„Kurjuse tund“ oli aga selline kõva lugu, mis ületas iseenda žanrit. Ja sellegi hea mulje hakkas pihta juba raamatu kujundusest. Mõtlesin veel, et kui tapastseenid filmikeeles mingi erilise võtme kaudu edasi anda, siis saaks sellise hää ulmefilmi, mis sobib plaat ja raamat paarilistena riiulisse uhkustamiseks panna „Blade Runneri“ ja „Kosmoseodüsseia“ kõrvale. Kujundus oleks selpuhul mõlemal ühesugune – lakooniline aga kuidagi lööv ja iseloomulik...
Kujundusest algab pihta ka „Kromanjoonlaste“ mulje. Ja sedapuhku muidugi kehv. Ma üldse ei saa aru, miks selliseid tehakse. Ainus lugemisviis on, et haarad raamatu ja avad kähku, et kaanel olev tähelepanuta jääks ja muljet ei rikuks... Selle raamatu kaanel oleks võinud olla mõni lakooniline (härja) pilt Knossose freskodelt koos (veise jahi) pildiga kuskilt koobastest või midagi muud sellist. Oleks võinud olla ka midagi antiikset. Sellisele kujundusele nagu raamatule sai ma õigustuse leida ei oska. Vast vaid niipalju, et raamatki paraku pildil pakutavast suurt kõrgemale ei tõuse, sest kõik osad koosnevadki vaid intriigitsemistest ja olelusvõitlusest, kuigi algidee/algtõuge on ju võimas ja oleks pakkunud palju mänguruumi.
1.Ilma Atlantiseta oleks „mandumisloo“ lahenduseks lugu, kus esimene ja teine osa võiksid jääda enamvähem selleks mis nad on. Raamat lõppeks kolmanda osaga, kus viimaks telepaatilised algasukad peksavad koopainimesteks mandunud atlantidele nuiaga pähe ja ajavad merre. Ja see oleks sellistele paras...
2.Atlantisega „mandumisloo“ peategelased võiksid olla veised hoopis, kellest viimased põgenevad Indiasse näiteks.... Piisaks jälle kolmest osast. Esimesd kaks võiksid üldjoonis samaks jääda.
3.Kui ikka tahta „edulugu“ ja püsimajäämist kujutada. Siis peaksid lood olema ajalises järgnevuses aga nad võiksid olla eri žanritest. Esimene osa võiks olla veel enam militaarne. Teine osa võiks olla täis nõidust ja jumalaid. Kolmas võiks olla kasvõi porno. Peaasi, et lähenemisnurk oleks totaalselt teine, mitte intriigitsemise ja olelusvõitluse asetamine lihtsalt teisele maastikule...
Kaks meeldejäävalt head kohta olid.
Esimene siis kui olin jaksanud esimese osa ära närida ja alustasin teise osaga. Kirjeldus oli (nagu ju natuke lootsingi) hoopis teisest ajastust ja maastikust. Selle mulje rikkus ära templi ajalootund, mis kõik ära nämmutas ja lugejale mõtlemisruumi ei jätnud...
Teine ilus koht oli, kus kellelgi naisel olid sellised silmad, et ta pidi „ära tõmbama“ ja selle naise kirjeldust miski päris ära ei rikkunudki.
Nõnda siis pole mu hinnang raamatule hea.
Ise oletan, et paljut sellest kriitilisuset tingis suur ootus: „ohoo uus sari, ohoo esimene kohe Tarlap...“ aga Tarlapis ei onud sedakorda seda särtsu ja sädet mida olen kogenud varem. Aga igaksjuhuks panen ühevõrra kõrgema hinde, kui oleksin esimese hooga pannud