Kasutajainfo

Edward Lear

12.05.1812-29.01.1888

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Lois McMaster Bujold ·

Cetaganda

(romaan aastast 1996)

ajakirjapublikatsioon: «Analog Science Fiction and Fact» 1995; oktoober - pära-detsember
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Cetaganda»
Tallinn «Varrak» 2012 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.545
Arvustused (11)

Miles saadetakse siin loos koos oma kena ja naistele meeldiva sugulasega Cetagandale diplomaatilist esindustööd tegema. Noored aristokraadivõsud ikkagi. Cetaganda Empress on just surnud, sellest siis nädalapikkune leinatseremoonia. Kui Milesi sugulane veedab aega kõikvõimalike imekauniste aristokraatlike naistega päästab Miles Cetaganda Impeeriumi ja Barrayari (Milesi koduplaneet, Cetaganda ajalooline vaenlane) veel lisaks ka :). See on värvikas ja küllalt põnev lugu, kus eriti huvitavalt on kirjeldatud Cetaganda aristokraatia: haut-lordid, kes on kõrgeim aristokraatia ja riigi valitsejad ja spetsiaalselt geneetiliselt kujundatud, ghem-lordid, kes on teise-esheloni aristokraatia ja sõjaväe juhid ja haut-lady-d, kes on midagi täiesti ootamatut. Nii välimuselt kui muidu. Neid ei näe isegi haut ja ghem-lordid pea kunagi, sest nad liiguvad hõljuvatel toolidel läbipaistmatu jõuvälja sees. Milesil õnnestub muidugi ennast keerutada poliitilise intriigi ja mõrvauurimise sisse. Hea raamat, nagu kõik Bujoldi omad, eriti paistab see jutt silma Cetaganda sätendava ühiskonna suurepärase kirjeldamisega ja usutavate ning huvitavate tegelaskujudega. Ainus asi mida tahaksin ette heita, on see, et lugedes tuleb vahepeal tunne, nagu loeks kriminaalromaani. Samuti on mõned detailid ehk liigsed ja teised asjad oleks võinud rohkem ära seletada. Siiski panen viie. Lugeda tasub kuigi Bujoldil on paremaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles

Ainuke Bujoldi raamat, mis mulle kyll meeldis, aga mitte väga. Natuke liiga palju rõhku pandud olustiku (Cetaganda) kirjeldusele, võrreldes Bujoldi tavapärase rõhuasetusega tegelaskujudele. Ja peale selle ei ole ka too Cetaganda yhiskonna kirjeldus tal minumeelest kõige usutavamal moel välja tulnud. Aga nelja on see raamat kyll väärt.
Teksti loeti inglise keeles

Esimene Bujoldi raamat, mis mulle kätte sattus, ja pean tunnistama, et esmamulje on väga hea. Kuigi tegemist on pika sarjaga, mida hakkasin lugema kuskilt keskelt, on see lugu loetav ka täiesti omaette - raamatule lisatud romaanide kronoloogia annab (vist) piisavad lugemiseks vajalikud eelteadmised.

Invaliidist superkangelane on kahtlemata väga hea leid ning sündmused on põnevad (lausa detektiiv), kuid kõige enam võlus mind esituslaad, eelkõige tegelased, nende dialoogid ning paras annus mahedat iroonilist huumorit. Viie panen ilma eriliste kõhklusteta.

Teksti loeti vene keeles

Bujold on ise tunnistanud, et talle meeldivad teatud heas stiilis historiaalsed naistekad. Siit siis õukonnaelu ja poliitiliste struktuuride vaatemängulise kirjeldamise laad. "Cetaganda" on ilmunud psühholoogiliselt heal tasemel "Memoryga" samal aastal, osalt lõdvestuse ja meelelahutusena. Kui "Mälus" kajastub autori enda eraelukriisi probleemistik, siis "Cetagandas" neist probleemidest vabanemine.

Romaan on ausalt öeldes "kerge". Selle struktuuri võrdpilt esitatakse ka inimsuhetes: Miles`i peetakse "pahade" poolt tema särava, kuid veidi lihtsameelse nõo käepikenduseks. "Cetaganda" on ikkas see sama vana hea Bujoldi raamat, aga natuke teises kuues - näiliselt pinnapealsem, näiliselt kerglasem, detektiivilikum. Ja tõesti, oma tõelise sügavuse saab see alles koos sama sarja teiste raamatutega.

Muidugi ei saa kõrvale vaadata, nagu ikka, kohutavalt heast sõna- ja situatsioonihuumorist. Sellepärast siis hindeks 5.

Teksti loeti vene keeles

Olin eelnevalt neli vorkosiganit alla neelanud ja pidasin paarnädalat vahet, sest arvasin, et sari hakkab üksluiseks muutuma.Tundus, et autoril midagi pakkuda enam ei ole. Siis võtsin kätteviienda raamatu ja selgus, et eksisin. Seniloetuist on see sarja üksparimaid!

Nii mõnes teiseski sarja raamatus ühendab Milesit ja Cetagandalasi viljakas "koostöö".
Teksti loeti inglise keeles

Vist viies osa Miles Vorkosigani elust ja tegemistest pajatavas sarjas. Autor on seda sarja kirjutanud küllalt läbisegi – vahest mõni romaan Milesi nooruspõlvest, siis jälle umbes 30 – aastasest Milesist. Praeguseks peaks ta raamatu lõpus oleva kronoloogia järgi olema jõudnud niikaugele, et Miles on 33 ja hakkab abielluma.

Mulle meeldis see osa mõnevõrra teistest rohkem. Eks vist seetõttu, et siin oli küllalt vähe (tegelikult praktiliselt ei olnudki) kosmoses rakettidega ringi kimamist ja erinevate ulmeliste relvadega kärtsutamist. Peaaegu kogu tegevus toimub ühel planeedil, Cetaganda Impeeriumi – Milesi ja tema koduplaneedi Barrayari igipõliste vaenlaste – pealinnas ja keskusplaneedil. Milesil on nagu teada küllalt head detektiivivõimed ja seekord on autor talle kaasa andnud tema ilueedist nõbu Ivan Vorpatrili, et ikka klassikaline “tark detektiiv ja tema juhmardist abiline” skeem töötaks. Romaanis eriti pikalt ei molutata, enam-vähem esimesest leheküljest läheb action lahti ja Miles peab päästma korraga nii Barrayari, kui ka Cetaganda Impeeriumi. Oma põlisvaenlaste impeeriumi päästab ta seepärast, et alternatiiv oleks veel hullem.

Eriti nauditavaks tegid asja üksikasjalikud kirjeldused Cetaganda valitsemissüsteemist ja kohalike haut- ja ghem-lordide elu-olu ja olme lähivaatlus. Keskne sündmus romaanis oli eelmise keisrinna matused, mis olid üle universumi kohale toonud erinevate planeetide esindajaid ja mis oli ka Milesi ja tema kamba kohalesõidu põhjuseks. Väga andekalt välja mõeldud suhteliselt keeruline valitsemissüsteem ning geneetiliselt ennast pidevalt modifitseerivad haut-lordid ja neid teenindavad sootunnusteta ba`d, armees tegutsevad ghem-lordid ning ähvardav hädaoht senise süsteemi kohal on paberile pandud ilma Bujoldile üsna tüüpiliste ajamahavõtmiskohtade ja uimaste lõikudeta. Kogu Miles Vorkosigani – sari on hea ja “Cetaganda” siianiloetutest üks parimaid. Kindlasti loen veel.

Teksti loeti inglise keeles

Miles ja sugulane Ivan diplomaatiliste esindajatena Cetaganda Impeeriumi pealinnas...

Ma kogu aeg ootasin, millal selgub, et tegelikult kogu see jama ei olegi mitte cetagandalaste siseasi, vaid hoopis keegi Barrayari sisevaenlastest, kes ju teadis Miles`i ja Ivan`it tulemas on vandenõu peaarhitekt. Nii siiski ei läinud.

Mõistetav, et nii pika sarja puhul on korduvat-tuttavat raske vältida ja ennast pidevalt ületada. Samas on Bujold seda siiski suutnud: Cetaganda kui Barrayari peamise rivaali aristokraatia keerukuse kirjeldused on huvitavad. Põnevust hoitakse, teravmeelsust jagub. Aga nagu päris parimat hinnet andma käsi ei tõuse.
Teksti loeti inglise keeles

Kõhklesin hinde osas "kolme" ja "nelja" vahel-olgu siis "4-". Miles Vorkosigani sari on mulle üldiselt meeldinud, ent selle raamatu sündmustik jättis kohati uimase ja veniva mulje, ka kirjeldus intriigidest Tähesõime ümber ei suutnud mind kaasa kiskuda. Samas oli Cetaganda ühiskonna kirjeldus kohati päris huvitav ja Milesi ning Ivani (huvitav, miks oli tõlkes nimi osastavas käändes "Ivanit"?) sekeldustest lugemine tõi muige suule.

Sarja jätkuv ilmumine eesti keeles on muidugi kiiduväärt nähtus ja aitab maakeelset ulmemaastikku oluliselt rikastada.

Teksti loeti eesti keeles

Seniloetud Bujoldidest kõige kesisem. Silmatorkavalt ja häirivalt.
Mulle üldiselt Bujold meeldib, isegi väga meeldib, aga siin on puudu just see üksikelementide kombinatsioon, mis tema muud raamatud loetavaks muudab.

Tavaliselt on igas raamatus sees ka raamatu peategelase mingisugune sisekonflikt ja areng (sisemine muutumine), siin on raamatu alguses ja lõpus ikka detailideni sama siseeluga isik. Ja mingit peategelase eneseületamist raamatu jooksul kah ei toimu – noh, mingil hetkel on tal alust arvata elu lõppemas olevat, aga siis saabuvad relvastatud head ja kõik ongi taas hea – nutma mittehakkamist ei saa ju eneseületamiseks nimetada – vähemalt selle peategelase puhul.

Üldiselt ei ole ma seni tajunud Bujoldi kirjutamises mingit selget naiselikkust. Enamiku Eesti keeles ilmunud Bujoldidest olen läbi lugenud mingi ennastmõistetava meesautori eeldusel ja alles siit BAASist sain arvustuste kaudu teada tema naine olekust.
See raamat on kirjutatud selge naiseliku kiiksuga – mulle on täiesti usutamatu see haut-lady’de välimuse mõju kõikidele(?) meestele. Et mõni naine võib olla nii kõige ilusam, et sõltumata elu- ja seksuaalsetest kogemustest ja kultuurist kohe kõik mehed kaotaksid mõistuse ja tahaksid põlvili laskuda – hästi palju kosmeetikat ja iluprotseduure ja toimubki (lõputu) lähenemine täiuslikkusele. Täiuslikkus on selle omajale hästi kasulik – see annab võimu.
Sellesama täiuslikkuse veidra mõjuga on seotud ka autori rappajooksnud arutlus inimene olemisest ja selle ületamisest väga pikaajalise valiku ja geenimanipulatsioonide koosmõjus. Nende inimlikkuse piiridele jõudvate hautide erakordsus avaldub ju vaid välimuses. Ei mingeid imelisi võimeid ja intriigipunumises ja -lahendamises on teised üsna keskpärased. Kesisemad kui nii mõnegi Bujoldi varemloetud raamatu (inimlikkuse piire mittekompavad) inimesed.
Isegi sedavõrd kesised, et lõpus kui keiser jagab impeeriumipäästjatele autasusid, siis teeb ta (autori arvates teadliku) katse takistada Miles’ (kuidas see nimi hääldub?) edasist karjääri, luues aluse tema lojaalsuse kahtluse alla panemiseks kodumaal. Mõistlik oleks ju seda karjääri soodustada – omada vaenlase ladvikus oma impeeriumi keisrinnat armastavat isikut võiks ju olla selge positiivne eesmärk... See tulevikuintriig on intriig selle enda pärast ja intrigeerijat (õnnestumise korral) kahjustav.
Kui varasemalt loetud raamatutes antud Beeta ja Barraryari ühiskondade kirjeldused pakkusid äratundmisrõõmu ja palju nalja („Au riismed“ ja „Barraryar“), siis siinne Cetaganda ühiskond läks minust täiesti mööda – selgelt mõistulik konstruktsioon, millele on pühendatud ebamõistlikult palju ruumi ja lugeja aega.

Ühesõnaga, küllalt igav oli.
Kolme, mitte kahe, sai see raamat siin-seal vilksatava huumori eest. Kui oleks ikka läbinisti tõsimeelne olnud, oleks ka tõsise kahe saanud.
Arusaamatuste vältimiseks (ma ei tea, kas ma viitsin kunagi raamatute kaupa kirja panna oma muljeid teiste sama sarja osade kohta), enamus Eesti keeles temalt ilmunust on minu arvates viievääriline.

Teksti loeti eesti keeles

Üldjuhul mind eluolu kirjeldused eriti ei huvita, ikka sündmused ja tegevuste areng on see, mis köidab. Cetaganda puhul aga avastasin end huviga ootamas, mida järgmiseks haut-lordide/ leedide ühiskonna kohta pajatatakse. Ehk kuidas ja mis kaalutlustel sellist masinavärki töös hoitakse. Seega mõneti erandlik kirjatükk Milesi seerias, tasub lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
x
Chris
1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Pärast naistekat nimega "Kodune sõda", suhtusin Bujoldi järgmisesse üllitisse ülima ettevaatlikkusega. Õnneks asjatult, oli põnevust, oli madinat ehk kõike seda, mis on iseloomustanud sarja varasemiad osi.
Teksti loeti eesti keeles

Tahtsin viite panna, aga emotsioone kõrvale jättes tuli tunnistada, et neli on õiglasem. Keskmine osas moodustav paramaailma kirjeldus oli natukene liiga aeglase kulgemisega ja ka sealne lahendus jäi õhku rippuma...
Teksti loeti eesti keeles

Njah, ei oskagi hinnet panna. Põhjusmõtteliselt sobiks kõik kolmest viieni. Üldplaanis rahulik jutuke. Et nüüd liiga rahulik ei oleks, on sekka küll visatud mereelukaid (võinuks välja jätta) ja natukene dramaatilisi sündmuseid (võinuks samuti välja jätta), aga üldist meeleolu need ei riku. Eluoluline jutuke, natuke nagu Õnne 13, aga pisut teisel skaalal.
Teksti loeti eesti keeles

Sai puhkuse ajaks viis OP seeria raamatut laenutatud. Ajavalvurid pakkusid neist enim meelelehutust. Sellest ka hinne. Ja ärgem hakakem siin analüüsima, et kuidas ja miks säärane asutus toimetas või toimetama pidanuks, lepime sellega, et nii on ja keskendume lihtsalt sellele, et üks õhtu sai tänu PA-le mõnusalt ja pingevabalt veedetud.
Teksti loeti eesti keeles

"Tont nr 5" Algernonis oli klassika. "Tont nr 5" kogumikuna on kerge melelahutus. Nii lihtne see ongi...
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea... See raamat tundub küll puhtalt kirja pandud olema selleks, et autor saaks oma heietused ja nägemuse inimkonna hädadest jutuvormis välja tuua. Mõtted on ju toredad, ainuke häda, et lugeda oli seda küll paras piin.
P.S. Loodetavasti toimetus ei pahanda, lisasin eestikeelse tõlke andmed.
Teksti loeti eesti keeles

Päris noorena Algernoni lugedes mulle Uurimismeeskond meeldis: vägev ju - head võidavad ja superkarud pealekauba. Vanemaks saades hakkasid asjad ja arusaamad aga muutuma. Mingid sepad tulevad ja keeravad kohaliku ökosüsteemi pea-peale, sellepärast, et mingi liik neile ei meeldi?!? Eks iga jutt ole oma ajastu peegel, aga täna küll sellele (ja kogumikule tervikuna) üle kolme ei anna ja sellestki on tegelikult üks punkt lihtsalt nostalgia eest.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugemine, kindel viiekas. Üle hulga aja midagi, millest ei pidanud end pooljõuga läbi närima. Kui lisada veel sooduka letis olnud hind 1.99, siis ei jää alles ühtegi põhjust, miks seda raamatut mitte osta ja lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Naistekas. Loetavalt kirjutatud, aga siiski naistekas. Hirmsasti tahtnuks ennast siin verbaalselt välja elada ja raamatu miinused punase värviga seinale maalida, aga ei ole mõtet. "Naistekas" võtab niigi kõik head ja vead kenasti kokku. Hindeks kolm, rööbastega...
Teksti loeti eesti keeles

See jutt saab maksimumi ainuüksi selle eest, et erines kogumikus kõigist teistest. Vaatamata sellele, et avaarvustusaja nägemus loo sünnist kõlab igati tõepäraselt. Idee oli hea, tegevus tempokas ja ehkki siin seal saaks detailidega norida, siis siin võiks läheneda sarnaselt Harrisson Fordile, kes Mark Hamilli murele selle kohta, et kas peategelase soeng ühes steenis ei peaks loogiiselt võttes olema samasugune nagu "eelmises" stseenis, vastas, et tegu pole lihtsalt sellise filmiga, kus see oluline oleks. Ehk siis loodan, et Trumli seiklustele tuleb lisa (viited Kreutzwalidle võib välja jätta).
Teksti loeti eesti keeles

Oli korralik sissejuhatus ja midagi lõpulaadset, aga see, mis oleks võinud moodustada jutu põhisisu, oli jäetud kirjutamata ja loos peitunud potentsiaal kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Eesti ulmeturugu kipub iseloomustama tõsiasi, et viiest ilmunud antoloogiast neli on õudusliini esindajad.  Nii pole imestada, et ka antud kogumikus on õudusel kandev roll. Õudus tundub kohalikele autoritele üldse olema nagu IKEA mööbel keskmisele eestlasele: ilus, ihaldusväärne ja kindla peale minek. Kuna tegu pole minu meelisžanriga, siis lisapunkte selle eest ei anna ja nii jääb koondhindeks pelgalt kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Esimese hooga arvasin, et seda raamatut BAAS-is ei olegi, aga mis seal salata, poolakeelset nimetust tõesti ei osanud otsida. Maakeelsena kannab raamat pealkirja "Haldjate veri". Üldiselt ma väldin teoseid, mis on seotud arvutimängude ja muu sarnasega, kuna üldjuhul on need mõeldud lihtsalt tootjale lisatulu tooma, ega oma seetõttu suuremat väärtust. Kingitud hobuse suhu aga ei vaadata ja nii saigi nõiduri seiklused läbi loetud. Erilist muljet kirjatükk ei avaldanud. Hea küll, tegemist on osaga pikemast seeriast, pigem sissejuhatus kui terviklik lugu. Aga peamine, mis häiris oli hoopis kirjutamise stiil. Nõnda võiks kirjutada klassikaline tuupur, kes on endale žanri reeglid selgeks teinud ja siis näpuga "juhendist" ärge ajades kirjutab midagi valmis. Tehniliselt on kõik OK, aga sära ei ole. Ja nii on ka raske sellele raamatule kolmest kõrgemat hinnet anda.
Teksti loeti eesti keeles

Njah, olin minagi pisut nõutu, kui raamat loetud sai. Ühest küljest Bujold ja Miles nagu ikka, oli tegevust ja väikestviisi madinatki. Teisest küljest jäi tõesti kerge naisteka mekk man. Kuidagi veidralt mõjus peategelane, kes ühest küljest on nii armetu ja samal ajal nii vastuapandamatu. Selle eest võiks lausa kolme anda, samas üldises plaanis veab see kompott siiski nelja välja.
Teksti loeti eesti keeles

Üldjuhul mind eluolu kirjeldused eriti ei huvita, ikka sündmused ja tegevuste areng on see, mis köidab. Cetaganda puhul aga avastasin end huviga ootamas, mida järgmiseks haut-lordide/ leedide ühiskonna kohta pajatatakse. Ehk kuidas ja mis kaalutlustel sellist masinavärki töös hoitakse. Seega mõneti erandlik kirjatükk Milesi seerias, tasub lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt helge alatooniga raamat. Kas just realistlik, on iseasi, aga kas peabki alati olema. Vahelduseks Heinlein, mille läbilugemist ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemsit oli raamatuga, mis tuli omal ajal müüki suhteliselt kalli letihinnaga. Sai siis jupp aega oodatud, et hind langeks, aga ei langenud ja lõpuks oli teos lettidelt kadunud. Nüüd, raamatut lugenuna, tuleb tõdeda, et mul vedas. Suhteliselt naiivne kirjutis, pigem lastele kui tõsisemale huviisele mõeldud tekst ja seetõttu ei saa hindeks kuidagi üle kolme panna.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast Peeglitantsu nimelist seebitükki ei olnud mu ootused just eriti kõrged. Ning tõesti, raamatu esimene osa on suht sündmustevaene ja uimane. Isegi igav. Nii 100 lk võiks julgelt teksti kärpida ja midagi ei juhtuks. Tasapisi sündmustik siiski areneb ja kusagil teise poole alguses tõmmatakse saag vaikselt käima ja hakatakse tasapisi tempot tegema. Ehkki klassikalist madinat ei tulegi, ei saa toimuvat siiski kuidagi sündmustevaeseks pidada. Kokkuvõtvalt võib öelda, et teose eesmärk oli ilmselt lahutada Miles oma laevastikust, mis kahtlemata andis autorile võimaluse edaspidi Milesi mänguväja natukene laiendada.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku avalugu (Amet/ Profession) üksi õigustab juba tervet jutukogu. Seda lugedes sain heameelega tõdeda, et pole veel korralik kraam turult kadunud. Teised lood jäid avaloo tasemele paraku alla, mõni mõjus lausa naiivsena (Võimutunne). Aga üle keskmise kogumik sellegi poolest. Asimovi skaalal hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaks sellest, et ma pole selle žanri austaja. Aga kui antud kogumik mulle kingiti, siis ega see veel tähenda, et ma raamatu lugemata jätnuks. Ja takkajärgi on meeldiv tõdeda, et kogumiku nimilugu oli täitsa väärt lugemine. Kõike oli justkui parasjagu, nii sisu kui ka madinat, seega võib soovitada küll, 5/5.
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe kodužanr tundub olema madin. Ja seni kuni ta selles püsib, on tulemus ka enam-vähem loetav. Seekord on ta üritanud madinate vahel ka rahulikumat tegevust arendada, aga midagi pole teha. Madina kirjeldamiseks sobiv lähenemine siin enam ei tööta, lahjaks jääb. Ja nii ongi tulemuseks suhteliselt vaimuvaene üllitis, kus kõvad mehed ei suuda piltlikult öeldes isegi lehte lugeda, ilma et üksteist pikalt ja pidevalt igasugu kohtadesse ei saadaks. Hea küll, kui algne tekst oli ajalehesabas, siis võimalik, et seal muud moodi efekti ei saavutagi, aga raamatuks vormituna oli tulemus suht nüri ja pealiskaudne lugemine. Idee oli hea, lõpumadin natukene päästis, aga üldine tase jäi selgelt nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles

Eelpool keegi pillas tabava iseloomustuse: kokkutraageldatud stseenide jada. Ja eks ta nii olegi. Jooksvalt on lisatud kõigele kulbiga värvi ja sellega kohati üle pingutatud (a la summutiga Desert Eagle). Sündmused kulgevad vastuste asemele järgmise segaduse juurde, millest poleks ehk midagi, kui lõpuks otsad kokku tõmmataks. Seda aga ei tehta ja nii ongi segadus kogu selle teose märksõnaks. Eks see koondhinne selline kolme-nelja vahel ole, aga hommik on täna sombune ja seega kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt raske on ühest seisukohta võtta. Muistne Eesti oli ajastu valikuna igati omal kohal. Meeldis ka selline kerge kivirähklik huumorinüanss, mida kohati pakuti kasvõi religioonigi osas (a la saun kirikus jms). Kahjuks mida edasi, seda vähemaks jäi nalja ning seda rohkem pühenduti krimi-poolele. Ja selle käigus hakkas kogu asi vaikselt oma veenvust kaotama. Mitmed teod oleks pahalane saanud lihtsamalt korda saata, aga ju see poleks olnud piisavalt dramaatiline. Meenus pisut lombitagune filmitööstus, kus iga järgmist filmi üritatakse müüa lihtsalt rohkem pauku ja madinat pakkudes. Seega üle nelja hindeks ei anna. Puhta krimi serveerimiseks poleks olnud tarvis muu maailmaga nii palju vaeva näha. Praegu jäi osa potentsiaali lihtsalt kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Minimalistlik, samas kaasahaarav. Selles mõttes on hämmastav, kuidas nii vähesega suudetakse luua õhkkond ja tempo, mis ei lase enne lõpetada, kui lugu on loetud. Minu jaoks oli kirjutis sellisena terviklik ja piisav (va ehk viimane lasue karjumisega, mille oleks võinud ära jätta). Ei saaks öelda, et toimuvat ja lõppu oleks olnud kuidagi raske mõista. Autori lembus sedalaadi teemade osas peaks olema ju üldteada, vähemalt tänasele lugejale (2015). Igatahes hilisem "Tema päevad..." sisu poolest palju juurde ei andnud, detaile ja tegelaste motiive küll, kuid "Minu päevad..." on vabalt tarbitav ka ilma selgitava lisatekstita.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle on Dick siiani meeldinud ja mulle meeldivad ka sedalaadi jutukesed. Küll ei saa ma isegi oma vähese kriitikameele juures antud kogumiku taset väga kõrgeks pidada. Ideed jäävad kohati poolikuks (nt vilistaja) või siis on süžee areng liialt etteaimatav (teine generatsioon). Raamatu ostu küll ei kahetse, kuid teist korda ma vaevalt seda enam lugema hakkan.
Teksti loeti eesti keeles