Kasutajainfo

V. Fadin

Teosed

· George R. R. Martin ·

A Storm of Swords

(romaan aastast 2000)

eesti keeles: «Mõõkade maru»
Tallinn «Varrak» 2010 (F-sari) [1. köide]
Tallinn «Varrak» 2011 (F-sari) [2. köide]

Sarjad:
Sisukord:
Hinne
Hindajaid
10
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.643
Arvustused (14)

Martini massiivse fantasy seeria "The Song of Ice and Fire" kolmas raamat on hirmuäratavalt paks (ligi tuhat lehekülge) ent õnneks ka seni parim osa. Martini maailm tumeneb pidevalt, valitsevad hirm, äng ja sõda, talve pimedus, külm ja varjud on tulekul. Julmus ja reetmine võidutsevad. Surm on muutunud igapäevaseks nähtuseks -- kolm peategelast tapetakse, lisaks veel 7-8 olulist tegelast. Martini kartmatus peategelasi tappa lisab juba niigi põnevale raamatule vürtsi.

Nagu eelmisteski osades on iga peatüki pealkirjaks selle tegelase nimi, kelle vaatenurgast me parajasti sündmusi näeme. Olen seda kirjutamisvõtet juba eelmistes arvustustes piisavalt siunanud. Nagu ennegi andsin ma ka nüüd alla tahtmisele lehekülgi pöörata, et näha, mis selle või teise tegelasega edasi juhtus. Martin suutis siiski siin erinevaid perspektiive paremini integreerida, eriti lõpupoole. Ainult kuninganna Daenerysi peatükid on täiesti iseseisvalt loetavad. Raamatu viimases kolmandikus oli Martini kirjutamisviis ka meeldivalt vahe ja terav, ta jättis muuhulgas välja liigsed ilutsevad kirjeldused (Martin armastab kirjeldada uhkeid riideid, relvi ja hobuseid).

Raamatu pealkiri, "A Storm of Swords", "Mõõkade Torm" niisiis, võib tekitada valesid lootusi. Suuri lahinguid siin pole kuigi vähemaid võitlusi ja duelle jätkub. Ainsad tõsised lahingud, need, mis Daenerys peab, ei toimu "laval". Küll on siin reetmisi, mõrvu ja poliitilisi mahhinatsioone kapaga. Ka maagia, õnneks siiski veel väljapeetult tagasihoidlik ja meeldivalt kõleda loomuga, muutub üha tähtsamaks. Vägivald ja seks on aga kraad kangemaks keeratud kui eelmistes osades (mis niigi polnud just eelkooliealistele moeldud). Minul näiteks ei õnnestunud lugemise ajal midagi süüa näksida (vajalik tegevus sellise tellise lugemisel), sest stseenid, kus näiteks üks peategelane veedab pikemalt aega, mahalõigatud käsi kaela seotud ja mädanemas, ajavad mul isu ära. Nii ka intsesti detailne kirjeldus. Martini kirjeldusoskus pole laita -- peale ilusate riiete oskab ta kirjeldada ka mäda, verd ja haisu. Osalt oli see hästi tehtud, ent osalt tundus mulle, et realismi asemel tahtis Martin hoopis shokeerida.

Martini tegelaskujud on endiselt huvitavad; paar tüütut peategelast saavad õnneks surma. Suures osas on tegelased hallid -- neis on nii head kui ka halba -- tõelisi "kangelasi" on vast ehk kaks. See on meeldiv, et keegi pole kindlalt hea ega halb. Kahjuks pole paljud tegelasist usutavad -- nad pole kujutatud inimestena vaid on lihtsalt kollektsioon erinevatest omadustest, mis aga loogiliselt eriti kokku ei klapi. Ka on vägagi läbipaistev millised tegelased on autori lemmikud. Nii mõnigi perspektiiv oleks võinud olemata olla, nt. paksu Samwell Tarly müttamised lumes, Lord Davose igavad peatükid, või siis lühendatud, nt. Starki peretütre Arya pidev põgenemine ühe paha juurest teise juurde (ok, Arya mulle siiski meeldib) ja ta venna Brani hulkumised ja unenäod.

Fantasy armastajatele soovitan seda raamatut küll, kuid alustada tuleks seeria algusest, sest ükski raamat pole iseseisev. Sarjas on kavatsetud kuus raamatut, pärast seda raamatut pidi süzhees tulema viieaastane vahe. Ongi hea, sarja lapstegelased (enamik peategelasi) tegutsesid pidevalt ebausutavuse piiripeal. Küsitavustest hoolimata on see täiesti loetav fantasy seeria, selle raamatu hindeks 4+.

Teksti loeti inglise keeles

"Jää ja Tule Laulu"siiamaani köige parem osa,kuigi ka eelmised olid puhast viite väärt.Martinil puudub igasugune kaastunne oma tegelaste vastu-paar kolm peategelast tapetakse lihtsalt ära,nende hulgas ka selliseid ,keda arvasin kuuenda osa löpuni vastu pidavat.Lisaks lugematu hulk körvaltegelasi.Sisu jätkab eelmisest kahest osast poolelijäänud syzhee kokkusölmimist-löpus kattuvad päris paljude tegelaste liinid.Troonist ilma jäänud Daenerys Targaryen kogub Idamaadel yha rohkem vöimu ja tema lohed kasvavad tasapisi.Westerosis käib ikkagi Viie Kuninga Söda,mis kyll tasapisi hääbumise märke ilmutab.Söjast näivad (algul)puhtana välja tulnud ainult Lannisterid,nende vaenlased on kas tapetud vöi niisama surma saanud.Lannisteride klanni juhi,Tywini,mahhinatsioonide tulemusena tapetakse nende pöhivaenlane Robb Stark ja luuakse uus liit Lannisteride,Tyrellide ja Dorne valitsejate Martellide vahel.Kuningatapja Jaime Lannister vabaneb vangikongist ja suundub Kings Landingu linna poole,saatjaks neiu Brienne Tarthist.Teel satub ta palgasödurite kätte ja jääb ilma yhest ysna olulisest kehaliikmest.Pealinnas plaanitakse suurt pulma sadistist kuningas Joffrey ja Margaery Tyrelli vahel.Samal ajal hakkavad Pöhjas metsikud höimud yha enam ja enam pead töstma,ohustades Myyri ja kogu Seitset Kuningriiki.Antakse ka ähmaseid vihjeid Pöhjas elutseva töelise Kurja kohta,kellest saab lähemalt teada alles viiendas osas.Löpp on ysnagi yllatav,nii mönedki peategelased lahkuvad Westerosist (et teadagi järgmises osas uuesti välja ilmuda).Kolmas osa seeriast oli siiamaani loetutest köige verisem,samas anti ka vihjeid saladusliku maagia kohta,mis Pöhjast Westerosi ohustab.Väga palju asju jäeti ka lahti seletamata-kahtlemata toimub seegi järgmistes osades.Kahjuks tuleb oodata 2002.aasta sygiseni.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arust vorbitakse sarju ainult rahateenimise eesmärgil.

Siia võiks punkti panna, sest kõik oluline on öeldud. Raamatut lugedes juhtus minuga see, mida autor teost kirjutades peaks iga hinna eest vältima -- ma tüdinesin ära. Asi ei ole raamatu haardes ja kompositsioonis, sest minule, vastupidi, meeldib teos just oma detailirohkuse ja erinevate tahkudega -- tundub hulga reaalsem, kui fantasy keskmiselt. Selles teoses ei juhtu suurt midagi. Tähendab, madin küll kogu aeg käib, ikka saab keegi surma ja veelkord pean autorit kiitma paljude asjade eest (mis on mu siiski pannud juba kolmanda osa lõpuni vastu pidama) -- veri, mäda, intsest -- nagu päris ;-) Ent sarja teisest ja kolmandast osast oleks kokku saanud ühe väga hea ja tiheda ca 600-lehelise raamatu, kui (kaks kolmandikku) vesirasva maha kraapida.

Ja nii ongi mu arvamus väga kahepalgeline -- tegemist on hea teosega, mille lugemist ma vähimatki ei kahetse, kuid edasi kavatsen sarja lugeda pensionipõlves, kui mul oma ajaga enam midagi mõistlikku peale hakata ei ole.

Teksti loeti inglise keeles

Sarja kolmanda osa alguseks on olukord Westerose mandri kodusõjas üsnagi fikseerunud ja tegevuse jätkudes laiemas starteegilises plaanis suurt midagi ei toimugi. Lannisterid kinnistavad oma võimu ja näib et suurt midagi seda ohustada ei saagi. Aga romaani lõpuks on kõik jälle nii lahtine kui üldse olla saab - juhtuda võib praktiliselt kõike. Ja üha selgusetumaks muutub ka küsimus, miks sõda üldse valla pääses, sest mõned esialgsed tõed seab autor nüüd kahtluse alla.

Ei saaks öelda, et kolmas osa oleks eelmistest süngem, halvem või parem. Minu meelest on kõik osad samal ülikvaliteetsel tasemel ja sarnased on ka nende tonaalsused. Kolmanda osa eripäraks on ehk selle mahukus ja siin hakkab ka juba paremini tööle nö kohaloleku fenomen. Kui esimestes osades lugeja veel avastas Westerose maailma, siis nüüd ta tunneb seda ja tunneb ka tegelasi. Veelgi enam - nüüd on lugeja jaoks läinud asi isiklikuks.

Kiita võiks selle sarja puhul nii mitmeid asju, et neid üksipulgi üles lugeda polegi mõtet. Ilmselgelt parim seni olemasolev fantasy-sari.

Teksti loeti inglise keeles

Ausalt öeldes ma uskusin, et sari kolmanda osaga lõpebki. Ei tea millest mul selline veendumus oli tekkinud. Igatahes jõudsin lugemise ajal korduvalt mõelda, et selle sarja suurim eelis Robert Jordani "Wheel Of Time`i" ees on ilmselt asjaolu, et sellest ei kujune niisugust lõpmatut omnibussi. Aga võta näpust. Paarsada lehekülge enne lõppu tekkisid kahtlused, kuna sündmustik ei paistnud sugugi mingi lõpplahenduse suunas koonduvat. Ja nii ongi. Kolmanda osa lõpuson Seitsme Kuningriigi saatus enam-vähem sama lahtine nagu osa alguseski. Kogu sündmustiku katalüsaatoriks olnud Jon Arryni mõrva saladus saab küll lahendatud, asi seegi.

Nelja panengi puht subjektiivselt selle tõttu , et minu arvates aitaks juba küll. Tahaks, et see saaga juba kord lõpeks ja saaksin lugejana edasi liikuda millegi uue juurde. Sisulise hääduse poolest on romaan kindlasti viite väärt.

Teksti loeti inglise keeles

Niisiis A Song of Ice and Fire saaga kolmas osa. Saaga jätkub oma tuntud headuses, samas tuleb ka palju üllatusi, tuleb juurde uusi tegelasi ja tapetakse maha vanu. Eks enamus ole juba eespool ka ära õeldud. Kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles

Martin on tagasi ja parem kui kunagi varem. Ehk siis pean nõustuma eelkirjutajatega ja ütlema, et tegu ON sarja kõige kõvema raamatuga. Vähemasti siiamaani. Mis kajastub ka hindes: 5+.

Kogu see seeria on nii põnev, et ma ei saa inimestest aru, kes kurjustavad ja sinuavad seda meest tellisemeistriks. Võib-olla ta ongi, aga nii väärt tellised võiks alati veelgi suuremad olla.

Nüüd kus ma olen ennast kolmest esimesest köitest läbi närinud pean ma tõdema ühte asja: mees on tõeline karakteritelooja. Kui näiteks Hobbi raamatutes on kõik karakterid ühesugused ja muutub sisuliselt ainult nende nimi, siis selle mehe tegelaskujud ei tule konveierilt. Iga tegelane räägib erinevalt, mõtleb erinevalt ja tegutseb erinevalt. Näiteks ma ei saanud esialgu aru, miks Arya jupid nii nõmedad on, kuni ma lõpuks taipasin -- need on kirjutatud 11 aastase plikatirtsu võtmes, kes tahab, et inimesed teda vanemana peaksid. Ehk siis naine ta veel pole, aga laps kah enam väga mitte. Mõnus on ka see, et kui sa loed Jaime ja Tyrioni vastavaid lõike, siis hakkad mingil hetkel märkama, et nad on vennad ka rohkem, kui nime poolest: mõlemad on näiteks sarkastilised killuviskajad.

Siiski lisaks ma omalt poolt juurde, et mis jutt siin käis reetmisest ja julmast maailmast. Minu arvates on kõik normaalne -- lõpuks ometi ei kirjutata juttu nii, et võtad inimesed 21 sajandi tänavalt, pistad neile mõõgad pihku ja sutskad nad siis oma stooris nn "keskaega". Naeruväärne, aga enamus kirjanike just nii teevadki ja ei ole suutnud edasi anda ajastutruud mõtlemist. Kuningad ei ole mingid veidra plekkmütsiga mehed suurtel toolidel, vaid eelkõige ikkagi poliitikud. Ja poliitika kohta olgu öeldud, et see on nagu vorstivalmistamine: lõpp-produkti tahad saada küll, aga tegemise juures olemine ei pruugi mitte kõigile meeldida. Maha tapeti need tegelased, kes ise selles süüdi olid ja ei suutnud oma rolli ühiskonnas piisava tõsidusega võtta. Idealistidele ei ole poliitikas lihtsalt kohta. Samuti lollpeadele ja hulludele.

Personaalselt meeldis mulle kõige rohkem Jaime, Tyrioni ja Joni lõigud. Huvitav ongi see, et suhteliselt negatiivse iseloomuga tegelased on suudetud inimlikul tasemel üsna sümpaatseteks teha. Näiteks lõpu poole hakkasin ma Jaimele ja Koerale päris kõvasti kaasa elama, kuna sa hakkad lõpuks taipama, et see, mida mõnedes raamatutes esitakase kui lihtsalt kurjust, on siin midagi, mida inimesed teevad, kuna nad on lihtsalt sunnitud nii toimima ühel või teisel põhjusel. Sest väga halvad nagu ka väga head ei kipu sellises maailmas kus sul liitlasi pole väga kaua elama.

Teksti loeti inglise keeles

Lugesin siin eelmisi arvustusi ja suutsin ainult pead vangutada, et miks sellistest hinnetest hoolimata nõnda negatiivselt, kuni jõudsin pronto arvustuseni, millega ka enamuses nõustun. Kuna sellega aga on mul sõnad suust võetud, pole ka midagi erilist lisada, peale selle, et pean Martinit tõesti parimaks fantasy kirjanikuks, keda lugenud olen. Kohati lugedes tabasin end küll mõttelt, et kas see on nüüd äkki lihtsalt venitamise eesmärgil kirjutatud, kuid seda peab ütlema, et kui isegi on venitamise eesmärgil kirjutatud siis Martin oskab isegi kaasahaaravalt venitada. Jordaniga teda liigselt võrdlema kah ei kipuks, kuna Jordan on mulle alati tundunud nooremale eale, kuna tema kirjutamisstiil on küll täis maagiat ja võitlusi jms, kuid sellest hoolimata on tal kindlad positiivsed karakterid ning kui kellelgi lüüaksegi pea maha, siis ilusti tsenseeritult. Ning kui rääkida igavatest kohtadest, siis terves Martini sarjas on neid vähem kui ühes Jordani tellises.

Suureks vaheks neil on ka see, et kui toimub mingi sündmus ja on valida, et kas kirjeldada seda kohe pikalt ja laialt või kirjeldada seda hiljem kui minevikus toimunut kellegi silme läbi, siis Martin valib tihti just selle teise variandi, mis põhimõtteliselt lõikab küll ära osa võimalikust põnevusest, mida võiks selle peatükiga tekitada, kuid samas edendab storyt ka kiiremini, mis on asi, milleks Jordan ei ole sinnamaani, kus ma tema lugemisega olen, just eriti võimeline olnud. See aga venitab lugu kohutavalt ning võimaldab kirjanikul lasta liugu oma vandel juhtumistel, selle asemel, et midagi uut välja mõelda.

Martinit liigutab realismi lähedusse ka muidugi see, et ta on suhteliselt ettearvamatu. On küll aru saada, kes talle meeldivad ja millistele tegelastele ta isegi suti õnne raatsib anda, kuid kui ikka Koljat ja Taavet võitlema hakkavad siis ei saa kunagi kindel olla, et Taavet sellest ka õnnelikult välja tuleb, nagu muidu ikka kombeks on.Tema ma-ei-tea-mitmendaks suureks plussiks on kindlasti ka tema hallid karakterid, keda on siin kiidetud juba mitu korda, ka selles arvustuses, millega ennast nõustuma vannutasin, kuid siiski on need sedavõrd tähtsad omapära tekitajad, et on väärt lausa järjekordset märkimist ja kiitmist. Kui enamikes raamatutes on see kuri ja hea pool enamasti suht kindlalt defineeritud, siis kuidas defineerida seda kindlat kurjust, kui jutustada mõlema poole tegelastest ning näidata, et nad tegutsevad vaid vastavalt olukorrale? Lisaks sellele pean tema omapärast kirjutamisviisi üheks tema huvitavamaks küljest (ning mitte vaid kui suure põnevuse tekitajana), mis annab raamatu lugemiseks põhjust kasvõi vaid selles küljest, et tunda seda originaalset jutustamisstiili. Selle kallal vinguda saaks vaid sutikese ning sedagi sellega, et kohati tundub nagu ei süveneks eriti mõnda karakterisse tema peatüki ajal ning annab peatükile vastava karakteri tunnetuse läbi vaid mõnede sisemonoloogide.

Ning suure teate kohta lõpus ütleks seda, et enam ei mäletanudki, et tolle venna surm nõnda tähtis oli olnud, mis omakorda miskit tähendama peaks. Et kas siis halb mälu või tõesti on see sõda mõttetu, kuid teisest küljest on iga sõda mõttetu, nii et vastus on suht kerge.

Teksti loeti inglise keeles

Tegelikult olen ma nördinud.

Nõustun nendega, kes ütlevad, et tegemist on väga kvaliteetselt kirjutatud raamatuga. Ütlen seda ka eelnevate osade kohta.

Aga miskipärast tundub mulle, et see on niisugune tehniline kvaliteet. Miskipärast tundub nagu olekski kirjaniku eesmärk iseenesest kirjutada hästi pikk ja hästi põhjalik lugu. Minu hinnangul see aga ei ole iseenesest veel "selle headuse" tunnus, mis teeb raamatust tõeliselt hea raamatu.

Vägisi ja ülekohtuselt tekkib lugedes selline seebiooperi tunne. Stiilis vaprad ja ilusad - pole vahet kas on aasta 1995 või 2005, kui keerad teleka lahti, siis on ikka samad vanad jamad...

Ilmselt ei saa ma sellest raamatust (sarjast) lihtsalt aru.
Teksti loeti eesti keeles

Jääb üle vaid eelarvustajatega nõustuda-väga hea raamat väga heas sarjas. Üldiselt jagan seda arvamust, et üht sarja raamatut ei saagi nagu teistega võrreldes esile tõsta-kõik nad moodustavad ühtse terviku.
Teksti loeti eesti keeles

See on siis senimaani (ja hirmsasti kardan, et nii jääbki) selle sarja tippteos. Et nii eripaganama paks raamat saab lugedes niimoodi siuh ja niuh! pihust läbi libiseda, enne ise kogemist nagu ei usukski. Isegi Arya peatükid on täitsa head.
Teksti loeti inglise keeles
x
Indrek Hargla
1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

 

Kogemus ütleb, et jutuvõistluse antoloogiate lugemist tuleb alustada tagant ettepoole, kasvõi sellepärast, et kui raamat pooleli jääb, ei jää sa millestki olulisest ilma. “Apollo 18” on kompetentne ulmejutt ja kahtlemata kirjandus ja eristub suuremast osast Eesti ulmelühiproosast kahe asja pärast – kirja on on pandud oluline ja loobutud looduskirjeldusest ja  sõnavahust ning see ei sisalda lamisevaid tühja lobaga täidetud dialooge. Selles jutus ei ole peaaegu ühtegi lootusetult saamatut lauset. Natuke vaieldav on see arvutilogi kasutamine – hästi, sellest joonistub lõpuks puänt – aga üldiselt on selliste ilukulinate lisamine teksti algaja tunnus ja pigem lugemist pärssiv. Ma arvan, et kui seda oleks olnud vähem, oleks tulemus saanud parem. Urisema aga peab i-mitmuse kasutamise pärast paaris kohas (kõrgeim juhtkond, kõrgema juhtkonna asemel), eriti sellepärast, et lõpupoole kasutatake korrektset “kõige kõrgemal tasemel”. Andestada ei saa vist aga järgmiste väljendite kasutamist – “kõhutasime”, “ravilt põgenenuks pidanud”, “orientiiri kaotanuna”. Astronautid nimed Peary, Trennet ja Albrew tunduvad liiga väljamõeldud nimed olevat. Sisu ja kompositisooni poolest oleks “viie”-lähedane tekst aga nende keeleliste eksimuste pärast jääb hindeks “neli”.  

Teksti loeti eesti keeles
6.2018



  1. Ilmselt saab selle kogumiku järgi Eesti ulme kohta mitmeid üldistusi teha, kuigi nagu enamike žüriide ja võistlustega juhtub, on tulemused suhteliselt juhuslikud ja võidab enamasti tekst, mis piisavalt sisaldab kaugelt vaadates kõige rohkem võidulooks sobiva teksti tunnuseid – antud juhul kõige rohkem hästi tavalise ja turvalise kosmose-sf jutu tunnuseid. Jutuvõistlus toob kokku hunniku aspirantlikke tekste ja ei ole põhjust loota, meie tingimusi arvestades, et nendest saab kokku ühe tugeva kogumiku, milles vähemalt pooled lood on väärt kõrget hinnet. Antud kogumikus ei küündi ükski tekst üle nadi „kolme miinuse“ ja sellisel toimetama kujul on ka kahtlane, kas ükski neist tegelikult äratrükkimist väärib. On selge, et žürii on lähtunud eelkõige sellest, et on ulmejutuvõistlus ja autorite tegelik kirjutamisoskus on luubi alt välja jäetud. Ei ole raske ette kujutada teistsuguse kooslusega žüriid, kus tekstid, mis sisaldavad selliseid väljendeid nagu „„Sul on mingi laev või asi tulnud,“ tegi ülemus mõtlikku nägu“; „“Õpi vennas,“ pilgutas Sanitar silma“; „“Nägemiseni,“ viipas Hank politseinikule“; „„Nii,“ pani Virve samakapudeli lauale“;  „„Aga räägime pärast,“ muutus Jussike toimekaks“; „“Mütsisöödik Jaur“, osutas Karlik hauale“ ja nii edasi ja nii edasi – ei jõuaks esimesest lugemisvoorust kaugemale. Otsest kõnet väljendava tegusõna asendamine miski autori kommentaariga on kõige tüüpilisem halva kirjutamise tunnus ja seda kohtab siin raamatus ohtralt. Samasugused halva ehk ajakirjanduskeele aina korduvad hädad on tegelase nime asendamine mõne muu sõnaga paanilisest hirmust sõnakorduse ees. Selle koha pealt on siin tšempionid Jekimov ja Lannes, kelle tekstidest on üldse raske aru saada, mitu tegelast neil korraga platsis on. Tegelastele antakse (tarbetuid) hüüdnimesid ja nimetatakse neid välimuse kaudu (habemik, hiiglane, teine, vestluskaaslane, füüsik, ja nii edasi) ja autorid paistavad olevat täielikus segaduses, kuidas oma tegelasi nimetada. Amatöörliku kirjanduskeele tunnused kõikides tekstides on veel isikulise asesõna ärajätmine lause alguses tegusõna eest või lause lõpus, kulunud käibeväljendite, vanasõnade ja kõnekäänude kasutamine, nagu ETV jalgpallikommentaaorid teevad ning tühjad ja poolikud laused ehk mökitamine, pidevad teretamised, tegelaste häälduse kirjapanemine, liialdamine -ki ja -gi liidetega ning liigkirjutamine ja tühja loba ajamine kõige üldisemas mõttes. Nii et mitmes mõttes sobiks see raamat kehva kirjutamise õpikuks. Samas ei ole olnud Eesti ulmescene’il elementaarne kirjutamise kunsti mittevaldamine kunagi takistuseks, et mitmete autorite tööd menukaks muutuksid. Eesti ulmelugeja ei pööra tähelepanu autori keelekasutusele vaid enamasti ainult teemadele ja žanrile. On tegelikult päris hirmutav, et „Baasist“ võib sellesama antoloogia absoluutselt saamatute tekstide kohta lugeda hinnanguid „päris hästi kirjapandud lugu“, „mõnusalt kirjutatud lugu“, „põnev ning sümpaatne tekst“, „ladusalt kirjutatud“, „hoogne ja põnev lugeda“.    Toimetamise koha pealt, et raamatus on vähemalt 13 (!) topelttühikut, rohkesti muid küljendamise ja lõigutamise ja kirjavahemärkide vigasid. Rõhutatud tekst on kord italicus, siis jälle sõrendatult. Ühes lauses on Troonide Mäng suurte tähtedega ja ilma jutumärkideta, järgmises jälle on „Troonide mäng“.   Enne lugude pingerida tuleks vist öelda, et mina ei tea, mida tähendavad ilukirjanduses „usutavus“ ja „loogika“. Kui tekst kannatab lugeda, siis ta kannatab. Kui autor laseb oma sündmustikuga kaasa minna, siis on hea ja ma loen. Kui ta kirjutab halvasti, on tekst loetamatu. Aga pingerinda oleks järgmine:  


  2. „Mina, kaitsja“, hinne 3 Ilmselt üks kahest tekstist, kus ulmeline sisu ja algtasemel ilukirjanduslik võimekus on enam-vähem tasakaalus. Muidugi on siin palju puudusi ja nõrkusi (ja kõige suurem on rohke tühi luba), aga vähemasti ei tekitanud selle lugemine närvivapustust. 


  3. „Juhtmevaba armastus“, hinne 3 Ainuke tekst, mis tekitas huvi, et kuidas see lugu siis lõpeb. Sisu poolest on see umbes „Kättemaksukontori“ kohtumine „Blade Runner’iga“, kusjuures keelekasutuse ja dialoogide poolest on ilmselt „Kättemaksukontor“ rohkem inspireerinud. Petegelane on hädaldav emo, ülitundlik ja pideva kananaha-sündroomi käes kannatav tütarlaps, keda on detektiivina küll raske ette kujutada. Lugu algab umbes 4-5 lehekülge liiga vara, ning selle tempo löövad alla ülisagedased esitlemised ja teretamised. Liiga palju on ebaolulisi kirjeldamisi ning autor näib paniliselt vihkavat sõna „ma“. 


  4. „Jumala hingus“, hinne 3 Ei ole midagi halvasti kui autor laenab kusagilt töötava süžee. Parem on laenata kui ise ja halvasti punnitada, Eesti kirjandus sündiski süžeede adopteerimisest. Antud juhul on laenatud ammune Ameerika põnevusnovellide või teleantoloogiate kohutava kättemaksu süžee ja see ulmelisse keskkonda kohandatud. Töötab. Kaks suurt miinust on peategelase sõnakasutus, kui ta mõttes Carat siunab ja Cara lõpumonoloog, mis on 9/10 pikem kui ta peaks olema. 


  5. „Kõik kivide pärast“, hinne 3 Loetav aga mõtetu jutt (mis ei ole ilmtingimata puudus). Autor suudab päris hästi oma taset varjata, kuni leheküljel 106 lõpuks libastub ja suudab kahes lõigus ühte ja sama tegelast nimetada „mutike“, „vanamoor“, „moor“, „vana naine“ ja siis veel „eit“. Pärast seda teksti enam väga tõsiselt võtta ei saa, aga see kannatab läbi lugeda. 


  6. „Tsölibaadi lõpp,“ (ja siit edasi ei ole hinnet enam oluline määrata) Ülimalt rohmakalt kirjutatud lugu, kuhu on kuhjatud liiga palju tegelasi ja kes on mitte kõige paremini rääkima pandud. Leheküljel 35 on selline lause: „Kui aga mõrtsukkorrektsioonide loojad lähevad vihaseks..., noh siis pole head nahka loota.“ Halvast kirjakeelest hoolimata püsib lugu fookuses, ehkki seda on raske jälgida. 


  7. „Rohelisest välisseintest..., “ Selle teksti mõnetiseks plussiks on teatava poeesia ja filosoofia olemasolu, üldmulje on aga nagu mõni Ursula Le Guini vanaduspõlve singli B pool. 


  8. „Raske vihm“ Jällegi, sellest ei ole midagi hullu, kui jutu haripunktiks on selline võte, et kuskil urkas on mad scientist, kes peategelasele hästi pikalt lahti seletab, mis värk siis tegelikult on. Peamine puudus on aga venivus, aeglus, logistiline suunistlemine ja peategelase ülisagedased ja mitte väga teravmeelsed mõtteuidud. Keelekasutust ilmestab selline lause: „Pole seal tegelikult midagi, pole vahet,“ üritas Sleiknir end vaos hoida.“ 


  9. „Meie külas nähti imet“, hinne 1


  10. „Enne kui lahvatab leek“, hinne 1 Jutus on ulmekirjanduse mõttes võimsad ideed, aga autoril puudub täiesti igasugune ilukirjanduslik tunnetus. 


  11. „Päästa meid kurjast“, hinne 1 Loetamatu tekst. Ainsaks plussiks on see, et siin on vähemasti mingi eksobioloogiline aines, aga see tuleb jutuks lõpupoole, kuhu ennast välja lugeda on kõige ehtsam piin ja vaev. 


  12.  „Tuulerändur“, hinne 1




Ja kui midagi kokkuvõtvat öelda, siis on see 21. sajandi raamat küll, sest see peegeldab ju tänapäeva igati adekvaatselt. Inimesed on harjunud feissbuukides ja foorumites ja blogides pikalt kirjutama ja jahvatama ning teevad seda samasuguses lamedas keeles nagu kõik meediakanalid nende ümber. Enamikes juttudes on autoritel nagu mingi pidur peal, et nad asja juurde ei saa mindud ja raiskavad igavese hulga mahtu kõiksugustele kirjeldustele ja kõrvalseikadele. Kui on nõuks võetud kirjutada novell või jutustus, tuleks kirjutada konsentreeritult ja püsida fookuses.                  
Teksti loeti eesti keeles
4.2018

Ilmselt see Martini otsus neljas köide tegelaste järgi lõhki lüüa, oli vale otsus (kirjanik ei tohi kuulda võtta kiibitsejate nõuaandeid!) ja peamine põhjus, miks viies raamat kujunes kõikidest eelnevatest nõrgemaks. Teised kaks põhjust, miks mina ei saa üle „4“ anda on proloog ja Daenerys. Proloogi ehk ei pea pikemalt põhjendama, Daenerys on selle romaani peamine pidur, et olulised liinid ei saa edasi minna. Martin keskendub liialt Meereeni sisepoliitikale, mis ei ole ei oluline ega huvitav ega vajalik. Tulemuseks on 950 lehekülge kõvas köites, kus mitte ükski liin kuhugi ei jõua. Me ei saa vastuseid isegi paljudele selles romaanis käivitatud mõistatustele, varasematest rääkimata. Ei ole suuri ega pöördelisi sündmusi, dramaatilisi oluliste tegealste surmasaamisi (ainult Jon saab lõpus neli noahoopi), võimsaid kavaldamisi ega reetmisi, tegelastel ei ole (nii palju) salaplaane kui varem ja kõrvaltegelaste sebimised võtvad liiga palju ruumi. Kui hakkavadki kusagil toimuma paljulubavad tegevusliinid, viiakse lugeja kähku Meereeni tagasi, kus lõpuks ikkagi ei juhtu midagi olulist. Ja järge peab ootama vähemalt 8 aastat. Mis tähendab, et Sansa, Baelishi, Samwelli ja ehk mõne tegelase liini veel jätkumine venib vähemasti 14 aasta peale. Neli kõige kavalamat süžeenõksu – Mance Ryderi pääsemine ja tegutsemine Abelina, Arya modus operandi, lord Manderly salaplaanid ja Aegon Targaryeni väljailmumine.  

Aga kuna kirjanik on ikkagi Martin, kes oskab ja tahab kirjutada palju dialoogi, siis on ka igavamad kohad huvitavad lugeda ja väga palju vinguda ehk ei maksa. Seda tuleb aga mainida, et mõnede fraaside ja keelendite pidev korrutamine muutub tüütuks (would that, must needs, if it please, where do whores go, ...it rhymes with, words are wind jne). Kogu selle saaga üks kõige tugevam külg – detailne ja veenev maailmaloomine – hakkab samuti natuke endale vastu töötama. Me peame näiteks lugema kolme erineva kultuuri pulmakombestikust.  

Järgnevalt on toodud tegelaste top.  

1) Theon  

Theon võidab selle romaani kõige parema tegelase auhinna, kuna tema on sündmuste keskmes ja kõige tugevamalt seotud pealiiniga – võimuvõitlusega Põhjas. Theon on enamasti passiivne tegelane, aga tema puhul passiivsus töötab hästi, erinevalt Tyrionist.  

2) Davos  

Kahjuks ainult neli peatükki, aga väga õnnestunud, põnevad arengud, kuna tal on konkreetsed eesmärgid ja me saame olulist infot. Davose liin katkeb enne romaani keskkohta (!), kui ta läheb otsima Rickonit. Ma võin mürki võtta, et Rickoni saatus ja võimuvõitlus Põhjas on enamikele lugejatele tähtsam kui Meereeni püramiidides püherdamine.  

3) Bran  

Kolm peatükki, raisk! Tema liin katkeb poole peal, kui me just hakkame lähemale jõudma peamistele saladustele. Brani liinis on ulmet (Daenerysi liinis kuigipalju ei ole) ja see on vahvalt seostatud Theoni liiniga.  

4) Arya  

Kaks peatükki. Arya on minu jaoks üldse olnud üks kõige põnevam tegelane. Siin askeldab ta Braavoses ja õpib salamõrtsuka kunsti ja teeb edusamme.  

5) Cersei   

Kaks peatükki + tema liinile pisut arendust epiloogist. Kui Cersei oleks olnud Daeneryse asemel peategelane, oleks romaan saanud kõhklematult „viie“. Mingit olulist arengut tema liinis paraku ei ole. Ta saab vangistusest välja ja küllap hakkab 9 aasta pärast kätte maksma.  

6) Jon  

Top 5 sisse Jon ei mahu, ta tegeleb Müüri juures mikomänedžmendiga ja igale probleemile on tal standardlahendus – bring in more wildlings. Ta üritab teha strateegiliselt õigeid otsuseid aga lühemas perspektiivis näivad need olevat siiski halvad otsused. Erilisi seiklusi, romantikat ja intreege ei ole. Jon on lihtsalt üks firmajuht ja lõpus tehakse talle atendaat.  

7) Jaime  

Nojah, üks peatükk, mis on 2005 ilmunud romaani sündmuste otsene edasiarendus ja ei anna midagi. Ja siis on Jaime ja Brienne'i koha pealt vaikus kuni 2020. Hea näide valest otsusest romaanid tegelaste järgi lõhki lüüa.

8) Jon Connington  

Kaks peatükki aga vähemalt lisandub tema kaudu üks oluline intriig ja selgub, et Varys (kes ilmub alles epiloogis) on pununud kogu aeg ühte vandenõud ja üritanud Tyrionile leida selles mängus õige koht. Paraku see huvitav liin ei jõua kuhugi. 

9) Asha  

Ta ei ole väga oluline tegelane aga vähemasti on ta seotud võimuvõitlusega Põhjas ja tema kaudu avatakse Stannise tegemisi. Ilmselt ei ole vaja lisada, et tema tegevusliin mattub lumetormi ja miskeid lahendusi meile ei anta.  

10) Tyrion  

Olgu peale, Tyrion mahub siis top 10-sse sisse. Selle endise sarja superstaari seiklused on põhjendamatult venitatud ja tegelikult tarbetud. Tal on 12 peatükki, millest ainult kahes on ta aktiivses rollis, tegutseb ja tahab midagi saavutada, muidu lohistatakse teda sõna otseses mõttes mööda Essost ringi ja ainus oluline moment on tema kohtumine maskeeritud Aegoniga. Üldiselt on Tyrion siiski väga suur pettumus.  

11) Melisandre  

Ta meeldib mulle tegelasena ja tema peatükk oli edasiarendav ja sündmuste tagamaid oluliselt seletav, ainult et selle kõik oleks saanud lahendada ka Joni vaatenurgast  

12) Victarion  

Ta tuuakse romaani 741. leheküljel. Ta ei tundu mulle kuidagi oluline, peale selle, et tal on miski draakonipasun. Ja vähemasti on ta sadistlikult julm.  

13) Areo Hotah  

Tal ei ole paha peatükk ja see arndab edasi pealiini, aga tegelasena ei ole ta oluline ja Dornis toimuvad intriigid jäävad kõik lahenduseta. Selle ühe peatüki jooksul ei ole võimalik kõiki Dorni vürstipalees siblivaid tegelasi meelde jätta ega intriige meelde tuletada. Jällegi hea näide, kuidas romaane ei tohi struktureerida. 

14) Quentyn  

Mõtetu tegevusliin ja tegelane, kes lõpus surma saab. Milleks oli vaja teda sisse tuua?  

15) Barristan  

Ta on Daeneryse liin jätk, kui Daenerys (jumal tänatud) mõneks ajaks kadunud on. Ta on tegevuses Meereeni sisepoliitikaga... ja romaani lõpus me ei saa isegi teada kas ja kes Daenerysi tahtis mürgitada ja kes on the Harpy.  

16) Daenerys  

Näide ühest peatükist. Daenerys räägib ühe Meereeni targa tädiga, kes soovitab tal abielluda. Daenrys nõustub, aga kiimleb oma Daario järele. Tuleb Daario ja Daenerys läheb temaga riidu. Daenerys räägib oma peigmehega, kes lubab Meereenis taastada stabiilsuse.  

Teksti loeti inglise keeles

Tervikromaanina on seda raske hinnata, see raamat on pigem „Printskaupmeeste“ saaga proloog ja veel selline, mis nagu üsna ebaloogilise koha peal katkeb. Strossi stiili ja huumorimeelt on tõlke põhjal samuti keeruline hinnata. Ja kui veel eestikeelsest reliisist rääkida, siis et kaanekujundus on nii masendavalt sitt, et suutiski tõhusalt 6-osalise sarja eesti keeles 3 peale taandada (3. osa upgrade enam kuigivõrd ei aidanud). Ka kaanetekst ei ütle juhuslikust huvilisest ostjale suurt midagi, et mis raamat see selline on.

Stross on võtnud siin (nähtavasti juba 2000-ndate alguses juba üleekspluateeritud) fantasy põhiskeemi, et keegi juhuslik tegelane saab teada oma võluvõimetest ja ettemääratud saatusest kusagil teises maailmas. Zelazny Amber on ka muidugi selgelt tekstis olemas. Peamine vahe Zelazny ja Strossi vahel on lähenemises dialoogide kirjutamisele... samuti on Zelazny tegelased kuidagi traagilisemad ja reljeefsemad.

Ma pean ütlema, et alguses olin ma üsna tige, kui peategelaseks oli majandusajakirjanik. Ja veel selline kiibits, urgitseja ja kitupunn. Majandusajakirjanikust tegelasele on üsna lootuseteu kaasa elada – miks peaks üks normaalne inimene tegelema sellise tühise kõntsaga? Aga olgu, autor põhjendab selle edasipidi ju kenasti ära, Miriami teadmised (eeldades, et majandusvaldkonnas on sellised asjad olemas) võimaldavad tal teises universumis hakata oma plaane ellu viima. Ka Miriami asend loos on hästi paigas – ta peab tegutsema, sest passiivsus on talle hukatuslik, nii meie maailmas kui seal teisel pool. Ta on tegelane, kelle vana elu kaob, tema enda arvamust oma saatuse kohta ei küsita ning ta peab hakkama välja rabelema.

Romaani esimesed 2/3 meeldisid mulle rohkem, seal tegelased arutasid rohkem asju, viimases kolmandikus tuli rohkem madinat, mida on üldiselt tüütum lugeda. Kui Miriami uued õuedaamid mängu tulid, siis süžee jäi ka kuidagi väga paigale. Naisterahvatse riietusküsimustest on tekstis pikalt juttu, mis viib arvamusele, et Stross parodeerib naiskirjanike stiili. Ent mis peamine – alternatiivajalooline maailm on väga huvitav ja loodetavasti avatakse seda edaspidi rohkem. Igatahes lasi see romaan ennast „viiega“ hinnata, pärast seda kui ma inglisekeelse alla sikutasin ja lugesin, kuidas tegelased tegelikult räägivad.

Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest saab seda ka „viiega“ hinnata, sest autor on oma kavatsused kenasti ära teostanud. Ma annan „nelja“ siiski teksti vähesest ambitsioonikusest. Et on jah selline kodutu koera lugu, sujuvalt kirjutatud ja põnevalt arenev. Aga... äkki... oleks saanud olla miski kõvem puänt? Mitte selline resigneerunud pilk kaugusesse vaid äkki oleks ikkagi saanud laibale frankensteini teha või midagi. Ja ma hoiaksin „viie“ mõne sellise teksti jaoks, kus on hästi teaostatud inimkarakter. PS – miskipärast tuli mul lugedes silme ette see multikas ahnest tolmuimejast.
Teksti loeti eesti keeles

Ideede ja pöörasuse eest on hinne kahtlemata „viis“, aga autori stiil ja meetod jätavad mind pisut rahulolematuks ja panevad küsima, et äkki on Stross õigustatud vaatepunktist jutustamisega veidi vinti üle keeranud. Noh, et ei saa tänapäeval ju tarlaplikult taustu lahti nämmutada ja lugejale info andmine peab olema karakteriloomuse ja situatsiooniga olema põhjendatud. Liiga lihtsalt ei taha seda anda, see peab tulema loomulikult. Ja suuremalt jaolt selline meetod töötab hästi, aga mingil hetkel tahaks nagu veidi suuremat selgust, eriti finaalis. Võimalik, et mõned nüansid lähevad tõlkes kaduma, kui peab hakkama nuputama, et mis kontekstis kasutatakse näiteks sõna „võõrlane“ ja nii edasi. Nii et ma ei saanudki päriselt aru, kas Samsa oli samast rassist, kes ketta ehitas või see, kes seal peal elas või samuti sinna peale tõstetud oli. Või ei pidanudki sellest täpselt aru saama? Aga mida hekki, see on vinge tekst ja saab „viie“ ära.
Teksti loeti eesti keeles

See on päris sümpaatne vihik, selline duoble hopped ja tugeva järelmaitsega, ehkki esimene sõõm on pigem natuke ülevürtsitatud. Mõlemale jutule ma ehk „viit“ ei annaks, mingist ökonoomsusprintsiibist lähtudes, aga nende sünergia ja raamatu meeldiv kujundus töötavad hästi kokku.

Esimeses loos vaatleb Stross Lovecrafti mütoloogiat Külma sõja kontekstis ja üritab Cthulu elajatele teaduslikku tagapõhja leida. Teises konstrueerib ta prätšetliku kettamaailma ja tõstab Külma sõja selle otsa... nii et mõlemal tekstil on muidugi tugev irve taga. Samas vajavad need lood päris kõva mõttetegevust lugeja poolt, et pöörase pullitamise, pärisajaloo ja tegelaste viidete virrvarri ja eriefektide vahelt leida miski sõnum... või siis jõuda selgusele selle puudumises. Mulle tundus, et see siiski vist on olemas (päris kindel siiski ma ei ole) ja umbes selline, et ka kõige uskumatutes tingimustes mängivad riigifriigid oma mänge edasi. Ideoloogia on ainult tühine loosung ja kõnts ujub igas olukorras pinnale, see tähendab ministeeriumitesse ja valitsusse.

Mõlemat teksti iseloomustab veel miskisugune orgaaniline paroodiamoment, millele täpselt näppu peale panna on keeruline. Ilmselt tuleb see instinktiivselt, sest kui sa juba Lovecrafti ja Pratcheti maailmad aluseks võtad, siis vaistlikult üritad sa sellist kirjanduslikku maastiku mingi hästi tõsiseltvõetava stiiliga tegusamaks tempida. Märkamatu huumor siseneb nõnda justkui iseenesest.

Teksti loeti eesti keeles

See on kahtlemata „viit“ väärt romaan, aga ma ei pane sellele „viit“ põhimõtte pärast, sest nii head romaani võiks väheke paremini kirjutada. Nii et hinne on alandatud tehniliste põhjuste pärast. Sotsiaal-poliitilised kommentaarid annavad tekstile lisamõõtme ja näitavad peategelast mõtleva inimesena. Aga ma soovitaks autoril mõelda veidi keelekasutusele ja mõisteaparaadile, et kuidas teksti emotsionaalsust võimendada ja karaktereid paremini avada.

Esimene tehniline hädaldamine on see, et autor tavatseb lausetest ära jätta isikulised asesõnad ja sagedasti alustada lauseid tegusõnaga. Minu lugemismeel tekitab need olulised puuduvad sõnad sinna ise juurde, aga mingist hetkest muutub selline kompenseeriv lugemine väsitavaks. Teine hädaldamine on tegelaste nimede asendamine mingite sünonüümidega. Sellist kirjutamist õpetatakse kooli kirjandustundides, et ei esineks sõnakordusi. Ilukirjanduses peab aga autor olema oma teksti peremees ning selline meetod, et ühte ja sama tegelast nimetatakse kord nimepidi, siis naiseks, õeks, õeraasuks, neiuks ja nii edasi – ja sama praktiliselt kõigi tegelaste puhul – jätab mulje kramplikusest ja Õhtulehe tasemel ajakirjanduskeelest. Tegelase nime pidaval kordamisel või selle asendamisel „ta“ või „temaga“ ei ole mitte midagi viga. Minu meelest see pigem aitab rõhutada emotsionaalsust, seda enam, et tegelikult me ju mingit lugu jutustades ei asenda tegelaste nime oma mõtetes igasuguste sünomüümidega.

Kolmas ja kõige kõvem hädaldamine on kõnekäänude ja idioomide (või mis iganes need ka ei oleks) ülisage esinemine tekstis. Kui on vaja tabavat võrdlust, siis tuleb see välja mõelda, kurat. See ongi kirjanikutöö. Ja kui ma pingelises ja ropult eluohtlikus situatsioonis kuulen tegelast kasutamas väljendeid kui „ pikka pidu meil vist ei ole“ või „muidu on kõik mokas“ siis ma ei saa aru, miks sellised tüübid mulle mingit lugu peaksid jutustama. Niimoodi räägivad kättemaksukontori tegelased, kes teistel pidevalt nahka üle kõrvade tõmbavad ja uut ja vana teevad. Tavaväljenditega jutustatud lugu ei ole nii huvitav lugeda algupäraste ja ainuomaste väljenditega lugu.

Mingist hetkest hakkasin ma neid väljendeid alla joonima ja vildikas sai tühjaks. „Uued tuuled puhuvad“, „üht koma teist“, „liimist lahti“, „kriitikanool ajalehe aadressil“, „nagu seitsmendas taevas“, „susi neid söögu“, „pani nohiku paika“ , „nelja tuule poole“, „nagu kass ümber palava pudru“, „teed sillutama“, „sattusin portsu otsa“, „on selle kõrval köömes“, „loll saab kirikus ka peksa“, „raha kuluks marja ära“, „kihva keerama“ etc, etc... Ma kannatasin küll vapralt välja aga kui 177 leheküljel esines peategelase mõttes väljend „kaikaid kodarasse“ ja veidi hiljem järgnesid „kere kuumaks kütmine“ ja „terve nahaga pääsemine“, siis siit see punkt hindest läks. Tee või tina, võta näpust ja säh sulle kooki moosiga, aga need postapo küberpungi tegelased oleksid kõik justkui välja astunud 1970-ndate lasteraamatust.

Tegelaste kohta, et tollel Täionul olid kõige paremad väljavaated superstaar-tegelaseks saada, aga millegipärast lahustas autor selle võimaluse sama rolli dubleerivate Matvei (milleks positiivne venkust tegelane?) ja teiste digiparmudega ning lisas sellele veel minajutustaja rõhutatult negatiivse suhtumise. Ja kui veel uriseda, siis neljandas segmendis toimuvad madistamised tsoonis näisid üleliigsed. Minu meelest oleks võinud need asendada näiteks tõsiselt hea dialoogiga, kus tegelased vahetavaid mõtteid mujal maailmas toimuva üle... sest ma oleks tahtnud rohkem teada saada, mis Eesti piiride taga toimub. See oleks äkki lisanud veidi avarust ja laiemat haaret.

Nii... aga muidu ma lugesin selle kahe õhtuga läbi ja see on üks vingemaid romaane eesti ulmes, mida ma olen sattunud lugema.

Teksti loeti eesti keeles

„Neli“ on muidugi (iga raamatu kohta) ebamäärane hinne ja ma ei ole isegi kindel, mida ühe antoloogia puhul õieti hindama peaks. Koostajale tahaks öelda, et ehk oleks saanud mõne teksti välja jätta ja teisi pisut kärpida, et kogu raamat sellises hirmsas kirbukirjas ei oleks olnud. Samuti tegi mind pisut nõutuks see, et mõne autori nime kohta oli kõva häälega kuulutatud, et see on pseudonüüm. Milleks? Kirjaniku nimi on kirjaniku nimi ja seda tuleb sellisena aktsepteerida. Lasta autoritutvustustes nende lemmikuid ja inspireerijaid loetleda näib samuti natuke alatu võte. See häirib veidi teksti vastuvõtmist sellisena nagu see on ja annab kriitikule kohe relva kätte, kui autor juhtub kogemata mõnda kriitikule just mitte kõige sümpaatsemat kirjanikku mainima. No et kui autor nimetab poolkogemata leguini või mangat või tolkiini, siis hakkavad paljud juba enne lugemist urisema ja miski negatiivne eelhäälestus on juba loodud.

Kui traditsiooniliselt lood järjestusse panna, siis oleks see selline:

1. Maniakkide Tänav

2. Siim Veskimees

3. Catherine Asaro

Kalmsten-Altroff-Berg ?

Altroffi ja Bergi tekstidele ei oska ma mingit hinnet panna. Altroff demonstreerib küll korralikku kirjaoskust, mis puutub maailmaloomist ja kirjeldusi, ent novelli jaoks tarvilist pingestatust ja tegelasi justkui jääb väheks ning vägisi kipub tekkima mulje, et see on väljarebitud katkend millestki suuremast... olgu see siis olemas kasvõi ainult autori mõttetes.

Bergile samuti ma mingit hinnet panna ei oska. Ma ei saa iialgi teada, kas autor ka sellisel kujul oma teksti avaldanud oleks. Või oleks ta seda kõvasti kärpinud ja ümber kirjutanud, mis oleks olnud igati hea mõte. Kiita selle üleseletamisest ja ebaolulistest kirjeldusest kubiseva visandi puhul pole nagu midagi ja kritiseerida... keda ja milleks?

Igatahes on siin 3 professionaalset teksti – Asaro stiilinäite avaldamine ei ole ju ka miski kuritegu – ja siis 2 algajamat üritust ilmselt potentsialiga autoritelt, mis kokku vast annavadki sellise tubli „nelja“.

Teksti loeti eesti keeles

Vau!
Vinge lugu, millel on ka üksjagu puuduseid, aga kui ma need kokku loen, siis need moodustavad mikroskoopilise osa hindest, mis seda isegi miinuse peale ei kisu. Kompositsiooni koha pealt, et kui vastasseis maa all muutus kõige põnevamaks, siis kõnniti sealt lihtsalt minema pinnale madistama, ehkki tekst nagu ise kiskus selle poole, et teravdati konflikti just presidendi leeriga. Ülearust dialoogi oli ehk veidi palju ja natuke liiga sageli kasutasid tegelased dialoogides kulunud kõnekäände. Aga üldmulje on sellegipoolest võimas.
Teksti loeti eesti keeles

Ma usun, et auroril tekib sellise teksti avaldamisel õigustatud „viie“-ootus. Et ta on nagu kõvasti vaeva näinud päris sf-i kirjutamisega, on teadust ja spekulatsioone, äkilisi pöördeid ja seostatud puänt ja kõik nii edasi. Kui mina oma lugemiselamust õiglaselt kaalutlen, siis ma panen siiski „nelja“ ja seda järgmistel põhjustel. Ma ei saanud hästi aru lõpust (võib vabalt minu viga olla), et mis kombinatsioon selle teadvuste ülekandmisega siis ikkagi tehti. Teiseks ei saanud ma aru, miks oli kasutatud lugeja poole pöördumise meetodit, et kellele ja miks Asterius oma lugu jutustas. Kui see oleks olnud hullumajas, ütleme et kaaspatsientidele, siis oleks see ju vahva olnud. Aga ta vist rääkis seda pärast hullumajast põgenemist? Siis noh, see moment, et Asterius oli täpselt sama hääle ja maailmavaatega kuju, kes kõigis sama autori juttudes esineb. Mis ei ole vist päriselt õiglane etteheide aga mul tekkis tõesti selline deežavuu, et sama kutt on mulle juba mitu pikka lugu rääkinud. Mõned segmendid olid natuke liiga pikad – esiteks see loomaajas krabidega kontaktiloomise stseen ja siis nende ühiskonnakirjeldus. Kui teised inimesed mängu tulid, läks kohe hulga huvitavamaks. Üldse oli kõik see, mis puutub astrofüüsikasse ja tähelendudesse palju põnevam kui krabide zooloogia ja sotsioloogia. Nii et jääks siis „neli“.
Teksti loeti eesti keeles

See raske südamega pandud hinne märgib eelkõige seda, et autoril on kahtlemata olemas kirjanduslik andekus ja oma hääl, et Eesti ulmes midagi korda saata, ent selles tekstis oli ta keskendunud asjadele, mis mind kuigivõrd kaasa elama panna ei suutnud. Suuremalt jaolt oli see tekst olustiku, liikumiste, liigutuste ja näoilmete kirjeldus – mille käigus karakaterid küll kahtlemata välja joonistati – aga ma arvan, et sellise pikkusega tekstist võiks saada midagi rohkem kui logistikat ja atmosfääri.
Teksti loeti eesti keeles

Skeemilt on see lugu selline, et õel võlur on vangistanud õilsa neitsi ja siis tuleb võlumõõgaga kangelane, kes koletise tapab ja neitsi vabastab. Selle muinasjutuskeemi on Asaro pahupidi pööranud ja sellisel kombel, et neitsi osas on meessoost (ent küll üsna naiselikult mõtlev) kannatav kunstnik ja kangelase osas naisterahvas ning võlumõõga asemel igasugused tehnoloogilised inimevidinad tema kehas.
Ma ei oska päriselt öelda, kas selline muinasjutuskeemiga mängimine oli tahtlik või kukkus autoril kogemata välja... või kas lõpulahing kurja ja hea võluri vahel sarnanes James Bondi filmidega sihilikult või mitte. Igatahes see koht, kus meestegelane enne võimalust tüdrukut musitada, jõuab teha mõttepausi ja kõhelda, et äkki teda kasutatakse ära ja naisele on see kõik meelelahutus, viitab pigem sellele, et sellised sarnasused on autori poolt instinktiivsed. Või et mida mõelda meestegelasest, kes oma seksuaalfantaasias kasutab sõna „armatsema“... ja seda nagu täiesti tõsiselt. Igatahes ma jäin mõtlema, et kui sellest tekstist eemaldada see tohutu lasu geomeetrilisi ja pseudofüüsikalisi väljendeid ja ropult tüütuks muutuvaid ülidetailseid kirjeldusi, siis alles jääbki üks lihtne muinasjutt ja muud ei suurt midagi.Asaro detailitäpsus (kaasa arvatud riietusesemete kirjeldamisel) takerdas minu lugemist aga sel määral, et üle „kolme“ siit ei pinguta. Samas ma jään ilmselt pikaks ajaks mõtisklema, et kas megalaadungis deatilikirjelduste lisamine suhteliselt primitiivse skeemiga teksti tõesti annab nii palju juurde, et see kohe auhindadele kandideerima hakkab. Samas olid ju kõik need muinasjutulised (mõni ütleks teaduslikud või hard sf-likud vidinad) detailid faabulaga seoses. Ent igatahes ei pane see tekst mind mõtsiklema loo enda üle vaid sf-i sisulise olemuse üle tänapäeval. Olemuslikult on see tekst ju rohkem fantasy.
Teksti loeti eesti keeles

Absoluutselt suurepärane jutt, milles on olemas kõik, mida ühelt healt ulmenovellilt oodata. Mõistagi kehtib sama paljude Wolfe`i tekstide kohta - pingeloomine, võtmemomentide seostatus, detailitihedus ja iseäranis hea on puändi sõnastamise ülesehitus.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt peaks selle teose tutvustamisks rääkima ka tema elust väljaspool kirjandust, st teles, kinos ja teatris, aga selle saab kokku võtta väga lihtsalt: antud õudusromaan on olnud teistele kunstnikele väga inspireeriv ja selle alusel on tehtud väga menukaid dramatiseeringuid.Sisu kohta ehk niipalju, et see on antud tagasiulatuvalt ühe vanahärra meenutuse kaudu, kes on oma nooruses olnud millegi üleloomuliku ja väga jubeda tunnistajaks. Ehkki loo toimumisaega pole mainitud, võib arvata, et see on kusagil enne I MS-a. Noor advokaat läheb kõledasse maalossi surnud perenaise pärandust vormistama ja avastab, et ta vei ole seal päris üksi. Nii et see on ehe ja klassikaline ghost story, milles on nii kriminulli elemente kui kriipivat gooti hardcore`i.
Teksti loeti inglise keeles

Wolfe`i tekstid on tihti rohkem nagu mediteerimiseks kui kvaliteetseks meelelahutuslugemiseks. Selles mõttes ei sobi Wolfe hästi tänapäeva kirjanduspilti, kus raamatuid on nii tohutult palju ja ühe teose mitmekordsele lugemisele keskenduvad vähesed. Mul ei olnud seda lühiromaani lugedes just kõige põnevam, aga kui ma läbi sain, siis tekkis arusaamine, et nüüd peaks vist otsast uuesti alustama. Sellel tekstil on väga palju tõlgendamisvõimalusi ja vaevalt ka autor ise neid kõiki teab või tahab teada. Nii et mida enam finaali poole, seda avaramaks see tekst muutus ja üha rohkem sa küsid endalt, miks peategelane kõike nii detailselt jutustab (nojah, ta on insener) või mida ta üldse nagu mõtleb.
Võimalik et originaalis lugedes oleks hindeks "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Nii selle jutu kui ka antoloogia pealkiri tekitas minus tükk aega tõrget, või oleks õigem öelda, et varjutas soovi kätte võtta… Ma ei suhtu hästi, kui tekstile pannakse pealkirjaks kõnekäänd… veel enam, kui see viitab otseselt Jaak Joala coverile Gino Vanelli loost… mitte, et see lugu mulle ei meeldiks, vaid et selline pealkiri tekitab tarbetuid assotsiatsioone… mitte küll sedavõrd, et sellepärast hinnet alandada, ehkki JJ hääl senimaani kõrvus kummitab.

Õigupoolest ei tahaks ma seda teksti üldse hinnata, sest ei oska leida sobivat skaalat. Ameerika ulmeantoloogias saaks selline märatseva mitterahuldava. Kuna see on aga debüüt (luule ei lähe arvesse), siis muidugi tuleks teistmoodi suhtuda.

Lugema asudes ongi kohe selge, et see on debüüt… ma ei hakkaks neid asjaolusid siin loetlema, sest see näiks norimisena, mida see tegelikult olla ei taha. Igasugusel creative writing course’il osundaks õppejõud ilmselt samadele asjadele ja soovitaks neid vältida. Kui lühidalt neid mainida, lugu on ligi poole pikem, kui ta olema peaks (ülekirjutatud seega); takerdub ebaolulistesse detailidesse; ja on viimases kolmandikus liiga raskelt jälgitav/arusaadav.

Detailide, viidete ja vihjete poolest on see ka liiga üleküllastatud, sest selle universumi kohta me justkui kuigi palju teada ei saa ning nõnda selle meelelahutuslik väärtus mõnevõrra kahaneb. Ja ma ei loe ulmet muudel eesmärkidel, kui meelelahutus. Viisakas oleks ka tegelaste nimedes kasutada ühte ja sama nime… muide, mõni keelvaistuga toimetaja roogiks halastamatult välja väljendi „endast parimat andma“, mis vahepeal kipub lasua igas lõigus korduma.

Teksti taga on siiski näha tööd ja soovi kirjutada tõsiseltvõetavat fantasyt. Miskist asendist on kõik see asi mulle kuidagi sümpaatne ja on natuke kahju, et neid sündmusi ei jälginud keegi isik, kes oleks suutnud selgemalt jutustada miks, kus ja milleks toimus ja mis maailm ümberringi on. Tundub, nagu oleks autoril olnud peas olemas üpris šeff idee ja korralik lugu, aga selle kirjapanemisel on sügavuse ja segasuste-vihjamiste taotlused liialt peale jäänud. Taustade lahtiseletamisest ei maksa kramplikult hoiduda, sest need on tähtsad… miskipärast tundub, et autoril on oskust ka selgemalt kirjutada aga ta valis sellise pretensioonikama stiili. Kui vihjeid lahti ei seletata, siis pole ka tegelikult settingut. Tausta- ja lisainfol on väärtus siis, kui see annab infot…

Hinde panemisel kaaluvad vist siis autori tahe ja suunitlus üle konkreetse teostuse…

Teksti loeti eesti keeles

Päris kobe lugu... mõningate stiililiste apsude, lausekonaruste ja kohatise üleseletamisega; aga oli nutikalt ülesehitatud. Jäi mulje, et algusosa oli rohkem tööd ja vaeva saanud, kui lõpp. Eestis toimuvad dialoogid olid nõrgavõitu... Aga muidu ei ole põhjust kurta, oli algusest peale huvitav kuni lõpuni välja, mina jäin üldjoontes rahule. Debüüdi puhul ehk ei maksagi väga diipi kalduda ja tasubki kirjutada midagi arusaadavat. Autorile hoiatuseks, et kui ulmeloogikud seda arvustama satuvad, siis ma juba kuulen sellist urinat, et pole loogiline, kui teleporteerimine on leiutataud aga infokandjad ikka riknevad. Et ei maksa sellist ininat tõsiselt võtta ja järgmiseks proovida ehk midagi, mis ei oleks nii olmelis-satiiriline, sihuke sheckley`lik, vaid nõks karmim ja tõsisem.
Teksti loeti eesti keeles

Noh, see ei ole muidugi puhas ulme, aga on endale horrori sildi külge saanud. Heal juhul on see ehk selline psychological horror, milles vapustuse üle elanud inimene vestleb kujutletavate kaaslastega; mingi isiku lõhestumise lugu. Kingi puhul pole see piir kunagi täpselt paigas, mis tal on ulme ja mis mitte.

Lühiromaan on kirjutatud kogumiku Full Dark, No Stars jaoks, milles kõik lood tegelevad kättemaksu, lunastuse ja süüga... ühel või teisel moel.

Kriminaalkirjanik Tess, kes kirjutab nn naistekaid, miskite vanapreilidest detektiivide juhtumistest, satub pärast esinemist raamatukogus vägistaja küüsi. Mees viskab ta pärast kuhugi truupi, arvetas, et Tess on surnud, ja seal vedeleb laipu veelgi. Tess aga pääseb. Ta on omadega päris sassis, kardab politsei ja arsti poole pöörduda, et asi satub pressi ja otsustab ise kätte maksta. Tema nõuandjateks on tema kass, GPS ja välljamõeldud detektiiv Loreen, kellega konsulteerides ja mõrvaplaanid paika paneb. Tess tapab kolm inimest ja otsustab ka ennast maha lasta, ent kujutletavad nõuandjad keelitavad teda loobuma... Tess avastab, et oletatav süüru ohver polegi niiväga süütu ja lool on siis niivõrd-kuivõrd õnnelik lõpp.

Kingi kirjutamisele pole järjekordselt midagi ette heita, see on väga hea. Lugu ise on hea ja saab nelja.

Teksti loeti inglise keeles

1922. aastal mõrvab Nebraska talumees Wilfred Jones oma naise, teismeline poeg abistab teda, hoiab kotti peas, kui mees kõri läbi lõikab. Nad viskavad naise kuivanud kaevu, kuhu ta maandub istuli asendis ja rotid hakkavad teda sööma. Kuritöö peitmiseks laseb Wilfred vanal lehmal laibale peale kukkuda, siis on neil põhjus kaev kinni ajada. Naise nimi oli Arlette, ta tahtis müüa oma isalt päritud 100 aakrit lihatööstusele, mis oleks maisipõllud reostanud tapajäätmetega. Loo tausta ilmestab 1923 algav Suur Depressioon ja sellega seotult väikefarmerite olukorra lootusetus suurfirmade küüniste vahel.

Edaspidi hakkab aga Wilfredi ja tema poja elus kõik alla käima, need 100 aakrit näivad olevat neetud. Arlette’i närinud rotid ilmuvad lauta ja majja, naise hing oleks otsekui rottidesse läinud. Poja koolikallim jääb temast lapseootele, tüdruk antakse nunnade kasvatada, poeg põgeneb teda vabstama ja hakkab panku röövima. Torm laastab Wilfredi farmi, kuni ilmub Arlette, oma rottidest õukonnaga ja kuulutab ette kohutavat saatust.

King on ka varem kasutanud õuduse edasiandjatena deemonlikelt käituvad loomi… selles loos on need siis rotid, kelle läbi Arlette justkui oma mõrvarile kätte maksab. Romaan on esitatud Wilfredi pihtimusena, seega näeme me asju ainult tema silme läbi ja tema teadvust painab kohutav süükoorem, seetõttu pole Wilfredi jutt kuigi usaldusväärne. Võib arvata, et Arlette’i ilmumine ja tema tulevikuettekuulutused on ainult Wilfredi sassis teadvuse vili – ka selline võimalus loo tõlgendamisel on. Tunnetuslikult on lugu aga muidugi puhas horror, mille haripunkt on rotikarjast animeritud Arlette’i ilmumine.

Väga hästi kirja pandud lugu, mida ilmestavad ja elustavad just mitmesugused detailid toonasest olustikust ja sotsiaal-majanduslikust taustast. Lugu ise on igivanal teemal – kuritöö ja karistus; kättemaks ja inimese hing.

Teksti loeti inglise keeles

Kirjandusliku meisterlikkuse koha pealt saab seda romaani hinnata ainult maksimumhindega, Zafóni looming on romaanikirjutamise musternäidis. Minu jaoks ta tõestab, et romaan on ikkagi klassikaline žanrivorm.. ajakohastatud küll, ent siiski selline, mis ei saa muutuda modernseks või postmodernseks, sest muidu tuleb välja käkk. Näiteks: võtame Scotti „Ivanhoe’st“ välja looduskirjeldused ja lugeja poole pöördumised, lisame stseenidesse asju, millest Scotti ajal polnud kombeks kirjutada, aga mis seal muidu olemas olid ja me saame igati šefi ajaloolise põneviku, sest kõik muu – karakterid, tegevus, sündmuste areng, teravad pöörded, dramaatika, taustad, süžeeliinide põimitus, ladus jutustamine jms – on kõik olemas. Zafóni stiili on võrreldud Dickensiga, kes on ilmselt üks kaasaegse romaanikaanoni looja, ja pole juhuslik, et ühel Dickensi romaanil on ka selles Zafóni tekstis oluline roll.

Ajal, mil üha rohkem tekib kirjanikke, kes põlgavad ära tegelaste kasutamise ja sündmuste väljamõtlemise, kirjutavad endast ja oma elust, oma mõttemaailmast ja sisemise mina otsinguist… kes järgivad miskit semiootilis-postmodernistlikku koodeksit või kes kuulutavad uskumust, et 21. sajandil peabki kirjutama olemuslikult teistmoodi… sellisel ajal on Zafóni looming tähtis, oluline ja vajalik.

„Juego del angel“ on Zafóni esimese kultusromaani „La sombra del viento“ eellugu ja on igasuguste tunnuste poolest ulmeromaan. See oleks järelemõtlemiskoht neile, kes mõned aastad tagasi nõudsid „La sombra“ eemaldamist stalkeri nimekirjast, kuna tekstis puudus üheselt ulmele osundav objekt (kääbik, tulnukas, ufo, vampiir). Sellest hoolimata oli „La sombra“ selgelt ulmekirjanduse alla kuuluv teos. „Juego“ ei jäta enam kahtlemiseks palju ruumi, sest klassikalised horrori elemendid tulevad mängu üsna varakult. „Juego“ ongi üsna lähedal horrorile ja on oma „La sombrast“ mitu kraadi seiklusrikkam, actionit, mõrvu ja tagaajamist täis. Seda võiks umbkaudu iseloomustada kui Dashiell Hammett, Charles Dickens, Umberto Eco, Bram Stoker ja Jonathan Carrol on koos maha istunud ja raamatu kirjutanud. Ja siin peitub ka võib-olla üks romaani nõrgemaid kohti – nimelt sellel on liiga palju sisu; Zafón oleks justkui tahtnud kirjutada üleloomulikku, religioossete motiividega kriminaalset action-põneviku stiilis armastuslugu. Suur osa romaanist on ühe minevikus toimunud koleda loo asjaolude selgitamine ning selle keerdkäikude jälgimine nõuab ülimat tähelepanu ja muutub pisut raskeks… selle loo mitmed osalised on surnud ja reaalajas toimuvas sündmustikus ei osale.

Siiski on „Juego“ kaasakiskuv ja õnnestunud romaan, mis minu arvates tegeleb just sellega millega üks romaan ja kirjandus tervikuna tegelema peab. Emotsionaalses mõõtes ei olnud minu elamus sellest küll nii suur kui „La Sombrat“ lugedes – küllap see on paratamatus. Ehk ka autor ei tahtnudki enam üritada samas võtmes ja pani järgmises romaanis suurema rõhu põnevusele, tagaajamisele ja kriminaalsele intriigile. Peategelasena on David Martin üksjagu külmem, julmem, sarkastilisem kui Daniel Sempere. Samas ei saa eitada, et „Juego“ on mitmekihilisem, tihedam ja äkilisem romaan… kirge, valu ja dramaatilisi saatusi täis. Ja nagu öeldud – ehkki ma ei tundnud seda lugedes end samamoodi kangelase tundeid läbi elavat nagu eelmist romaani lugedes, on Zafóni meisterlikus hinnatav ainult „viiega“.

Teksti loeti inglise keeles

Ma arvan, et „neli“ on sellele romaanile igati paras ja õiglane hinne. Romaan oleks saanud olla parem, aga on ka sellisena loetav. Peaks nurisema tagakaane teksti kallal, sest tegemist ei ole zombiriomaaniga… ja ka mitte horrori vaid pigem dark-fantasyga. Lugu jaguneb kolme vaatusesse, millest esimesega on, arvan ma, kõik korras, aga teises läks mul sündmustiku jälgimine pisut keeruliseks. Omajagu aitas kaasa ka see, et tegelaste nimedest ei saa järeldada nende sugu. Loo põhiline pluss on see, et kangelanna muutub tasapisi vastikumaks, sedapidi, kuidas tema agenda selgub. Tervikuna oleks aga loole kasuks tulnud pisut sujuvam jutustamislaad ja rohkem emotsiooni… kirge või suuri tundeid.

Ma kahtlustan, et keeletoimetaja on teinud tööd liiga vähe või liiga palju. Mulle jäi näiteks silma, et liiga tihti ja tarbetult kordub sellise ehitusega lause, et „Jõudnud kindlusevallile ja…“ või „Astunud veinikeldrisse…“ ja järgneb kolm-neli eraldi tegevust või kirjeldust, mis lause algusega üldse seotud ei ole. Mõnes kohas tundus mulle, et autor alustas stseeni liiga vara, pani end olukorda, kus tegelased peavad vahetama formaalsusi: teretavad, küsivad käekäigu järele jne. Öeldavasti on sellistes kohtades ära tuntud larbistsenaariumitele omast teksti ja situatsioone. Aga kahtlemata on lugu ja maailm inspireeriv.

Teksti loeti eesti keeles

Ehkki antoloogia tase on ebaühtlane ei ole mul koostaja töö hindamiseks muud hinnet, kui rasvane „viis“. Põhjus – antoloogia vastab täiesti oma pealkirjale ja tekitab selge arusaamise, et mis asi on, ja mis asi ei ole Soome ulme. See, et mitte kõik tekstid ei ole päriselt loetavad (Vaasjoki, Soikkeli ja Kangasvuo „Tahe“) ainult kinnitavad hinnet, sest näitavad ära Soome ulme nõrkused – väike turg, õhuke professionaalne segment jne.

Mul oli aasta tagasi ühel seminaril esinedes võimalus võrrelda eesti ja soome ulmet… Minu käsitlus oli selline, et kui traditsiooniline eesti ulme – noh, see, mis on raamatuteks trükitud – keskendub suuresti ühe tugeva macho-tüübi ümber, kes armastab relvi, tarbib naisi, madistab, maadleb ja võidab (Veskimees, Berg, Tarlap, Kunnas, Pähkel, Kusnets), siis Soome ulme on sama tugevalt kinni sotsiaalkriitikas, ühiskondlikes probleemides, tegelased on kõik õnnetud ja depressioonis või puutuvad kokku vaimuhaigusega, Soome ulme tahab haiget teha ja rääkida valupunktidest. Soome ulme on üsna kaugel ka anglo-ameerikalikust narratiivile keskendumisest ja story-telling kvaliteet pole eriti eesmärk. Tihti kaldub Soome ulme suisa avangardlikku freestyle’i ja sipleb seal ainult iseenda pärast, kaardistades autori autistlikku manerismi (Jääskelainen). Me leiame soome ulmest rohkesti feminismi ja lesbismi, sotsialistlik-liberaalseid lausungeid, üleskutseid õiglasemale maailmakorrale ja muret selle üle, et kas põhjamaade heaoluühiskonnas on ikka kõigil nii hea elada, kui peaks. Mulle meeldisid antoloogiast tegelikult kaks teksti: Kangasvuo „Aalto nahan alla“ja Salini „Zirma“. Ülejäänud aitavad kujundada üldpilti Soome ulmest ja on seetõttu igati olulised. Sinisalo kohta tean ma nüüd, et tal on tugevamaid jutte, kui antologias. Leinonenist ei saa ma aru, et miks ja millest ta kirjutab... ja noh, siis see, et sisse on sattunud ka oludest tingitud harrastuskirjandust.

Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest on see amatöörkirjandus. Autoril lihtsalt puudusid oskused ja vahendid oma lugu kirjanduslikus vormis esitada. Pole stiili, pole nägemist ega kuulmist.
Teksti loeti eesti keeles

Kalur armub hüljesnaisesse, varastab ta hülgenaha ja toob tüdruku endale mõrsjaks. Tema eelmine pruut ei pea mehe peale üldse viha, vaid armub samuti hüljesnaisesse. Selline veider armastuskolmnurk siis ja autor on osanud selle peale ehitada täiesti korraliku loo, mis töötab eeskätt tänu sellele, et olustikuloomiseks on rohkesti kasutatud muistse Põhjala etnografilisi detaile (mida söödi, joodi, mida kasvatati, milliseid töid tehti, kuidas pulmi peeti, seksuaalkombestik jne). Ma olen alati arvanud, et igasugune konkreetne ainestik võib loole kõvasti juurde ana ja see Kangasvuo tekst on selle ehedaks tõestuseks. Hinne oleks ehk muidu nelja poole kaldu, aga kuna naistevahelise armastuse kirjeldamine on kirjanduses igati tänuväärne teema, siis olgu hindeks "viis".
Teksti loeti eesti keeles