Kasutajainfo

Tiit Tarlap

13.11.1954-24.02.2017

  • Eesti

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Žuk v muraveinike

(romaan aastast 1982)

ajakirjapublikatsioon: «Znanije – sila» 1979; nr 9 - nr 12, 1980; nr 1 - nr 3, nr 5, nr 6 [kärbetega]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Põrnikas sipelgapesas»

«Pioneer» 1985; nr 9 – 1986; nr 9 [kärbetega]
Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
20
6
3
0
0
Keskmine hinne
4.586
Arvustused (29)

On aastatel 1985-86 "Pioneeris" "Põrnikas sipelgapeas" nime all ilmununa ka maakeeles kättesaadav. "Saare" järg. Seda puhku on progressorid Maal ja revolutsiooni/progressi ekspordi probleem avaldub uuest vaatevinklist. Ka paralleel-taustalood õkokatastroofist planeedil Lootus ja psühholloogilised etüüdid humanoidse ja kinoidse rassi suhetest on head ja nauditavad. Sümpaatne on probleemi mittemustvalge esitus. Nagu kõik Vendade lood, on ka "Põrnikas" irooniline. Näiteks karmist radikaalist Maksimist on saanud mitte vähem karm, kuid kohusetundlik töötaja KONKOM-2s ja Tema Eksellentsi ustav abiline. Tekstist võib välja lugeda, et ka Keskus Loojate riigis Sharakshil on taastatud. Lugege! "Viis" - lugu väärib seda!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mulle vist Strugatskid eriti ei istu. Vist selleparast, et ehkki olen pea koiki eesti keeles ilmunuid lugenud, ei ole ma loetust suurt midagi meenutama suuteline. Nii on lugu ka antud teosega, mille orignaalkeeles ylelugemisel tundusid tuttavad paar detaili, ei enamat. Kuna Strugatskite teoste süzheid siin BAASis eriti keegi ümber jutustama ei tiku, üritan seekord ise seda teha. Niisiis kutsub Ektsellents ühel päeval välja Maxim Kammereri, tehes talle ülesandeks üles otsida keegi Lev Abalkin. Eriti muud infot ei jagata, uurija alustab nõukogude kriminaalromaanidest tuttaval kombel Leviga seotud isikute - kunagise õpetaja, girlfriendi, endise kolleegi (see on see kinoid - kõnelev koer) - läbikammimist. Mingil hetkel võtab ühendust ka otsitav ise. Kes on Lev Abalkin tegelikult, mida tal vaja on, need on küsimused, mis lõpulehekülgedel ka vastuse saavad. Mulle tundus see traagilistes toonides lugu kuidagi vaga vihjav ja ebakonkreetne, Maximi triloogiat teise osaga alustamises saan muidugi ainult iseennast süüdistada, kyll aga oli seekord üllatavalt mõnus midagi üle tüki aja ka vene keeles lugeda.
Teksti loeti vene keeles

Maksimi triloogia teine osa. Nagu "Saare" juures, piirdun ka siin vaid progressorluse teemaga. Siin on vaade progressorlusele veidi teiselt küljelt. Maksimist on saanud KOMKON-2 töötaja. Mis on KOMKON-2? See on sisuliselt progressorluse "vastuluure". Eesmärk on avastada võimalikke teiste tsivilisatsioonide progressoreid Maal. Ja nüüd jõuame väga valusa punkti juurde.

Juba progressorluse endaga on hulk probleeme. Kuid see tegevus jätkub - nõrgemaid, "äraeksinuid" tuleb suunata õigele teele, meie oleme "targemad, arenenumad, teame paremini, mis neile hea on", nemad on pimedad, nad ei mõista veel...

Kuid miks me ajame kohe sõrad vastu, kui keegi "targem" tahab meid samamoodi juhtida? Selleks KOMKON-2 ju ongi, et võõrastele progressoritele vastu seista. Ja see hirm võõraste progressorite ees võib võtta päris paraniolse vormi.

Kus siis on see loogika viga - meie progressorlus on hea, me oleme targemad, me teame, me peame nõrgemaid ja rumalamaid aitama. Aga kui avastame, et keegi teine, meist targem, teeb sedasama meiega, hakkame vastu, me tahame oma elu elada. Progressorlus, mis on hea, kui meie seda teeme, muutub otsekohe pahaks, kui see on suunatud meie peale. Mis siis valesti on?Või on kogu progressorluse idee mäda?

Teksti loeti vene keeles

Olen seda raamatut pea kolm korda lugenud - esimest korda "Pioneerist", kus ta oli mäletamist mööda kärbitud (ja kõiki osasid mul ei olnud ka), siis originaalis ja nüüd Varraku väljaandes. Algne tundus väga intrigeeriv. Tegelikult hindaks teost sisu poolest "5", kirjanduslik tase "3".

Sisu on ka eelnevalt lahti seletatud - kuidas peaksime käituma, kui keegi teine otsustab meid "kasvatama" hakata, kusjuures nimetatud operatsiooni ulatust ja suunda me ei tea. Väga teravalt on dilemma kajastatud ühes lauses: "…ei ole teada, kas Rändurid päästsid inimesi planeedilt või planeeti inimeste käest…" Aga uudishimu ei lase ka mitte proovida, kuigi just nii need hiired lõksu lähevadki. Tõeliselt head olid leheküljed Abalkini ja tolle peni hulkumisest hävinud linnas, kohati oli neis kapaga seda tõelist ebamaisust ja painet, mida just ulmelt ootakski. Paraku aga, kui see pisut eraldiseisev liin välja arvata, oli esimene pool raamatut võrdlemisi uimane ringijooksmine, teine pool aga kohati lausa manifesteerimiseks muutuv seletamine, kus tegevuse osa miinimumini kahaneb. Niisamuti on ainult osaliselt arusaadav lõpplahendus - liiga palju jääb "kaadri taha" (palju annab muidugi A&B.S teiste teoste tundmine), reaktsioonid poolikuks ja ebaloogiliseks. Ühesõnaga - suurepärane idee üsna ebaõnnestunud teostuses.

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Nõustun praktiliselt kõige sellega, mida Ants Miller eelmises arvustuses ütles. Kehvimini kirjutatud Vendade teos, mida olen lugenud (noh, kui "Vaesed julmad inimesed" välja jätta), samas ei saa jätta mainimata kandva idee väärtust. Kirjanduslikult on teos nõrk -- näiteks võiks tuua kasvõi mahajäetud linna liini lõpplahenduse, kus kukutakse mingi papi otsa, kes hakkab lähiajaloo teemal loengut pidama. Mulle ongi just Strugatskite puhul meeldinud nende viis anda teada tõde tilkhaaval, anda lugejale mosaiigi tükke üksteise järel kätte -- siin on selle reegli vastu aga eksitud ja päris kõvasti.

5. juuli 2002. Pärast ülelugemist ega enam ei nõustu küll... ;)Võtan tagasi kõik oma karmid sõnad teose kirjandusliku taseme kohta ning tõstan hinde "viiele". Vendadega muide kipub mul tihti olema nii, et alles teisel või kolmandal lugemisel saan teose väärtustest aru... Ju mul siis pikad juhtmed on. Muidugi jääb püsima kriitika selle pihta, et papi lähiajaloost loengut pidas.

Keegi eelarvustajatest pole juhtinud tähelepanu suurpeade mõistatusele, millele romaanis paljudes kohtades vihjatakse. Esiteks, suurpeadel on geneetiline mälu. Teiseks, Shtshekn tahtis mahajäetud planeedil kuu poole uluda. Kolmandaks, Sharaksil polnud kuud ega tähti võimalik näha ja Maa kuu teda ei erutanud. Neljandaks, suurpead on olevused, kes "suudavad hingejõuga allutada ja tappa" (muuseas meisterlik on see koht, kus Shtshekn küsib Abalkinilt, et kuidas ta aru sai, et koertekari tuld kartis). Sama suutis seal linnas ka keegi teine -- keegi, kes võttis vaatajate jaoks olevuse kuju, mida nood kõige enam kartsid, Abalkini jaoks Pandora hiidämbliku kuju, Shtshekni jaoks ilmselt mõne muu eluka kuju, nagu Shtshekn ise muutis ennast penikarja jaoks leegitsevaks tulemereks. Viiendaks, pärast Pandora hiidämbliku pihta tulistamist jäi järele ainult veidike valkjat suitsu, mis laiali kandus, ning papi linnas vastas küsimusele, et kas ta on kunagi mõnd Rändurit näinud, et "nad on nagu udu või suits". Kuuendaks, teooria, et suurpead on arenenud radioaktiivse saastatuse mõjul tekinud mutatsioonidest, on täielik jama. On mõeldamatu, et radioaktiivse saastatuse mõjul saaks koerale tekkida inimkeeles kõnelemist võimaldav kõriaparaat ja kõnekeskus, saba muutuks kompassitaoliseks orienteerumiselundiks, neist saaks olendid, kes "suudavad hingejõuga allutada ja tappa" ning õppida välgukiirusel suvalist ettejuhtuvat keelt, kellel on geneetiline mälu, millega nad mäletavad kuud planeedil, mis asub kaugel sellest, kus nad väidetavalt radioaktiivsuse mõjul välja arenesid... "Asustatud saares" on küllalt põhjalikult kirjeldatud radioaktiivse saastatuse tagajärjel muteerunud inimesi ja on raske uskuda, et koertest samasuguste muteerivate faktorite mõjul areneksid sellised üliolendid... Võtme selle mõistatuse lahenduse juurde annab ilmselt triloogia kolmas osa, "Suur ilmutus".

Teksti loeti eesti keeles

Ka mind vaevasid kahtlused valitud vormi ja kompositsiooni otstarbekuses. Romaan koosneb nagu kolmest plaanist: trafaretne detektiivtöö kadunud mehe otsimiseks; katkendid viimase päevikust ja lõpuks lahtiseletus, milles iga detail omale kohale asetub. Tuleb vist küsida, et kas lahendus siis nõudis sellist vormi?

Jah, ma arvan, et nõudis küll. Kuni poole romaanini olin üsna nõutu...ei taibanud, et miks selline tegevusetu tegevus. Aga kui lõpuks selgub, et tegelikult pole meil peategelaseks mitte Abalkin, vaid Maa ühsikond, mis sünnitanud värdjaliku KOMKONi ja viimase meetodid ning suhtumised oma tegevusse avanevadki Maksimi uurimistöö kaudu.

Mind valdasid ka kahtlused, et kas Maksim ongi üldse mingi tegelane vaid ainult käepärast olnud vahend, jutustamisagent, kelle autorid temasse isiklise suhtumiseta palganud. Ka need kahtlused hajusid lõpupoole, nagu ka muud etteheited teose ülesehituse kohta. Just ainult niimoodi saigi seda lugu jutustada ja ei kuidagi teisiti.

Kunagisest ideaalidega maailmaparandajast Mak Simist on saanud "operativnik", tuim käsutäitja, kes ülesande nimel valetab julmalt igati sümpaatsetele inimestele, jah, leiab siiski nende vastu ka kaastunnet, kuid rohkem siiski on nad talle lülitid, mida tuleb näppida, et täita Ekselentsi ülesanne. KOMKON on kinnine, autoritaarne, ebademokraatlik jälitusorganisatsioon, kelle jaoks "leidlaste" saaga on vaid vahend omaenda tähtsuse ja vajalikkuse kinnitamiseks.

A priori leiab KOMKON, et Rändurid on ohtlikud ja "leidlapsed" kavatsevad inimkonnale halba - selle kohta pole ühtgi tõendit, kuid vaid ja nii ja ei teisiti KOMKON ainult mõtelda saabki. See asutus seab end ühiskonnast kõrgemale, teab ja otsustab ise, peab kõiki vahendeid võimalikeks, et vaid säilitada omaenese tähtsus ja parasiitlus.

40 aastat on Sikorski põlenud oma kõrgendatud ego paistel, nautinud iga viivu, et just tema ja KOMKON on need väljavalitud, kes peavad kaitsma Maad Rändurite ja "leidlaste eest. Pseudo-vastutuskoorem tingib vahendid.

Abalkin on inimene, kes üritab saada vabaks ja elada oma elu...tema püüdlemine vutlari poole pole midagi muud kui iga inimese sünnipärane igatsus leida oma olemasolu mõte - ja just seda ei lase KOMKON tal teha, nagu igasuguse riigi vastav egomaniakkidest koosnev kõrgendet vastutustundega salapolitsei. Riik ise, süsteem, ei anna Abalkinile selleks luba. Parem olgu ta juba surnud.

Ja kes on siis rohkem inimene - kas suitsevat püstolit hoidev Sikorski või Abalkin, kel surmahetkel meenub salmike lapsepõlvest?

Teksti loeti vene keeles

"Põrnikas" paigutub mu isikliku lugemiskogemuse kõige määravamasse ossa - Lev Abalkin oli esimene ulmekangelane, kes oskas mulle niiöelda nahavahele pugeda ("Pioneeri" tõlkevariant ja need hirm-ilusad illustratsioonid - eriline tähelepanu kinoidsel tüübil, mille tõttu olen eriliselt kiindunud tðau-tðau tõugu koertesse). Nüüd uut eestikeelset täielikku tõlget lugedes sai ring muidugi täis, nostalgia lained üle pea...

Vanemas eas, kui esmased muljendused kiiremini hajuma kipuvad, ilmuvad lagedale täiesti ratsionaalsed, kohati postmodernistlikud assotsiatsioonid.1) represseeritute laste tagakiusamine nõukogude võimustruktuuride poolt, lubamatus valida sobivaid erialasid jms.2) hirm teiste (kapitalistlike) riikide "pehme" terrori ees ja raudne eesriie3) sotsiaal-poliitiliste eksperimentide tulemusena loodud koerakoonlased, või koopainimesed a`la Kuuba

Need seosed ei pruugi praeguses hinnanguteskaalas teosele kirjanduslikku väärtust lisada, kuid annavad pildi kohast/olukorrast, mille pinnalt need kujundid on oma alguse saanud.

Psühholoogilisel tasandil sain lõpuks pihta Abalkini inimtüübile - kromanjoonlane. Ühenduslüliks oli siin tema omastav suhtumine naistesse, looduslähedus (erialavaliku õigustatus). Strugatskid on siin ühendanud tähelapse ja ajarännu faabulate motiivid. Hinne "viis" juba nende kahe eduka kokkukirjutamise eest.

Teksti loeti eesti keeles

Hämmastav, et 15 aastat tagasi loetud tekst võib nii hästi meeles olla. Äsja ostetud raamatu lugemisel tuli praktiliselt kogu sündmustik ja enamus tegelasi hoobilt meelde täpselt nii, nagu seda kunagi "Pioneerist" loetud sai. Häirima jäid küll mõned tõlke erinevused - Teelistest on saanud Rändurid ja peakatest suurpead. Kusjuures ka neid nimetusi mäletasin ma ilma vana "Pioneeri" üles otsimata! Minu meelest on "Pioneeris" pakutud variandid paremad, need uued tunduvad kuidagi lamedad. Aga eks vanasti oli rohi üldse rohelisem ja varblased suuremad.

Hinde taga on igatahes rasvane plussmärk

Teksti loeti eesti keeles

Teine osa jääb esimesele kõvasti alla. Mulle vist ei istu ulmeraamatud, kus ulme on kõrvaline. Viimane sarnane mis ma lugesin oli Lukjanenko "Genom". Pigem detektiivijutt kui ulme. Mulje jäi kui masstoodanguga kunstkäsitööst. Ilus ja omamoodi natuke, kuid tegelikult sääraseid küll nähtud. Pole õige kunst ega õige käsitöö.
Teksti loeti eesti keeles

Kõik oli hea, väga hea, aga JÄI POOLIKUKS!

Ma olen kahe käega poolt, et lugeja intellektile ja kujutlusvõimele tuleb ka tööd jätta, aga see raamat läks küll liiale. Vihajatakse paljudele huvitavatele asjadele: peakad, rändurid, detonaatorid jne, tunda on, et nende kõigi taga peitub põnev lugu aga siis äkki lõpeb raamat ära ja midagi ei saagi täpsemalt teada :(

Niiet ideede eest viis, pettumuse eest kolm, kokku neli :(
Teksti loeti eesti keeles

Maksimi triloogia parim raamat. Ei tule siit mingeid suuri yliv6rdeid. Ei ole tegemist suure, innovatiivse, p6hjapaneva ja epohhiloova teosega. Ylihea romaaniga aga on tegemist sellegipoolest. See on otsekui läbil6ige k6igest sellest, mis ulmes on head ja nö "päriskirjanduses" väärtuslikku. See on raamat päris inimestest ja pärisinimestele. Inimestest, kellel k6igil on omad ihad, hirmud, tugevused, n6rkused, eelarvamused ja kahtlused. Veel on ta raamat teistsugustest inimestest. Sellistest, kellest ei saada aru ja kes vist ka ei tahagi väga, et neid m6istetaks. Selle juurde salapärane päritolu ja ongi meil taassyndinud antikristus valmis. Ehk siis kui tsiteerida Tema Ekstsellentsi: "kui on tunda väävlil6hna on meil täielik alus arvata, et vanakurat on lahti ja meie kohuseks on tarvitusele v6tta k6ikv6imalikud vastumeetmed kuni pyha vee tööstusliku tootmiseni välja".

Paranoia. Paranoia on kogu raamatut läbiv teema ja paljud tegelased on inimesed, kelle töökohustuste hulka kuulub olla paranoiline. Paranoia nii maa peal kui ka Lootusel. Kahtlustada tuleb k6iki ja k6ike. Kui tundub, et kahtlustel on vähimgi alus, tuleb olukord lahendada nii, et mingit kahtlust enam ei jääks.

Kohustuslik kirjandus. Kui on raamatuid, mis teevad inimesest parema inimese, siis see peaks kyll nende hulka kuuluma.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Asustatud saare meenutuste küüsis olles laenutasin ma raamatukogust kiriesti Põrnika sipelgapesas, kuna öeldi, et see on saare järg. Suures tuhinas alustasin ka kohe selle lugemist. Aga tuhin möödus varsti. Sest see ei tundunud olevat järg, vaid hoopis üks teine lugu, kus peategelane on vaid sama nimega, sest isegi peategelase Maksimi tunded ja ideed ei olnud samad, mis nad olid saares olnud! Saar oli olnud huvitav ja seiklusrikas, kuigi oli lõpus natukene ära vajunud, aga põrnikas ei olnud minu arust nii tõmbav! Ja mul oli ka mitmeid küsimuse esimese osa kohta, millele ma teisest osast vastuseid ei saanud, kuigi neid lootsin. Aga Suure ilmutuse tagakaanel öeldi, et seal saavad kõik küsimused vastuse, nii et loodan selle peale! :P
Teksti loeti eesti keeles

Esimest korda lugesin teost üle 7 aasta tagasi. Väga võimas elamus oli. Nüüd lugesin taas (kohe peale "Asustatud saare" lugemist) ja nendin, et teos on hea, väga hea, kuid sellist üli-üli tunnet seekord ei saanud. Võib-olla häiris see, et tegevus toimus maal (parimad lõigud olid Lev Abalkini raportitest), võib-olla olen ise vahepeal muutunud, ei tea. Tugev 5 on see romaan ikkagi.
Teksti loeti eesti keeles

Ma lugesin seda raamatut (viimati) üle kuu aja tagasi. Mõtlesin kirjutada oma muljetest Baasi. Jätsin asja sinnapaika.
Aga probleem jäi vaevama.
Probleem on minu autorisõnumi tajus:
• Koolkonniti liigituvad Strugatskid (vähemalt saare sarjas) valmikirjanikeks ja mitte tavapärasteks ulmekirjanikeks. Nad astuvad Krõlovi jälgedes ja nende raamatutest ei saa lugeda mitte sellest, mida nad arvavad tulevikus toimuvast. Selgelt on jutt autorite kaasaegasest vene (nõukogude) ühiskonnast. Samal ajal on kõik nende teosed eraldivõetavad tervikud ja samanimeliste tegelaste eri juttudes kõrvutamine küllalt lootusetu ettevõtmine, neil on tihti teine ülesanne ja teistsugused omadused.
• Millalgi umbes sipelgapesa kirjutamise ajal mängis Inetute luikede peategelase prototüüp Võssotski kgebiiti (vist oli SMERŠ) mingis teleseriaalis ja sai selle eest pataka igasugu punaseid preemiaid ja kõvasti kiita. Seda kiitmist põhjendati küllalt veidalt – olevat esmakordne nõuka ajaloos kujutada julgeolekutöötajat südametunnistusega inimesena. Vaatasin kiirelt netti – ei leidnud preemiat ega selle aastat. Nii et minu mälestust ei kinnita hetkel leitavad netiallikad (pikalt otsida ei viitsinud). Tegelikult ei ole oluline, kas südametunnistusega kagebiidi kujutamine oli paar aastat enne või paar aastat hiljem. Pöördeline kunstivõimalus (mitte miski inimlik ei ole neile võõras ja seeläbi muutuvad nad enneolematult sümpaatseteks) oli õhus, võimalik, et avastus tehti sõltumatult eri autorite poolt.
• Lugemiselamusena oli Abalkini tapmine mõistetav ja põhjendatud. Sikorsky oli sümpaatne, rääkimata eelmise jutu romatikuoreooli endaga kaasa lohistavat operativnik Maksimist.
• Taoline lugemiselamus pidi olema autorite jaoks taotluslik. Küsimus on, a) kas seda tehti raamatule avaldamisvõimalusi otsides, b) lootuses saada preemiat (koos rahaga ka hilisemaid avaldamisvõimalusi, või c) oligi see autoripositsioon – mõistlik ja ühiskonna huvidele vastav on Abalkinite tapmine (vähemalt oli see nii ajaloos). Või on selle küsimuse teke autorite poolne kavatsus.
• Selle viimasega kaasneb paljude detailide (igapäevane alkoholitarbimine, salateenistuse telefoni- (ja tapmise) õigus, vene bardaki elementide loomulikkus, ...) tõlgendamise kahemõttelisus – kas tegemist on satiiriga nõukategelikkuse pihta või on tegemist (autorite arvates) kõigile ühiskonadele paratamatult omase nähtusega ...

Muidu oleksin raamatut hinnanud neljaga, aga autoripositsiooni mitmemõttelisus ja vaevama jäämine tõstsid hinnet ühe palli võrra – raamat, mis jäi meelde.

Valmi tõlgenduse olulised punktid on eelarvustusajate poolt ära mainitud. Puudu on vast ainult suurpeade olemus – tegemist on põhjarahvaste (ja neegritega), kellesse venelased suhtuvad avaliku põlgusega. Hingejõuga tapmine on šamanism.

Ma vihkan nõukogude võimu.

Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest raamat venib. Et vältida siseheitlusi küsimuse üle, kas tähtsam on sisu või vorm, ütlen, et antud kolm on plussiga ja siirdun udumõtete juurde.

Ilmselt on väiksemat sorti SPOILERI hoiatus kohane.

Antud teose puhul ei tasu keskenduda ainult paralleelidele nõukogude süsteemi ja külma sõja aegse maailmaga. Ei ole ju ökoloogia ja posthumanismi küsimustel nendega suurt midagi tegemist. Sikorski võib ju olla nuhk, aga ta on vanakooli humanist, sellist võimalust, et planeet on väärt rohkem kui mõistusega olendid, tema jaoks lihtsalt ei eksisteeri. Uks, millest sisse ei pääse, ei ole ju päris Berliini müür, sest selle taga pole kapitalistlik maailm, vaid ei-tea-mis. Ja Sikorski ei karda, et täna oled kahtlane element ja homme reedad kommunismi, vaid võimalust, et Abalkin on programmeeritud ökoterroristiks.

Ma ei ole veel Metsa lugenud, äkki seal vastatakse küsimusele, kuidas päästa planeeti inimeste käest inimesi hävitamata?

Teksti loeti eesti keeles

"Asustatud Saarest" selgelt süngem ja tõesti paranoiline raamat; lõpliku lahenduseta jääbki küsimus, kas finaalis toimunu oli inimkonna seisukohalt õige või vale; inimlikul tasandil on see mõistagi rõhutatult selge (minajutustaja ja autorite perspektiiviga on raske mitte nõustuda).
Teksti loeti eesti keeles
x
Madis Maasing
15.06.1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Sarja viimane osa seletas ära, miks ni peategelane kui ka tema isa teises osas eriliselt juhmid ja ebausutavalt käituvad olid, aga tagantjärgi ei muuda see lugemiselamust ja -muljet siiski kuidagi paremaks. Hullemgi veel, peategelane on enamiku käesolevast raamatust eriti staatilises seisundis ning süžee-tegevustik venib tõesti lubamatult pikaks.  
 
Postiivse poole pealt tuleb siiski märkida - nagu ka kogu ülejäänud triloogia puhul - huvitavaid ja värvikaid kõrvaltegelasi (kaasa arvatud eelmainitud deus ex machina), hästi ülesehitatud maailma ning autori jutustusoskust, mis suutis ka ülimalt aeglaselt kulgeva narratiivi enam-vähem söödavaks teha.    
 
Paraku muutis asja minu jaoks halvaks lõpplahendus - sellest ka hinne, mis ei peegelda mitte ainult konkreetselt Sõduripoja raamatu 3. osa, vaid kogu sarja üldist lugemismuljet. Eriti viimased leheküljed olid ikka väga absurdselt ja ülevõlli õnnelik lõpp ning pealegi tundub, et autor unustas sujuvalt ära peategelase ühe onupoja. Lohakusvigu tundus selles raamatus üldse rohkem olevat kui eelmistes, mitmel korral olid tegelaste nimed valed.  
 
Kokkuvõtvalt ei pea antud raamatut ja ka kogu sarja mitte väga kehvaks ning pigem oli asi kaasahaarav ja nauditav, aga kaks asja - vilets peategelane ja kehv lõpp - rikkusid asja minu jaoks suuresti ära.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles

Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles

Hea Lovecrafti "Shadow Over Innsmouth" adaptsioon kohalikku konteksti. Originaaliga võrreldes on kogu asi oluliselt loogilisem ning meeldisid ka olustikukirjeldused; samuti ka minategelane, kelle nimi annab Hargla loominguga tuttavale inimesele kohe selge vihje, et temaga ei saa asjad väga hästi minna. 
 
Silma hakkas aga üks ilmselge faktiviga, mis võis äkki olla ka tahtlik, kui tegemist oli irooniaga hiljutise haldusreformi aadressil. Nimelt need paigad, kus tegevus toimub, ei asunud Pärnumaal kuni 2017. aastani, vaid ilmselgelt Läänemaal! Aga minategelane korrutas pidevalt Pärnumaa ja Pärnumaa (ja paar korda vist ka Läänemaa).
 
Aga üldiselt nauditav ja kvaliteetne jutt, nagu Harglale kombeks; aga kuna tema latt on väga kõrgel, siis tema parimate juttude tasemeni see siiski päriselt ei küündi.
 
Teksti loeti eesti keeles

Igati muhe lugemine pimedateks õhtuteks. Enamik olulist kogumiku kohta on juba eelnevalt ära öeldud. Ka mulle torkas ühe esimese asjana silma, et lood jagunesid üpris selgelt kaheks: 1) maagia = arenenud tehnoloogia; 2) üleloomulik, mis jääb teaduslik-tehniliselt seletamatuks ehk siis üleloomulikuks. Kõik lood olid loetavad ja enamik head, kõige problemaatilisem oli vist Veskimehe üllitisest läbinärimine; eelkõige seetõttu, et see oli tõesti ilmselgelt liiga pikk. 
Kogumiku ülesehituse osas oleks tõesti vast parem olnud kui mõni teine lugu kui "Tarkmees taskus" oleks esimene olnud, aga väga ei häirinud ka praegune järjekord.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti ei ole tegemist alternatiivajaloo, vaid hoopis alternatiivtulevikuga. Omamoodi huvitavalt üles ehitatud maailm, aga jäi natuke õhukeseks ja kipakaks, liialt napisõnaliseks justkui.
Teksti loeti eesti keeles

Mingis mõttes maailm, mis oleks nagu EKRE helevalge unistus, aga ilmselt ka autori oma. Sõnakasutas on ilmselgelt meelega provotseeriv, aga õnneks ei jää see ainult üheplaaniliselt kitsa idee või ideoloogia peal sõitma, ikka sündmuseid ja isegi teatud määral karaktereid on ka. Kuigi jah, taas on nõnda, et enamik tegelasi on üksteisest suhteliselt eristamatud. 
Samuti tekitab minus sügavaid kahtlusi see, kas 1185 toimunud merikajaka intsidendil ja Saare-Taani pulmal oleks tegelikkuses kuidagigi saanud olla niivõrd ulatuslikud tagajärjed. Ja see, et Taani-Saare abielu tagajärjel Sigtuna oleks rüüstamata jäänud - aga miks; see asub teadupärast ju Rootsis ja mitte Taanis!
Nii ja teisiti, nõustuda tuleb ka sellega, et lugemine oli tõesti pigem põnev. Mistap siis "4".
Teksti loeti eesti keeles

Väga vahva ja lõbustav lugemine, ilmselgelt on palju šnitti võetud Eesti punkarite (fiktiivsetest, kirjanduslikest) toimetamistest. Piisavalt hea ja lõbustav, et võiks panna kõrgeima hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjatehniliselt suhteliselt hästi teostatud jutt, aga jah, ajaloolise võ ka alternatiivajaloolise loogikaga on lood küllaltki nigelad. Võimalik, et peamine viga on kõneformaadis, mis asjad vägagi lünklikuks jättis. Igatahes paremat kui nõrk "4" siin anna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

Omamoodi sünge, omamoodi jabur ja omamoodi lõbustav jutt sellest, mis saanuks Eestis siis, kui natsid oleks võitnud Teise maailmasõja. Teksti olulisimaks veaks on aga tõesti see, et tegelased kipuvad segamini minema ning seda tõesti mitte ainult lugejal, vaid ka autoril endal.
Teksti loeti eesti keeles

See jutt, mis teha, meeldis mulle antud kogumikust ilmselt kõige vähem. Jutustamis- ja sõnaseadeoskusel polnud ju väga vigagi, aga kogu tegevustik oli kuidagi väga laialivalguv ja hägune. Samuti ei saanud pihta, miks olid ühel panteonil koos Jupiter ja Poseidon, mitte vastavalt kas Jupiter ja Neptun või siis Zeus ja Poseidon?
Sestap pean piirduma rahuldava hindega.
Teksti loeti eesti keeles

Reformatsioonist Eestis on liukirjandust tehtud tõesti suhteliselt vähe, nagu ka hilisemast tuntud anabaptistide juhist, Tartus tegutsedes küll veel Lutheri õpetust järginud Melchior Hoffmannist. 
Sestap on Friedenthali teemavalik kahtlemata tänuväärne, mis sest, et reaalsest ajaloost tõesti väga tugevalt kõrvale kalduv - isegi niivõrd, et ma ei ole üldse kindel, kas tema jutus kõneks olev religioon üldse ongi kristlik.
Üldiselt võttes on tegemist taas hea huumoriga tehtud hea ajalootunnetusega jutuga, mis tänu sellele võtab ka selle kaanoneid väga irooniliselt-tabavalt tögada ja rikkuda. Mistap mina peaksin seda isegi viievääriliseks.
 
Teksti loeti eesti keeles

Midagi MacBethi laadset soomeugrliku mütoloogia kastmes, ehkki (vahe?)lõpplahendus on Shakespeare'ist oluliselt erinev. Ei jätnud jah kuigi tõsist muljet ning lõpetamatud jäi ka kripeldama. Siiski, suhteliselt hästi kirjutatud, nii et alla 4 ikkagi panna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis tundub eelkõige kirjutatud tõesti inimestele, kes Henriku Liivimaa kroonikaga teatud määral kursis - saavad kõhutäie naerda või vähemalt muiata. Eks ta kohati veidi liialt skemaatiline oli, aga üldiselt hea ja lõbus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Päris huvitav, ehkki ajalooliselt suhteliselt kaheldamatult võimatu käsitlus sellest, kuidas inimesed paikseks jäid tsivilisatsiooni rajasid. Natuke nagu barbar Conan kohalikus kastmes, aga teisalt peategelane on mõistagi hoopis teisest puust.
Üldiselt meeldis, aga teatav klišeelikkus ja etteaimatavus siiski takistavad kõige kõrgemat hinnet panemast.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav ja kaasahaarav kirjatöö, mille sisust ja probleemidest on eelarvustajad juba pikalt juttu teinud. Lisaksin ainult paar momenti.
Raamat on kahtlemata väga tihedalt autori isikuga seotud, tema isikupärasid ja vaateid väljendav. Mis ei ole otseselt ju ei hea ega halb, aga lihtsalt tõsiasi, mida nentida. Nagu Merese teostele omane, leidub siin hulk karaktereid, kellest pea kõik on suuremal või vähemal määral kaasaelatavad (täiesti eemaletõukavaid tüüpe on vist ainult üks prints, aga iseg tema pole ju üdini halb). 
See, et teoses on "normaalühiskonnana" kujutatud sisuliselt (valgustatud?) autokraatlikku monarhiat, ei tundu mulle kuigivõrd üllatav, sest fantaasiajuttude tegevus ju enamasti säärases "ühiskondlikus formatsioonis" toimubki. Tõsi, siin on tegemist (kosmose)ulmega, aga teatud fantasy elemendid on ka siin hoomatavad. Vabariiklastest-demokraatidest terroristid toovad esimesena meelde "Frenchi ja Koulu", ehkki kaheldamatult on kahe teose tonaalsused diametraalselt erinevad. Ja aristokraadid, eriti nende teatud käitumismallid, jällegi meenutasid vägagi Targaryeneid.
Üldiselt aga ei leia väga suuri põhjuseid virisemiseks - autori stiil on kahtlemata eri- ja omapärane ning sellise õhustikuga raamatuid Eesti ulmemaastikult ilmselt teisi ei leia. Mis on aga pigem positiivne kui negatiivne. Lõpuks peab siiski tõdema, et päris nii häst ka ei meeldinud, et päris täispunkte panna (usun, et autor suudab veelgi enam), aga väga hea ja tugev teos kahtlemata.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav ja kaasakiskuv alternatiivajalooline lugemine. Teose sisu on eelpool kirjutajad juba piisavalt avanud. Lisan ainult ühe ääremärkuse teose vaieldamatu alternatiivajaloolisuse kinnituseks. Nimelt kutsub vend Folkmar kreeka õigeusklikku hereetikuks, ent ida ja lääne kirikulõhe toimus teadupärast alles 1054. aastal ning ka seejärel läks veel mitu head sajandit, enne kui see lõhe idas ja läänes ületamatu tundus ning üksteist väärusulisuses süüdistama hakati. Hargla maailmas on kirikulõhe ilmselt aga juba siis mitu sajandit varem aset leidnud.
Huvitav ja paiguti ka lõbustav oli ka kristluse ja muinasusundi kõrvutamine; need üksikud naljakohad tuletasid kohe Frenchi ja Koulut meelde, kes küll hoopis teistsuguses alternatiivajaloolises maailmas ringi seiklesid. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin samuti raamatu eestikelset varianti ning eelarvustajate kiidusõnadega tuleb ühineda. Hästi läbimõeldud ja komponeeritud raamat, mille lugemisel ei saanud tõesti last mõtet kuhugi mujale uitama. Ajaparadoksid ja ajas liikujad jäid ka mulle üpris häguseks; ilmselt oli see vähemalt osaliselt ka autori taotlus, kõike ei peagi ju detilideni välja kirjutama. Ajaloolised komponendid olid teosel samuti väga head.
Mulle tõid Kivi ja Valgus ning nende ümber toimuv aga lisaks Lovecraftile ka Pratcheti meelde: Vangladimensioonid väljaspool aega ja ruumi ning valguse vastandi sissetoomine, mis pole mitte pelgalt valguse puudumine.
Ainus, mis romaani puhul millegipärast veidi häirima jäi, oli selle lõpplahendus, oleks oodanud nagu midagi veidi teravamat või ootamatumat. Aga romaani kui terviku seisukohalt pole ka sellel tegelikult väga viga, nii et hinnet see küll alla ei tõmba.
Teksti loeti eesti keeles

Oli tore lugemine, tõesti nagu Vene Pratchett: sekeldused NL-aja Nähtamatus Ülikoolis. Kogu aeg just naerma ei ajanud, eks ole see nõuka-aeg minust ka ju suuremalt jaolt õnneks mööda läinud, aga kohati oli siiski päris humoorikas. Mingil põhjusel tundus kõige naljakam see koht, kus minategelane püüdis endale korduvalt ja ebaõnnestunult tagasihoidlikku einet valmistada.
Teksti loeti eesti keeles

Taas hea raamat, aga Kammereri triloogiast minu jaoks siiski nõrgim; kuidagi ära väsinud.
Siin ilmnevad muu hulgas ka ühe maailma korduvkasutamise probleemid: näiteks, kui "Asustatud Saares" olid mutandid lähema kümnekonna aasta jooksul välja suremas, siis siin raamatus selgub, et nad on veel pool sajandit hiljem rõõmsalt alles ning enamgi veel: juba 20-aastaselt raugastunud olnud Nõid on jätkuvalt elus!
Samuti peab tähelepanu juhtima tagakaaneteksti ekslikkusele: Rändurite probleem ei saa lõppkokkuvõttes mitte mingit lahendust. Nagu ka nendega seotud Leidlaste probleem, mis tõesti tekitas lugemsit lõpetades teatavat pettumust.
Teksti loeti eesti keeles

"Asustatud Saarest" selgelt süngem ja tõesti paranoiline raamat; lõpliku lahenduseta jääbki küsimus, kas finaalis toimunu oli inimkonna seisukohalt õige või vale; inimlikul tasandil on see mõistagi rõhutatult selge (minajutustaja ja autorite perspektiiviga on raske mitte nõustuda).
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugemine, ilmselt tõesti parim Kammereri triloogiast. Hoogne seiklus. Ent nagu Strugatskite puhul ikka, siis suhteliselt mitmekihilisena loetav. Pealispindselt võib tõesti mulje jääda, et plistatakse kommunistlikku korda ja kutsutakse üles vastikuid kapitaliste kukutama, aga sellisele järeldusele jõudmine on minu arust enda mõtlemisvõime väärkasutamine. Kritiseeritakse ikkagi eelkõige nõukogude korda: "Asustatud saare" ühiskond tegutseb ju paarkümmend aastat pärast sõda, keiser on kukutatud ning ühiskond tuksis.
Asja sõnum näib esmalt olevat ikkagi üldinimlikkus ja sõjavastasus ning teiseks ka hoiatus liiga lihtsate lahenduste ees ning ka küsimus, kuivõrd on näiline ja tegelik headus või kasu omavahel korrelatsioonis. 
Teksti loeti eesti keeles