Kasutajainfo

Edward Lear

12.05.1812-29.01.1888

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Lois McMaster Bujold ·

Memory

(romaan aastast 1996)

Sarjad:
  • Stalker 2017
Hinne
Hindajaid
6
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.556
Arvustused (9)

See on (seni) viimane Milesi Vorkosigani seeriast. See seeria on üks vähestest, mis on ühtlaselt kõrgel tasemel. Üldiselt vajuvad seeriad sageli varsti ära, aga Bujold muutub üha paremaks. Bujoldi Milesi seerias on iga raamat iseseisvalt arusaadav, nii et pole vaja lugeda kõiki eelnevaid raamatuid, enne kui viimast hakata lugema. Enne Memory lugemist on siiski soovitav mõned eelnevad raamatud läbi lugeda, vähemalt Borders of Infinity. See muudab lugemise mahlakamaks ja teatavatest vihjetest saab paremini aru. Memory on lugu sellest, et, noh, ära surra ei maksa, sest tagasi ellu tulek võib olla seotud komplikatsioonidega. Vaene Miles kogeb seda valusalt oma nahal. Ta keha ei taha enam hästi töötada, olles kord ära surnud. Tal vaesel ei jää muud üle kui armastatud Dendarii Palgasõdurite kosmoselaevastik Elli Quinni kätte anda ja ise Barrayarile tagasi minna, vinduma ja nurisema. Nii ongi romaani algus, esimesed 100 lk aeglasemad kui tavaliselt. See tähendab, tulistamist ja tagaajamist ei ole. Mida me näeme, on Milesi psühholoogiline areng, tema siseelu uue eluetapi ees, ja see on kirjutatud erakordselt hästi. Aga siis juhtub midagi ImpSeci juhataja Simon Illyaniga ja asjad lähevad kiireks... Bujold kirjutab nii usutavalt, sügavalt ja inimestest arusaamisega, samas aga vägagi põnevalt, et mina ei saanud raamatut enne käest panna, kui ta läbi oli. Ma arvan, et Memory on kindlasti üks Milesi seeria tugevamaid raamatuid. Igal juhul, lugege Bujoldit. Iga tema raamat on hea.
Teksti loeti inglise keeles

See oli minu esimene tutvus nii autori kui ka peategelasega. Peab ütlema, et oli tunda "järjeks" olemist, kuid väga segavaks see ei osutunud. Lugu ise oli hea, kirjutatud suhteliselt detailirohkelt, mõningate krimka sugemetega.
Teksti loeti vene keeles

Olulise on Milady enne mind juba kirja pannud. Mis puutub hinnangusse "seeria yks tugevamaid".. Raske öelda, Bujoldi tase on piisavalt kõrge ja stabiilne, et sellele lausele alla kirjutada hästi ei julgeks.. Kindlasti on ta yks mõtlikumaid ja rahulikumaid. Niivõrd, kui sõna "rahulik" taolise peategelase kontekstis kasutada on võimalik ;) Hinne on loomulikult viis pluss. Nyyd ei jää muud yle kui pikkisilmi järgmist raamatut oodata.
Teksti loeti inglise keeles

Küsite, miks neli?Natuke nutune ja natuke liiga lihtne peamist pahategijat juba intriigi alguses ära arvata. Psühholoogia koha pealt pole Bujold teab mis kõva tegija, kisub ikka sinna naistekate kanti, armastussteenide tase ja tundeelu kaasaarvatud. Aga mida enamat hästi ja kriitikute poolt kindlaks määratud reeglite järgi kirjutatud romaanilt tahta. "Memory" huumor on lapsikum kui "Mirror Cance" köites. Näiteks episoodid mitte koduneda sooviva kassiga ja märkused imperaatorliku audiitori raske kuldse ametitunnuse kohta. On normaalne, et stressis inimesed rahustavad end lõõpimisega, aga kas peab Bujold (suure algustähega auhinnatud auror) andma B-kategooria actionfilmide dialoogi?Sellepärast siis hindes üks pall alla. Norimine muidugi...
Teksti loeti vene keeles

Võrreldes muu sarjaga on see nutika ja leidliku invaliidi Miles Vorkosigani seikluste 10. osa tõesti natuke aeglasem, kui eelmised osad. Katki pole midagi, Milesi universumis on alati lahe viibida ja ega vahetpidamata ei peagi püstolid paukuma ja tagaajamine käima.

Paistab, et praktiliselt algusest peale toiminud liin Milesi kaksikelust Lord Vorkosigani/admiral Naismithina hakkab end kirjaniku jaoks ammendama. Sisse tuuakse ootamatu pööre sündmuste käiku – Miles saab Dendarii Vabade Palgasõdurite pealikukoha pealt ootamatult ja kiirelt kinga. Ei kellegi muu kui Barrayari Imperaatorliku Julgeoleku ülema Simon Illyani käest, valetamise eest raportis. Pool raamatut kulubki mõnede arvates väga aeglaselt toimuvale Milesi sisseelamisele Lordi jõudeellu. Kuna Aral & Cordelia viibivad miskil kaugemal koloniaalplaneedil, on Milesil hea ja harukordne võimalus ennast üksi suures tühjas majas sisse seada ja ennast korralikult kõrgaadliku majapidamisse, aga ka Barrayari seltsiellu pühendada. Kuna tema esialgne reaktsioon ametist lahtisaamisele on üsna ränk ja kergelt suitsidaalne, kleebitakse talle kohe külge ta ilueedist nõbu Ivan Vorpatril, kellel on see hea omadus, et temaga juhtub kogu aeg midagi naljakat. See osa küll erandkorras eriti ei juhtu. Ivan peab Milesil silma peal hoidma, et ta millegi rumalaga hakkama ei saaks. Miles ja Ivan moodustavad kogu sarja vältel ideaalse teineteist täiendava paari, kes vaatamata ühe geniaalsusele ja teise omadusele kõik perse keerata, saavad probleemiga siiski suurepäraselt hakkama.

Kui enam-vähem on uus nuppude asetus paika pandud, ongi aeg intriigiks. Illyanil tervis halveneb tunduvalt. Miles nuputab muidugi kohe välja, et mäluchipi ülesütlemise taga on leidlik viirus, mille vallapäästja otsimisega ongi talle ühtlasi tegevus leitud. Imperaator Gregor annab Milesile Imperaatorliku Audiitori tiitli, tegu on põhimõtteliselt ametikohaga, mille kandja tegutseb Imperaatori enda nimel, talle on võimaldatud kõik ligipääsud ükskõik kuhu ja tema ees ei tohi olla mingeid saladusi.

Tarbetu lisada, et kurjami leidmine ei valmista Milesile erilisi raskusi. Keegi siin juba mainis, et see ei valmistanud ka lugejaile mingit peamurdmist. Ei valmistanud jah, aga mis siis. Mina naudin Vorkosigani sarjas üldist õhkkonda, Milesi geniaalseid vaimuvälgatusi, situatsioonikoomikat ja kümmet muud asja. Peamurdmiseks võib vajadusel kriminulle lugeda. Milesile on uus suund kätte antud, järgmistes osades võib lugeda juba tema tegutsemistest Imp. Audiitorina.

Hämmastav, kuidas sarja üldine kvaliteet ei ilmuta mingeid languse märke. Harukordne asi sellel tellisepaksuste mammutsarjade ajastul, kui iga kirjanikuhakatis, kes oma esimese jutu on kuhugi maha müünud, tahab selle kohemaid vähemalt triloogiaks paisutada. Kindel “viis”.

Teksti loeti inglise keeles

"Memory" lugemisel on tunne nagu oleksid pärast pikka ja igati heas mõttes kurnavat pingutust ("Mirror Dance" koos kogu oma aktsiooniga) mugavasse tugitooli vajunud ja saad lõõgastuda ning Vorkosigani üledoosi rahulikult veelgi suurendada. Raamatu rahulikkus ja mõtlikkus on omal kohal.

"Mirror Dance" üks põhilisi sündmusi - Miles`i surm - ei möödu probleemideta. Tema ajus on miski lühises, väljendudes selles, et stressi haripunktil tabab teda krambihoog ja teadvusekaotus. Raamat algabki sellest kui Miles toibub ühest taolisest episoodist. Kõik on alustuseks liiga sarnane sellele, kui ta oli surma saanud ja krüokambrist taas ellu äratatud. Hea uudis on see, et ta siiski ei olnud surnud. Halb uudis on see, et episood leidis aset ImpSeci käskjalga pantvangist vabastades ja Miles lõikas oma kolleegil plasmapüssiga jalad maha...

Edasi saab Miles hakkama ilmselt ühe oma elu suurima rumalusega: ta proovib juhtumit "kinni mätsida" võltsides oma raportit. Simon Illyanil on aga Dendariide seas olemas nuhk. Miles kutsutakse tagasi Barrayarile (teekonna esimeses osas on Miles`i saatjaks seersant Taura). Mõneti ootamatu pööre: Miles vabastatakse teenistusest, ta kaotab oma koha ImpSecis ja õiguse töötada Dendariidega. Napilt pääseb ta sõjakohtust ja häbistamisest. Siin paistab minu hinnangul välja Bujoldi tugevus - ta ei karda hukata üht oma parimat tegelast Admiral Naismithi.

Suur osa raamatu edasisest sisust ongi keskendunud Miles`i otsingutele. Dendarii mägikülas elava õpetaja Harra (tuttav tegelane jutust "Mountains of Mourning") sõnadega: sa lähed edasi, kuni jõuad teisele poole. Mis on seal teisel pool? oli Miles`i küsimus. See selgub siis kui oled teisele poole jõudnud...

Pöörded tulevad sündmustikule peale siis, kui Simon Illyani biotehnoloogiline mälukiip üles ütleb ja ImpSeci pealik rivist välja langeb. Miles taotleb imperaator Gregorilt volitusi asja uurimiseks ning mõneti ootamatult sattub Imperaatorliku Audiitori rolli.

Jah - nagu eelpool arvustajad on viidanud - mõneti lihtne oli ära arvata, kes oli peasüüdlane. Bujold on proovinud küll jälgi peita, kuid siiski on lõpuks asjad nii nagu juba üsna alguses võib oletada. See oleks üks miinus raamatule.

Olgu kuidas on, aga see, et lõpuks ei ole happy end`i kooslustele Miles ja Dendariid ning Miles ja Quinn, muudab raamatu jällegi tugevamaks. Tegelased jäävad ustavaks oma olemusele, jäävad usutavateks. Siit saab ainult küsida, mis tuuled puhuvad järgmistes Miles Vorkosigani lugudes...?
Teksti loeti inglise keeles

Minu meelest üks igavamaid seniloetud Miles Vorkosigani sarja raamatuid, eriti võrreldes sündmustiku kronoloogia osas eelneva "Peeglitantsuga". Peaaegu pool raamatust läheb Milesi hingepiinade ja keiser Gregori pulmaettevalmistuste kirjeldamiseks. Siis tuuakse mängu Simon Illyani ootamatu haigushoo ja mikrokiibi teema ning romaan läheb veidi põnevamaks, ent kogumuljet see ei päästa ning 430-leheküljeline romaan mõjub üsna venitatuna. Ehk pole eelarvustajate mainitud "rahulikkus" lihtsalt see, mida ma sellelt autorilt ja sellest sarjast ootaksin. Ja krimkad pole mulle ka kunagi meeldinud, nii et kriminullilikud elemendid "Mälu" mu jaoks paremaks ei tee.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast Peeglitantsu nimelist seebitükki ei olnud mu ootused just eriti kõrged. Ning tõesti, raamatu esimene osa on suht sündmustevaene ja uimane. Isegi igav. Nii 100 lk võiks julgelt teksti kärpida ja midagi ei juhtuks. Tasapisi sündmustik siiski areneb ja kusagil teise poole alguses tõmmatakse saag vaikselt käima ja hakatakse tasapisi tempot tegema. Ehkki klassikalist madinat ei tulegi, ei saa toimuvat siiski kuidagi sündmustevaeseks pidada. Kokkuvõtvalt võib öelda, et teose eesmärk oli ilmselt lahutada Miles oma laevastikust, mis kahtlemata andis autorile võimaluse edaspidi Milesi mänguväja natukene laiendada.
Teksti loeti eesti keeles
x
Chris
1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Pärast naistekat nimega "Kodune sõda", suhtusin Bujoldi järgmisesse üllitisse ülima ettevaatlikkusega. Õnneks asjatult, oli põnevust, oli madinat ehk kõike seda, mis on iseloomustanud sarja varasemiad osi.
Teksti loeti eesti keeles

Tahtsin viite panna, aga emotsioone kõrvale jättes tuli tunnistada, et neli on õiglasem. Keskmine osas moodustav paramaailma kirjeldus oli natukene liiga aeglase kulgemisega ja ka sealne lahendus jäi õhku rippuma...
Teksti loeti eesti keeles

Njah, ei oskagi hinnet panna. Põhjusmõtteliselt sobiks kõik kolmest viieni. Üldplaanis rahulik jutuke. Et nüüd liiga rahulik ei oleks, on sekka küll visatud mereelukaid (võinuks välja jätta) ja natukene dramaatilisi sündmuseid (võinuks samuti välja jätta), aga üldist meeleolu need ei riku. Eluoluline jutuke, natuke nagu Õnne 13, aga pisut teisel skaalal.
Teksti loeti eesti keeles

Sai puhkuse ajaks viis OP seeria raamatut laenutatud. Ajavalvurid pakkusid neist enim meelelehutust. Sellest ka hinne. Ja ärgem hakakem siin analüüsima, et kuidas ja miks säärane asutus toimetas või toimetama pidanuks, lepime sellega, et nii on ja keskendume lihtsalt sellele, et üks õhtu sai tänu PA-le mõnusalt ja pingevabalt veedetud.
Teksti loeti eesti keeles

"Tont nr 5" Algernonis oli klassika. "Tont nr 5" kogumikuna on kerge melelahutus. Nii lihtne see ongi...
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea... See raamat tundub küll puhtalt kirja pandud olema selleks, et autor saaks oma heietused ja nägemuse inimkonna hädadest jutuvormis välja tuua. Mõtted on ju toredad, ainuke häda, et lugeda oli seda küll paras piin.
P.S. Loodetavasti toimetus ei pahanda, lisasin eestikeelse tõlke andmed.
Teksti loeti eesti keeles

Päris noorena Algernoni lugedes mulle Uurimismeeskond meeldis: vägev ju - head võidavad ja superkarud pealekauba. Vanemaks saades hakkasid asjad ja arusaamad aga muutuma. Mingid sepad tulevad ja keeravad kohaliku ökosüsteemi pea-peale, sellepärast, et mingi liik neile ei meeldi?!? Eks iga jutt ole oma ajastu peegel, aga täna küll sellele (ja kogumikule tervikuna) üle kolme ei anna ja sellestki on tegelikult üks punkt lihtsalt nostalgia eest.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugemine, kindel viiekas. Üle hulga aja midagi, millest ei pidanud end pooljõuga läbi närima. Kui lisada veel sooduka letis olnud hind 1.99, siis ei jää alles ühtegi põhjust, miks seda raamatut mitte osta ja lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Naistekas. Loetavalt kirjutatud, aga siiski naistekas. Hirmsasti tahtnuks ennast siin verbaalselt välja elada ja raamatu miinused punase värviga seinale maalida, aga ei ole mõtet. "Naistekas" võtab niigi kõik head ja vead kenasti kokku. Hindeks kolm, rööbastega...
Teksti loeti eesti keeles

See jutt saab maksimumi ainuüksi selle eest, et erines kogumikus kõigist teistest. Vaatamata sellele, et avaarvustusaja nägemus loo sünnist kõlab igati tõepäraselt. Idee oli hea, tegevus tempokas ja ehkki siin seal saaks detailidega norida, siis siin võiks läheneda sarnaselt Harrisson Fordile, kes Mark Hamilli murele selle kohta, et kas peategelase soeng ühes steenis ei peaks loogiiselt võttes olema samasugune nagu "eelmises" stseenis, vastas, et tegu pole lihtsalt sellise filmiga, kus see oluline oleks. Ehk siis loodan, et Trumli seiklustele tuleb lisa (viited Kreutzwalidle võib välja jätta).
Teksti loeti eesti keeles

Oli korralik sissejuhatus ja midagi lõpulaadset, aga see, mis oleks võinud moodustada jutu põhisisu, oli jäetud kirjutamata ja loos peitunud potentsiaal kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Eesti ulmeturugu kipub iseloomustama tõsiasi, et viiest ilmunud antoloogiast neli on õudusliini esindajad.  Nii pole imestada, et ka antud kogumikus on õudusel kandev roll. Õudus tundub kohalikele autoritele üldse olema nagu IKEA mööbel keskmisele eestlasele: ilus, ihaldusväärne ja kindla peale minek. Kuna tegu pole minu meelisžanriga, siis lisapunkte selle eest ei anna ja nii jääb koondhindeks pelgalt kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Esimese hooga arvasin, et seda raamatut BAAS-is ei olegi, aga mis seal salata, poolakeelset nimetust tõesti ei osanud otsida. Maakeelsena kannab raamat pealkirja "Haldjate veri". Üldiselt ma väldin teoseid, mis on seotud arvutimängude ja muu sarnasega, kuna üldjuhul on need mõeldud lihtsalt tootjale lisatulu tooma, ega oma seetõttu suuremat väärtust. Kingitud hobuse suhu aga ei vaadata ja nii saigi nõiduri seiklused läbi loetud. Erilist muljet kirjatükk ei avaldanud. Hea küll, tegemist on osaga pikemast seeriast, pigem sissejuhatus kui terviklik lugu. Aga peamine, mis häiris oli hoopis kirjutamise stiil. Nõnda võiks kirjutada klassikaline tuupur, kes on endale žanri reeglid selgeks teinud ja siis näpuga "juhendist" ärge ajades kirjutab midagi valmis. Tehniliselt on kõik OK, aga sära ei ole. Ja nii on ka raske sellele raamatule kolmest kõrgemat hinnet anda.
Teksti loeti eesti keeles

Njah, olin minagi pisut nõutu, kui raamat loetud sai. Ühest küljest Bujold ja Miles nagu ikka, oli tegevust ja väikestviisi madinatki. Teisest küljest jäi tõesti kerge naisteka mekk man. Kuidagi veidralt mõjus peategelane, kes ühest küljest on nii armetu ja samal ajal nii vastuapandamatu. Selle eest võiks lausa kolme anda, samas üldises plaanis veab see kompott siiski nelja välja.
Teksti loeti eesti keeles

Üldjuhul mind eluolu kirjeldused eriti ei huvita, ikka sündmused ja tegevuste areng on see, mis köidab. Cetaganda puhul aga avastasin end huviga ootamas, mida järgmiseks haut-lordide/ leedide ühiskonna kohta pajatatakse. Ehk kuidas ja mis kaalutlustel sellist masinavärki töös hoitakse. Seega mõneti erandlik kirjatükk Milesi seerias, tasub lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt helge alatooniga raamat. Kas just realistlik, on iseasi, aga kas peabki alati olema. Vahelduseks Heinlein, mille läbilugemist ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemsit oli raamatuga, mis tuli omal ajal müüki suhteliselt kalli letihinnaga. Sai siis jupp aega oodatud, et hind langeks, aga ei langenud ja lõpuks oli teos lettidelt kadunud. Nüüd, raamatut lugenuna, tuleb tõdeda, et mul vedas. Suhteliselt naiivne kirjutis, pigem lastele kui tõsisemale huviisele mõeldud tekst ja seetõttu ei saa hindeks kuidagi üle kolme panna.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast Peeglitantsu nimelist seebitükki ei olnud mu ootused just eriti kõrged. Ning tõesti, raamatu esimene osa on suht sündmustevaene ja uimane. Isegi igav. Nii 100 lk võiks julgelt teksti kärpida ja midagi ei juhtuks. Tasapisi sündmustik siiski areneb ja kusagil teise poole alguses tõmmatakse saag vaikselt käima ja hakatakse tasapisi tempot tegema. Ehkki klassikalist madinat ei tulegi, ei saa toimuvat siiski kuidagi sündmustevaeseks pidada. Kokkuvõtvalt võib öelda, et teose eesmärk oli ilmselt lahutada Miles oma laevastikust, mis kahtlemata andis autorile võimaluse edaspidi Milesi mänguväja natukene laiendada.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku avalugu (Amet/ Profession) üksi õigustab juba tervet jutukogu. Seda lugedes sain heameelega tõdeda, et pole veel korralik kraam turult kadunud. Teised lood jäid avaloo tasemele paraku alla, mõni mõjus lausa naiivsena (Võimutunne). Aga üle keskmise kogumik sellegi poolest. Asimovi skaalal hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaks sellest, et ma pole selle žanri austaja. Aga kui antud kogumik mulle kingiti, siis ega see veel tähenda, et ma raamatu lugemata jätnuks. Ja takkajärgi on meeldiv tõdeda, et kogumiku nimilugu oli täitsa väärt lugemine. Kõike oli justkui parasjagu, nii sisu kui ka madinat, seega võib soovitada küll, 5/5.
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe kodužanr tundub olema madin. Ja seni kuni ta selles püsib, on tulemus ka enam-vähem loetav. Seekord on ta üritanud madinate vahel ka rahulikumat tegevust arendada, aga midagi pole teha. Madina kirjeldamiseks sobiv lähenemine siin enam ei tööta, lahjaks jääb. Ja nii ongi tulemuseks suhteliselt vaimuvaene üllitis, kus kõvad mehed ei suuda piltlikult öeldes isegi lehte lugeda, ilma et üksteist pikalt ja pidevalt igasugu kohtadesse ei saadaks. Hea küll, kui algne tekst oli ajalehesabas, siis võimalik, et seal muud moodi efekti ei saavutagi, aga raamatuks vormituna oli tulemus suht nüri ja pealiskaudne lugemine. Idee oli hea, lõpumadin natukene päästis, aga üldine tase jäi selgelt nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles

Eelpool keegi pillas tabava iseloomustuse: kokkutraageldatud stseenide jada. Ja eks ta nii olegi. Jooksvalt on lisatud kõigele kulbiga värvi ja sellega kohati üle pingutatud (a la summutiga Desert Eagle). Sündmused kulgevad vastuste asemele järgmise segaduse juurde, millest poleks ehk midagi, kui lõpuks otsad kokku tõmmataks. Seda aga ei tehta ja nii ongi segadus kogu selle teose märksõnaks. Eks see koondhinne selline kolme-nelja vahel ole, aga hommik on täna sombune ja seega kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt raske on ühest seisukohta võtta. Muistne Eesti oli ajastu valikuna igati omal kohal. Meeldis ka selline kerge kivirähklik huumorinüanss, mida kohati pakuti kasvõi religioonigi osas (a la saun kirikus jms). Kahjuks mida edasi, seda vähemaks jäi nalja ning seda rohkem pühenduti krimi-poolele. Ja selle käigus hakkas kogu asi vaikselt oma veenvust kaotama. Mitmed teod oleks pahalane saanud lihtsamalt korda saata, aga ju see poleks olnud piisavalt dramaatiline. Meenus pisut lombitagune filmitööstus, kus iga järgmist filmi üritatakse müüa lihtsalt rohkem pauku ja madinat pakkudes. Seega üle nelja hindeks ei anna. Puhta krimi serveerimiseks poleks olnud tarvis muu maailmaga nii palju vaeva näha. Praegu jäi osa potentsiaali lihtsalt kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Minimalistlik, samas kaasahaarav. Selles mõttes on hämmastav, kuidas nii vähesega suudetakse luua õhkkond ja tempo, mis ei lase enne lõpetada, kui lugu on loetud. Minu jaoks oli kirjutis sellisena terviklik ja piisav (va ehk viimane lasue karjumisega, mille oleks võinud ära jätta). Ei saaks öelda, et toimuvat ja lõppu oleks olnud kuidagi raske mõista. Autori lembus sedalaadi teemade osas peaks olema ju üldteada, vähemalt tänasele lugejale (2015). Igatahes hilisem "Tema päevad..." sisu poolest palju juurde ei andnud, detaile ja tegelaste motiive küll, kuid "Minu päevad..." on vabalt tarbitav ka ilma selgitava lisatekstita.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle on Dick siiani meeldinud ja mulle meeldivad ka sedalaadi jutukesed. Küll ei saa ma isegi oma vähese kriitikameele juures antud kogumiku taset väga kõrgeks pidada. Ideed jäävad kohati poolikuks (nt vilistaja) või siis on süžee areng liialt etteaimatav (teine generatsioon). Raamatu ostu küll ei kahetse, kuid teist korda ma vaevalt seda enam lugema hakkan.
Teksti loeti eesti keeles