Kasutajainfo

Viktor Pelevin

1962-

Teosed

· Viktor Pelevin ·

S.N.U.F.F.

(romaan aastast 2012)

eesti keeles: «S.N.U.F.F.»
Tallinn «Varrak» 2014

Hinne
Hindajaid
5
0
1
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (6)

Loo eesti keelde jõudmine innustas oma lugemismälestust kirja panema. Tõlget pole lugenud, ent pole põhjust kahelda, et Maiga Varik oma tööga kenasti toime tuli. Kerge see ilmselt polnud, originaalis on üsna palju lustakat vene-inglise segakeeles slängi. Hmm, huvitav, kuidas sai tõlgitud sõna offšar (mitte offshore). Mille näiteks on tegevuskohana Big Byzantium. Sõnamänge on rohkem kui Pelevini varasemates teostes. Reeglina on need leidlikud ja algul lausa segadusseajavad. Tekib ju küll kahtlus, et sama sõna tähistab jumalat, monitori ja raha, aga miks see nii on, selgub alles poole raamatu kohal.

Mulle meeldivad lood, kus ei ole tegelast või autoripositsiooni seletamas, kuidas asjad tegelikult on. Kahel peategelasel on mõnestki asjast üsna erinev arusaamine ja autor sekkub peamiselt selleks, et veel midagi tobedat naeruvääristada. Mulle tundub, et ainuke lollus, mida ei mõnitatud, oli feng shui, aga ju see siis ei väärinud nimetamist. Algul näis, et paljukannatanud Ukrainale tehakse liiga, aga samahästi kui urkid on see rahvas ka orcid, warcraftist ja mujaltki tuntud vaenlased, ning kui poleks olemas inetut ja lolli vaenlast, siis ei saaks ju inimesed end inimestena tunda, eks ole?

Veel üks alguses segadust tekitav detail: kõiki teadlasi nimetatakse sommeljeedeks. Seletus on jälle kusagil raamatu keskel, aga: kirjeldatud tulevikumaailmas on kõik juba leiutatud. Teisisõnu, seltskond on ära mandunud, üht-teist vajalikku osatakse veel teha, aga kaugeltki mitte kõike, nii et paratamatult tiksub süsteem oma viimaseid kuid või nädalaid. Sommeljee, teadagi, on see, kes toob keldrist sobiva veinipudeli. Antud kontekstis siis ammuste teadmiste varasalvest sobiva tarkusetera. Ja neid on raamatus ikka massiliselt. Kui filosoofiline haridus puudub, siis on neid raske ära tunda - aga kui näib, et nüüd ajab keegi mingit erilist jama, siis tegelikult on inimkonna kõige helgemad mõtlejad maailma asjadest mingil ajahetkel just nii arvanudki.

Lisaks religioonile ja filosoofiale on palju juttu ka armastusest. Täpsemalt naistest. Veel täpsemalt: programmeeritavatest kumminaistest. Üks peategelastest on nimelt puparast (jälle ma ei tea, kuidas see eesti keeles on). Lõpuks muidugi selgub, et päris- ja kumminaisel suurt vahet ei ole: kui pääseb mehe pangaarve ligi, tühjendab ta selle igal juhul väga kiiresti.

Niisiis, traagilise alatooniga raamat tihedalt täis sõnamängu, ootamatuid filosoofilisi kõrvalepõikeid, sügavat inimloomuse käsitlust ja lihtsalt lolli nalja. Hea küll, mõni koht läheb igavaks, aga kellel seda ei juhtuks, 90% ulatuses täiest nauditav. Sisu? No on, aga see pole tähtis, just nagu Pratchetti kettamaailmal on sisu olemas ainult tõlgetes, mitte originaalis. Ah jah - kui on kolm kuulipildurit ja nelikümmend vangi, siis kumb on vähemus? Selgub, et tegemist on religioosse küsimusega... Ma arvan, et tean, mis on kõige tähtsam 2014 aastal eesti keelde tõlgitud ulmeromaan.

Teksti loeti vene keeles

Manitu poolt huumorimeelest ilma jäetud kaasarvustajatele ei soovita, ülejäänutele aga kindlasti!

Eelarvustajale täienduseks: "offšar" on eestikeelses versioonis õnnestunult "offsaar". Tõlge on tasemel nagu Maiga Variku puhul ikka.

Teine semiootiline romaan kuu aja jooksul... Kohe näha, et kultuuride uurimise doktorand.

Teksti loeti eesti keeles

Nojah. "5", mis sest, et vaevalt ma seda raamatut kunagi üle lugeda viitsin (sry, see märkus on mu enda skaala jaoks, st "5" = mida veel lugema olen nõus või mis millegi poolest tõesti head on.)
"5" sellepärast, et kuigi raamat on täis lolli nalja, sisu logiseb igast otsast ja kohati autor lihtsalt vahutab, kirjutab ta huvitavalt ja huvitava nurga alt. Ehk siis hinne on Tõelise Ulme eest. On tulevikumaailm, mis on jagunenud antigravitatsioonil hõljuvaks linnaks ja selle all laiuvaks urkide maast. Tuumasõjast on möödas palju sajandeid, muud maailma selle seltskonna jaoks olemas ei ole ja üldiselt käivad nad alla. Vaatamata raamatu üsna lõbusale toonile on tegu ikka väga sünge düstoopiaga. Üleval elatakse luksuses (täpsemalt küll luksuse illusioonis; aga ära rääkima ei hakka, see selgub raamatus), all mingis pseudokeskaegses košmaaris, mida juhitakse meedia vajadustest lähtudes -- peab ju kuri ja kole vaenlane olema...
Ütleme, mulle meeldib see, kuidas autor vindi vindi järel peale keerab, muutes maailma aina jälgimaks, kohati häirib vaid teatud primitiivsus (st kui asi nii lihtsalt käiks, oleks nad ammu ajusurnutest eristamatud). Esimese arvustuse sõnu korrates -- väga palju tänastest hädadest võetakse ja mõnitatakse korralikult läbi, samas Pelevin ei ole siiski Pratchett ja see osa, mis viimasel on täidetud vaimukustega, kipub esimesel minema seletamiseks; tal on hea mürgine keel ja fantaasiat on tal ka, aga kohati kirjutaks ta nagu keskpärastele algkooliõpilastele.
Teine suurem häda raamatus on teatud ebajärjekindlus sura, ehk selle "kumminaise" kirjeldamisel. Noh, see ei ole ju sisuliselt robot, see on mingi naissoo kvintessents kõverpeeglis. Ei mingit kolme robootika seadust, kui ikka vaimsuse ja mõrdsuse maksimumi keerad, võib ta pärast sobiva (või pigem ebasobiva) kirjanduse laadimist sulle teatud sugueluliste palvete peale kahvli silma lüüa... (tehase häälestuses on vaimsus 5% peal ja garantii katkeb, kui neid seadeid ise torkida). Olgu, oletame, et tegelased enam täpselt ei teadnud, mida nad teevad, kummatigi andis see autorile võimaluse ka kogu see puparastide (nukunikkujate) asi mõnusalt absurdi keerata. Ja nagu Pelevinil kombeks, veel paar vinti peale keerata ja siis teha veel midagi käsitamatult roppu. ;-)

Ühesõnaga, mõnus lugemiselamus, mida julgen soovitada.

Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajatele omaltpoolt lisaks, et tegu on meeldiva seguga "Hea uus ilm" ja "Generatsioon P" raamatutest. Vähemalt mul kerkisid sellised teosed silme ette.
Teksti loeti eesti keeles

Ju ma siis olen Manitu poolt huumorisoonest ilma jäetud, et ei suuda pedenaljade peale piisavalt naerda... Või on tegemist ägedaloomulise allergilise reaktsiooniga kõigi P-tähega algavate vene kirjanike suhtes.
Teksti loeti eesti keeles

Meistriteos, päris tõsiselt.
Suurim pluss oli pisidetailidena väljamõeldud maailm, mis oli nii põhjalikult läbi mõeldud ja toimima pandud, et mõjus väga ehedana ning ei andnud eriti põhjust loogiliste apsude üle poriseda. Paraku tulenes suurimast plussist ka suurim miinus. Kuna detailidele pühendati nii põhjalikult, kannatas selle all mõnevõrra tegevus/dünaamika. 
Väga meeldisid leidlikud sõnamängud terminitega - konservaal, liberatiiv, demokratuur, mandalaika, spastika jms. Samas riiginimetuste tuletus nii vaimukas ei tundunud - Ameritsa, Tsiina jne. 
Nõukaajal kooliskäinule toob heldimuspisara silma lause "Orki majanduse arendamise ametlik strateegia seisneb selles, et jõuda peamiste fondiindeksite osas Big Byzile järele ja temast mööda".
Loomulikult oli Big Byzi alla koondatud kokku Lääs kui selline ning Orklandi alla Bütsants, kuid seda oli tehtud nii ülikarikeeritud võtmes, et raske on arvata, kumb maailm kirjanikule endale südamelähedasem on. Tõenäoliselt ei kumbki, sest õõvastavalt kujutatud olid mõlemad.
Kirjanik oli kokku seganud väga kraftise segu huumorist ja küünilisusest (küünilisus on üldse vene ulmekirjanikele omane joon). Ei mingeid edulugusid, kangelastegusid ega õnnelikku lõppu. Lootust oli aga raamatus vähe. Vaid pisut lõpupoole ning kirjaniku nägemuses minnes kolmandat teed, sest nii Big Byz kui Orkland osutusid ummikteedeks.
Nukk oli raamatu läbiv motiiv. Mitte ainult kui puparastide seksilelu, vaid tegelikult olid nukud ka nii Orklandi kui ka Big Byzi elanikud kõrgeima võimu kätes. Orklandi elanikud oli kui tinasõdurid, mida sommeljeed omatahtsi paika panid, et need siis kividega pikali loopida. Big Byzi elanikud kui malenupud, mida vajalikele ruutudele nihutada mängu ilu huvides.
Raamatu künismist tuleneb, et üks meile sümpaatsemaid ameteid selles maailmas oli laste kokkuostja. :)
Künismile on juba viidatud, kaks näidet ka vängest huumorist --- 1) Grõm avastas oma luuleande: Ilmnes, et ta oli kirjutanud nelikvärsi viisil "Nüüd munni see kodumaa mingu". 2) Orki sõjaorbude koor laulis: "Isa sõdib rindel. Ema nikub tagalas. Kõik on näha, kõik on kuulda läbi suure augu...".
Väga meisterlikult oli hoidutud igasugu stampidest. Ses mõttes väga värskendav lugemisvara. 
Kokkuvõttes minu poolt viis miinusega. Miinuse tõi see, et loo tempo lõhkus ära filosofeerimine kolmveerandi peal. See liigne targutamine ei olnud minu maitse järgi.
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Philip K. Dick on üks mu lemmikkirjanikest ja see teos on Dick mis Dick. Loodud maailm on ühekorraga nii mõnusalt arusaamatu kui loogiline. 
Teksti loeti eesti keeles

Meistriteos, päris tõsiselt.
Suurim pluss oli pisidetailidena väljamõeldud maailm, mis oli nii põhjalikult läbi mõeldud ja toimima pandud, et mõjus väga ehedana ning ei andnud eriti põhjust loogiliste apsude üle poriseda. Paraku tulenes suurimast plussist ka suurim miinus. Kuna detailidele pühendati nii põhjalikult, kannatas selle all mõnevõrra tegevus/dünaamika. 
Väga meeldisid leidlikud sõnamängud terminitega - konservaal, liberatiiv, demokratuur, mandalaika, spastika jms. Samas riiginimetuste tuletus nii vaimukas ei tundunud - Ameritsa, Tsiina jne. 
Nõukaajal kooliskäinule toob heldimuspisara silma lause "Orki majanduse arendamise ametlik strateegia seisneb selles, et jõuda peamiste fondiindeksite osas Big Byzile järele ja temast mööda".
Loomulikult oli Big Byzi alla koondatud kokku Lääs kui selline ning Orklandi alla Bütsants, kuid seda oli tehtud nii ülikarikeeritud võtmes, et raske on arvata, kumb maailm kirjanikule endale südamelähedasem on. Tõenäoliselt ei kumbki, sest õõvastavalt kujutatud olid mõlemad.
Kirjanik oli kokku seganud väga kraftise segu huumorist ja küünilisusest (küünilisus on üldse vene ulmekirjanikele omane joon). Ei mingeid edulugusid, kangelastegusid ega õnnelikku lõppu. Lootust oli aga raamatus vähe. Vaid pisut lõpupoole ning kirjaniku nägemuses minnes kolmandat teed, sest nii Big Byz kui Orkland osutusid ummikteedeks.
Nukk oli raamatu läbiv motiiv. Mitte ainult kui puparastide seksilelu, vaid tegelikult olid nukud ka nii Orklandi kui ka Big Byzi elanikud kõrgeima võimu kätes. Orklandi elanikud oli kui tinasõdurid, mida sommeljeed omatahtsi paika panid, et need siis kividega pikali loopida. Big Byzi elanikud kui malenupud, mida vajalikele ruutudele nihutada mängu ilu huvides.
Raamatu künismist tuleneb, et üks meile sümpaatsemaid ameteid selles maailmas oli laste kokkuostja. :)
Künismile on juba viidatud, kaks näidet ka vängest huumorist --- 1) Grõm avastas oma luuleande: Ilmnes, et ta oli kirjutanud nelikvärsi viisil "Nüüd munni see kodumaa mingu". 2) Orki sõjaorbude koor laulis: "Isa sõdib rindel. Ema nikub tagalas. Kõik on näha, kõik on kuulda läbi suure augu...".
Väga meisterlikult oli hoidutud igasugu stampidest. Ses mõttes väga värskendav lugemisvara. 
Kokkuvõttes minu poolt viis miinusega. Miinuse tõi see, et loo tempo lõhkus ära filosofeerimine kolmveerandi peal. See liigne targutamine ei olnud minu maitse järgi.
Teksti loeti eesti keeles

Kinkisin raamatu vennale sünnipäevaks, sest tundus huvitav olevat. Minu hämmastuseks jättis vend lugemise pooleli juba mõnekümne lehekülje järel ja teatas, et sellist jura ta lugeda ei suuda.
Võtsin siis aastaid hiljem raamutu ise kätte. Kahjuks tuleb tunnistada, et venna antud hinnang oli sisuliselt õige. Jura mis jura. Ise pressisin raamatu küll lõpuni (mul on põhimõte mitte raamatut pooleli jätta), aga ega naudingut küll ei saanud. Peab ikka väga vihkama Tolkieni, et sellise anti-Tolkieniga maha saada. Ära oli tapetud kogu Tolkieni hoolikalt kavatatud ja kujundatud maailm ning asemele oli topitud mingi plastmassist hamburger. Kogu salapärasus, poeetilisus ja delikaatsus olid asendatud robustse tingel-tangeliga, saades tulemuseks mingi Robert Ludlumi laadse toote. Ka nimede väljamõtlemisega ei ole viitsinud Jeskov jännata (erinevalt Tolkienist), pannes tüüpilisi vene ulmekirjanduse nimesid a la Marrakeš-Sarrakeš (kohe meenus "Asustamata saar"). Samuti tundus, et autorile on südamelähedane Kremli mitteametlik ideoloogia, kus vastandutakse lääne väärtustele ja faktidele ning räägitakse valge mustaks ja must valgeks. Ei tea, kas Jeskov seda "tõejärgset tõde" tõesti propageeris, aga mul jäi selline tunne küll lugedes.
Teksti loeti eesti keeles

Tundus parem lugemine olema kui kaks varasemat raamatut, aga ainult kuni lõpumadinani. Siis ei jäänud muud üle kui peast kinni haarata ja imestada kui jaburaks üks tegevus võib minna. Loogikat keerati edasi, tagasi, üle vindi ja kinni. Lõpuks tehti ettevalmistus järgmise raamatu jaoks: valiti välja tegelased, keda seal presenteerida ja tapeti üleliigsed ära. Aga nii puhast vuuki enam ei tehtud kui esimeses raamatus, eks autor oli aru saanud, et uute karakterite loomine on keerulisem kui vanade tegelaste killimine.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle jättis parema mulje kui sarja esimene raamat "Surelikud masinad". Enam ei tapetudki kõiki kõrvaltegelasi maha, asi seegi.  Sügavalt hollivuudlik oli see sellegipoolest. Kärts-mürts ja põmaki...ja nad elavad õnnelikult elu lõpuni.
Teksti loeti eesti keeles

Positiivse poolt peab mainima seda, et igav ei hakanud. Oli hoogu ja särtsu. Vahest isegi liiga palju (ja seda räägin mina!!!), see non-stop seiklus kurnas aju.
Negatiivse poole pealt pean märkima ebaloogilisuse. Mitte ainult selle maailma ja masinate ebaloogilisuse, vaid ka inimsuhete ebaloogilisuse. Mitu korda oleks tahtnud hüüatada: "Hei, pidage! Üks inimene ei käitu/reageeri ju nii!". Aga seda ta selles raamatus siiski tegi.
Mida lõpu poole, seda enam hakkas häirima ka Hollywoodi õudukate/märulite stamp: kõik kõrvaltegelased peavad surema, ellu jäävad vaid teose kangelased/sangarid.
Sarja teist raamatut asun lugema kerge kõhkluse ja eelarvamusega.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu kahe kultuuri põrkumisest. Kuna teist kultuuri esindas vaid üks inimene, siis sai tema surmaga otsa ka nimetatud kultuuride kokkupõrge. Miinuspoolele võiks kanda selle, et üle võlli oli kujutatud moodsa inimese abitust võõras keskkonnas, just füüsilist abitust. Samuti oli loos pisut liiga vähe üllatusi.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun täielikult Kristjan Sanderiga, et see on kõige parem jutt "Taevarahva" kogumikus. Meenutas väga tugevalt Philip K. Dicki loomingut ning kuna olen väga suur Philip K. Dicki fänn, siis ei ole kahtlustki, kas see mulle meeldis. Muidugi meeldis. Väga. Selline hästi mõnus unenäolisus ja ettearvamatus.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks pisut kohmakas ja ebaveenev jutt, aga lugeda kõlbas küll. Vähe imelik, et üks mees hammustab läbi ja teeb kahjutuks terve võõra tsivilisatsiooni. Superman tavainimese nahas.
Teksti loeti eesti keeles

Üks huvitavamaid ja üllatuslikumaid Poul Andersoni teoste hulgast. Suutis mõtisklema panna, et kellel siis rohkem õigus oli. Ilmselt oli tõde mõlemal poolel ja samas mõlemad pooled eksisid. Miinus - mulle ei meeldinud pikad lahingu- ja sõjastrateegiate kirjeldused.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu ei haaranud mind kaasa. Ei suutnud äratada ei empaatiat ega uudishimu. Ei positiivseid ega negatiivseid emotsioone.
Teksti loeti eesti keeles

Paroodialugu, milles üheaegselt parodeeritakse nii muinasjutte, ulmekaid kui märuleid. Midagi nii kreisit ei oleks Poul Andersonilt oodanud. Õnnestunud jutt, aga päris maksimumhinnet ei annaks.
Teksti loeti eesti keeles

Nutikas lugu, eriti omas ajas.

Samas mind jäi häirima see, et nii olulises andmebaasis surfamisest ja andmete sisestamisest mingit elektroonilist jälge maha ei jää.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis süžee ja loo hoogsus. Meeldis keskkond. Mis ei meeldinud, oli see, et tekst oli liiga klišeelik ja ettearvatav ning midagi väga üllatavat välja ei pakkunud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu on amoraalne ja vulgaarne. Peategelane on justkui kuldstamp Hollywoodist - pealt kalestunud, räme ja hoolimatu, seest suisa ema Teresa. Connie Willis on kirjutanud "isasema" teose kui enamik mehi eales võimelised oleksid looma kui mõned kompleksides pubekad välja arvata.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses olin kindel, et panen hindeks viie, aga siis hakkasin tagantjärele mõtisklema ja alandasin hinnet ühe palli võrra. Miks siis nii? Vaatamata sellele, et jutt ise oli väga meisterlik ja kaasahaarav, hakkasid mingid asjad häirima. Esiteks see ameerikalik stamp, et taoliste lugude kangelane on teismeline (enamasti naissoost), keda enam-vähem kogu maailm mõnitab, kiusab ja püüab ära kasutada. See on ilmselt läbiproovitud moodus, kuidas peategelase vastu kaastunnet äratada. Minus see kaastunne aurustus öhe, adudes kui rikutud mõtlemise ja hälvetega see peategelane ikkagi on. Teiseks häiris see, et autor püüdis justkui libahundi väärakaid tegusid ja mõtlemist õigustada. Vähemalt selline mulje mulle jäi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga mõjus jutt. Jah, lool on selgeid küsitavusi, millele on viidanud ka eelkommenteerijad, kuid üldmulje on nii võimas, et hinnet see alla ei vii. Pessimistlik jutt, mis mulle meeldib? Jah, juhtub maailmas veel imesid.
Teksti loeti eesti keeles