Ann Leckie

Tegu on ebatüüpilise kosmoseooperiga. Ebatüüpilisega selles mõttes, et universumi avarustes ohjeldamatut kõrgtehnoloogilist sõjatehnika vastastikust pilbastamist ei ole. Väiksemaid lahinguid ka ei ole. Uute planeetide avastamisi ei ole. Mutante ei ole. Kurje tulnukaid ei ole. Põnevaid seiklusi ei ole. Tekib lausa küsimus, et mis siis on? On suured laevad, mille AI-del on väljundina kasutada hulk inimkehasid. On suur aastatuhandeid ekspansiooniga tegelenud impeerium, mis tasapisi sissepoole pöörduma on hakanud. Ja on ühe väikese mutrikese lugu, kes liivaterakesena süsteemi lammutama hakkab.

Peategelane on ühe hiigellaeva AI, kes on oma laevast ja isiksusekehadest ilma jäänud. Õigemini jäänud ühe kehaga. Aastakümneid on ta otsinud relva, millega kätte maksma hakata -- ja nüüd on see lõpuks leitud. Ent kuna neima subjekt on Imperaator isiklikult, kellel on igal planeedil sadakond kehastust, siis... ega ta ise ka looda suurt kahju teha. Ent ilmneb, et miski on mäda selles riigis ja -- lausa anekdootlikult skisofreeniline juhtum -- erinevad imperaatori kehastused on omavahel tülli läinud ja üritavad üksteisele põhjalikult käru keerata. Sealjuures varjavad nad seda fakti ka iseenese eest ja hävitavad kõik, kes sellest kasvõi aimu on saanud. AI jäigi oma laevast ühe sellise aktsiooni käigus ilma.

Objektiivse hinde panekuga on kergeid kõhklusi -- ühest küljest on ju romaanis stoori olemas, maailm on läbi mõeldud ja tegelastele saab kaasa elada, teisalt aga kerib see stoori end aeglaselt-aeglaselt ning liigse emoga ja samas meeldejäämatult. Siiski on tegu hea (kuid mitte väga hea!) raamatuga, mis väärib hindeks 5, ehkki megaparseki pikkuse topeltmiinuse ma kirjutan selle viie taha täie mõnuga.

Niisiis, väga pikka aega on inimesed kosmoses nö metsikult levinud. Mõne tuhande aasta eest tuli Radchi-nimelise dysoni sfääri valitsejale mõte, et võiks naabruses asuvad inimasustused ära vallutada - et oleks puhvertsoon, kui keegi kallale peaks tulema. No ja siis läks vaja juba veel laiemat puhvertsooni. Mis viis mõttele, et võiks viia kultuuri - õigluse, sündsuse ja kasumliku majanduse - päris igale poole. Ning et miski juhuslik äpardus plaani ei peataks, lasi imperaator end tuhandetes eksemplarides kloonida (?), et isiklikult kohal olla, kui järjekordselt vallutamiseks läheb või kui midagi muud põnevat juhtub. Ja et sõduritest puudust ei tuleks, modifitseeritakse natuke teovõimelisi sõjavange ja teisitimõtlejaid: isiksus ja mälestused kaabitakse välja, asemele lähevad implandid, mille abil sõjalaeva tehisintellekt neid kehasid siis juhib. Kõik see on juhtunud ammu enne romaani tegevuse algust.

See `üks teadvus paljudes kehades` nii imperaatori kui sõdurite puhul ongi vast kõige omapärasem ja huvitavam asi. Võimaldab kirjeldada üheaegselt erinevates kohtades toimuvat. Ja kui ainuisikuline skisofreeniline valitseja on midagi üsna tavalist, siis see, et kaheks vastukäivate huvidega isikuks lõhestub terve pilv omavahel pidevalt ühenduses olevaid kloone, on jällegi huvitav mõttekäik. (Millegipärast meenus mulle siinkohal kunagine NLKP poliitbüroo, aga ma isegi ei tea, kumma jaoks on see võrdlus ebaõiglasem.)

Ühest küljest siis kosmoseooper. Üksikisiku kättemaks ebaõiglasele valitsejale. Naguteada, et sellisest ettevõtmisest midagi välja tuleks ja et sellest oleks mõtet üldse kirjutada, peab kusagil olema üks väga suur püss... Aga kirjutatud on hästi, mina vähemalt jäin uskuma seda maailma kõigi seal valitsevate kommete ja suhetega. (Ma olen pannud tähele, et kui kirjaniku CV-s on Clarion Westi workshop, siis on oodata üle keskmise tulemust. Leckie juhendajaks oli seal Octavia Butler.) Teist osa pole veel lugenud ja kolmas tuleb alles tänavu sügisel, aga tundub, et kõik need auhinnad on ausalt välja teenitud.

Üks omapära läheb tõlkes kaduma: originaalis kasutatakse ainult naissoost asesõnu, reeglina on kõik `õed`, `tütred` jne - isegi kui on teada, et isik on meessoost, on ta järgmises lauses jälle `she`. Muidu aga - tuleb küll eesti keeles.

Eestikeelse väljaande osas tuleks kindlasti mainida mittemidagiütlevat kaanekujundust, millega Varrak on lausa uuele tasemele jõudnud... Ilma eelteadmisteta oleks seda raamatut poes uurides isegi raske arvata, et tegu on ulmega.

See raamat meeldib mulle väga, olen seda korduvalt üle lugenud. Sarja kohta ütleks aga, et piisab sellest esimesest osast ja järgesid pole vajagi.

Ma arvan, et see, mis teeb esimese osa nii nauditavaks lugemiseks, aga jätab järgedest lääge maitse, on kohaliku kirjandusklubi panus ja juhendamine, mille eest ta neid raamatus ka tänab. See,  kuidas jutt ei ole lineaarne, kuidas ja kus üleminekud toimuvad, see on suurepärane. Samuti maailma loomine. Kui sa väga, väga tähelepanelikult ei loe, siis sa esimese korraga kõiki seoseid ei avasta.

Miskipärast on paljudele jalgu jäänud see, et tegelased pidevalt teed joovad. Kui küsitaks iga kord, et kas viski jääga või ilma, kas siis ka häiriks? Autor on lihtsalt eeskujuks võtnud ühiskonna, mis võiks olla kuskil Kagu-Aasias. Rahvas on tõmmu, androgüünne, sood ei ole üheselt määratavad (ka mitte füsioloogia põhjal, nagu ühes kohas mainitakse) ning tee-tseremooniad meenutavad Jaapanit. Ennustusruunid meenutavad mulle eelkõige vana Hiina ennustuskunsti. Kust kultuurist võiks olla laenatud mälestusehete kandmine, pole aimugi. Omapärane ja hästi läbimõeldud kultuur, mille kujutamisel autor järgib põhimõtet „ära räägi, näita“.

Teema, millest raamat räägib, ei ole aga mitte Toreni Õigluse kättemaks, vaid Anaander Mianaai konflikt iseendaga. Järjed seda teemat enam ei käsitle.  

Enda jaoks oli selle raamatu lugemine nagu toore kartuli söömine. Närid ja närid, ei mingit maitset, tüütu ja otsa ka ei saa. Autor on loonud tegelikult pääääris põneva maailma mis on täis igasuguseid erinimelisi kiirestiununevaid tegelasi ning kõigil on mingi x-nimi - vägisi tekkisid lugemise ajal peas paralleelid ühe teise kodumaise autoriga. Igaljuhul Ann Leckie paistab seda kõike tõsiselt võtvat.
 

Raamat on ühtepidi tuim ja teistpidi käib pidev virr-varr ja sebimine. Needsamad tegelinskid, kellega ei suuda ise kuidagipidi samastuda või midagi neis huvitavat leida, muudkui sekeldavad, siblivad, intriigitsevad. Midagi justkui kogu aeg toimuks aga see oli ausõna enda jaoks lihtsalt ebahuvitav ja tüütu. 
 

Kusjuures hiljuti lugesin Frank Herberti “Düüni”, see pole küll kosmoseooper aga praegu mõtlen, et Leckie ja Herbert kirjutavad mingil hetkel sarnastel teemadel, eriti kui intriigide peale mõtelda. Ka oli “Düünis” päris palju nimesid ja tegelasi, tegelasi, kes tingimata polnud mitmemõõtmelised. Aga üks suutis seda teha tõesti huvitavalt, nii et olin tõesti püsti ja plaksutasin. Leckie puhul on siiralt nõutu - see raamat on kuidagi täiesti valesti kirjutatud enda mätta otsast vaadates. Valetan, raamatu teises pooles hakkas tulema ka huvitavamaid kohti aga kahjuks oli enda huvi tolleks hetkeks niivõrd madalseisus, et enam ei andnud suurt midagi päästa.
 

Ilmselgelt peab olema asi minus aga mul on kuidagi sattunud ette viimasel ajal mõni raamat-autor, keda erinevates lugejaruumides kiidetakse taevani - ja siis ise loed, surud end hambad ristis raamatust mingi piirini läbi ja siis vannud alla ja sirvid diagonaalis läbi, et aru saada mis siis lõpuks toimub - ei haagi, ei köida, tüütu ja raske noh! Vernor Vinge “Sügavik taevas” oli viimati samalaadne (aga selle jätsin peale 20 lk lugemist lihtsalt pooleli ja läks ringlusse) - ning ta pole Ann Leckiega absoluutselt võrreldav, sarnasus on antud juhul allakirjutanu tagasihoidlikus isiksuses. Sest noh - kõik ju kiidavad, teistele meeldib.