama. Ajal näib selles romaanis olevat suurem tähtsus kui ruumil. Tegelasi eriti palju pole, ja nii on parem - lugejal lihtsam jälgida. Võib soovitada.
Teksti loeti eesti keeles