Kasutajainfo

V. Fadin

Teosed

· George R. R. Martin ·

A Storm of Swords

(romaan aastast 2000)

eesti keeles: «Mõõkade maru»
Tallinn «Varrak» 2010 (F-sari) [1. köide]
Tallinn «Varrak» 2011 (F-sari) [2. köide]

Sarjad:
Sisukord:
Hinne
Hindajaid
10
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.643
Arvustused (14)

Martini massiivse fantasy seeria "The Song of Ice and Fire" kolmas raamat on hirmuäratavalt paks (ligi tuhat lehekülge) ent õnneks ka seni parim osa. Martini maailm tumeneb pidevalt, valitsevad hirm, äng ja sõda, talve pimedus, külm ja varjud on tulekul. Julmus ja reetmine võidutsevad. Surm on muutunud igapäevaseks nähtuseks -- kolm peategelast tapetakse, lisaks veel 7-8 olulist tegelast. Martini kartmatus peategelasi tappa lisab juba niigi põnevale raamatule vürtsi.

Nagu eelmisteski osades on iga peatüki pealkirjaks selle tegelase nimi, kelle vaatenurgast me parajasti sündmusi näeme. Olen seda kirjutamisvõtet juba eelmistes arvustustes piisavalt siunanud. Nagu ennegi andsin ma ka nüüd alla tahtmisele lehekülgi pöörata, et näha, mis selle või teise tegelasega edasi juhtus. Martin suutis siiski siin erinevaid perspektiive paremini integreerida, eriti lõpupoole. Ainult kuninganna Daenerysi peatükid on täiesti iseseisvalt loetavad. Raamatu viimases kolmandikus oli Martini kirjutamisviis ka meeldivalt vahe ja terav, ta jättis muuhulgas välja liigsed ilutsevad kirjeldused (Martin armastab kirjeldada uhkeid riideid, relvi ja hobuseid).

Raamatu pealkiri, "A Storm of Swords", "Mõõkade Torm" niisiis, võib tekitada valesid lootusi. Suuri lahinguid siin pole kuigi vähemaid võitlusi ja duelle jätkub. Ainsad tõsised lahingud, need, mis Daenerys peab, ei toimu "laval". Küll on siin reetmisi, mõrvu ja poliitilisi mahhinatsioone kapaga. Ka maagia, õnneks siiski veel väljapeetult tagasihoidlik ja meeldivalt kõleda loomuga, muutub üha tähtsamaks. Vägivald ja seks on aga kraad kangemaks keeratud kui eelmistes osades (mis niigi polnud just eelkooliealistele moeldud). Minul näiteks ei õnnestunud lugemise ajal midagi süüa näksida (vajalik tegevus sellise tellise lugemisel), sest stseenid, kus näiteks üks peategelane veedab pikemalt aega, mahalõigatud käsi kaela seotud ja mädanemas, ajavad mul isu ära. Nii ka intsesti detailne kirjeldus. Martini kirjeldusoskus pole laita -- peale ilusate riiete oskab ta kirjeldada ka mäda, verd ja haisu. Osalt oli see hästi tehtud, ent osalt tundus mulle, et realismi asemel tahtis Martin hoopis shokeerida.

Martini tegelaskujud on endiselt huvitavad; paar tüütut peategelast saavad õnneks surma. Suures osas on tegelased hallid -- neis on nii head kui ka halba -- tõelisi "kangelasi" on vast ehk kaks. See on meeldiv, et keegi pole kindlalt hea ega halb. Kahjuks pole paljud tegelasist usutavad -- nad pole kujutatud inimestena vaid on lihtsalt kollektsioon erinevatest omadustest, mis aga loogiliselt eriti kokku ei klapi. Ka on vägagi läbipaistev millised tegelased on autori lemmikud. Nii mõnigi perspektiiv oleks võinud olemata olla, nt. paksu Samwell Tarly müttamised lumes, Lord Davose igavad peatükid, või siis lühendatud, nt. Starki peretütre Arya pidev põgenemine ühe paha juurest teise juurde (ok, Arya mulle siiski meeldib) ja ta venna Brani hulkumised ja unenäod.

Fantasy armastajatele soovitan seda raamatut küll, kuid alustada tuleks seeria algusest, sest ükski raamat pole iseseisev. Sarjas on kavatsetud kuus raamatut, pärast seda raamatut pidi süzhees tulema viieaastane vahe. Ongi hea, sarja lapstegelased (enamik peategelasi) tegutsesid pidevalt ebausutavuse piiripeal. Küsitavustest hoolimata on see täiesti loetav fantasy seeria, selle raamatu hindeks 4+.

Teksti loeti inglise keeles

"Jää ja Tule Laulu"siiamaani köige parem osa,kuigi ka eelmised olid puhast viite väärt.Martinil puudub igasugune kaastunne oma tegelaste vastu-paar kolm peategelast tapetakse lihtsalt ära,nende hulgas ka selliseid ,keda arvasin kuuenda osa löpuni vastu pidavat.Lisaks lugematu hulk körvaltegelasi.Sisu jätkab eelmisest kahest osast poolelijäänud syzhee kokkusölmimist-löpus kattuvad päris paljude tegelaste liinid.Troonist ilma jäänud Daenerys Targaryen kogub Idamaadel yha rohkem vöimu ja tema lohed kasvavad tasapisi.Westerosis käib ikkagi Viie Kuninga Söda,mis kyll tasapisi hääbumise märke ilmutab.Söjast näivad (algul)puhtana välja tulnud ainult Lannisterid,nende vaenlased on kas tapetud vöi niisama surma saanud.Lannisteride klanni juhi,Tywini,mahhinatsioonide tulemusena tapetakse nende pöhivaenlane Robb Stark ja luuakse uus liit Lannisteride,Tyrellide ja Dorne valitsejate Martellide vahel.Kuningatapja Jaime Lannister vabaneb vangikongist ja suundub Kings Landingu linna poole,saatjaks neiu Brienne Tarthist.Teel satub ta palgasödurite kätte ja jääb ilma yhest ysna olulisest kehaliikmest.Pealinnas plaanitakse suurt pulma sadistist kuningas Joffrey ja Margaery Tyrelli vahel.Samal ajal hakkavad Pöhjas metsikud höimud yha enam ja enam pead töstma,ohustades Myyri ja kogu Seitset Kuningriiki.Antakse ka ähmaseid vihjeid Pöhjas elutseva töelise Kurja kohta,kellest saab lähemalt teada alles viiendas osas.Löpp on ysnagi yllatav,nii mönedki peategelased lahkuvad Westerosist (et teadagi järgmises osas uuesti välja ilmuda).Kolmas osa seeriast oli siiamaani loetutest köige verisem,samas anti ka vihjeid saladusliku maagia kohta,mis Pöhjast Westerosi ohustab.Väga palju asju jäeti ka lahti seletamata-kahtlemata toimub seegi järgmistes osades.Kahjuks tuleb oodata 2002.aasta sygiseni.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arust vorbitakse sarju ainult rahateenimise eesmärgil.

Siia võiks punkti panna, sest kõik oluline on öeldud. Raamatut lugedes juhtus minuga see, mida autor teost kirjutades peaks iga hinna eest vältima -- ma tüdinesin ära. Asi ei ole raamatu haardes ja kompositsioonis, sest minule, vastupidi, meeldib teos just oma detailirohkuse ja erinevate tahkudega -- tundub hulga reaalsem, kui fantasy keskmiselt. Selles teoses ei juhtu suurt midagi. Tähendab, madin küll kogu aeg käib, ikka saab keegi surma ja veelkord pean autorit kiitma paljude asjade eest (mis on mu siiski pannud juba kolmanda osa lõpuni vastu pidama) -- veri, mäda, intsest -- nagu päris ;-) Ent sarja teisest ja kolmandast osast oleks kokku saanud ühe väga hea ja tiheda ca 600-lehelise raamatu, kui (kaks kolmandikku) vesirasva maha kraapida.

Ja nii ongi mu arvamus väga kahepalgeline -- tegemist on hea teosega, mille lugemist ma vähimatki ei kahetse, kuid edasi kavatsen sarja lugeda pensionipõlves, kui mul oma ajaga enam midagi mõistlikku peale hakata ei ole.

Teksti loeti inglise keeles

Sarja kolmanda osa alguseks on olukord Westerose mandri kodusõjas üsnagi fikseerunud ja tegevuse jätkudes laiemas starteegilises plaanis suurt midagi ei toimugi. Lannisterid kinnistavad oma võimu ja näib et suurt midagi seda ohustada ei saagi. Aga romaani lõpuks on kõik jälle nii lahtine kui üldse olla saab - juhtuda võib praktiliselt kõike. Ja üha selgusetumaks muutub ka küsimus, miks sõda üldse valla pääses, sest mõned esialgsed tõed seab autor nüüd kahtluse alla.

Ei saaks öelda, et kolmas osa oleks eelmistest süngem, halvem või parem. Minu meelest on kõik osad samal ülikvaliteetsel tasemel ja sarnased on ka nende tonaalsused. Kolmanda osa eripäraks on ehk selle mahukus ja siin hakkab ka juba paremini tööle nö kohaloleku fenomen. Kui esimestes osades lugeja veel avastas Westerose maailma, siis nüüd ta tunneb seda ja tunneb ka tegelasi. Veelgi enam - nüüd on lugeja jaoks läinud asi isiklikuks.

Kiita võiks selle sarja puhul nii mitmeid asju, et neid üksipulgi üles lugeda polegi mõtet. Ilmselgelt parim seni olemasolev fantasy-sari.

Teksti loeti inglise keeles

Ausalt öeldes ma uskusin, et sari kolmanda osaga lõpebki. Ei tea millest mul selline veendumus oli tekkinud. Igatahes jõudsin lugemise ajal korduvalt mõelda, et selle sarja suurim eelis Robert Jordani "Wheel Of Time`i" ees on ilmselt asjaolu, et sellest ei kujune niisugust lõpmatut omnibussi. Aga võta näpust. Paarsada lehekülge enne lõppu tekkisid kahtlused, kuna sündmustik ei paistnud sugugi mingi lõpplahenduse suunas koonduvat. Ja nii ongi. Kolmanda osa lõpuson Seitsme Kuningriigi saatus enam-vähem sama lahtine nagu osa alguseski. Kogu sündmustiku katalüsaatoriks olnud Jon Arryni mõrva saladus saab küll lahendatud, asi seegi.

Nelja panengi puht subjektiivselt selle tõttu , et minu arvates aitaks juba küll. Tahaks, et see saaga juba kord lõpeks ja saaksin lugejana edasi liikuda millegi uue juurde. Sisulise hääduse poolest on romaan kindlasti viite väärt.

Teksti loeti inglise keeles

Niisiis A Song of Ice and Fire saaga kolmas osa. Saaga jätkub oma tuntud headuses, samas tuleb ka palju üllatusi, tuleb juurde uusi tegelasi ja tapetakse maha vanu. Eks enamus ole juba eespool ka ära õeldud. Kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles

Martin on tagasi ja parem kui kunagi varem. Ehk siis pean nõustuma eelkirjutajatega ja ütlema, et tegu ON sarja kõige kõvema raamatuga. Vähemasti siiamaani. Mis kajastub ka hindes: 5+.

Kogu see seeria on nii põnev, et ma ei saa inimestest aru, kes kurjustavad ja sinuavad seda meest tellisemeistriks. Võib-olla ta ongi, aga nii väärt tellised võiks alati veelgi suuremad olla.

Nüüd kus ma olen ennast kolmest esimesest köitest läbi närinud pean ma tõdema ühte asja: mees on tõeline karakteritelooja. Kui näiteks Hobbi raamatutes on kõik karakterid ühesugused ja muutub sisuliselt ainult nende nimi, siis selle mehe tegelaskujud ei tule konveierilt. Iga tegelane räägib erinevalt, mõtleb erinevalt ja tegutseb erinevalt. Näiteks ma ei saanud esialgu aru, miks Arya jupid nii nõmedad on, kuni ma lõpuks taipasin -- need on kirjutatud 11 aastase plikatirtsu võtmes, kes tahab, et inimesed teda vanemana peaksid. Ehk siis naine ta veel pole, aga laps kah enam väga mitte. Mõnus on ka see, et kui sa loed Jaime ja Tyrioni vastavaid lõike, siis hakkad mingil hetkel märkama, et nad on vennad ka rohkem, kui nime poolest: mõlemad on näiteks sarkastilised killuviskajad.

Siiski lisaks ma omalt poolt juurde, et mis jutt siin käis reetmisest ja julmast maailmast. Minu arvates on kõik normaalne -- lõpuks ometi ei kirjutata juttu nii, et võtad inimesed 21 sajandi tänavalt, pistad neile mõõgad pihku ja sutskad nad siis oma stooris nn "keskaega". Naeruväärne, aga enamus kirjanike just nii teevadki ja ei ole suutnud edasi anda ajastutruud mõtlemist. Kuningad ei ole mingid veidra plekkmütsiga mehed suurtel toolidel, vaid eelkõige ikkagi poliitikud. Ja poliitika kohta olgu öeldud, et see on nagu vorstivalmistamine: lõpp-produkti tahad saada küll, aga tegemise juures olemine ei pruugi mitte kõigile meeldida. Maha tapeti need tegelased, kes ise selles süüdi olid ja ei suutnud oma rolli ühiskonnas piisava tõsidusega võtta. Idealistidele ei ole poliitikas lihtsalt kohta. Samuti lollpeadele ja hulludele.

Personaalselt meeldis mulle kõige rohkem Jaime, Tyrioni ja Joni lõigud. Huvitav ongi see, et suhteliselt negatiivse iseloomuga tegelased on suudetud inimlikul tasemel üsna sümpaatseteks teha. Näiteks lõpu poole hakkasin ma Jaimele ja Koerale päris kõvasti kaasa elama, kuna sa hakkad lõpuks taipama, et see, mida mõnedes raamatutes esitakase kui lihtsalt kurjust, on siin midagi, mida inimesed teevad, kuna nad on lihtsalt sunnitud nii toimima ühel või teisel põhjusel. Sest väga halvad nagu ka väga head ei kipu sellises maailmas kus sul liitlasi pole väga kaua elama.

Teksti loeti inglise keeles

Lugesin siin eelmisi arvustusi ja suutsin ainult pead vangutada, et miks sellistest hinnetest hoolimata nõnda negatiivselt, kuni jõudsin pronto arvustuseni, millega ka enamuses nõustun. Kuna sellega aga on mul sõnad suust võetud, pole ka midagi erilist lisada, peale selle, et pean Martinit tõesti parimaks fantasy kirjanikuks, keda lugenud olen. Kohati lugedes tabasin end küll mõttelt, et kas see on nüüd äkki lihtsalt venitamise eesmärgil kirjutatud, kuid seda peab ütlema, et kui isegi on venitamise eesmärgil kirjutatud siis Martin oskab isegi kaasahaaravalt venitada. Jordaniga teda liigselt võrdlema kah ei kipuks, kuna Jordan on mulle alati tundunud nooremale eale, kuna tema kirjutamisstiil on küll täis maagiat ja võitlusi jms, kuid sellest hoolimata on tal kindlad positiivsed karakterid ning kui kellelgi lüüaksegi pea maha, siis ilusti tsenseeritult. Ning kui rääkida igavatest kohtadest, siis terves Martini sarjas on neid vähem kui ühes Jordani tellises.

Suureks vaheks neil on ka see, et kui toimub mingi sündmus ja on valida, et kas kirjeldada seda kohe pikalt ja laialt või kirjeldada seda hiljem kui minevikus toimunut kellegi silme läbi, siis Martin valib tihti just selle teise variandi, mis põhimõtteliselt lõikab küll ära osa võimalikust põnevusest, mida võiks selle peatükiga tekitada, kuid samas edendab storyt ka kiiremini, mis on asi, milleks Jordan ei ole sinnamaani, kus ma tema lugemisega olen, just eriti võimeline olnud. See aga venitab lugu kohutavalt ning võimaldab kirjanikul lasta liugu oma vandel juhtumistel, selle asemel, et midagi uut välja mõelda.

Martinit liigutab realismi lähedusse ka muidugi see, et ta on suhteliselt ettearvamatu. On küll aru saada, kes talle meeldivad ja millistele tegelastele ta isegi suti õnne raatsib anda, kuid kui ikka Koljat ja Taavet võitlema hakkavad siis ei saa kunagi kindel olla, et Taavet sellest ka õnnelikult välja tuleb, nagu muidu ikka kombeks on.Tema ma-ei-tea-mitmendaks suureks plussiks on kindlasti ka tema hallid karakterid, keda on siin kiidetud juba mitu korda, ka selles arvustuses, millega ennast nõustuma vannutasin, kuid siiski on need sedavõrd tähtsad omapära tekitajad, et on väärt lausa järjekordset märkimist ja kiitmist. Kui enamikes raamatutes on see kuri ja hea pool enamasti suht kindlalt defineeritud, siis kuidas defineerida seda kindlat kurjust, kui jutustada mõlema poole tegelastest ning näidata, et nad tegutsevad vaid vastavalt olukorrale? Lisaks sellele pean tema omapärast kirjutamisviisi üheks tema huvitavamaks küljest (ning mitte vaid kui suure põnevuse tekitajana), mis annab raamatu lugemiseks põhjust kasvõi vaid selles küljest, et tunda seda originaalset jutustamisstiili. Selle kallal vinguda saaks vaid sutikese ning sedagi sellega, et kohati tundub nagu ei süveneks eriti mõnda karakterisse tema peatüki ajal ning annab peatükile vastava karakteri tunnetuse läbi vaid mõnede sisemonoloogide.

Ning suure teate kohta lõpus ütleks seda, et enam ei mäletanudki, et tolle venna surm nõnda tähtis oli olnud, mis omakorda miskit tähendama peaks. Et kas siis halb mälu või tõesti on see sõda mõttetu, kuid teisest küljest on iga sõda mõttetu, nii et vastus on suht kerge.

Teksti loeti inglise keeles

Tegelikult olen ma nördinud.

Nõustun nendega, kes ütlevad, et tegemist on väga kvaliteetselt kirjutatud raamatuga. Ütlen seda ka eelnevate osade kohta.

Aga miskipärast tundub mulle, et see on niisugune tehniline kvaliteet. Miskipärast tundub nagu olekski kirjaniku eesmärk iseenesest kirjutada hästi pikk ja hästi põhjalik lugu. Minu hinnangul see aga ei ole iseenesest veel "selle headuse" tunnus, mis teeb raamatust tõeliselt hea raamatu.

Vägisi ja ülekohtuselt tekkib lugedes selline seebiooperi tunne. Stiilis vaprad ja ilusad - pole vahet kas on aasta 1995 või 2005, kui keerad teleka lahti, siis on ikka samad vanad jamad...

Ilmselt ei saa ma sellest raamatust (sarjast) lihtsalt aru.
Teksti loeti eesti keeles

Jääb üle vaid eelarvustajatega nõustuda-väga hea raamat väga heas sarjas. Üldiselt jagan seda arvamust, et üht sarja raamatut ei saagi nagu teistega võrreldes esile tõsta-kõik nad moodustavad ühtse terviku.
Teksti loeti eesti keeles

See on siis senimaani (ja hirmsasti kardan, et nii jääbki) selle sarja tippteos. Et nii eripaganama paks raamat saab lugedes niimoodi siuh ja niuh! pihust läbi libiseda, enne ise kogemist nagu ei usukski. Isegi Arya peatükid on täitsa head.
Teksti loeti inglise keeles
x
Katariina Roosipuu
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Sattusin sarja tuttavate juures sirvima, seetõttu ei pretendeerigi süvitsi läbilugenu sügavamale arusaamisele. Teisest küljest ei eelda keegi, et sa mädamuna tuvastamiseks oled selle ikka lõpuni ära söönud...

See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.

Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.

Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav on mulle lapsest saadik - oma lugudega tõelist lusti pakkunud, alates juba ammustest Algernoni aegadest. Ta kirjutab andekalt, vaimukalt, mõnuga ja mõnusat teksti. Ma olen üsna tihti sunnitud teiste autorite raamatuid (krimi)nulliliste narratiivide tõttu diagonaalis lappama, sest tekstil puudub muu tarbimisväärtus kui küsitav uudishimu teada saada, et kes siis seekord tappis, aga Maniakkide Tänavat lugeda on mõnus. Iga lehekülg on mõnus. Mingi ühine võnkesagedus vist. Keegi kunagi ütles, et ta tekstid sobivad teatud haige huumorimeele olemasolul - olen nõus, aga sõnad "teatud haige" jätaks välja. Ta tekstid sobivad huumorimeele olemasolul.

Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.

Teksti loeti eesti keeles

Mul oli selle teksti lugemisega raskusi. Ülal on teistest puudustest juba räägitud, lisaksin veel mõned mured dateeringuga.

Kartul ja nõiaprotsess ei sobi kokku.

Metsas oli kartuliauk. Kartulid hakkasid Eestis laiemalt levima 19nda sajandi esimesel poolel. Küll aga toimusid Eestis surmavad nõiaprotsessid 16nda sajandi lõpust 17nda lõpuni. Omakohtujuhtumeid võis ju toimuda veel pisut hiljemgi, kuid kartulisöömise sajandil oleks tegemist ikka juba silmatorkavalt ebatavalise teoga.

Ühe musi pärast lahutama?

Abielumees nägi, kuidas ta naine teist musitab ja hakkas kohe lahutusest mõtlema. Natuke raske uskuda, et neil loo võimalikel perioodidel, eriti sellel varasemal, lahutus nii kergesti lihtsa talumehe pähe kargas. Tõenäolisem olnuks naisele aru pähe panemine hoopis maisemal viisil. Lahutus oli tol ajal midagi hoopis drakoonilisemat kui praegu ja rohkem nagu rikkamate inimeste asi. See, et lahutusmõte ühe lihtrahva liikme pähe nii kergesti kargas, tooks loo veel sajandi jagu ettepoole, aga siis muutuks lisaks nõia hukkamisele suhteliselt võimatuks juba ka mõisateole minek - vajalike institutsioonide akuutse puudulikkuse tõttu.

Tegelaste mõtlemine ja käitumine tõesti ei veennud. Näiteks on mul tõsine kahtlus, et selleks, et üks tolle(misiganes)aegne töödega koormatud talumees niiviisi kogu aeg armastusest ja oma naise hingeelust räägiks, peaks ta sööma midagi hoopis muud kui kartulit.

Teksti loeti eesti keeles

Oh helduke. Kohati, jah, oli toredaid ja eredaid ja stampidest väljajäävaid hetki. Ja zhanristandarditest irduvaid üsnagi inimesemoodi tegelasi. Triinuga täiesti nõus, et Erlein ja hertsog S. (sic!) olid ühed usutavamad, seda kenasti ühisel esikohal koos proua haaremiesileediga. Aga kõik see üldiseltvalitsev õilsus, üllus ja auusus olid nii ülevõlli, et ajasid mu pisikese pea plahvatama. Nojah, Robin Hood ja kolm musketäri olid ju omal ajal toredad küll, aga mulle tagasihoidlikult tundub, et inimeste motivatsioon on tegelikkuses võrratult maisem ja mitmekihilisem. Või siis on see lihtsalt mingi isikliku küündimatuse häda, et ma usuks pahelisemaid ja enesekesksemaid kombinatsioone võrratult rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis tekitab tohutult nii sisulisi kui vormilisi küsimusi...

Miks on peategelase motivatsioon nii pealiskaudne, heitlik ja ebausutav? Miks tekivad surematud sõprussidemed ühe päevaga? Miks on "elutargad" ja "kavalad" tegelased oma käitumiselt lihtsameelsed külalollid, kes lihtsalt usuvadki kõike, mida neile räägitakse? Miks ei ole kuningal, kelle riiki vallutatakse, aega sõjaväge valmis seada, sest "tal on laulatusega nii palju tegemist?" Miks enamus tegelasi käitub lapsikult ja papist tehtud motiivide alusel?

Miks kasutavad iidsed druiidid süües lauahõbedat ja portselantaldrikuid!? Miks küpsetavad druiidid ROSINAkukleid? Miks ähvardab muistse Inglismaa bardi halva esinemise korral justnimelt TOMATITEGA pildumine?

Autori lollustele sekundeerivad tõlkija lapsused: miks muistsete druiidide hulgas on "dissidendid" mässajate asemel? Miks vesi tundub noorele druiidile värskendava "dushina"? Miks on gaeli sõjaväes "soldatid"?! Miks kirjeldatakse Stonehenge´i kui "kokkukorjatud kive"? Miks toimub valdav osa tegevusest "kauges ja iidses" enneminevikus? Miks ajavad otse kannul tormavate pahalaste eest tuhatnelja põgeneda soovivad kangelased oma hobused TRAAVIMA?! Ja needsamad hobused traavivad nii, et vahtu lendab... ohjah. Ja mul on endiselt kahju tõlkijatest, kellele kirjastuste tähtajad ja palgatingimused ilmselt lihtsalt ei anna võimalust hästi tõlkida.

Lisaks jaburale tõlkele on nende portselantaldrikute ja tomatite pealt näha, et autor ei ole vaevunud oma raamatu iidse Inglismaa maailmasse üldse süvenema, mis on juba tõeliselt häiriv. Ka jäävad ta sügavmõttelisuse püüdlused väga abituks. Enamus kirjeldusi/hinnanguid on lihtsalt alusetud ja ebausutavad. Kui peategelane ütleb midagi väga elementaarset, näiteks, et: "Kui pahad meile igale poole järgi tulevad, siis peame kasutama mingit sellist teed, mida nemad kasutada ei saa.", siis jäävad vana tark druiid ja vana kogenud sõjamees-jäljekütt ja väga nutikas bard rabatult seisma, sest "tüdruku mõtted muutusid iga päevaga üha hämmastavamateks, sügavamateks ja sisukamateks". Halloo?! Mis selles ütluses hämmastavat oli? Kobe kolmeaastase tase. Eriti naeruväärsed on diplomaatilised läbirääkimised, kus primitiivset väitlust saadavad autori kommentaarid, kui äärmiselt osavat ja salakavalt mõjutusvõtet osapool parajasti tarvitab. Kuningas on alasti! Kolmandaks uhavad tegelaste motiivid ühest äärmusest teise sama pisikese lõigu jooksul, mis on eelkõige lihtsalt puberteetlik, rääkimata sellest, et see on tõeliselt ebausutav. Kenasti parimate stampide järgi kokkukogutud seltskond seikleb seiklemise pärast ja nende vastastikune ja päevapealt algav usaldus ja südamesõprus on samavõrd usutavad kui surematu filmi "Dungeons and dragons" stseen, kus uue tegelase teinud maag liitub seltskonnaga: "You seem trustworthy! Join us!". Ja lõik, kus ülemdruiid, kes on pidevalt käitunud täieliku kaabakana, ütleb oma arhivaarile, et: "Tegelikult ma ei ole paha, vaata, ma tegin kõiki neid asju sellepärast, et ma tahan kõigile hoopis head." Arhivaar ajab silmad punni ja on rabatud sellest, kui hea ja suur ja üllas ülemdruiid on. Või noh, sisuliselt sama, aga mahuliselt umbes pool lehekülge pikem stseen.

Ausalt, ma lugesin raamatu poole peale lihtsalt masohhismist, siis enam ei viitsinud.Mul on kahju isegi sellest soodushinnast, mille uudishimust eesti keelde tõlgitud triloogia vastu välja käisin. Halb raamat, halb. Ärge ostke.

Teksti loeti eesti keeles

Parim raamat (triloogia), mis sel aastal loetud. Vaevalt, et aasta lõpp ses suhtes olulisi muutusi toob. Õnneks on Abercrombie triloogia Talina suuremates raamatupoodides (Kristiine Apollos, Viru Rahva Raamatus ja ... vist nägin Viru tänava Apollos ka) olemas. Kes naudib George R. Martini raamatuid ja kes The First Law puhul kahtleb, kas osta, ärgu kahelgu. Autoritel on päris mitmeid sarnaseid jooni, aga praegu tundub mulle, et Abercrombie kirjutab paremini. Võibolla värskemalt, küünilisemalt, jõhkramalt. Kuigi võibolla mitte ehk nii värviliselt ja detailirohkelt? Igatahes... igatahes!
Teksti loeti inglise keeles

Kusjuures mulle tundub, et vanamutike pani ime-esemeid kaminasimsile sellepärast, et see oli tema roll (sest ta sai isegi aru, et kui ta oleks igavese elu õuna hammustanud, oleks noor tüdruk + noor ja ilus Galahad tekitanud teistsuguse olukorra) ja Gaiman on piisavalt kiiksuga, et seda niiviisi näha. Mother, maiden, crone jne jms. Minu jaoks oli see lihtsalt vanamutikese viis öelda, et tema on valinud pealtvaataja rolli.
Teksti loeti inglise keeles