Kasutajainfo

V. Fadin

Teosed

· George R. R. Martin ·

A Storm of Swords

(romaan aastast 2000)

eesti keeles: «Mõõkade maru»
Tallinn «Varrak» 2010 (F-sari) [1. köide]
Tallinn «Varrak» 2011 (F-sari) [2. köide]

Sarjad:
Sisukord:
Hinne
Hindajaid
10
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.643
Arvustused (14)

Martini massiivse fantasy seeria "The Song of Ice and Fire" kolmas raamat on hirmuäratavalt paks (ligi tuhat lehekülge) ent õnneks ka seni parim osa. Martini maailm tumeneb pidevalt, valitsevad hirm, äng ja sõda, talve pimedus, külm ja varjud on tulekul. Julmus ja reetmine võidutsevad. Surm on muutunud igapäevaseks nähtuseks -- kolm peategelast tapetakse, lisaks veel 7-8 olulist tegelast. Martini kartmatus peategelasi tappa lisab juba niigi põnevale raamatule vürtsi.

Nagu eelmisteski osades on iga peatüki pealkirjaks selle tegelase nimi, kelle vaatenurgast me parajasti sündmusi näeme. Olen seda kirjutamisvõtet juba eelmistes arvustustes piisavalt siunanud. Nagu ennegi andsin ma ka nüüd alla tahtmisele lehekülgi pöörata, et näha, mis selle või teise tegelasega edasi juhtus. Martin suutis siiski siin erinevaid perspektiive paremini integreerida, eriti lõpupoole. Ainult kuninganna Daenerysi peatükid on täiesti iseseisvalt loetavad. Raamatu viimases kolmandikus oli Martini kirjutamisviis ka meeldivalt vahe ja terav, ta jättis muuhulgas välja liigsed ilutsevad kirjeldused (Martin armastab kirjeldada uhkeid riideid, relvi ja hobuseid).

Raamatu pealkiri, "A Storm of Swords", "Mõõkade Torm" niisiis, võib tekitada valesid lootusi. Suuri lahinguid siin pole kuigi vähemaid võitlusi ja duelle jätkub. Ainsad tõsised lahingud, need, mis Daenerys peab, ei toimu "laval". Küll on siin reetmisi, mõrvu ja poliitilisi mahhinatsioone kapaga. Ka maagia, õnneks siiski veel väljapeetult tagasihoidlik ja meeldivalt kõleda loomuga, muutub üha tähtsamaks. Vägivald ja seks on aga kraad kangemaks keeratud kui eelmistes osades (mis niigi polnud just eelkooliealistele moeldud). Minul näiteks ei õnnestunud lugemise ajal midagi süüa näksida (vajalik tegevus sellise tellise lugemisel), sest stseenid, kus näiteks üks peategelane veedab pikemalt aega, mahalõigatud käsi kaela seotud ja mädanemas, ajavad mul isu ära. Nii ka intsesti detailne kirjeldus. Martini kirjeldusoskus pole laita -- peale ilusate riiete oskab ta kirjeldada ka mäda, verd ja haisu. Osalt oli see hästi tehtud, ent osalt tundus mulle, et realismi asemel tahtis Martin hoopis shokeerida.

Martini tegelaskujud on endiselt huvitavad; paar tüütut peategelast saavad õnneks surma. Suures osas on tegelased hallid -- neis on nii head kui ka halba -- tõelisi "kangelasi" on vast ehk kaks. See on meeldiv, et keegi pole kindlalt hea ega halb. Kahjuks pole paljud tegelasist usutavad -- nad pole kujutatud inimestena vaid on lihtsalt kollektsioon erinevatest omadustest, mis aga loogiliselt eriti kokku ei klapi. Ka on vägagi läbipaistev millised tegelased on autori lemmikud. Nii mõnigi perspektiiv oleks võinud olemata olla, nt. paksu Samwell Tarly müttamised lumes, Lord Davose igavad peatükid, või siis lühendatud, nt. Starki peretütre Arya pidev põgenemine ühe paha juurest teise juurde (ok, Arya mulle siiski meeldib) ja ta venna Brani hulkumised ja unenäod.

Fantasy armastajatele soovitan seda raamatut küll, kuid alustada tuleks seeria algusest, sest ükski raamat pole iseseisev. Sarjas on kavatsetud kuus raamatut, pärast seda raamatut pidi süzhees tulema viieaastane vahe. Ongi hea, sarja lapstegelased (enamik peategelasi) tegutsesid pidevalt ebausutavuse piiripeal. Küsitavustest hoolimata on see täiesti loetav fantasy seeria, selle raamatu hindeks 4+.

Teksti loeti inglise keeles

"Jää ja Tule Laulu"siiamaani köige parem osa,kuigi ka eelmised olid puhast viite väärt.Martinil puudub igasugune kaastunne oma tegelaste vastu-paar kolm peategelast tapetakse lihtsalt ära,nende hulgas ka selliseid ,keda arvasin kuuenda osa löpuni vastu pidavat.Lisaks lugematu hulk körvaltegelasi.Sisu jätkab eelmisest kahest osast poolelijäänud syzhee kokkusölmimist-löpus kattuvad päris paljude tegelaste liinid.Troonist ilma jäänud Daenerys Targaryen kogub Idamaadel yha rohkem vöimu ja tema lohed kasvavad tasapisi.Westerosis käib ikkagi Viie Kuninga Söda,mis kyll tasapisi hääbumise märke ilmutab.Söjast näivad (algul)puhtana välja tulnud ainult Lannisterid,nende vaenlased on kas tapetud vöi niisama surma saanud.Lannisteride klanni juhi,Tywini,mahhinatsioonide tulemusena tapetakse nende pöhivaenlane Robb Stark ja luuakse uus liit Lannisteride,Tyrellide ja Dorne valitsejate Martellide vahel.Kuningatapja Jaime Lannister vabaneb vangikongist ja suundub Kings Landingu linna poole,saatjaks neiu Brienne Tarthist.Teel satub ta palgasödurite kätte ja jääb ilma yhest ysna olulisest kehaliikmest.Pealinnas plaanitakse suurt pulma sadistist kuningas Joffrey ja Margaery Tyrelli vahel.Samal ajal hakkavad Pöhjas metsikud höimud yha enam ja enam pead töstma,ohustades Myyri ja kogu Seitset Kuningriiki.Antakse ka ähmaseid vihjeid Pöhjas elutseva töelise Kurja kohta,kellest saab lähemalt teada alles viiendas osas.Löpp on ysnagi yllatav,nii mönedki peategelased lahkuvad Westerosist (et teadagi järgmises osas uuesti välja ilmuda).Kolmas osa seeriast oli siiamaani loetutest köige verisem,samas anti ka vihjeid saladusliku maagia kohta,mis Pöhjast Westerosi ohustab.Väga palju asju jäeti ka lahti seletamata-kahtlemata toimub seegi järgmistes osades.Kahjuks tuleb oodata 2002.aasta sygiseni.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arust vorbitakse sarju ainult rahateenimise eesmärgil.

Siia võiks punkti panna, sest kõik oluline on öeldud. Raamatut lugedes juhtus minuga see, mida autor teost kirjutades peaks iga hinna eest vältima -- ma tüdinesin ära. Asi ei ole raamatu haardes ja kompositsioonis, sest minule, vastupidi, meeldib teos just oma detailirohkuse ja erinevate tahkudega -- tundub hulga reaalsem, kui fantasy keskmiselt. Selles teoses ei juhtu suurt midagi. Tähendab, madin küll kogu aeg käib, ikka saab keegi surma ja veelkord pean autorit kiitma paljude asjade eest (mis on mu siiski pannud juba kolmanda osa lõpuni vastu pidama) -- veri, mäda, intsest -- nagu päris ;-) Ent sarja teisest ja kolmandast osast oleks kokku saanud ühe väga hea ja tiheda ca 600-lehelise raamatu, kui (kaks kolmandikku) vesirasva maha kraapida.

Ja nii ongi mu arvamus väga kahepalgeline -- tegemist on hea teosega, mille lugemist ma vähimatki ei kahetse, kuid edasi kavatsen sarja lugeda pensionipõlves, kui mul oma ajaga enam midagi mõistlikku peale hakata ei ole.

Teksti loeti inglise keeles

Sarja kolmanda osa alguseks on olukord Westerose mandri kodusõjas üsnagi fikseerunud ja tegevuse jätkudes laiemas starteegilises plaanis suurt midagi ei toimugi. Lannisterid kinnistavad oma võimu ja näib et suurt midagi seda ohustada ei saagi. Aga romaani lõpuks on kõik jälle nii lahtine kui üldse olla saab - juhtuda võib praktiliselt kõike. Ja üha selgusetumaks muutub ka küsimus, miks sõda üldse valla pääses, sest mõned esialgsed tõed seab autor nüüd kahtluse alla.

Ei saaks öelda, et kolmas osa oleks eelmistest süngem, halvem või parem. Minu meelest on kõik osad samal ülikvaliteetsel tasemel ja sarnased on ka nende tonaalsused. Kolmanda osa eripäraks on ehk selle mahukus ja siin hakkab ka juba paremini tööle nö kohaloleku fenomen. Kui esimestes osades lugeja veel avastas Westerose maailma, siis nüüd ta tunneb seda ja tunneb ka tegelasi. Veelgi enam - nüüd on lugeja jaoks läinud asi isiklikuks.

Kiita võiks selle sarja puhul nii mitmeid asju, et neid üksipulgi üles lugeda polegi mõtet. Ilmselgelt parim seni olemasolev fantasy-sari.

Teksti loeti inglise keeles

Ausalt öeldes ma uskusin, et sari kolmanda osaga lõpebki. Ei tea millest mul selline veendumus oli tekkinud. Igatahes jõudsin lugemise ajal korduvalt mõelda, et selle sarja suurim eelis Robert Jordani "Wheel Of Time`i" ees on ilmselt asjaolu, et sellest ei kujune niisugust lõpmatut omnibussi. Aga võta näpust. Paarsada lehekülge enne lõppu tekkisid kahtlused, kuna sündmustik ei paistnud sugugi mingi lõpplahenduse suunas koonduvat. Ja nii ongi. Kolmanda osa lõpuson Seitsme Kuningriigi saatus enam-vähem sama lahtine nagu osa alguseski. Kogu sündmustiku katalüsaatoriks olnud Jon Arryni mõrva saladus saab küll lahendatud, asi seegi.

Nelja panengi puht subjektiivselt selle tõttu , et minu arvates aitaks juba küll. Tahaks, et see saaga juba kord lõpeks ja saaksin lugejana edasi liikuda millegi uue juurde. Sisulise hääduse poolest on romaan kindlasti viite väärt.

Teksti loeti inglise keeles

Niisiis A Song of Ice and Fire saaga kolmas osa. Saaga jätkub oma tuntud headuses, samas tuleb ka palju üllatusi, tuleb juurde uusi tegelasi ja tapetakse maha vanu. Eks enamus ole juba eespool ka ära õeldud. Kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles

Martin on tagasi ja parem kui kunagi varem. Ehk siis pean nõustuma eelkirjutajatega ja ütlema, et tegu ON sarja kõige kõvema raamatuga. Vähemasti siiamaani. Mis kajastub ka hindes: 5+.

Kogu see seeria on nii põnev, et ma ei saa inimestest aru, kes kurjustavad ja sinuavad seda meest tellisemeistriks. Võib-olla ta ongi, aga nii väärt tellised võiks alati veelgi suuremad olla.

Nüüd kus ma olen ennast kolmest esimesest köitest läbi närinud pean ma tõdema ühte asja: mees on tõeline karakteritelooja. Kui näiteks Hobbi raamatutes on kõik karakterid ühesugused ja muutub sisuliselt ainult nende nimi, siis selle mehe tegelaskujud ei tule konveierilt. Iga tegelane räägib erinevalt, mõtleb erinevalt ja tegutseb erinevalt. Näiteks ma ei saanud esialgu aru, miks Arya jupid nii nõmedad on, kuni ma lõpuks taipasin -- need on kirjutatud 11 aastase plikatirtsu võtmes, kes tahab, et inimesed teda vanemana peaksid. Ehk siis naine ta veel pole, aga laps kah enam väga mitte. Mõnus on ka see, et kui sa loed Jaime ja Tyrioni vastavaid lõike, siis hakkad mingil hetkel märkama, et nad on vennad ka rohkem, kui nime poolest: mõlemad on näiteks sarkastilised killuviskajad.

Siiski lisaks ma omalt poolt juurde, et mis jutt siin käis reetmisest ja julmast maailmast. Minu arvates on kõik normaalne -- lõpuks ometi ei kirjutata juttu nii, et võtad inimesed 21 sajandi tänavalt, pistad neile mõõgad pihku ja sutskad nad siis oma stooris nn "keskaega". Naeruväärne, aga enamus kirjanike just nii teevadki ja ei ole suutnud edasi anda ajastutruud mõtlemist. Kuningad ei ole mingid veidra plekkmütsiga mehed suurtel toolidel, vaid eelkõige ikkagi poliitikud. Ja poliitika kohta olgu öeldud, et see on nagu vorstivalmistamine: lõpp-produkti tahad saada küll, aga tegemise juures olemine ei pruugi mitte kõigile meeldida. Maha tapeti need tegelased, kes ise selles süüdi olid ja ei suutnud oma rolli ühiskonnas piisava tõsidusega võtta. Idealistidele ei ole poliitikas lihtsalt kohta. Samuti lollpeadele ja hulludele.

Personaalselt meeldis mulle kõige rohkem Jaime, Tyrioni ja Joni lõigud. Huvitav ongi see, et suhteliselt negatiivse iseloomuga tegelased on suudetud inimlikul tasemel üsna sümpaatseteks teha. Näiteks lõpu poole hakkasin ma Jaimele ja Koerale päris kõvasti kaasa elama, kuna sa hakkad lõpuks taipama, et see, mida mõnedes raamatutes esitakase kui lihtsalt kurjust, on siin midagi, mida inimesed teevad, kuna nad on lihtsalt sunnitud nii toimima ühel või teisel põhjusel. Sest väga halvad nagu ka väga head ei kipu sellises maailmas kus sul liitlasi pole väga kaua elama.

Teksti loeti inglise keeles

Lugesin siin eelmisi arvustusi ja suutsin ainult pead vangutada, et miks sellistest hinnetest hoolimata nõnda negatiivselt, kuni jõudsin pronto arvustuseni, millega ka enamuses nõustun. Kuna sellega aga on mul sõnad suust võetud, pole ka midagi erilist lisada, peale selle, et pean Martinit tõesti parimaks fantasy kirjanikuks, keda lugenud olen. Kohati lugedes tabasin end küll mõttelt, et kas see on nüüd äkki lihtsalt venitamise eesmärgil kirjutatud, kuid seda peab ütlema, et kui isegi on venitamise eesmärgil kirjutatud siis Martin oskab isegi kaasahaaravalt venitada. Jordaniga teda liigselt võrdlema kah ei kipuks, kuna Jordan on mulle alati tundunud nooremale eale, kuna tema kirjutamisstiil on küll täis maagiat ja võitlusi jms, kuid sellest hoolimata on tal kindlad positiivsed karakterid ning kui kellelgi lüüaksegi pea maha, siis ilusti tsenseeritult. Ning kui rääkida igavatest kohtadest, siis terves Martini sarjas on neid vähem kui ühes Jordani tellises.

Suureks vaheks neil on ka see, et kui toimub mingi sündmus ja on valida, et kas kirjeldada seda kohe pikalt ja laialt või kirjeldada seda hiljem kui minevikus toimunut kellegi silme läbi, siis Martin valib tihti just selle teise variandi, mis põhimõtteliselt lõikab küll ära osa võimalikust põnevusest, mida võiks selle peatükiga tekitada, kuid samas edendab storyt ka kiiremini, mis on asi, milleks Jordan ei ole sinnamaani, kus ma tema lugemisega olen, just eriti võimeline olnud. See aga venitab lugu kohutavalt ning võimaldab kirjanikul lasta liugu oma vandel juhtumistel, selle asemel, et midagi uut välja mõelda.

Martinit liigutab realismi lähedusse ka muidugi see, et ta on suhteliselt ettearvamatu. On küll aru saada, kes talle meeldivad ja millistele tegelastele ta isegi suti õnne raatsib anda, kuid kui ikka Koljat ja Taavet võitlema hakkavad siis ei saa kunagi kindel olla, et Taavet sellest ka õnnelikult välja tuleb, nagu muidu ikka kombeks on.Tema ma-ei-tea-mitmendaks suureks plussiks on kindlasti ka tema hallid karakterid, keda on siin kiidetud juba mitu korda, ka selles arvustuses, millega ennast nõustuma vannutasin, kuid siiski on need sedavõrd tähtsad omapära tekitajad, et on väärt lausa järjekordset märkimist ja kiitmist. Kui enamikes raamatutes on see kuri ja hea pool enamasti suht kindlalt defineeritud, siis kuidas defineerida seda kindlat kurjust, kui jutustada mõlema poole tegelastest ning näidata, et nad tegutsevad vaid vastavalt olukorrale? Lisaks sellele pean tema omapärast kirjutamisviisi üheks tema huvitavamaks küljest (ning mitte vaid kui suure põnevuse tekitajana), mis annab raamatu lugemiseks põhjust kasvõi vaid selles küljest, et tunda seda originaalset jutustamisstiili. Selle kallal vinguda saaks vaid sutikese ning sedagi sellega, et kohati tundub nagu ei süveneks eriti mõnda karakterisse tema peatüki ajal ning annab peatükile vastava karakteri tunnetuse läbi vaid mõnede sisemonoloogide.

Ning suure teate kohta lõpus ütleks seda, et enam ei mäletanudki, et tolle venna surm nõnda tähtis oli olnud, mis omakorda miskit tähendama peaks. Et kas siis halb mälu või tõesti on see sõda mõttetu, kuid teisest küljest on iga sõda mõttetu, nii et vastus on suht kerge.

Teksti loeti inglise keeles

Tegelikult olen ma nördinud.

Nõustun nendega, kes ütlevad, et tegemist on väga kvaliteetselt kirjutatud raamatuga. Ütlen seda ka eelnevate osade kohta.

Aga miskipärast tundub mulle, et see on niisugune tehniline kvaliteet. Miskipärast tundub nagu olekski kirjaniku eesmärk iseenesest kirjutada hästi pikk ja hästi põhjalik lugu. Minu hinnangul see aga ei ole iseenesest veel "selle headuse" tunnus, mis teeb raamatust tõeliselt hea raamatu.

Vägisi ja ülekohtuselt tekkib lugedes selline seebiooperi tunne. Stiilis vaprad ja ilusad - pole vahet kas on aasta 1995 või 2005, kui keerad teleka lahti, siis on ikka samad vanad jamad...

Ilmselt ei saa ma sellest raamatust (sarjast) lihtsalt aru.
Teksti loeti eesti keeles

Jääb üle vaid eelarvustajatega nõustuda-väga hea raamat väga heas sarjas. Üldiselt jagan seda arvamust, et üht sarja raamatut ei saagi nagu teistega võrreldes esile tõsta-kõik nad moodustavad ühtse terviku.
Teksti loeti eesti keeles

See on siis senimaani (ja hirmsasti kardan, et nii jääbki) selle sarja tippteos. Et nii eripaganama paks raamat saab lugedes niimoodi siuh ja niuh! pihust läbi libiseda, enne ise kogemist nagu ei usukski. Isegi Arya peatükid on täitsa head.
Teksti loeti inglise keeles
x
Triinu Meres
1980
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Mitte ühtegi miinust.
Jah, muidugi on veel paremaid raamatuid, aga no -isegi magusa lõpu neelasin alla ja mul on nüüd niiiiiiiiiiiiiiiii hea olla =)
Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli huvitav ses osas, et LUGU oli huvitav - inimkaubandus, orjaks või sõduriks toodetud röövitud lapsed, mis saab, tüüpilised korrumpeerunud juhid, kas nende vastu on rohtu jms.
Aga tegelased olid mul pohh, läksid omavahel segamini ja lõpuks ma loobusin endale lehekülgi ettepoole lapates meenutamast, kes on kes, kes on naine, kes on mees, kes millega tegeles, kes see noor oli, kes alles tuli ... pohh ju!
Teksti loeti eesti keeles

Aww, minu kuningad on ka sees =)
Selline uljas "miksin kümmet loetud teksti ja näe, see tuli kokku" lugu, sügavama mõtteta, aga üpris hoogne ja huvitav lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles

SENTIMENTAALNE? 
Ma ei saa aru, kuidas teie aru töötab, kodanikud, aga Saaraga aastast 2000 üleni nõus - ei ole sentimentaalne, on lihtsalt inimlikkust rõhutav ja eluline. 
Teksti loeti eesti keeles

Minu "kolm" on positiivne hinne, et selge oleks. Lugu rahuldas täiesti. 
Lihtsalt natu Sapkowski ja no - et mu käest "väga head" pälvida, peab lühijutt ikkka hirmus hea olema =) Hinge liigutada mõne leheküljega on raske =)
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, mida teised arvustajad selles loos nägid?
Ei, kirjatehnika on kombes, õhustik ka, aga mul on lihtlabaselt igav jälgida peategelase otsuseid, tegusid, valikuid ... Need ei ole üldse loogilised. Ta on kolmveerand ajast abitu, hädine, napilt oskusest jagub, et ta ellu jääks. Ja siis korraga arutult enesekindel, "halvim, mis saab juhtuda, on, et ma pean põgenema" - nagu - nagu - sel hetkel tal ei tule pähe, et võibolla saab surma? Kuigi kaaslane korrutab talle seda võimalust veel ja veel? Nagu ... ah?!
Ja no mul on igav. Ei ole äärmuseni pingul heitlust elu eest, ei ole ka enesekindlat teadlikkust ja kartmatust rännakus-võitlus(t)es, on lihtsalt NÕMEDUS. 
Võeh.
Teksti loeti eesti keeles

Mõõdukalt põnev.
 
Ettearvatav (sestsaati, kui ma sain aru, et Iva on naissoost ja loos hakati otsima võimalikku reeturit, olin kogu aeg autori tempost kaks sammu ees ja "jah, ma teadsin ju seda juba"). Ülepakutud emotsioonidega, kõik tuleb kaks palli kangemana (viiepallisüsteemis), kui minu kogemuse järgi elus oleks ja olla võiks, inimesed on lihtsalt nukud, tunnete pillutada.
 
Aga samas just see emotsionaalsus, just see arutus on selle jutu sees ja juures sümpaatne. Et tegelased võivad küll olla tobedad, aga nad on elus, ja autor julgeb panna nad toore ja vabisevana pannile meie ette. Liiga palju on neid ülemäära tarku, ülemäära loogilisi isikuid kirjanduses, ja huumorit ja ülelibisemist kohtades, kus iga normaalne inimene midagi tugevat tunneks. 
 
Draama, mis väärib draama nime. Inimsüdamed ja nende rumalus. Need on siin jutus - ja see on HEA asi, mitte halb. 
 
Aa, mis jutus veel on? Võimulklass Pahad, Vastupanuliikumine, reeturi otsimine ja leidmine Vastupanijate killast, reeturi sisekaemus. 
 
Kõik.
Teksti loeti eesti keeles

See oli ideaalne.
Pädev teaduslik loogika nii keevitamise kui kuuelu (6 korda pisem gravitatsioon, mis teeb vaakumis plahvatamise meie jaoks eriliseks - heli ei ole, tuleohutus ja kiirguskaitse ja ...) kui ilmselt kõige muuga seotult.
Ja peategelanna oli nii kompentetne, nii usutav, nii ehe! 
Ja põnev lugu.
Ja head emotsionaalsed detailid.
Ja neetult hea tõlge samuti!
Ideaalne.
Teksti loeti eesti keeles

Ma arvasin, et mõned eelnevalt loetud jutud olid halvad.
Aga SEEEEEEE ...
Jah, muidugi jätsin pooleli. Lõpu lugesin ka läbi, lihtsalt kinnituse saamiseks, et läbi ja läbi mäda.
Nagu - miks sellele punkte anti? MIKS?!?!?!
Teksti loeti eesti keeles

Väga vähe parem lugu kui "Meie külas nähti imet".
Miinused:
* Arvasin algul, et peategelane on umbes 12. No et "poiss". 
Siis selgus, et ta pole laps, vaid siiski tudeng juba. Ent tema mõttekäigud, isegi tema valed, tema jutt ja mõtted oli nii neetult lapsikud, et 12 tundub siiski õigema vanusena.
* "Matkaseltskonna" eristatavaks tegemisega oli natuke vaeva nähtud, aga mitte edukalt. Eristamatu kamp mehi, 0 naist.
* Kindlasti eriteenistused viitsiksid natukenegi tähelepanu pöörata mingile pildile noorukist fb-s uskumatu taustaga. Jap, photoshopid on tänapäeval pingsa tähelepanu all ja keegi ei julge neid avaldada!
* Kõik räägivad (vist mainiti, et vene?) keelt sujuvalt ja probleemideta, k.a. kauge tuleviku universumihävitajast tulnukas.
* Kirjutamistehnika ei ole päris nõrk, aga no puudulik on ta kohe kindlasti - 100 veidrat kohta vähemalt. 
* Peategelast tahaks korduvalt ja korduvalt ka jalaga lüüa täiesti ajuvaba kergeusklikkuse ja suvalise pläma "suveülikoolina" tajumise eest. 
* Teetegemine oli ka pff. =P
* Tegevustik venis kohutavalt. Sisse oli topitud nii palju korraga teaduslikku, väga pseudoteaduslikku ja absurdselt esoteerilist infot kui sai (inimesed on samas ainest kui tähed? Eeee ... no tänapäeva keemia vaates jah, me oleme kõik universumis suht samadest asjadest, v.a. see osa, mis on millestki muust) ja selle + lookulu loogiliseks tegemise oli jutt nii aeglaseks tehtud, et suur vaev oli teda rida realt lugeda, tahtnuks ikka paar lk vahele jätta.
* kõik ajaülest kirjeldavad jutud on libe tee - alati tekib küsimus, miks see praegune lugu lugema peaks, äkki teeb keegi asja uuesti - ja uuesti - ja uuesti - ja uuesti - ja uuesti - ja uuesti...
Rohkem ei viitsi kirja panna, aga oigeid ja ohkamisi tuli lugemisel veel ette.
Aga plussid:
* Hea lõpp. Peale venitamist ja tuterdamist ometi üks konkreetne selge, vähemate sõnade ja rohkemate mõtetega koht ses jutus!
* osad teaduslikud momendid mõjusid pädevalt. Ma ei tea, kas ka olid, pole minu eriala, aga vähemalt mõjusid nii. 
* Intriig on küll üleni absurdne - aga vähemalt mitte halvas mõttes naeruväärne. 
Kokku ikkagi - oeh.
Mõtlen natu, kas ma ise nelja aasta eest andsin samaväärsele asjale punkte v? Täiesti võimalik, kusjuures. Mulle võis mõni asi mõjuda tahtliku naljana, mis lugejale täiesti ilmse nõmedusena tundub nt. 
Teksti loeti eesti keeles

Vastukaal eelmisele. 
NIIIII halb lugu.
Mitte ühtegi vähegi sümpaatset tegelast. Üks nõrgalt usutav (Kerttu), teised ka täiesi ebausutavad. Vanad mehed teevad sellist huumorit, nagu nõdramõistuslikud teismelised. Vahet oli tegelastel võimalik teha, aga miks peaks, kõik olid ühtemoodi vastikud.
Loogikavaba süžeekulg (jap, kindlast suudab mingi poetagune Kustas teha päeva-paariga nii pädeva jumalapojakuju, et lust näha, kindlasti on see isegi nii detailne, et näo järgi on võimalik ära tunda, et sama nägu inimest ennist nähtud, kindlasti tehakse kuju toorest just mahavõetud puust ja ...) ning no mitte midagi laheda detaili moodi ka ei olnud.
Öäkk.  Miks siiski puudulik, mitte nõrk - keeleliselt suht ok ja paar momenti dialoogi olid üpris muhedad.
Teksti loeti eesti keeles

Nii hea jutt!
Mul tekkis endal ka muutuvate reaalsuste tunne lugedes, ei olnud enam päris kindel, kus ja miks ma olen, mis toimub.
Kõik oli hea: peategelene usutav ja meeldiv, sündmustik huvitav, areng toimus, lõpp olemas ja väga rahuldav. Mul ei ole muud öelda kui OIVALINE.
Teksti loeti eesti keeles

Päris tore lugemine. Jah, karikatuurselt paha tegelane peategelasena on natuke küsimärgiga asi (kas tal tõesti ühtegi lunastavat kvaliteeti pole? Ma ei tea, armastab chihuahuasid? Annetab vahepeal nende hoiukodudele?), aga findi findi findid oli toredad, et topeltmängu ei mänginud ainult tema, vaid ka Cara ja noh - tegelt ma peaaegu usukusin ikkagi paha ka. Et selline inimene tõesti VÕIB olemas olla. Kelle jaoks raha on eesmärk omaette, mitte millegi saamiseks vajalik vahend. Aga ikkagi, IKKAGI on lõpp karm. Niimoodi inimesega teha ... 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mida kannavad tegelased ja nende omavahelised suhted. Mõnes mõttes armas, aga mul tekkis kohe hulganisti küsimusi: miks on "beebi" ja kolm (peaaegu?) täiskasvanud last peres, kusjuures ema+isa on mõlemad täiesti samad? Miks nii otsustati? Mis naisele seks üldse huvi ei paku, et ta modifitseeris oma keha vitutuks ja alles mehe hädalduste ja  virtuaalbordellides enda (mehe ikka) ärarikkumise peale leebus ja midagi seksilubavat ikka korraldas enda juurde? Mis VÄRK?
Aga üldiselt hoogne, rõõmus ja kerge lugeda, tunnustan veidrustest hoolimata. Et pole üleni tunnetatavad keskkonnad vms? Kuni ei sega (elik võikalt ebaloogiline ei tundu), on kõik hea. 
Teksti loeti eesti keeles

Kummaline lugu. 
Miinused ja plussid minu arveraamatus:
Miinused:
- Lõpus oli peategelane haavadest ja valust ja segadusest kurnatud: olgu. Ta näeb asju kaleidoskoopselt, ei suuda päriselt vastu võtta: olgu. Aga see ei õigusta ebaloogilisusi. Et vana mees kolmkümmend aastat korrutab tuimalt ühte ja sama, olles samas piisavalt mõistuse juures, et seletada, kuidas kohalik võrk välja lülitada, on SELGELT võimatu. Ja see on minu jaoks VÄGA suur miinus. Pali läks kohe alla hinnangus.
- Ma unustasin ära, kes on Hank. Kui ta uuesti välja ilmus, läks mul pea kaks lehekülge, et meelde tuletada, kes ja mis tingimustel ta varem seal loos tegutses. Väike välimusekirjeldus, vihje möödunule äkki? Sest arvasin siiralt, et seeHank  on mingi uus tegelane ja tema tseremoonitsematu sissejuhatus oli osa peategelase ajus toimunud tükkidekslagunemisest.
- Oot, olgu, imelised masinad ja värk - aga inimkeha on ikka inimkeha ju? Amputatsiooniga kaasnev verekaotus ei mõjuta üldse või? Et kui veri ära taastati, mingid vahepeal kehvemini töötanud funktsioonid ei kahjustunud üldse, ei mingeid natukenegi pikaajalisi mõjusid, peategelase ainus mure on "kas küljestkistud käega saab veel midagi peale hakata?" 
Plussid:
+ Ernesto tegelane. Õekesed. Xing - ma tunnetasin, et tegelastel on elu sees, omad motiivid, omad toimismeetodid.
+ Õhustik - tunnetatav, ehe, mul ei olnud lugedes kordagi "see ei sobi ja sinna"-muljet
+ Põhiidee - et kas tunded on tõelised, mis iganes nende taga on, või mitte.
+ Päris põnev oli siiski ka
Kokku on tugev kolm. Kui lõpp oleks natuke loogilisem olnud, oleks neli, aga ei olnud.  Viis? Hei, ma panen viit ainult kohutavalt väga meeldinule!
Teksti loeti eesti keeles

Hakkasin lugema ja jupp aega oli kuidagi gaimanlik - "Eikusagi"-maik oli man tänavatel, mida nagu ei ole, aga samas ka on, inimestel, kes nagu teavad midagi, aga mitte piisavalt, ja kuidagi ka pättidel, kes ajavad mingit oma aukoodeksiga põimitud ellujäämiseasja.
Aga koos Õnneliku Morri ja ronkadega tekkis mingi teine, uus tunnetus, millele ei ole nime mu sees.  Mulle VÄGA meeldisid peategelase (mis me teame ta nime v? Mina küll ei mäletanud - alles kontrollides meenus, et Sleiknir) tunded, nende muutumine, nende loogika. Kõik muu - loogilised maailmadetailid läbi nii mitme kihi, oivaline! Arusaadavad tegelased, arusaamatud unenäod, mis samas vist polnudki unenäod, ja jutu väga lahtine lõpp - meeldisid mulle suhtkoht ka, aga peategelase tundemaailm ikka kõige rohkem. See meeldis eriti, et nii palju jäi ses loos lahtiseks, ise mõelda. 
Ja nüüd tahaks suitsu.
Teksti loeti eesti keeles