Kasutajainfo

Tiit Tarlap

13.11.1954-24.02.2017

  • Eesti

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Kurjuse tund

(romaan aastast 2005)

ajakirjapublikatsioon: «Kesknädal» 1993; nr 41 (13. oktoober) – 1994; nr 19 (11. mai)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Tiit Tarlap «Kurjuse tund - Koidiku lapsed» 2005

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.571
Arvustused (7)

Esmalt kummardus kadunud Matti Vagale, kelle väljaandes Tarlapi kaks parimat romaani järjejuttudena ilmusid. Jah, see «Kesknädal» oli asjalik Pärnu ajaleht, mille nime nüüd vaeste ja rõhutute partei oma nõmeda häälekandjaga ära on solkinud.

«Kurjuse tund» on tõeliselt sünge ja masendava alatooniga jõhker militaarne seiklusulme. Täiesti maailma tasemel. Tarlapi puhul on kahe olulise mõjurina mainitud Edmond Hamiltoni ja Harry Harrisoni, esimest pole veel märkimisväärsetes kogustes jõudnud tarbida, teist aga küll ning Tarlapi keskmine tase tundub Harrisoni keskmisest vahest (?) isegi kübeke kõrgem olevat. Ärge saage valesti aru, ma pean Harrisonist ka väga lugu, hoolimata sellest palaganist, mis «Technicolori ajamasina» ümber käis...

Romaan algab miskil kolkaplaneedil, kus üks suurkorporatsioon oma röövelliku majandamisega kohalikke humanoidseid pärismaalasi rõhub, nii et need viimases hädas üles on tõusnud ja kõik firma väiksemad tugipunktid tundmatul rajamaal hävitanud. Osa inimesi on neist siiski põgenema pääsenud ja liiguvad tasapisi nälja, raskete loodusolude ja vastiku kliimaga võideldes kompanii peakorteri poole, mis kuulduste järgi siiski rünnakutele vastu peab ja isegi karistusoperatsioone korraldavat... Kuulujutte liigub muidugi igasuguseid...

Ühe sellise seltskonna juhiks on firma miski juhatuseliikme sugulane, mees oma parimais aastais, kes peab üsna noateral laveerima. Nimelt on tema juhitud seltskonnas ka firma ebahumaanset tegevust kontrollima saadetud organisatsiooni esindaja (naisterahvas), kelle pääsemist peakorterisse tegelikult nagu firma juhtkonnas eriti ei soovitagi... tüübil on tema vastu aga miskid tunded, nii et ta püüab üht teist nihverdada. No see tüüp on üldiselt siis see paha tegelane.

Raadiosaatja abil seltskond vahetevahel saab keskuse kätte, siis jälle ei saa. Üldse on olukord suht lootusetu, sest peakorter kaugel ning seltskonnas mitu naist-last ja toitu kah nagu eriti pole. Lisaks veel tuleb eemale hoida pärismaalastest.

Seltskonna nö päästjaks saab ootamatult neid kohanud ning vahetult enne seda kohalikelt miski tanki või soomuki vallutanud endine sõjaväelane, kes firma palgalehel olnuna nüüd samuti peakorteri poole teel on. On selline küüniline tüüp, no hea tegelane siis:)

Järgneb ebainimlikult raske rännak peakorterisse, palju madinat pärismaalastega, ohtralt laipu ja verd mõlemal poolel, rohkelt omavahelist intriigitsemist ja petmist inimeste seltskonnas, lisaks kohalikele tuleb madistada ka mööda rajamaad ringi hulkuvate palgasõduritega, kes samuti mõnest fordist on põgenema pääsenud ja nüüd röövimise, tapmise jms, sõnaga marodööritsemisega endal kah hinge sees püüavad hoida...

No peakorterisse lõpuks ülisuurte kaotustega jõutakse. Ma parem ei ütle, kui mitu inimest jõuab... Kui seltskonnas alguses oli ikka üle paarikümne hinge, siis päralejõudnute loendamiseks on ühe käe sõrmedegi puhul ülejääk suur.

Mõnus rajusünge militaarne madin, mida läbib selle sõjaväelase Orlando kõikehõlmav ja üha kasvav viha ja raev kõrgemate sõjaväelaste, firma juhtkonna ja poliitikute vastu, kes kõik tekkinud situatsiooni eest vastutavad on ning lihtsate inimeste elu just eriti kõrgelt ei väärtusta ning peamiselt oma nahka ja kasumit päästa üritavad.

Lugege, kurat võtaks!

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda romaani 2001. aasta sügisel raamatukogus istudes vanadest " Kesknädalatest" . Toonane õhustik oli täiesti sobiv sünge militaarulme lugemiseks-üks teatav kõrghoone oli hiljuti oma eksistentsi lõpetanud, pesupulbri või jahuga täidetud kirjade saatmine saanud moenähtuseks ja kees poliitiline kriis, mis õige pea ka järjekordse sõjaga kulmineerus. Pärast Tarlapi teise kogumiku ilmumist lugesin romaani uuesti üle. Minu toonane arvustus koosnes vaid hindest, nii et ilmselt ei peaks ma oma möödaniku kidakeelsust mitte väärtustama, vaid käesoleva teksti koha pikemat arvamust avaldama. Jah, tegu on väga hea romaaniga. Seiklusulme võib omada ka sügavamat allteksti, " Kurjuse tund" tõestab seda suurepäraselt. Nagu Silver Sära on maininud, meenub käesolevat romaani lugedes kadunud Bergi " Must kaardivägi" , ent Tarlapi rõhuasetused on justkui veidi teised. Kui Berg keskendus ainult sõjale, siis Tarlapi jaoks omavad suurt tähtsust ka sünge kolmainsuse kaks ülejäänud liiget-poliitika ja suurettevõtlus. ( Mitte, et Bergi romaan kehvem oleks, objektiivselt võttes on ta vähemalt sama hea. ) Tarlapi traditsiooniline klassiviha ilmneb ka selles romaanis mingi äärmise kirglikkusega, mis selle isegi tema vaateid mittejagavale inimesele peaaegu sümpaatseks muudab. Jah, vähemalt minu temperamendiga inimesele on Tarlapi viis propageerida oma vaateid kangelaste terroristlike vihasööstudena märksa sümpaatsem kui ideoloogilise nämmutamise kasutamine enamike autorite puhul. Pessimistlik ja sünge, ent samas dramaatiline, kirglik ning pöörane romaan. Ma ei tea, mis tunne võis olla lugeda seda aastal 1994, ent nagu juba mainisin, aastase 2001 sobis ta hästi ja aastasse 2006 veel paremini. Kogu kirjeldatud maailm oma ebavõrdsete ja mõttetu sõdade, neid võõraste loodusvarade himus süütavate suurfirmade, viimaste poolt reostatud looduse ning lõputu poliitilise valetamisega kuulub pigem 21. kui 20. sajandisse. Nii et ilmselt oli Tarlapi romaan omamoodi prohvetlik. Ja veel-" Kurjuse tund" on märksa pessimistlikum kui Bergi " Must kaardivägi" . Kui Bergi romaanis madistati vaenulike tulnukate ja nende inimestest käsilastega, ise seejures julmusi korda saates ning vaimselt murdudes, siis käesolevas romaanis polegi kedagi, kellele alluvuses tasuks võidelda, inimesed on siin maailmas inimeste vastu ning humanoidid ainsatena positiivsed, mis sest, et meeleheites negatiivseid tegusid korda saadavad. Ja erinevalt " Mustast kaardiväest" on " Kurjuse tund" täiesti sõjavastane romaan.
Teksti loeti eesti keeles

Korralik stiilipuhas militaarulme kerge sotsiaalpoliitilise alatooniga. Minu maitse jaoks küll natuke liiga must-valge, kuid sellest hoolimata isuga loetav. Kõige rohkem meeldis mulle raamatu juures see, et mättasse löödavaid tulnukaid polnud kujutatud pahadena. Nad võitlesid oma vabaduse eest, peategelane küll ei tahtnud neid tappa, kuid oli seda sunnitud tegema, et ise ellu jääda, tundes isegi kohati sellepärast kahetsust. Selline lähenemine lisas natuke ambivalentsust. Puuduseks pean nõrka lõppu. Mitte lõpptulemuse pärast, see oli täiesti rahuldav, vaid selle saavutamise osas. Kuidagi mannetu oli see. Samuti häiris toimetajatöö või selle puudumine. Pikad lohisevad laused, pidev mõttekäikude kordamine ning targutamine targutamise pärast. Korralik toimetaja oleks need puudused kindlasti kõrvaldanud ning muutnud lugemise märksa nauditavamaks. Praegusel kujul üle nelja kätte ei saa
Teksti loeti eesti keeles

Lugu täitsa meeldis, aga tõepoolest häiris teksti toimetamatus. Liigselt must-valge lähenemine vast ka, aga eks Tarlapi tekstid olegi suhteliselt vana kooli moel modernistlikud ja asju selgelt paika panevad.
Teksti loeti eesti keeles

Tundub et igas Tarlapi romaani protagonistis on paras annus detektiivi, isegi kui ta on kõigest palgasõdur vms.
Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Suhteliselt keskpärane ajarännulugu. Kolm ülikooliaegset sõpra ehitavad  ajamasina. Alguses läheb kõik hästi, aga esialgne edu kannustab nüüd juba meeste aplust. Projekti üritatakse kaasata valitsust jne.
Teksti loeti inglise keeles

Kogumiku neljast tekstist ühele, Sumerki mira, andsin maksimumhinde, teised said nelja. Sumerki mira oli tajutav tervikliku romaanina, kuna Doroga osad sobivad omaette lugemiseks rohkem ja ainult algusjutustus Marcellusest jääb õhku rippuma, st vajab toetust väljaspoolt. Strahhi puhul oli hea idamaine atmosfäär, küsimusi tekitas aga tõik, kuidas nii palju läänlasi suutis jõuda sellesse fiktiivsesse idamaa linna.
Teksti loeti vene keeles

 

See on Williamsoni kirjutatud Humanoidi sarja viimane osa. Eelmise, „The Humanoids”, romaani sündmustest on möödunud ligikaudu tuhat aastat. Selle aja jooksul on androidid veelgi laiendanud oma missiooni. Mustade androidide suhtes skeptilised inimesed põgenesid kunagi ammu Cati tähesüsteemi kahele planeedile, kus on võinud sajandeid elada androidivaba elu. Elukeskkonnana on Kai ja Malili suht nigelad – suur osa inimeste elust möödub maa-alustes koobastikes. Seetõttu uurivad nt kailased muid asustamiskõlbulikke planeete lähikonnas, mis aga viib neid kokkupuuteni androididega.  

 

Romaani tegevus toimub u 14 aasta jooksul peamiselt Kail ja Malilil ning põgusalt Kyronial. Peategelane on üksildane poiss Keth Kyrone. Olulised tegelased on veel insener Bosun Bong ja vahetusüliõpilane Nera Nyin. Möödaminnes mainitakse eelmise osa tegelasi Frank Ironsmithi, Mark White'i ja Clyde Foresteri. Päris „With Folded Hands” tasemele „The Humanoid Touch” tõusta ei suuda, kuid „The Humanoids'ile” alla ei jää. Minu arvates on Kai ja Malili maailmadena huvitavamad kui eelmise osa peamiselt nimetute planeetide maailmad.  

Teksti loeti inglise keeles

"The Humanoids" on lühiromaani "With Folded Hands" edasiarendus. Androidide ja inimeste vahelisi suhteid esitatakse romaanis sageli vastanduse kaudu, kuid oleks liialdus pidada teost mustvalgeks. Inimeste poolt asustatud maailmades on toimumas androidide mõjuvõimu kasv. Inimestel on vähe valikuid, aga robotitel pole üldse valikuid, vaid nad täidavad oma Esimest direktiivi. Mingis mõttes esindavad androidid tsiviliseerivaid jõude, kes püüavad surmatungi kütkes vaevlevat inimkonda õigele teele suunata.
 

Tegelasi on piiratud hulk, kuid olulised neist on küllalt huvitavad, muutumisvõimelised. Kujutatud maailmad mõjuvad inimtühjadena. Kõrbe või sõjajärgse tühermaa tunne. Alati ei pea kõike selgitama ja lahti kirjutama, aga Clay Foresteriga juhtuvad mingid asjad, ilma et ta teaks miks või kuidas. Natuke see vähendab romaani väärtust, kui peategelane saadab korda suuri asju, ega mäleta pärast midagi.

 

Teksti loeti inglise keeles

Romaan kuulub koos Dorogaga sarja Bezdna golodnõh glaz. Kahel romaanil on ühiseid tegelasi, nt Marcellus ja Castor. Tempo ei olnud ülemäära kiire - jõuti nii lõket teha kui teed juua.
Teksti loeti vene keeles

 

See on lugu planeetide koloniseerimisest. Peategelane, keda laev kutsub Kaitsjaks, annab oma parima, et missioon õnnestuks. Tema tegutsemine vaheldub mälestustega ammu elanud inimestest ning tunnete ja mõtetega, mis aitavad tal ennast mõista ja leida ajendit edasi minemiseks. Teose plussiks on tegelaste suhteliselt väike hulk ja nende üpris suur püsivus, st kes tuleb, see tõenäoliselt tuleb veel. Ühest küljest kerge lugemine, läks kiiresti ja igav ei olnud, teisest küljest on romaan ka küllalt tõsine, isegi traagiline.
 

Teksti loeti inglise keeles

 

Mida kõrgem tsivilisatsioon, seda rohkem intriige, näib autor arvavat. Intriige leidus kõigis neljas osas. 3. osas „Teiste maa”, milles ühiskonna kultuuriline tase madalaim, oli ka intriige vähem kui ülejäänud kolmes osas. „Ainult alles jääda” - 3, „Vaenu maa” - 3, „”Teiste maa” - 4, „Surev maa”- 3. „Ainult alles jääda” häiriv külg oligi intriigide rohkus. Sama võib öelda „Vaenu maa” kohta. „Teiste maa”, romaani lühim osa, jättis parema mulje. „Sureva maa” peategelane kordas varasemate osade peategelasi, jättes tunde, et tegemist on pigem tüübi kui isiksusega.
 

Teksti loeti eesti keeles

 

Romaan tuleviku ühiskonna superkurjategijast, kellel on oma eetikakoodeks. Lugeja ei saa kuigi palju teada diGrizi isikust. Tema välimus muutub vastavalt sellele kuidas ta uude rolli sisse elab. Ja rolle on mitmeid. Lahtiseks jäävad tema motiivid – igatahes praktilist vajadust kaubamaja või panga röövimiseks ei paista olevat. Üliturvalises ühiskonnas on kuritegusid vähe ja ka kurjategijaid vaid käputäis. Võib-olla seisneb peategelase isikupära ja suurus selles et kurjategijad on haruldased nagu pandakarud.
 

Teksti loeti eesti keeles

Peategelane on poiss, kelle vanemad on koolist ära võtnud ja maale viinud. Elavad kolmekesi maal, isa kasvatab aias mingeid taimi, ema püüab poissi kodus õpetada. Poisile meeldib üks puu, mis pole tavaline puu. Pastoraalne ulme.
Teksti loeti inglise keeles

 

Tegevus toimub New Yorgis täpsemalt määratlemata tulevikus. Protagonist Jon Venex on veekindel robot, mõeldud töötama ookeani põhjas. Jon on parasjagu tööotsinguil. Seadused ja aeg on robotite vastu karmid, enamus inimesi vihkab neid.

Teksti loeti inglise keeles

Lugu kahest tehnikahuvilisest kutist kes ehitavad ülikiire lennumasina. Masin pole veel päris valmis kui nende lähedale põllule kukub meteoriit jne. Igatahes aitab taevakivi kuidagi tulevikku ette näha ja poisid saavad aru et tuleb kiirustada.
Teksti loeti inglise keeles