Kasutajainfo

Patrick Rothfuss

3.06.1973-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Philip Reeve ·

Mortal Engines

(romaan aastast 2001)

eesti keeles: «Surelikud masinad»
Tallinn «Tiritamm» 2006

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
5
8
3
0
0
Keskmine hinne
4.125
Arvustused (16)
5.2004

Nagu enamik Reeve`ist kirjutajaid, ei suuda minagi panna vastu kiusatusele:

"Ühel hämaral ja tormisevõitu kevadisel pärastlõunal jahtis London kunagise Põhjamere kuivanud sängis väikest kaevanduslinna.
Oma parematel päevadel poleks London end eales sihukese prügikala pärast vaevanud. Tohutu veojõuga suurlinn oli kunagi aega veetnud endast palju kopsakamaid jahtides ning tema jahimaad olid ulatunud põhjapoolsest tundrast Vahemere rannikuni. Kuid hiljem jäi saaki vähemaks ja mõnedki suurasumid olid hakanud Londoni poole näljaseid pilke heitma. Nüüdseks oli see end juba kümme aastat peitnud rõskes ja mägises läänepiirkonnas, mida Ajaloolaste Gildis kutsuti endiseks Britanniaks. Kümme aastat polnud ta muud hamba alla saanud kui väikesi põllumajandusega tegelevaid alevikke ja paikseid asundusi neis vettinud mägedes. Ja nüüd viimaks oli linnapea otsustanud, et on aeg viia oma linn üle maakitsuse tagasi Suurele Jahimaale.
Nad polnud veel poolel teelgi, kui kõrgete vahitornide vaatlejad avastasid kaevanduslinna, mis maiustas kahekümne miili kaugusel soolaväljal. Londoni kodanikele näis see jumalate soosinguna ning isegi Linnapea (kes ei uskunud ei jumalaid ega nende soosingut) mõtles, et teekonnale itta on see suurepärane algus. Niisiis andis ta käsu rünnata.
Kaevanduslinn märkas ohtu ja tegi sääred – kuid roomikud Londoni all hakkasid üha kiirust lisama. Peagi haaras pulmatordi moodi seitsmekihilist metallimäge jahikirg. Tema alumised korrused olid mähkunud mootoritossu ja kõrgematel korrustel valendasid rikaste villad. Kõige selle kohal, rüüstatud maapinnast kaks tuhat jalga ülalpool kõrgus aga kullasäras St. Pauli katedraal."

Nii "Surelikud masinad" algab. Ja järgnev pole mitte halvem. Reeve`i maailm lendavate, ujuvate ja roomavate linnadega, mis yksteist munitsipaaldarvinismiga õigustatult õgivad, meenutab natuke Moorcocki Hawkmooni-seeriat, natuke steampunki ja natuke veel midagi, mida ma lugenud ei ole. Aga Reeve`i kõige parem osa on ta imeline huumorimeel, mis ilmneb detailides - vahel nähtavalt, vahel märkamatult.

"Ta tormas lähimast trepist alla ning valis siis otsema tee läbi 21. sajandi saali, möödudes kunagise Ameerika loomapäiste jumalate Miki ja Pluuto plastikkujudest."

"Nad ajasid end istuli. Lõbusalt plärtsudes sadasid õhulaeva tükid üksteise järel alla. Kohas, kus stalker oli seisnud, valgus sügav rattaroobas kiiresti musta läikivat muda täis. Miski, mis võis olla teraskäsi, tolknes sealt välja ning kahvatu aurupilveke tõusis roopa kohale ja hajus seal aegamisi.
“On see… surnud?” küsis Tom ning ta hääl värises hirmust.
“Temast sõitis just praegu linn üle,” vastas Hester. “Ma ei usu, et ta end väga hästi tunneb…”"

Ja kaks kõige enam mainitud õhulaeva, `Jenny Haniver` ja `Mokele Mbembe` ei ole nimetatud mitte inimeste, vaid myytiliste veepeletiste järgi.

Sama maailm algab tegelikult juba jutus "Urbivoor" ("Urbivore"), mille avaldas aastate eest hingusele (ja nyydseks netti) läinud ajakiri "Heliograph".

Miks inglased Reeve`ile lastekirjanduse auhindu jagavad, ei võta minu vaene pea kinni. No hästi, ei ole seksi, ei ole palju verd ja soolikaid. Mis siis? Sel juhul on Moorcockil kah puha lasteraamatud. Andersonist või isegi suuremast osast Heinleinist rääkimata. Reeve`i maailm on siiski kyllaltki karm ja inimesed sama salalikud kui päriselus. Aga eks inglastel olegi lastekirjandusest mingi kummaline arusaam.
Minu arust on siin tegemist lihtsalt väga hea kirjandusega.

Ja eesti tõlge meeldib mulle ka. :)

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Päris hea tükk. Esimesena kargas silme ette Philip Pullmani “Tema tumedad ained” – triloogia. Midagi tabamatut aga sarnast on neis mõlemais. Mõlemad on millegipärast suunatud lastekirjanduse letti, mõlemad on tõlkinud ja turule toonud Tiritamm, mõlemais on peategelasteks küllalt noored inimesed ja suguelu kujutamist pole üldse, küll aga on vägivalda. Ingliskeelses terminoloogias kasutatakse selliste autorite/teoste sihtgrupi kohta nimetust young adult.

Reeve’i lugedes oli kogu aeg tunne, et kuskil on seda juba nähtud või loetud. Kauges tulevikus toimuv tegevus, kus aga tehnoloogia on meie omast tunduvalt maha jäänud, tuumasõja jäänustest välja kasvanud uued tsivilisatsioonid kes kunagise elu varemetest artefakte otsivad, ja loomulikult uuesti ellu äratatud kohutava hävitusjõuga relvad ja pooleldi inimestest - pooleldi masinatest koosnevad kohutavad muistsed sõjamehed esinesid näiteks Hayao Miyazaki öko - animes “Nausicaa of the Valley of the Wind”s. Küllap oli Reeve’l mõjutusi mujaltki. Näiteks hakkas veel silma, et stalker Shrike’i nimi kattus Dan Simmonsi “Hyperioni” – saaga ühe saladuslikuma olevuse omaga, kes eestikeelses tõlkes oli nimeks saanud Veristaja. Pigem on siin tegu austusavalduse kui plagiaadiga.

Nii Pullmanil kui Reevel oli õnnestunud tekitada oma raamatutes teatav aurupungi feeling. Seda tuleb ainult kiita. See, et lõpus suurt kedagi tegelastest enam alles ei jäänud pole kah midagi uut ja paistab uus tõusev trend olevat. Jääb ainult loota, et Tiritamm kähku ka ülejäänud osad müüki paiskab. Hea raamat, kindel “viis”.

Teksti loeti eesti keeles
4.2006

Kui hääletaksin praegu 2007. aasta " Stalkereid" , paneksin selle romaani Simmonsi " Endymioni tõusu" järel teisele kohale. Muidugi on enamus kuuendast aastast veel ees ja mingeid lõplikke järeldusi veel vara teha, ent võin julgelt öelda, et terve eelmise aasta jooksul ei ilmunud eesti keeles ühtki nii head tõlkeulmeromaani kui käesolev.

Mulle meenutas Reeve`i romaani tegevusmaailm enim M. John Harrisoni Viriconiumi, stalkerid aga tõid meelde mainitud maailmas esinenud geteit chemositid või kuidas neid kutsutigi. Ka Pullmaniga on kerge paralleele tõmmata, seda eriti tegelaste ja tegevuse osas. Ent kui Pullmani " Tema tumedad ained" käsitles alternatiivmaailmu ja kujutas endast teadusliku fantastika, fantaasia ning altervatiivajaloo kokteili, siis Reeve kirjutab meie oma maailma kaugest tulevikust ja on vähemalt minu meelest puhas teaduslik fantastika. Millele need, kes näiteks M. John Harrisoni " Pastellvärvide Linna" teaduslikuks fantastikaks nimetamast tõrguvad, muidugi vastu võivad vaielda. Siiski on ebaõige käesolevat romaani fantaasiakirjanduseks tituleerida, nagu kuskil vist tehti.

Niisiis, hoolimata autori ajutisest kombest deus ex machina laadis lahendusi rakendada on vähemalt minu meelest käesoleva romaani näol tegu perfektse kirjandusega. Miks inglased Reeve`ile lastekirjanduse auhindu annavad, ei saa ka mina aru. Lõppkokkuvõtteks-loodetavasti annab " Tiritamm" kogu sarja maakeeles välja, aga kui ta otsustab varrakut mängida, tuleb sari originaalis läbi lugeda, sest mäng väärib küünlaid. Viimast ma küll eriti ei usu, sest " Tiritamm" on end näidanud suht kohusetundliku kirjastusena.

Teksti loeti eesti keeles

Täitsa ok romaan on. Hästi sündmuste rohke ja seikluslik nagu seiklusjutt maalt ja merelt :) Samas häiris see kuidas mõned nii öelda peategelased surma said (Piuhh ja oligi jälle kellegile õhusõiduki mootor pähe kukkunud jne.). Pean mainima, et ka minule meenutas raamatu sündmustik Hayao Miyazaki anime filme, eriti Laputa - Castle in the Sky`d. Huvitav on see, et mõned arvustajad on imestanud, et miks antud teos on paigutatud raamatupoes lastekirjanduse alla. Kui nüüd pingsalt järele mõelda, siis on ju antud teose puhul puhtalt tegemist lastele suunatud romaaniga, millest ei maksa otsima minna mingit sügavat filosoofilist alatooni või teemat. Kokkuvõttes ei ole tegemist halva teosega, samas ei ole tegemist ka mingi erilise pärliga. Täitsa tavaline, käib kah!
Teksti loeti eesti keeles

Lugema hakkasin ausalt öelda tänu tõigale, et see teos on pälvinud kaks kuu parimat arvustust... Ja muidu ka intelligentsetelt inimestelt kõrgeid hindeid.

Ringiroitvate ja üksteist õgivate linnade idee on kahjuks küll visuaalselt efektne, kuid muidu täielik jama. Asi pole isegi mitte kütuseökonoomias, vaid psühholoogias... Autor kirjeldab peale Londoni küllaltki värvikalt ka väikeseid viletsaid asulaid ning sellest kirjeldusest võiks järeldada, et sealsed asukad peaksid päeval ja ööl unistama Londonisse elama kolimisest (nagu läbi ajaloo kolkarahvas suurlinnadesse pürginud on). Need logisevad peldikud ei peaks mitte Londoni eest katkevatel roomikutel põgnema, vaid ilutulestiku korraldama ning londonlastele palvekirja saatma, et neid inkorporeeritaks. Sest etnilisi või religioosseid eripärasid, mis tavaliselt inimkogukondi koos hoiavad ning eraldavad, autori kirjelduste järgi neil ei paista olevat.

Teine etteheide seondub kõikvõimalike imeliste pääsemistega. Seiklusjutu tapavad stseenid, milles peategelased on jäänud abitult killeri võimusesse ja hetk enne tapatööd viimasest terve linn täpselt vasaku esirattaga üle sõidab. Sama käib stseeni kohta, kus plika peaga vastu klaviatuuri kukub ja selle tagajärjel imerelv ennast hetk enne surma ja hävingu külvamist ise õhku laseb. Kollivuud.

Puhtemotsionaalselt tahtsin alguses "kahe" panna, kuid pean siiski möömna, et autor jutustab hoolsalt ja ei hoia kokku loogiliste fataalsete lahendustega ka sümpaatsete tegelaste puhul - juhul, kui need peategelasi ei puuduta. See annab ühe punkti juurde, kuid üle keskmise "kolme" ei ulatu antud madina hinne mitte üks gramm. Peaks leidma kümneaastase, kellele asi ära kinkida...

Teksti loeti eesti keeles

Kristjanil on muidugi õigus, kui ta kogu selle loo absurdsuse letti laob. Tehniliselt võimatu ja usutamatuid kokkusattumusi täis. Samas aga saab palju andeks anda just sellesama mõnusa idee ja keelekasutuse pärast. Midagi ei ole teha, diagnoos young adult tähendab praktikas ka seda, et need, kes peavad ellu jääma, veetakse igast võimatust supist välja ja need, kes peavad surma saama, killitakse lõdva randmega. No ja isegi sellises mängupaigas nagu Eesti, mille sõjavägi päris armeedega võrreldes vanas mõisas tegutsevat loovuslaagrit meenutab, ei õnnestu tüübil pühameest mängides laevade õnnistamise ettekäändel pommidega angaari kõndida... Ent ikkagi, tahaks kah ära tuua ühe lõigu, mis iseloomustab raamatu irvmusta huumorit, mille eest ma talle palju andeks annan:

Tere tulemas
TUNBRIDGE WHEELSI
Rahvaarv 500 467 212
ja tõuseb kogu aeg!

Teksti loeti eesti keeles

Selle autori romaani eestinduse olemasolu jätab küll pisut juhusliku mulje (üldise ulmepõua taustal veel eriti), aga samas on meilgi nähtavasti raske eemale jääda kogu maailma tabanud meeletust young adult ulmesarjade virnadest. Kui seda konteksti mitte arvestada ja silmas pidada, et young adult ikkagi, siis pole romaanil ju päris vigagi. Maailm on huvitav ja originaalne, rändavad kiskjalinnad ja munitsipaaldarvinism on ikka superhea leiutuis. Üle „nelja” ma romaanile aga siiski ei pane, sest mitmed elemendid mulle selles ei meeldinud. See on selline pisut ebaobjektiivne kriteerium, millest ei nähtu ju, kas kirjanik võetud ülesannetega hästi või halvasti hakkama saanud, aga siiski. Nimelt läks romaani viimane kolmandik minu jaoks liialt madinarohkeks. Kõik hakkas korraga plahvatama ja mingi action käis, ja oli juba üsna raske orienteeruda, kes, kus ja milleks. Selline madin sobib rohkem mõnda jaapani totakasse multifilmi kui seiklusromaani. Ja mõistagi polnud kuigi raske välja nuputada, kes selles madinas ellu jäävad ja kes mitte. Teine moment, mis mulle ei meeldinud oli miski kummaline reeturlusele õhutamine. Kathrine reedab oma isa Valentine’i ning Tom reedab kodulinna ja lööb mesti mingisuguste mudakoonude ja terroristidega. Aga muidu on tegemist ladusa ja põneva romaaniga, mida muudavad värvikamaks nii sarkastiline huumor, osavad seostused meie aegadega (arheoloogilised leiud) ja igasugused muud nutikad vihjed (Tannhäsueri mäed, Bayreuth). Ja õnneks on järg palju parem.
Teksti loeti eesti keeles

Küllap oleks pidanud ettevaatlikuks tegema Kriku raamatumüük estconil. Rääkimata kaanepildist. Aga inimene on naiivne, tahab uskuda head, eriti kui tõlkija teost taevani kiidab ja eriti kui tõlkija on vana tuttav. Niisiis, korraliku raamatu asemel leidsin end hoopis keskpärast lasteraamatut lugemas.

Maailm, kus linnad õgivad linnu ja peavad end piraatidest paremaks, noh, see tuletas primil tasandil meelde mistahes ühiskondliku korda ja mistahes poliitilist suundumust. Vahe ainult selles, et Reeve ei püüa eriti maskeeridagi, ju polnud eesmärk. Noh, idee kui sellisega võib veel leppida. Alguses originaalseks peetud mõte aga räägiti ümber. Nojah, kes siis ikka, Jyrka eksole. Oleks tahtnud uudsuse juurde jääda, siis oleks raamatus midagigi põnevat ja omapärast. Kuigi see omapärane oli koletul kombel jabur. No ma ei suuda ette kujutada linnu, kes trambivad mööda Maad ringi. Piiratud eksole. Samas ei tekitanud ei Pullmani daemonid ega ka Veskimehe pilvelinnused mingeid erilisi negatiivseid reaktsioone. Tundusid kuidagi.. loogiliselt põhjendatud, no hea küll. vähemalt emotsionaalselt. Samas kui väikestel jalgadel üüratu, no vähemalt 30 kilomeetrise läbimööduga linn kihutab teist linna taga ajades mööda pori ja laksutab lõugu, on jabur...

Kui autor paneb täiskasvanud laste kombel mõtlema ja rääkima, siis ei saa rääkida ühelgi tingimusel «vanainimeste» kirjandusest. Ja ometi tundus raamatu kontekstis see ju võimalik, mõttemänguna või nii. Et tüdrukute isa ei oleks lapsemeelne ohverdav kretiin ja valitseja ei midagi muud kui võimuahne, arhetüüpne kuri türann. Ja patrioot ajudeta tibin, kellel juhuslikult palju tehnilist taipu. Miks ajudeta, noh, lugege ise. Või ärge lugege.

PS. ja siis tekkis küsimus, et kas Reeve`il olidki stalkerid? Või olid kuidagi teistmoodi nimetatud need Veristaja moodi elukad. Sest stalker on suht spetsiifiline nimetus ikkagi. Ja samas, sõna «stalker» otse transportida stalkeriks, häbi-häbi. Ma ei tea küll palju, aga seda küll, et päris niiviisi asjad ei käi... ja no ma Veristaja möödalasust ei räägi. Sest tegelt polnud tõlkel ju midagi viga. Raamatul oli.

Teksti loeti eesti keeles

Sattusin millalgi Ants Milleri arvustust lugema ja see äratas huvi. Lugesin läbi ka ülejäänud arvustused ning otsustasin selle romaani endale osta. Ma ei pidanud pettuma. Kuigi tegemist ei olnud väga hea romaaniga, sest julesvernelik seiklusjutt maalt ja merelt käis kohati vägagi üle pea, oli siiski tegemist hea romaaniga, sest ehe sci-fi tasakaalustas tervikpilti kenasti.
 
11 AASTAT HILJEM (31.05.2018): Sel aastal linasuva filmi ootuses, otsustasin uuesti "Surelike masinate" saaga üle lugeda. Ka peale esmalugemist olen vist vähemalt korra lugenud, nii et siis kolmas kord. Pean ütlema, et seekord mind see meeletu seikluslikkus üldse ei häirinud, pigem vastupidi. Jah, imelised pääsemised tõesti, aga noh, mis siis sellest? Tegevus on hullupööra hoogne ja ma saan täiesti aru, miks sellest raamatust film saab ning ootan põnevusega. Samas õnnestus ka näha teisi tahke, mida eelmistel lugemistel tähele ei pannud. Näiteks seda, et tegelased on üllatavalt mitmeplaanilised. "Pahad" ei ole läbinisti pahad ning "head" läbinisti head. Esineb ka pooltoone. Ja kõigil on oma motivatsioon või agenda, MIKS nad just nii käituvad. Ebaloogilisustest jäi seekord silma see, et päris mitmes kohas mainitakse, kuidas mitmesaja miili tagant mingit objekti vaadeldes on see või teine detail näha. No ei ole teps mitte! Isegi mitmekümne miili tagant oleks päris raske midagi näha, olgu need linnad kui suured tahes. Aga see selleks. Viimaseks, kergitan hinnet neljalt viiele - see on raamat, mis jääb mu riiulile koos järgedega. Ja jah, isegi poolikuna, sest paistab, et neljas osa ei ilmu eesti keeles mitte kunagi, ka mitte filmisaaga tuules. :(
Teksti loeti eesti keeles

Positiivse poolt peab mainima seda, et igav ei hakanud. Oli hoogu ja särtsu. Vahest isegi liiga palju (ja seda räägin mina!!!), see non-stop seiklus kurnas aju.
Negatiivse poole pealt pean märkima ebaloogilisuse. Mitte ainult selle maailma ja masinate ebaloogilisuse, vaid ka inimsuhete ebaloogilisuse. Mitu korda oleks tahtnud hüüatada: "Hei, pidage! Üks inimene ei käitu/reageeri ju nii!". Aga seda ta selles raamatus siiski tegi.
Mida lõpu poole, seda enam hakkas häirima ka Hollywoodi õudukate/märulite stamp: kõik kõrvaltegelased peavad surema, ellu jäävad vaid teose kangelased/sangarid.
Sarja teist raamatut asun lugema kerge kõhkluse ja eelarvamusega.
Teksti loeti eesti keeles

Tulevase filmi ootuses ja kirjastuse ülisoodsa pakkumise (1€!) tõttu sai sarja avalugu ette võetud. Mõnus ja kiire seikluslugu elik tubli noortekas. Vast rohkem kui 20 aastat nooremana annaksin kõhklusteta viie. Praegu lugedes tundub, et kuidagi liiga äkiliselt hüpati ühest madinast teise, eriti romaani teises pooles. Esimene pool mulle just meeldis, et jõudis süveneda. Maailm ise äärmiselt lahe ja leidlik, mis sest et ideid siit ja sealt laenatud. Minu meelest autoripoolse kummardusega.
 
Lisamärkusena tajun teoseid lugedes või filme/sarju vaadates tihtipeale end kurvastusega nentimast, et antagonisti(de) vägevad plaanid reeglina ebaõnnestuvad. Mul on alati kahju seda lugeda/näha, sest tundub, et just pärast pahalas(t)e edu võiks kogu lugu võtta intrigeervia suuna. Noh, antud juhul on järjed olemas, seega midagi seal kindlasti juhtub.
Teksti loeti eesti keeles
x
Reidar Andreson
07.05.1978
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Kingi tänuväärt kogumik nüüd kirjastus "Fantaasia" abil maakeeles saadaval. Suurepärased ja mõned lihtsalt head õõvalood. Enim meeldisid "Jerusalem's Lot" ning "Tuisutops" ("One for the Road"), kultuslik "Maisi lapsed" ("Children of the Corn"), üllataval kombel ka "Rullija" ("The Mangler"). Võimalik, et see viimane kõige õelama lõpu eest. Mitteulmest imponeeris enim "Ühinenud mahajätjad" ("Quitters, Inc."). Suurepärane lugu, mis mõjus põgusal ümberjutustamisel ka teistele inimestele. Eriliselt mõnus oli lugeda autori ja MacDonaldi eessõnu, mis lisasid niigi säravale õuduskogumikule uusi värve. Kingi fännile kohustuslik, teistele tugevalt soovitatav. Tõlkijatele kiitus, eriti peamisele staarile (20 loost 18) Silver Särale.
Teksti loeti eesti keeles

Hea kogumik! Üheks tugevaks punktiks ongi vast leidlik maagia kasutus, mis on vahelduseks erinevalt mitmest teisest tuntud fantaasiateosest hästi tasakaalus. Igal loitsul on hind - väga tõsine hind. Teine punkt oleks rusuva idamaise ühis- ja keskkonna loomine. Kogu seda tolmu, verd, raskust ja lakkamatut võitlust okasväätidega oli lugedes tunda.
 
Mulle meeldis väga Alkeemik (5), mis oli minu meelest perfektne tervik sellest maailmast. Värvikad tegelased, usutavad suhted, piisavalt maailma ja korralik lugu. Hukkajanna (4) hoogne seikluslugu, mille kangelanna mõjus ägedalt ja mis oli lugudest ka kõige mastaapsem. Jõuti veidi rohkem seda müstilist maailma avada, kui Khaimis või selle ümber toimuvates lugudes. Khaimi lapsed (3) oli kõige rusuvam ja õõvastavam, aga mind ei köitnud peategelane, kelle arengut ka ei tajunud. Põhirõhk õudsate sündmuste kirjeldamisel ja ängil. Sepa tütar (4) jällegi parem, kus järjekordne naispeategelane end muutes õigluse eest võitlema peab.
 
Võimalik, et negatiivsed tegelased olid liiga ühevärviliselt halvad, kuid võimust joobununa ning taolistes oludes võivad sellised türannid inimeste hulgas täitsa olemas olla. Eks leiab tõelisest ajaloostki sarnaseid näiteid. Meeldis ka see, et kõik lood polnud sellest, kuidas lihtrahvas rõhuva ülikkonna vastu mässab. Alkeemikus ja Khaimi lastes võime lugeda, mis juhtub ülikute endaga, kui olukord halvaks läheb. Võiks öelda, et maailmas, kus inimelul puudub absoluutselt igasugune väärtus, ei ole ükski klass ängist prii.
Teksti loeti eesti keeles

Triloogia sai läbi. Kahjuks oli siin kadunud agressiivse tulnukaliigi Teised (Others) tõeline antagonismus. Põhimõtteliselt said nad veidi sõna lavastuse lõpus. Kogu see üle romaanide kestev tundmatu suhtes ärev ootus ja triloogia lõpplahendus jäid minu jaoks veidi kesiseks (ja lihtsaks?). Need vanemad suhteliinid, kuhu pidevalt hüpati ning millega prooviti vägisi otsad kiirelt kokku tõmmata, olid suures plaanis ok (transhumanism ikkagi), aga võtsid jutul hoogu maha. Kõik huvitav toimus kusagil mujal ja seda "mujal" asja anti meile ainult sõrmkübara jagu. Tundub, nagu oleks triloogia kolmada osa jaoks liiga palju liine harali jäänud ja lihtsalt ei jaksanud enam huvitavust ülal hoida. Bobid käisid pigem lihtsalt asju kõrvalt jälgimas või suhteid arendamas/lõpetamas. Tegelaste arengud oleks justkui seisma jäänud ja autor nõutult Bobide vahel pendeldama.
 
Kuid... kogu sari kokkuvõetuna on siiski lahe ja mulle mõjus värskendava lugemiskogemusena. Seega viimase osa hinne 3 -> 4 peale kui koondtulemus sarjale tervikuna.
Teksti loeti inglise keeles

Kohati tundus, nagu loeks Kreutzwaldi muistendit. Pimedus, hämarad jõud, müstiline masin jne. Aga samas oli intriigi ka (valguse maailmas). Kokkuvõtteks kompaktne ja pretensioonitu fantasy lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tavapärasest erineva kirjutusstiiliga harjumine läks üllatavalt kiiresti ja minu meelest oli vägev seikluslik Eesti alt-ajalooromaan. See Ehatähe lennuks valmistumine tuli natuke kiirelt ja ebausutavalt, et nad ilma katsetuseta kohe sobiva hiiglasliku pronksruuna valmis meisterdasid, kui Maal lendavad õhulaevad järjepanu alla sadasid. Neid oli nii Maavalla kui Leedu taibudel aega vähemalt katsetada (mida sai lugeda ka peatükkide alguses olevatest väljavõtetest). Elik kuni Entiteedi lahkumiseni oli Kolde mõisa teadushullus ja butafooria täitsa seeditav. Muus osas on näha, et antud romaani on väga palju sisse pressitud. Kõrgema seltskonna mängud jäid natuke lahtiseks, kuigi just too pool oli äärmiselt huvitav. Minu meelest tubli algus uuele sarjale.
Teksti loeti eesti keeles

Punktid, mis meeldisid romaani juures (6 tärni viiest):
1. lühike ja konkreetne (192 lk)
2. ajasrändamise tehnoloogia ehk läbi MRI skannerite teadvuse ränne (midagi värsket vahelduseks)
3. huvitav katastroof, mis maailma apokalüpsise tõi
4. huvitav peategelase valik (eakas proua)
5. Vennad - lahedad tehisintellektid
6. põhimõtteliselt viimaste lehekülgedega viidi viimased jooned kokku. Suurepärane!
Teksti loeti inglise keeles

Kui Mario Pulveri esimene debüüttekst "Simulatsioon", mis ilmus Algernonis, ei jätnud väga positiivset muljet, siis antud lugu on hoopis midagi muud. Siin on huvitav alternatiivajalugu, kus Eesti saab imperialistlike vaenujõududega lahingu järel hävitatud ning kohalikku piirkonda nimetatakse generaalselt Estoniaks. Tegevus toimub Jurjevis ehk endise Tartu linna aladel. Tegutsevad kaks arheoloogi, kes kiiritunud alalt robotite abil säilmeid välja kaevavad. Loo tugev külg ongi see maailma kirjeldus, mis võib tõesti kulunud apokalüpsise teema olla, aga no vähemalt Eesti ja Tartu. Tegelaste dialoog meenutab veidi ülevõlli nõukogudeaegset vene ulmekirjandust (mitte Strugatskeid). Selline positiivne ja naiivne. Võimalik, et see ongi autori taotlus. Epigeneetiline osa oli uljalt kirja pandud, kuigi jah... Pulveril kirjutamise soont on ja edasi saab ainult paremaks minna.
 
PS. Tegemist oli vist tõesti kõige ausama ulmelooga antud Loomingu numbris.
Teksti loeti eesti keeles

Uus Veskimehe lugu "Loomingus". Positiivne üllatus selles mõttes, et kui Veskimees tahab, suudab ta end tagasi hoida ja vältida pikantsete aktide kirjeldusi. Selles mõttes on "Vaikne deemon" teist masti lugu, kui see, mida autor võib-olla tavapäraselt avaldab.
 
Ülal on sisust räägitud. Olen eelneva kaasarvustajaga nõus, et kohati muutusid arvukad eluperioodide episoodid kronoloogiaks või siis autoripoolseks meelsuse kirjelduseks. Samas leidus huvitavaid kilde pea kõigis, mis küll polnud otseselt peategelase arenguga seotud. Pigem soov maailma kirjeldada. Lugu ise selline kurblik mõtisklus möödunud pikast eluteest. Surematu elu surelikus maailmas pole tõesti kergete killast.
Teksti loeti eesti keeles

Mingi eksituse tõttu on ajakirjas "Looming" paberväljaandes autori nimi trükitud kodanikunimega, kuid internetis me selliseid eksimusi lubada ei saa :)
 
Orlau on kahetsusväärselt ulmeautor, kes avaldab liiga vähe. Me lugejatena januneme kirjanduslikult heal tasemel ning sisukate ulmetekstide järele, mida pole kunagi küll. Nii oli ka minul meeldiv kuulda, et Orlau uus tekst on taas ilmavalgust näinud. Ootused olid kõrgel ja ma ei pidanud pettuma.
 
Lugu ühest noorest naisterahvas nimega Astrid, kes avastab endas väe. Väe sõnadega teiste saatust muuta. Jutt on edasi antud lühiintervjuude, mõttekatkete ja monoloogidena läbi erinevate tegelaste. Üsna raske valik ühe tervikliku loo realiseerimiseks. Mind ajas kohe muigama alguses nähtud viide 'Estcon', aga tegemist pole kaugeltki naljandiga. Lugu on tõsine ja naisterahva sisemusse süübiv. Kui sa avastad endas sellise väe, kuidas see sind mõjutab? Kuidas näevad seda teised? Kui see jõud su üle võimust võtab, kes sa siis lõppeks oled? Mulle meeldis väljapeetud stoilisusega lahtikooruv noore inimese äng ja situatsioonid/konfliktid teistega. Sõnade väest võiks veel häid lugusid kirjutada. Lahterdaksin Orlau "Viimase sõna" Le Guini "Meremaa" maailma modernseks lisalooks. Aitäh!
Teksti loeti eesti keeles

On mõneti üllatav leida Weinbergi sulest lugu putukatest (hard-entomofiction?). Tõenäoliselt sipelgatest. Kuigi teksti lugedes jääb kergelt häirima atropomorfne lähenemine tegelaste käitumisele ja igapäevaelule, on võimalik sellest tundest loo lühisusele vaatamata välja rabeleda. Sest missioon tundub olevat huvitav.
 
T'hekwan'habibi on päritolult töölisputukas, kellest saab ühel hetkel sõdurputukas. Peategelasel tuleb rinda pista klassiühiskonna pahupoolega, raskustega Suurel Katsumusel ja elada üle kontakt võõrastega. Hoogne ja mõnusalt kulgev kvestilugu.
 
Weinbergi loominguga kursis olevatele inimestele leiab loos ära märkimist klassikaline vandesõna 'saast', tegelastel on üsna keerulised nimed (ma pakun, et 'w' kasutamine nimes on samuti autorit iseloomustav väike kiiks) ja militaaria teemad. Arvestades ajakirja, kus antud teos esmakordselt ilmus, on mõistetav, et ulmeliste elementide kirjeldamisega ei mindud detailseks. Lugeja saab oma peas ise kokku panna pildi, kuidas kõik need väikesed vidinad, rihmad, soomused, navigatsioon putukate juures toimida said. Samas me ei tea ju üldse, kas tegevus toimus meile tuntud asupaigas - Maal - või hoopis mõnel kaugel planeedil, kus evolutsioon on hoopis teisiti kulgenud. Või on tegemist hoopis arenenud putukate ühiskonnaga tuleviku (või mineviku?) Maal. Kuid see kõik pole tähtis. Oluline on hoopis väikese hingekese olelus ja enesetõestus hiigelsuure parve koosluses. See oli kokkuvõtteks nauditav kulgemine. Kahjuks oli lõpp liialt kiirustades lahti või siis hoopis kinni kirjutatud. Selline nadimas mõttes mida-kuradit tunne jäi sisse. Võimalik, et süüdi oli tähtaeg või ajakirja mahupiirang. Eks aeg annab arutust.
Teksti loeti eesti keeles

Eks igal kirjanikul ole paremaid ja halvemaid hetki. Antud teos on mu meelest üks minu seniloetud Reynoldsi romaanidest nõrgemaid. Tüütud noored peategelased (hädaldavad), igav rahmeldamine ehk aardejaht Päikesesüsteemis, veniv lugu, elevantide teema... Tegemist triloogia avalooga, kus minu jaoks läks huvitavaks alles 50 viimase lehekülje peal. Võimalik, et sealt oleks võinud lugu alatagi. Maailm oli tavapäraselt ägedate ideedega üles ehitatud, artilectid(!) ja muud tehnovidinad, sekka veel nipet-näpet (kuritegevuse väljajuurimine TI kontrolliga). Võib arvata, et sarja järgmistes osades läheb asi veidi paremaks, kuid algus on nõrk. Soovitaks pigem Reynoldsi teisi sarju või üksikteoseid. Need on palju tugevamad.
Teksti loeti inglise keeles

Kuldajastu pulp. Intrigeeriv põlvkonnalaeva teema, palju ringisabimist ja ports goret, noorukist areneb tegija, ainult meestegelased (üksikud naised sigimiseks või teenijateks). Kui jätta kõrvale tänapäeva lugejale turri kargavad puudused, lahutas meelt küll.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle klappis Bobiverse'i sarja teine osa suurepäraselt. Lugu muutus esimese osa esialgse muretu naiivsuse ja optimismiga võrreldes hoopis murelikumaks ja ka realistlikumaks. Jumala mängimine pole nii kerge ülesanne ühti. Lisaks näeme suurema ja ohtlikuma vaenlase palet. Bobi ja tema kloonide järjest isiklikumaks minevad suhted inimeste ja teiste mõistuslike olenditega võimaldavad tegelastesse paremini sisse elada. Kui triloogia esimene episood oli selline poisilik lõbutsemine, siis nüüd toimub nö täiskasvanuks saamine. Lisaks on huvitav lugeda erineval arengutasemel olevate tsivilisatsioonide kulgemist, kui kosmilised jõud neid aina "tülitamas" käivad. Sarja idee ja ülesehitus paistab olevat lihtsa skeemi põhjal kokku pandud, kuid mulle tundub, et autoril on kogu lugu enne kirjutamist detailideni fikseeritud. Ühe soojaga realiseeritud, mida näib toetavat ka triloogia ilmumine kahe aasta sees. Pole midagi öelda - tugev teine osa ja huvi on laes.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja teine osa oli minu jaoks üllatuslikult tüki maad parem kui esimene. Kõigepealt oli käesolev tsuti tõsisem, vähem naiivne ja samas konkreetsem. Oli huvitav lugeda peategelastest tüdrukute hakkama saamist kurikuulsa ning hälbelise kosmosepiraadi Bosa Sennen'i jälgedes. Kui kogu tuntud universum su laeva ja meeskonda jahib, on raske mõistust selge hoida. Õed Nessid näitavad oma iseloomu ja ka nõrkusi just sellisel viisil, mis muudab tulest ja veest läbi käinud peategelased usutavaks. Kuigi esimeses osas oli kirjeldatud rõlgemaid (reynoldsilikke TM) stseene, meeldis mulle teise osa süngemas toonis õhustik rohkem. Lisaks toob autor selles osas rohkem tausta välja (müstilised rahad quoinid, pankuritest tulnukad Crawlies, teooriad tsivilisatsioonide hävimistest ja teketest) jättes samas kõik veel lahtiseks ning mõistatuslikuks. Lõpuks jõuame huvitava kraamini! Erinevalt esimesest osast lõppes teine minu jaoks küll selliselt, et krt, tahaks kohe edasi panna. Kuna sattusin lugema paralleelselt Reynoldsi teist YA sarja "Poseidon's Children", siis Shadow Captain on mu meelest palju huvitavam ja haaravam. Siin on küll veidi vähem hulle tehnoloogiate kirjeldusi ja vidinaid, kuid antud romaan püsib palju paremini püsti. Olen kolmanda osa suhtes lootusrikas.
Teksti loeti inglise keeles

Pagana segane kraam! Aga viimane veerand sain enam-vähem (vist!) pihta, mis värk käib. Enne viimast osa püüan vahelduseks lihtsama kirjandusega pead puhata.
Teksti loeti inglise keeles

Väga äge maailm ja ideed. Mulle meenutas see kõndiv Marsi linn ja üldse kogu Marsil toimuv pigem moodsat new weird stiilis õhustikku. Kõik oli mievillelikult nihkes kuidagi. Supervinged kontseptid, tehnoloogia ja muu SF butafooria. Ma nimme ei hakanud lugemise kõrvale internetist fännide seletusi otsima, vaid soovisin ise loo käigus kõike avastada. Ahmisin mõnuga. Mõni detail jäi segaseks ja kummitab peas edasi, aga loodan, et järgedes leian neilegi vastused. Samas olen kindel, et ilmuvad uued rasvased küsimargid, aga see kõik ongi põnev. Detektiivilugu oli suhteliselt sirge ja kergelt haagitav - no vahepeal peab aju puhata ka saama või siis lugeja enesekindlust, et jõud käib ikka autori loomingust üle. Kuid kokkuvõttes moodne küberpunk... ei, cyberweird oma parimas nahas.
Teksti loeti inglise keeles

Kuigi üldteemad on romaanis sünged, pole ma paradoksaalsel kombel nii helget ulmeteost tükil ajal lugeda saanud. Ma ei saanud Bob Johanssoni ette kujutades kuidagi lahti Portal 2 arvutimängust tuntud Wheatley nimelisest humoorikast kaaslasest. Nii jäi see kuni lõpuni - vahe oli lihtsalt selles, et neid Wheat... Bobisid oli raamatus palju. Mõnus ja huvitav lugemine!
Teksti loeti inglise keeles

Mõrvaroboti lühiromaanide sarja viimane osa. Ei tahagi pikalt jahuda. Kogu varasemalt üles ehitatud lugu jõudis kenasti lõpp-punkti, mis pakkus rahuldust. Iga osaga läksid probleemid suuremaks ja vastased tigedamaks, aga mitte üle võlli. Kõik neli osa olid paraja pikkusega ja kaasahaaravad. Autor lubas järgmiseks pikka romaani, millele antakse viimases peatükis juba soliidseid vihjeid.
Teksti loeti inglise keeles

Martha Wellsi lühiromaanide tetraloogia jätkub endise hooga või isegi hoogsamalt kui kahes varasemas peatükis. Peategelasest julgestus- või mõrvarobot uurib omal käel GrayCris nimelise korporatsioon hämaraid tegusid. Antud peatükk selles loos keskendub järjekordsele missioonile (reis transpordialusega uue Milu nimelise kosmosejaama juurde, missioon ise ja laevaga edasi), kus sellel korral turvakonsultant Rin identiteeti kasutav mõrvarobot uue kamba inimesi leiab, keda on tarvis läbi ohtude tarida. Kohati sõna otseses mõttes. Muu hulgas avastab ta uusi juhtlõngu suuremast pildist GrayCrisi tegevuse kohta.
 
Nagu alguses sai öeldud, on siinne lugu palju hoogsam kui kaks varasemat, sest julgestusrobotil on tegelikult tuli takus, kuna tema jäärapäine oma nina toppimine sinna, kuhu ei peaks, ei paista kõigile meeldivat. Leidub õõvastavat tundmatust, pinget ja tõsiseid lahingustseene, mis ei lase lugejal pikalt asjade üle juurdlema jääda. Wells on neis tasemel ning robotilahinguid hindavad huvilised pettuma ei pea. Mind hämmastab endiselt, kuidas muidu fantasy rindel tegutsev autor on suutnud nii tihkelt täis küberit ulmesaaga kirja panna. Vahel tundub, et selle pideva häkkimise, andmevoogude ja skaneerimise keskel muud ei toimugi. Tegelikult muidugi toimub küll, sest robotil lastakse pidevalt hinnata olukordi, teda ümbritsevat mõttetust/mõttekust ja sel korral isegi tehisintellekti inimnäolisust peegelpildis, kuna tal on au kohtuda infantiilse inimkujulise androidiga, kellel nimeks Miki(!).
 
Vaesele julgestusrobotile ei anta enam eriliselt mahti oma lemmikseriaale vaadata, mis - nagu me hästi teame - on tema ainsaks meelistegevuseks. Mõnus oli näha roboti maitse arengut. Wells saab läbi peategelase väljamõeldud ulmesarju kasutates lahedalt ulmetroope mõnitada. Huvitav on jälgida, kuidas robot aegamisi järjest inimeselikumaks muutub. Kuigi seda paljuski vastu tahtmist ja tihti häda korral veidraid tehnilisi lahendusi kasutades. Aga kõige taustal sisekirjeldab robot ka ise hämmastust endas tekkinud inimlike tunnete osas ning adub, et tema tehislik närvivõrgustik on muutumas. Endiselt pole kadunud roboti eluterve sarkasm ja üleolevus veidralt käituvate inimeste osas, kuid järjest enam hakkab teda üks asi häirima. Kas see erinevus nii suur ongi?
Teksti loeti inglise keeles

Sain minagi Scalzi uue romaanisarja teise osaga mäele. Indrek on ülal piisava ülevaate andnud, mistap polegi suurt lisada siia. Intriigidele keskenduti selle osas tõesti proportsionaalselt rohkem ja mina ootasin lugedes pigem seda kosmosemissiooni liini jätkumist, kuna sealt tuli maailma kohta uut ja põnevat infot. Tõesti oli veidi tunne, et suht tühine kodade omavaheline kraaklemine tsivilisatsiooni ohustavate sündmuste lävel meenutab väga Martini  “Jää ja tule laulu” saagat. Mitte küll sättungi, sünguse või naturaalsuse poolest, vaid see väiklane vaiba alt tõmbamine. Scalzi romaanis on tegemist pigem kõrgtaseme mänguga, kus lihtsa inimese juurde pole autoril mahti laskuda. Kuid Scalzi oskab nii ladnalt kirjutada, et väga igav ning tüütu see malendite paigaltammumine (ja laualt kõrvaldamine) pole ja me ei pea selleks telliseriiulit läbima, vaid kõigest 336 ladusalt mööduvat lehekülge. Saab näha, kuidas see jant triloogia viimases osas lõppeb.
 
Teksti loeti inglise keeles

Nagu öeldud teiste arvustajate poolt, on Ted Chiang ulmekirjanik, kes kirjutab vähe, aga kui ta seda teeb, siis hästi. Antud jutukogumikku on pandud 1990-2001 vahemikus ilmunud jutud ja lühiromaanid. Mitmed neist on pärjatud uhkete auhindadega (Hugo, Nebula, Locus jt) ja seega võis oodata soliidset lugemiselamust. Nii ka oli. Chiang valdab hästi teaduslikku poolt või selle usutavat esitamist, mis annab tunnistust korralikust eeltööst. Mõned lood on ilukirjanduslikus mõttes puisemad ja see raskendab lugemist. Kui sa pead iga paari lõigu järel mõttepause tegema, ei ole see just hea märk. Teised lood samas on jälle ladusamad ning hoolimata abstraktsest või sügavalt matemaatilisest lähenemisest, tegeleb Chiang kõigis lugudes otseselt inimesega - nii filosoofiliselt laiemas plaanis kui ka sisemusega. Kuigi lugude keskmine viite välja ei anna, ei asu teravik sellest liiga kaugel. Kogumik tervikuna on väga tugev ja mõnus lugemisvara tõsisele SF huvilisele. 5!
 
Lugudest: Enim meeldisid Tower of Babylon (1990) ja Understand (1991). Neile annaks valimatult 5-ed ära. Esimene neist räägib inimestest, kes üritavad ehitada hiiglaslikku torni Jumala templini taevas. Väga leidlikud kirjeldused torniehitajate igapäevast ja lõpuks seiklus üleval, kui peategelane kaaslastega sihtmärgini... no lõpp on huvitav ja painutav. Understand jutustab loo mehest, kelle aju on õnnetuse läbi kannatada saanud ja keda ravitakse uue eksperimentaalse ravimiga, mis närvisüsteemi taastab. Muidugi omapäraste kõrvalnähtudega ehk siis lilled-algernonilik lugu. Mulle tundus see nii jahmatavalt hea, et oleksin lugedes vaimustusest põlvili langenud, kui poleks parajasti voodis lebanud. Nii meeldivalt üllatuslikult ja loogiliselt lahendatud ülekavaldamine!
 
Teisele "kohale" jäävad kuulus Story of Your Life (1998), Seventy-two Letters (2000) ja Hell Is the Absensce of God (2001). Esimene neist kolmest on populaarseks filmiks vändatud ("Arrival"), mis on pigem loo ainetel, kui seda truult järgiv. Maale ilmuvad seitsmejalgsed olendid, kellega suhtlemise korraldamiseks kutsutakse kohale peategelasest keeleteadlane. Mõnusalt rahulik lugu, kus arutatakse suure pildi taustal keelelisi nüansse. "72 tähte" keskendub üle-eelmise sajandi Inglismaale, kus teadlased püüavad nimeteadust arendada. Nimed omavad teadupärast jõudu/võimu, mis panevad elutu mateeria tegutsema (golemid jm riistapuud). Mõnus auruta aurupunk. Kolmas lugu räägib olukorrast, kui inglid külastavad maad, mis põhjustab osadele inimestele tervenemist/pääsemist ja samas külvab teistele häda/surma. Lisaks saavad lahkunud hinged elus sugulasi külastada ja inimesed ka põrgusse kiigata. Peategelane on kaotanud just ühe sellise juhtumi pärast naise, kes võib olla taevasse tõusnud. Kuidas sellises olukorras "armastada" Jumalat, kes on su kallima ära viinud, sest ainult täielikult Kõigevägevamat ülistades ja uskudes saab oma naise juurde jõuda. Tulnukate loos puudus ehk tõsisem intriig - rohkem mõtisklus - ka peategelase sisemuses. Teised kaks olid lihtsalt liiga pikad. Arutlused kippusid venima, kui sama asja oleks saanud ka lühemalt kätte. Siiski 4-5 vahel lood.
 
Ja kolmandaks Division by Zero (1991), Liking What You See: A Documentary (2002) ja laastuna varemalt teadusajakirjas avaldatud The Evolution of Human Science (2000). Need polnud päris minu teetassi sobituvad. Liiga puised või jätsid rohkem või vähem ükskõikseks. Hinded 3-4 vahel.
Teksti loeti inglise keeles