Kasutajainfo

Patrick Rothfuss

3.06.1973-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Paolo Bacigalupi · Tobias S. Buckell ·

The Tangled Lands

(kogumik aastast 2018)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
1
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (3)

Kogumiku "Takerdunud maa" eestikeelse tõlke juures on kõige kummalisemaks asjaoluks ilmselt see, et ühes ja samas raamatusarjas ("Orpheuse Raamatukogu") on praeguseks ilmunud Bagicalupi lühiromaan "Alkeemik" nii eraldi raamatuna (aastal 2012) kui ka osana käesolevast nelja lühiromaani sisaldavast kogumikust. Tegu pole siiski mingitpidi etteheitmist vääriva asjaoluga - "Alkeemiku" eestikeelse esmatrüki ilmumise ajal rohkem kui kuue aasta eest polnud kaht "Takerdunud maas" sisalduvat lühiromaani autorite poolt veel kirjutatudki, nii et "Alkeemiku" tõlke kordustrüki avaldamine osana mahukamast kogumikust sai olla vaid ainuvõimalikuks sammuks. 
Kogumiku ühist tegevusmaailma iseloomustavad lisaks araabiapärasele õhustikule, maagiapelgusele ja mürgise okasväädi levikule ka üldine vaesus ning viletsus ja võimurite omavoli. Kogu selle (kohati üsna masendavalt ja lohutult kirja pandud) viletsuse põhjustajaks võib pidada asjaolu, et tegu on varasemalt maagial põhinenud tsivilisatsiooniga, mis on ootamatute ökoloogiliste probleemide (mürgiste okasväätide levimine) tõttu pidanud maagiast suures osas loobuma. Ilmselt on Bacigalupi kui valdavalt düstoopilist SF-i kirjutav autor seda maailma luues võtnud eeskujuks meie tsivilisatsiooni ähvardavad ohud, asendades tehnoloogia maagiaga ja võimaliku ökoloogilise katastroofi okasväätidega. Vähemalt selline allegooriline paralleel torkas mulle käesolevat kogumikku lugedes pähe - ja Bacigalupi elust ning loomingust rääkiv saatesõna näis sellele arvamusele vaid kinnituseks olevat. 
Kahe autori lühiromaanid erinevad teineteisest mõnevõrra - võrreldes Bacigalupiga on Buckellile omasem seikluslikum ja madinarohkem stiil, samuti teatud sõjakas feminism ning positiivselt kirjeldatud lihtrahva ja egoistlikult julm-ülbe aadelkonna vastandamine viisil, mis natuke meenutab nõukogudeaegset käsitlust klassivõitlusest muistsetes ühiskondades. Bacigalupi lühiromaanide peategelased on meessoost laostunud kõrgklassi esindajad, kes kipuvad muutuvale maailma pigem jalgu jääma, Buckell aga keskendub lihtrahva seast pärinevate mässuliste amatsoonide võitlustele. 
 
Teksti loeti eesti keeles
4.2019

Kujuta ette, et sa elad maailmas, kus elu on läbi põimunud maagiast – seda kasutatakse kõigeks – alustades grandioossetest pilvedesse mähkunud lendavate losside loomisest võlukunsti meistrite poolt, lõpetades igapäevamaagiaga lihtsate talupoegade poolt – maagia, mis ravib nohu, maagiline vormel, mis hoiab puusepa peitlit korralikult soones ja ei lase käel väriseda... Maagia on kõikjal ja see on nagu vesi, mida inimorganism vajab elamiseks. Aga kujuta ette ka seda, et iga kord, kui keegi kasutab maagiat, toidab selle vägi väetisena okasvääti – pea hävitamatut umbrohtu, mille kergeimgi puudutus on mürgine ning paneb ohvri aegade lõpuni magama. Nagu okasroosike, ent selles loos ei saabu lõpus võluvat printsi – selles loos teeb loodus oma töö ning magava keha saavad lõppeks enesele Kpala lapsed – kõik mõeldavad ja mõeldamatud putukad-mutukad ja muud lagundajad, kes hoolitsevad loodusliku tasakaalu eest.
 
„Takerdunud maa” koosneb neljast loost, mis pärinevad kahe kirjaniku sulgedest ning nendes lugudes tutvustatakse meile maad, mida on tabanud hirmus saatus. Ei – mitte okasväät, mis on surmav, mis tungib kõikjale ja mida on pea võimatu hävitada. Ei, üldsegi mitte okasväät. See hirmus saatus on hoopis inimene ise koos kõigi oma inimlike pahedega. Vaid inimene saab olla see, kes hävitab kõik oma teel ning mõistab terved sugupõlved hukatusse, et iseenda ambitsioone täide viia. Ja mille nimel? Kelle nimel?
 
Maailmaloomise meistriklass
Maailm, milles meie nelja loo tegelased seiklevad, on põhjalikult läbi mõeldud. Meil on olemas ajalugu, meil on olemas kultuur ja mõttemallid, igal teol on loogiline põhjendus ja tagajärg, meil on olemas lugude seostatus ning iga järgnev kasutab eelmise loo käigus puudutatud aspekte. On meeldiv lugeda, kuidas kaks kirjanikku täiendavad üksteise mõtteid ning loovad ühiselt seda fooni, mille taustal oma kangelased tegutsema panna.
 
„Tema kindale klammerdus hulk kahvatuid väädiniite. Peenike ja kahvatu surm tema sõrmeotstel. Vapustav oli näha oma kindal imepeeneid ussikesi, kes kõik kibelesid talle surmasuudlust andma.” (lk 154)
 
Kui enne püüdsid ette kujutada maagiast täidetud maad, siis nüüd kujuta ette maailma, mille iga osa üritab sind tappa (Austraalia?), pole vahet, kas see on loodus või looduse kroon, kujuta ette meeleheidet, väljapääsmatut ängi, puhast vihkamist ja raevu, kujuta ette maailma, kus inimelu ei maksa mitte midagi ning ka elavad inimesed on kui surnud... ent siiski sooviksid elada selles maailmas. Olla osa selle maailma ajaloost ja müütidest, mida tulevikus paljud sugupõlved üksteisele pajatavad. Selline ongi Takerdunud maa.
 
„Ja nad võivad ju küsida, kust ma tulen. Ma ei räägiks neile, et tulen sinisest linnast. Räägiksin, et tulen vere linnast, ja ütleksin, et nad sellest eemale hoiaksid.” (lk 290)
 
Mida ma oskan lõpetuseks öelda? Mida üldse arvustajalt arvustuse lõpetuseks oodatakse? Soovitusi edasiseks käitumiseks? Mine ostma! Ära mine ostma! Millisele maitsele see raamat on mõeldud ja millisele mitte? Aga kust mina seda tean, kas sinu maitse on nii- või naasugune. Ma oskan öelda vaid seda, et mulle „Takerdunud maa” meeldis. Meeldib. Ja ootan pikkisilmi järjelugusid, sest nii Bacigalupi kui ka Buckell on lubanud oma kangelaste teekondi edasi kirjeldada. Seniks aga nautigem seda maailma, mida nad on senimaani jõudnud luua ja lugegem lihtsalt head fantaasiakirjandust.
 
Täismahus arvustus koos eraldi lugude tutvustusega ilmus ulmeajakirjas Reaktor nr. 80 (märts, 2019)
Teksti loeti eesti keeles

Hea kogumik! Üheks tugevaks punktiks ongi vast leidlik maagia kasutus, mis on vahelduseks erinevalt mitmest teisest tuntud fantaasiateosest hästi tasakaalus. Igal loitsul on hind - väga tõsine hind. Teine punkt oleks rusuva idamaise ühis- ja keskkonna loomine. Kogu seda tolmu, verd, raskust ja lakkamatut võitlust okasväätidega oli lugedes tunda.
 
Mulle meeldis väga Alkeemik (5), mis oli minu meelest perfektne tervik sellest maailmast. Värvikad tegelased, usutavad suhted, piisavalt maailma ja korralik lugu. Hukkajanna (4) hoogne seikluslugu, mille kangelanna mõjus ägedalt ja mis oli lugudest ka kõige mastaapsem. Jõuti veidi rohkem seda müstilist maailma avada, kui Khaimis või selle ümber toimuvates lugudes. Khaimi lapsed (3) oli kõige rusuvam ja õõvastavam, aga mind ei köitnud peategelane, kelle arengut ka ei tajunud. Põhirõhk õudsate sündmuste kirjeldamisel ja ängil. Sepa tütar (4) jällegi parem, kus järjekordne naispeategelane end muutes õigluse eest võitlema peab.
 
Võimalik, et negatiivsed tegelased olid liiga ühevärviliselt halvad, kuid võimust joobununa ning taolistes oludes võivad sellised türannid inimeste hulgas täitsa olemas olla. Eks leiab tõelisest ajaloostki sarnaseid näiteid. Meeldis ka see, et kõik lood polnud sellest, kuidas lihtrahvas rõhuva ülikkonna vastu mässab. Alkeemikus ja Khaimi lastes võime lugeda, mis juhtub ülikute endaga, kui olukord halvaks läheb. Võiks öelda, et maailmas, kus inimelul puudub absoluutselt igasugune väärtus, ei ole ükski klass ängist prii.
Teksti loeti eesti keeles
x
Reidar Andreson
07.05.1978
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Minu arvates "Viimane soov" kogumikust tugevam. Lood on täiskasvanulikumad, ühtlaselt head ja sügavamad, nagu ülal juba korduvalt mainitud. Saame rohkem aimu maailmast, tegelaste taustast ja motiividest. Kõik jutud antud kogumikus on sarnase pikkusega ja nauditavalt kirja pandud. Olen minagi "müüdud", et romaanide kallale asuda. Eriti hõrgutav oli kogumikku koos Netflixi sarjaga kogeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumik tervikuna oli väga hea - selline rahulik ja intelligentne SF, kus puudub seikluslikkus/märul ja tegeletakse inimesi või ühiskonda mõjutavate tehnoloogiate analüüsiga. Juttudest olid selle valikus minu jaoks paremad just lühemad ja vanemad lood (The Merchant and the Alchemist's Gate, What's Expected of Us, Dacey's Patent Automatic Nanny). Ülejäänud olid nii 4-5 vahel, aga viimased kaks 2018. ilmunud juttu ei haakinud kuidagi.
Teksti loeti inglise keeles

Hea kogumik ja korralik sissejuhatus Sapkowski Nõiduri fanatasy-maailma. Lood läksid mu meelest järjest paremaks (kaks viimast olid väga head) ja seetõttu võtan kohe järgmise, "Ettemääratuse mõõga" kätte. Kohati tundus minu maitse jaoks natuke naiivne või lapsik olevat, aga siis lajatas autor jälle mõnusa sarkasmi või mahlaka kirjeldusega.
Teksti loeti eesti keeles

Ma arvan, et Raul Sulbi on selle koostamisega teinud kena žesti kuulsale ulmekirjanikule ja teaduse populariseerijale Isaac Asimovile. Antoloogiasse saanud jutud on algupärastele autoritele omaselt väga eripalgelised ja illustreerivad täiesti isemoodi lähenemisi Asimovi tegelastele ja sündmusele tema teostes. Mulle isiklikult sümpatiseerisid enam Weinbergi, Lauriku ja Hargla teine lugu, kuid mis ei tähenda, et ülejäänud oleks nõrk või halb looming. Ei, Eesti autorite käekiri oli meeldivalt äratuntav ja samas oli mõnus taas tuttavates lugudes/maailmades ringi uidata, mis tõi ette mälestusi enda kunagistest lugemiselamustest. Mul on hea meel, et selline antoloogia on teoks saanud, ja koondhindeks kahtlemata 5. Väikestviisi on siin ka Stalkerihoiatus selleks suveks õhus.
Teksti loeti eesti keeles

Polegi midagi eelnevale lisada. Siin näitab Hargla, mida ta tegelikult oskab. Hea lugu, hea fantaasia ja lahe kontseptsioon. Kiidan koostaja valikut see lühiromaan viimaseks jätta, sest tegu on täiesti teise lähenemisega ja siin näeme me nö. noort Asimovi ennast tegutsemas alternatiivses reaalsuses, kus mitmed ajaloosündmused ja tuntud teadlased ning ulmekirjanikud on hoopis rollid vahetanud. Lisapunkt tülika dr Weinbergi eest! :D
Teksti loeti eesti keeles

«Igaviku lõpp» on jätnud ka minusse sügava vao (nii raamat kui 1987. aastal valminud Jermaši ekraniseering). Seetõttu oli Lauriku lugu Belialsi eelneva looga võrreldes kuidagi kergem seedida. Mind üllatas autor väga positiivselt - meeldis filosofeerimine Igaviku ja lõpmatuse teemal  ning pseudoteaduslik arutlemine temporaalenergia üle. Hea saavutus lühijutu mahus. Kardan, et kes Asimovi romaani pole lugenud või ei mäleta seda, jääb see jutt veidi kaugeks, aga mulle mõjus hästi. Tubli töö!
Teksti loeti eesti keeles

Antud lugu lisab Asimovi Asumi saagale pisukese epiloogi, kus tuntud tegelased nagu Trevize, Bliss, Daneel saatust jagavad. Lugu on belialsilikult emotsionaalne ja keerab kogu teemale ühe lisavindi peale küll. Huvitav mõtteeksperiment. Kuna Asumi sarja lõpuosade lugemisest on hulga vett merre voolanud, siis on mäletamisega kehvasti. Ehk oleks kasuks tulnud väike autoripoolne kokkuvõtte eelnevast või siis et tegelased ise tuletavad lugejale mõne sõnaga meelde kasvõi dialoogi käigus, mis juhtus. Muhe lugemine sellegipoolest.
Teksti loeti eesti keeles

Asimovi Impeerium on määndumas ja lagunemas, Perifeeria kiratseb lugematutes konfliktides ja mässudes. Kusagil Galaktika piiri taga asub müstiline Asum, kes läkitab ääremaadele kaupmeesteks maskeerunud "võlureid" ja võtab üha uusi maailmu enda kontrolli alla. Weinbergi lugu räägib Siwenna nimelisest planeedist, kus kohaliku patriitsi Onum Barri noorim poeg Ducem Barr, kes tappis väärastunud asekuningas Luciuse, konflikti järel üksinda pagenduses viibib. Planeet on tuumasõja järel tundmatuseni muutunud: radioaktiivsed kraatrid, hävinud asulad, kõdunenud laibad - tõeline apokalüpsis. Poeg Barr püüab jõuda mereni, et pääseda pealinna isa juurde. Ta kohtab kaose keskel ootamatult naisega, kes küll esialgu mehe juurest pageb, aga saatus viib nad taas kokku. Eemärgi saavutamiseks on vaja leida liitlasi ehk ootamatust seltskonnast. 
 
Tuleb tunnistada, et ma pole viimasel ajal just palju Weinbergi lühiloomingut lugenud, mistõttu mõjus käesolev jutt päris värske sõõmuna. Jutust ei puudu mõnusad dialoogid, leidub ägedat täristamist ja üldse on lugu terviklik. Algus oli selline Fallout 4/«I am Legend» õhustikuga maailmapildi loomine. Näeme peategelast muretsemas mineviku, oleviku, tuleviku, sõjakoleduste ja moraalsete valikute pärast. Väikese koerakese kodustamine annab kõledale olustikule veidi soojust. Ehk hoiab see kangelast vähegi mõistuse juures, et naise ilmudes mitte rumalusi teha. Ma ei tea, kuidagi elasin Barri tegemistele ja mõtetele nii kaasa, et lõpulause jõudis üllatavalt kiiresti kätte. Hea meelega loeks selle selli tegemistest veel. Sümpaatne lugu, Weinberg!
 
Mõttekild: kas edaspidi hakkame kohvimanustamise asemel/kõrval leidma Weinbergi juttudest kohustusliku elemendina ülalmainitud loomaliiki? Minugi poolest!
Teksti loeti eesti keeles

Armas lugu Impeeriumi inspektorist ja tema abilisest. Kui tegevus jõudis Solariale, meenutasin härdalt kunagisi Eliah Baley ja R. Daneel Olivawi tegemisi sel samal planeedil. Nüüd on muidugi neist sündmustest väga palju aastaid möödunud ning olukord sootuks teine. Inspektori küünilisus ja samas häbematu flirt kaaslannaga paralleelselt õõvastavate südmuste käigus mõjub kuidagi muretu vana telesarja või seiklusloo episoodina. Sarnaselt eelarvustajale jäi mulle tunne, et lõpp on kuidagi liiga järsku peale tulnud. Mitmeid kordi räägiti mingist printsist ja tegelased justkui komistasid lahenduse peale. Lahendus ise ja idee oli lahe, aga kuidagi noh... liiga sigarisuitsuselt kergelt paljastus sellise mastaabiga vandenõu. 
 
 
Teksti loeti eesti keeles

Krimilugu taas robootika seaduste teemal ja seejuures täitsa elavalt kirja pandud. Mulle tundub, et see lugu oleks sobinud paremini Hargla teose järele, ilmestamaks järk-järgulist arengut Asimovi robotite iseseisvumise ja sellega seotud ohtude suunas. Küll aga oli Belialsi jutus täiesti ebausutavad kaks tegelast - kindral Opiter ja peategelane Yalla ise. No ei ole ükski tõsiseltvõetav kindral selline õnnetusehunnik, kes laseb mingil teadlasetolgusel endada nii rääkida või jääb lontis kõrvadega loenguid kuulama. Teades, mis on kaalul. No ei ole ükski uurimislaeva eest vastutav(!) ning erudeeritud teadlane selline hüsteerik ja taolise sõnavaraga. Mõni sajatus ajas lausa naerma. Ehk on asi vabandatav, kui juba algusest peale...
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe valitud teema/periood Asimovi universumist on kahtlemata huvipakkuv, et kuidas Maa ja Välismaailmade omvaheline suhe ja tehnoloogia areng edasi kulges. Autor pakub siin ühte arengusuunda, mida võiks tegelikult pikemalt lahata. Kahjuks koosneb jutu algus liiga mahukast lugeja harimisest ja sättungi püstitamine on läbi pikkade vestluste veidi väsitav. On tõesti meeldiv, et Veskimees pole raisanud aega aktide kirjeldamisele, mis ei sobituks kuidagi Asimovi stiiliga. Mul on tunne, et siin on säärases mahus ideid, mida võiks rahumeeli romaaniformaadis realiseerida. Jutu puhul tasub kiiremini asja kallale asuda.
Teksti loeti eesti keeles

Mind häiris siin vast kõige enam Calvini tegelaskuju. St see oleks võinud olla tema jünger või ootamatult välja ilmunud tütar või kes iganes teine. No ei olnud Susan selline. Kui tuli vihje atsetooni varastamisest ja meenus loo pealkiri «Õnnelik robot», jäi sisimas paluda, et mitte purjus robotid! No ok, nii läkski. Korralik satiir Asimovi robotilugude teemal väikese ühiskondliku annusega. Lõpp oli siiski armas ja totrus ajas mitmes kohas muigama küll. Seega üks tärn hästi teostatud kirjatööle juurde.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle Asimovi robotilood meeldivad. Ühelt poolt nostalgiast ja teiselt poolt just sellise armsa aegunud tehnoloogia ja vasturääkivuste osas. On lahe lugeda, kuidas erinevad kirjanikud (nüüd nii meil kui mujal) proovivad Asimovi klassikalist kolme (või nelja, kui Hea Doktori hilisem looming arvesse võtta) robootikaseadust edasi arendada või uusi vinte neile peale keerata. Mis sellest, et see kõik on pseudoteaduslik heietus. Ilukirjandus ikkagi.
 
Roosvaldi «Jänesehautis» sisaldab suures osas kuulsa doktor Susan Calvini sisepilti (mis on Asimovi loomingus suht haruldane, ei meenugi kohe) ja suures hulgas vestlust streikiva robotiga. Värvikad Donovan Ja Powell saavad küll veidi sõna, aga kahjuks neil palju pildil olla ei lasta. Calvin lahendas juhtumi suht lennult, kuigi rohkesõnaliselt.
Teksti loeti eesti keeles

Sander on kirjutanud loole "It's Such a Beautiful Day" järje, mis jätkab Asimovi mõneti ühiskonnakriitilist teemat, kuidas tehnoloogia inimkonda mõjutab. Uksed ehk portaalid võimaldavad inimestel hõlpsalt ruumis ümber paikneda elik külla/teatrisse/tööle/poodi jne minna, ilma et peaks tüütut kodust halva ilma kätte väljumist ja liiklemise tüütut agooniat taluma. Kuigi Ukse omamine on esialgu kättesaadav rikkamale osale ühiskonnast, leidub neid juba piisaval hulgal, et mõju inimeste käitumisele ja mõtlemisele on tajutav.
 
Naerma ajas see bakterite leviku kirjeldamise koht, mis on ilmselt mõeldud illustreerimaks teatud seltskonna täielikku ignorantsust. Pole siis imestada, et vandenõuteooriad kergesti kanda kinnitavad.
 
Jällegi jäi ette lõpp. Kui oma varasemas loomingus on Sander lühivorme nõtkelt lahendanud, siis siin on kuidagi liiga nuiaga pähe. Samas on omal kohal kriitika, mis viimastest lõikudest välja kumab.
Teksti loeti eesti keeles

Merese jätkulugu neandertaali poisist Timmyst ja emalikust Edith Fellowesist on vististi tugevalt eristuv ülejäänud antoloogia juttudest. Kahjuks pole eellugu nii värskelt meeles, aga soe tunne valdas küll seda paari taas kohates. Loo põhiteema (sarnaselt Asimovi jutuga) on ajastuülese kontakti loomine erineval arengutasemel inimolendite vahel. Minu jaoks oligi paeluv just see võõristuse ja tunnete edasiandmine, suhtlemisraskused ning tegelaste väike areng nendes. Peateemaks (millele vihjab ka pealkiri) tulega seonduv, mis on koopainimestele (tegelikult ka meile) väga tähtis. Võib-olla jäigi puudu väike lõpuvimka või üllatus. Soe lugu, mis tegi meele heaks.
Teksti loeti eesti keeles

Uhh, see oli küll vahelduseks hoopis teistsugune SF, mida olen harjunud tarbima. Orgaanilised maailmad (Leegion) ümber kunsttähe mööda ilmaruumi uitamas. Lahe! Maailmade asukad võitlemas kontrolli pärast Leegioni üle. Ok! Maailmades eksisteerivad ainult naised (või vähemalt naissoost mutandid), kuigi mingit seletust sellele me ei saa, ja hunnik veidrat faunat ja floorat. Lahe siiski! New Weird oma kõige rõlgemas tähenduses: määndumine, lagunemine, seened, veri, higi, roe, kannibalism, kõikjal vohav liha jne. Sügelema ajavalt lahe! Maailmad "kasutavad" naisi ära, et endile vajalikke olendeid või osi sünnitada, mitte-seksuaalne viljastumine. Päris õõvastav! Julmus, vägivald, täielik reetmine ja armastus läbisegi. Noh, ok - kohati usutav. Kaasahaaravad ja huvitava tegelased? Ei. See tähendab kõrvaltegelased olid ägedad ja huvitavad, peategelastega (Jayd ja Zan) oli kuidagi raske ühtida - ei hoolinud neist karvavõrdki. Lugu tervikuna kompaktne? Ei, selline raske teekond väärinuks pikemat ja põhjalikumat lahendust. Lugedes käis äkitselt mingi klõks läbi, kui oli aru saada, et autor tõmbab otsad kiiresti kokku. See oli vist hetk, kuid rag-tag nelik jõudis... No ei taha spoilida rohkem. Kaalusin 3 tärni andmist, aga pagan, romaan pani mõtlema, et mis värk seal ikkagi päriselt toimub, miks need maailmad või selline tsivilisatsioon üldse tekkisid, mis oli selle orgaanika taust jne jne. Mitte suurepärane, aga häirivalt hea - seega neli.
Teksti loeti inglise keeles

Soliidne ja sirgjooneline andmine võika tulnukrassi ja inimkonna vahel. Esimene ja selgelt lõunasse läinud kontakt. Lühike ja lööv romaan. Meeldis nii, et võtab peagi järgmise osa ette.
Teksti loeti inglise keeles

Väga lahe seikluslik lugu kerge filosoofilise alatooniga. Lõpp, nagu ka esimeses osas, sunnib järge kätte haarama. Õnneks on teises osas vähem pildil eelmise osa minu meelest overpowered ese nimega kuldne kompass. Sellega oleks võinud põhimõtteliselt peategelane esimeses osas juba kogu tuleviku/loo enda jaoks välja selgitada. Nn maagilise eseme kasutamise tasakaalustavat efekti pole või on see äärmiselt nõrk. Pullman ei raiska aega ka tühjale tähjale. Tegevus kappab edasi peadpööritava kiirusega, välja jäetakse tegelaste pikad liikumised punktist A punkti B, mis tähendab kohe kerget lugemist ja sisulist lendlevust.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa äge üksuse tagalatöö militaarpilt korralikus SF kastmes. Probleeme on juba eelarvustajad välja toonud. Veidi varem oleks võinud tegelaste kaudu kõhklused missiooni osas välja tuua. Või siis mingid seigad tolle saladusliku tuleviku või tegeliku suure pildi osas. Et tekiks kiiremini tunne, et miskit on mäda. Seda enam, et tegemist on lühiromaaniga ja siin ei saa nii pikalt olustikule surfima jääda. Ka lihtne sõdur või vabatahtlik abiline teab üldiselt, mis toimub maailmas/avaruumis. Või siis võiks jutu käigus selguda, miks nad seda ei saa/või/tohi teada.
 
Kuid autor valdab hästi militaristlikku "köögipoolt", mida oli ka võhikul hea lugeda, ja ei saa öelda, et üldse midagi ei toimunud. Juhtus ikka ja lahedat butafooriat ning bioloogiat oli ka. Kui näiteks neist erinevatest kaitse-/abikihtidest või -materjalidest tegelaste ümber juba rääkida, siis võib-olla rohkem neid loo sisse suruda. Näidata rohkem, milleks need kasulikud on. Peale välimise mundri. Autoril on ka lahedat sõnaloomet, mille jätan lugejatele avastada.
 
Kokkuvõtteks tõesti, romaani esimene peatükk. Nüüd siis palun teine ja kolmas peatükk ka, kus läheb "asjaks", ning see romaanina ära vormistada :) Just hakkas ägedaks minema, tegelased said omaks ja siis...
Teksti loeti eesti keeles

23. sajandil on inimkond suutnud Nanokausti (imeline termin) järel Maal kogu elu hävitada. Peategelasest arheoloog Verity Auger saadetakse antud teema uurimise pealt hoopis mujale. Nimelt avastati ühe ussiurke otsast suletud hiiglaslik objekt, mis sisaldab Maa identset koopiat. Ainult et aeg on seal justkui 50-ndate Pariisi kinni jäänud. Idüllilist alternatiivajaloolist sättungit häirib asjaolu, et keegi plaanib ussiurke otsas oleva tsivilisatsiooni hävitada.
 
Veidral kombel oli kolmveerand romaanist mõnus lugemine oma kenade pöörete ja vägevate ideedega. 50-ndate Euroopa kultuuri kohtumine külalisega tulevikust, klassikaline mõrvamüsteeriumi lahendamine detektiivide abil, mis loomulikult võtab peagi ette hoopis teised tuuri ja mastaabid, Pariis-noir. Suurpärane! Isegi raske rännak tagasi nn tulevikumaailma oli huvitav, sest avati tausta 23. sajandi inimkonnast. KUID teose viimane veerand (madin) jäi kuidagi rabistatuks ja meh varjundiga. Liiga lihtsad ja lõplikud lahendused. Oleks oodanud midagi rohkem eepilisemat sellise seikluse peale. Samas romaan tervikuna oli siiski meeldiv kogemus ja lugemist ei kahetse.
Teksti loeti inglise keeles

Triloogia viimane osa tuntub alguses nii hägus, et raske on üldse pihta saada, mis on füüsiline ja mis virtuaalne maailm. Aga kuskilt romaani keskpunktist käis raksatus ära ja kuni lõpuni oli mõnusalt pöörane ja väikseid tviste täis retk finaali. See oli mõistust laiendav transhumanistlik seiklus ning seda täie raha eest.
Teksti loeti inglise keeles