Kasutajainfo

Sherrilyn Kenyon

1965-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Stephen King ·

The Green Mile

(romaan aastast 1997)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
2
0
0
0
0
Keskmine hinne
5.0
Arvustused (2)

Isand King on teinud selle raamatuga headtööd. Laisalt ja elegantselt on seotod erinevad jutud üheks tervikuks. Minu arvamuson väga positiivne. Selle raamatu võiks paigutada peaaegu samasse ritta koos "The Dark Tower" lugudega, mis on minu vaieldamatu lemmik.
Teksti loeti soome keeles

Selle raamatu järgi on tehtud ka suurepärane film, olen ise ilmselt kaks korda vaadanud. Mis omamoodi oli lugemise ajal algul nuhtluseks kuna film ja raamat on kohati päris sarnased. Jah, siin ja seal on erinevusi, film on mitmes mõttes lahjem, leebem, vaatajasõbralikum. Raamat pole karm horror aga nii mõnigi koht on paberil vürtsikam kui kinolinal. Samuti on raamatus läbiv filosoofiline alatoon mida filmist hästi ei mäleta.

King avaldas raamatu jupiti kuue “lühijutuna” kummardusena mineviku suunas kus mingil hetkel niimoodi osasid raamatuid avaldatigi. Ehk siis odavate õhukeste paperbackidena, mis hoidsid pinget ülal ja panid järgmist osa raamatust ootama. Seega kokku on see küll kenasti romaan aga tehniliselt on tegu jutukoguga (mille jutte ükshaaval eraldiseisvana pole küll väga mõtet lugeda).

Nagu Kingil ikka siis on siin palju koos - on õudukat, on tumedat fantasy’t, maagilist realismi, on... “lõunaosariikide gootit”(?) (“southern gothic”). Päeva lõpuks on see minu silmis Hea Raamat(tm).

Raamat kulgeb läbi minategelase silmade, vanadekodus enda elu veeretav kunagine vangivalvur Paul Edgecombe. Enda memuaaridest räägib ta aastal 1996, põhitegevus toimub aastal 1932. Pealkiri “roheline miil” tuleneb “raskete” vangide kinnipidamisasutuse surmamõistetute osakonna põranda värvist, rohelisest linoleumist. Muide, kas keegi peale minu kirjutab selle sõna algul ära, siis vaatab seda “linuleomi”, “linaleumi”, mõtleb, et midagi ei klapi, googeldab, ohkab ja parandab? Kuidagi keeruline sõna…

No igaljuhul on tegevus suuresti jah hukkamisele minevate vangide ja vangivalvurite elust. Tegelasi on erinevaid, vangidest on üks olulisemaid tohutu suur mehemürakas, tumedanahaline John Coffey. Nagu Coffey ise ütleb: “Like the drink, only not spelled the same.” Ega ta väga palju lugeda-kirjutada oskagi, samuti on kogu ta olemus selline… vähese haridusega vagase ja tasase inimese oma. Sümpaatne, heasüdamlik, nutab tihti, vaatab vestluspartnerile sügavalt silma aga samal ajal tundub, et ta pole nagu kohal. Ta ei tea eriti maailmast midagi (harimata lihttööline, noh) ning unustab kiirelt ära hiljuti juhtunud asjad. Kardab pimedat ning on väga rõõmus kui saab teada, et vanglas öösel ka mõned tuled põlevad.

Miks selline inimene küll elektritooli ootab? Sest ta on (väidetavalt) vägistanud ja tapnud kaks väikest valget tüdrukut. Kui täpne olla siis perel kadusid kaks alaealist tüdrukut ära. Otsimisel leiti algul rängalt verine ala ning lõpuks kraavipervel nutta tihkuv Coffey (kes järjest kordas “I couldn’t help them!”, “Ma ei suutnud neid aidata!”) koos tüdrukute surnukehadega. Kolmekümnendad (taustal oli Suur Depressioon), lõunaosariigid, neeger - siin pole küsimust ka mis otsuse kohus langetas.

Aga asjad pole nii lihtsad kui esialgu tundub. Siinkohas jätakski raamatu sisust rääkimise pooleli, eks ühtepidi on John Coffey üks oluline tegelane aga teistpidi on läbivaks jooneks hoopis minategelase elu vanadekodus. Või see kuidas on erinevad paralleelid oleviku ja mineviku vahel. Või siis Mr. Jingles, kes on üks eriti ummamuudu tegelinski. Kõige rohkem räägib raamat aga taaskord igavikulistel teemadel, omamoodi lugu kaasaegsest Jeesusest ning sellest kuidas inimesed ta risti löövad. Pea kaks aastatuhandet on aeg edasi läinud aga inimloom on endiselt sama loll ja tuhm.

Raamatut lugedes tuli ühel hetkel meelde Alcatraz. See on siis San Franciscos lähedal olev saar millel oli kunagi samanimeline vangla. Praeguseks on seal muuseum, korra õnnestus endal seda külastada. See on väga ägedalt korda tehtud, säilitades samal ajal kogu omaaaegne õhustik (suleti 1963 aastal). Algselt oli see sõjaväevangla aga kujunes ümber siis selliseks kinnimajaks kuhu toodi need vangid kes mujal väga palju peavalu tekitasid. Igaljuhul on “The Green Mile” õhustikku seetõttu endal märksa parem ette kujutada, eriti kuna Alcatrazis on ka audiogiid, mille on sisse rääkinud seal omal ajal kinni istunud vangid. Taustaks veel omaaegsed vanglahelid - kui maailmas olukord jälle rahuneb ja on sinnakanti asja siis soovitan soojalt seda muuseumi külastada, on pagana põnev. Praegu seda raamatut lugedes elasin Alcatrazi külastuse veel korra vaimusilmas läbi.

Kokkuvõtvalt selline mõnus King, mingil määral on ulmelisemat ja õudsamat poolt aga suures osas on see “tavaline” hea romaan, mis räägib oma loo. Võiks lausa ütelda, et turvaline lugemine. Mida lõpupoole raamat veereb seda märjemaks silma võtab, sabaots on ikka kohe päris kurb. Aga mitte lohutu või “kõik läheb allamäge” tüüpi kurbus, pigem “elu on vahel selline”.
 

Ahjaa, raamatus on iga peatüki alguses ägedad Mark Geyeri illustratsioonid.

Teksti loeti inglise keeles
x
Marko Kivimäe
1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Võtsin selle tellise ette kuna sobib imehästi praegusesse koroonamaailma, tegu on mõnes mõttes ühe korraliku käsiraamatuga teemal “milliseid vigu ei tohi pandeemia ohjeldamisel teha”. Žanriliselt kasutatakse silte horror, postapo, fantasy - ma ise ütleks, et tegemist on postapokalüptilise raamatuga kus on ka muid jooni. Ning ma ei väsi kordamast, et Stephen Kingi nimetamine õuduskuningaks on pehmelt üteldes vale, pigem on horror üks paljudest “pintslitest” mida ta kasutab. 



“The Stand” on kirjutatud aastal 1975 (esimest korda ilmus 1978) ning on autori viies romaan. Mis on mõnes mõttes huvitav nüanss - kui praeguseks räägitakse kuidas King kirjutab ehk teinekordki liiga pikalt siis tollal olid ta varasemad raamatud olnud “tavalise” pikkusega. Ning siis äkki tuli selline mürakas…


Raamatu pealkiri on pärit Bruce Springsteen’i palast “Jungleland”: 


Tonight all is silence in the world


As we take our stand


Down in Jungleland


Algne versioon raamatust oli ca 900 lehekülje kanti. Aastal 1988 võttis King ette ning kirjutas raamatu läbi ja üle, algsest trükiversioonist ca 400 lehekülge pikemaks, minu loetud ongi “complete and uncut” (“terviklik ja lõikamata”) versioon. Iva on siis selles, et algne versioon oleks olnud kirjastajate arvates tavamõõdus raamatutega võrreldes liiga kallis (kui oleks soovinud jätta hinna “tavaliseks”) sest lehekülgi ja “tinti” kulus ju märksa rohkem. Seega käiski King algmaterjalist karmide kääridega üle. Kümme aastat hiljem aga oli ta juba piisavalt kuulus ja mõjukas ning sai raamatu välja anda sellisena nagu just talle meeldis. Hilisema versiooni puhul on tegevus viidud tollasesse “kaasaega” - ehk siis toimubki aastal 1990.


Raamat räägib sellest kuidas ühes Ameerika nurgas hakkab möllama tapjaviirus mille sümptomid on hämmastavalt sarnased kergetele ülemiste hingamisteede haigustele. Köha, nohu, palavik - no teate küll. Paha lugu on aga selles, et kui gripp on enamasti üsna ohutu siis konkreetne tõbi võtab kiirelt maha 99,9% protsenti inimkonnast. See protsent on natuke puusalt võetud, iva on selles, et nii mõnigi linn sureb paari nädalaga täiesti tühjaks, mõnes teises jääb mõni üksik hing ellu. Juttu tulebki väga erinevatest inimestest, natuke algusepoole nende taustast ning mida edasi seda rohkem viivad niidiotsad üle Ameerika kokku. Tegevus toimub siis jah USA’s aga taustal on tõbi tühjendanud terve maakera. Ei mingit turvalist, cozy catastrophe’t, inimkonna langus on kiire ja jõhker. Algusepoole on juttu viiruse tööst, hiljem sellest kuidas inimkonna riismed üritavad Ameerikas hakkama saada.


Huvitav kuidas King oskab ikka lõpplahendusi leida. Kui üldiselt on liiga tihti kombeks panna lõppu eepilised lahingud, hull möll ja meeletu verevalamine siis Kingil on pigem kombeks kujutada kulgemist. Mõnikord on lõpus küll pöördeline sündmus aga see on nii mõnigi kord väga tagasihoidlik. St ei ole paatosest nõrguv tulevärk, pigem on midagi vaikselt nutikat. Ma ei ütle, et kas on ühte või teist, ei hakka spoilerdama. Küll aga on lõpupoole mitmed huvitavad arengud, mis panevad käsipõsakil mõtisklema, et: “Ahha, või siis nii, jajah muidugi võib ju minna ka nii.”


Kingile tüüpiliselt on ta osanud välja otsida väga omamoodi tegelasi. Enda üks lemmikuid on väga terava vaimuga kurt-tumm noormees Nick Andros, kes suhtleb teistega kirjutamise teel. Ta ei kohta pikka aega mitte kedagi, mingil hetkel jääb mõtlema, et kas äkki ongi alles jäänud ainult temasugused, kurdid ja tummad? Ühel hetkel kohtub Nick aga ühe teise mehega (Tom Cullen). Nick on väga rõõmus, ulatab kohe teisele valmiskirjutatud paberitüki - Tom vaatab seda ja ulatab tagasi: “Tead mees, mul on ainult kolm klassi haridust. Isa võttis mu siis koolist ära.” Tom ongi vaimselt tugevalt alaarenenud ning äärmiselt heasüdamlik mehekolakas… mille peale Nick mõtleb, et tea kas ongi alles vaid erinevate puuetega inimesed? Teate, loed seda kõike, elad tegelaste mõttemaailma sisse ja ohkad - kohutav, kohutav. Mingil hetkel kisub raamat ka silma niiskeks kui juttu tuleb lastest.


Või siis teismeline poiss, kes ei räägi, ainult uratab vahel, kui temaga rääkida siis ei olegi aru saada, kas ta mõistab ka rääkijat või mitte - kuid kelles on lähemal vaatamisel märksa rohkem peidus. Või siis vanem daam, kes aitab hädas mehepoegasid seatapul ning lõikab loomal kõri ropsti läbi niiet verd lendab igalepoole.


Teoses on mitmeid mõtlemapanevad ja meeldejäävaid stseene. Näiteks on üle maailma igalpool nii vaikne, et kuuleb trükimasinat pooleteise miili peale. Niimoodi siis hoiab üks tüdruk teise ellujäänuga vahepeal sidet - läheb tänavale ja kuuleb kuidas teine inimene trükib.


Kui rääkida hoiatustest siis on muuhulgas algusepoole terve peatükk stiilis "kodanik A aevastas, pühkis käeseljaga nina ning ulatas rahatähe kassiirile ja nakatas tema. Kassiir nakatas see päev nelikümmend inimest, läks õhtul sõpradega bridži mängima ja nakatas nemad. Bridžikaaslane läks õhtul kluppi ning nakatas seal enamuse..." Paneb ikka mõtlema küll.


Muuhulgas on see esimene raamat kus Kingil figureerib tegelane nimega Randall Flagg. Tal on Kingi universumis palju nimesid ja erinevaid nägusid, tumeda torni sarjas on ta näiteks Walter o'Dim. Deemonlik üleloomuliku võimetega olend, kelle läheduses inimesed tunnevad meeletut hirmu, lihtsurelikud ei julge talle silma vaadata, magavad inimesed näevad verdtarretavaid hirmuunenägusid. Ta on üldistatuna üks inimkonna vastane, kes erinevates teostes kogub enda ümber erinevad heidikuid ning nende abiga külvab kurjust ja terrorit üle maa. Seda ka siin raamatus.


King ise tahtis kirjutada midagi sarnast nagu “Sõrmuste isanda” - eepiline, laiahaardeline fantasy aga mis leiaks aset Ameerikas. Aga siis nägi ta saadet keemiasõjast, idee langes viljakale pinnasele ning idanes hoopis teine taim. Enda fantaasia-soovi väljakirjutamist alustas ta neli aastat hiljem “Laskuriga”. “The Stand”-is on vahepeal ka kohti mis vihjavad LOTRile kuna paljude tegelaste jaoks ongi elu peale esimest tõvehoogu üks suur reis, teekond avastamaks teisi ellujäänuid.


Fun fact - Metallica pala ja albumi pealkiri “Ride the Lightning” on pärit siit raamatust (peatükist 24). Metallica kitarrist Kirk Hammett on pajatanud nii:


“Kirk: I was the one who spotted the phrase ‘Ride the lightning’. It was when we were recording the first album, when we were staying the house of this guy named Gary Zefting. I was reading the book The Stand by Stephen King, waiting to do my parts, and I read that phrase. It stuck in my head, so I wrote it down and told James. He was, like, ‘Whoah, cool…’”


Huvitav oli lugeda sellist laiahaardelist tükki. Kui jõudsin kuhugi kolmesajandale leheküljele siis mõtisklesin, et selle aja peale hakkavad muidu raamatud pigem otsa saama. Antud juhul oli aga tonn veel ees ootamas. Samuti võttis lugemine ajaliselt päris palju (20.03 - 02.04, kaks nädalat) - enda jaoks pole küll ingliskeeles lugemine probleemiks aga protsess võtab ikka sutsu kauem aega kui emakeeles. Seega keskeltläbi 100lk päevas. Vahele pikkisin ka ühe teise raamatu aga üldiselt oli paar nädalat mõnusat kuningamaailmas uitamist. See oli ikka päris äge kogemus, sellist tiitlit nagu “lemmikautor” ei taha küll ühelegi kirjanikule külge panna aga on mõned, kelle raamatud teevad hingele pai. Lisaks - see võib tunduda pisiasjana aga neljakohalised lehenumbrid mõjuvad hoopis teistmoodi… seda ülevat tunnet ei oskagi kuidagi seletada. Tea kuidas viiekohalistega on…


Kui mahtudest rääkida siis tegelikult natuke imestan, et see on üks raamat, eriti kuna koosneb mitmest osast. Oleks võinud enda hinnangul vabalt olla näiteks kahest raamatust koosnev...diloogia? Või mis see sõna ka pole. Või isegi triloogia. Samas selline üks turske tükk pole ka paha, tegelikult on korralike telliste lugemine omaette maailm, mingil hetkel jõuab omamoodi zen kohale. Eks ta vahepeal mingil hetkel hakkas natuke õrnalt venima kui mingitsorti stabiilsus inimeste ellu hiilis. Ei hakka spoilerdama aga eks üldiselt on sellel kirjanikuhärral teinekord üht koma teist ikka varrukast tõmmata kui maailm liiga turvaliseks kisub.


Kokkuvõttes - äärmiselt mõnus raamat.



Teksti loeti inglise keeles

Raamatu tegevus toimub Maaga väga sarnasel planeedil, Rendonil, planeet on naiste päralt. Tegelikult on kõik niivõrd sarnane Maaga, et autor peab kogu aeg rõhutama, et ei-ei, see pole Maa. Igaljuhul on mehed kui ebastabiilne element seal kokkukuivanud killuke, neid “peetakse” eraldi saarel ning lastakse vaid vahel range kontrolli all nädalaks naistega kokku. Loomulikult ei ole igal naisel seda õnne - tuleb olla sobivas vanuses (22-28), hea tervise juures ning omama kopsakat rahapakki. Ajastule omaselt ei ole raamatus mingit erootika, kogu kopuleerimise-faasist libisetakse sujuvalt üle - a la käsi puudutab kergelt kätt ja 9 kuud hiljem sünnib titt. Samas raamatus on kogu see armu-värk üldse teisejärguline.
 

Esimene osa räägib sellest, kuidas teadlane (loomulikult naine) Pilar tahab magistriväitekirja "Meeste tundeelu kajastusi möödunud sajandite kirjanduses" jaoks saada kokku ühe meeskodanikuga, kelleks on siis Gert. Noorte vahel lööb lõõmama armastus ning nad soovivad hakata elama koos perekonnana, jääda peale seda nädalat kokku. Seda ennekuulmatut kuritegu hakkab menetlema Armastuse Kohus, Rahvastuskomisjoni Presiidium koguneb erakorralisele istungile. Edasi läheb järjest põnevamaks, sekkub Rendoni Oikumeenline Naiskogu ning hakatakse Erakorralise Suure Konsiiliumi istungil uurima konflikti Rendoni Teaduste Akadeemia ning Rendoni Rahvastikukomisjoni vahel.
 

Idee tasandil on see kõik täitsa okei. Lisaks on esimene vasikas esimene vasikas. Lisaks polnud tollal ju tõupuhast algupärast ulmeromaani siinkandis väga palju kirjutatud. Kuid...
 

… vahele üks tsitaat raamatust: “Ikkagi on tegemist teatud tendentside suvalise esiletõstmisega, utreerimisega, kusjuures täiesti efektiivselt toimivad regulatsiooniprotsessid on uurija vaateväljast lihtsalt eemale jäänud.”
 

Kui minna lugemiskogemuse juurde siis see oli ikka täitsa kohutav. Ma lugesin ca 40lk esimest raamatut ära, siis hakkasin diagonaalis sirvima kuna autori stiil on kohutavalt puine, kantseliitlik ning tuim. Ma ise lootsin, et kui saab Pilari ja Gerdi kuriteokirjeldus läbi siis hakkab tulema huvitavam tulevärk, a la kohtukirjeldused või miks ka mitte teravmeelne sooteemaline targutamine. Aga hakkas tulema sellist Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee KK Poliitbüroo pleenumitüüpi kirjeldusi vaheldumisi piinliku filosofeerimisega. Endale meenus vägisi enda töökogemus suurfirmas, kus oli eraldi protsessijuhtimise osakond ja palju sarnaseid toetavaid rakukesi üle kogu masinavärgi kus inimesed said palka selle eest, et joonistasid kastikesi, tegid tuimi juhendeid kuidas käituda ning seda kõike pidid eesliinil erinevad klienditeenindajad kuidagi kliendiga suheldes nii kasutama, et oleks tõesti kasu heast plaanist mitte ei kukuks üks näotu masinavärk välja. Noh, me teame kõik mis tunne on olla suurfirma klient ja kui inimlik see suhtlus firmaga läbi klienditeenindaja meile tundub… No igaljuhul see raamat on lihtsalt hingetu. Ma isegi ei arva, et asi oleks eesti esimeses ulmeromaanis, pigem on (minu silmis) kirjanikke kellel ei õnnestu väga hästi see kirjutamise-värk, on raamatuid kus on hea idee ja kehv teostus. 
 

Seega ma olen ühtepidi päri, et esimene vasikas ning vaatame seda konkreetse ajastu kontekstis. Aga teisalt vaata seda raamatu mis iganes nurga alt - eesti esimene ulmeromaan, NLiidu paroodia, psühholoogiline romaan - no ei leia mina väga positiivseid noote üheski vaatevinklis. See oli autori kolmas romaan, ta oli tollal juba neljakümnenda eluaasta ületanud seega kogemust võis ka olla.
 

Aga tegelikult ma ei tahaks väga tümitamisse laskuda, see on liiga lihtne ja tegelikult üsna kasutu. Ma olen väga rahul, et selle teosega tutvusin kuna enda juuri tuleb tunda sest see, et teinekord on minevikus mõnevõrra piinlikke juhtumeid, on täiesti normaalne. Eriti kui vaadata kuhu eesti ulme on praeguseks välja jõudnud, kus mõnusalt loetavat kraami tuleb kogu aeg peale ja nii juba tükk aega - kusagilt pidi ju see kõik alguse saama. Seega müts maha ja kraaps minu poolt Henn-Kaarel Hellati ees.
 

Muide (osundan wikit), “sõna "ulme" tõi eesti keelde väljendi "teaduslik fantastika" asemele ja teadusulme tähenduses Henn-Kaarel Hellat kirjutises "Ilukirjanduse põnevad provintsid" (Sirp ja Vasar, 18. september 1970, nr 38). Ajalehes Sirp ja Vasar pakuti teadusliku fantastika tähenduses ka teisi uudissõnu, millest tuntuim on "ruja".”

Teksti loeti eesti keeles

Laenan alustuseks raamatuga kaasaskäivat lõiku:

“Thor Peterson on pseudonüüm. Autor ei ole algaja, ta on kirjutanud päris palju ja mitte ainult ilukirjandust. Ta hakkas seda lugu kirjutama oma tütrele, kui see oli 12. Tütar on vahepeal 24 saanud. Lähedased ei tahtnud mitte rahul olla, et juba tehtu igaveseks sahtlisse jääb; et sellest saab päris hea romaani, mida paljud naudinguga loeksid. Raamatus ei ole meelega peidetud autori stiili või tehtud muud hookus-pookust – eesmärk ei ole kunagi olnud vettpidav müstifikatsioon autori isikuga. Autori soov on kõigest ja ainult, et seda romaani loetaks puhtalt lehelt – et lugejat ei segaks tema senise loominguga seotud ootused.”

Heakene küll, las siis (hetkel) autori tagasihoidlik isiksus olla.

 

Raamat räägib peamiselt kolmest lapsest: Heldinist, Ustusest ja Valevist vanuses kümme kuni viisteist eluaastat. Nende teekond hakkab raamatu alguses peale Maalt, aga kiirelt liigutakse erinevate maailmade vahel, sest laste ja vanemate saatus on keeruline. Tegu on nimelt nõidadega, kelle kattevari ei kesta mugude seas lõputult - aga mitte nõidadega muinasjuttude mõistes. Igal lapsel on oma saatus ja oma tee, perekonna liikmete teed lahknevad juba üsna raamatu alguses. Raamatu sisust ongi natuke raske rääkida kellegi lugemisrõõmu rikkumata: raamatu oluline osa ongi tegevus, tulest, veest ja vasktorudest läbironimine, kus lõpus jälle harali otsad kenasti kokku sõlmitakse.

 

Keeleliselt tehnilises mõttes on raamat puhas ja üsna veatu. Üks viperus jäi silma - leheküljel 46 on juttu tegelasest nimega Elter aga igalpool mujal on ta Eltel.

Üks asi, mis jäi keelekasutuses silma - autor kirjeldab ebamäärasust veidralt. Massiliselt on kasutuses sõnad stiilis “mingit”, “kuidagi”, “miski”, “ilmselt”. Asi pole isegi selles, et need sõnad oleks head või halvad, aga nende abil loodud konstruktsioonid kõlavad vahel ebaloomulikult ja tuimalt. Eriti seetõttu, et kõrval on kohad, kus kõik käib väga täpselt - jäädakse viie minutiga magama (mis on veel isegi piisavalt ebamäärane ja samal ajal täpne) ja järgmises peatükis ärgates mõteldakse viis sekundit, kus ollakse (lk 164). Stiililiselt pole kumbki äärmus mõnus.

See toob raamatu järgmise vastuolulise punkti juurde. Kohati valdab autor keelt, mõtet ja sõna väga nõtkelt, näiteks leheküljel 29 on selline lõik:

„„Tule, mängime palli!”

Valev tõstis pilgu raamatult ja silmitses mõne sekundi arvustavalt väikevenda. Neil oli viis aastat vahet ja millegipärast meenus talle kusagilt loetud lause, et see on neil suurim vanusevahe elus - et praegu on tegu tüütu pägarikuga, kes tahaks kah teha kõike seda, mida vanem vend teeb, aga ei jaksa veel kuidagi… Ja et ühel päeval on nad mõlemad täiskasvanud ja vend on üks vähestest inimestest, kellele saab alati ja tingimusteta igas olukorras loota...“

No puhas kuld! Või kui minna aktsiooni maailma, siis peatükid 84 ja 86 on võrratud, Thor Peterson näitab neis enda tugevaimaid külgi.

Aga siis tulevad jällegi puised ja kuidagi jõuga surutud osad ning kahjuks on neid rohkem kui mõnusaid.

Lapsed on raamatu alguses lapsed, aga nad peavad kiirelt mehistuma ning ühtäkki ongi nii, et nad käituvad ja on nagu täiskasvanud. Jah, see saab tehniliselt niimoodi olla, nõuka-ajal räägiti küll ja küll kangelaslugusid pioneeridest, kes fašistidega võideldes sadadest meestest koosnevaid väeüksuseid juhtisid. Kui rääkida sedasorti karmides oludes kiirelt täiskasvanuks saamisest, siis seda tuleks minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt rahulikumalt välja joonistada, jätta aega ka tegelaste sisemaailma avamiseks. Me võime GRRMi saaga seebisust ju kohati kiruda, aga tegelikult see muudabki ta tegelased inimlikuks, annab võimaluse nendega suhestuda, kaasa mõtelda. Thor Petersonil paljud asjad lihtsalt juhtuvad. Ühes peatükis räägib laps “emme” ja järgmises tulistab nii, et ajutükid lendavad ja verd voolab ojadena. Tõsi, vahepeal on lause või paariga ka kirjas, kuidas tal sees keerab ja see kõik on ta jaoks raske - aga siis saab see kerge ebamugavus imekiirelt mööda.

Mis muutub “Me kasvasime Maal” raamatus mingil hetkel ikka väga veidraks, on see, kuidas kõik tegelased olenemata vanusest ja soost räägivad pigem rämedalt nagu täiskasvanud mehed. Eks muidugi räägivad lapsed ka väga rõlgelt, aga siiski mõjuvad väljendid nagu “sitapoolne”, “perse” või “õhuvõngutamine” (rääkimise kontekstis) tiba häirivalt. Rääkimata sellest, et lapsed kasutavad vabalt sõnu nagu “arhetüüpne” (lk 117), “eufemism” (140), “kontekst” ja “käitumismuster” - jällegi, pole võimatu, aga mõjuvad nagu sadul sea seljas.

 

Autor on loonud oma maailma, kus on erinevad riigid, rahvused, kohati on ka näiteid keeltest. See kõik on napilt üle kahesaja lehekülje peale mahutatud. Õnneks on raamatu lõpus küll spikker, aga minu arvates kippus see kõik natuke liiga kirjuks kiskuma. Austan autori eesmärki maailmaloomel, aga selle taustal kippus kogu muu “värk” natuke lahjaks jääma. Kolme peategelasega saab lugeja mingil hetkel natukenegi rohkem sõbraks, aga kõik muu on paberõhuke taust. Lisaks on nimevalik muidugi maitse asi, aga Thunkaf Köö, Matnus Eshenu Sgel Raksta-Eming ja eld Fenüon Ulžiir on vaid vähesed, mille puhul tundub, et äkki see vint on natuke üle keeratud. Eriti, kui sedasorti nimesid on õblukese raamatu peale üle saja (ma ei tee nalja, vaadake mu jutu lõpus olevat viidet). Üks näide ka kohatisest nimedega uputamisest (lk 170):

„Valev hakkas nüüd juba tõepoolest vihastama. „Kuulge, ma ilmselt ei tea midagi olulist. Ma tean, et ma Olen Valev Illekeiu, Orfuka ohvitseri Vari Illekeiu poeg. Ma tean, et Õrfuka sai Krumpa lahingus Iüüa ja tema ellujäänud pooldajad põgenesid Sällalt. Ent see on kõik, mida ma tean. Ma tean, et Õrfuka vastane oli Tössin, kes on Sällaraa, aga võib-olla terve Sälla diktaator ja et seal pole olukord kiita ja et ta keerab sitta ka Riie seitsme mere ilmades ja mujalgi, kuhu ulatub. Ent mis tähendust on ühel sõjapõgeniku perel? Mida ma ei tea? Mis „majesteet"? Palun seleta see mulle ära, et ma ei arvaks, et see on rumal nali."“

 

Kellele see raamat mõteldud on? Hoolimata noortest peategelastest siis pigem ikka vanematele. Kui aga mõtelda sisulise poole pealt, siis jätab natuke nõutuks. Jah, on ulme. On huvitavat maailma ja põnevaid tegelasi. Aga teostus… see pole isegi siiralt halb, siis oleks asi lihtsam. Piinlik lugu, aga pähe tuleb sõna “keskpärane”, pigem natuke kaldus lahjemate kirjandusteoste poole.

 

Mulle tundub, et Petersonil on head kuiva püssirohtu küll, on väärt ideid ning madin on nauditav. Kui äkki panna kahasse kirjutama näiteks mõne “naistekaid” kirjutavad kirjanikuga? Minu arvates oleks see väärt eksperiment, sest Thor Petersoni kirjandus kipub välja kukkuma üsna korraliku “meestekana”, mis algusepoole on hillitsetum, justkui autor üritaks kirjutada midagi muud kui tavaliselt - aga siis murrab ikka tavapärane stiil välja. Kui aga lasta tegelaste osa kirjutada hoopis kellelgi teisel…? See oleks väärt proovimist. Minu arvates. Teise variandina on muidugi kasutada ära enda tugevaid külgi - igati kobedaid, stiilipuhtaid, mehiseid, verest ja higist tilkuvaid kaheksakümnendate Hollywoodi ulmemadina stiilis meestekaid võiks siit tulla küll ja küll. Loomulikult on hea, kui inimesed proovivad kirjutada ka tavapärasest erinevaid raamatuid – aga minu hinnangul praegune jutustus laste rasketest läbielamistest ei kukkunud just kõige paremini välja. Samas on see ju ka esimene vasikas..?

 



 

Raamatu kohta on natuke rohkem võimalik vaadata siit - http://syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/me_kasvasime_maal Samuti näeb sealt raamatu esimest peatükki ning lõpus asuvat nimeregistrit.

Natuke tuhnisin Internetis autori kohta. Nimelt on Thor Peterson peategelane Siim Veskimehe vahendatud anonüümse autori följetonides “Kuidas tehakse IT-d”. Samuti on Thor Peterson mitme Siim Veskimehe raamatute kaanepildi autor (näiteks "Pilvelinnuste ajastu langus" ja "Ennesõjaaegne kullakarva").
---------------------
Arvustus ilmus algselt "Algernonis" - http://www.algernon.ee/node/1174

Teksti loeti eesti keeles

Antud raamatut vaadatakse-kiidetakse igalpool esmalt läbi naiskirjanduse prisma ning räägitakse kuidas Ladina-Ameerika noore põlvkonna kirjanike seas on järjest rohkem naisi. Ning siis mingil hetkel hakkab tulema ka juttu sisust. No igaljuhul on seda raamatut liigutatud nii õuduka, ulme kui psühholoogilise (lühi)romaani alla. Ning eks ta on ka kõike. Ning kui vaadata seda jutustust allegoorilises võtmes siis on tegemist hoopis ökoloogilisi muresid lahkava teosega. Või siis on palavikuõuduses jampsiva inimese haige hobuse unenägu.
 

Samanta Schweblin on sündnud aastal 1978, tegemist on argentiinlasega, elab Saksamaal ning kirjutab hispaania keeles. Teda on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde. Väga palju on kiidetud just ta lühiproosat, ka “Nähtamatu niit” oli algselt lühijutt kuid autor leidis ühel hetkel, et võiks teema natuke pikemalt lahti kirjutada.
 

Raamatus on kaks tähtsamat tegelast, täiskasvanud naine Amanda ning poiss David. Amanda on haiglas ning raamat on põhimõtteliselt nende vestlus, kus hoovad on Davidi käes, kes sunnib ja veenab Amandat meenutama miks ta tõbilasse sattus. Ning Amanda räägibki, ta jutt on katkendlik, hüplev, kohati meenutab sonimist. Tegevus toimub maailmas kus liigub ringi nähtamatu inimesi ja loomi hävitav mürk, eriti praeguste sündmuste taustal võiks ütelda, et viirus. Aga selles raamatus räägitakse mürgist, hiljem kirjutan, miks. Igaljuhul arvatakse, et kui olla inimesest “päästekaugusel” siis on võimalik haigestumise hetkel kiirelt tegutsedes tuua inimhing surmasuust tagasi. Kaasaegset meditsiooni ei usaldata, millel on raamatus ka mõnevõrra alust kuna näiteks ühele hingevaakuvale inimesele soovitatakse raviks päikesekreemi. Küll on aga abi meditsiini alternatiivi pakkuvatel ravitsejatel, kelle abiga saab haige hinge saata teise kehasse, millel on aga veel omad varjuküljed.
 

Kui rääkida ridade vahel toimuvast siis Argentiinas peaks olema mure taimekaitsevahendite kasutamisega (või mürgitamisega, oleneb mis nurga alt vaadata). Kirjutan seepärast tingivas kõnevormis kuna pole ise kursis, viis minutit googeldamist tõi mõnevõrra esile küll selleteemalisi sõnavõtta ja uurimistöid. Igaljuhul räägib raamat katkenud rasedustest, nähtamatust mürgist, surevatest inimestest, väärarenguga lastest ning jama ajavatest meedikutest viitamaks taimekaitsevahendite liigohtra kasutamise kõrvalnähtudele.
 

Eks ta oma olemuselt selline paras jamps ole :). St meenutab painajalikku õudusunenägu kus on raske eristada mis on tõene ja mis mitte. Ilma raamatu tausta teadmata jääb oluline osa sõnumist ebaselgeks seega ise soovitan natuke lugeda ja siis tagant tõlkija järelsõnast silmadega üle lasta. Mulle raamat kokkuvõttes täitsa meeldis, just sellises pikkuses. Tegu pole mitte mingil juhul žanriromaaniga, tõsised ulmehuvilised saavad ka petta. See on ühe raskelt haige naise ulm, nappide sõnadega kirja pandud meeleoluteos. 
 

Raamatu pealkiri eesti keeles on “Nähtamatu niit”, ingliskeeles “Fever Dream” (“Palavikuunenägu”), originaalis “Distancia de rescate” (“Päästekaugus”). Otsisin veel - leedu keeles “Prieraišumo laisvė” (“Kiindumusvabadus” või midagi sarnast), portugali keeles “Distância de resgate” (“Päästekaugus”), araabia keeles “حمى الأحلام” (“Palavikuunenägu”). Viimased on mul küll masintõlke abil tulnud… aga igaljuhul on huvitav vaadata kuidas on tõlkijatel erinevat lähenemist. 

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei ole nüüd 100 ja 1% kindel aga VIST ei ole seda raamatut varem lugenud. Omal ajal sai küll kõik sarnased odavad näppujäänud pehmekaanelised krimkad-põnevikud-ulmekad läbi loetud, lisaks on “Carrie” puhul veel taustal film - aga üldse on sellest kõigest 20+ aastat möödas. Seega tegelikult lugesin raamatut ikka üsna tühja koha pealt, mitte täitsa tabula rasa aga ega palju ka puudu polnud. Sest kõigest sellest olid meeles vaid üldine mulje ja paar võtmepööret.



Raamat on kirjutatud aastal 1974 ning räägib elust aastal 1979. Lühidalt kokkuvõttes räägib see teos usuhullude perekonnas üleskasvanud noorest tüdrukust nimega Carrietta (Carrie) White, keda kiusatakse koolis igal sammul. Noorena on ta väga ilus aga teismelise ja noore tüdrukuna on ta ülekaaluline (kuna maandab pingeid söömisega), vinniline, kohmakas ja endasetõmbunud. Läbi elu on teda saatnud veidrad juhtumused kus tüdruku ümber on purunenud peeglid, taevast sajab kive, rattaga möödasõitev-sõimav poiss kukub äkki ümber ja saab tugevalt kriimustada. Ülesehitus on kohati nagu “tavaline” romaan, kohati tagasivaatavad lõigud teadusartiklitest ja intervjuudest, kus räägitakse “mis siis juhtus” ning uuritakse telekineesi. Telekinees on võime vaimujõul liigutada füüsilises ruumis objekte.


Raju usklikkus ja koolikiusamine, meil siin on natuke raske olnud seda mõista. Eks religiooni asemel on igasugused pendlivennad ja soodatädid ning koolikiusamisele on ka hakatud järjest rohkem tähelepanu pöörama - seega äkki tänapäeval on raamat rohkem elulisem kui oli aastal 1997? Või 2020? Raske ütelda aga enda jaoks oli raamatus nii mõndagi tuttavat. Siin on juba selgelt näha noore kirjaniku (kirjutamise ajal 27 aastane) jooni, kus kajastab põletavat teemat läbi ulmeprisma, võtab Ameerika ühiskonnas tol hetkel põletava teema ning näitab seda läbi enda peas oleva kõverpeegli. “Carrie” on väga raju, eriti just lõpupoole kus linn ja lugeja külvatakse väga laiahaardelise vägivallapulmaga üle.


Rääkides religioonihullusest siis täiesti omaette valdkond on White’de perekond. Isa, kes kannab tööjuures kaasas püstolit juhuks kui peaks antikristusega kohtuma. Või ema, kes kriiskab ja kratsib end veriseks kui naabritüdruk bikiinide väel päikest võtab. Carrie ise on kõigest sellest segaduses ning üritab kuidagi hakkama saada. Isegi siis kui ema teda ikka ja jälle karistuseks kappi kinni paneb.


Või koolikiusamine kus enamvähem kõik karakterid on võikad ja kipuvad visandlikult must-valgeks kujunema. See pole enda silmis üldsegi halb kuna raamat on niigi samaaegselt nii naturalistlik ühiskonnapildike kui karm ulme, mille puhul polegi väga palju ruumi karakteriloomele kui vaadata ka lehekülgede arvu. Endale oleks meeldinud ka raamatu “tellislik” versioon kuna praegu on selline kiire amps mille loeb õhtuga läbi. See on tiba teine teema aga endale on Kingi mastaapne lähenemisviis hakanud jubedal kombel meeldima. Kunagi tundus ta stiil olevat vahutamine, praegu võtan mõnuga jälle mõne kaheksasaja-leheküljelise raamatu näppu ja naudin autori sõnaseadmisoskust ja teema põhjalikku läbikirjutamist. “Carrie” lakoonilisus pole ka halb, kellele ema, kellele tütar.



Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu järgi on tehtud ka suurepärane film, olen ise ilmselt kaks korda vaadanud. Mis omamoodi oli lugemise ajal algul nuhtluseks kuna film ja raamat on kohati päris sarnased. Jah, siin ja seal on erinevusi, film on mitmes mõttes lahjem, leebem, vaatajasõbralikum. Raamat pole karm horror aga nii mõnigi koht on paberil vürtsikam kui kinolinal. Samuti on raamatus läbiv filosoofiline alatoon mida filmist hästi ei mäleta.

King avaldas raamatu jupiti kuue “lühijutuna” kummardusena mineviku suunas kus mingil hetkel niimoodi osasid raamatuid avaldatigi. Ehk siis odavate õhukeste paperbackidena, mis hoidsid pinget ülal ja panid järgmist osa raamatust ootama. Seega kokku on see küll kenasti romaan aga tehniliselt on tegu jutukoguga (mille jutte ükshaaval eraldiseisvana pole küll väga mõtet lugeda).

Nagu Kingil ikka siis on siin palju koos - on õudukat, on tumedat fantasy’t, maagilist realismi, on... “lõunaosariikide gootit”(?) (“southern gothic”). Päeva lõpuks on see minu silmis Hea Raamat(tm).

Raamat kulgeb läbi minategelase silmade, vanadekodus enda elu veeretav kunagine vangivalvur Paul Edgecombe. Enda memuaaridest räägib ta aastal 1996, põhitegevus toimub aastal 1932. Pealkiri “roheline miil” tuleneb “raskete” vangide kinnipidamisasutuse surmamõistetute osakonna põranda värvist, rohelisest linoleumist. Muide, kas keegi peale minu kirjutab selle sõna algul ära, siis vaatab seda “linuleomi”, “linaleumi”, mõtleb, et midagi ei klapi, googeldab, ohkab ja parandab? Kuidagi keeruline sõna…

No igaljuhul on tegevus suuresti jah hukkamisele minevate vangide ja vangivalvurite elust. Tegelasi on erinevaid, vangidest on üks olulisemaid tohutu suur mehemürakas, tumedanahaline John Coffey. Nagu Coffey ise ütleb: “Like the drink, only not spelled the same.” Ega ta väga palju lugeda-kirjutada oskagi, samuti on kogu ta olemus selline… vähese haridusega vagase ja tasase inimese oma. Sümpaatne, heasüdamlik, nutab tihti, vaatab vestluspartnerile sügavalt silma aga samal ajal tundub, et ta pole nagu kohal. Ta ei tea eriti maailmast midagi (harimata lihttööline, noh) ning unustab kiirelt ära hiljuti juhtunud asjad. Kardab pimedat ning on väga rõõmus kui saab teada, et vanglas öösel ka mõned tuled põlevad.

Miks selline inimene küll elektritooli ootab? Sest ta on (väidetavalt) vägistanud ja tapnud kaks väikest valget tüdrukut. Kui täpne olla siis perel kadusid kaks alaealist tüdrukut ära. Otsimisel leiti algul rängalt verine ala ning lõpuks kraavipervel nutta tihkuv Coffey (kes järjest kordas “I couldn’t help them!”, “Ma ei suutnud neid aidata!”) koos tüdrukute surnukehadega. Kolmekümnendad (taustal oli Suur Depressioon), lõunaosariigid, neeger - siin pole küsimust ka mis otsuse kohus langetas.

Aga asjad pole nii lihtsad kui esialgu tundub. Siinkohas jätakski raamatu sisust rääkimise pooleli, eks ühtepidi on John Coffey üks oluline tegelane aga teistpidi on läbivaks jooneks hoopis minategelase elu vanadekodus. Või see kuidas on erinevad paralleelid oleviku ja mineviku vahel. Või siis Mr. Jingles, kes on üks eriti ummamuudu tegelinski. Kõige rohkem räägib raamat aga taaskord igavikulistel teemadel, omamoodi lugu kaasaegsest Jeesusest ning sellest kuidas inimesed ta risti löövad. Pea kaks aastatuhandet on aeg edasi läinud aga inimloom on endiselt sama loll ja tuhm.

Raamatut lugedes tuli ühel hetkel meelde Alcatraz. See on siis San Franciscos lähedal olev saar millel oli kunagi samanimeline vangla. Praeguseks on seal muuseum, korra õnnestus endal seda külastada. See on väga ägedalt korda tehtud, säilitades samal ajal kogu omaaaegne õhustik (suleti 1963 aastal). Algselt oli see sõjaväevangla aga kujunes ümber siis selliseks kinnimajaks kuhu toodi need vangid kes mujal väga palju peavalu tekitasid. Igaljuhul on “The Green Mile” õhustikku seetõttu endal märksa parem ette kujutada, eriti kuna Alcatrazis on ka audiogiid, mille on sisse rääkinud seal omal ajal kinni istunud vangid. Taustaks veel omaaegsed vanglahelid - kui maailmas olukord jälle rahuneb ja on sinnakanti asja siis soovitan soojalt seda muuseumi külastada, on pagana põnev. Praegu seda raamatut lugedes elasin Alcatrazi külastuse veel korra vaimusilmas läbi.

Kokkuvõtvalt selline mõnus King, mingil määral on ulmelisemat ja õudsamat poolt aga suures osas on see “tavaline” hea romaan, mis räägib oma loo. Võiks lausa ütelda, et turvaline lugemine. Mida lõpupoole raamat veereb seda märjemaks silma võtab, sabaots on ikka kohe päris kurb. Aga mitte lohutu või “kõik läheb allamäge” tüüpi kurbus, pigem “elu on vahel selline”.
 

Ahjaa, raamatus on iga peatüki alguses ägedad Mark Geyeri illustratsioonid.

Teksti loeti inglise keeles

Etteruttavalt ja lühidalt - väga, väga eriline raamat. Mitte, et see raamat (tõupuhas) ulme oleks. Noh, ulme nagu draakonid ja võlurid ja päkapikud ja kosmoselaevad ja ajarännud ja postapo ja vampiirid ja... Siin raamatus on vaid näpuotsaga ulmet.

Maagiline realism on midagi sellist, mida üks “trve kvlt” ulmefänn ei salli, ulmeks üldse ei pea. Eks see on tõsi, et žanripuhtuselt on maagiline realism tõesti miski piiripealne värk ning paljud inimesed ei teagi, et näiteks Marquezi “Sada aastat üksildust” on üks selle valla eredaimaid tähti. Nii mõnigi inimene, kes “ei mina küll ulmet ei loe!” on tegelikult maagilise realismiga tiiba ripsutanud.

Mis on üldse maagiline realism, sellest on kirjutatud kilomeetrite kaupa, ei hakka seda siia ümber jutustama. Teet Kallas, Kafka, Süsskind, Baturin - kui olete neilt midagi lugenud siis võib-olla hakkab midagi aimduma. Unenäolisus, poeetilisus, raskesti mõistetav test, veidrad sündmused mis ei pruugi olla alati sirgelt ja selgelt tavaloogikaga seletatavad - noh, selline värk. Teet Kallase jutt “Öö neljandas mikrorajoonis” on üks enda suur-suur lemmik näiteks, mis muuhulgas ka sellesse kategooriasse sobib.

Aga tegelikult tahtsin ma rääkida sorgost. Mis on üldse sorgo? Punane lausa. Harilik sorgo on kõrreline, silotaim. Kasvatatakse ka Eestis, rohkem on levinud Austraalias kuid ka Aafrikas, Aasias ja Indias. Meil siis on jah, silo jaoks aga mujal kasvatatakse teda ka tera tarvis. Terast saab ajada näiteks erinevaid kangeid rüüpeid, konkreetses raamatus on üheks läbivaks teemaks sorgoviin, mida joovad kõik, noortest kuni rasedateni välja.

Raamat räägib ühe piirkonna hiinlaste elust läbi mitme põlve, märkimisväärne osa on Jaapani vastasel sõjal (1937-1945) ehk siis tegevus toimubki suures osas sõja ajal. Raamat on kirjutatud kõrvalseisja vormis, peamised tegelased on “isa”, “ema”, “vanaisa”, vahel on ka mina-vaatenurka. Ehk siis vormiliselt on päris omamoodi üles ehitatud. Lisaks on tegevus ajaliselt sassi aetud, vabalt võib olla nii, et üks lõik räägib ühest, teine teisest perioodist. See ei mõju kunstpunnitamisena, oh ei! Pigem ongi huvitav lugeda mittelineaarset testi.

Igaljuhul jah, raamat on inimeste elust ning vorm on selline nagu kehval ajal ja sõjakoldes see on. Inimesi tapetakse, nülitakse, laibahunnikuid ründavad koerakarjad, koeri lastakse kümnete kaupa granaatidega õhku, jälle tapetakse. Ning igalpool on sorgo - sorgopõllule joostakse vainlase eest peitu, niisama kõndides on vahel jalge all sorgovõrsed. Sorgost tehakse putru ja juuakse peale sorgoviina. Kui saabus õhtu siis sahiseb sorgopõld vaikselt. Peategelane ongi see kõrreline, punast karva ja tihti verest tilkuv. Jah, see on kahtlemata üks õudsamaid raamatuid mida olen kunagi lugenud. Sest kuigi tegelased ei ole üks-ühele elust maha kirjutatud siis on olnud sarnaste saatustega mehed-naised-lapsed, on proovitud elus hakkama saada ning langetud sõjas. Kurb ja raske on see elu olnud, just väikese onu ja väikese tädi osa oli selles raamatus südantlõhestavalt kole.

Autoril on kohati väga lihtne keelekasutus (küll mitte täitsa hemingwaylik). Kuna samal ajal on siiski tegu ju naturalismiga siis see ei sega absoluutselt. Lugeda on üsna lihtne - võinoh, sisu on karm ja kohati väga julm. Kui see ei sega siis läheb raamat ludinal. Samas on teisalt Yani keel väga ummamuudu, seda on jube raske seletada, lugege parem ise. Raske ütelda, mis osa on siin tõlkijal kuna originaaliga ei oska, ei suuda ju võrrelda. Aga igaljuhul on tulemus äärmiselt nauditav, olen idamaade kirjandust häbiväärselt vähe lugenud, see raamat on hea tellis loodetavasti kosuval vundamendil.

Väga võimas tükk, selles pole küsimust ka. Enda jaoks on huvitav tõdeda, et kohati võivad mitmed teed ristuda (antud juhul on tegu maailmakirjanduse olulise verstapostiga, mis on otsapidi ka ulme), natuke liiga tihti kipub enda arvates “väärtkirjandus” olema kuiv ning nürivõitu. See siin aga on ehe ja toores (vbolla aitab kaasa ka see, et tegu on esikromaaniga), vastik ja huvitav, põnev ning kaasahaarav. Vorm on… naturaalne, ma ausalt üteldes sutsu imestan, et see sorgoraamat on niipalju kiita saanud, on ju tegu üsna äärmusliku teosega mitmes mõttes. Samas pole kogu see õudus eesmärk per se, tegu on vastupidi humaansust rõhutava teosega. Aga oi kui raske on teda kohati lugeda, üks hirmsamaid kohti oli see, kus tegelasena lipsas episoodiliselt sisse väike onu.

Kusjuures raamatu lugemise ajal tekkis vägisi tahtmine järgi proovida, et mis maitsega siis sorgoviin on. Aga noh, kunagi Remarque triumfikaarega oli sama lugu, et lugemise ajal kogu aeg mõtlesin, et milline küll see kalvados on… olin tollal vist ca 12 ja seni on see õunabrändi järgi proovimata.

Raamatu taga on tegelaste nimekiri pluss umbkaudne tegevuste kronoloogia. Ma soovitan natuke aega raamatut lugeda ning siis põgusalt ajatelge uurida - see pole tegelikult isegi hädavajalik aga aitab natuke tegevust paika sättida ja paremini mõista. Lisaks on veel tõlkija järelsõna, mis annab Mo Yani elust ja loomingust suurepärase ülevaate. Raamatu lõpetab Mo Yani kõne, mille ta pidas Nobeli kirjandusauhinna kättesaamisel. Ausalt, ma olen lummatud kui hea töö on Koolibri kirjastus teinud.

Kõige lõpus jäin mõtlema, et kas olen üldse naturalismi varem lugenud? Igasugused Zola söekaevajad ja Steinbeckid on lugemata, samas praegu natuke netis tuulates jäi silma, et Jack Londoni “Ürgne kutse” pannakse naturalismi alla… no seda olen küll julgelt korda kümme lugenud ilma hetkegi mõtlemata, et tegu on tõesti ka elu tumedamat poolt kajastava raamatuga.

Aga tõesti, lugege seda raamatut. See teeb teist parema inimese.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat on algusepoolne selline… kuidas ma nüüd ütlengi, nagu “Õnne 13”. Mõtlen siis uimast väikelinna õhustikku, mida ühel hetkel rikub linna tulnud salapärane kaupmees Leland Gaunt. Või mis rikub - tal on poes kõigile midagi. Elvis Presley’le kuulunud päikeseprillid, rebasesaba või äärmiselt haruldane pesapalli-teemaline mängukaart - igal inimese jaoks on midagi erilist, midagi sellist, mida konkreetne isik väga-väga hindab (ning kõrvaltvaataja enamasti ära põlgab kui kasutu nipsasja). Gaunt teeb kõigiga hea meelega äri - aga raha teda ei huvita. Jah, vahel liigub ka rahatäht kauplejate vahel aga enamasti pakuvad kaupmehele huvi väikesed teened, kerged vingerpussid. Tahad seda Noa laevast pärit puutükki - aga palun! Aga lisaks nüüd mine nüüd ja tee üks pisitilluke vimka kindlale inimesele linnas. Täiesti tavaline ja ohutu, ja-jaa. Poesaksal on hingesügavusse piiluvad silmad ning meeletu sisendusjõud, inimesed sulavad ta käes nagu või ning pealegi - seda konkreetset vidinat on ju loomulikult vaja! Asjad on vajalikud nagu pealkirigi juba ütleb.  

Ühe nurga alt on raamat Lihtsalt Üks Lugu (nagu enamus raamatuid). On keegi vähe kõhedusttekitav härrasmees, suurepärane niiditõmbaja, kes vaikselt salaplaani punub. Teisalt on küsimus, et kui tähtsad “asjad” meie jaoks on? Kui kaugele oleme nõus minema mingi eemalt vaadates kasutu nipsasja omamise nimel? Või kui on artriit pikka aega sin painanud - mis hinda oled nõus maksma kaelas rippuv amuleti eest, mis valu ära võtab? Ise-enesest on see lihtne allegooria läbi mille Kingi-härra meile järjekordset juttu pajatab - aga autor oskab järjekordselt võtta ette mõnes mõttes “ei midagi uut” pajatuse ja selle vormida äärmiselt põnevaks romaaniks.  

Raamatu üks allhoovus ongi see, mida sõnad suudavad teha. Leland Gaunt vaatab sügavale silma, näeb su kõige varjatumaid ning piinlikumaid mõtteid, toob need esile ning inimesed murduvad krõks ja krõks ta käes. Sest igasuguseid nipsasju ON vaja! Ning tegelikult on läbi ulmeprisma juttu sellest kuidas me avame end lähedastele, sugulastele, sõpradele, armsamatele - ning kui mõni neist juhtub paras kaabakas olema, lurjus kes valdab peeni psühholoogilisi nõkse ning saadud usalduse meie endi vastu keerab - hõõh!  

Lugemise ajal meenus kohati parun Taruk, kes oli samamoodi äärmiselt tugeva veenmisvõimega ning mõnevõrra deemonlik. Gaunt on vast tsipa rohkem saatanlike joontega kuid tunduvad samast puust kutid olevat.  

Horror, õudus? Jah, niimoodi seda raamatut liigitatakse. Aga ma ei väsi kordamast, et Kingi looming pole reeglina miski lihtlabane õudukas, pigem on tal alati oma point mille ta alati kuidagi äraspidiselt krussi keerab ja selle lugejale naha alla surab. Ma ise ei liigitaks seda isegi õudukaks - jah, eks muidugi on mida edasi seda karmim ja õudsam see raamat. Mitte, et oleks ise kuidagi väga kalestunud, seda vast ka mitte - see raamat on pigem pinevusromaan. Mingil hetkel õrnalt isegi krimka. No oli ka õudsamaid hetki - aga seda kõike kokkuvõttes igati parajas koguses, andes kokku Lihtsalt Suurepärase Romaani(tm). Ning eks see, kuhu suunas autor raamatu viimase veerandi keerutab, kus ikka tõeline põrgu valla pääseb… no eks see on tegelikult ikka päris karm, milline loom inimeses pesitseb. Loom, mida kultuur, väärtused, keelud, eetika enamasti vaos hoiavad.  

Lühidalt - suurepärane raamat. Mis veel huvitavam - sain ta täiesti tasuta. Sest need kõikse paremad asjad siin elus on ju tasuta. Jah, asjad… huvitav kas mind tegelikult osteti ka ära selle raamatuga? Kas lähen nüüd ka kuhugi vingerpussi mängima...

Teksti loeti inglise keeles

Raamat on “The Shining”-u järg (ilmunud eesti keeles kaks korda, esimene kord “Surmahotell” nime all, teinekord “Hiilgusena”).
 

Kui sain teada, et raamatu järgi on film tulemas, siis otsustasin vaadata ära kõigepealt filmi ja hiljem lugeda raamatut kuna sedapidi on suurem tõenäosus, et emotsioon kerib järjest kõrgemaks. Noh, kuna üldiselt on raamatud paremad kui nende järgi tehtud filmid. Lühidalt - film meeldis. Raamat meeldis märksa rohkem, praegu on tunne, et peaks filmi üle vaatama sest ilmselt ei osanud paljusid detaile näha.
 

Siin ja seal jäi filmi ülevaadetes silma fraas “keskpärase raamatu järgi tehtud suurepärane film”. Arvestades, et raamat on pigem kopsakamat tüüpi siis natuke kahtlen, kas ikka väitja on raamatut lugenud. Aga see selleks.
 

Kui panen raamatu ja filmi kõrvuti siis on filmis tõepoolest mõned kohad raamatust, paras osa kattub üldises mõttes. Raamat on aga meeletult detailsem ning sügavam, seosed “Shining”-uga, Danny napsuvõtmise ajal tehtud lollused, mis teda aastaid hiljem rängalt painavad ja veel miljon suuremat ja väiksemat detaili - filmis on nad kas puudu või niivõrd põgusad, et neisse ei jõua süveneda. Mis on ka loogiline, film enda kahe ja poole tunniga jõuab vaid põgusalt edasi anda seda, mida kirjanik on pooletuhande leheküljega kirjeldanud.
 

Raamat räägib üldjoontes Danny Torrance elust. Kui “The Shining”-us oli ta laps siis nüüdseks on ta saanud suureks meheks, joob nagu loom (sarnaselt isaga) ning liigub juhutöölt juhutööle, vahel ka seadusesilmaga konflikti sattudes. Mingil hetkel ta natuke taltub, jätab viinakuradiga hüvasti ning hakkab tööle ühes linnas väikse mängurongi “operaatorina” ning muuhulgas kasutab enda “hiilgust” (oskust inimesi lugeda) ära vanadekodus surevate “klientide” juures, koostöös kass Azziega. Ehk siis ta on kõrvalt vaadates äärmiselt suure empaatiavõimega hoolitsev inimene, kes elust lahkuvale kodanikule vaimset viimset võidmist pakub.
 

Neid “hiilgavaid” inimesi on maailmas aga rohkem ning kõigil ei ole alati õilsad eesmärgid. Raamat ongi suures osas sellest, kuidas on omamoodi energiavampiirid, kes vajavad elus püsimiseks siis hiilgajate hiilgust. Ning kuidas Danny ja mõned ta abilised nendega rinda pistavad. Aga rohkem sisust ei räägiks, raamat on pealegi piisavalt kopsakas, et seda niikuinii siin mõne sõnaga edasi ei anna.
 

Raamatu algusepoole on juttu sellest, kuidas Danny peale üheöösuhet viinauimas voodipartner Deenie rahakoti tühjaks teeb ning kuidas Deenie kaheksateistkuune laps Tommy sellele peale satub. See stseen on mitmes mõttes õudsalt häiriv (hetkel jätsin mõne detaili veel meelega välja), lugesin seda üsna napilt enne magamaminekut ning vähkresin suurema osa ööst omakorda kas just painajate käes aga… no keris ja keris see värk peas. Selles mõttes müts maha Stephen Kingi ees kuna lugejas nii tugeva emotsiooni loomine ongi põhjus, miks raamatuid loen. See, et emotsioon ei ole alati helge ning roosiline, on täiesti loogiline - on ju elus samamoodi väga erinevaid tahke. 
 

Eraldi teema on AA, anonüümsete alkohoolikute oma. King teinud siin põhjaliku eeltöö (mis seal salata, eks on tal endalgi viinaviga küljes olnud) ning kujutab sõltlaste maailma detailselt ning huvitavalt.
 

Ning see oli alles algus, raamat suudab väga mitmel moel naha alla pugeda. Isegi mitte tingimata samamoodi häirivalt aga on küll ja küll kohti kus kirjanikuhärra demonstreerib hämmastavat oskust kirjutada hingekriipivat pinevuskirjandust. Näiteks pilguheit Abra Stone elu esimestesse kuudesse kus laps nutab ja nutab tunde ning ei arstid, lapsevanemad ega vanavanem ei saa aru, ei mõista, ei oska aidata - see on kuidagi nii… õigesti kirja pandud, et hakka või ise ka lahinal nutma kuna beebil on raske ja valus. Samal ajal mõtled, et tegu on autoriga, kelle raamatuid lõdva käega “õudukateks” liigitatakse ning seetõttu ka lugemata jäetakse. Seesama autor aga suudab luua erakordselt elavaid pilte väga-väga erinevatel lõuenditel kasutades äärmiselt laia värvivalikut.
 

Üks raamatu paljudest lõimedest ja allhoovustest on siit maailmast lahkumine, suremine. On see ju Dan Torrance üks tööülesandeid, hoida surejatel kätt ning teha viimsed hingetõmbed võimalikult murevabaks. Mingil hetkel hakkavad surma-mured kimbutama ka muidu pea surematuid The True Knot’i liikmeid ning see, kuidas nemad suremisega hakkama saavad… huvitav, huvitav on vaadata kuidas Stephen King seda teemat erinevates ühiskonnagruppides käsitleb.
 

Kas see raamat on “The Shining”-u järg? St jah, loomulikult on, King ise kirjutas ju ta järjena. Aga kas TEGELIKULT ka on? See oleneb nüüd sellest, mis nurga alt vaadata. Kui “Hiilgus” on praeguseks juba õudusklassika, kus on õigeid nuppe vajutatud ning mida võib igatepidi tuua heaks näiteks suurepärasest kirjandusest siis “Doctor Sleep” on allakirjutanu arvates samuti äärmiselt hea raamat - aga ta on teise tonaalsuse ja rõhuasetustega. Seega ta on küll järg - aga see, et meeldib emb-kumb raamatutest ei tähenda, et teine ka meeldiks. Nad on siiski üsna erinevad, kus osad tegelased, kohad ja painajad jooksevad raamatust raamatusse. Aga olemuslikult on nad erinevad - ning endale see sobib hästi. Ei peagi olema lihtsalt mingi “versioon 2.0” või sama jutt uues kuues. Võibki kirjutada lugu edasi ja maailma hoopis teistpidi keerata. Nagu kirjanik ka raamatu järelsõnas kirjutab - tal endal tekkis ühel hetkel huvi, milline võiks “The Shining”-u Danny Torrance olla suure, täiskasvanud mehena. Noh, nüüd me siis teame.

Teksti loeti inglise keeles

Otsisin natuke netist aga ei leidnud autori kohta eriti midagi. Talt on ilmunud autoriraamatuid vähemalt neli tükki, lisaks on näiteks “Õudses Eestis” esindatud - aga see on ka kõik. Isegi fotot ei tuvasta kusagilt.

Raamatus on kuraditosina jagu lühijutte, suurem osa erinev nö. “rahulik” õudus aga on ka rahvajuttude vaimust kantud klassikaliste muinasjuttude… kas just töötlusi aga igaljuhul kipuvad teemad, nõksud ja lahendused kuidagipidi tuttavad olema. Mitmed arvustajad ongi raamatule heitnud ette uute ideede puudumist - ma ei tahaks küll nüüd teemat laiali ajada aga kas viimase mõnesaja aasta jooksul on üldse midagi värsket loodud? Aga las see olla.

Sinilaid on kõvasti näinud vaeva tausta loomisega. Jutud leiavad aset erinevates riikides ja ajajärkudes - ning kui ikka tegevus toimub eelmise sajandi neljakümnendatel Soomes siis on juttu ajaloost, selgelt joonistatakse üles kulissid ning alles siis liigub autor edasi põhilise juurde. Selles mõttes on tegu üsna ebatüüpilise “õudukaga”, pigem on tegu klassikalises vaimusjuttudega. Ning see pole üldsegi halb! Noh, umbes nagu on suusatamises klassikastiil või siis jazzis omad standardid. On reeglid paigas ning kui see lugejale ei meeldi - kahju küll.

Kui rääkida eredamatest hetkedest siis kipuvad Eestiga mingil määral olevad jutud olema huvitavamad. Näiteks siis “Suursugused sugulased”, kus lõunamaa mees tuleb eelmise sajandis alguses Eestisse, tee on aga käänuline ja lumes mütates jõutakse veidrate sugulaste juurde. Või “Abielupaar Skroof”, kus taustal on Eesti ajalugu eelmise sajandi algusest kuni teise maailmasõjani. Väga lahe on lugeda kuidas tegelane ühel hetkel mööda ajalootruusid Tallinna tänavaid seikleb.

Keelekasutus on Sinilaiul pea perfektne, üldse oskab ta kirjutada. Nagu enne mainisin siis on raamatu olemus klassikaline - autor tõesti valdab sellist ilusat ja mõnusat keelt, mis tingimata ei üllata millegagi aga pole ka igav või nüri.

 
Väike tore raamat mis langes Haapsalu kaltsukas täiesti juhuslikult 50 sendi eest näppu.
Teksti loeti eesti keeles

Pavel Vežinovi kodanikunimi oli Nikola Gugov, bulgaaria keeles Павел Вежинов, Никола Делчев Гугов (9. november 1914 – 21. detsember 1983). Õppis filosoofiat, töötas ajakirjaniku ja filmistsenaristina, Teise Maailmasõja ajal oli ajakirja Frontovak (“Фронтовак”) rindekorrespondent ja peatoimetaja. Oma sõjakogemustest on ta kirjutanud raamatutest  “Златан” (“Zlatan”) and “Втора рота” (“Teine rood” vast, mu bulgaaria keel pole kõige tugevam).   

Eesti keeles on ilmunud talt veel “Juhtum Vaiksel tänaval”(1965), “Öösel valgetel hobustel” (1984) ja “Kaalud” (1992). Netis natuke ringi vaadates jäi silma, et peaks olema üks esimesi Bulgaaria autoreid, kes kasutas enda teostes ulmelisi elemente. Kusjuures “Barjäär” on saanud Bulgaarias Dimitrovi auhinna.    

“Barjäär” on olemuselt ilmselt kõige rohkem psüholoogiline jutustus, millel on ka kerge ulmegarneering. Räägib läbi minategelase Antoni silmade, Antoni, oma eluga natuke puntras ning naise poolt mahajäetud vanem helilooja, kes kohtub Sofia ööelus noore tüdruku Doroteaga. Ka Dorotea on omamoodi taustaga, keerulisest perekonnast pärit, mitmes mõttes (lähi)sugulaste poolt ahistatud. Dorotea “elabki” vaimuhaiglas, ühel hetkel kolib ta aga Antoni juurde. Suhe on selline… viisakas, ei ole siin mingit “Lolita” (kuigi ega Dorotea on niiehknaa napilt täisealine) stiilis seksuaalsusest nõretamist, üldse on kõik viisakas, noh. Edasine ongi kahe inimese lugu, vahel on ka natuke kõrvalt näha Antoni eksnaist, keda kujutatakse üsna tumedates toonides.  

Ühel hetkel selgub, et Doroteal on mõned oskused, mida teadus ei suuda mingil viisil seletada. Siin tuleb ka mängu raamatu pealkiri kuna Antoni ei suuda osade nüanssidega hästi leppida, mis viib ühel hetkel ka raamatu lõpplahenduseni. Kui muidu oli raamat mõnuga loetav siis enda silmis oli autori valitud lõpp liiga tugevalt oma ajastu pitsriga ning ei meeldinud ab-so-luut-selt.  

Mõnes mõttes tüüpiline Loomingu raamatukogu teos, selline mitmes mõttes teistmoodi aga päeva lõpuks korralik ja tugev tükk. Nagu enne ütlesin - see on pigem psühholoogiline jutustus kus ulme on vaid detail, millega näidatakse hoopis muud, näidatakse inimese avatust, julgust senitundmatu ja võõra (mõtte)maailmaga rinda pista.    

 

Teksti loeti eesti keeles

Kuna olemine on endal natuke tõbine siis mõtlesin, et äkki loeks midagi lihtsamat. Sest enda jaoks on Veskimehe looming umbes nagu kaheksakümnendate Hollywoodi action. No ei lähe sealt otsima sügavat sisu ja tihket dialoogi. Ei, lähed vaatama Sylvesteri musklit ja Arnoldi suunurgas tolknevat sigarit. Higi- ja püssirohuhais ning lihtsad onlinerid on ainult boonuseks. 
 

Kui olin raamatut natuke aega lugenud siis tekkis kahtlus, et kas äkki…? Tegin natuke taustauuringut ning raamat ongi tõesti omamoodi fanfiction filmi-sarja “Stargate” teemadel. Kuna ma ise pole neid näinud siis enda jaoks oli mingi taust puudu. Samas kui lugeda netist raamatu arvustusi siis äkki on isegi parem puhta lehena läheneda.
 

Tuleb nentida, et nimede pillerkaar kiskus vahepeal silme eest kirjuks, mingist hetkest alates loobusin kõrvalliinide jälgimisest ja jälgisin stoorit. Mis seal salata, eks Veskimehel kipuvad karakterid kokku sulama, seega ei tunne end ka pahasti. Aga ühel hetkel loobisin ka stoorist sest see kiskus kokku äärmiselt absurdseks kõik. Sest...
 

...vägisi tundub, et antud raamatuga paneb autor lugeja tõsiselt proovile. Esiteks on seekord puudu kõik, mis muidu enda jaoks Veskimehe teeb huvitavaks - huvitavalt kirjapandud maailm + madin. Enamus raamatust on tinane dialoog, kus selgitatakse kogu Inimkonna Föderatsiooni maailma. Umbes nagu Martini “Jää ja tule laulu” õukonnaelu ainult et igav ja nüri. Ning inimesed ei räägi päriselus niimoodi! Hea küll, osad tegelased ei ole otseselt ka tavalised inimesed aga siiski…

 

Kusjuures oleks siis raamat läbivalt sedasorti stiilis machopornokas - siis oleks vähemalt asi paigas. Aga see peaks olema ulme, läbimõeldud ja põhjalikult komponeeritud tulevikumaailm kus tegeletakse tõsiste teemadega. 
 

Kui ma ei eksi siis Veskimees on ise ka ütelnud, et ta ei kirjuta tingimata nii, et ta loomingut armastataks. Noh, eks “naised saunas rääkisid” juttudes on teinekord ka oma tõetera. Antud juhul kahtlustan, et autor peab lugeja üle peenikest nalja kuna see raamat on lausa õpikunäide sellest, kuidas ei tohi kirjutada.
 

Nagu panete tähele siis ma pole kirjutanud silpigi raamatu sisust. Ei kirjuta ka sest kuigi nii mõnigi idee on huvitav siis teostus likvideerib enda silmis kogu hea kavatsuse. Mis on selles mõttes huvitav, et neli aastat varem ilmunud “Haldjaradade ahvatlus” mulle täitsa meeldis. Aga tundub, et Inimkonna Föderatsiooni maailm pole… noh, mitte just kõige paremini õnnestunud.

Teksti loeti eesti keeles

 

Kōbō Abe (7. märts 1924 – 22. jaanuar 1993) kirjanikunimi oli Kimifusa Abe (安部 公房, Abe Kimifusa). Ta looming on mitmetahuline - on luuletusi, romaane, näidendeid, inimene oli lisaks muusik, fotograaf ja leiutaja. Ka oli tal oma teater (“Abe Studio”). Stiililiselt meeldis talle absurdne ja sürrealistlik lähenemisviis.

Raamat on kui isegi mitte kõige esimene siis üks esimestest jaapani sci-fi teostest, pannes aluse vastava subkultuuri tekkele. Kuna pärit on raamat isiklikust ulmeväljakutsest siis ilmselt on tegu ulmega. Aga see määratlus ei ütle suurt midagi sest pigem on tegu Lihtsalt Hea Raamatuga(tm), mille võib ju kuhugi žanrikasti suruda aga niipea kui selja keerad korraks siis uuesti vaadates on ta läinud hoopis mujale. Noh, nagu kass või väike laps. Krimka? Ikka, on laipu, on uurimist. Hoiatusromaan? Oi, kahtlemata, üsna jälk tegelikult. Jälk siis vaimselt, kusagil teise veerandi peal pani ikka kulme kergitama. Mida edasi seda vastikumaks raamat läks… kuidas seda nüüd ütelda - raamat pole halb, kaugeltki mitte! Aga ta maalib väga naturalistlike vahenditega ühe võimalikest tulevikupiltidest - ning see on laotud väga korralikule ja tugevale teadusevundamendile.

Enda peas hakkasid ühel hetkel tekkima paralleelid Michael Crichtoni aastal 1990 ilmunud suurepärase “Sauruste pargiga” (jah, see, mille nimi originaalis on “Jurassic Park” ning mille järgi on palju halbu filme tehtud). Mõlemas raamatus on äärmiselt olulisel kohal teaduslik komponent, kus aretatakse olemasolevat teadmust edasi mõnevõrra ulmelises suunas. Suunas, mis ei pruugigi tingimata ilmvõimatu olla. Kui Crichton kirjeldab meile igapäevaelust mitte niiväga tuttavat maailma siis Abe jutustus on liigagi närivalt tuttavlik ja kõnnib meie praeguse elutee kõrval.

Või kas ongi enam tänapäeval tegu ulmega?

Sisust ka mõne sõnaga. Peategelaseks on professor Katsumi, kes ehitab ennustusmasinat. Samal ajal ehitavad ka venelased samasugust masinat ning raamatu esimene kolmandik räägibki natukene nõuka-ajast tuttaval toonil võidurelvastumisest, kus ühel ja teisel pool ehitatakse järjest võimsamaid masinaid. Mingil hetkel liigub raamat justkui krimka-maailma aga see vaibub ruttu kuna tekivad järjest… tõsisemad probleemid sest masin ennustab inimkonnale sünget tulevikku. Ilma raamatu sisu ära rääkimata ei tahakski edasi minna. Eks saab vihjeid mingis mõttes ju pealkirjastki.

Kahjuks ei teinud raamatu lugemise ajal märkmeid aga mõned lahedad väljendid jäid silma. Üks oli vanasõna stiilis “pole mõtet riisi kalju peale külvata” ja teine oli higist pärlendava otsaesise kohta kus laubal olid “higiherned”.

Eraldi kiidan veel raamatu mahtu - 175 lehekülje peale on mahutatud nii põlvkondade erisust ja võitlust, technopõnevikku, tulevikuhoiatust kui silmi niiskeks kiskuvat osa. Ei taha küüniliseks minna aga tänapäeval punutaks sellest materjalist ilmselt 1500+ lehekülge triloogiat või midagi veel rõlgemat.
 

Üks äärmiselt oluline ja vajalik romaan millest ilmselt paljud pole teadlikud. Eks praeguseks on seda teemat märksa rohkem lahatud aga igasugune algne, protoulme on võluv. Eks teinekord on ka kopituslõhna küljes - aga mitte antud juhul, oh ei! Raamatu hoiatussõnum on endiselt aktuaalne ning moraalsed ja eetilised dilemmad teravamad kui kunagi varem. Rääkimata sellest, et teadlaste kätetöö rakendamine mõne muu ning mitte enam õilsate kavatsustega vankri ette… O tempora, o mores!

Teksti loeti eesti keeles

“Joyland” on lõbustuspargi nimi nagu esikaanelt ka aimata võib, tegevus toimub aastal 1973. Peategelaseks on noor täiskasvanu Devin Jones, kes võtab ülikoolis õppides endale suviseks ajutiseks tööks lõbustuspargi neegritöö (tänapäeval vist küll on “viisakam” ütelda “lihtöö”). Ehk siis teeb kõik, mis vaja erinevate atraktsioonide juhtimisest kuni okse koristamiseni. Tööintervjuupäeval kohtab ta pargis töötavat selgeltnägijat (Madam Fortuna), kes ennustab, et Devin kohtab tulevikus punase mütsiga tüdrukut ning koeraga poissi. Fortuna ei tee saladust sellest, et ta pole tegelikult “päris” kaardimoor aga siiski väidab, et osadel ta ennustustel on tõsi taga. Ühel hetkel Devin kohtubki algul väikese tüdruku ja hiljem ka poisiga.
 

Paralleelselt selgub, et lõbustuspargis on mõned aastad tagasi mõrvatud noor naine Linda Gray, Devin asub koos sõbrade Erini ja Tomiga seda uurima kuna väidetavalt käib Linda pargi õuduste majas (“Horror House”) kummitamas. Samas mõrvatu ei ilmuta end igaühele. Erin on see, kes mingil hetkel end täielikult pühendab mõrvauuringutele ning siit hakkabki raamat end mõne nurga alt  lahti kerima.
 

Julgelt kaks kolmandikku raamatust on “tavaline”... no tavaline raamat noh. Noorte elu, armumine, pettumine, kõrvadeni esimese töö sisse sukeldumine jne. Viimases kolmandikus hakkab mõrvamüsteerium võtma konkreetsemaid jooni ning üleloomulikkuse osas läheb raamat sutsu “kingilikumaks”. Samas ma kahtlustan, et kes hakkavad raamatut lugema konkreetsete ootustega, kes naudivad Kingi õudusulmet, saavad siin petta. Siin on Lihtsalt Hea Romaan(™), millesse kirjanikuhärra on talle omasel viisil seganud õrnalt õudsa ulmemomendi.
 

Kusjuures mingil hetkel on tegu korraliku pisarakiskujaga. Üldse on natuke kahju, et eesti keelde on tõlgitud erinevat karmimat-õudsamat Kingi aga tegelikult on ta looming märksa mitmekesisem. Kasvõi “Dolores Claiborne”, mis räägib hoopis peresuhetest läbi mitme aastakümne - ning jah, eks viskab ühel hetkel ikka ka klassikalist kingi sisse.
 

Mulle meeldis, mõnus raamat. Nagu enne ütlesin, suurem osa on selline vägagi turvaline, ilmselt võiks sobida ka nendele, kes Kingi muidu väga ei taha lugeda. Ilus nostalgiline jutt noortest (mitte noortekas!) ning seitsmekümnendate Ameerikast. Kusjuures raamat sobib ilmselt ka noortele aga YA’st on asi väga kaugel. Kogu see lõbustuspargi-maailm tuletab meelde nõukaaja lõpus/eise vabariigi alguses Pirital olnud poola lunapargi, kus lapsena ikka sai käidud.
 

Ahjaa, juba kaanepilt(originaalil st) on lugeja “lollitamine” - kuigi selline stseen on raamatus täiesti olemas siis moodustab rõhuvalt suurema osa see… tavaline elu-olu, noh. :)

Teksti loeti inglise keeles

Kahtlustan, et see võib olla enda esimene ulmeraamat. Samas pole selles täitsa kindel kuna näiteks Astrid Lindgreni “Vennad Lõvisüdamed” ning “Röövlitütar Ronja” on ka sarnasel ajal loetud. Mitte, et tol ajal oleks üldse mõtelnud žanripiirides, Broszkiewiczi raamat meeldis lihtsalt hullupööra kombel, seega lugemiskordi on olnud… palju.

Raamat on kolmeosaline, pealkiri viitabki sellele, et teine seiklus on suurem kui esimene, kolmas aga veel suurem. Raamatu peategelasteks on lapsed, poiss ja tüdruk, Herneke ja Ika. Kahepeale annavad nad mitmes mõttes (kasvõi vanuse poolest) täiskasvanu kokku. Ühel hetkel ajab Teise Korruse Naaber õue peale ühe vana auto… ning varsti hakkabki peale Esimene Seiklus.

Ühtepidi ma nii väga tahaks raamatu sisust rohkem rääkida aga siis ma õrnalt spoilerdaks juba. Sest miks ma liigitan selle lasteraamatu praegu, täiskasvanuna ulme alla? Senine kirjeldus ei ole ju midagi ulmelist. Küll aga on ülal tsiteeritud Triinu Merese sõnad sulakuld.

Kui esimene seiklus on selline lihtsakoelisem siis teine on juba natuke mitmemõõtmelisem ning hakkab juurde tuleb filosoofilist tausta. Aga just kolmas on see, mis piirid märksa laiemale lükkab ning autor toob mängu märksa sügavamad ja painavamad probleemid, ka tegutsemisskaala ning mängumaa laienevad mitmeid, mitmeid suurusjärke. Mingil hetkel võib lausa tekkida küsimus, kes kas see on enam üldse lasteraamat kui jutuks tulevad niivõrd laiahaardelised ja fundamentaalsed teemad? Mitte, et laste eest peaks midagi peitma, kaugel sellest. Pigem see raamat saavutab täiesti uued dimensioonid.

Raamatus on mõnes kohas õrnalt propagandamaigulist osa. See ei sega absoluutselt ning minu arvates on täiesti asjakohane. Ilmus raamat ju aastal 1960 ning Teine Maailmasõda oli veel inimestel meeles, seega (mõnevõrra vihjeliselt) rääkida natsidest ja nende kuritegudest - miks ka mitte?

Herneke ja Ika seiklevad ka Jerzy Broszkiewicz teises raamatus “Długi deszczowy tydzień” (eesti keeli midagi stiilis “Pikk vihmane nädal”). Kui “Suur, suurem...” on lasteulme siis vihma-raamat on ulmevaba detektiivikas ning kirjutatud natuke vanemale lugejale. Sest on ju peategelasedki saanud vahepeal mõne aasta vanemaks.

Eesti keeles on autorilt ilmunud veel Loomingu Raamatukogus “Lemuel Gulliveri kaks seiklust. Väljavõte vanast kroonikast”.

Raamatu on illustreerinud Allex Kütt ning ta pildid on kui rusikas silmaauku. Neid on just paras kogus ning autori stiil klapib teksti ja raamatu olemusega kuidagi ülihästi.

Teksti loeti eesti keeles

Ma olen “Kääbikut” varasemalt lugenud ilmselt ühe korra elus - ja polegi kindel, kas see oli eesti või inglise keeles. Lugesin esmakordselt üsna hilja, ilmselt ca kolmekümne-aastaselt. Lapsepõlves kuidagi libises endast mööda.
 

Vaat’ see on tõesti raamat, kus sisust väga ei tahakski rääkida. Tõepoolest, jutustatakse ju allegooriline muinasjutt (stiililiselt on tegu fantasy’ga lastele) sellest, kuidas üks tavaline tegelinski, kääbik sikutatakse natuke vastu ta tahtmist erinevate seikluste keskele ning kuidas tark võlur Gandalf näeb Bilbos märksa rohkem, kui ta ise seda arvab ja usub. Selles mõttes meenub kohe musketäridest Athos, kes oskas D’Artagnanis näha seda, mida teised ei märganud, kes oskas panna noore mehe alateadvusesse idanema seemne nii, et omanik ise ei saanud millestki aru.
 

Äärmiselt nauditav on lugeda igasuguse muu uuema kirjanduse vahele sellist natuke vanemat (ilmus esmakordselt 1937), leebemat ja kujundlikumat raamatut. Sest tõesti, lugu ise on üsna lihtne aga sinna ümber on punutud märksa rohkem. Jah, on erinevad huvitavad tegelased aga just kogu see maailm, õhustik on äärmiselt nutikalt kivi kivi haaval paika laotud.
 

Antud versioon (Pegasuse 2019 aasta oma) on igatepidi hästi kaunis, oma osa lisavad siin autori illustratsioonid. Muide, edasi annab Keskmaa raamatuid välja Rahva Raamatu kirjastus ning hetkel on lubatud, et stiil jääb samaks. Ootan huviga kuna enda riiulis Tolkieni enne polnud, nüüd üks raamat on.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav on mu jaoks väga mitmepalgeline autor. “Surmakarva” ning “Mehitamata inimesed” meeldisid väga, “Õnne ja õnnetuse valitsejat” olen vist 10x hakanud lugema (ma ei tee nelja ega liialda) aga no ei ole haakinud. Mingid jutud esimesest “Saladuslikust tsaarist” (kogumik, kus on ka MT jutte) olid kohati “meh” ning neid tuumahiidusid ja tsaare natuke veel sirvides kippus Tänava võlu kaduma. Vist pea 6 aastat pole talt väga midagi lugenud, no ei olnud huvi kopika eestki. See kogu jäi põmst olematu hinnaga näppu, seega mõtlesin ettevaatlikult järgi proovida.



“Euromant” on jutukogu, koondab tekste aastatest 1996 - 2011. Ma kahtlustan, et osasid lugusid olen lugenud kunagi “Mardusest”, vbolla isegi “Albernonist”, mingid nüansid kippusid alateadvusest esile ujuma. Aga enamus olid puhta võõrad.


Raamat jookseb ajas tagurpidi, hakkab peale uusimatest ning jõuab lõpuks lätete juurde aastasse ‘96. Ehk siis alguses on leebem ja küberpungim aga kiirelt hakkab verd ja soolikaid lendama. Eks see kogu ongi ilmunud MT ajaliselt omamoodi pöördehetkel, kus uuem looming on olnud teist karva, rahulikum kui vanem erinevatest kehamahladest nõretav punn põhjas värk.


Kõrghetked - eks autori esimesi lugusid "Verepulm pritsimajas" on praeguseks omamoodi klassika, selline lõbus gore ja vägivald on lummavad. Aga kõige parema kolmiku moodustavad “Musta mantliga mees”, “Nekromandi kombel” ning “Võõra laip”, kus on loo jutustamist ning natukenegi hakkavad isegi tegelased oma elu elama (erinevalt muudest juttudest, kus tegelaste ülesjoonistamine kipub nimega piirduma). Ei tahagi sisust rääkida kuna neid oli tõesti mõnus lugeda. Põhimõtteliselt kui need neli pala alles jätta siis ülejäänud… on “need teised”.


Tugev kaks kolmandikku või kolmveerand raamatut on selline, kus summa on suurem liidetavates koguväärtusest. Kuidas seda nüüd üteldagi… kirjanduskriitika korrektne termin on vist “paras jama”. Ausalt. Aga samas hakkab jutust juttu selline omapärane rütm tekkima, kus rupskipulm ning igasugused jõletud jõuramid omavahel kokku päris hästi sobituvad. Üksikuna… nomaiteanüüd.


Aga jah, enamus raamatust kipub olema üsna hall mass. St mis hall, veripunane ja ligane. Samas sedasorti kirjandust on eesti keeles väga vähe, endale küll meeldib Tänava tumedam ja sügavam fantaasia läbi “Surmakarva” romaani, mis on enda hinnangul eesti õudukate või dark fantasy tippklass. Eks on siinses jutukogus ka seda kõike sutsu aduda.


Eraldi kiidaks eessõna, kus autor annab paladele tausta, tasub lugeda nii raamatut avades kui sulgedes, lisab lugemiskogemusele mõnusalt vürtsi.


Kokkuvõttes selline omamoodi raamat, kindlasti ei kahetse lugemist. Julgen soovitada nendele, kes ei taha maailma tingimata surmtõsiselt võtta ning kellele istub groteskne keel põses huumor. Sest tegelikult on raamatus toimuv tihtipeale niivõrd üle võlli, et õudustunnet küll hinge ei poe, oh ei. Ning Tänava juttudes on kokkuvõttes see “miski”, mida kellegi teisel pole.


Ahjaa, kujundus. Kole, tõesti uskumatult kole. Ei sobi üldse raamatuga kokku enda jaoks. Jah, ta tõesti kajastab ühte juttu aga raamat on rõhuvas osas hoopis teistsugune.



Teksti loeti eesti keeles

Siim Veskimehe loominguga on mul omamoodi suhe. Või mis omamoodi, olen natuke teda lugenud ning kui seda kõrvutada netist leitud muude jutustustega siis arvamus on laias laastus sarnane. “Meestekad”, kus karmid paari joonega ülesvõetud nurgelised meespeategelased teevad kõva ulmeaktsiooni ja suurerinnalised naised langevad sülle nagu küpsed õunad. Hm, samas miks ei peaks selline värk ühele “harju keskmisele meeskodanikule” © meeldima, mh-ah?! :)
 
Kuna autor jagas Ulmeturul mõningaid teiste autorite raamatuid tasuta siis võtsin isegi paar tükki (muide, üks nendest ehk  Karen A. Simonjani “Apteeker Nerses Majaen” oli äärmiselt-äärmiselt hea). Ning kuna tahtsin heale inimesele midagi vastu ka anda siis pakkusin autorile välja, et äkki ta tahaks mulle lisaks enda loomingust müüa raamatu või paar. Noh, ja niimoodi siis sattuski “Haldjaradade ahvatlus” enda lugemisjärjekorda. Tihtipeale kipub nii minema, et värskemad ostud-hankimised satuvad ka kiiremini lugemisse, eriti kui mõni raamat ahvatleb (pun intended) juba esimesest silmapilgust.
 
“Haldjarade ahvatlus” on vähemalt ühe nurga alt ebatüüpiline Veskimees. Kui muidu on ta peategelased testosteroonist nõretavad musklihärjad siis antud juhul dirigeerib mängu eestlasest nohikbioloog Oldi Kafac. Tõsi, ta minevik on kirjuvõitu ja üles kirjutatud muuhulgas karistusregistrisse. Samuti pole relvadega ümberkäimine talle võõras - kuid see ei käi mängeldes, John Rambost on asi kaugel.
 
Raamatu algus on mõnevõrra kulunud või tuttav - keski salajane kulisside taga niite tõmbav isik saadab erinevatest palgamõrvaritest ja erialaspetsidest koosneva tiimi Põhja-Norra ekspeditsioonile. Kafac pole muidugi papist poiss, juba treeningu vahepausidel magatab ta lingvist Natašat, üldse on üks raamatu läbivaid jooni see, kuidas naised tahavad ja anduvad kui mitte esimesest siis hiljemalt teisest silmapilgust. Norra-Vene piiril läheb ühel hetkel põnevaks, eks raamatukaane ja pealkirja seest saab vihjeid, mis VÕIB edasi toimuda. Aga las need detailid jäävad parem järgmisele lugejale avastada, süžeekäänakuid raamatus ikka jagub.
 
Tehnilise detailina jäi silma, et peategelase nimi on üldiselt Oldi Kafac, ühes kohas Oldi Kafak. Näpukas vist.
 
Kerge ja tempokas teos, ei sättu vast erinevate klassikutega samale teljeotsale aga tegelikult ka - lahe oli lugeda. Hästi kirjutatud meelelahutus - ning ma ei häbene küll seda, et aastas mõne korra Hesburgerisse satun. Käin ja naudin.
 
Eraldi kiidaks maailma ülesehitamist ja detaile, seda kunsti valdab Veskimees hästi. 
 
Jäin raamatut lugedes mõtlema, et kuna on tegu autori kolmeteistkümnenda romaaniga siis ilmselt võiks olla selge, mis õnnestub hästi, mis võibolla mitte nii väga. Ehk siis kui maailma ülesjoonistamine ja märul on käpas siis saaks päris hea kombinatsiooni kellegagi kahasse kirjutamine. Kellegagi, kes tegelaste sisemaailma ja omavahelisi suhteid suudaks natuke paremini kujundada-kujutada - sest siis võiks väga kobedaid raamatuid siit tulla. Samas pole selles raamatus pidevalt irooniliselt muigavaid, kulmu kortsutavaid ja ironiseerivaid tegelasi. Mis on enda silmis äärmiselt meeldiv areng.
 
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu alguses on kohe juttu, et tegu on ulmelise kriminaalromaaniga. Mis on ju tõsi - aga ma kahtlustan, et raamat on paras mitmemõõtmeline tillikas. Puhastverd ulmet on raamatus natuke, taustal. Tegevus toimub tuhandeid aastaid tulevikus, Willancki ja Lethe planeetidel. Inimkond on ammu juba Maalt välja rännanud ning suurem osa ilmahulguseid ei teagi, et kusagil on üks sinine planeet. Või kui, siis parimal juhul on nende jaoks tegemist kauge ning väheolulise minevikuga, miraažiga.
 

Krimka - jah, on mõrv. Või kas on? Simonjan jutustab küll mingit lugu aga žanrikrimkast on asi valgusaastate kaugusel. Pigem on see üks nukratooniline jutustus, kus sisuliselt puudub vägivald, keegi ei karju kellegi peale, verd ei lenda. Tõsi, justkui on eesmärgiks mingi segase teema väljaselgitamine - aga see on jällegi taustal. Kui erinevad nullstiiliga krimkad/ulmekad on sirge, igava ja etteaimatava kulgemisega siis see raamat läheb vahel natuke ühes suunas, siis teises suunas. Ühtepidi justkui vahel toimub tegevust aga siis on jälle kõik… veider.
 

Toon näiteks ühe pentsiku tsitaadi raamatust, mis on küll ulmeline aga sellist osa on raamatus ülivähe. "Kahvatu Armunu tänaval seisid inimesed klaaskabiinide ees järjekorras ja ootasid kannatlikult, millal ükskord jõuab kätte nende kord naerda."
 

Aga millest raamat siiski räägib? Apteeker Nerses Majaen elab rahulikku elu aga siis varjutab seda mõrv. Enesetapp? No surnud on üks inimene ikka? Ei tea, tuleb uurida. Mingil hetkel hakkab kahtlus hinge pugema, kadunukest olla nähtud hoopis teisel planeedil, Lethel. Seal on aga elu kuidagi… kentsakas. Inimesed on viisakad - aga ei soovi rääkida. Kui keegi kukub surnult kokku siis pakitakse ta kasti ja viiakse minema ükskõiksete pilkude saatel. Ülalviidatud klaaskabiinides käaikse lollakaid anekdoote kuulamas ning naerdakse siis pisarateni. Hetk hiljem hiilitakse hillitsetult mööda seinaääri minema.
 

Julgen soojalt soovitada nendele lugejatele, kellele sobib rahulik-mõtlik stiil. Või teisalt kellele meeldivad ebaharilikud teekonnad. Või filosoofilised… isegi mitte mõtisklused aga sellise ummamuudu maailma avamine läbi tegevuse. Simonjan ei tao lugejale suure ja olulise eesmärgiga piki pead, rohkem vaatab nukra pilguga kuidas sügisel lehed koltuvad.
 

Ja mis kõige hullem - lugeja ei saa tingimata küsimustele mingeid vastuseid!
 

...või siis saab? Sest raamatu puänt on väga lahe ning seletab nii mõndagi. Kui peale lugemist astuda samm või paar tagasi ning mõtelda kogetule siis on tegu hoopistükkis mitmekihilise hoiatusromaaniga. Kui mõni asi jääb segaseks siis õnneks on lõpus Andrei Nuikini artikkel, mis raamatu tagamaid avab.
 

...ning kuidas ei saa nautida raamatut, kus võetakse sametvutlarist hardalt välja võlunöpsikuga flööt?!
 

Takkatippu toetavad teksti Jaan Tammsaare võrratud illustratsioonid,.
 

Väga, väga eriline raamat. Seda PEAB veel üle lugema sest alles teisel, kolmandal, neljandal lugemisel hakkab nägema detaile, mida vähemalt mina ei osanud esmalugemisel jälgida. Ning mis kõige ägedam - selle raamatu andis hea Ats Miller täiesti niisama ära. Kõik need parimad asjad siin ilmas on ilmselgelt tasuta.

Teksti loeti eesti keeles

Simak on kirjutanud ühe enda lemmikuima raamatu “Nagu õieke väljal”. Mõnda raamatut olen talt veel lugenud aga piinlik lugu, ei mäleta nii mõnestki neist väga midagi (kui “Libainimesed” välja arvata). Aga see selleks, igaljuhul hakkasin huviga “Jumalate valikut” lugema, eriti kuna raamatu tagakaanel olev jutt tõotas meeldivat rahulikutempolist pastoraalulmet. Simakile on üldiselt kombeks kasutada peategelastena tavalisi inimesi ning tegevuski kipub toimuma igapäevastes meeleoludes.



No jah, eks seda ju oli ka. Minu jaoks on kõige hullem kui raamat on… igav, mida ta antud juhul ka märkimisväärses osas oli. Isegi korralik saepuru on parem kui selline “meh”-tüüpi lugemiskogemus, kus on ja pole ka. See polekski nagu Simak vaid mingi… ma ei teagi. Marje Ernitsa “Kuukerijad” tuli vägisi meelde.


Raamat räägib sellest, kuidas osa inimkonda on rännanud Maalt välja. Käputäis inimesi on jäänud Maale, peamiselt indiaanlased ning perekond Whitney. Maa peal on elu läinud omasoodu, inimestel on tekkinud telepaatiavõime ning elatakse väga-väga kaua. Robootika on ühtepidi korralikult arenenud ning osad robotid on lausa kristlusse pöördunud, osad tegelevad hoopis superaju arendamisega. Ühel hetkel aga pöörduvad maailmarändurid… st täherändurid koduplaneedile tagasi.


Kõlab kõik ju väga hästi ning huvitavalt? No täpselt, ideed on jummala head aga teostus liiga suures osas sirge seljaga lati alt läbi joostud. Õnneks lõpupoole läks tegelikult üsna huvitavaks ja tuli väärt ideid. Aga kokkuvõttes täitsa hämmastavalt lahja ja naiivse keelekasutusega raamat. Samas lugesin ta üsna kiirelt läbi seega midagi ta’s on. Vahepeal jättis kuidagi YA mulje enda lihtsuses ja kohatises napakuses.


Aga ma ei taha seda raamatut ainult kritiseerida. Sest tegelikult oli Simaki siin ja seal ikkagi tunda - ning ka kehv Simak on täitsa kobe lugemine. Jube kahju, et just lõpupoole asetleidev konflikt jäi visandlikuks, äärmiselt hillitsetuks ning pealiskaudseks. Samuti oli tegelasi natuke liiga palju, kõik jäid kriipsujukudeks.


Eraldi kiidaks jälle Orpheuse raamatukogu sarja koostaja Raul Sulbi pikka järelsõna, mis annab autorist ja ta loomingust väga hea ülevaate.


Endale riiulisse seda raamatut tagasi ei pannud, läks Raamatuvahetusse (ning sealt uue omaniku suunas sekunditega teele, järjekord oli pikk-pikk).



Teksti loeti eesti keeles

 Raamatu lõpus on mõni sõna autorist ning seal räägitakse tema loomingust kui filosoofilisest fantastikast. Eks tollal kasutatigi väljendit “fantastika”, Henn-Kaarel Hellat kasutas väljendit “teadusulme” esimest korda aastal 1970 ajalehes “Sirp ja Vasar”. Aga ma keskenduks hoopis sõnale “filosoofiline”, lisaks veel vinjetina “psühholoogiline”.  

Raamat on kirjutatud aastal 1961. Huvitav detail - kui eesti keelde tõlgiti ta aastal 1976 siis inglise keelde alles 1980. Teos räägib tähelennult Maale naasvast kosmonaut Hal Breggist. Kosmosereis (ekspeditsioon?) kestis tema jaoks kümme aastat aga kuna osa reisi toimus valguse kiiruse kandis siis liikus Maa peal aeg teises rütmis. Seega on Maal möödunud 127 aastat ning vahepeal on muutunud väga palju. Esiteks on tehniline areng olnud meeletu - isesõitvad “autod” lendavad ringi, enamus töid teevad ära robotid, toas on kogu värk voodist telefonini seina sees ja hüppab välja siis kui inimene seda soovib, seinteks on hiigelsuured ekraanid, “kinos” on 5D “filmid”, kus kõik toimub ülima reaalsusega.  

Maailm on äärmiselt turvaline, masinates on mustad kastid, mis näiteks liiklusõnnetuse korral kohe kogu energia neutraliseerivad. Või kui tahaksid näiteks kusagilt alla hüpata siis ei saa, “nähtamatu käsi” (näiteks antigravitatsioon) takistab. Söök on tasuta, riided tasuta, transport tasuta - elamine ongi tasuta, muretu. Jah, mõne asja jaoks võib raha kulutada, näiteks kui tahad antikvariaadist osta vanakooli autot (millega võib sõita aga millega mitte keegi ei sõida).  

Teiseks on tolleks hetkeks sisuliselt kõik inimesed bezatreeritud (meditsiooniline operatsioon, mis tehakse juba noorest peast) ning kogu mõttemaailm on kardinaalselt muutunud. Bezatreerimine on juurinud välja mitmed “loomalikud” ja “pahad” instinktid - inimesed ei suuda enam tappa ja on igatepidi äärmiselt leebed. Ka loomad on bezetreeritud, üks lahe stseen ongi selline, kus Hal kohtub pargis ringikõndiva lõvipaariga ja sügab neid lõua alt. Samal ajal on inimsuhtlus kammitsetud, hillitsetud ja äärmiselt malbe, kadunud on kirg. Nagu Hal ühel hetkel ütleb (tsiteerin mälu järgi): “Nagu paneks igaks juhuks kõigil käed raudu”. Hal on aga keskmisest vbolla natuke keevalisem inimene ning siit hakkabki üks konfliktiolukord kooruma.  

Kogu maailm on ta jaoks igas mõttes äärmiselt muutunud, kõik inimesed on võõrad ning kogu see turvaline utoopia (või düstoopia) kummastab. Bezatreerimine on Hali silmis tapnud inimeses inimese ning kogu see “saiapudi” õõvastab. Loomulikult on hea, et maailmas puuduvad hirm, vägivald ja õnnetused aga teisalt on kadunud ka himu, kirg ja säde. “Tagasitulek tähtede juurest” on oma olemuslikult rahulik, siin pole verd, vägivalda, actionit. Üks sõbranna näiteks luges seda mõnuga kuigi ta ulmet sõna otses mõttes ei salli, ei loe. Aga see raamat on midagi märksa enamat kui ulme (või mis iganes muu žanr), ta on lugu kultuurišokist ja võõrandumisest, sellest kuidas “teistsuguseid” inimesi ühiskonda tagasi sulatada. Ulmekuues räägitakse igapäevastest teemadest, saaks vaadata kasvõi näiteks loona pikka aega vangis olnud inimeste vabanemisest ning ühiskonda naasmisest.  

Eraldi kiidan veel lõppu mis on nukralt nostalgiline ja kõnnib meeleolult sama jalga Teet Kallase novellikoguga “Öö neljandas mikrorajoonis”. Arkadi Gaidari osad jutustused lõppesid ka sarnasel magusvalusal noodil.

Teksti loeti eesti keeles

Alustuseks - Ersen müüb “Perdido tänava jaama” raamatut enda kodulehel seni väga odavalt - https://ersen.ee/writer/mieville-china/  

Raamat on antud välja… omamoodi. Seda, et paksemaid tõlkeraamatuid antakse eesti keeles välja kahes köites, juhtub ikka. Aga et antakse välja kolmeks lööduna, kolmes köites - seda varasemast ei mäleta. Samuti on tavapäratu, et kõik kolm köidet ilmusid ühe aastanumbri sees ning lausa järjestikustel kuudel - muidu on ikka aastaid vahet. Markantseim näide on Robin Hobb’i salamõrtsuka triloogia, mis ilmus eesti keeles üle kümne aasta, viimase osa kahe köite ilmumiste vahele jäi niipalju aega, et enda jäigi see sari lõpuni lugemata (kuuest eestikeelsest raamatust lugesin läbi viis). Nagu Kristjan Rätsep siinsamas BAASis kirjutas: “Sellel, kui hakkad mingit romaanisarja eestikeelses tõlkes lugema, võivad olla huvitavad tagajärjed. Farseeri-triloogiat olen lugenud täpselt poole oma elust[..]”  

Ühe tehnilise detailina jäi veel silma, et iga köite tagakaanel oli sama jutt. Martini “Jää ja tule laulu” raamatud on sarnaselt tõlkeraamatutena poolitatud aga seal on vähemalt igal köitel eraldi jutt. Perdido raamatute puhul jättis natuke halva maitse suhu, on kergemat teed mööda mindud.  

Autor on poliitiliste vaadete poolest tugevalt vasakule kaldu, maoistlik kommunist kes on saanud PhD marxismist rääkiva uurimistöö eest. On seda nüüd näiteks sellest raamatust tunda - ei oska ütelda, endale küll midagi silma ei jäänud.  

Raamat on stiililiselt weird fantasy. Tegevus toimub väljamõeldud Bas-Lag maailmas New Crobuzoni metropolis, justkui  varakapitalistlik linn mõningaste politseiriigi tunnustega. Kõik kohad on veidraid elukaid täis, on inimesi, on suuri inimeselaadseid linde, on erinevaid hübriide ja monstrumeid. Üheks peategelaseks on inimesest teadlane Isaac Dan der Grimnebulin kes elab koos kunstnikust putukalaadse humanoidiga (khepri) nimega Lin. Kohe raamatu alguses viiakse lugeja võrratusse aurupunki ja veidrustesse kuna inimese ja putuka armastus, suhtlemine ja kehaline… khm, lähedus vajavad natuke settimist. Linn on räpane ja haisev, täis lihttöölisi, sulisid, sõdureid, võlureid. Kohati leidub ilmselt kunagi elanud meeletult suure looma roideid, mille ümber linna arhitektuur on end sättinud. Raamatust lugemiseks oivaline, ise elamiseks kohutav.  

Raamatu kandev teema on see, et Isaac hakkab ühe kliendi tellimust täitma ning tal on selleks vaja erinevaid linde. Muuhulgas saab ta ühe põneva rööviku. Siinkohas lõpetangi raamatu tutvustamise, siit hakkab igasugust värki juhtuma.  

Raamatus kasutusel olev sõnakasutus on kohati kummaline. Ilmselt oleks huvitav lugeda ka originaali, et saada aru, kas see on tõlkest või algmaterjalist - aga ma spetsiaalselt ei hakka seda tegema. Sest Miéville loodud maailm ja keskkond on ilmselgelt ise juba väga ummamuudu ning isegi kui tõlkija on mõnes kohas lähenenud… no ütleme, et mitte kõige õigemini (aga mis on “õige”?) siis tegelikult see hoopis lisab vürtsi ja veidrust. Minu arvates on loomingulisus antud juhul ainult hea.  

Mõned näited ka. Maailmas on imetegevuslikud ja õlipõletusmootoriga masinad, teinekord lahingus taplevad kustutajakoid ning käsikidujad. Kui ikka teisele väga tahad liiga teha siis tuleb võtta appi sülgpõletamine.  

Peale raamatu lugemist jäin mõtlema, et autor loodetavasti ei kirjuta rohkem sarja või maailma edasi sest praegusel kujul on see üsna täiuslik. Siis läksin täpsemalt uurima ning selgus, et Miéville on Bas-Lag maailmas toimuvaid romaane kirjutanud veel kaks tükki (“The Scar” ja “Iron Council”). Noh, mis siis ikka. Kunagi tahaks kindlasti neid ka lugeda.  

Osad lugejad on heitnud raamatule ette aeglust, uimasust, segasust, loodusteaduslikku nõrkust. Teised kiidavad taevani. Osad on loomulikult vahepeal. Enda arvates on antud juhul tegemist klassikalise olukorraga, kus mitu pimedat idamaade tarka elevanti katsuvad. Kokku on seda raamatut eesti keeles 856 lehekülge seega massiga lööb ta kindlasti. Ülalpool küll ütlesin, et tegu on weird fantasy'ga aga samamoodi võiks ta olla ka aurupunk. Aga ta pole ei ühte ega teist, pigem on nii mahukas raamatus mitmeid erinevaid põnevaid külgi.

Teksti loeti eesti keeles

Uuele kliendile saadab Ersen esimese tellimuse puhul ühe raamatu tasuta lisaks. Sain siis sellesama Richard Mathesoni raamatu muu kauba peale,  raamat asub kirjastuse kodulehel "Raamatud / Esoteerika / Teispoolsus" kategoorias… mis mingi nurga alt vaadates pole isegi vale (aga sellest pikemalt allpool).
 
Kui alustada algusest ehk siis mida raamatut kätte võttes kõigepealt näed - kujundus. “Armastus, mis on tugevam kui taevas ja põrgu” - paneb õudusest õlgu võdistama. “New York Timesi bestseller” - järjest hullemaks läheb. “Jutustus elust ja armastusest pärast surma” - hõõh! Ei lähe raamatupoes esoteerika-leti juurde ning sellise läila kaanepildi ja vastavate tekstidega raamatut ei võtaks kättegi. Aga kuna anti tasuta siis lugesin tagakaanelt kokkuvõtet ja polnud kõige hullem. Natuke vaatasin netist - ulme, võiks ju proovida. Ersen üldiselt avaldab päris palju igasugust uhhu-värki, samas ulmevallas on kirjastanud ka päris “kõva” ulmevärki (näiteks Stephen Kingi “Tulesüütaja”). Ning ka mitmeid piiripealseid asju.
 
Mõni sõna autorist. Richard Matheson kirjutas varem horrorit, see romaan on esimene, kus ta avastab teisi maailmaid (pun intended). Varasemast loomingust on kolmas romaan “I Am Legend ” ilmselt tänu korduvatele ekraniseeringutele (viimane Will Smithiga peaosas) tuntuim. Samas on ka kõnealusest raamatust tehtud samanimeline film “What Dreams May Become” (Robin Williamsiga peaosas).
 
Autor on valinud peatükkide pealkirjade jaoks huvitava süsteemi. Algul ma ei saanud hästi aru, et milles point kuna pealkirjad olid küll tegevusega seotud aga midagi oli paigast ära. Tundusid kuidagi suvalised. Aga kui ühel hetkel läbi hammustasin siis… ahha, kaval!
 
Raamat räägib elust pärast surma. Chris Nielsen lahkub siit maailmast jättes maha leinava abikaasa Anni ja neli last. Chris ja Ann on olnud erakordselt õnnelikus abielus ning Chris on ühtepidi küll taevas, õndsus on laes kinni aga endiselt igatseb ta enda abikaasa järgi. Laste järgi natuke ka - aga kogu raamat ongi üles ehitatud sellele, kuidas mees teeb kõik mis võimalik, et jälle naisega kokku saada. Teel on talle abiks onupoeg Albert (kes on ka loomulikult surnud).
 
Raamat on suures osas kirjeldava olemusega, kus erinevus poelettidelt leitavate “käsiraamatutega” on tehniliselt olematu. Tegelikult ongi miljonidollariküsimus, et kas autori jutt on irooniline või mitte kuna raamat on läbivalt äärmiselt tõsine. Umbes nagu Andrus Kivirähki “Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust”. 
 
Kaanepildi järgi pakutakse lugejale justkui helgetes toonides meeldivat lugemist. Eks seda on ka, märkimisväärne osa teosest on elujaatav ning äärmiselt positiivne. Samas on Chrisi tee teinekord päris künklik ning raamatu teises pooles kisub tegevus päris karmiks. Raamatu lõpp on enda arvates väga hästi vormistatud, kindlasti pole see roosamanna kuid jätab hinge hea tunde.
 
Nagu kohe raamatu alguses on kirjas siis see kõik on tõsijutt. On juttu astraalkehast, vaimust, Jumalast, taevast ja põrgus, teispoolsusest. Terve raamatu stiil on suures osas äravahetamiseni sarnane igasuguste esoteerikaraamatutega, mis panigi mind muigama. Kui muidu ei paku sedasorti asi viisakalt üteldes endale üldse huvi siis ilukirjanduse ja ulmesildiga oli tegu vägagi mõnusa lugemisega. Ning minu jaoks jäi ikkagi lahtiseks, et kas autor tõesti mõtleski seda kõike tõsiselt - samas see polegi tähtis. Tegelikult on raamatust kumav sõnum minu jaoks ligimesearmastus ja hoolimine - ning vahet pole, millist vormi autor kasutab sest eesmärk on õilis.
Teksti loeti eesti keeles

See on ikka täitsa uskumatu milline lotovõit see raamat on! 

Ma ei mäletagi, kas olen Heinleini varem lugenud - aga isegi kui olen siis ei mäleta mitte midagi.

Peategelaseks on alkoholiprobleemidega Daniel Boone Davis, leiutaja ja insener. Teine oluline tegelane on kass Petronius, omadele Pete. Kassi-inimestel on seda raamatut veel eriti huvitav lugeda kuna ikka ja jälle on väikseid huvitavaid detaile mis muhelema panevad. Üldse on raamat stiililiselt ja keelekasutuse poolest hästi soe ja sümpaatne, “cozy hard sci-fi” võiks muigamisi ütelda. Kui korra rääkida stiilist siis ma ise sätin ta küll “tehniliselt detailse ulmeka” kasti aga tegelikult on see raamat veel lisaks sulam fantasy’st ja romance’st (kuidas seda üldse eesti keelde tõlkida, romanss?).

Tegelikult äkki ma peangi mõne sõnaga kirjutama, mis on “hard science fiction”. Lühidalt on point selles, et raamatu sisu peab olema tehniliselt, teaduslikult ja loogiliselt korrektne ja täpne. Jah, ilmselgelt ei pruugi iga asi ulmeraamatus olla nüüd ja praegu eksisteeriv - aga ta võiks üldiselt alluda loodusseadustele ja olla olemasolevaid teadmisi kasutades loogiliselt edasiarendatav. Noh, näiteks kui praegu mingeid asju tehakse laboritingimustes või siis on mingi tehnilise vidina eriti varajane prototüüp olemas siis näiteks hard sf raamatus võib terve maailm seda täis olla.

Ma nüüd kirjutan läbisegi aga praegu meenus, et raamatut saab lugeda ka nagu põnevikku. Tegelikult ongi raamatu algus natukene nö. klassikaline ulme, siis keerab ära tavalisse “oleme sõbrad ja teeme koos huvitavat start-upi” teemasse, kus ühel hetkel enam inimvahelised suhted pole väga lihtsat ja sirgjoonelised. Edasine räägibki siis sellest, kuidas peategelane on paraja supi sees ja kuidas sellest välja rabeleb, kohates teel mitut huvitavat tegelast ning rännates ajateljel ühes ja teises suunas.

Raamat ilmus aastal 1956, tegevus on suuresti aastates 1970 ja 2000. Seega on huvitav lugeda ja mõtelda, kuidas võiks tulevikumaailm paista autori jaoks kirjutamise ajal.

Kui rääkida korra veel raamatu stiilist siis ta on tõepoolest kõike, mida ülalpool mainisin. Seega on hoogsat tegevust, on põnevust, on fantaasiat, on kassi kuid ilmselt kõige rohkem on todasama kõva sci-fi’d. Ta pole küll hullult tehniline aga siiski on raamatu baas teaduslik ja läbimõeldud. Ma ei taha nüüd kindlasti raamatust kedagi eemale peletada, kaugel sellest! Pigem võibki olla see hea raamat sellisele lugejale, kes muidu teaduslikust poolest just hullult palju ei huvitu - aga tahaks natuke uurida, kuidas sedasorti kirjandus on.

Seega - äge raamat, soovitan soojalt.

Teksti loeti eesti keeles