Mingi jama on autoriga juhtunud. Stiil, hoiak on naivistlik kuidagi. Kvothe lugudes oli salapära, mingit traagikat. Neis oli Bast, Kvothe haldjast õpilane, üsna põnev tegelane. Liikus omapead, söandas Kvothele vahel vastu hakata jne. Siin on siis üks Basti päev lahti kirjutatud ja suurem osa salapärast kaob ära. Selgub nimelt, et Bast ajab küla lastega äri. Kus maksevahenditeks on saladused, väikesed teened, ka laste taskutes leiduv pudipadi. Et kui kellelgi on midagi vaja, siis Bast ajab asja korda, aga mitte tasuta. Õpetab usutavalt valetama, näiteks. Nii palju saab aru küll, et haldja väärtushinnangud on inimeste omadest erinevad. Otseselt paha ta ju ei tee, aga tema eesmärgid ei paista külaneidudega hullamisest palju kaugemale ulatuvat.
Neile, kes Dozoisi-Martini "Rogue"-kogumikku lugema ei hakka, seal ilmunud loost veel paar sõna. Saadab Kvothe hommikul Basti õhtuse supi jaoks porgandeid tooma. Õhtul, kui külamehed on supi juba ära söönud, ilmub Bast välja, kuid vahepeal ausa tööga välja teenitud porgandid on ta kuhugi ära kaotanud. Aga päeva jooksul on suurt kasvu külahullu puskariaparaat katki läinud, naist peksnud külamees on otsustanud sõjaväkke astuda ja külast imekiiresti kadunud ning ühele näitsikule on antud õppetund haldjalikest armuvõludest. Ning üks nutikas poiss on esitanud Bastile nii kavalaid küsimusi, et Bast on tõsiselt kaalunud, kas ei peaks poissi mitte maha lööma.