Kasutajainfo

V. Fadin

Teosed

· Tuuli Tolmov ·

Mis vaevab hundi südant?

(jutt aastast 2019)

ajakirjapublikatsioon: Reaktor nr 92
Hinne
Hindajaid
0
1
0
1
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (2)

Olen Tolmovilt varem lugenud Reaktoris ilmunud „Kirjad Päikesele“, mis on meelde jäänud teatava rabedusega.

Esimese asjana võitis mind enda poole kohe käesoleva loo pealkiri - see läks mulle hinge, sümpatiseerides mulle kui koeraomanikule. Algus mõjus justkui kummardus Jack Londonile: hundi silme läbi antud looduskirjeldused. Sündmustik on viidud siis tuntavalt minevikku (omas mõttes sildistasin selle loo kui folk-ulme st fantasy-jutt) – mõisnikud, talurahvas jne.

Peategelane on naine, kes käib libahundiks. Juhtub intsident, et tapetakse mõisapreili ja siis juhtub veel üht koma teist. Lõppvaatus annab kogu loole kurva tonaalsuse.

Kusjuures kõrvutades seda juttu näiteks H. Käiti „Libahundi päevikuga“ on ilmselgelt selle loo „sõnum“ ju mingis mõttes sama: inimesed vihkavad erinevusi ja reaktsioon tundmatu suhtes on tihtipeale selle hävitada püüdmine, konflikt on justkui paratamatu. Ometi mõjub hundi südamevaev vähem „ideoloogiliselt laetuna“, rohkem loona, mitte mingi seisukohavõtuna (traktaadina) ja seetõttu ei ole eemaletõukav, vaid kõnetab sootuks paremini.

Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks veidi liiga tavapärane ja etteaimatavates raamides minev. Liiga rahvajutulik, et suuta seda ulmeloona võtta. Ma näeks siin sihtgrupina selliseid vanemaid, pensionipõlve pidavaid inimesi. Nooremat ulmerahvast see vist väga kaasa ei kisu.
Teksti loeti eesti keeles
x
Indrek Rüütel
1978
Kasutaja rollid edit_authors
edit_tags
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Selle küllaltki õhukese teose näol on siis tegemist otsese järjega romaanile "The Forever War". Võiks panna alapealkirjaks 20 aastat hiljem, kuigi nagu on sarja avateosest selge, siis tulenevalt relativistlikel kiirustel kosmoses kihutamisele ja ussiurgete kaudu kuskil Linnutee pärapõrgus ja teinekord kaugemalgi lahingute löömisele on ajal siin lehekülgedel figureeritvate tegelaste jaoks sootuks teine tähendus kui muidu inimestel.
 
Igavene sõda on läbi ja paljude veteranide meelehärmiks on inimkond muutunud millekski veidraks - tarumõistuse-laadseks tooteks. Justnimelt laadseks, sest päris kollektiivne see teadvus siiski pole. Aga rohkem või vähem on indiviidid oma isiksustest siiski loobunud. Selliselt on nad muutunud igipõlise vaenlase tauralaste sarnaseks, kellega on rahu tehtud ja nüüd koos eksisteeritakse. 
 
Sõjast naasnud veteranidele pakutakse võimalus Inimeseks saada või siis kolida võrdlemisi arhailise elukorraldusega kehva kliimaga hõredalt asustatud maailma, millele on antud nimeks Keskmine Sõrm. Noh - enam-vähem sedasi lõppes "The Forever War." Ja käesolev teos teeb selle teene, et tuletab need asjaolud kenasti meelde.
 
Et siis 20 aastat hiljem. William Mandella ja Marygay Mandella toimetavad Keskmisel Sõrmel kolkakülas oma elu elada - William on lisaks kalamehe ametile kohalikus koolis füüsika õppejõud. Neil on kaks last ja pealtnäha pole elul justkui vigagi. Aga... Tunne on selline nagu oleks nad vabakäiguvangid. Hakkavad siis koos teiste rahulolematute veteranidega hauduma plaani, kuidas saada oma käsutusse tähelaev ja mõnede vabatahtlikega (täpsemalt ca 150 inimesega) panna täiel aurul (vabandust - antiainemootori toel) ajama kuhugi sadade valgusaastate kaugusele. Ei mingit konktreetset sihtkohta. Pigem on jällegi küsimus ajas: nad tahaksid mõne laeva-aasta jooksul üldist aega edasi kerida 40 tuhat aastat. Ja naasta lootuses, et see suur Inimeseks olemise kollektiivse teadvuse eksperiment on selleks ajaks ilusasti ümber saanud ja neil õnnestub jälle kenasti vanamoodne 20.saj. USA-laadne tsivilisatsioon üles ehitada. (Jah - mitte päris nii naiivne ja lihtne, aga enam-vähem sellise üldistuse võib teha.)
 
Loomulikult ei ela ükski lahinguplaan üle esimest kontakti vastastega ja kui kõigi takistuste kiuste nende seltskond tähelaevaga teele asub, siis tuleb välja, et nad sekkusid oma tegevusega sootuks vägevamate ja veidramate jõudude plaanidesse.
 
Raamatu teine pool on siis paras segu apokalüptilisest düstoopiast, ellujäämisest katastroofis, seiklustest tundmatutel radadel ja kohtumisest (mitme) võõraga. Kui romaani algus ja keskpaik olid sellised suhteliselt tavalised, mõnusalt loetavad (ja pidevalt Heinleinile ja Scalzile mõtlema panevad - kuidagi hästi sarnane mingi mõttes), siis lõpp läks heas mõttes veidraks kätte ära. Nelja saab raamat selle pärast, et algus oli liiga tavaline ja lõpp natuke kiirustav. Oleks tahtnud ehk veidi keerulisemat ja põhjalikumat. Aga muidu täitsa tipp-topp.
Teksti loeti inglise keeles

Coop on varas, kelle eelis (supervõime, kui soovite) selles maagiat täis maailmas seisneb asjaolus, et needused (ja tundub, et üldse must maagia) tema peal ei toimi. Ise ta rohkemat võluda ei oska, nii et peab ikka vaeva nägema ja oskaja olema. Noh, alati kõik ei õnnestu. Coop sattub vangi ja kui ta sealt välja saab, siis palkab üks rikas tegelane ta varastama maagilist karbikest, mille õnnetu ingel Qapphsiel oli 4000 aasta eest kaotanud ja mida ta siiani taga ajab ja mille avamisel saabuks maailma lõpp.
 
Veidra Teaduse Osakond (ingl.k on raamatus kasutusel lühend DOPS, nii et vbl VTO polekski paha variant) tahab samuti seda karpi endale. Ja samamoodi tahavad seda saada endale esinevad pooletoobised deemoneid kummardavad sektid. Ja siis veel... Noh - nagu raamatu tutvustus ütleb: korraga tahavad kõik seda karbikest. Ja Coop oma sõprade-kolleegidega peab selle keskel ellu jääma.
 
Täitsa võimalik, et ma olen leidnud endale uue lemmiku... Ma ei suutnud jätta ingel Qaphsieli juures imetlemata teatavat sarnasust "Head ended" tegelaskujudega (iga kord kui see välja ilmus, oli tal minu jaoks Michael Sheeni nägu ees) ja loomulikult juba eelarvustaja poolt nimetatud vaimukad dialoogid ja maailmasüsteem, milles maagia eksisteerib tänapäevas kõrvuti meie argiolmega.
 
Aga... Ma päris viit ei pane, sest tõsi ta on, et tagantjärgi (ilmselt ülekohtuselt) tundub, et 80% raamatust ongi vaimukas lõõp. Olgu, hästi tehtud lõõp. Siiski tahtnuks rohkem tegevust, rohkem maailma, rohkem - teagi, võibolla tõsist sisu...? Siiski on tegu hea raamatuga, mida julgen soovitada kõigile, kes ei kohku tagasi fantasy ees, mis ei ürita iseennast liialt tõsiselt võtta ja kes tahaksid natuke nalja ja aktsiooni saada. 
Teksti loeti inglise keeles

Viit väärib see teos juba kasvõi selle tõttu, et suutis lüüa suure suitseva augu minu vahepeal küllalt sügavuti juurdunud eelarvamusse fantasy suhtes. Aga õnneks puuduvad siit nii päkapikud-haldjad-lohed (mitte et need iseenesest oleksid vastunäidustatud) kui misiganes-keskaegne seting. Täitsa igapäevane 21.sajandi LA ja autod ja püssid ja Department of Homeland Security ja nutitelefonid ja arvutid ja zombid ja inglid ja deemonid ja taevas ja põrgu ja Lucifer ja veel terve maailmatäis igasugust tavalist ja võlu-värki.
 
Lugu on lihtne tõepoolest: peategelane, kes soovib järjekindlalt, et teda Starkiks kutsutaks, sattub teiste maagide reeturlikkuse tulemusena põrgusse ja peab seal kuidagi toime tulema. Vähe sellest, teose antagonist Mason mõrvab Starki armastatud naise Alice'i. 11 aastat möödub: Starkist saab tasapisi põrgus palgamõrtsukas, kes lisaks areenil gladiaatorina võitlemisele rakendab oma oskusi Luciferi konkurentide kõrvaldamiseks. Ja siis tuleb ta tagasi Maa peale ja hakkab oma kättemaksu ellu viima.
 
Maailm on nüansirohke, avaneb tasa ja targu sündmuste arenedes. On lahedaid kõrvaltegelasi (nt 200-aastane prantslasest alkeemik, kes muutus kogemata, mingi pekki läinud eksperimendi tulemusena surematuks), on vaimukat dialoogi, tervmeelseid tähelepanekuid elust-olust jne. Kirja on see kõik pandud parasjagu sihukese mõnusa küünilisusega. Lugedes leian end seda paratamatult võrdlemas Deadpool'iga. Ja kuidagi õnnestub Kadreyl ka siiski öelda tõsiseid asju elust ja inimestest ja surmast ja armastusest. 
Teksti loeti inglise keeles

Ilmselt pälvis Marko Kloos mu tähelepanu tulenevalt kunagisest militaar-SF'i teemalisest vestlusest Mandiga ja siis jäi nimi veel silma ka animatsiooniantoloogiast "Love, Death & Robots", kus tema lühilugude ainetel on (kui mälu ei peta) kaks pala ("Lucky Thirteen" sealjuures näikse toimuvat kas samas või siis väga sarnases maailmas kui käesolev sari), mis minu silmis esindavad viidatud animatsioonide paremikku.
 
Ja üllatus missugune - BAASis polegi ühelegi teosele arvustust tehtud...  Autorist niipaljukest siis, et tegemist on USAs elava sakslasega. (Lisalugemist leiab siit: https://en.wikipedia.org/wiki/Marko_Kloos) "Terms of Enlistment" on Viable Paradise'i kirjanikekursuse läbimise tulemiks.
 
Raamatu sündmused toimuvad sajakonna aasta pärast. Põhja-Ameerikas laiub tänase USA ja Kanada asemel Northen American Commonwealth (NAC), mida iseloomustab küllalt räige sotisaalne kihistumine: megapolistes on riigi poolt ülalpeetavad getod, milles elab kümneid ja kümneid miljoneid inimesi minimaalse sünteetilise kaloraaži najal, lokkab kuritegevus ning taas ja taas puhkevad mässud.
 
Peategelane Andrew Grayson igatseb sellest viletsusest välja rabeleda küllaltki fantaasiavaesel viisil: ta kandideerib sõjaväkke. Kuna NACis inimestest puudust pole, siis peabki tõesti kandideerima. Noh, poleks teda vastu võetud, poleks ka antud romaani sellisel kujul. Kui ta ei saaks baaskursusel hakkama, poleks antud romaani sellisel kujul. Kui tal teenistuses probleeme ei tekkiks, poleks... Ja nii edasi.
 
Minu hinnangul ei ole mõtet siit romaanist midagi eriliselt hiilgavat ja teravmeelset otsida. Põhimõtteliselt on olemas kõik kohustuslikud sõjaromaani elemendid: peategelase taustalugu, sõjaväkke astumine, baaskursus, sõpruse ja armastuse teemad (mitte ülearu mesised), on eetilisi konflikte, on lollakaid bürokraate, ebainimlikku poliitikat (õnneks ei ole siiski poliitikutest tegelasi, kellele oleks mingit kandvat (kõrval)rolligi antud), on raskusi, mida tuleb ületada, peategelane pole mingi übervend. Lõpupoole kandub tegevus kosmosesse ja tuuakse tulnukad ka mängu.
 
Ausalt öeldes on võibolla kõige üllatavam selle raamatu juures asjaolu, et vaatamata teatavale puisusele ja igavusele ja etteaimatavusele, ei väsinud ma sellest siiski ära. Võimalik, et hetkel ongi lihtsalt selline momend, et sihuke mõtlemist mitte nõudev, rahulikult kulgev militaarteemaline lookene on sobilik meelelahutus... Seega neli on hindeks teatava avansiga. Näis, kas järgmine osa annab põhjust Kloosiga tutvumisele joon alla tõmmata või läheb asi tõsisemaks.
Teksti loeti inglise keeles
8.2020

Juba tuttavas Polity/prador universumis aset leidev kosmoseooper, mis keerleb Jaini tsivilisatsioonist maha jäänud (maha jäetud) artefaktide ümber. Eriti suures koguses leidub neid ühe surnud tähe ümber moodustunud tolmukettas. See asub Polity ja pradorite kuningriigi vahel eikellegimaal ja mõlema hetkel vaherahu pidava võimu heakskiidul toimetab seal viimasel ajal üks posthumaan Orlandine, kes arendab nii kaitseliini (koosneb massiivsetest relvaplatvormidest koos nende alammoodulitega) kui ehitab überportaale, millega teisaldada sinna tolmuketta keskele üks tilluke must auk, mis siis "imeks" kogu selle jama endasse ja pakuk Jaini-probleemile lõpliku lahenduse.

Asi nimelt selles, et need Jaini tehnoloogia jäänukid (idud, seemned - "nodes") on sellised kurikavalad asjad, et hävitavad iga tsivilisatsiooni, mis püüab neid kasutusele võtta ja nende baasil omale mingit übertehnoloogiat arendada. Ahvatlus on muidugi suur, sest ca 5 miljonit aastat tagasi kadunud Jaini rass oli kõvasti arenenum kui näiteks Polity käesoleva romaani sündmuste ajal.

Mängus on huvitatud osapooli teisigi: Spatterjaylt pärit kaks laevakaptenit, kummaline taaselustatud tulnukas omal ajal pradorite poolt hävitatud rassist (Spiecies), keda kutsutakse Kliendiks (Client), veel üks tulnukas Dragon (tohutu kosmoses elutsev orgaaniline elukas, kes on end ümbritsenud soomusega ja kasvatab oma kehas kõike vajalikku alustades mootoritest, lõpetades relvasüsteemidega). Golem android Angel, kes majandab ülivõimsa sõjalaevaga (ma polegi päris kindel, kuidas peaks tõlkima 'wormship', mis sõna otses mõttes on justkui kosmiline tõugupundar), mis on jäänuk Polity ja hulluks läinud AI Erebuse vahelisest sõjast. Esmapilgul etturitena mõjuvad tegelased peavad jahti Jaini supersõdurile, kes ka loomulikult leitakse, valla päästetakse ja oi-oi-oi, mis möll siis lahti läheb.

Sõnaga - Asher on üles ehitanud (või siis tegelikult edasi arendanud) ühe korraliku mängulava, asetanud paika peamised tegijad, loonud intriigi, pakkunud mõned mõistatused ja asub otsima vastuseid ja lahendama konflikte. Raamatut iseloomustavad vaatepunktide paljusus, lehekülgede kaupa aktsiooni, tagasipõikeid miljonite aastate taha (ehk siis mastaapi on nii ruumis kui ajas), ummamuudu ideede tulevärk (mu meelest on eriti lahe kogu see bioloogia ja tehnoloogia lõimimine kuni need on üksteisest täiesti eristamatud). Dialoogi on suhteliselt vähe ja et tegelased on valdavalt tulnukad, AI-d, posthumaanid või muteerunud inimesed, siis ausaltöeldes on ehk minu suurim nurin raamatu üle, et seal on suhteliselt vähe inimlikku. Indiviidi tasandil. Loomulikult on kättemaksu ja uudishimu ja nn suurema hüvangu taga ajamine äärmiselt inimlikud ja ilmselt on miljardid Polity kodanikud õnnega koos, et nende AI-dest ülemvalitsejad on armastusväärsed ja soovivad neile kõike paremat ja õnnelikku olemist. Aga ometi on mingi inimlik tahk kogu selle aktsiooni ja ideede tulevärgi keskelt puudu. Võibolla järgmistes osades leidub seda enam?

Hää lugemine, aga päris viit ei tõuse käsi siiski panema.

Teksti loeti inglise keeles

Murderboti (mõrtsukbot) uued seiklused. Sedapuhku on siis lugu natuke rohkem, annab romaani mõõdu välja. 
 
Algab asi sellest, et Preservation'i (tegemist riigilaadse poliitilise moodustisega, mitte korporatiivse üksusega; see siis koht, kuhu Murderbot läks ja kus talle varjupaik pakuti, sest need seal aktsepteerisid konstrueeritud isikuid samuti isiksuste ja inimestena jne) uurimisjaama, mis toimetab ühel planeedil, ründavad kohalikud piraadid. Murdebot aitab uurimismeeskonna jamast välja, sest ta on ju SecUnit - turvalisuse tagamine ongi tema töö ja oskus. 
 
Vaevalt on nad aga saanud orbiidile kui neid ründab miski kosmoselaev ja tarib nad ussiurkesse ja lennatakse ei-tea-kuhu-kohta. Seal on ees mingid veidrad hallikarva inimesed, kes nagu oleks kuidagi teistsugused kui inimesed tavaliselt ja siis selgub, et seal on veel teisigi korporatsioonide laevu ja inimesi, kellel on samuti nende hallide tüüpidega jama ja et inimestele on mingid implantaadid pandud ja et hallidel tüüpidel on "nähtamatud" droonid ja Murdebot on suures hädas ja üllatus-üllatus - see laev, mis neid ründas/kaaperdas on vana tuttav ART (asshole research transport), kes aitas Murderboti varasemalt, kuid temaga on midagi tõsiselt valesti.
 
Sõnaga kogu selle jama lahti harutamine, ise selle käigus ellu jäädes ja oma inimesi (vahelduva eduga ka teisi) elus hoides ongi siis Murderboti sellekordne tegevus. 
 
Kõike seda saadab eelmistes osadest tuttav küüniline (kohati ka natuke süüdimatu ja virisev) sisemonoloog ja dialoog teiste asjaosalistega.
 
Esiteks mõtlesin, et võttes arvesse möödunud aega eelmisest kokkupuutest tegelaste ja maailmaga oleks võinud olla natuke rohkem viiteid stiilis "eelnevalt mõrtsukboti päevaraamatutes", kuid võrdlemisi kiiresti sain siiski ree peale tagasi. Ma pole küll kindel, et kui sarja sellest osast alustada, siis kõigest päriselt aru saaks. Ehk siis ei ole 100% iseseisvalt loetav. Eelmiste osade lugemine on ikka selgelt vajalik.
 
Teiseks mõtlesin, et võibolla ikkagi olen esimese nelja osaga oma doosi kätte saanud ja võibolla ikkagi ei peaks ilmtingimata romaane tootma hakkama, sest kas head asja peab ikka kohe eriti palju olema... Noh, pole parata - mind haaras lugu siiski kaasa. Sihuke mõnus meelelahutus. On kosmost, on masinaid, on kübervärki (defineeritagu seda siis, kuidas kellelegi paremini sobib), madinat ja rohkem ning vähem teravmeelseid dialooge, repliike jne. Tulnukaid (mingis mõttes) on samuti.
 
Ja nagu kirjastaja on hõiganud, siis tuleb kuues osa kah. Jään ootele.
Teksti loeti inglise keeles

Meeldetuletuseks siis, et triloogia lahkab peaasjalikult võimuintriige Interdependency-nimelises kosmoseimpeeriumis, mida on kogemata valitsema sattunud eelmise imperaatori vallaslaps. Kogemata selles mõttes, et üks peamisi tegevusliine käima tõmmanud juhtumeid esimeses osas oli tegeliku troonipärija surma saamine. Nagu sellest võimuintriigide puntrast vähe oleks, on tähtedevaheliseks liikluseks kasutatava kosmiliste hoovuste vooga (the Flow) miskit põhjalikult korrast ära. See on siis teine peamine tegevusliine käivitav ja käimas hoidev teema. 
 
Scalzi on ehitanud tähtede vahele ühiskonna, mis mõneti meenutab 18. ja 19. sajandi Briti impeeriumit. Ja mingis mõttes mulle kangesti meeldib see maailm.
 
Kolmandas osas saab siis selgemaks, mis saab sellest hääbuvast hoovustesüsteemist, antakse vastus, kuidas päästetakse isolatsiooniohtu sattuvad miljardid inimesed surmast, mis saab kogu sellest kogemata-imperaatoriks-saanud tütarlapse vastu suunatud vandenõude puntrast, tuleb isegi ilmsiks mõni saladus, mille olemasolu vähemalt mulle varasemalt pähegi polnud tulnud. Ma ei ütleks just et õnnelik lõpp on sel lool (maitse asi muidugi), aga lõpp on siiski viisakuse piires kokku sõlmitud. 
 
Sarnaselt Reidariga jääb aga kokkuvõttes natuke selline nõutu mekk külge kogu triloogiale. Scalzi ise tituleerib ennast järelsõnas jubedaks koletiseks, sest jättis (nagu viimasel ajal kombeks) raamatu käsikirja üle andmise täisti viimasele minutile. Siit kajab läbi tegelikult see, et ta on hetkel ilmselt natuke orkis oma miljonilepingu tingimuste täitmisega ja surub läbi valu ning vaeva käsikirju välja, et omalt poolt lepingut täita. 
 
Kokku on kolm osa triloogias ilmselgelt vahtu täis klopitud ja kui midagi fokusseeritumat tahta, siis minu poolest 3x400 lk asemel võinuks olla kasvõi ca 700-800 lk tellis või siis kaks köidet. Hetkel on tegelikult nii, et kolm osa ongi üksteisele niivõrd järgnevad, et ainus kaalutlus neid eraldi romaanidena esitada on maht. Osad ei ole minu meelest eraldi tarbitavad. Esimene jääb pooleli, teisest ei saa sotti kui pole esimest lugenud ning ega see eraldi ka kuhugi jõua. Kolmas tõesti võtab selle loo liini kokku, kuid paraku on Scalzi endale ka siia jätnud tagaukse, et soovi korral teha miski spinn-off näiteks. Hästi ilmekas on see, et nii teises kui kolmandas osas läheb palju mahtu selle peale, et püüdlikult üle seletada, mis varem on toimunud (a'la previously in the Interdependency saga...)
 
Samas - tuleb tõdeda, et kirjutada ta kahtlemata oskab. Ma olen selgelt erapoolik, sest mulle Scalzi stiil meeldib, kui tahta näiteid asjasse puutuvatest dialoogidest, mille kaudu kantakse edasi sündmustikku ja lugeja saab infot ning mis samas on teravmeelsed ja naljakad, siis palun väga - Scalzi pakub neid kogu raha eest.
 
Küll aga on selge see, et kogu sari ongi eeskätt poliitiline ulmeromaan - selles mõttes, et sündmustiku kese on ikkagi paleeintriigid ja impeeriumi saatus. See pole militaar SF, see pole planeediseiklus. See pole krimilugu. Ja ridade vahelt ei puudu ka (minu hinnangul siiski viisakuse piires maskeeritud) seisukohavõtud päevakajalistel teemadel. 
 
Kokkuvõttes tundub triloogia tervikuna natuke tugevam kui osad eraldi võetuna. Kui järjest lugeda, siis ilmselt tekkib teise ja kolmanda osa juures olukordi, kus tahaks lehekülgi edasi keerata, sest info on juba olemas. Aga aasta-paari pikkuste pausidega kulusid tegelikult ka meenutused varasemast ära.
Teksti loeti inglise keeles

Sisu poolelt võib pöörduda eespool Rätsepa arvustuse poole; vahest ehk selle erinevusega, et Piiteri mafioosod ei sattu sinna lumme uppunud Siberi pärapõrgu külasse, vaid lähevad ikka konreetse sihiga. Ma pole just suurem asi õudukate ega splätterõudukate austaja ja mingil äraspidisel moel oli see lugu koomile enamgi kui õudne (asjaolu, mis ilmselt ütleb minu kohta rohkem kui loo kohta...), kuid üllatuslikult osutus see kokkuvõttes täitsa asjalikuks tükiks. Ma kahtlustan, et sellel on mõndagi pistmist Tumedate tundide podcasti meeskonna suurepärase tööga - ilmselt poleks ma seda paberilt lugedes kaugele jõudnud. Võimalik, et tõesti on liialt palju auru läinud soolikate ja teiste siseelundite detailsele kirjeldusele, aga ma ei ütleks, et lugu venima oleks jäänud.
 
Mingi pulp'i vaib on lool küljes. Leian end jällegi mõtlevat Bergi Willardi-seiklustest (Kaos katselaboris ja Üle piiri jt). Oletan, et Mahkra kirjutaski selle jutu puhtalt seikluslusti pärast. Ja seiklust siit saab, pole kahtlustki.
Teksti loeti eesti keeles

'Excession' on päris hea termin siin tegevust käima tõmbavale "tundmatule ülikõrge arengutasemega objektile". Eestikeelsed vastes 'liialdus' või 'liiasus' jäävad nagu veidi kahvatuks. Niivõrd üle mõistuse palju arenenum näib see Esperi-nimelise tähe lähedalt avastatud tundmatu objekt, et isegi niivõrd arenenud tasemel tsivilisatsioon nagu seda on Banksi maailmas Kultuur, näib selle kõrval umbes samal tasemel kui koopainimene 19. sajandi auru- ja püssirohu- ja terasetsivilisatsiooni kõrval.
 
Kultuuri Arud nimetavad selle tundmatu objekti poolt tekitatud olukorda välise konteksti probleemiks: miski mitte siit universumist pärinev kujutab endast potentsiaalset ohtu kõigele, mis kannab koondnimetust "meie eluviis". Ja Banks ei hoia siinkohal kokku galaktilise kõrgtsivilisatstiooni kohta infokildude jagamisega. Kultuur on nagu mingi ummamuudu hedonistlike progressorite anarhistlik jõuk, mis on otsustanud Galaktikasse ringi jõlkuma jääda selle asemel, et Vanade Tsivilisatsioonide eeskujul suunduda edasi Transtsendentsele Tasemele, eesmärk tundub olevat ühelt poolt nautida siinset elu nagu see on ja teisalt aidata järgi kõikjal üle Galaktika jätkuvalt olevaid "primitiivseid" rasse.
 
Möödaminnes puudutatakse siin Kultuuri igapäevaelus tavapäraseid küsimusi nagu soovalikud, teadvuste digitaliseerimine (varukoopiad ja nende kasutamisel võimalus igavesti elada). Banks jutustab ka möödaminnes sellest, kuidas erinevad kildkonnad on Kultuurist lahku löönud ja omaette tsivilisatsioone loonud, kuidas osad laeva Arud on otsustanud hakata ekstsentrikuteks ja üksi mööda Galaktikat ringi kolada, kuidas osad kildkonnad ikkagi on läinud Transtsendentsele Tasemele jne. Banksile kombe kohaselt on "Excession" suhteliselt aeglase algusega romaan ja ei lase endale väga lihtsalt ligi.   Banks justkui naudiks rasket ja keerukat struktuuri, kus esimese sajakonna lehekülje jooksul tuleb võidelda kiusatusega raamat nurka jätta, sest tunne on selline nagu oleks lauale lihtsalt visatud omavahel mitte sobituvad pusletükid, millest siis tuleks mingi pilt kokku saada. Vaikselt hakkab siiski selgima ja kui lõpuks on kõigi nende liinide suunad selginenud, mõned taustalood teatavaks saanud, hakkab lugedes põnev.
 
Üks sellistest pisematest, primitiivsematest rassidest, mida Kultuur püüab "tsiviliseerida" on Affront. Nad laiendavad küllalt agressiivselt oma asuala ja kui muus osas võiks nad olla veel isegi kuidagi talutavad, siis ebameeldivaks muudab neid eeskätt komme põhjustada mõnuga kannatusi kõigile, kes nende mõju all on - alustades oma saakloomadest, lõpetades alistatud rassidega. Jah - mastaabid on suured, idegi "väike rass" on tegelikult tähtetevahelise impeeriumi rajanud seltskond.   Tuleb välja, et mingi kildkond Arusid on pikalt planeerinud väikest vandenõud, kuidas tõmmata käima Affronti ja Kultuuri sõda, et siis esimene saaks loomulikult haledalt peksa ja integreeritaks Kultuuriga ja lõpetataks nende barbaarsused. Aga vandenõu taga on veel sügavam vandenõu ja üks veidrikust laev Sleeper Service tundub olevat kõige võti. Kui siis kokkuvõtteks pinged on haripunkti keritud, on lõppvaatus hingematvalt võimas.
 
Ei ole lihtne raamat, on kohati igav raamat, aga kui tahta mastaapset, kõrgtehnoloogilist kosmoseooperit, siis Banksilt seda kindlasti saab. Sihuke pika hambaga viis.
Teksti loeti inglise keeles

Tulnukate sissetung Maale, mis leiab aset Elva-linnakese nurgataguses. (Ei - ei mingeid rohelisi mehikesi, kombitsatega intelligentseid molluskeid vmt triviaalset. Pole siin mingit 1930. aastate pulpi või 1990. aastate ufoloogilisi totrusi.)
 
Plussid: on võetud aega tegelastega tutvumiseks, setingu üles ehitamiseks, mõtisklusteks ja emotsioonideks. Raamatu esimeses kolmandikus on tempo sellise mõnusa nokitsemise tasemel, lugejat ei aeta nö kaikaga taga, ilma et jaguks aegagi taibata, kes-kus-mis-miks toimub. Valitud tegelased on elulised ja samas omade mõnusate "kiiksudega". Toimuvaga suudab end samastada vast igaüks, kes vähegi on kunagi põhi- ja keskkoolis käinud ja kel noorte päevamurede mälestused pole veel päriselt halli argipäeva alla kuhtunud. Ja need ideed - noh, ideid on Joelil mitu kärutäit ka siia raamatu lehekülgedele jagunud. Rahulikum tempo asendub keskpaigas rutakamaga ning lõpumadin, nagu eelpoolgi on täheldatud on juba kiirustav, kohati vaata et visandlikki.
 
Miinused: see lõpuosa kiirustamine, trükivead, trobikond kolmanda-neljajärgulisi pisiasju, mis hakkavad silma ilmselt ainult neile, kel antud teemadega tihedam-põhjalikum kokkupuude. 
 
Igati tubli tükk.
 
PS. https://www.ulmeajakiri.ee/?arvustus-tondilatern%E2%80%9D-uhest-natuke-sogedavoitu-noortele-kirjutatud-sf-romaanist
Teksti loeti eesti keeles

Antoloogia Isaac Asimov 100 koostaja Raul Sulbi julgele väitele: "Kindlasti on ka kõigi tänaste eesti ulmeautorite suurimaks mõjutajaks lapsepõlves olnud just Isaac Asimovi raamatud." võin oma nime küll kõhkluseta alla kirjutada. Asimov oma Asumi ja Igavikuga on minu jaoks täpselt seal, sellel mõttelisel troonil, kuhu ca 10-16-aastase lugejana asetaksin veel Verne'i, Clarke'i, Simaki ja Wyndhami. Igalt autorilt küll ilmselt 1...3 teost, aga jälg on vaieldamatu. Hiljem on tulnud teised juba nö ülesküntud uudismaale omi vagusid ajama.
 
Seega ootasin antoloogia ilmumist pikisilmi. Võtsin lugemisjärjekorda nö vahele. Ja ilmselgelt pole ma ka oma hinnangutes objektiivne - mitte et mul mingit kohustuski oleks. Lõppeks ongi lugemiselamus ja sellest tulenev nauding (või mõni muu positiivne või negatiivne tundmus) subjektiivne asi.
 
Antoloogia on mõeldud austusavaldusena Asimovile ja minu meelest täidab sellisena oma rolli ilusasti ära.
 
Sissejuhatuseks võetakse ette ajarännu ja personaalsete portaalide teema - Triinu Meres on siin kohal oma tugevuses, vahetult (kohati vaat' et isegi võikalt) kohal; Kristjan Sandri püüdlus vaadelda tehnoloogia mõju ühiskonnale jäi minu jaoks küll nõrgaks, aga jutt ise on algusest lõpuni kenasti ära tehtud ja Asimovi stiili (üldse sellist 1950.aastate tüüpilist angloameerika ulmeteksti) hästi tabav. 
 
Edasi tuleb blokk robootika kolme seadust: 3x Susan-Calvinit Roosvaldilt, Andresonilt ja Harlgalt. Ühelt poolt on need krimilood (probleemilahenduse lood), teisalt on tegemist aruteluga robootikaseaduste ja võimalike probleemide üle, mis robotitega võib ette tulla. 
 
Vesimehest Belialsini käiakse üle Asumi maailma tulevikuajalugu. Laurik kirjutab lõputiitrite järgse järelloo Igaviku maailmasse. Ja noh, Hargla lõpupauk on lihtsalt relvitukstegev kastist välja lähenemine Asimovile. 
 
Kui nüüd oma lemmikuid kuidagi reastada või esile tõsta, siis Hargla "Einsteini viimaste sõnade" kõrval nimetaks Belialsi "Asum ja psühhoajalugu" ning Merese "Tegi-tegi-tegi tuld". Jah - vaatan oma hindeid juttudele ja tõden, et siin on liidetavate summa suurem kui elementidest üksiti võiks arvata.
Teksti loeti eesti keeles

Altajalugu - vähese tegevustiku toimumisajaks on 1957. aasta ja valdavalt Berliin. Teisest maailmasõjast väljus Saksamaa uuesti kuningriigina, Venemaa sai pasunasse ja tuumarelva polegi veel leiutatud.
 
Selgub, et sõja sundlõpetasid meie mõistes UFO-d, mida nende sekkumiskäitumise tõttu hoopiski ifo-deks nimetatakse. Ja siis tegelased: minajutustajaks on USA teadlane Isaac Asimov (kelle kontos on ja noorusrumaluseks tembeldatud ulmejutu avaldamine vastavas ajakirjas; asjaolu, mida ta kahetseb ja häbeneb), loomulikult Einstein, kelle Berliinis ifoloogiakonverentsil toimuva pidava ettekande ja selle ärajäämise ümber tiirleb suur osa jutust. Hawking, Heinlein, Clarke, Andersson ja paljud-paljud teised ajaloost tuttavad ulmekirjanikud, teadlased, muusikud, maletajad on loos esindatud, kuid sootuks teistsugustes rollides. Totaalne rollikonflikt. Hargla oskab siin kostitata iga paari lehekülje järel järjekordse muigama paneva lisandusega tegelaste plejaadi.
 
Kesksel kohal on ifode mõistatus - mis värk siis nendega ikkagi on. Ja olgu öeldud, et see saab ka lõpuks vastuse. Lugedes kõlgun ma enam-vähem täpselt sellel piiril, kus ilmselt Hargla ongi tahtnud mööda noatera käia - paroodia, satiiri ja täiesti tuumaka SF'i kokkupuutejoonel.
 
Janomaeivõi - selle lugemise järgselt on täpselt selline tunne kui mingi kiiksuga nuputamisülesande kallal oma hambaid murdes kui siis lõpuks keegi tuleb ja näitab, et kae-kae - niiviisi kastist välja mõeldes on lahendus täiesti geniaalne oma lihtsuses... Olgu - Hargla ei kirjutanud seda algselt Asimov 100 kogumikule. Ja selle antoloogia lõpetuseks sobib see ometi kui veel üks fantastiline kogupauk juba niigi muljetavaldava ilutulestiku-šõu lõpetuseks. Kummardus ja aplaus!
Teksti loeti eesti keeles

Harlan ja Noys on siis tagasi minevikus ja püüavad genereerida muudatusi, mis saavutaksid selle, et inimkond ei jääks Maale nö lõksu - tuumateaduste areng ja sealt edasi kosmoselennud ja Galaktika koloniseerimine jne. Sihuke parasjagu nostalgiline omaaž Asimovi suurepärasele romaanile "pärast lõputiitreid".
Teksti loeti eesti keeles

Oh seda rõõmu kui viimaks saab kolme põhiseaduse juurest edasi liikuma. Minu jaoks on Asimov esmalt ja üle kõige ikkagi Asumi ja Igaviku looja. Ning mulle sealjuures täitsa meeldis "Asumi äär". Selle järg küll läks sutsu tüütuks, aga... Siin on siis nö after credits stseen, mis sai pärast "Asum ja Maa" viimaseid ridasid. Trevize ja Bliss ja Daneel ja... Puänt!
 
Mulle väga meeldis - selline makrovõtte välja suumimise ja suure panoraami andmise tunne tekkis.
Teksti loeti eesti keeles

Planeet Gaalil on toimunud totaalne katastroof: muidu elust kihiseb kuurortplaneet on viimastel aastatel võõrustanud teadusinstituuti, mis on eksperimenteerinud teoreetilise füüsika uute ja huvitavate valdkondadega. Ja nüüd tundub, et midagi on selle eksperimendi käigus kapitaalselt valesti läinud - terve planeedi koor on tules. Märgid viitavad justkui asteroiditabamusele, kuid sellele iseloomulikku kosmilist räbu pole planeedi ümber ollagi. Impeeriumi kriminaalpolitsei eriti tõsiste juhtumite osakonna inspektor peab selle probleemipuntra lahendama. Selle käigus (taas)avastab ta planeedil Solaria tegutsevad robotid ja solarialased ning nende vandenõu. Niipalju siis spoilereid. 
 
Planeedil Gaal toimunud katastroofist kajab minu jaoks läbi justkui Strugatskite "Kauge Vikerkaare" temaatika - teaduseksperiment, mis läheb tuksi, mõjub hävitavalt tervele planeedile. Õõvastav on sealjuures see, kuivõrd vähe emotsionaalset mõju see katastroof tegelikult asjaosalistele avaldab. Üks maailm ees või taga, vahet pole - meil on neid ju jalaga segada. Asi vajab lahendamist Impeeriumi julgeoleku, mitte inimliku õigluse pinnalt, kahju on pigem teaduslik, majanduslik, mitte niivõrd inimlik, moraalne. Ehk siis impeeriumi ebainimlik olemus tõstatub siin ridade vahelt väga ilmekalt esile. 
 
Hinne väljendab jällegi teatavat tasakaalu. Head ideed, tempokas lugu, lugejat ei lasta igavusse suikuga. Aga... Jansile ja Tänavale iseloomulikult on lõpptulemus saanud liiga skemaatiline, tormakas ja lakooniline. Võibolla puht asimovlik on see puisus, naiivsus, mis iseloomustab siin mees- ja naispeategelase omavahelist suhet ja suhtlust. Samas tundub mulle, et Asimov oleks võtnud vähemalt rohkem aega dialoogile, arutlusele toimuva üle. Jans-Tänav tandemi peamine töövahend jututooriku valmimise järgselt näib olevat DELETE-nupp. Jäängi juurdlema selle üle, kui palju tegelikult huvitavat ja olulist infot on nad kirvemeetodil jutust välja visanud...?
Teksti loeti eesti keeles

Mõrvamüsteerium kuskil avakosmoses triivivas vanglakompleksis. Uurimisalus võtab vastu hädakutsungi ja kuna selle juhtsüsteemiks on positronaju, siis on sisuliselt tegemist kosmoselaev-robotiga, mis loomulikult hülgab kõik hetkel käsioleva ja tõttab inimestele appi. Kasu pole isegi sellest, et apelleerida parasjagu käsil olevate eksperimentide kriitilisusele teiste inimeste elu ja tervise seisukohalt. Kui on kaks akuutset kriisi, siis valitakse see kõikse akuutsem ja vahetum, mida lahendada.
 
Ajaliselt paigutub kuhugi enne Trantori tõusu ja Impeeriumi teket. Siiamaani jõudnud on mul juba natuke üledoos hakkamas robootika kolmest seadusest ja pole välistatud, et seetõttu ei suuda ma ka päris 100% seda lugu nautida. Teine pool tuleneb sellest, et klassikaline kriminull pole ka päris 100% minu rida. Küll aga tuleb tunnustada selle loo konstrueerimist ja ausaltöeldes tekitab selline väikest viisi hägusaks jäetud lõpp ka igasuguseid mõtteid. Mis siis kui...?
Teksti loeti eesti keeles

Veskimees ütleb pealkirja ja eessõnaga piisavalt palju ära, et vähegi Asimovi maailma (tuleviku)ajalooga kursis olev lugeja teaks, mida laias laastus taustaks oodata. Maa on sulgumas isolatsiooni, millest võib lugeda romaanist "Teraskoopad". Isegi vihje Elijah Bailey'ile on ilusasti olemas. Erinevalt Asimovi ulmekriminullist, mis suuresti tiirutab jällegi 3 põhiseaduse ümber ja mille juurest Asumi maailmani kulgeb veel pikk ja käänuline, paljuski kaardistamata teekond, on Veskimees valinud oma lemmikteema: ühiskonna modelleerimise.
 
Millalgi õige mitme sajandi kaugusel tulevikus on Maal inimkond koondunud suurlinnadesse ("teraskoopad"), maha on peetud justkui sõjalaadne toode Välisilmadega ja nüüd, mõnikümmend aastat hiljem käib vägikaikavedu selle üle, kes-keda üle trumpab ja milliste nippidega õnnestub inimkond uuesti arenguteele suunata, sest vähegi mõtlevale inimesele, kes pole mingi jobukakust imbetsill-idioot ja suudab ääriveerigi kaks mõtlevat ajurakukest omavahel koostoimes tööle rakendada peaks ju selgemast-selgem olema, et kui asjad lähevad nii nagu hetkel näikse minevat, pole ees ootamas muud kui degenereerumine ja korralik ugriduum... Noh, mõtlevaid inimesi muidugi peategelaste seas leidub, mõni veskimehelik übermensch samuti sekka ja need siis püüavad samuti asju oma parema äranägemise kohaselt õigeks sättida.
 
Vahelduseks eelmisele kolmele Susan-Calvinile pole ju tegelikult üldse paha. Veskimees minu meelest pole jäljendanud Asimovi stiili. Veskimees on kirjutanud, nii nagu Veskimees ikka kirjutab. Sest Veskimees tihti kirjutabki nn asimovlikus võtmes - ei vii lugejat koos tegelastega otse sündmuste keerisesse (nö first person SF-action), vaid annab juhtunud sündmustiku edasi mingite (esmapilgul ja teinekord päriselt) suvaliste teisejärguliste tüüpide vestluse abil. Rääkivad pead. Aga kui ma võtan nt kasvõi sellesama "Teraskoopad" või Asumi esimesed kaks köidet, siis seal on need rääkivad pead ometigi vahetult keset sündmusi, on ise osalised selles, mis juhtub, mitte lihtsalt ei jahvata, mis kuskil toimus ja mis selle kõige tähendus on.
 
Veskimees, noh... Minule mõjub see jutt kui ilukirjanduseks maskeeritud essee, kus autor on saanud möödaminnes rääkida südamelt ära hetkel kipitavad teemad pärismaailmas. Lisaks lihtsalt igavale ja üleüldse mitte korda minevale tekstile on see "jutlustamine" üks tegureid, mis mind isiklikult teksti juures kipuvad välja lülitama. Täielikust eemaletõukavusest päästab antud hetkel olukorra see, et vähemasti puhttehniliselt on tegemist hästi kirjutatud tekstiga ning "jutluse" peitmine muu teksti sekka ja suhtkoht hea haakuvus üldisema teemaga, mida jutt käsitleb on samuti olemas.
 
Veskimees, noh... Tänuväärne on see, et ei ole iga mõne kuni kümnekonna lehekülje peale surutud sisse mõnd üliinimeste vahelist seksistseeni. No ei klapiks see kuidagimoodi Asimoviga kokku. Linadevaheline vestlus on küll olemas, aga kõik jääb ilusasti peresõbralikuks.
 
Hinne väljendab siis tasakaalu selle tõdemuse vahel, et täitsa hästi teoks tehtud ja informatiivne (minu jaoks toimib kui täiendav killuke Asimovi tulevikuajaloos), kuid neetult tüütu lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne kosmosejaam (asteroid, kuubaas võimisiganes), järjekordne jabur tohuvapohu 3 robootikaseaduse teemal, järjekordselt pole kellelgi teisel kui Susan Calvinil piisavalt oidu, et olukord lahendada. Ausõna - selleks hetkeks peaks küll aktsiaselts U.S. Robots and-what-not tegema riskianalüüsi ja aru saama, et neil oleks vaja a) midagi oluliselt teisiti teha; b) veel paar tarka inimest lisaks dr Calvinile palgata...
 
Ja siis, noh "astuvad lavale" purjus koboldid st koobaltit kaevama pidanud robotid, kellele juhtumisi seadistati "väheke näpitud" versioon kolmest põhiseadusest.
 
Ma ausalt öeldes kujutan täitsa ette, kuidas Hargla talle omase rahuliku ja täiesti siiralt sirge näoga on võimeline ära seletama, et see lugu on tegelikult mõeldud täiesti surmtõsise ja diipleva ühiskonnakriitilise palana, milles saavad peksa nii kõivõimalikud sotsiaalse õiguse sõdurid, kui pahad kapitalistid, kui hullu panevad teadlased, kui totakavõitu bürokraadid, kui kolonialism, tarbimisühiskond, pinnapealsed inimesed, kes tilulilu nimel on valmis süsteemi orjama, ilmselt ka Asimov ise oma kolme seadusega ja arvatavasti jääb mul veel paljugi adumata.
 
Päris hää satiir.
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne päev ja järjekordne kolme seaduse probleem dr Susan Calvini elust. Sedapuhku on siis dr Calvin kutsutud kuhugi asteroidile uurimisbaasi, kus on testimisjärgus hüperajam tähelaevade tarbeks. Juhtunud on aga õnnetus, milles on hukkunud mõni inimene ja üks võrdlemisi spetsiifiline robot NS4 "Nestor", kelle positronajusse seadistatud kolme põhiseadust on "natuke näpitud".
 
Mis, miks ja kuidas täpselt juhtus, olgu ise lugemise rõõm. Mu meelest on ositi kummaline lugeda 21. saj ulmejutust trükimasinast ja andmekaartidest seoses arvutite programmeerimisega ja ketaslintidest ja mis kõik veel. Teisalt tekitab see natuke sellist mõnusat nostalgialaksu 1940-50 aastate ulme suunas kummardades.
Teksti loeti eesti keeles

Minu isikliku maitse-eelistuse tarbeks on selles "hautises" veidi vähevõitu tegevust.
 
Jupiteri kuul Callistol on kaevandus, milles on uut tüüpi kaevurrobot otsustanud justkui streigi välja kuulutada. Seda probleemi peaks lahendama kaks inseneri - Powell ja Donovan - kes ometi jäävad hätta, sest roboti veenmiseks ei paista ükski nö ussirohi aitavat ja püssirohtu ka ei taha mängu panna. Enter dr Susan Calvin, pearobopsühholoog firmas US Robots and so forth... Kui sissejuhatuseks närvitsevad kolleegid Powell ja Donovan, et nende istumine tehakse tuliseks (mis muidugi pole ka kokkuvõttes välistatud, kuid ilmselgelt pole käesoleva loo teemaks), siis dr Calvinit näikse huvitavat hoopis probleemi tegelik olemus, mis nagu lehekülgede edenedes selgub, on sootuks uudne ja keerukam. Rohkem spoilima ei hakka.
 
Tõsiasi on, et ma pole piisavalt palju Asimovi robotilugusid lugenud, et kõiki peeneid vihjeid ja kogu seda kolme seaduse ümber arutlemist 100% tabada. Aga - minu jaoks oli lugu ikkagi täitsa nauditav. On hästi palju dialoogi ("rääkivad pead", eksole) ja natukene üldisema tausta kommentaare samuti. Leidub vihjeid sellele, et robotite teema pole suuremas plaanis sugugi nii roosiline - tehnoloogilise võidukäigu vastu ollakse kodusel Maal samuti poolt-vastu grupeeringuteks jagunenud jne.
 
Natuke võtaks kritiseerida jutu algust, kus ilmselt sihilikult on selline ebamäärane kahe tüübi dialoog. Minule mõjub selline asi veidi välja lülitavalt - kõõlun 50/50 piiril, et kas jõutakse "selle asjani" nüüd ka lõpuks või saab mul enne viitsimine otsa. Siinkohal õnneks viitsimist jagus ja kui juba veidi selgemaks hakkas saama, mis värk on, siis tuli ülejäänud jutt toredasti järgi.
Teksti loeti eesti keeles

Stiilipunktid nopib Kristjan Sander selle jutuga ära. Kuidagi väga tuttav tunne on seda juttu lugedes. Viimati tekkis see tunne "Üheksa homse" lehekülgedel. Et camp ja pulp... Olgu Asimov kui suur tegija ulmes tahes, isegi tema loomingust suur osa aegub. Nii jääb järele miskit sorti kunstiline õhkamine.
 
On Uksed - et Sander ise eessõnas seletab ära, et tegemist on teleportatsiooni seadmetega, siis tore - see on selge. Natuke veidra võitu tundub valik (mu meelest eba-asimovlik) hakata tegelema nende seadmete ühiskondliku mõju uurimise asemel ühe tütarlapse kadumise juhtumiga, mis lõpuks taandatakse kukeseente kuulamise kunsti tasemele ära. Lool on oma puänt ka, mis tekitab sellist kerget kohmetust. Mul on tunne, et midagi oleks nagu puudu, midagi olulist, mille tulemusena loetu mulle korda ka peaks minema.    
 
Kummardusena Asimovile täidab eesmärgi ära.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu neandertaali poisist Timmyst kõnetab mind täna lapsevanemana oluliselt rohkem ja teistmoodi kui kunagi ammu-ammu kogumikust "Lilled Algernonile" lugedes. Ma siin, Edithi ja Timmy saatust vaid õige ääri-veeri avava loo juures Asimovi "häält" väga ei kuule, küll aga on siin seda, mida olen hakanud Triinu Merese tekstides armastama. See on kuidagi nii õige emotsiooniga lugu. Esimene pool on antud siis neandertaallaste vaatepunktist, kelle rada Edithi ja Timmyga ristub; teine pool on juba Edithi vaatenurgast. Nii hää jutt!
 
Sisust ehk nii palju, et peategelased peavad kauges minevikus kohanema sealse keskkonna ja hõimuga, kelle juurde sattutakse. Huvitav on ka neandertaallaste nö kultuuri ja ühiskonna kirjeldus.
Teksti loeti eesti keeles

Suht-koht tänapäeva USA. Yellowstone'i supervulkaan ilmutab märke ebatavalisest aktiivsusest. Bürokraadid valitsuses ja valitsusagentuurides, kes peaks sellisel puhul midagigi ette võtma, et olla valmis katastroofiks (niivõrd-kuivõrd üldse saab midagi asjalikku ette võtta supervulkaani purske puhuks), summutavad olukorra tõsidust viimase hetkeni. Ja siis käib korralik kabuum. Yellowstone'i kohale jääb järgi auk ja taevasse lendab mitu tuhat kuupkilomeetrit (jah - km3) tuhka, kive ja mida ikka vulkaanist eraldub. See siis settib maha, tuues endaga kaasa enneolematu jama. 
 
Samal ajal väikeses Kansase linnakeses, kus on ülikool, kus õpib igast' rahvast on üks füüsikageenius avastanud võimaluse, kuidas pääseda paralleelmaailmadesse. Koos kaaslastega ehitavad nad masina, millega saab siis sinna alt-reaalsusesse minna. Eesmärk on lihtne - minna alt-reaalsusesse, otsida üles mõni ajaloost tuntud kulla leiukoht, saada rikkaks ja kui see on tehtud, avaldada oma avastus ja saada Nobeli preemia ning surematu kuulsus.
 
Aga siis noh see Yellowstone, va kurinahk lendab õhku ja rikub kõik ära muidugi. Teisalt muidugi võimaldab avastus peategelastel evakueeruda "ohutusse" kohta. Mitte et kõik nii lihtne oleks...
 
Natuke on sel asjal selline Pikkmaa vaib küljes. Aga kui Pikkmaa oli selline muhe, ilus muinasjutukene, kus kartuli ja värvilise traadiga ning patarei ja lülitiga tehti sammureid, siis siin on sutsu kvantfüüsika-juttu. Nalja saab ka, kuid see on pigem midagi koomilise leevenduse taolist, sest tegelikult on teose teine pool ikka suhteliselt trööstitu ja morn katastroofilugu.
 
Mu meelest mõnus ja samas mõtlema panev meelelahutus.
 
PS. Tegemist on siis Dennis E. Taylori omakirjastusliku debüütteose "Outland" (2015.a) uuendatud versiooniga.
Teksti loeti inglise keeles