Kasutajainfo

V. Fadin

Teosed

· Vernor Vinge ·

A Fire Upon the Deep

(romaan aastast 1992)

eesti keeles: «Leek sügaviku kohal»
Tartu «Fantaasia» 2010 (Sündmuste horisont, nr 17)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
8
0
0
0
Keskmine hinne
4.556
Arvustused (18)

Fire Upon the Deep taastas mu vahel kaduva usu hard sf-sse. Siin raamatus on Vinge suutnud v6tta teaduslikud p6him6tted ning need kombineerida oma erakordselt elava fantaasiaga -- ning saanud ha"mmastamapanevalt originaalse resultaadi. Vahel on Vinge kujutlusv6imet ja"rgida peaaegu k6he, osa tema ideesid on t6esti niiv6rd uudsed. Samas pole see raamat ylesehitatud ainult ideedele, siin on ka p6nev syzhee ning tegelaskujud, kellele kaasa elada. Vahel hakitud kirjutamisstiil on Vinge ainus n6rkus, ning selle v6ib talle raamatu yldise tugevuse taustal andeks anda. Syzheest nii palju: mingi eriti ohtliku kurjuse eest p6genev kosmoselaev ha"damaandub planeedil, mille p6liselanikud on intelligentsed ja telepaatilised hundisarnased elukad, kelle tsivilisatsioonitase vastab umbes meie keskajale. Ellu ja"a"vad ainult kaks last -- 6de ja vend, kes siis v6istlevate hundiparteide? ka"tte langevad. Laeva hukust j6uab teade koduplaneedile, ning korraldatakse pa"a"steoperatsioon. Samas on tekkinud katastroofiline olukord -- juba mitu tsivilisatsiooni on langenud uue kurjuse (mis on yks eriti vastik tehisintelligents) ohvriks... Vinge galaktikas on fyysikaj6ud erinevad, olenevalt galaktika osast. Keskosa on "Unthinking depths", millest pole eriti midagi teada. Siis tuleb "Slow Zone", seal, kus ka meie Pa"ike on, kus ilmselt to"o"tavad meile tundud seadused, ning erilist telepaatiat ei leita. "Beyond" on a"a"realad, kus ilmselt saab valguse kiirusest kiiremini s6ita ja telepaatia jne. on levinud. See on tsivilisatsiooni ala, ning inimesed on seal alles uustulnukad. Ja siis tuleb "transcend" kus elavad Power`id, m6istetamatud jumalataolised olendid. Pean ytlema, et see galaktika konseptsioon meeldis mulle hirmsasti -- ning andis aluse p6neva jutu kirjutamiseks. Lisaks meeldis mulle veel Vinge idee ylivanast arvutiv6rgust, mis tsivilisatsioone yhendab, ning Vinge t6esti suurepa"rast kujutlus intelligentsete hundisarnaste olendite rassist, ning uue, arenenud tehnoloogia m6just nende yhiskonnale. Soovitan kindlasti lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Milady on sellest Hugo pälvinud romaanist andnud pika ja põhjaliku ülevaate. V. Vinge on jälle kord kirjutanud vinge romaani, sedapuhku kosmoseooperi. Selles ulmevallas on areng olnud eriti silmatorkav. Praegused autorid (kasvõi näiteks Vinge, Simmons, Brin ja Banks) on nii teadusliku tagapõhja kui ka tegelaskujude usutava kujutamise poolest mitme pea jagu üle "kuldaja" klassikutest nagu "Doc" Smith, E. Hamilton jne.

Ma ei tea, kuivõrd originaalne on V. Vinge, kuid idee mitmekihilisest galaktikast, mille igas kihis kehtivad omad füüsikaseadused, on eriliselt mõnus ja antud romaanis isegi hädavajalik. Aeglases tsoonis kehtivad meile teadaolevad loodusseadused (valguse kiirus on suurim võimalik kiirus jne.). Kõrgeltarenenud tsivilisatsioonid paiknevad galaktika äärealadel (The Beyond-tsoon), kus vähem kui tunniga võib läbida valgusaastaid. Miljonid planeedid on omavahel ühenduses (side+ reisimine) ning seetõttu ääretult kaugele arenenud. Kõik kardavad isegi juhuslikult aeglasse tsooni sattumist.

Teoses on kõikvõimalikke eluvorme, kuid inimtegelaste kõrval on meeldejäävamateks Tines World`i elanikud. Neljast kuni kuuest hunditaolisest olendist koosneval grupil (pack`il) on ühine mõistus. Üksikolendid on mõistuseta, grupisisene ühendus on telepaatiline. Grupid ei või üksteisele läheneda, siis mõistused segunevad ning järgneb hullumeelsus. Need ebaharilikud pack`id on kaasahaaravalt ja hästi kujutatud, nende saatus pakub lugejale huvi. Ühinen ameerika ulmehuviliste arvamusega, andes kõrgeima võimaliku hinde 5+.
Teksti loeti inglise keeles

Väga põhjalik sisuülevaade on eespoolarvustajate poolt antud.

Tahaks vaid märkida, et liiga paks oli see raamat, kahtlaselt seebiseks kiskus kohati. Ma saan aru, kui Vinge oleks KIRJANIK suurte tähtedega, kelle rittaseatud sõnad iseenesest ülimat väärtust omavad... Paraku oli suur osa sellest, mis hundikampade poole kihutavas kosmoseraketis toimus, igavavõitu ja etteaimatav.

Oleks Vinge 200 leheküljele asja ära mahutanud, oleks viie plussi saanud.

Teksti loeti inglise keeles

Kõige huvitavam on see kihilise universumi idee. Et vastavalt arengutasemele nihkuvad tsivilisatsioonid ka ruumis kõrgemale-kaugemale ning viimaks jumalastuvad. Kirja on lugu pandud nii, et sobib ühest küljest küberpungi austajatele. Paha levib ju sidekanaleid pidi nagu arvutiviirus, aint et kord kohale jõudes võtab üle mitte arvuti, vaid kogu planeeditäie elanikke. Võrgus toimuv mõttevahetus on taustana kah väga loomutruu, just selle poolest, et lisaks asjalikele arvamustele ummistavad liste ka igatsugu idiootsused. No näiteks et inimesed sobivad viirusekanjateks ilmselt seepärast, et neil on kuus jalga...
Ning teisest küljest on raamat väärt lugemismaterjaliks ka Lassie-fännidele. Kuidas kutsadel kamba peale kollektiivne mõistus tekib, on ju päris hea mõte. Vihjamisi on juttu veel paljudest võõreludest, lähemalt on kirjeldatud rääkiva puu ja mõtleva ratastooli salakavalat sümbioosi...
Liiga paks on see raamat kahtlemata, imho just Lassie`de osas. Ja etteaimatav ka. Kui lõpuni jäävate lehekülgede hulk ikka väheneb ja olukord ikka kriitilisemaks muutub, ei jäägi ju muud võimalust kui jumal masinast välja lasta. Otsesõnu ja kõikelahendavalt. Autorile on inspireerivalt mõjunud Norras käimine. Ma pole päris kindel, kas põhjamaine nimedesüsteem - identifitseerumine kellegi poja või tütrena - jäi talle endale arusaamatuks või iseloomustab ta selle mittearusaamise kaudu kirjeldatud inimrühma, skandinaavia neegrite kaugeid järeltulijaid... Põhjust pisikesteks etteheideteks leiaks veel ja veel, ometi pole need pannud mind kahtlema hindes, mida teos väärib.
Nüüd veel küsimus, kas selle teose tõlkimine eesti keelde oleks otstarbekas. Kaldun eitava vastuse poole. Autoril on suur hulk "oma" termineid. Nende tõlkimine oleks töömahukas ja tulemus paratamatult kohmakas. Nii et parimalgi juhul oleksid kaod siiski üsna suured.
Teksti loeti inglise keeles

Sellele raamatule peab "5"e ära panema – üle pika aja olen taas käes hoidnud teost, mille ühe hooga läbilugemist takistab vaid selle pikkus ;-) Sisu ja põhilisi momente on eelarvustajad, esmajoones Milady seletanud, nii et nendel peatuda pole mõtet, samuti on mainitud peamist puudust – kohati ebavajalikku pikkust ja teatud venimist umbes teose keskel, kus jõujooned on juba maha joonistatud, tegelased kirjeldatud ja liikuma pandud ning jääb vaid oodata, millal nad nüüd lõpuks ometi ninapidi kokku põrkavad. Kui veel eraldi mainida (minu silmis) vajakajäämisi, siis ehk tundusid teatud madinad ülepingutatud – ma ju tean, et see tegelane peab siin veel pääsema, misasja ta seal siis nii pikalt kõrbeb... Üldiselt aga peab teost vaid kiitma, sest ideed olid huvitavad, teostus professionaalne ja sisu tasakaalus. Ka järele mõeldes pean ühinema samuti juba kõlanud väitega, et vaatamata puudustele on harva midagi nii suurepärast loetud.

Eraldi tahaks kommenteerida seda Musta Kassi poolt tõstatatud tõlkimiseprobleemi. Saan muidugi aru elukutsest tulenevast meeleheitest (juba näiteks `Blight` – kui lihtsalt `Hävitaja`, läheb kaduma botaaniline seenehaiguse varjund. `Tõbi`?) ja järgmist paunastust tõesti ei tahaks, ent silme eest läheb mustaks, kui vaadata, kui palju rotterit ära on tõlgitud, samas kui teos, millega võrreldes eelmainitute väärtus muutub eristamatuks peldikupaberist, on tõlkimata...

Teksti loeti inglise keeles

Raamatu võib seada ühte ritta 80-ndate mastaapsete n.-ö. teisepõlve kosmoseooperitega (Banks, Simmons, Brin), kus peategelasekstõuseb kirjaniku poolt loodud universum. Kui toodud reas on näiteksBanks kasutanud võrdlemisi stereotüüpseid valikuid, siis Vinge on,vastupidi, ilmselt kõige fantaasiarikkam. Just see mitmekihilinegalaktika, millele ka eelkõnelejad on viidanud. Romaani meeldejäävamateks lehekülgedeks on need, mil kirjeldatakse sündmusi kahe tsooni piiril.

Täiesti arvestatavad on ka süzhee ja võõraste eluvormidekujutamine. Samuti romaani osaks olevad regulaarsed väljavõttedsidekanalist, mis mind küll algul häirisid, kuid ajapikku vaat ethuvitavamaks muutusid kui vahetut sündmustikku kandev tekst.

Tuntav tagasilöök tuleb kesksete tegelaste valikul ja lähiplaaniskujutamisel, mis kokkuvõttes ei luba plussiga neljast rohkemat anda.Moodsad ajad! Mulle on võrdlemisi selgusetuks jäänud, mis ajendabinimhingede analüüsis, noh, mitte just vapustava andega varustatudkirjamehi ronima võõrale kapsamaale, s.o. valima oma kesksetekstegelasteks jonnakalt vastassoost või lapseeas isikuid. Romaaninaistegelastena on välja kukkunud ebaloomulikud, silmini viha täistirtsud, kes ägavad oma elukoorma all. Lapstegelane on seevastu naguaus pioneer mõnest nõukogude lastekirjanduse varasalve kuuluvastteosest.

Ei saa ka mööda omapoolse kommentaari andmisest tõlkimisprobleemile,õieti selle käsitlusele. Ülalolev näide illustreerib esmajoones seda, ettõlkimisotsuse tõlkija ülesandeks jätmine on umbes samavõrdmõttekas lüke kui riigivalitsemises kindrali kaitseministri toolileistutamine. Kardetavasti on "Tuli sügaviku kohal" sarnaste raamatutetõlkimise aeg küll läbi, paraku on sellel hoopis teised põhjusedkui tekstis aeg-ajalt ettetulev tõlkimatu sõnademäng.

Teksti loeti eesti keeles

Vigu oli sellel raamatul selliseid, nagu Andri eespool nimetas, kuid need polnud siiski nii määravad, et oleks väga heale hindele mõju avaldanud.

BTW: ma eriti ei usu, et Andri seda raamatut aastal 2003 eesti keeles luges. Võibolla miski ajahoovus?
Teksti loeti eesti keeles

Pärast pikka kõhklust otsustasin ikkagi "viie" ära panna... Noh, et isenesest ju vahva raamat ja päris põnev, ning "neli" oleks kuidagi ebaõiglane, isegi plussiga. Kogu see universum on päris omanäoline ja originaalne, nagu ka huntide tsivilisatsiooni kirjeldus, süžee on ka hoogne ning ei veni väga. Kõvasti on vihjeid rootsi autori Harry Martinsoni ulmepoeemile "Aniara". Kosmoselaeva nime eestikeelne tõlge aga toob igale Tallinna ööeluga vähegi kursis olevale inimesele muige suule.

Raamatu põhiliseks nõrkuseks on tegelaskujud, nagu Andrigi maininud. Johanna oli neist veel üks sümpaatsemaid, meenutab ta siis "nõukogude pioneeri" või mitte, nagu ka Kirjamees... ent üldiselt olid need hundikarjad üksteisega väga sarnased ja raamatus polnudki eriti kedagi, kellele kaasa elada. Samuti oli erinevalt hundiplaneedist ülejäänud universum jäetud detailselt lahti kirjutamata, mis oli minu meelest omakorda miinuseks. Veidi rohkem põnevaid maailmu ja eksootilist õhustikku kulunuks kindlasti ära.

Teksti loeti eesti keeles

Midagi sisulist on eelnevatele arvustustele raske lisada, jääb vaid nentida et ülal loetletud puudused ei luba mul maksimaalset hinnet seekord välja panna.
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatuga on nii, et pool mulle meeldis ja pool mitte. Meeldis see pool, mis oli kosmoses. Teise poole üle mõeldes oleks kirjanik vast ajapikku päris hea raamatu saanud. 5/3 keskmine neli.

Kosmoses toimuv meenutas Reynoldsit, ka selles osas, et oli Ikaldus, mis käis ringi ja kõrgtehnoloogiat õgis. Täitsa mõnna. Kirjavahetus uudisgruppides, tsoonides galaktika – hästi tehtud.

See teine pool – planeedil sebivad lapsed ja karjaintellekt – jättis minu jaoks küllaltki soovida. Jah, tõepoolest, päris põnev idee, et kui oleks selline kari, siis kuidas ta hakkama saaks. Ainult et see idee oli kirjanikul lõpuni läbi mõtlemata, toores.
a) Raamatu lõpus mainitakse möödaminnes, et ujumine võrdub enamiku jaoks hullumeelsusega, kuna mõtted vees ja õhus levivad erineval kiirusel. Halloo, mis nipiga selline rahvas siis ookeanisaari asustab? Ehitab laevu ja sõidab nendega ringi – riskides hulluks minekuga, kui mõne peeskonnaliikme liige üle parda lendab? Ei ole lihtsalt usutav.
b) Rääkimata sellest, et enne karja intsestist rääkima hakkamist oleks võinud veidi tõuaretuse põhimõtetega tutvuda, mitte umbmäärast kujutluspilti pakkuda, kuidas kirjaniku arvates asjad olla võiks. Neil tüüpidel oleks pidanud liiniaretus väga levinud olema.
c) Tajude maailm. Täiesti kõrvale on jäetud see, kui olulist rolli mängiks sellise liigi juures haistmine. Kõigi imetajate juures mängib. Inimene on täielik friik nägemisele keskendumise poolest. See, kui hästi mingi loom (eriti koer) inimese näoilmeid loeb, oleneb väga sellest, kuidas tal peas silmad paiknevad. Jahikoertel on silmad pigem kolju külgedel, et nad näeks laiemalt ning keskenduvad liikumisele. Dekoratiivkoertel on silmad pigem kolju eesküljel, reetina on ringikujuline ning nemad tõesti loevad inimese näoilmeid päris hästi – aga paraku jahis ei ole neist tolku. Ehk siis, need koera moodi kiskjad oleks pidanud saama teha ühte kahest – kas jahtida saaki või lugeda nende hulka kukkunud inimese näoilmeid. Oleks nad tema kehakeemiat lugenud, ei oleks sellist dilemmat. Oleks neil olnud mingi jagunemine jahtijateks ja teadlasteks, poleks ka sellist vastuolu olnud.
d) Mismõttes neil polnud seni kedagi, kelle lähedale oleks saanud minna ja puudutada? Vankreid vedavate loomadega polnud ju probleemi, kaisuta palju tahad.

Ja raamatu lõpus Vastumeetme aktiveerimise juures tabasin end mõttelt – et mille kuradi jaoks oli seda üldse vaja sealt planeedilt ära viia? Ma saan aru, et hukka saanud fregatis oli mingi jubin või jupp, mida oleks Perverssusel vaja läinud – kuigi tegelikult selgub, et ta sai ilma selleta ka jube hästi hakkama. Aga Vastumeede? Sellega ei tehtud ju kõik see aeg midagi. Hallitas omaette, vanemad keelasid näppida. Milleks seda siis kuskile tassida, oleks sealsamas Straumlil lahti lastud ja olekski kõik korras olnud. (Umbes nagu see, et oleks nad kotkaste seljas lennanud, oleks seiklus nädalaga läbi saanud... )

Teksti loeti eesti keeles

Vernon Vinge "Tuli sügaviku kohal" on üks kummaline raamat. Vähemalt minu arust. Alguses oli väga raske lugema saada. Need ühise mõistusega karjaolendid on küll igati vahva mõte, kuid mind millegipärast see ei köitnud. Siis siirdus tegevus kosmosesse ja asi läks märksa paremaks. Lennukad ideed, veidrad tegelased, huvitav maailm. Päris korralik kosmoseooper kohe. Mulle hakkas isegi tunduma, et see raamat võib mulle väga meeldida. Kahjuks pidin pettuma ning umbes poole peal ajas mind naispeategelase naiivsus ja lauslollus juba parajalt vihale. Ma saan aru, et see oli tegevuse seisukohalt vajalik, sest muidu oleks raamat õige ruttu läbi saanud, kuid ma lihtsalt ei suuda rumalatele inimestele kaasa elada. Lõppkokkuvõttes tuleb jällegi nentida, et väga huvitava maailmaga, kuid keskpärase sündmustiku ning lamedate tegelastega raamat. Napi nelja veab välja, eelkõige just ideede pärast, kuid mitte rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Korralik lugemine. Mitmekihiline galaktika oli huvitav leid, aga hundikarjandusega seonduvat oli natuke liiga palju. Kokkuvõttes neli.
Teksti loeti eesti keeles

Suur hulk ulmevaldkonna kirjandust baseerub sellel, et kirjanikul tuleb pähe huvitav idee, mida siis mõttes ringi veeretades pisitasa edasi arendatakse ja mille ümber lugu kirjutatakse. "Leek sügaviku kohal", ehk siis algkeeles "A Fire Upon the Deep" kuulub just sellesse kategoorias, kuid ühe erandiga -- selles loo aluseks pole mitte üks kontseptsioon, vaid kaks, plus kamaluga pisemaid ideekübemeid.

Ühe idee aluseks on Shrekist tuttav sookolli ja Eesli omavaheline aasimine:

"Näiteks ... eee ... sookollid on nagu sibulad."
"Nad haisevad?"
"Jah ... Ei!"
"Nad ajavad su nutma?"
"Ei!"
"Kui nad päikese kätte jätta, siis nad lähevad pruuniks ja hakkavad ajama väikeseid valgeid võrseid?"
"EI! KIHID! Nad on kihilised!"

Ehk siis universum on kihiline. "All" on kihid aeglasemad ja algelisemad, füüsika on pisut teistsugune ning valguse kiirus on absoluutne piirang. "Üles" minnes olukord muutub, võimalikuks saavad erinevad tehnoloogiad, mis aeglastes tsoonides polnud võimalikud, näiteks valgusest kiirem transport, targad masinad ning erinevad väljatehnoloogiad. Tsivilisatsioonid pürivad arenedes järjest kõrgemale kuni jõuavad lõpuks kihtideni, kus on võimalik oma füüsilise keha hüljata ning muutuda jumalalaadseks.

Raamatu üks kahest põhilisemast liinist toimub kosmoses, kus kunagi luku taha pandud kuri superteadvus uuesti valla lastakse. Õnneliku juhuse tõttu läks osadel süüdlastel korda plehku pista Vastumeetmega, mille abil saab kurjust uuesti kontrolli alla võtta. Ometigi ei lähe kõik hästi ning laev Vastumeetmega teeb hädamaandumise planeedil, kus elavad intelligentsed koeralaadsed olendid. Kohe kui see informatsioon teatavaks saab muutub see planeet ootamatult kõikide jaoks äärmiselt huvipakkuvad. Paraku asub see aga universumi aeglasemas osas ...

Raamatu teine liin, tehniliselt võttes isegi teine ja kolmas, leiavad aset selle planeedil. Hädamaandumise teinud laevast pääseb eluga kaheksaaastane poiss ja kaheteistaastane tüdruk. Täiskasvanud tapeti kõik rünnaku käigus, mille käigus koeralaadsed elukad laeva hõivasid ning kui teoreetiliselt magab kapslites veel suur hulk muid lapsi, pole ei lastel, ega koertel oskusi neid elustada. Ning viimastel puudub asja vastu ka huvi.

Petselt selgub, et koerad on nii öelda kobarintelligentsed, kuigi oma tsivilisatsiooni arengus kusagil Maa pimedates sajandites. Neil on väikeste karjade peal ühine teadvus, mida siis kas vereliini pidi või sobivaid isendeid lisades on võimalik jooksvalt täiendada. Ükshaaval võttes ei ole need elukad oluliselt intelligentsemad loomadest kuid alates neljast on neil oma mina ning inimestega võrreldav intelligents. Asja teeb huvitavaks see, et omavahel suhtlevad liikmed mitte telepaatia vaid heli abil, vahetades informatsiooni nagu omavahel ühendatud arvutid seda teeks. See on ka raamatu teine vedav idee -- selgub näiteks, et koertel on raskusi nii vee kui raadiote kasutamisega, kuna neis liiguvad nende mõtted tavakeskkonnast erineva kiirusega ning tänu sellele on nõuab kohanemist. Lisaks ei saa need karjad omavahel liiga lähestiku minna ilma (ajutiselt) mõistus kaotamata, sest erinevate liikmete omavaheline helipõhine kommunikatsioon läheb kakofooniaks.

Koerteteema areneb kogu asja juures veelgi, sest nagu selgub on omavahel verivaenus kaks koerte riiki, kellest kummalgi õnnestub üks laps endale saada. Kuna pimedate riigis on ka ühe silmaga mees kuningas, siis pisitasa laste tehnoloogilist pagasit kasutades hakkab mõlemas pooles toimuma tehnoloogiline revolutsioon, ilmuvad esimesed kahurid, jne. Ometigi ei lähe kõik libedalt, sest probleemiks osutuvad nii koerte kobarteadvus kui laste vanuselised eripärad -- ühe pime usaldus ja teise tiinekaea trots.

Nagu näha on loos mõtteainet enam kui küll ning autori nimi kannab edasi tema kirjutamisoskuse taset (Vinge). Hideks puhas viis.

Teksti loeti inglise keeles

‎"Leek sügaviku kohal" kohta peab ütlema esiteks seda, et oleks vist pidanud esmalt lugema "Sügavik taevas", väidetavalt on see nö eel-lugu. Ehk poleks siis kohe kõikide nende tsoonide ja kõrg- ning madalmaailmate värk esialgu nii kõvasti ajudele (ja üle pea käinud).

Aegamööda, kuni tuli taipamine, et mida autor mõtleb, hakkas raamat ka seda enam meeldima. Idee, et universum pole ühtne vaid on nö erinevate füüsikaliste omadustega tsoonid (vähemalt nii ma lõpeks aru sain). Oli üsnagi uudne. Teiste autorite juttudes on kosmos ikka kosmos. Healjuhul on lisatud veel mingi allruumi mõiste edasi liikumiseks aga muusoasas üks hõreda ainega asustatud tühi kuup.

Vinge maailmruumis on aga teatud tsoonid, kus ühes saab nt valmistada valgusest kiiremaid rakette ja tehismõistusi (ja neid kasutada) teises aga ime päkka. Autori järgi asus ka inimkonna päritoluplaneet Maa pimedas ruumiosas. Aegamööda on inimkond sealt aga valgusest aeglasemate rakettidega välja murdnud ja nüüd tegutseb laiemal skaalal.

Õnnetuseks on inimesed hakanud uudishimust näppima ühe vana transendentensuse (loo järgi siis viimane tase tsivilisatsioonide ja teadvuse arengus) arhiive ja sitt lendab laias kaares ventilaatorisse. Kunagine miljonite aastate vanune mõistus hakkab universumis ringi märatsema ja ainus rohi selle vastu asub kuskil kolkaplaneedil, mida asustavad koeri meenutavad karjamõistused (järjekordne jumalast vinge idee).

Ehk siis vägagi vingete ja värskete ideedega ulme, kus aga jällegi mõned samad miinused, mis Strossi Accelerandol, raske on esiti nn "reepeale" saada ja mõneti kummastavad tunduvad ka galaktilise interneti ühenduskiirused, mingised planeetide suurused ruuterid võiksid ikka kiiremini infot vahetada, kui kilobaite sekundis. Samas arvestades, et raamat pärineb 90nendate algusest ehk algeliste sissehelistamiskeskuste- ja modemite ajastust pole midagi imestada. Strossi teos on hilisem ja ka seepärast kiirused juba vingemad.
Teksti loeti eesti keeles

Mind häirib kohutavalt mõte, et kihilise universumimudeli ja karja-antropoloogia kokkumiksimine on turunduslik nõks selle või teise fännide äärmusgrupi kasvatamiseks ja suunamiseks. Et kui tahad lugeda üht, pead leppima teisega. Teisalt, luua ühe romaani tarbeks kaks maailma – see võtab käed klaviatuuril hardas austuses värisema. Mõlemad on nii loogika kui värskuse vaates korralikul tasemel, veaks ka iseseisvana kuus köidet välja, nagu sageli kombeks.

Esimene 0,5 punkti läheb maha uudisgruppide eest. Kui kõik muud komponendid on üsna ajatud, siis need reedavad kirjutamise kümnendi. Pole möödas veel kahtekümmet aastatki, aga juba häirib arhailine stiil. Kui meil on täna foorumid ja blogid, kus domineerivad pildid ja lingid, siis raske on uskuda, et neil on küll automaattõlge ent ainult üks font.

Teiseks lõpp. Kui pinget on nii pikalt kruvitud, siis oleks lahenduses oodanud suuremat draamat ja tulevärki. Liiga palju loogikat ja vähe efektseid kirjeldusi – kummaline, et ma seda ütlen, enamasti tunnen just vastupidi!

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin eesti keelde tõlgitud Vinge(d) raamatud läbi autori poolt loodud Mõttetsoonide maailma kronoloogilises järjekorras. Ehk siis kõigepealt Qeng Ho kaubitsejate ja Tõusjate vahelisest konfliktist SisseVälja tähe juures, mille lähistel elutses põnev ämblikulaadsete olendite tsivilisatsioon (“Sügavik taevas”). Selle järel sai ette võetud käesolev romaan “Leek sügaviku kohal”, mis on varem kirjutatud ja on tegelikult üsna lõdvalt omavahel seotud. Põhimõtteliselt ühendab neid üks peategelane, legendaarne Pham Nuwen, ja mõned vihjed inimkonna ajaloole/Phami minevikule Qeng Hos. Kui aus olla, siis võib neid kahte raamatut lugeda vabalt kirjutamise järjekorras, sest sel on omad plussid (kirjaniku areng), ja sisulises mõttes ei kaota midagi, kuna oluline mõju taustast arusaamisele puudub. Sama sarja kolmas romaan, “Taevalapsed”, paistab olevat otsene järg antud romaanile ja seega on “Leegis” aset leidvate sündmustega eeltutvumine hädavajalik.

Hästi lühidalt sisust: tähtedele liikunud inimkond päästab kogemata iidsest arhiivist valla Ikalduse-nimelise iidse kurjuse, mis üle galaktika jõudsalt levides ning terveid tähesüsteeme “õgides” lugematul arvul tsivilisatsioone hävitab või orjastab. Üksik laev pääseb leviku algfaasis imekombel minema ja kannab pardal salapärast Vastumeedet, mida ei osata tol hetkel ürgse kurjuse pidurdamiseks ära kasutada. Seltskond teeb Aeglases Tsoonis hädamaandumise planeedile, mida asustavad meie mõistes keskaja tasemel toimetavad minikarjamõistust omavad intelligentsed koerlased. Kogu galaktika on paanikas, Kõrg- ja Teispoolsuses surevad isegi jumalalaadsed Võimud Ikalduse kätte. Nüüd peab Vana Olija poolt kokkulapitud supermees Pham Nuwen koos naissoost kaaslase Ravna ja veidrate puuloomadest olenditega “kõrgelt” “alla” lendama ning universumi päästma.

Lugu on suurepäraselt mastaapne, kuna hõlmab biljoneid (tõlkest võetud :)) tähti, triljoneid kilomeetreid ja miljoneid tsivilisatsioone nii siin kui sealpool singulaarsust. Erinevate füüsikasedusetga Tsoonide ideed on pea kõik teised arvustajad kiitnud ja samuti on hea leid karjamõistusega Küüniseid sääl kolkaplaneedil. Loo arenedes kirjeldab Vinge hästi, kuidas Kõrg- või Kesk-Teispoolsusest alla tulles kiirused drastiliselt langevad ja tehnika reaalajas rumalaks kolaks taandub. Lahe!

Galaktiline side toimib sarnaselt meil kümnendid tagasi levinud populaarsete uudisgruppide stiilis. Mind see ei häirinud, pigem selline armas Strugatskite “raadiogrammilik” detail. Seda oli üsna vahva lugeda, sest enda tõsisem internetistaaž sai alguse ajal, mil taoline infovahetamise maailm oli asendumas uute meediumitega. Võib-olla oleks võinud tekstis kirjeldatud andmeedastuskiiruste osas piirduda üldisemate terminitega (olematu, aeglane, kiire) vs. bitid ja kilobaidid (lairibaühendus?!). Seda enam, et Võimud ja eriti võimulemb Ikaldus pidi läbi (isegi meie mõistes) pisikeste kanalite kogu kosmilist tsirkust sünkroonselt juhtima – vähemalt kõrgematel tasemetel.

Kuigi “Sügavik taevas” oli palju konktreetsema süžeega lugu hulga piiratumal alal, esines ka seal kohati venimist, vaatamata sellele, et see oli hiljem kirjutatud. Seega olin VV lugejana oma ristsed saanud ja “Leek” ei tundunud nii veniv või segane olevat. Vähemalt tegelased olid üksteisest selgelt eristatavad (“Sügaviku” Altmäe, Altküla vs “Leegi” Uitleja, Puunikerdaja, Rohevars). Vinge kirjeldas mõlemas raamatus hästi nn alama rassi tegutsemisi ja motiive, kuid “Leegis” jäi mujal galaktikas toimuv üsna pinnapealseks. Mind huvitanuks väga, mida see Ikaldus endast täpsemalt kujutas ja kuidas ta galaktikat anastas. Nagu on teiste pooltki välja toodud, ei suutnud kuidagi kaasa tunda biljonite(:p) (inimeste k.a.) huku üle, kuna neid sündmusi mainiti ainult põgusalt läbi uudisnupukeste ja raamatu peakuri jäi üldse kuidagi väga kaugeks. Hoopis rohkem tõmbus mu süda kokku siis, kui Pham jumalana taevas pendeldades teadmatusest kiirguriga süütuid koerlasi niitis. Neile tundsin ma kaasa, elasin ja higistasin koos nendega. Siiski pean ära ära märkima, et too sinine pulk pakkus ka üsna emotsionaalseid hetki.

Põgusa tegevuse ja mölluga vahemaailmas nimega Püha Üritus (või mis pagan see oligi?), andis VV meile ometigi võimaluse natuke lähemalt selle põneva ilmaruumiga tutvuda. Võimalik, et autor plaanib kunagi sündmustest Teistpoolsuses eraldi loo kirjutada, sest seal on ainest ikka kuhjaga. Pika romaani lõpus võis autoril võhm väljas olla, sest lahendus jäi kuidagi mannetuks ja kuri sai mitmel rindel liiga kergelt palga kätte. Veidi nagu “käed-rippu-ja-siis” moment. Samas võib vastu väita, et ega me tegelikult ei saanudki pihta, mida täpselt Vastumeede ja Ikaldus endast kujutasid, miks peaks ka nende kokkupõrge ning tagamaad mõistetavad olema. Lugu oli vist millestki muust…

Mõlemad romaanid on võitnud Hugo ja teisigi nimekaid auhindu, mida ei saa neile sugugi pahaks panna. Nii astun ka mina viie tärni klubisse.

Teksti loeti eesti keeles

See oli mu jaoks tõeliselt nauditav raamat. Ega muidu poleks ka soovinud ligemale 500-leheküljelist tellist teist korda läbi lugeda. Vinge on loonud huvitava maailma huvitavate tulnukrasside ja sündmustega. Kosmosetsoonid, kus füüsika toimib teisiti, jumaliku olemuseni arenenud rassid, skroodisõitjad, liitmõistusega koeralaadsete olendite planeet - sellega võidab mu tähelepanu ja kui lugu on ladusalt kirjutatud, siis on üsna kindel, et pooleli ma raamatut ei jäta. Romaani ülesehitus toob teksti vaheldust, jälgides kaht tegevusliini, miks vaikselt üksteisele lähenevad, nendele on lisatud veel üldise tausta täiustamiseks tolle universumi "uudiskirjades" liikuvad tekstid, kus erinevad grupeeringud arutavad toimunud katastroofi üle.
Ulmefännile peaksin seda peaaegu et kohustuslikuks lugemiseks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Pronto
1972
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

“We should forgive our enemies, but not before they are hanged” – Heinrich Heine

Kui ma peaksin välja pakkuma mõne teise autori raamatu millega seda lugu võrrelda, siis pakuksin ma välja Neil Stephensoni “Cryptonomiconi”: mõlemad on paksud raamatud, kus justkui midagi ei toimu ja ometigi on mõlemat raske enne viimase leheni jõudmist käest panna.

Oma olemuselt jätkab see eelmises raamatus, "The BLade Itself" toimuvat. Varem mööda ilma laiali pillutatud tegelased on nüüd jagatud kolme rühma: praeguseks koloneliks ülendatud Collem West ja Dogman tegelevad Uniooni vaenlastega põhjas, Sand dan Glokta lõunas ning kolm ülejäänud põhitegelast (Üheksa Sõrmega Logen, Ferro Maljinn ja Jezal dan Luthar) suunduvad maailmas serva kõiki probleeme lahendavat hõbekuuli tooma.

Tegelastest tõenäoliselt suurima arengu teeb oodatult läbi Jezal, ülejäänud jätkavad laias laastus oma esialgset liini: Glokta on naiivne, paranoiline ja küüniline ning samal ajal kulissidetaguse nööritõmbaja jaoks sobiv mees sobivas kohas. Ferro on endiselt ksenofoobne võõramaalane, kellel on raskusi enam-vähem kõige mõistmisega, West teeb Anglandis kõige kiuste karjääri ning Logen ja Dogman on endiselt Logen ja Dogman.

Kui jätta kõrvale mõned veidrad tööõnnetused (näiteks paistab, et kirjanikuhärra arvates vibud “tulistavad”) siis torkab selles raamatus nagu eelmiseski silma autori oskus maailma värvikalt lugejani tuua minetamata samas huumoritaju. Ühte või teistpidi on hindeks kindel viis koos tõdemusega, et Abercrombie on oma debüütromaanist alates kindlustanud ennast fantaasiakirjanduse elavate klassikute nimistus ning see raamat ei tee midagi mis seaks selle väite kahtluse alla.

Teksti loeti inglise keeles

John Scalzi ütles ühes intervjuus, et ulmehuvilised ei loe kahjuks midagi muud kui ulmet. Ka need huvilised, kes ulmet kirjutavad ning sestap kipub olema, et kasutatud sõnavara, lauseehitus ja eriti dialoogid on koopiad koopiatest, mis on omakorda veel millegi koopiad. Ehk siis need on luitunud, ebamäärased ja halva sõnastusega. Kahjuks on “Tõrkeotsing” klassikaline näide sellest.

Kuid ärgem tõtakem sündmustest ette. Selles raamatus on midagi mis seda lugema sunnib — tal on tõeliselt hea süda, rütm ning autoril on ilma igasuguse kahtluseta potentsiaali jutuvestjana. Ma vaagisin päris pikalt kas lugu väärib hinnet kolm või neli ja otsustasin siis lõpuks nelja kasuks — pika miinusega kuid ikkagi neli.

Lugu ise leiab aset alternatiivses lähituleviku Eestis, mis on tükk maad suurem kui praegune. Tõsi, seal ümber on mingi ajaloo udujutt millest proovitakse kõikide aset leidvatele sündmustele justkui selgitust leida, kuid paraku on see kohati nii ebausutav, et teeb haiget. Õnneks paistab autor sellest ka ise aru saavat ja sellest pikemalt ei peatu.

Asi hakkab pihta paljulubava tehnotrillerina, aga läheb millegipärast pisitasa enne lõppu üle üsna keskpäraseks kriminulliks. Kuigi nagu ma ennist mainisin on Weinberg osavalt suutnud jutuvoo suuresti kaasahaaravana hoida (Eesti kirjanduses on see väga kõva pluss ja kaalub üle terve kuhja miinuseid — sellest ka neli) olen ma natuke pettunud — ta oleks justkui keset lugu otsustanud, et ta tahaks hoopis teist raamatut kirjutada ja jätab sellest tingituna alustatud teemapüstitused ripakile. Osa neist jäävadki lõpuni lahendamata, osale leitakse lahendus vahetult enne lõppu kuidagi ülejala, kiirustades. Isegi raamatu nimi, “Tõrkeotsing”, on üks nendest.

Teine asi, mis raamatu juures häirib on keelekasutus: see on lihtsakoeline, puine ning ebaloomulik. Keset jutuvada on võimatu aru saada kes täpselt mida ütleb (peale Alvini sisemise hääle, kes räägib teistsuguse šriftiga). Asjale ei aita teps mitte kaasa ka see, et osa raamatut on kirjutatud minaformaadis ja osa on piiratud temavormis (tavaliselt ühe uurija silmade läbi). Kuna kõik tegelased mõtlevad, räägivad ja toimetavad täpselt identselt, raske on vahet teha kes täpselt mida parasjagu teeb ning sõnavalik kriibib samuti kõrva.

Viimase suure veana tooksin välja, et autor unustab aega-ajalt jutuvestmise (milles ta tegelikult on tugev) ja hakkab lihtsalt infot edastama. Sellised infolõigud, mida jagu pea igale teisele lehel on igavad, liigsed ning need oleks toimetaja võinud lasta lihtsalt välja rookida. Kui autori arvates on lugejal mingit teavet vaja, tuleks see edastada jutuvoo sees.

Mis toob meid tagasi narratiivi juurde. Narratiiv on hea ja tundub, et loo edenedes areneb ka autor kirjanikuna, mis on ka hea. Lisaks jääb raamat lõpuks nõnda palju teemasi lahtiseks, et sinna poleks mingi probleem jätk kirjutada. Sellise, mis seletaks lahti miks selle loo nimi ikkagi on “Tõrkeotsing” ja mitte näiteks “Lugu Alvini raskest kuid sündmusterohkest elust”. PS. Asi oleks ilmselt palju põnevam olnud kui oleks selgunud, et vähemalt üks Alvinitest oli tegelikult kloon.

Teksti loeti eesti keeles

“The Blade Itself” (maakeelse nimega “Raud ise”) on uue põlve low fantasy kirjatükk: vähe maagiat, pole ei haldjaid ega päkapikke ning kui verd valatakse siis voolab seda pangede kaupa. Tegemist on “The First Law” (“Esimese seaduse”) triloogia esimese raamatuga.

Kuna selle raamatu põhiline eesmärk on kokku viia põhilised tegelased ning tutvustada maailma, ei ole ilma olulisi detaile välja lobisemata võimalik suurt midagi sellest rääkida. Sestap piirdun ma põhiliste tegelaste kelle toimetamisi jälgitakse kirjeldamisega.

Üheksa Sõrmega Logen on meie mõistes viiking kellel on must minevik ja veel mustem saladus hingel. Ta on kõikidest jutuliini tegelastest üllatuslikult kõige intellektuaalsem ja küpsem ning ta üritab tõsimeeli oma minevikuga lõpparvet teha. Paraku minevik pole temaga veel lõpetanud.

Jezal dan Luthar on kerglane keigarist snoob, kelle tõenäoliselt ainukeseks väärtuseks on see, et tegemist on ühe parima mõõgamehega linnas (kui mitte kogu maailmas).

Sand dan Glokta on invaliidist inkvisiitor, kes veel mõne aasta eest oli täpselt nagu Jezal: kerglane keigarist snoob, mõõgamees. Pärast vaenlaste kätte vangi langemist ja kahte aastat järjepanu piinamist on temast jäänud järele inimvare. Ta on naiivne, kuningale jäägitult ustav ning kohati lapsik, samas sadistlik, kartmatu ning küüniline. Ta boss manipuleerib temaga järjekindlalt.

Ferro Maljinn on ksenofoobne harimatu lõunamaallasest kõrilõikaja. Tundub, et elu on talle järjekindlalt jaganud järjest halvemaid kaarte ja samas tundub, et ta on ise enamustes oma probleemides süüdi. Ta ei taha tegemist teha ülejäänutega ning ülejäänud ei taha tegemist teha temaga. Ometigi tundub, et ta vereliinis on midagi sellist mis muudab ta järgnevate sündmuste jaoks hädavajalikuks.

Logeni semud. Raamatu alguses läks Logen oma meeskonnast lahku. Ta arvas, et nad on hukka saanud ja nood arvasid temast sama. Ometigi on nad elus ja üritavad maailma enda paremat äranägemist mööda paremaks teha.

“The Blade Itself” on Joe Abercrombie esikromaan ja see lennutas autori silmapilk fantaasiakirjanduse absoluutsesse tippu. Seda täiesti mõjuval põhjusel. Hindeks kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles

“The Expanse” sarja eelnevate raamatute sündmused on leidnud aset pea vahetult pärast eelmise raamatu lõppu. “Persepolis Rising” on selle koha pealt erand: möödunud on 30 aastat ja väravate võrgustikus asuvad 1300 maailma on praeguseks hetkeks ühel või teisel määral koloniseeritud ning pinged erinevate olulisemate fraktsioonide vahel paistavad olevat laabunud.

Ja miks ei peakski, sest pärast Maa pommitamist jõudis kõigile äkki kohale, et sellest terroriaktist ei võitnud lõppude lõpuks mitte keegi kaotasid aga kõik. Analoogsete katastroofide ning väravate ülekoormuse ära hoidmiseks on asutatud Transpordiliit, mis oma olemuselt on segu ÜRO-st ja Ida-India kompaniist ja mis kõikide suureks üllatuseks on talle pandud kohustustega edukalt toime tulnud. Kuni …

Kuni eelmisest raamatust saati blokeeritud olnud Loconia väravast tuleb teade, et sealne isevalitseja ja endine Marsi laevastikuadmiral Winston Duarte saadab teate, et tema saadik on teel. Kõik naeravad, arvates, et ta on oma üksikul planeedil igavusest sõgedaks läinud kuid kui väravast väljub hiiglaslik laev mis paistab olevat segu inimtehnoloogiast ja protomolekulide loojate omast kaob naerjate naljatuju kui peoga pühitud. Duarte kuulutab ennast universumi direktoriks, tema üksainus sõjalaev purustab mitu ühendatud laevastiku ning kõik kokkulepped lakkavad kehtimast.

Kuid nagu ikka on territooriumi hõivamine lihtne, erinevalt selle hoidmisest. Ja loomulikult on sündmuste keskel vananev korvett “Rocinante” koos oma vananeva meeskonnaga kes nagu ikka ei suuda teps mitte oma käsi teki peal hoida.

Tegemist on sarja tippu kuuluva raamatuga, sündmused edenevad jõudsas tempos ning seda on raske käest panna enne kui epiloog loetud. Hindeks kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on kolmanda ja omamoodi triloogiat lõpetava looga Legioni tsüklist, mille kohta Sanderson ise on öelnud, et ta lähitulevikus tõenäoliselt Stephen Leedsi toimetamiste juurde tagasi ei pöördu. Raamat ise on lühiromaani pikkusega ja ilmus üheaegselt nii eraldi teosena kui koos kahe esimese Legioni jutuga kogumiku formaadis (tasub soetada just see versioon, kuna kogumik on vaid pisut kallim kui eraldi raamat).

Stephen Leeds on Leegion. Ta põeb veidrat vaimuhaigust, mis on ta isiksuse lõhestanud erinevateks täiendavateks minadeks, kes on tajutavad vaid talle ja tema teistele egodele. Iga tema aspect on mingi valdkonna spetsialist ja üheskoos moodustavad nad supergeeniuse: J.C. on klassikaline märulikangelane kes ulatab abikäe siis kui asjad lähevad füüsiliseks, Tobiase pädevusvaldkonnaks on ajalugu, Ivy on psühhiaater, jne.

“Legion: Lies of the Beholder” lahkab Leedsi aspektide olemust, nende tekkimist ja kadumist. Läbivaks teemaks on lisaks digiajastu, täpsemini virtuaalne reaalsus ning kuidas see haakub tema vaimse olukorraga. Raamat ei nõua otseselt eelneva kahe looga tuttav olema, aga see on rangel soovituslik, kuna neid refereeritakse jooksvalt ning korra tuleb mängu isegi esimesest raamatust tuttav fotoaparaat.

Personaalselt meeldis see raamat mulle tõenäoliselt kõige rohkem, olles vähemalt sama hea kui esimene ja oluliselt parem kui teine. Viis, kuigi väikese miinusega — jutt libises liiga kiirelt ühelt teemalt teisele ning oleks võinud natuke rohkem asju süvitsi lahata.

Teksti loeti inglise keeles

Kui “The Expanse” sarja kaks esimest raamatut keerlesid suuresti protomolekulide ümber, kolmas raamat rääkis väravate ilmumisest ja neljas Iluse nimelise planeedi koloniseerimisega seotud raskustest, siis see ja eelmine raamat jutustavad loo Vabast Armaadast. Suures plaanis oleks võinud need kaks isegi üheks paksuks raamatuks kokku kirjutada.

Marco Inaros külvab endiselt kaost ning on viinud asjad nii kaugele, et praktiliselt kõik reaalsed jõud Päikesüsteemis on otsustanud talle otsa peale teha. Ometigi pole see niisama lihtne, sest pisitasa hakkab selguma tõsiasi: ta on kõigest karismaatiline fassaad tegelikele niiditõmbajatele. Viimaste huvi ei ole mitte niivõrd võit, vaid konfliktiga kaasnev segadus, sest sogases vees, teatavasti, näkib kõige suurem kala.

Kuigi see raamat jätkab eelmises alustatud, on see üksjagu nõrgem ning asise asjatamise asemel klopitakse liiga palju sõnavahtu. Millest on kahju. Hindeks seega nõrgapoolsem neli.

Teksti loeti inglise keeles

Brandon Sanderson on kujunenud omamoodi kvaliteedimärgiks, turvaliseks kirjanikuks kelle lugusi võib lugeda igal ajal ja igast asendist. See ei ole selline raamat.

Tegemist on selgelt lastele mõeldud raamatuga, asjaolu mis valmistas mulle esimese hooga palju meelehärmi — ma seadsin lootused liiga kõrgele. Asjad juhtuvad liiga kiiresti, liiga meelevaldselt ja liiga juhuslikult, et olla tõsiseltvõetavad. Sündmuste areng on ühel või teisel tasemel kaugele ette näha ning kuigi traditsiooniline puänt tuleb ilmselt enamusele lugejatest üllatusena, ei olnud selleni viiv sündmuste jada kaugeltki nii nauditav kui näiteks The Stormlight Archive sarjas. Kui tegemist oleks täiskasvanutele mõeldud teosega, hulguks hinne kusagilt 2 – 3 vahel, lasteraamatu formaat annab siiki palju andeks, mistap lõpuks jäigi hindeks 4 pika miinusega.

Lugu räägib hädamaandumise teinud laevastiku järeltulijatest, kes üritavad kaitsta planeeti mida teatava regulaarsusega ründavad mingid müstilised kurjamid väljaspoolt. Inimesed on elanud pikka aega koobastes ja alles viimasel ajal hakanud vastu panema, sest on leidnud aparaadi millega lennumasinaid toota.

Spensa on raamatu peategelane, kes leiab tehisintellektiga lennumasina, mis paistis olevat taevast alla pudenenud juba tükk aega varem kui inimesed planeedile sattusid. Koobastes valitseb teatavat sorti fašistlik diktatuur mis on ta ammu surnud isa kurjategijaks tembeldanud ning sellest tingituna on ka tema põlu all. Neiu on aga äksi täis ja võtnud nõuks kõige kiuste leida viis oma isa süüst puhtaks pesta ja lennukooli pääseda. Aga see kõik ei ole põrmugi lihtne ning alternatiivse plaanina on ta samal ajal koos ühe semuga putitanud leitud M-Boti nimelist kosmoselaeva.

Teksti loeti inglise keeles

“The Expanse” sarja viies raamat on märkimisväärselt (ja seda heas mõttes) teistsugune kui neli eelnevat. Kui kaks esimest osa rääkis sellest kuidas Rocinante meeskond üheks tiimiks sulas paralleelselt protomolekuli looga, kolmas tõi sisse kosmoseväravad ja neljas rääkis ühe uue planeedi koloniseerimisega seotud raskustest, siis “Nemesis Games” mõjub nagu järsk käiguvahetus; senini suhteliselt väärikal sammul liikuv lugu sööstab paigalt.

Loo alguses läheb peategelaste laev pikemasse remonti ja eneselegi ootamatult on nad Tycho baasis kus enamusel meeskonnal pole oma vaba ajaga midagi asjaliku peale hakata. Sestap võtavad praktiliselt kõik peale kapteni puhkuse ning lähevad oma kunagi ripakile jäänud otsi kokku tõmbama: Amos läheb Maale, Alex Marsile ja Naomi kuhugi Vöö sügavusse tänu millele on nad sündmuste alguseks üle kogu Päikesesüsteemi laiali pillutatud. Ning seekordsed sündmused on Sündmused suure S-ga.

Täiesti ootamatult kerkib süsteemi poliitilisel maastikul uus mängija, Marco Inaros, karismaatiline revolutsionäär kelle minevik on seotun Naomiga. Tema loodud organisatsioon Vaba Armaada lööb sassi kõik seniajani kehtinud jõujooned ning taaskord on külvatud tuule silmas tormi lõikamas vaid üks laev: Rocinante.

Olles läbi lugenud ka järgmise raamatu võin ma ilma igasuguse kahtluseta öelda, et tegemist on kõige parema seniajani ilmunud “The Expanse” looga. Me saame rohkem teada peategelastest ja erinevate piirkondade elust-olust, me näeme paari poliitilist tormi ja seda kui habras tasakaal kõikide osaliste vahel kogu aeg on olnud. Ja me saame näha suurekaliibrilisi muudatusi pärast mida ei jää vanast korrast kivi kivi peale.

Ehk teisisõnu: kui selles sarjas mõni raamat peaks väärima maksimumpunkte, siis nomineeriks ma just “Nemesis Games”-i. Kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles

Kõigepealt lühike ingress:
"The Three-Body Problem" on tunnustatud Hiina autori Liu Cixin vahest kõige tuntum raamat ning juhatab sisse triloogia nimega "Remembrance of Earth's Past". Lugu lahkab tehnoloogiliselt palju arenenuma tsivilisatsiooni invasiooni algust Maale ning pärjati 2015 aastal Hugo auhinnaga.
Põhjusega.
Kõigepealt paar väikest miinust.
Raamat kipub kohati heietama ning kuna läbivaks teemaks on Hiina kultuurirevolutsioon ning Hiina inimese hing, siis jääb see kohati piiritagusele lugejale, kelle hulka kuulume ka meie, kaugeks. Vaatamata sellele, et see on ohtrate joonealuste selgitustega varustatud.
Teise problemaatilise kohana võib välja tuua mõningaste lahenduste ebaloogilisuse, mis võiba olla ei olekski väga suur möödapanek kui sealsamas kõrval on paljud asjad detailideni läbi mõeldud. Selline kontrasti vahetumine kohati pisut häiris.
Enne kui ma paralleele tõmbama asun, oleks vast paslik visata pilk peale autori taustale: ta on piisavalt vana, et mäletada kuidas asjalood teisel pool Suurt Müüri varem olid, samas olles hariduselt infotehnoloogia spetsialist keskmisest suurema silmaringi küsimustes mis puudutavad nii Hiinat kui selle suhteid ülejäänud maailmaga.
Esimese autorina kellega paralleelide tõmbamisest ei pääse on Tad Williams, kelle "Otherworld" sarjaga, eelkõige selle osaga mis puudutab tehistõelisust, on sarnasus tuntav.
Lisaks tunneks selles maailmas ennast ilmselt kodus ka vennad Strugatskid ja Clifford D. Simak ehk autorid, kellel on lauale panna mõni ebatüüpiline tulnukate sõja- / külaskäigu lugu ("Nagu õieke väljal" ja "Väljasõit rohelisse" tulevad kohe meelde).
Lugu hakkab peale punktist, kus üks teadlane avastab viisi kuidas Päikest kasutades võimendada oma kosmosesse lähetatavaid sõnumeid nõnda, et saadetud sõnum jõuab ka Galaktika suurte poiste kõrvu. Paraku selgub, et suurtel poistel on endalgi hulk probleeme (raamatu nimi annab selle koha pealt vihje) ning kui nad kuulevad imearmsast pisikesest planeedist just sobival kaugusele, siis ei kestnud just kaua kui nad oma sõjalaevadel purjed masti tõmbasid.
Lugu on tõeliselt hästi kirjutatud ning maailm avaneb just sobivas tempos. Kuigi hinde taga on imepisike miinus, oleks patt sellele jutule anda vähem kui maksimumpunktid.
Teksti loeti inglise keeles

"IT`S A TRAP!"

Tõenäoliselt võtab see Tähesõdadest tuttav admiral Ackbari karjatus kõige paremini kokku selle raamatu olemuse. Kui sa oled kusagil esimese kolmandiku lõppu jõudnud, siis taipad, et sa oled kõike seda mingil hetkel varasemalt juba lugenud, ainult siis kui see oli veel põnev ja tükk maad pädevamate autorite poolt. Sind on meelitatud lugema midagi, mis pole ei originaalne, hästi läbi mõeldud ega isegi mitte eriti huvitav. Aga pärast sinnamaani jõudmist ei taha ka enam pooleli jätta.

Raamatu vahest ainukeseks päästvaks faktoriks on see, et kirjatehniliselt on autor pädev ehk ta oskab materjali enam-vähem adekvaatselt ümber jutustada. Ning kindlasti on see raamat vastuvõetav nende jaoks, kelle jaoks see on esimene või teine fantaasiaraamat. Ülejäänute jaoks hulgub selle raamatu hinne kusagil kahe ja kolme vahel, jäädes lõpuks läbi häda kolmele pidama.

Kui see lugu oleks lihtsalt ebaoriginaalne, siis ma võib-olla ei olekski nii kriitiline, kuid raamatu probleemid ei piirdu vaid sellega. Kogu lugu on täis lapsikusi, süstemaatiliselt eksitakse jutuvestmise elementaarsete reeglite vastu ning autori teadmised valdkondadest kus peategelane peaks justkui olema korüfee ei kannata pisimatki kriitikat. Tegemata kodutöö kumab läbi igast pisimast kui praost.

Lugu ise räägib noorest poisist, kes kaotas õrnas eas oma vanemad ning oli tänu sellele sunnitud kuidagi läbi häda toime tulema. Loomulikult oli tema vanemate surmas süüdi sarja põhikurjam koos oma kaaskonnaga, keda mainitakse vaid vilksamisi ja kellede nimede nimetamist ei peeta heaks tooniks kuna see võib kaasa tuua nende soovimatu tähelepanu. Õnneks võetakse ta vastu võlurite kooli, kus ta õpib erinevaid nõiakunste, leiab endale surmavaenlase, luusib kooli salajastes nurgatagustes ning kohtub erinevate müstiliste elukatega.

Ühesõnaga, tavaline värk. Ja põhikurjami nimi ei ole teps mitte Voldemort.

Teksti loeti inglise keeles

Kui võtta 2 osa Harry Potterit, 2 osa Spenserit ning 1 osa Sam Spadet (“Malta pistrikust”) ning segade seda nõus kus on varem hoitud erinevat muud fantaasia ja õuduskirjandust, segada tainas ning papargoogivormiga teha sellest mehikese, siis selle mehikese nimi oleks Harry Dresden, Dresdeni toimikute peategelane. Harry on üheaegselt nii võlur kui eradetektiiv, kellel on alalõpmata näpud põhjas ning ühe või teise allilma (nii sõna otseses kui kaudses mõttes) tegelasega kana katkuda. Lisaks on Harry ka paras irvhammas ning ainuke maag kelle reklaam on telefonikataloogis üleval.

Lugu hakkab nagu heale detektiiviloole kohane pihta peateglase büroos. Nagu sellistel puhkudel kombeks on peateglasel taaskord näpud põhjas ning kiirelt tuleb leida mingisugune ots, et pääseda kontoripinnalt välja tõstmisest. Ning nagu sellistel puhkudel kombeks astub kontorist läbi ähmi täis daam, kes vajab korraliku tasu eest hädasti abikätt oma kadunud abikaasa leidmiseks. Ja nagu sellistel puhkudel ikka pole kõik nii nagu see esmapilgul paistab.

Laias laastus on tegemist klassikalise detektiivilooga, kuhu on ohtralt pikutud maagilisi elemente. Raamatus kohtuma enamuste tähtsamate tegelastega ning külastame kohti kuhu igapäevaselt ei satu. Harry peab lahendama korraga mitu omavahel põimuvat juhtumit mille keskel paistab olevat eriti võimas sorts.

Kuigi raamat on trigeeriv on see samas suhteliselt primitiivselt kirjutatud ja tunda on, et tegemist on autori ühe esimese raamatuga. Narratiiv on tugev kuid hüplik, tegelased ja nende motiivid on tihtipeale kahedimensionaalsed ning halvas ladina keeles koostatud loitsud parimal juhul naeruväärsed. Samas on kontseptsioon ise võrdlemini originaalne ning potentsiaal arenguks selgelt tuntav (olles lugenud sarja järgnevaid osi võin kinnitada, et autori tase on liikunud igas järgnevas raamatus selges tõusujoones). Sestap hindeks neli, aga pika miinusega.

Teksti loeti inglise keeles

Eraldi avaldatud lühiloo eessõnas ütles Brandon Sanderson, et see lugu hakkas tema peas idanema siis kui ta oma sugupuud uurides leidis puritaanist naisterahva, kelle nimi oli Silence (Vaikus). See pani teda mõtlema: kes paneb oma tütre nimeks Vaikus ja miks?

Aga kirja pandud sai see lugu pisut teistel põhjustel. George R. R. Martin, kes on meile tuttav rohkem kui “Troonide mängu” autor, on koostanud hulgaliselt erinevaid antoloogiaid; viimane neist kannab nime “Dangerous Women”. Seda koostades pöördus ta (äärmiselt meelitatud) Sandersoni poole, et viimane sinna oma panuse teeks. See idee tundus põnev päris mitmel tasemel, kuid eelkõige just seetõttu, et rõhuv enamus autoreid kujutavad “ohtlike naisi” kas siis vampide või kahedimensionaalsete musta nahka riietatud verejanuliste naisekehasse torgatud rambodena. Kas selleks, et näidata tugevat naist on vaja ta teha meheks? Kas tõesti?

Sandersoni Silence on vaikne trahteripidaja Cosmere maailmas, mida ta kutsub Threnodyks. Selles maailmas hulguvad lahkunute hinged metsas ringi ning kui elavad jälgivad kolme lihtsat reeglit, siis nende teed suuresti ei ristu: ära süüta tuld, ära vala verd ja ära tõtta. Paraku pole see mitte alati võimalik. Eriti kui sul on saladusi. Eriti kui sa oled Silence.

Maksimumpunktides jääb siiski napilt puudu ning sestap hideks 4/5, kuna lugu eksib enda viimase reegli vastu ning tundub olevat kirjutatud tõtates. Ma väga loodan, et Sanderson kavatseb seda maailma veel külastada, sest selles on ainest sootuks enamaks.

PS. Lugu on lisaks eelpoolmainitud antoloogiale saadaval ka eraldiseisva Kindle raamatuna.

Teksti loeti inglise keeles

Shai on Võltsija, inimene, kes on võimeline muutma asjade olemust selle hinge ja ajalugu ümber kirjutades maailmas, kus igal asjal on hing ning mälu. Ta oma oma valdkonnas üks parematest ning uhke oma kunsti üle. Kuid kaugeltki mitte kõik ei jaga tema vaimustust ja nõnda juhtubki, et ta avastab ennast lõpuks imperaatorlikust, spetsiaalselt Võltsijatele mõeldud, vangitornist timukakirve langemist ootamas.

Lootusetusse olukorda toob päikesekiire külaline, kes teeb Shaile ettepaneku millest ei saa keelduda -- atendaadikatse käigus on imperaator saanud raskelt vigastada ja kuigi tema ihu on maailma parimad ravitsejad suutnud terveks teha on pead tabanud ammunool hävitanud valitseja mõistuse. Kuna kõik muud alternatiivid on juba ära proovitud, on oma positsiooni pärast hirmul olev keisri lähikond otsustanud kasutada viimast õlekort ning taasluua Võltsija abil tema hinge ja mõistuse. Ning Shai on parim Võltsija kes neil võtta on.

Kuid selleks, et petta ära terve kuningriik ei piisa pelgalt fassaadist. Selleks, et teha veenev ja püsiv Võltsing peab meister tundma ja mõistma oma loomingut, tõeliselt mõistma ja nõnda asub Shai uurima imperaatori mineviku. Pealegi milline meister oleks valmis keelduma võimalusest näha oma loomingut Roositroonil?

"The Emperor`s Soul", kuigi iseseisev lugu, leiab aset autori Elantrise maailmas. Roosiimpeerium, kus tegevus toimub, on siiski sama maailma teine piirkond ning Roosiimpeerium ise on väga sarnane meie omaaegse Hiinaga. Lühiromaan võitis 2013 aasta oma kategooria Hugo auhinna ning Brandon Sanderson ise peab seda üheks oma parimaks tööks.

Omalt poolt pean tunnistama, et kuigi lugu on kütkestav ning originaalne, on see samas ka liiga lühike ja pinnapealne. Õnneks jätab realiseerimata potentsiaal lahti võimaluse, et Sanderson selle loo juurde kunagi tagasi tuleb. Senikaua aga paraku hindeks neli.

Teksti loeti inglise keeles
6.2014

Charles Stross on omapärane mees: tema mõtted on omapärased, tema teod on omapärased ja isegi ta välimus on omapärane. Üks tema endistest ametitest on olnud tarkvaraarendaja ja tänu sarnasele taustale võib öelda, et meie mõtted liiguvad kohati samu radu pidi. Kuna ma ei ole tema raamatuid palju lugenud ning teemapüstitus tundus olevat huvitav, siis oli mul printskaupmeeste esimese köite kohta kõrgendatud ootused.

Loo tegevus leiab aset kusagil selle sajandi esimestel aastatel (raamat on algselt kirjutatud kaheosalisena, mille esimene osa "The Family Trade" ilmus 2004 aastal ja selle jätk "The Hidden Family" aasta hiljem). Värskelt majandusajakirjast sule sappa saanud Miriam saab oma valdusesse salapärase amuleti, mis võimaldab tal rännata erinevate paralleelilmade vahel. Juba oma esimesel külastusel satub peategelane hiliskeskaegse rüütli otsa, kes teda automaatpüssist maha kõmmutada püüab. Tänu situatsiooni absurdsusele ning ilmsetele anakronismidele kahtlustab ajakirjanikupreili, et tema pööningul pole tolm päris võetud, kuid foto ja videotõendid kinnitavad vastupidist.

Pärast seda hakkavad asja väga kiiresti käest ära minema -- selgub, et võime erinevate maailmade vahel reisida on tema suguvõsa pärast ning tema positsioon oma klannis pole kaugeltki mitte viimaste hulgas. Loomikult nööbib see avastus lahti aastakümneid laagerdada saanud intriigivaadi, mida siis jämetamat sorti telliste hulka mahtuva raamatu jooksul klaaritakse.

Kui ma ennist märkisin, et mul olid sellele jutule kõrgendatud ootused, siis paraku pean ma tunnistama, et need lootused said päris mitmel tasemel alt veetud. Ma tahtsin sellele raamatule esimese hooga hindeks kolm panna, aga siis taipasin ma äkki, et tegemist on noorsookirjandusega ning minusuguse vana ja kibestunud kala jaoks liiga toore napsuga. Teine asi oli see, et mingil endagi jaoks arusaamatul põhjusel tõmbasin ma kogu jutu ühe sõõmuga lipsu alla, mis viitab sellele, et MIDAGI pidi selles olema mis mind paelus. Seega hindeks neli. Aga nõrk neli. Kogu see tuhkatriinujutt on üksjagu jabur ning häiris ka see et muidu tarmukas ja tähelepanelik suleneitsi ei suuda ainsaid asju mis on reaalselt olulised terve raamatu jooksul läbi hammustada, kuigi päris mitu lõppu plaanitud suurt üllatust olid läbinähtavad juba loo esimestes peatükkides.

Samas ma ei väida, et tegemist on halva raamatuga. Kui asjale pisut teise nurga alt pilk peale heita, siis on tegemist üsna hea "poistekaga" (vaatamata sellele, et peategelane on naisterahvas) ning kes meist poleks sellistest asjadest lapsepõlves unistanud. Ehk siis teisisiõnu: vaatamata mõningastele puudujääkidele on asi lugemist väärt.

Teksti loeti inglise keeles

Sarjadega kipub olema tihtipeale nii, et autor kirjutab valmis väga hea loo ning hakkab seejärel vorpima parimal juhul keskpärased järgesi. Harvemini on nii, et keskpäraselt alustanud autor saab rütmi sisse alles järgnevate osadega. Sandersoni "Words of Radiance" on kolmandat tüüpi; väga heale loole on kirjutatud veelgi parem jätk.

Kui eelmise raamatu tegevus toimus eelkõige Kaladini ümber, siis selle raamatu keskseks tegelaseks on hall hiireke Shallan. Ärge muretsege, nii endisele orjale kui prints Dalinarile on jäetud küllaldaselt relavtäristamisruumi ning ei ole see hiir nõnda hall ühtigi. Lisaks ristuvad nende teed kusagil raamatu keskosas ja seetõttu jälgitakse ülejäänud kahe toimetamisi seekord üksjagu naiselikumast vaatevinklist.

Mõnes mõttes on see raamat üksjagu ühtlasem kui eelmine, kus suur osa ajast kulus taustadekoratsioonide seadistamisele. Sündmused arenevad ühtlaselt hoogsas tempos, tegelaskujudele tekib järjest ohtramalt liha luudele ning loomulikult tuuakse sisse juba sama autori "Mistborn"-st tuttav motiiv: kõik mis alguses tundus lihtne ja selge on osutunud täielikuks hämaks ning pisitasa hakkavad sündmuste tagant paistma kellegi kolmanda kõrvad. Samuti hägustuvad jutu edenedes kontuurid "heade" ja "pahade" vahel.

Lugu hakkab pihta enam vähem sealt kus eelmine raamat lõppes. Tundmatu suurus Shallan avab ennast pisitasa, me saame teada tema ja tema suguvõsa minevikust. Sedavõrd kuidas sündmused koonduvad Lõhutud Tasandikule saame me rohkem teada parshendi rahvast, Tormist ja sprenidest, Ning loo lõpuks saame me teade, et see kõik oli vaid aperatiiv ning JÄRGMINE raamat läheb alles tõeliselt põnevaks. Ahjaa, nagu eelmisegi osa puhul pärineb "Words of Radiance" pealkiri loo sees olulist osa mänginud teoselt.

Kokkuvõte on seega lihtne: kindel viis. Plussiga.

Teksti loeti inglise keeles

Kõigepealt hoiatus: see lühiromaan kirjeldab sündmuseid, mis leiavad aset iOS-i mängu "Infinity Blade" ja tema jätku vahel, toimides omamoodi sillana nende kahe vahel. Nende jaoks, kes pole kumbagi mängu mänginud võib tunduda algus pisut ebamäärane ning lõpp liiga järsk ning ilma selge lahenduseta. Muide, need mängud on head ja rangelt soovitatavad.

Aegade algusest peale on inimesed saatnud iga põlvkond ühe kangelase katsuma jõudu Jumalkuningaga, kes kogu ümbritsevat maad oma raudse rusikaga ikkes hoiab. Iga kord on nad pärast duelli korjanud üles tema surnukeha ning matnud austusavalduste saatel, et paarikümne aasta pärast järgmine kangelane uuele katsele saata. Viimane valitakse alati samast vereliinist, treenitud hällist alates ja nõnda on see kestnud juba aastatuhandeid.

Seekord on kõik aga teisiti, sest juhtus midagi enneolematut -- väljakutsuja võitis.

Ometigi selgub peatselt, et mis oleks võinud olla õnnelik lõpp on vad hetkeline tagasilöök surematule Jumalkuningale ning sündmuses võtavad peategelasele Sirise jaoks sootuks soovimatu pöörde, sest selgub, et nii Raidriar kui ka ta ise pole need, kes ta esmapilgul arvas olevat.

Lühiromaan annab täiendava ülevaate mängu tegelastele Sirisele, Isale ning Jumalkuningale Raidriarialile, kirjeldab maailma ning juhatab sisse sündmused, mis leiavad aset "infinity Blade II"-s. Raamatus oli ka nõrku kohti, näiteks Ausari motiivid polnud minu arvates kõige usutavamad, kuid suures plaanis on neede täiesti tühised detailid, põneva jutu sees.

Teksti loeti inglise keeles

Kirill Jeskov ise on öelnud, et teda ajendas seda raamatut kirjutama Tom Stoppardi kultusnäidend "Rosencrantz ja Guidenstern on surnud" (Shakespeare "Hamleti" sündmused antakse kiiksuga edasi kahe tähtsusetu kõrvaltegelase vaatevinklist. Loomulikult näevad nemad asju ja nende põhjuseid sootuks teistmoodi kui algmaterjal seda edasi annab). Tõepoolest, Stoppardi mõjutused on läbi loo selgelt tunda, ainult Taani kuningriigi asemel leiavad sündmused aset "Sõrmuste Isand"-ast tuttaval Keskmaal pärast Sõrmusesõja lõppu.

Nagu arvata oli, on "Viimases Sõrmusekandjas" kõik pea peale pööratud, sest teatavasti ajaloo kirjutavad ju võitjad. Selgub, et Sauron oli hoopis valgustatud monarh, kelle kuningriik oli teaduse ja kaunite kunstide poolest üle koge Keskmaa kuulus. Õigupoolest isegi sedavõrd kuulus, et oleks loetud aastate jooksul suutnud valmis ehitada autumasinad ja püssirohu ning koos sellega oleks ilmselt valusalt varvastele astunud maagiast sõltuvatele haldjatele ning Istari nõukogule. Viimased loomulikult ei saanud asja ju nii jätta...

Laias laastus on raamat jagatud kolme ossa: esimeses osas viiakse lugeja kurssi peale sõja lõppu aset leidnud sündmustega, teises osas sahmerdavad kõvemad võllid haldjatele käru keerata ning epiloogis vaadatakse tänapäevasemast positsioonist kõigele eelnevale tagasi. Huvitava kõrvaldetailina on raamatus ohtraid vihjeid muudele teostele, näiteks Kiplingit tsiteeritakse peaaegu igas teises peatükis ("No indeed! We are not strong..."), mis annab osadele olukordadele täiendava dimensiooni.

Üldiselt lõpetuseks võib öelda, et tegemist on puhtakujulise fännikirjutisega, mistõttu seda raamatut ei saa näiteks anglosaksimaades, kus intellektuaalset omandit jõulisemalt valvatakse, avaldada ning sestap õnnestus mu see raamat täiesti legaalselt e-kirjandusena autori lehelt inglisekeelsena alla laadida. Tänu väikesele amatöörlushõngule panin ma asjale hindeks viie kuigi sellel oli üksjagu puudujääke.

Teksti loeti inglise keeles

"The Way of Kings" on esimene raamatu kümneosalisest planeeritud sarjast nimega "The Stormlight Archives". See räägib loo maailmast nimega Roshar, mille sarnasus meie omaga on minimaalne. Sealsed tingimused on paika pandud eriliste tormidega, mis regulaarselt laastavad kõiki olulisemaid regioone -- rajude võimsus on selline, et õhk on paks veest ja kiviklibust ning inimese jaoks sel hetkel väljas viibimine tähendaks kindlat surma. Samas on orkaanid olulised, sest tormivalgus, mis käivitab kohaliku maagiat, tekib just nende käigus. Loodusseaduseid, emotsioone ning seisundeid Rosharis vaimud nimega sprenid, kes paistavad kogu maailma koos ja käigus hoidvat ehk teisisõnu, Toto, asi on Kansasest kaugel.

Stormlighti sari, kuigi olles maailma seisukohalt üksjagu erinev, paistab endas kandvad sama printsiipi, mida kandis endas sama autori Mistborni lood -- mitte midagi ei ole nii nagu see algusest paistab. Iga kord kui paistab, et nüüd on kõik justkui selge, selgub, et sa oled kõigest täiesti valesti aru saanud -- ootamatult selgub, et pahad teevad head, head teevad halba ning tegelaste motivatsioonidel on veel üks dimensioon, millest veel paar lehte tagasi peategelased (ja läbi nende ka lugeja) teadlik polnud. Lisaks paljusi selle maailma jaoks enesestmõistetavaid asju ei vaevuta kordagi lahti seletama ning need sleguvad pisitasa loo arenemise käigus. Näiteks see, et Alethkari kuningriigis valitseb teatavat sorti apartheid, kus heledate silmadega inimestel on sünnijärgne positsioon garanteeritud, sellal kui kui tumedate silmadega rahvas saab kuuluda parimal juhul vaid keskklassi kui sedagi.

Kogu lugu antakse edasi läbi kolme põhilise tegelaskuju ja käputäie tähtsusemate asjapulkade vahendusel. Selle raamatu põhinatuuriks on Kaladin, kes kuuludes küll tumedasilmsete hulka, on oma isetuse ning kõrgete ideaalide tõttu suutnud endaga siduda auspreni, kelle abil tal hakkavad pisitasa välja kujunema võimed, mida standarvarustuses inimestele ei jagata. Kaks teist põhilist tegelast on Shallan ja Dalinar, esimene on ühe teisejärgulise koja valitseja tütar ning teine Alethkari printsiriigi patriarh ning kuninga lell (Alethkari kuningriik koosneb kümnest pintsiriigist) ja mõlemaga toimub midagi sarnast mis Kaladiniga.

Lugu hakkab pihta sellega, et vana kuningas on avastamas midagi väga olulist, kuid siis tapetakse ta segastel asjaoludel ära. Tundub, et tulemas on Roshari ekvivalent viimasest kohtumõistmisest, kuid paraku pole selge, kes on kelle vaenlane ning kes on head ja kes on halvad. Sanderson on sündinud jutuvestja ning kuigi tegemist on tüseda tellisega, on raamat kaasahaarav ning kergesti loetav. Soovitan väga.

Teksti loeti inglise keeles

Raamatuid on laias laastus kolme liiki -- on head raamatud, on halvad raamatud ja on raamatud, mis kõikide näitude järgi peaks olema halvad kuid millel sellele vaatamata midagi, mis sunnib lugejaid järjest lehti keerama. Isegi siis kui lugeja annab endale aru, et tegemist ei ole just kirjakunsti tippteosega. Inglise keeles on selle jaoks isegi termin olemas: guilty pleasure. "The Age of Odin" kuulub sellesse viimasesse kategooriasse.

Enne arvustuse juurde asumist tasuks silmas pidada, et kuigi tegemist on eraldiseisva teosega, kuulub ta pikemasse "Pantheon" tsüklisse kuhu selle arvustuse kirjutamise hetkel mahub veel neli raamatut: "The Age of Ra", "The Age of Zeus", "The Age of Aztec" ja "The Age of Voodoo" ("The Age of Odin" on sarja kolmas raamat). Lisaks on autor James Lovegrove avaldanud Pantheoni lühiromaanide kogumiku, mille nimi on "Age of Godpunk".

Loo peategelane on Gideon Coxall, keda enamus ta semusi kutsuvad lihtsalt Gidiks. Gid oli professionaalne sõdur kuniks kokkupuude isevalmistatud lõhkekehaga ta sundpensionile saatis. Kuna endiste sõjaväelaste pension pole just suurem asi ning kuna sõdimine on tal veres kipub ta igavusest ogaraks minema. Sestap ongi nii, et kui tüüp nimega Abordijäänus tuleb lagedale uudisega Valhalla Missiooni nimelisest projektist, mis palkab endisi sõjaväelasi, siis ei mõtle ta kaua ning koos suundutakse Asgardi Kotta, kus pidaval asuma ettevõtmise peakorter.

Üsna pea selgub, et kogu ettevõtmise taga on päris Odin koos oma kambajõmmidega, kes siis tänapäeva Midgardist omale Ragnaröki jaoks kahuriliha värbab. Gid peab neid esialgu napakateks, kuid kui ta esimest korda puutub kokku jäähiiglastega, siis jõuab talle kohale, et vanal ükssilmal on tõsi taga.

Teksti loeti inglise keeles

"Legion" on lühiromaan, kus loo tegevus keerleb kahe vedava "mootori" ümber. Üheks selliseks on peategelane Leeds, kelle hüüdnimi on Leegion. Tal on kentsakas skisofreeniale sarnanev vaimne hälve, mis sunnib teda kujutama ette "aspekte", tegelaskujusi mis eksisteerivad ainult teme ettekujutustest. Ometigi on iga aspekt mingi valdkonna spetsialist ning Leeds on suuteline neid vajaduse korral ka juurde looma. Kõik need tegelaskujud on tema jaoks reaalsed inimesed, reaalsete minadega ning kuigi nad teiste jaoks eksisteerivad vaid Leegioni peas, pole loo peategelane kunagi üksi, samuti on tal tagataskust võsta hulk konsultante, kelle abil ta lahendab erinevaid äärmuslike probleeme.

Jutu teiseks mootoriks on fotoaparaat millega saab pildistada suvalisi hetki minevikust ja sellega kaasenvad sekeldused, mille lahtihammustamiseks vajatakse Leedsi abi. Me räägime siin samast motiivist, millest rääkis Harry Harrisoni lühijutt "Famous First Words" ning seda lühiromaani võib võtta kui planeerimata järelehõiget vanameistrile, kes lahkust meie hulgast samal kuul mil "Legion" poeriiulitele ilmus.

Lugu ise on kirjutatud ei rohkem ega vähem kui meisterlikult ning vähemalt minu jaoks resoneeris päris mitmes valdkonnas pakkudes ideid ja mõtteainet. Leidke kindlasti võimalus see lugu läbi lugeda, mitte ainult loo enda pärast, vaid ka seetõttu, et saate käsi südamel oma lapselastele öelda, et teie lugesite Sandersoni lugusi juba siis kui teda veel vanameistriks ei kutsutud.

Kaks tähelepanek siiski lõpetuseks veel. Tundub, et tegemist on sissejuhatusega uude sarja, mis on paigutatud tänapäeva ja kus valitseb n.ö. pehme maagia, milleks võib nimetada teadust. Teiseks on huvitav jälgida kuidas Sanderson, kes muide on praktiseeriv mormoon, lahkab religioosseid teemasi. Ta on väitnud, et kirjutamine ja lugemine on tema jaoks omamoodi eneseleidmine, võimalus lahata teemasi, mida tal muidu oleks raske ette võtta ning see on oluliselt laiendanud tema maailmakäsitlust.

Teksti loeti inglise keeles

"The Alloy of Law" ehk maakeeli "Seadusesulam" on suhteliselt tagasihoidliku jämedusega üllitis tuntud tellisevabrikandi Brandon Sandersoni sulest. Tegemist on eraldiseisva raamatuga Mistborni maailma "triloogiate triloogiast", mis mahub ajaliselt esimese ja teise triloogia vahele

Esimese triloogia käivitanud Isand Valitseja oli suutnud riigi hoida tuhandeaastases stagnatsioonis, pärssides jooksvalt kõiki katseid teaduse ja tehnika vallas läbimurdeid teha. Koos tema pildist kadumisega on kadunud ka kõik piirangud ning vaid mõnesaja aasta jooksul on Scadrial jõudnud meie mõistes viktoriaanliku ajastusse: tubasi valgustab elekter, linnade vahel liikumiseks kasutatakse raudteid ning arveid klaaritakse tulirelvadega. Avastatud on ka suur hulk uusi metalle.

Uued metallid on olulised, sest ka vanad oskused pole kuhugile kadunud: metallimaagid suudavad endiselt metalle põletades oma võimeid rakendada ning oskus metallidesse erinevaid füüsilisi ja vaimseid atribuute salvestada on üksjagu laiemalt levinud kui Mistborni esimeses triloogias. Vaatamata sellele on need oskused siiski üpris haruldased ning veelgi haruldasemad on inimesed, kellel on sünnipärane võime kasutada mõlemat valdkonda.

Raamatu peategelane Waxillium Ladrian on esimesest sarjast tuttava Breeze kauge järeltulija. Noorpõlevs oli ta suundunud meie mõistes Metsikusse Läände korravalvurik ning nüüd keskeas on ta Ladriani koja ametlik pärija ning peab tagasi linna tulema, et oma valdustes kord majja lüüa. Kuid Wax ei ole ainult aristokraadist revolvrikangelane. Wax on ka metallimaag ning salvestaja -- ta suudab metalle endast eemale tõugata ning salvestada oma kehakaalu, muutes ennast soovi korral nii kergemak kui raskemaks. Ning esimene oskus on tõenäoliselt tema suhteliselt pika karjääri saladusega, sest väga raske on tabada tegelast, kes tema suunas lendu lastud tinaubinaid endast eemale suudab tõugata.

Linna naastes kadrab Wax, et igav linnarutiin hakkab talle varem või hiljem mõistusele, kuid juba esimestel nädalatel selgub, et vastupidiselt tema ootustele võib Elendel olla isegi ääremaadega võrreldes tõeliselt karm kant.

Raamat on tihe ning tempokas, lugu kaasakiskuv ja tegelaskujud sümpaatsed. Hindeks kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles

Brandon Sandersoni Mistborni triloogia kolmas raamat, "The Hero of Ages", jätkab väikese ajalisele pausile vaatamata enam-vähem sellest kohast kuhu kolmas pooleli jäi. Sanderson, tundub, on ka ise aru saanud et poliitika ja majandus ei ole päris tema tassike teed ning on suundunud tagasi valdkonda, kus ta ennast koduselt tunneb -- karakterid, maailm, maagia. Ning loomulikul oma koduväljakul talle naljalt võrdset ei leia, kindel viis.

Nagu selles triloogias kombeks, on lugu viimase raamatu alguses juba mitu korda pea peale pööratud ning kolmas osa jätkab samas vaimus. Lisaks astuvad kulisside tagant välja tegelikud nööritõmbajad, paljastuvad aastatuhandete tagused saladused ning maailm saab kannatada globaalsel tasemel.

Kolmandast raamatust selgub ka see, et triloogia iga raamat lahkab sügavuti metallidega seotud maagia erinevaid tahke. Esimene räägib metallimaagidest, kes omavad võimet põletada metalle ja saavutada läbi selle soovitud tulemusi. Teise raamatu vedavaks teemaks on Hoidjad, kes suudavad oma füüsilisi ja vaimseid võimeid salvestada metallidesse ja siis hiljem neid vajaduse korral kasutada. Kolmanda raamatu läbivaks teema on veremetallurgia -- selgub, et spetsiaalseid metallvardaid kasutades on võimalik ühe inimese võimeid teistele üle kanda, hävitades küll originaali kuid lisades osa võetud võimest saajale. Kuid selgub ka see, et lisaks uuetele võimetele saab saaja omale kauba peale midagi üsna ebameeldivat.

Triloogia lõpuks võib öelda veel niipalju, et tegemist on triloogiate triloogia esimese triloogia viimase raamatuga. Vaheloona ilmub juba viktoriaanlikus ajastus toimuv "The Alloy of Law", mis on eraldiseisev raamat ning eellugu järgmisele triloogiale.

Teksti loeti inglise keeles

"The Well of Ascension" on jätk Brandon Sandersoni metallimaagiast pajatav Mistborni triloogia esimesele osale. Lugu jätkub täpselt sellest kohast, kus esimene raamat pooleli jäi, kogudes tuure sedavõrd, kuivõi olukord piiramisrõngas olevas Luthadelis järjest komplitseeritumaks muutub.

Tegemist on ilma igasuguse kahtluseta sarja nõrgima raamatuga, mille sündmused oleks saanud hõlpsalt esimese ja kolmanda vahel ära jagada ilma kummagi kvaliteeti langetamata. Asi selles on, et esimene ja kolmas raamat on väga head ning isegi teine raamat pole halb, kuid Sandersoni tasemel kirjamehe jaoks on tegemist täieliku haltuuraga, sestap ka hindeks kolm.

Kuid tagasi raamatu juurde. Läbivateks teemadeks on selles loos õukonnaintriigid ja poliitika, mis poleks iseenesest halb kui peategelased ei teeks kogu aeg mingit ebamäärast "poliitikavärki" ja "paberitööd". Mind oleks näiteks väga huvitanud, et mis dokumente siis seal kirjutuslaua nii pikalt koostati ning milles täpselt uue kuninga geniaalsus poliitikuna seisnes.

Tõsise tõrke tekitas ka see, et ilma igasuguse sissejuhatuseta hakati tänapäeva demokraatiat varafeodalistlikule ühiskonnale pähe tõmbama, kujutades tänapäeva väärtushinnanguid õigete ja headena ning ülejäänusi halbadena. Sandersonile tuleb selle koha pealt siiski au anda, et ta ise on ka aru saanud selle plaani rumalusest ning õnneks raamatu lõpuks on olukord sootuks teistsugune kui alguses, samuti kandub kogu looga kaasa eelmisest raamatust tulnud moto "Iga saladuse taga on peidus vähemalt veel üks saladus.", kuid muus mõttes on tegemist kirjatükiga mille lugemine on vajalik ainult selleks, et liikuda edasi sarja kolmanda osa juurde.

Teksti loeti inglise keeles

Suur hulk ulmevaldkonna kirjandust baseerub sellel, et kirjanikul tuleb pähe huvitav idee, mida siis mõttes ringi veeretades pisitasa edasi arendatakse ja mille ümber lugu kirjutatakse. "Leek sügaviku kohal", ehk siis algkeeles "A Fire Upon the Deep" kuulub just sellesse kategoorias, kuid ühe erandiga -- selles loo aluseks pole mitte üks kontseptsioon, vaid kaks, plus kamaluga pisemaid ideekübemeid.

Ühe idee aluseks on Shrekist tuttav sookolli ja Eesli omavaheline aasimine:

"Näiteks ... eee ... sookollid on nagu sibulad."
"Nad haisevad?"
"Jah ... Ei!"
"Nad ajavad su nutma?"
"Ei!"
"Kui nad päikese kätte jätta, siis nad lähevad pruuniks ja hakkavad ajama väikeseid valgeid võrseid?"
"EI! KIHID! Nad on kihilised!"

Ehk siis universum on kihiline. "All" on kihid aeglasemad ja algelisemad, füüsika on pisut teistsugune ning valguse kiirus on absoluutne piirang. "Üles" minnes olukord muutub, võimalikuks saavad erinevad tehnoloogiad, mis aeglastes tsoonides polnud võimalikud, näiteks valgusest kiirem transport, targad masinad ning erinevad väljatehnoloogiad. Tsivilisatsioonid pürivad arenedes järjest kõrgemale kuni jõuavad lõpuks kihtideni, kus on võimalik oma füüsilise keha hüljata ning muutuda jumalalaadseks.

Raamatu üks kahest põhilisemast liinist toimub kosmoses, kus kunagi luku taha pandud kuri superteadvus uuesti valla lastakse. Õnneliku juhuse tõttu läks osadel süüdlastel korda plehku pista Vastumeetmega, mille abil saab kurjust uuesti kontrolli alla võtta. Ometigi ei lähe kõik hästi ning laev Vastumeetmega teeb hädamaandumise planeedil, kus elavad intelligentsed koeralaadsed olendid. Kohe kui see informatsioon teatavaks saab muutub see planeet ootamatult kõikide jaoks äärmiselt huvipakkuvad. Paraku asub see aga universumi aeglasemas osas ...

Raamatu teine liin, tehniliselt võttes isegi teine ja kolmas, leiavad aset selle planeedil. Hädamaandumise teinud laevast pääseb eluga kaheksaaastane poiss ja kaheteistaastane tüdruk. Täiskasvanud tapeti kõik rünnaku käigus, mille käigus koeralaadsed elukad laeva hõivasid ning kui teoreetiliselt magab kapslites veel suur hulk muid lapsi, pole ei lastel, ega koertel oskusi neid elustada. Ning viimastel puudub asja vastu ka huvi.

Petselt selgub, et koerad on nii öelda kobarintelligentsed, kuigi oma tsivilisatsiooni arengus kusagil Maa pimedates sajandites. Neil on väikeste karjade peal ühine teadvus, mida siis kas vereliini pidi või sobivaid isendeid lisades on võimalik jooksvalt täiendada. Ükshaaval võttes ei ole need elukad oluliselt intelligentsemad loomadest kuid alates neljast on neil oma mina ning inimestega võrreldav intelligents. Asja teeb huvitavaks see, et omavahel suhtlevad liikmed mitte telepaatia vaid heli abil, vahetades informatsiooni nagu omavahel ühendatud arvutid seda teeks. See on ka raamatu teine vedav idee -- selgub näiteks, et koertel on raskusi nii vee kui raadiote kasutamisega, kuna neis liiguvad nende mõtted tavakeskkonnast erineva kiirusega ning tänu sellele on nõuab kohanemist. Lisaks ei saa need karjad omavahel liiga lähestiku minna ilma (ajutiselt) mõistus kaotamata, sest erinevate liikmete omavaheline helipõhine kommunikatsioon läheb kakofooniaks.

Koerteteema areneb kogu asja juures veelgi, sest nagu selgub on omavahel verivaenus kaks koerte riiki, kellest kummalgi õnnestub üks laps endale saada. Kuna pimedate riigis on ka ühe silmaga mees kuningas, siis pisitasa laste tehnoloogilist pagasit kasutades hakkab mõlemas pooles toimuma tehnoloogiline revolutsioon, ilmuvad esimesed kahurid, jne. Ometigi ei lähe kõik libedalt, sest probleemiks osutuvad nii koerte kobarteadvus kui laste vanuselised eripärad -- ühe pime usaldus ja teise tiinekaea trots.

Nagu näha on loos mõtteainet enam kui küll ning autori nimi kannab edasi tema kirjutamisoskuse taset (Vinge). Hideks puhas viis.

Teksti loeti inglise keeles
1.2012

Brandon Sanderson ütles selle loo kohta, et liiga suur hulk mõõga ja maagia lugusi baseerub samal mudelil -- koos suure kurja tulekuga hakkavad ringi liikuma ennistused kellestki, kes kõik jälle heaks teeb. Seetõttu otsustas ta kirjutada loo, mis lahkab vastupidist motiivi: mis siis kui kangelane läbi kukub?

Lugu ise leiab aset impeeriumis, mida valitseb surematu despoot nimega Lord Ruler (Isand Valitseja?). Impeeriumi rahvastik on jaotatud kaheks -- väikearvuline aadelkond ja suurearvuline loomadestki madalam alamrass, mille liikmeid kutsutakse skaadeks. Selleks, et aadlikud saaks skaasi kontrolli all hoida, andis Valitseja nende eelkäijatele võime, mida nimetatakse metallimaagiaks. Metallimaagid saavad "põletada" tarbitud metalli soovitud tulemuse saavutamiseks: raud näiteks aitab suvalist metalli maagi poole tõmmata, tina teritab oluliselt meeli, jne.

Et vältida vereliini pidi edasi antava metallide kasutamise oskuse levimist skaa hulka, on igasugune järglaste saamine erineva klassi liikmete vahel kõvasti ära keelatud, kuid kuna tegemist on siiski inimestega, siis seda siiski juhtub. Segaverelisi jahivad Inkvisiitorit, kes ühest küljest hoiavad nõnda skaa kontrolli alt väljumas ja teisest küljest kasutavad leitud maage omadel eesmärkidel.

Loo näiliseks peategelaseks on noor skaa preili nimega Vin ja kes on oma päritolu tõttu metallimaag. Tänu keskkonnale (ta on vargajõugu liige) ja oma vähestele oskustele pole ta seniajani vahele lennanud, kuni ta ühel eriti ambitsioonika skeemi tõttu jäi vahele samaaegselt nii inkvisiitoritele kui mässajatele, kelle üks võtmefiguure Kelsier ta naha päästab ja kellest saab Vini mentor.

Kuna lugu antakse edasi valdavalt Vini vaatenurgast, kes raamatu alguses on naiivne ning harimata tütarlaps, toimub tegelaskujude avanemine kihthaaval -- mida rohkem Vin asjadest aimu saab, seda rohkem mõistab asjaosaliste tausta ja motiive ka lugeja. Jutu läbivaks teemaks on ühe tegelaskuju moto "alati on veel üks saladus", tänu millele alguses lihtsad ja selged asjad uue ja ootamatu tähenduse saavad, et siis hiljem veelgi uuemateks ja ootamatutemateks muutuda.

Eraldi tuleks välja tuua ka Sandersoni kirjameheoskus. Loo narratiiv on väga ühtlane ning sündmusterohkusele vaatamata ei hakka see kordagi venima, ega kiirustama. Samuti jälgib raamat punktuaalselt Sandersoni esimest printsiipi -- maagia töötab vaid siis, kui tegelased ja autor lõpuni paika pandud reeglitest kinni peavad.

Kokkuvõtten võib "Mistborn: The Final Empire" kohta öelda nii, et ma ei ole juba aastaid lugenud midagi sellist, mis nõuab vastvaidlematult veel ühe peatüki lugemist enne magamaminekut. Ja siis veel ühe. Ja veel ühe. See raamat sai sellega hakkama ja seega hindeks puhas viis!

Teksti loeti inglise keeles