Patrick Rothfuss

Ent Rothfussiga seda probleemi ei tekkinud. Kuigi, noh, need ajad, mil 700 lk tundus fantasy jaoks paks raamat, on ammu möödas. Olgu näiteks öeldud, et draakon, see fantasy möödapääsmatu atribuut, ilmub esimest korda leheküljel 948. Osutub taimetoitlaseks ja õigupoolest on tema eesmärgiks vaid peategelaste lõkkease korralikult ära kustutada. Või, nagu seda täpsemalt väljendab 15-aastase peategelase noor kauni lauluhäälega südamedaam: “You mean that that thing down there,” she groped for words, her mouth working silently for a moment, “is going to try and fuck our campfire?” She looked for a moment as if she was going to burst into laughter again, but she drew a deep, shuddering breath instead, regaining her composure. “Now that’s something I have to see....”

Rothfussi oli meeldiv lugeda seepärast, et tegevus pole killustatud lugematu arvu liinide vahel nagu näiteks Martinil. On üks aeg, kus juhtub üht-teist, ja selles meenutatakse varasemat aega, jõudes umbes peategelase 15. eluaastani. Olulisem jääb esialgu nende kahe vahele või veel tulekut ootama. Paksu raamatu käigus võib tekkida palju võimalikke paralleele. Üldisemas plaanis näiteks Enderiga - selles mõttes, et kellele on palju antud, sellelt ka palju nõutakse. Esimestel sadadel lehekülgedel, kui peategelane liigub ringi koos vanemate rändtsirkusega, võib meenuda Silverbergi isand Valentine või, miks mitte, Hargla palveränd. Rothfuss on sügavam ja pakub huvitavamaid üksikasju. Ülikool seevastu, kus õpetatakse füüsikasugemetega võlukunsti, aga ka matemaatikat ja meditsiini, asjatuid paralleele ei tekita, ei mingit lendluudpalli, elu on karm ja ebaõiglane.

Kirjeldatud maailmal pole meile teadaolevaga kokkupuutepunkte. On kokkupuuted haldjate, deemonite ja muu pahaendelisega. Ajastu on midagi keskaja laadis nagu fantasys ikka - ratsud, mõõgad, tulirelvi esialgu pole, üht-teist saab nõidusega korraldada.

Mumeelest vääriks see lugu - millest esimene osa tegelikult ju vaid aimu annab - eesti keelde tõlkimist küll. Iseasi, millal ja mitmes tükis see teoks võiks saada. Muidugi võib kolmanda osa - autor on lubanud triloogiaga piirduda - lõpuni jõudes selguda, et ootused olid liiga kõrged, aga mulle tundub, et vähemalt head meelelahutust on selleks ajaks saadud piisavalt.

Teiseks. See raamat oli pundar kõige kulunumaid fantasy klišeesid mida ma iial näinud olen. Törts LeGuini, teine Robin Hobbi, peoga Harry Potterit sekka ja ongi lahe raamat valmis. Mulle tundus et kõige otsesemalt oli matti võetud Hobbi pealt. Samasugune supervõimetega orvukene, kes otsekui iseenesest oskab juba 12-aastaselt mõõgelda, ratsutada, näidelda, räägib sujuvalt kõiki kohalikke keeli, on tänavapoisi kogemusega, aga saab suurepäraselt hakkama ka aadlike seas jne. Erinevalt Hobbist ei puhkenud Rothfussi peategelane Kvothe iga natukese aja tagant vähemalt nutma, asi seegi.

Kirjutatud oli ju üpris ladusalt, ei saa eitada. Lugu jääb parajas kohas ka täpselt pooleli, kui peategelane on Võluülikoolist(!) tingimisi välja visatud ja peab ilmselt järgmises osas kõndima otsekui munade peal, sest on vaja lahendada salapärase Chandriani saladus, kes ta vanemad maha nottis. Teemasid teise osasse jagus igatahes küllaga.

Ma pole sugugi veendunud et see on nüüd see raamat mida eesti lugejal nii hädasti vaja peaks olema, et seda kohe tõlkima tasuks hakata. Hunnik ladusasti kirja pandud fantasy žanri kulunumaid eilse päeva klišeid oleks lühikokkuvõte. Moodne fantasy muutub järjest vägivaldsemaks ja suguelu kirjelduste pealt annab pornoajakirjadele silmad ette. Rothfussi debüüti võivad aga rõõmsalt lugeda kõik alates umbes kuueaastastest, midagi laste silmadele sobimatut seal küll pole.

Magedavõitu ja natuke tüütu, sellest ka hinne.

Samas on romaan suhteliselt sümpaatne ja ladusalt loetav ning ilmselt võtan ka järgmised köited ette, kui need eesti keeles ilmuvad.

Ma ei hakka siinkohal põhjama fantaasiakirjandust. Seda on enne mind rohkem või vähem vaimukalt tehtud ja kuigi ma – mida aasta edasi, seda rohkem – kipun nõustuma kõige sapisemate väljaütlemistega, ei arva ma siiski, et teos kvalifitseerub automaatselt prahiks ainult selletõttu, et seal mingi totakad päkapikud ja nõiad ringi sebivad. Samas teeb üks lugude stereotüüp mind sügavalt nõutuks – kas tõesti suudab peale esimest... teist... olgu, mõned inimesed on ikka uskumatult pika taipamisega... Ütleme: viiendat korda. Niisiis, kas peale viiendat korda tõesti suudab kellelegi midagi pakkuda see üks ja sama muinasjutunarratiiv? Et jõletult, mäekõrguselt, lausa piinlikult teistest üle laps, kellega väga halvasti ümber käiakse ja kes siis, rind/rinnad täis vaimustust, kogu maailma õigluse eest võitlusse asub? Et ta pannakse/satub nõidade kooli, rabeleb mängleva kergusega tippu, tekitades endale muidugi standardvaenlased number Üks, Kaks ja Kolm (fantaasia-autorid võiksid kokku leppida ja neid stereotüüpe tõesti nummerdama hakata, kõigil lihtsam), kelle ta siis varsti paika paneb, ja... No tõesti ajab raevu – miks kurat pean ma oma aega selle lugemisele raiskama? Selles valguses hakkab mulle isegi Mehis Heinsaar meeldima – tema lood on vähemalt inimestest meie ümber ja selle inimlikult tunnetatava mõõtme pärast olen nõus talle palju andeks andma (disclaimer: lugema siiski ei hakka...)

Midagi selles loos siiski oli ja seetõttu ma lugesin selle siiski läbi. Ütleme, ma annan andeks esimestel lehtedel sisse marssivad skraelid või mis need olid (hiidämblikud, noh). Kellegagi peab ju kaklema. Ma elan üle ka tolle pseudokeskaegse maailma – noh, kui ilmselt nii kirjutajal ja lugejal juba tööstusrevolutsiooniaegne suhete keerukus üle mõistuse käib, pole ju midagi teha, tuleb seiklused joonistada sellisele hästi lihtsale, igale idioodile jõukohasele taustale. Siis peategelase lapsepõlv – selles oli mingit soojust, midagi pisut eripärast. Midagi sellist, mida ma tegelikult healt kirjanduselt ootaksin – pisut laiem maailm, pisut kahetimõistetavaid suhteid ja suhtumisi, piisavalt detaile, mis selle elusaks muudavad... Siis loksus kõik standardijärgsesse settingusse tagasi. Ma arvan – see on muidugi puhas spekulatsioon, antagu mulle andeks – et sellest algusest on tingitud ka mõne inimese positiivne suhtumine.

Ja veel – millal ma viimati lugesin fantaasiaraamatut, kus normaalsete peresuhetega aadlimees on hädas alatute kaltsakate jõuguga? Millal ma viimati lugesin, et kangelane kehitab oma kooliaja peale õlgu – oli sõpru, oli vaenlasi, oli õnnestumisi ja ebaõnnestumisi... ning mis tähtsust sel nüüd aastaid hiljem enam on? Hm, on see nüüd ajastule iseloomulik sügavalt sissejuurdunud poliitiline korrektsus või eriti moosine muinasjutt (ehk labasemalt öeldes jobude lohutuslugu)?

Hinde põhjenduseks – parem, kui enamik selliseid. Oli üht-teist inimlikult köitvat0ja peategelasel oli ka sügavust rohkem kui hõbedakihil laseri poolpeeglil (kes ei tea – see on teinekord mõne aatomi paksune).

"IT`S A TRAP!"

Tõenäoliselt võtab see Tähesõdadest tuttav admiral Ackbari karjatus kõige paremini kokku selle raamatu olemuse. Kui sa oled kusagil esimese kolmandiku lõppu jõudnud, siis taipad, et sa oled kõike seda mingil hetkel varasemalt juba lugenud, ainult siis kui see oli veel põnev ja tükk maad pädevamate autorite poolt. Sind on meelitatud lugema midagi, mis pole ei originaalne, hästi läbi mõeldud ega isegi mitte eriti huvitav. Aga pärast sinnamaani jõudmist ei taha ka enam pooleli jätta.

Raamatu vahest ainukeseks päästvaks faktoriks on see, et kirjatehniliselt on autor pädev ehk ta oskab materjali enam-vähem adekvaatselt ümber jutustada. Ning kindlasti on see raamat vastuvõetav nende jaoks, kelle jaoks see on esimene või teine fantaasiaraamat. Ülejäänute jaoks hulgub selle raamatu hinne kusagil kahe ja kolme vahel, jäädes lõpuks läbi häda kolmele pidama.

Kui see lugu oleks lihtsalt ebaoriginaalne, siis ma võib-olla ei olekski nii kriitiline, kuid raamatu probleemid ei piirdu vaid sellega. Kogu lugu on täis lapsikusi, süstemaatiliselt eksitakse jutuvestmise elementaarsete reeglite vastu ning autori teadmised valdkondadest kus peategelane peaks justkui olema korüfee ei kannata pisimatki kriitikat. Tegemata kodutöö kumab läbi igast pisimast kui praost.

Lugu ise räägib noorest poisist, kes kaotas õrnas eas oma vanemad ning oli tänu sellele sunnitud kuidagi läbi häda toime tulema. Loomulikult oli tema vanemate surmas süüdi sarja põhikurjam koos oma kaaskonnaga, keda mainitakse vaid vilksamisi ja kellede nimede nimetamist ei peeta heaks tooniks kuna see võib kaasa tuua nende soovimatu tähelepanu. Õnneks võetakse ta vastu võlurite kooli, kus ta õpib erinevaid nõiakunste, leiab endale surmavaenlase, luusib kooli salajastes nurgatagustes ning kohtub erinevate müstiliste elukatega.

Ühesõnaga, tavaline värk. Ja põhikurjami nimi ei ole teps mitte Voldemort.