Kasutajainfo

Tiit Tarlap

13.11.1954-24.02.2017

  • Eesti

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Kurjuse tund

(romaan aastast 2005)

ajakirjapublikatsioon: «Kesknädal» 1993; nr 41 (13. oktoober) – 1994; nr 19 (11. mai)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Tiit Tarlap «Kurjuse tund - Koidiku lapsed» 2005

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.571
Arvustused (7)

Esmalt kummardus kadunud Matti Vagale, kelle väljaandes Tarlapi kaks parimat romaani järjejuttudena ilmusid. Jah, see «Kesknädal» oli asjalik Pärnu ajaleht, mille nime nüüd vaeste ja rõhutute partei oma nõmeda häälekandjaga ära on solkinud.

«Kurjuse tund» on tõeliselt sünge ja masendava alatooniga jõhker militaarne seiklusulme. Täiesti maailma tasemel. Tarlapi puhul on kahe olulise mõjurina mainitud Edmond Hamiltoni ja Harry Harrisoni, esimest pole veel märkimisväärsetes kogustes jõudnud tarbida, teist aga küll ning Tarlapi keskmine tase tundub Harrisoni keskmisest vahest (?) isegi kübeke kõrgem olevat. Ärge saage valesti aru, ma pean Harrisonist ka väga lugu, hoolimata sellest palaganist, mis «Technicolori ajamasina» ümber käis...

Romaan algab miskil kolkaplaneedil, kus üks suurkorporatsioon oma röövelliku majandamisega kohalikke humanoidseid pärismaalasi rõhub, nii et need viimases hädas üles on tõusnud ja kõik firma väiksemad tugipunktid tundmatul rajamaal hävitanud. Osa inimesi on neist siiski põgenema pääsenud ja liiguvad tasapisi nälja, raskete loodusolude ja vastiku kliimaga võideldes kompanii peakorteri poole, mis kuulduste järgi siiski rünnakutele vastu peab ja isegi karistusoperatsioone korraldavat... Kuulujutte liigub muidugi igasuguseid...

Ühe sellise seltskonna juhiks on firma miski juhatuseliikme sugulane, mees oma parimais aastais, kes peab üsna noateral laveerima. Nimelt on tema juhitud seltskonnas ka firma ebahumaanset tegevust kontrollima saadetud organisatsiooni esindaja (naisterahvas), kelle pääsemist peakorterisse tegelikult nagu firma juhtkonnas eriti ei soovitagi... tüübil on tema vastu aga miskid tunded, nii et ta püüab üht teist nihverdada. No see tüüp on üldiselt siis see paha tegelane.

Raadiosaatja abil seltskond vahetevahel saab keskuse kätte, siis jälle ei saa. Üldse on olukord suht lootusetu, sest peakorter kaugel ning seltskonnas mitu naist-last ja toitu kah nagu eriti pole. Lisaks veel tuleb eemale hoida pärismaalastest.

Seltskonna nö päästjaks saab ootamatult neid kohanud ning vahetult enne seda kohalikelt miski tanki või soomuki vallutanud endine sõjaväelane, kes firma palgalehel olnuna nüüd samuti peakorteri poole teel on. On selline küüniline tüüp, no hea tegelane siis:)

Järgneb ebainimlikult raske rännak peakorterisse, palju madinat pärismaalastega, ohtralt laipu ja verd mõlemal poolel, rohkelt omavahelist intriigitsemist ja petmist inimeste seltskonnas, lisaks kohalikele tuleb madistada ka mööda rajamaad ringi hulkuvate palgasõduritega, kes samuti mõnest fordist on põgenema pääsenud ja nüüd röövimise, tapmise jms, sõnaga marodööritsemisega endal kah hinge sees püüavad hoida...

No peakorterisse lõpuks ülisuurte kaotustega jõutakse. Ma parem ei ütle, kui mitu inimest jõuab... Kui seltskonnas alguses oli ikka üle paarikümne hinge, siis päralejõudnute loendamiseks on ühe käe sõrmedegi puhul ülejääk suur.

Mõnus rajusünge militaarne madin, mida läbib selle sõjaväelase Orlando kõikehõlmav ja üha kasvav viha ja raev kõrgemate sõjaväelaste, firma juhtkonna ja poliitikute vastu, kes kõik tekkinud situatsiooni eest vastutavad on ning lihtsate inimeste elu just eriti kõrgelt ei väärtusta ning peamiselt oma nahka ja kasumit päästa üritavad.

Lugege, kurat võtaks!

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda romaani 2001. aasta sügisel raamatukogus istudes vanadest " Kesknädalatest" . Toonane õhustik oli täiesti sobiv sünge militaarulme lugemiseks-üks teatav kõrghoone oli hiljuti oma eksistentsi lõpetanud, pesupulbri või jahuga täidetud kirjade saatmine saanud moenähtuseks ja kees poliitiline kriis, mis õige pea ka järjekordse sõjaga kulmineerus. Pärast Tarlapi teise kogumiku ilmumist lugesin romaani uuesti üle. Minu toonane arvustus koosnes vaid hindest, nii et ilmselt ei peaks ma oma möödaniku kidakeelsust mitte väärtustama, vaid käesoleva teksti koha pikemat arvamust avaldama. Jah, tegu on väga hea romaaniga. Seiklusulme võib omada ka sügavamat allteksti, " Kurjuse tund" tõestab seda suurepäraselt. Nagu Silver Sära on maininud, meenub käesolevat romaani lugedes kadunud Bergi " Must kaardivägi" , ent Tarlapi rõhuasetused on justkui veidi teised. Kui Berg keskendus ainult sõjale, siis Tarlapi jaoks omavad suurt tähtsust ka sünge kolmainsuse kaks ülejäänud liiget-poliitika ja suurettevõtlus. ( Mitte, et Bergi romaan kehvem oleks, objektiivselt võttes on ta vähemalt sama hea. ) Tarlapi traditsiooniline klassiviha ilmneb ka selles romaanis mingi äärmise kirglikkusega, mis selle isegi tema vaateid mittejagavale inimesele peaaegu sümpaatseks muudab. Jah, vähemalt minu temperamendiga inimesele on Tarlapi viis propageerida oma vaateid kangelaste terroristlike vihasööstudena märksa sümpaatsem kui ideoloogilise nämmutamise kasutamine enamike autorite puhul. Pessimistlik ja sünge, ent samas dramaatiline, kirglik ning pöörane romaan. Ma ei tea, mis tunne võis olla lugeda seda aastal 1994, ent nagu juba mainisin, aastase 2001 sobis ta hästi ja aastasse 2006 veel paremini. Kogu kirjeldatud maailm oma ebavõrdsete ja mõttetu sõdade, neid võõraste loodusvarade himus süütavate suurfirmade, viimaste poolt reostatud looduse ning lõputu poliitilise valetamisega kuulub pigem 21. kui 20. sajandisse. Nii et ilmselt oli Tarlapi romaan omamoodi prohvetlik. Ja veel-" Kurjuse tund" on märksa pessimistlikum kui Bergi " Must kaardivägi" . Kui Bergi romaanis madistati vaenulike tulnukate ja nende inimestest käsilastega, ise seejures julmusi korda saates ning vaimselt murdudes, siis käesolevas romaanis polegi kedagi, kellele alluvuses tasuks võidelda, inimesed on siin maailmas inimeste vastu ning humanoidid ainsatena positiivsed, mis sest, et meeleheites negatiivseid tegusid korda saadavad. Ja erinevalt " Mustast kaardiväest" on " Kurjuse tund" täiesti sõjavastane romaan.
Teksti loeti eesti keeles

Korralik stiilipuhas militaarulme kerge sotsiaalpoliitilise alatooniga. Minu maitse jaoks küll natuke liiga must-valge, kuid sellest hoolimata isuga loetav. Kõige rohkem meeldis mulle raamatu juures see, et mättasse löödavaid tulnukaid polnud kujutatud pahadena. Nad võitlesid oma vabaduse eest, peategelane küll ei tahtnud neid tappa, kuid oli seda sunnitud tegema, et ise ellu jääda, tundes isegi kohati sellepärast kahetsust. Selline lähenemine lisas natuke ambivalentsust. Puuduseks pean nõrka lõppu. Mitte lõpptulemuse pärast, see oli täiesti rahuldav, vaid selle saavutamise osas. Kuidagi mannetu oli see. Samuti häiris toimetajatöö või selle puudumine. Pikad lohisevad laused, pidev mõttekäikude kordamine ning targutamine targutamise pärast. Korralik toimetaja oleks need puudused kindlasti kõrvaldanud ning muutnud lugemise märksa nauditavamaks. Praegusel kujul üle nelja kätte ei saa
Teksti loeti eesti keeles

Lugu täitsa meeldis, aga tõepoolest häiris teksti toimetamatus. Liigselt must-valge lähenemine vast ka, aga eks Tarlapi tekstid olegi suhteliselt vana kooli moel modernistlikud ja asju selgelt paika panevad.
Teksti loeti eesti keeles

Tundub et igas Tarlapi romaani protagonistis on paras annus detektiivi, isegi kui ta on kõigest palgasõdur vms.
Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

 

Romaan tuleviku ühiskonna superkurjategijast, kellel on oma eetikakoodeks. Lugeja ei saa kuigi palju teada diGrizi isikust. Tema välimus muutub vastavalt sellele kuidas ta uude rolli sisse elab. Ja rolle on mitmeid. Lahtiseks jäävad tema motiivid – igatahes praktilist vajadust kaubamaja või panga röövimiseks ei paista olevat. Üliturvalises ühiskonnas on kuritegusid vähe ja ka kurjategijaid vaid käputäis. Võib-olla seisneb peategelase isikupära ja suurus selles et kurjategijad on haruldased nagu pandakarud.
 

Teksti loeti eesti keeles

Peategelane on poiss, kelle vanemad on koolist ära võtnud ja maale viinud. Elavad kolmekesi maal, isa kasvatab aias mingeid taimi, ema püüab poissi kodus õpetada. Poisile meeldib üks puu, mis pole tavaline puu. Pastoraalne ulme.
Teksti loeti inglise keeles

 

Tegevus toimub New Yorgis täpsemalt määratlemata tulevikus. Protagonist Jon Venex on veekindel robot, mõeldud töötama ookeani põhjas. Jon on parasjagu tööotsinguil. Seadused ja aeg on robotite vastu karmid, enamus inimesi vihkab neid.

Teksti loeti inglise keeles

Lugu kahest tehnikahuvilisest kutist kes ehitavad ülikiire lennumasina. Masin pole veel päris valmis kui nende lähedale põllule kukub meteoriit jne. Igatahes aitab taevakivi kuidagi tulevikku ette näha ja poisid saavad aru et tuleb kiirustada.
Teksti loeti inglise keeles

Algis Budrys on välisleedu ulmekirjanik, kes kirjutab inglise keeles. Jutu The Barbarians tegevus toimub täpsemalt määratlemata tulevikus pärast USA lagunemist. Tegevuspaik on Põhja-Ameerika Idarannik ja selle lähim ümbrus. Idarannikut kontrollib aadlimeeste liit Rannikuliiga, mis sõdib kusagil läänes asuvate "barbaritega". Peategelane on noor aadlimees Giulion Geoffrey, kes loo alguses on Rannikuliiga mingi üksuse tankikomandör.
Teksti loeti inglise keeles

Tegevus toimub Marsi ja Jupiteri vahelises asteroidide vöös. Pisut muinasjutu sugemetega ulmeline jutt asteroididel väärismetalle jahtivast mehest.
Teksti loeti inglise keeles

 
Kogumikus on 19 HPL teksti, millest kolmele (Koer, Kummaline kõrge maja udus, Pickmani modell) on see esmailmumine eesti keeles. Ülejäänud lood on varem ilmunud kas Marduses, Pimeduses sosistajas, Süngetes varjudes, Varjus aja sügavusest, Liivimaa Kulleris või Reaktoris. Dunwichi õudus on ilmunud Põhjanaelas, kuid mitte terviktekstina. Tegemist võiks olla kirjaniku ühe eluperioodi tekstidega, nagu koostaja järelsõnas mainib. Nimelt olevat Cthulhu kutsesse koondatud HPL elu viimase 11 aasta olulisemad tekstid. Kõik pikemad tekstid kogumikus ongi kirjutatud sel ajavahemikul. Seda aga ei saa öelda lühemate tekstide kohta, mis sageli on kirja pandud varem.
 

 
Kogumikus ilmunud lugude tegevus toimub enamasti Uus-Inglismaal, mõnikord Euroopas, Atlandi ookeanis või mujal. Sage motiiv on kogukonna allakäik. Ka inimese vaimset murdumist või teisenemist tuleb tihti ette.
 
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi omal ajal "Pickmani modell" ei pääsenud kogumikku "Pimeduses sosistajad", on ta nüüd ikkagi eesti keeles olemas ja kättesaadav. Teatav sisendusjõud on lool olemas.
Teksti loeti eesti keeles

Nüüd siis on eesti keeles olemas kaks tõlget - Mario Kivistiku tõlge, mis ilmus 1993. aastal Põhjanaelas ja Silver Sära 2017. aastal trükivalgust näinud versioon. Mina lugesin Sära tõlget. Charles Lambi moto on kenasti olemas, tekst on ilmunud täispikkuses ja kohanimesid pole eestindatud.
Teksti loeti eesti keeles

Sarnane juttudele "Rotid müüri taga" ja "Luuriv hirm", kuna kõik nad räägivad ühe perekonna allakäigust, kusjuures sarnane on ka see, et allakäigu põhjustab alati väline sekkumine, mitte loomulik areng vms.
Teksti loeti eesti keeles

Peategelase, kelle silme läbi juhtunut näidati, maailmavaade oli nii tõsine, et hakkas teisest otsast tunduma koomiline, mis omakorda vähendas loo tõsiseltvõetavust pisut.
Teksti loeti eesti keeles