Kasutajainfo

Ann Leckie

2.03.1966-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ann Leckie ·

Ancillary Justice

(romaan aastast 2013)

eesti keeles: «Abistav õiglus»
Tallinn «Varrak» 2015

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
7
5
1
0
0
Keskmine hinne
4.462
Arvustused (13)

Raamat on võitnud enamiku tähtsamaist inglisekeelse ulmekirjandusmaailma auhindadest nagu Hugo, Nebula, Arthur C Clarke Award, Locus ja BSFA. Peaks ju olema väga hea romaan. Aga kui küsida, et mis meelde jäi, siis vähemalt mina vastan küll -- kõigepealt lõputu teejoomine. Ja sinna otsa kurtmine, et head teed on nii raske hankida... Muu sebimine... ütleme, käib ühest pagana teejoomisest teejoomiseni. Olgu, mul on isiklik kiiks teekaanimise koha peal, aga no raudselt kirjeldatakse tseremoniaalset rüüpamist rohkem kui kätel sõrmi (ja ehk suisa varbaidki?) kokku.

Tegu on ebatüüpilise kosmoseooperiga. Ebatüüpilisega selles mõttes, et universumi avarustes ohjeldamatut kõrgtehnoloogilist sõjatehnika vastastikust pilbastamist ei ole. Väiksemaid lahinguid ka ei ole. Uute planeetide avastamisi ei ole. Mutante ei ole. Kurje tulnukaid ei ole. Põnevaid seiklusi ei ole. Tekib lausa küsimus, et mis siis on? On suured laevad, mille AI-del on väljundina kasutada hulk inimkehasid. On suur aastatuhandeid ekspansiooniga tegelenud impeerium, mis tasapisi sissepoole pöörduma on hakanud. Ja on ühe väikese mutrikese lugu, kes liivaterakesena süsteemi lammutama hakkab.

Peategelane on ühe hiigellaeva AI, kes on oma laevast ja isiksusekehadest ilma jäänud. Õigemini jäänud ühe kehaga. Aastakümneid on ta otsinud relva, millega kätte maksma hakata -- ja nüüd on see lõpuks leitud. Ent kuna neima subjekt on Imperaator isiklikult, kellel on igal planeedil sadakond kehastust, siis... ega ta ise ka looda suurt kahju teha. Ent ilmneb, et miski on mäda selles riigis ja -- lausa anekdootlikult skisofreeniline juhtum -- erinevad imperaatori kehastused on omavahel tülli läinud ja üritavad üksteisele põhjalikult käru keerata. Sealjuures varjavad nad seda fakti ka iseenese eest ja hävitavad kõik, kes sellest kasvõi aimu on saanud. AI jäigi oma laevast ühe sellise aktsiooni käigus ilma.

Objektiivse hinde panekuga on kergeid kõhklusi -- ühest küljest on ju romaanis stoori olemas, maailm on läbi mõeldud ja tegelastele saab kaasa elada, teisalt aga kerib see stoori end aeglaselt-aeglaselt ning liigse emoga ja samas meeldejäämatult. Siiski on tegu hea (kuid mitte väga hea!) raamatuga, mis väärib hindeks 5, ehkki megaparseki pikkuse topeltmiinuse ma kirjutan selle viie taha täie mõnuga.

Teksti loeti inglise keeles

Ühest küljest, eks see üks Rooma riik ole. Impeeriume on inimkonna ajaloos olnud ju muidki: mongolitel, pärslastel, ottomanidel, detailides on kõigil erinevusi. Aga kui läheb kosmoseimpeeriumi kirjeldamiseks, lähtuvad autorid valdavalt kahest, Rooma ja Briti impeeriumist.

Niisiis, väga pikka aega on inimesed kosmoses nö metsikult levinud. Mõne tuhande aasta eest tuli Radchi-nimelise dysoni sfääri valitsejale mõte, et võiks naabruses asuvad inimasustused ära vallutada - et oleks puhvertsoon, kui keegi kallale peaks tulema. No ja siis läks vaja juba veel laiemat puhvertsooni. Mis viis mõttele, et võiks viia kultuuri - õigluse, sündsuse ja kasumliku majanduse - päris igale poole. Ning et miski juhuslik äpardus plaani ei peataks, lasi imperaator end tuhandetes eksemplarides kloonida (?), et isiklikult kohal olla, kui järjekordselt vallutamiseks läheb või kui midagi muud põnevat juhtub. Ja et sõduritest puudust ei tuleks, modifitseeritakse natuke teovõimelisi sõjavange ja teisitimõtlejaid: isiksus ja mälestused kaabitakse välja, asemele lähevad implandid, mille abil sõjalaeva tehisintellekt neid kehasid siis juhib. Kõik see on juhtunud ammu enne romaani tegevuse algust.

See `üks teadvus paljudes kehades` nii imperaatori kui sõdurite puhul ongi vast kõige omapärasem ja huvitavam asi. Võimaldab kirjeldada üheaegselt erinevates kohtades toimuvat. Ja kui ainuisikuline skisofreeniline valitseja on midagi üsna tavalist, siis see, et kaheks vastukäivate huvidega isikuks lõhestub terve pilv omavahel pidevalt ühenduses olevaid kloone, on jällegi huvitav mõttekäik. (Millegipärast meenus mulle siinkohal kunagine NLKP poliitbüroo, aga ma isegi ei tea, kumma jaoks on see võrdlus ebaõiglasem.)

Ühest küljest siis kosmoseooper. Üksikisiku kättemaks ebaõiglasele valitsejale. Naguteada, et sellisest ettevõtmisest midagi välja tuleks ja et sellest oleks mõtet üldse kirjutada, peab kusagil olema üks väga suur püss... Aga kirjutatud on hästi, mina vähemalt jäin uskuma seda maailma kõigi seal valitsevate kommete ja suhetega. (Ma olen pannud tähele, et kui kirjaniku CV-s on Clarion Westi workshop, siis on oodata üle keskmise tulemust. Leckie juhendajaks oli seal Octavia Butler.) Teist osa pole veel lugenud ja kolmas tuleb alles tänavu sügisel, aga tundub, et kõik need auhinnad on ausalt välja teenitud.

Üks omapära läheb tõlkes kaduma: originaalis kasutatakse ainult naissoost asesõnu, reeglina on kõik `õed`, `tütred` jne - isegi kui on teada, et isik on meessoost, on ta järgmises lauses jälle `she`. Muidu aga - tuleb küll eesti keeles.

Teksti loeti inglise keeles

100 lehekülge läks aega, enne kui jutt lõpuks haakima hakkas. Ent kui juba hakkas, siis oli huvitav küll, hea raamat. Kahju, et veniva algusega.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani idee on vägagi huvitav, ent lugedes jääb nagu mõnevõrra tuim ja staatiline mulje, mistõttu maksimumhinnet ei tõuse mu käsi sellele panema.

Eestikeelse väljaande osas tuleks kindlasti mainida mittemidagiütlevat kaanekujundust, millega Varrak on lausa uuele tasemele jõudnud... Ilma eelteadmisteta oleks seda raamatut poes uurides isegi raske arvata, et tegu on ulmega.

Teksti loeti eesti keeles

Vahepeal tekkis küll hirmus tahtmine karjuda, et "appi! miks sihuke jamps võitis HUGO!". Plot on ju iseenesest huvitavalt koostatud. Tegelased on huvitavad enda mitmeisikuliste minadega...AGA vahepeal löövad mingid totrad intriigid ja totrad perekonnad ja nimed üle pea. Nendes orienteerumine pole mugav ja mis kõige hullem, ega väga huvita ka. Nii ma siis lugesingi nii, et huvitavam koht läks nagu lupsti ja mingeid vahepealseid pajatusi närisin hambad ristis vaeva ja tüdimusega. See on ikka paganama kole kui väga mõni autor enda maailmasse armunud on.

Minujaoks kõlasid need kirjeldused igaljuhul umbes sarnaselt: "Ngoo pereliige Voo Boo kandis rohelist kinnast ja väikest hõbedast peenist enda rohelisel kuuel mis tähendas, et ta oli Hoo Mungo peres alles uus Bungo ja vähemtähtis klient Zung-Junnile...ehk Kroo-Troo laeva neljas Bljääk"

Kokkuvõtteks polnud ju kõige hullem aga tänu ülalviidatud stiilis vahelõikudele ei julgeks küll hindeks üle kolme panna.

PS: Romaanil olla ka mingi tugev feministlik väärtus aga õnneks on see eestikeelde tõlkides täielikult ära kadunud. Üks positiivne asi maakeeles lugemisel - siin pole ingliskeele laadis sugusid.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat on võrdlemisi hästi kirjutatud ja sisu on huvitav, seda eeskätt seetõttu, et mitmed mõttekäigud olid minu jaoks üsna uued ja põnevad. Sellest hoolimata on mul raske anda hindeks rohkem kui "4-". Kuigi tegevust on, ei ole see nii köitev, et ei saaks raamatut käest panna. Ja teisalt, kui uuesti lugema hakata (isegi, kui vahele pole palju aega jäänud), siis läheb veidi aega, et teksti mõneti raskepärase stiiliga harjuda.
Teksti loeti eesti keeles

Muu on eelnevate arvustajate poolt juba ära öeldud. Lisaks vaid selle, et autori loodud maailm ja kirjeldatud tsivilisatsioon oma ülipeente etiketi-nüanssidega oli äärmiselt nauditav. Ülimalt hõrk palake. Tundub, et autor on idamaade etiketi ja tavadega hästi kursis. Järgmistest osades ootaks, et need peened etiketinüansid looga tugevamini kokku kirjutataks ja intriigiga orgaanilisema seose omandaks. Üle tüki aja üks selline raamat, mida loed ja tunned -- sellises kultuuris tahaks ise elada.
Teksti loeti eesti keeles


 

See raamat meeldib mulle väga, olen seda korduvalt üle lugenud. Sarja kohta ütleks aga, et piisab sellest esimesest osast ja järgesid pole vajagi.

Ma arvan, et see, mis teeb esimese osa nii nauditavaks lugemiseks, aga jätab järgedest lääge maitse, on kohaliku kirjandusklubi panus ja juhendamine, mille eest ta neid raamatus ka tänab. See,  kuidas jutt ei ole lineaarne, kuidas ja kus üleminekud toimuvad, see on suurepärane. Samuti maailma loomine. Kui sa väga, väga tähelepanelikult ei loe, siis sa esimese korraga kõiki seoseid ei avasta.

Miskipärast on paljudele jalgu jäänud see, et tegelased pidevalt teed joovad. Kui küsitaks iga kord, et kas viski jääga või ilma, kas siis ka häiriks? Autor on lihtsalt eeskujuks võtnud ühiskonna, mis võiks olla kuskil Kagu-Aasias. Rahvas on tõmmu, androgüünne, sood ei ole üheselt määratavad (ka mitte füsioloogia põhjal, nagu ühes kohas mainitakse) ning tee-tseremooniad meenutavad Jaapanit. Ennustusruunid meenutavad mulle eelkõige vana Hiina ennustuskunsti. Kust kultuurist võiks olla laenatud mälestusehete kandmine, pole aimugi. Omapärane ja hästi läbimõeldud kultuur, mille kujutamisel autor järgib põhimõtet „ära räägi, näita“.

Teema, millest raamat räägib, ei ole aga mitte Toreni Õigluse kättemaks, vaid Anaander Mianaai konflikt iseendaga. Järjed seda teemat enam ei käsitle.  

Teksti loeti eesti keeles

Kiire ja lobe lugemine. Idee kehade vahel pihustunud isiksustest on hea, küsimus tekib, miks vaid laevad ja Anaander Mianaai seda teed läksid. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Meelis Friedenthal
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Kiire ja lobe lugemine. Idee kehade vahel pihustunud isiksustest on hea, küsimus tekib, miks vaid laevad ja Anaander Mianaai seda teed läksid. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis selle raamatu juures kõige rohkem Hiina kultuurirevolutsiooni kirjeldus ja sellest tulenevad hädad jms. Tehnilised ideed olid ka huvitavad, kuigi kohati panid ka kulmu kergitama. Raamat oli hea, aga mitte väga hea, võibolla tõesti liiga vähe kirjanduslik ning kohati liiga plakatlik. Tegelaste motivatsioonid selleks või teiseks käitumiseks tundusid võõristavad ja kuigi mul Hiina kirjandusega väga põhjalikku kogemust ei ole, siis ma päriselt siiski ei tahaks seda ainult teise mentaliteedi omaduseks pidada. 
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on kirjutatud kogumiku seat14c (seat14c.com) jaoks, mille üldine idee on üsna intrigreeriv (lendab lennuk ja satub 20 aastat tulevikku). Erinevad kirjanikud on võtnud ette ja kirjutavad lennuki reisijatest lugusid. See Nancy Kressi jutt jääb aga üsna väheütlevaks.
Teksti loeti inglise keeles

Nüüd välja tuleva filmi sabas võtsin loo kätte. Tõesti hea jutt, võibolla seni loetud Chiangi asjadest meeldis see mulle kõige rohkem.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ostsin selle raamatu lennujaamast ja lugesin lennukis ja pärast rongiga sõites läbi. Kindlasti on see üsna korralikult ja hästi jooksvalt kirjutatud, aga sealjuures ma kogu aeg imestasin, et miks ma seda loen. Juba "Tuule vari" mõjus mulle üsna närvesöövalt, aga see veel enamgi. Samas, täiesti ilmselt ei ole ma YA sihtgrupp, niisiis hindeks `neutraalne`.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu sellest, kuidas teatud hulk inimesi tajuvad teatud neurooperatsioonide tagajärjel aega teisiti ja mida nad sellega peale hakkavad. Jutustatud tavalise inimese silme läbi. Midagi enneolematut siin pole, aga täiesti loetav lühilugu.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Mitte vast viievääriliselt, aga idee poolest küll (ja selle tõttu panen eelmiste arvustuste kompenseerimiseks viie). Ma ei hakkaks vaidlema väga selle üle, kas 19. sajandi alguses oli olemas selline arheoloogiline võltsimisoskus või mitte. Põhimõtteliselt olen nõus, et ei olnud, aga sisuliselt asetub see samasse ritta kui Voinichi käsikiri, Torino surilina, Lügensteine või Ossiani laul. Need on omaette saavutused ja mingis mõttes on nende saamis- ja järellugu omaette väga huvitav.
Teksti loeti inglise keeles

Jah, lugu on hea. Ma ei oska seda kuidagi absoluutskaalal hinnata (kas peakski?), aga omas kontekstis mõjub see tõesti kuidagi eriti ootamatult hästi...
Teksti loeti eesti keeles
7.2013

1q84 on hoolimata kõigist oma puudustest ikkagi hea raamat. Ja puudusi on sel raamatul omajagu. Kõigepealt, muidugi, kohe kätte võttes on aru saada, et tegemist ei tule mingi kiire ja lihtsa lugemisega, inglise tõlkes on üle 1000 lehekülje väikest teksti (mul oli veel mingi üsna nässakas paperback, mis mingi aja jooksul muutus vägagi tülikaks). Eesti avaldamispoliitika juures saaks siit ilmselt oma 10 raamatut. Jaapanis ilmus algselt (2009-2010) kuuldavasti 3 raamatuna. See selleks.

Raamatu tegevus on edasi antud enamasti kahe tegelase perspektiive vahetades (Aomame ja Tenko), vahel harva hüppab fookus mõnele teisele ka. Peamised tegelased on Aomame, kes on Jehoova tunnistajate perekonnast pärinev – mingis mõttes – palgamõrtsukas ja Tenko, kes on matemaatikaõpetaja ja algaja kirjanik. Avaldanud pole ta siiski midagi ning peamiselt tegeleb sellega, et toimetab ja retsenseerib teiste tekste. Juba kohe alguses teeb Murakami selgeks, et 1q84 liigutab meid mingisugusesse paralleelmaailma, kus tegutseb Väike Rahvas, ehk mingid haldjalaadsed olendid, kelle tegevuse motivatsioon ja vahendid on meie jaoks ilmselgelt haaramatud. Mulle näisid need tegelased mingil põhjusel kõige sarnasemana Mononoke Hime metsas nähtud haldjatega (kodama). Kogu raamatu mõte seisneb selles, kuidas Aomame ja Tenko teineteise poole liiguvad ja mis on nende kohtumise tähendus. Vahepeale mahub üsna palju sürreaalset, veidrat, pornograafilist ja isegi piinlikku. Mõistagi palju episoode stiilis, “Ma sõitsin rattaga koju ja viisin koti toidukraamiga kööki. Vares kopsis nokaga aknale ja vaatas mulle oma ümmarguse silmaga otsa. Lasin vee kastrulisse ja panin tulele ning võtsin külmkapist 0.33 purgi õlut. Läksin hämarasse tuppa ning panin mängima 40ndate jazzmuusika plaadi. Istusin diivanil ja rüüpasin lonkshaaval külma õlut, oodates, millal vesi kastrulis keema läheb.” Lisaks jazzile on olulisel kohal mõistagi ka Euroopa kirjandus ja klassikaline muusika ja just sellisest teise kultuuri kaugusest. Mitmes mõttes on see võibolla isegi raamatu kõige huvitavam vaatepunkt.

Teksti lugeda on hea, tegevus viib pidevalt edasi kuid on samas kohati üsna etteaimatav. See ei ole muidugi puuduseks, hea esituse korral on see pigem pinget tõstev ja lugejat kaasa tõmbav. Raamatule mõjub kõige halvemini (minu arvates) hoopis mingi kirjanikupoolne otsustamatus, millist teksti siis ikkagi kirjutada. Pärast selle läbi lugemist jäi mõnetine nõutuse tunne. Ühest küljest on tekst küll pikk, aga ei mõju samas eepiliselt, teisest küljest käsitleb Murakami siin peaaegu kõiki teemasid, mis võiks üldse pähe tulla. Ajaliselt haarab peamine tegevusliin vaid umbes aasta (vist?), kuid sisuliselt on arutluse all kogu 70ndate ja 80ndate jaapani kultuur. Enamähem kõik teemad saavad kuidagi ka läbi käidud ning mõnesuguse lahenduse, aga midagi justkui jääks ikkagi välja. Võibolla ongi massiivsus selle raamatu kõige nõrgem koht, sest käsitledes paljusid teemasid, ei kerki neist ükski väga tugevalt ja selgepiiriliselt esile ning nii kaotab kirjandus ühe oma peamistest funktsioonidest – tuua elust välja oluline ning traageldada need olulised sündmused kokku looks. Selles mõttes mõjub Murakami tekst väga eluliselt, et kuigi sisaldab uskumatuid ja vapustavaid sündmusi, püüdleb ikkagi mingi tasakaalu ja ühtluse poole, kus kõik kassid on öösel hallid.

Teksti loeti inglise keeles

Jutt sai 2012 Hugo auhinna parima lühiromaani (novella) kategoorias. Igaljuhul ei ole tegemist halva jutuga, aga mingisugust elamust see nüüd ka ei pakkunud.

Jutu tegevus toimub tehnoloogiliselt umbes varauusaegsel tasemel planeedil, kus impeeriumi keskusest tuleb mees ääremaadele, et ehitada sild üle veidra jõetaolise moodustise, mis on justkui udu, aga tegelikult rohkem nagu mingi happeline vaht. Üle selle sõidavad vahel parema ilmaga paadid, aga reisid on ohtlikud, sest udu sees elavad kummalised ja tohutu suured kalasarnased olevused, kes aeg-ajalt (keegi ei tea, kas kogemata või meelega) paate ümber ajavad. Sild peab tulema vägev, et tuultele-tormidele ja vahule vastu seista. Ehitatakse seda nii 5 aastat ja sillaehitaja (ehk siis mees, kes ületas udu) puutub kokku seal erinevate tehniliste ja psühholoogiliste probleemidega.

Jutule võib alguses ette heita mingit rollimängu (nt D&D) sarnast õhustikku, tegelased on veidi karikatuursed, meestegelased kannatavad selle all, et on kirjutatud üsna naiselikeks. Kokkuvõttes pani õlgu kehitama. Neli miinus.

Teksti loeti inglise keeles

Ma hakkasin seda raamatut suure huvi ja ootustega lugema, aga jaks kadus kuhugi ära. Liiga seosetu-hüplik ja ülespuhutud näis. Aga põhimõtteliselt ma ju toetan üritust! Saan aru intentsioonist, stiil peab toetama sisu jne, aga ei jää muud üle, kui nõustuda Johannes Trithemiuse mõttega:
"Alkeemia on neitslik hoor, kunagi mitte kellegi embustele allaandev, aga need kes temani jõudsid, lahkusid ilma millegita. Mida omasid, sellegi kaotasid. Rumal muutub hullumeelseks, rikas vaeseks, filosoof lobamokaks, viisakas inimene kaotab igasuguse korralikkuse. Ta lubab püüdlejatele Kröösuse rikkusi, lõpp on aga alati väga kurb: täielik vaesus, üleüldine häbi, väljanaermine kõikide poolt."

Mis puutub raamatu lõpupoole toodud embleemidesse, siis on need 17. saj kogumikust "Tripus Aureus" (Basilius Valentinuse 12 võtit, isegi õiges järjekorras, aga teiste tekstidega, osad embleemid miskipärast imelikult lõigatud või ümberpööratud). Selleaegsed embleemiraamatud olid jah üldjuhul sarnast stiili tekstiga, aga siiski paremini jälgitavad.

Raamatu idee (või vähemalt, mis näib mulle selle idee olevat) mulle väga meeldib, aga paraku on teksti kõige parem osa järelsõna.

Teksti loeti eesti keeles

Jutt oli tõesti üsna hästi loetav. Võiks siiski ette heita mingit pealiskaudsust ja oma tegelastesse mitte väga tõsiselt suhtumist. Kõik jätsid üsna karikatuurselt üheplaanilise mulje.
Teksti loeti eesti keeles

Ideeliselt ja põhimõtteliselt meeldib see raamat mulle väga. Seal on olemas väga palju sellist, millele saab ainult kaasa kiita. Üldiselt hea taustatundmine ja perioodi enesele selgekstegemine (siiski - 17. saj Hollandi kaubavahetus, muide, on väga huvitav teema ning sugugi mitte igav. Piraadid, India, siidikaubandus jms.) Nagu ülal öeldud esines muidugi ka teisi ebatäpsusi, aga see pole ju tegelikult kõige olulisem. Kuigi siin on juttu olnud, et võrdlust Dan Browniga oleks patt teha ning igal juhul on see raamat just eeltöö poolest Dan Brownist üle, siis põhimõtteline sarnasus on neil olemas. Olemuslikult on raamat väga lihtne. Mulle näib, et seda iseloomustab teatud jamesbondilikkus – eksootikaihalus, kokkusattumused, suured varandused, kaunid vaated, head toidud, riigi- ja moraalipiire ületavad saladuste lahendamised, väline butafooria. Lühidalt, kirjanduslikku ambitsiooni jäi justkui väheks ning nt võrreldes «El club Dumas» vms tekstiga, jääb oluliselt nõrgemaks.
Teksti loeti eesti keeles

Ma pean seda raamatut just moraalsetel kaalutlustel väga meeldivaks - lühidalt, maailmavaatelistel põhjustel viis. Täpselt samuti aga nagu ülal kirjutatud, olen nõus ka sellega, et kirjanikuga vastassooline peategelane ei ole vahest kõige parem valik ning samuti hakkas firmamärkide pidev nimetamine tüütavaks muutuma. Naljakas küll, aga praegusel ajal tundub see raamat juba tehnoloogiliselt vananenud.
Teksti loeti inglise keeles

Täiesti huvitav lugemine. Alguses on asi veel eriliselt paljutõotav, aga seejärel vajub kuidagi üsna sihituks ja tavaliseks rahmeldamiseks. Hea loetavus ja mingi pinge ei kao küll kordagi ära. Mulle isiklikult mõjus häirivana see teismelise paravõimetega iseseisva in your face tüüpi tüdruku kuju. Aga ‘88 aastal ei olnud see ilmselt nii ära räsitud stamp kui praeguseks.

Nagu Murakami puhul tavaline, siis ei ole mõtet siukirjeldust eriti teha, sest see justkui ei anna midagi. Nii palju võib siiski öelda, et on palju seoseid Hitsuji o meguru boken (A Wild Sheep Chase) raamatuga. Romaan järgib nimetu peategelase tegemisi, alates peaaegu poole lause pealt. Peategelane on kuidagi kummalise minevikuga ja viimasel ajal näinud veidraid unenägusid, mis justkui annavad märku, et ta peaks minema tagasi Delfiini Hotelli. See oli film noir stiilis, armetu ja veidi õõvastav lobudik Sapporos, kus ta kunagi elas koos naisega (kellel olid väga ilusad kõrvad). Hotell on praeguseks ümber ehitatud, aga mingi veider meeleolu on seal ikka alles. Hotellis tuleb pilti siis ka Lambamees. Teisteks tegelasteks on veel juba nimetatud teismelise kõrval mitu kõrgklassi prostituuti, kuulus filminäitleja, kunstnik, luuletaja, hotelli administraator ja kõrvaltegelasena veel kirjanik (Hiraku Makimura, ilmselt Murakami enda nime anagramm ja irooniline vihje iseendale ja oma hiljuti ootamatult pähe sadanud kuulsusele). Kõik omavahel keerulisemal või lihtsamal moel seotud.

Raamat lõpeb tundega, et midagi nagu sai lahendatud, aga paljud otsad jäid lahti. Tekibki mulje, et kirjanik väsis ära ja sai aru, et ega kõiki neid seoseid ei jaksa kokku tõmmata – nagu oleks lugenud raamatut, millel on algusest 50 ja lõpust 100 lk puudu. Viis miinus.

Teksti loeti inglise keeles