Kõrvaltegelaste seas on kattumised väiksemad. Tegevus areneb, nagu sellises olukorras ikka: Claudius ja Polonius vassivad, üldiselt on aga kõigile selge, et mingi jama on käimas. Ning kui jamasid lahendama hakatakse, jääb tegelasi kiires tempos vähemaks ja lõpuks on vaenuvägi linnamüüride alla saabumas. Paar sümpaatset tegelast siiski pääsevad.
Mis aga Leckie variandi eriliseks teeb: kogu tekst on jumala pöördumine nö Horatio poole vaheldumisi jumala sisemonoloogidega. Jumalaid on selles maailmas palju, kuigi ka nemad on surelikud. Konkreetne jutustaja on Mäe Jõud ja Vastupidavus ning väliselt esineb ta (iirc) kuue meetri pikkuse ja pooleteise meetri kõrguse musta kivina. Ilmselt võiks ta vahel ka mingil muul kujul esineda, aga lihtsalt ei taha - näiteks tema sõber, jumal Myriad, kes saabus Maale meteoriidina, rändab ringi tohutu sääseparvena. Jumalate puhul pole suurus oluline, üks tähtsamaid naaberlinna jumalaid, kelle haldusalasse kuulus meditsiin ja teadus, kõndis ringi väikese pruuni koerana. Nagu ikka, saavad jumalad jõudu sellest, kui nende poole palvetatakse ja ohvreid tuuakse: veri on muidugi kõige parem, aga kasu on ka piimast, toidupaladest ja lihtsalt lahkest meelespidamisest. Jumalatega on nii, et kui jumal midagi ütleb, siis läheb see täide. Muidugi juhul, kui see saab täide minna. Kui jumal väidab midagi vähetõenäolist ("saagu selle metsa puudest sõdurid, kes kõnnivad üle vee ja purustavad vaenlase laevastiku"), siis kaotab jumal selle täideminekut tagant tõugates väga palju jõudu. Ja kui jumal väidab midagi võimatut, siis kaotab ta pikapeale kogu jõu ning sureb. Arusaadav siis, et reeglina on jumalad oma väljendustes ettevaatlikud, eelistades öelda "ma olen kuulnud sellist lugu, et..." Loomulikult käib jumalate seas intriigide punumine, omavahelised võitlused, üksteiselt jõu võtmine jne - ning eks neil ole inimestega võrreldes ka oma salaplaanide tegemiseks oluliselt rohkem aega.
Kui Leckie tekitas oma "Abistavate" triloogias (ingliskeelsetes) lugejates segadust kõigi tegelaste puhul naissoost asesõna kasutades, siis nüüd on pidev "sina" kasutamine süžee (kuigi võiks öelda ka "hämamise") huvides. Sest kui nö Horatio on kogu aeg "you", mitte "he" ega "she", siis jääb tema sugu lõpuni lahtiseks. See pole väga oluline detail, kuid mõnevõrra intriige tekitav ometi.
Ma saan aru, et autor tahtis vahepeal jumala monoloogidega tempot maha võtta ning sündmuspaiga tausta ja ajalugu kirjeldada, aga kohati läks see ometi veidi igavaks - kuigi kivi puhul on pikad, mõtlikud heietused igati kohased. Nii jääb kõrgeimast hindest natuke puudu, aga tugev nelil on välja teenitud.