Samad vead, mis eelmises osas.
Muidugi võib kogu triloogiat lugeda ka hoopis teisest vaatenurgast lähtudes. Niisiis, lugeja - kas Breqi vabariik on õigustatud, hea ja progressiivne asi? Kui vastus on "jah", siis oled sa lasknud end haledasti alt vedada. Väga paljudes ulmekates on hoiatatud "masinate mässu" eest. Kirjeldatud postapokalüptilist maailma pärast robotitega peetud sõdasid või neid sõdu endid. Salakavalaid tehisintellekte, kes telepaatiliselt või kuidagi teisiti inimesi mõjutades neid enda huvides ära kasutavad, praktiliselt jumala staatusse jõudes. No nii - ja Breqi vabariigi tunnustamine on ju sisuliselt võimu üle andmine tehisintellektile. Kes esialgu näitab end muidugi inimsõbralikuna, ent ei jäta lisamata ähvardust, et kui inimesed peaksid sundima tehisintellekte midagi tegema, siis tuleb Väga Suure Malakaga sõber inimkonnale õpetust jagama.
Nii lähevad mõned asjad paremini paika. Breqi, inimkehas masina mõte liigub kordades kiiremini kui inimestel, ta suudab vaevutajutavatest füsioloogilistest märkidest välja lugeda vestluskaaslaste mõtteid - seega on ta suurepärane manipuleerija. Ka suudab ta igas olukorras kiiresti leida indiviide või grupeeringuid, kelle abil ühiskonnas välja kujunenud stabiilsust kõigutada ja nii endale soodsamat positsiooni võita. Isegi romaani viimane peatükk, mis muidu meenutab tühjeneva õhupalli vaikset susinat, omandab tähenduse. Näidates, kuidas mõned inimesed uues olukorras, st masinate võimu tingimustes, endale uute peremeeste soosingut hakkavad sebima. Koguni see saab lõpuks selgeks, miks Breq (originaalkeeles) inimeste sugudel vahet ei tee - mis on masinal sellega asja, eks ole. Nii et tõsiselt hoiatav triloogia :)
Presgeri tõlgid on see, mis selle raamatu huvitavaks muudavad. Peategelane jätkab korra ja õigluse alal hoidmist ning on kõiges ettevõetavas edukas, peaaegu kuni lõpuni – ja surma ta ei saa isegi siis.
Kui teejoomine närvidele käis, siis selles osas on katkisel teetasside komplektil oluline osa.