Kasutajainfo

Ann Leckie

2.03.1966-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ann Leckie ·

Ancillary Justice

(romaan aastast 2013)

eesti keeles: «Abistav õiglus»
Tallinn «Varrak» 2015

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
8
5
1
0
1
Keskmine hinne
4.267
Arvustused (15)

Raamat on võitnud enamiku tähtsamaist inglisekeelse ulmekirjandusmaailma auhindadest nagu Hugo, Nebula, Arthur C Clarke Award, Locus ja BSFA. Peaks ju olema väga hea romaan. Aga kui küsida, et mis meelde jäi, siis vähemalt mina vastan küll -- kõigepealt lõputu teejoomine. Ja sinna otsa kurtmine, et head teed on nii raske hankida... Muu sebimine... ütleme, käib ühest pagana teejoomisest teejoomiseni. Olgu, mul on isiklik kiiks teekaanimise koha peal, aga no raudselt kirjeldatakse tseremoniaalset rüüpamist rohkem kui kätel sõrmi (ja ehk suisa varbaidki?) kokku.

Tegu on ebatüüpilise kosmoseooperiga. Ebatüüpilisega selles mõttes, et universumi avarustes ohjeldamatut kõrgtehnoloogilist sõjatehnika vastastikust pilbastamist ei ole. Väiksemaid lahinguid ka ei ole. Uute planeetide avastamisi ei ole. Mutante ei ole. Kurje tulnukaid ei ole. Põnevaid seiklusi ei ole. Tekib lausa küsimus, et mis siis on? On suured laevad, mille AI-del on väljundina kasutada hulk inimkehasid. On suur aastatuhandeid ekspansiooniga tegelenud impeerium, mis tasapisi sissepoole pöörduma on hakanud. Ja on ühe väikese mutrikese lugu, kes liivaterakesena süsteemi lammutama hakkab.

Peategelane on ühe hiigellaeva AI, kes on oma laevast ja isiksusekehadest ilma jäänud. Õigemini jäänud ühe kehaga. Aastakümneid on ta otsinud relva, millega kätte maksma hakata -- ja nüüd on see lõpuks leitud. Ent kuna neima subjekt on Imperaator isiklikult, kellel on igal planeedil sadakond kehastust, siis... ega ta ise ka looda suurt kahju teha. Ent ilmneb, et miski on mäda selles riigis ja -- lausa anekdootlikult skisofreeniline juhtum -- erinevad imperaatori kehastused on omavahel tülli läinud ja üritavad üksteisele põhjalikult käru keerata. Sealjuures varjavad nad seda fakti ka iseenese eest ja hävitavad kõik, kes sellest kasvõi aimu on saanud. AI jäigi oma laevast ühe sellise aktsiooni käigus ilma.

Objektiivse hinde panekuga on kergeid kõhklusi -- ühest küljest on ju romaanis stoori olemas, maailm on läbi mõeldud ja tegelastele saab kaasa elada, teisalt aga kerib see stoori end aeglaselt-aeglaselt ning liigse emoga ja samas meeldejäämatult. Siiski on tegu hea (kuid mitte väga hea!) raamatuga, mis väärib hindeks 5, ehkki megaparseki pikkuse topeltmiinuse ma kirjutan selle viie taha täie mõnuga.

Teksti loeti inglise keeles

Ühest küljest, eks see üks Rooma riik ole. Impeeriume on inimkonna ajaloos olnud ju muidki: mongolitel, pärslastel, ottomanidel, detailides on kõigil erinevusi. Aga kui läheb kosmoseimpeeriumi kirjeldamiseks, lähtuvad autorid valdavalt kahest, Rooma ja Briti impeeriumist.

Niisiis, väga pikka aega on inimesed kosmoses nö metsikult levinud. Mõne tuhande aasta eest tuli Radchi-nimelise dysoni sfääri valitsejale mõte, et võiks naabruses asuvad inimasustused ära vallutada - et oleks puhvertsoon, kui keegi kallale peaks tulema. No ja siis läks vaja juba veel laiemat puhvertsooni. Mis viis mõttele, et võiks viia kultuuri - õigluse, sündsuse ja kasumliku majanduse - päris igale poole. Ning et miski juhuslik äpardus plaani ei peataks, lasi imperaator end tuhandetes eksemplarides kloonida (?), et isiklikult kohal olla, kui järjekordselt vallutamiseks läheb või kui midagi muud põnevat juhtub. Ja et sõduritest puudust ei tuleks, modifitseeritakse natuke teovõimelisi sõjavange ja teisitimõtlejaid: isiksus ja mälestused kaabitakse välja, asemele lähevad implandid, mille abil sõjalaeva tehisintellekt neid kehasid siis juhib. Kõik see on juhtunud ammu enne romaani tegevuse algust.

See `üks teadvus paljudes kehades` nii imperaatori kui sõdurite puhul ongi vast kõige omapärasem ja huvitavam asi. Võimaldab kirjeldada üheaegselt erinevates kohtades toimuvat. Ja kui ainuisikuline skisofreeniline valitseja on midagi üsna tavalist, siis see, et kaheks vastukäivate huvidega isikuks lõhestub terve pilv omavahel pidevalt ühenduses olevaid kloone, on jällegi huvitav mõttekäik. (Millegipärast meenus mulle siinkohal kunagine NLKP poliitbüroo, aga ma isegi ei tea, kumma jaoks on see võrdlus ebaõiglasem.)

Ühest küljest siis kosmoseooper. Üksikisiku kättemaks ebaõiglasele valitsejale. Naguteada, et sellisest ettevõtmisest midagi välja tuleks ja et sellest oleks mõtet üldse kirjutada, peab kusagil olema üks väga suur püss... Aga kirjutatud on hästi, mina vähemalt jäin uskuma seda maailma kõigi seal valitsevate kommete ja suhetega. (Ma olen pannud tähele, et kui kirjaniku CV-s on Clarion Westi workshop, siis on oodata üle keskmise tulemust. Leckie juhendajaks oli seal Octavia Butler.) Teist osa pole veel lugenud ja kolmas tuleb alles tänavu sügisel, aga tundub, et kõik need auhinnad on ausalt välja teenitud.

Üks omapära läheb tõlkes kaduma: originaalis kasutatakse ainult naissoost asesõnu, reeglina on kõik `õed`, `tütred` jne - isegi kui on teada, et isik on meessoost, on ta järgmises lauses jälle `she`. Muidu aga - tuleb küll eesti keeles.

Teksti loeti inglise keeles

100 lehekülge läks aega, enne kui jutt lõpuks haakima hakkas. Ent kui juba hakkas, siis oli huvitav küll, hea raamat. Kahju, et veniva algusega.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani idee on vägagi huvitav, ent lugedes jääb nagu mõnevõrra tuim ja staatiline mulje, mistõttu maksimumhinnet ei tõuse mu käsi sellele panema.

Eestikeelse väljaande osas tuleks kindlasti mainida mittemidagiütlevat kaanekujundust, millega Varrak on lausa uuele tasemele jõudnud... Ilma eelteadmisteta oleks seda raamatut poes uurides isegi raske arvata, et tegu on ulmega.

Teksti loeti eesti keeles

Vahepeal tekkis küll hirmus tahtmine karjuda, et "appi! miks sihuke jamps võitis HUGO!". Plot on ju iseenesest huvitavalt koostatud. Tegelased on huvitavad enda mitmeisikuliste minadega...AGA vahepeal löövad mingid totrad intriigid ja totrad perekonnad ja nimed üle pea. Nendes orienteerumine pole mugav ja mis kõige hullem, ega väga huvita ka. Nii ma siis lugesingi nii, et huvitavam koht läks nagu lupsti ja mingeid vahepealseid pajatusi närisin hambad ristis vaeva ja tüdimusega. See on ikka paganama kole kui väga mõni autor enda maailmasse armunud on.

Minujaoks kõlasid need kirjeldused igaljuhul umbes sarnaselt: "Ngoo pereliige Voo Boo kandis rohelist kinnast ja väikest hõbedast peenist enda rohelisel kuuel mis tähendas, et ta oli Hoo Mungo peres alles uus Bungo ja vähemtähtis klient Zung-Junnile...ehk Kroo-Troo laeva neljas Bljääk"

Kokkuvõtteks polnud ju kõige hullem aga tänu ülalviidatud stiilis vahelõikudele ei julgeks küll hindeks üle kolme panna.

PS: Romaanil olla ka mingi tugev feministlik väärtus aga õnneks on see eestikeelde tõlkides täielikult ära kadunud. Üks positiivne asi maakeeles lugemisel - siin pole ingliskeele laadis sugusid.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat on võrdlemisi hästi kirjutatud ja sisu on huvitav, seda eeskätt seetõttu, et mitmed mõttekäigud olid minu jaoks üsna uued ja põnevad. Sellest hoolimata on mul raske anda hindeks rohkem kui "4-". Kuigi tegevust on, ei ole see nii köitev, et ei saaks raamatut käest panna. Ja teisalt, kui uuesti lugema hakata (isegi, kui vahele pole palju aega jäänud), siis läheb veidi aega, et teksti mõneti raskepärase stiiliga harjuda.
Teksti loeti eesti keeles

Muu on eelnevate arvustajate poolt juba ära öeldud. Lisaks vaid selle, et autori loodud maailm ja kirjeldatud tsivilisatsioon oma ülipeente etiketi-nüanssidega oli äärmiselt nauditav. Ülimalt hõrk palake. Tundub, et autor on idamaade etiketi ja tavadega hästi kursis. Järgmistest osades ootaks, et need peened etiketinüansid looga tugevamini kokku kirjutataks ja intriigiga orgaanilisema seose omandaks. Üle tüki aja üks selline raamat, mida loed ja tunned -- sellises kultuuris tahaks ise elada.
Teksti loeti eesti keeles


 

See raamat meeldib mulle väga, olen seda korduvalt üle lugenud. Sarja kohta ütleks aga, et piisab sellest esimesest osast ja järgesid pole vajagi.

Ma arvan, et see, mis teeb esimese osa nii nauditavaks lugemiseks, aga jätab järgedest lääge maitse, on kohaliku kirjandusklubi panus ja juhendamine, mille eest ta neid raamatus ka tänab. See,  kuidas jutt ei ole lineaarne, kuidas ja kus üleminekud toimuvad, see on suurepärane. Samuti maailma loomine. Kui sa väga, väga tähelepanelikult ei loe, siis sa esimese korraga kõiki seoseid ei avasta.

Miskipärast on paljudele jalgu jäänud see, et tegelased pidevalt teed joovad. Kui küsitaks iga kord, et kas viski jääga või ilma, kas siis ka häiriks? Autor on lihtsalt eeskujuks võtnud ühiskonna, mis võiks olla kuskil Kagu-Aasias. Rahvas on tõmmu, androgüünne, sood ei ole üheselt määratavad (ka mitte füsioloogia põhjal, nagu ühes kohas mainitakse) ning tee-tseremooniad meenutavad Jaapanit. Ennustusruunid meenutavad mulle eelkõige vana Hiina ennustuskunsti. Kust kultuurist võiks olla laenatud mälestusehete kandmine, pole aimugi. Omapärane ja hästi läbimõeldud kultuur, mille kujutamisel autor järgib põhimõtet „ära räägi, näita“.

Teema, millest raamat räägib, ei ole aga mitte Toreni Õigluse kättemaks, vaid Anaander Mianaai konflikt iseendaga. Järjed seda teemat enam ei käsitle.  

Teksti loeti eesti keeles

Kiire ja lobe lugemine. Idee kehade vahel pihustunud isiksustest on hea, küsimus tekib, miks vaid laevad ja Anaander Mianaai seda teed läksid. 
Teksti loeti eesti keeles

Enda jaoks oli selle raamatu lugemine nagu toore kartuli söömine. Närid ja närid, ei mingit maitset, tüütu ja otsa ka ei saa. Autor on loonud tegelikult pääääris põneva maailma mis on täis igasuguseid erinimelisi kiirestiununevaid tegelasi ning kõigil on mingi x-nimi - vägisi tekkisid lugemise ajal peas paralleelid ühe teise kodumaise autoriga. Igaljuhul Ann Leckie paistab seda kõike tõsiselt võtvat.
 

Raamat on ühtepidi tuim ja teistpidi käib pidev virr-varr ja sebimine. Needsamad tegelinskid, kellega ei suuda ise kuidagipidi samastuda või midagi neis huvitavat leida, muudkui sekeldavad, siblivad, intriigitsevad. Midagi justkui kogu aeg toimuks aga see oli ausõna enda jaoks lihtsalt ebahuvitav ja tüütu. 
 

Kusjuures hiljuti lugesin Frank Herberti “Düüni”, see pole küll kosmoseooper aga praegu mõtlen, et Leckie ja Herbert kirjutavad mingil hetkel sarnastel teemadel, eriti kui intriigide peale mõtelda. Ka oli “Düünis” päris palju nimesid ja tegelasi, tegelasi, kes tingimata polnud mitmemõõtmelised. Aga üks suutis seda teha tõesti huvitavalt, nii et olin tõesti püsti ja plaksutasin. Leckie puhul on siiralt nõutu - see raamat on kuidagi täiesti valesti kirjutatud enda mätta otsast vaadates. Valetan, raamatu teises pooles hakkas tulema ka huvitavamaid kohti aga kahjuks oli enda huvi tolleks hetkeks niivõrd madalseisus, et enam ei andnud suurt midagi päästa.
 

Ilmselgelt peab olema asi minus aga mul on kuidagi sattunud ette viimasel ajal mõni raamat-autor, keda erinevates lugejaruumides kiidetakse taevani - ja siis ise loed, surud end hambad ristis raamatust mingi piirini läbi ja siis vannud alla ja sirvid diagonaalis läbi, et aru saada mis siis lõpuks toimub - ei haagi, ei köida, tüütu ja raske noh! Vernor Vinge “Sügavik taevas” oli viimati samalaadne (aga selle jätsin peale 20 lk lugemist lihtsalt pooleli ja läks ringlusse) - ning ta pole Ann Leckiega absoluutselt võrreldav, sarnasus on antud juhul allakirjutanu tagasihoidlikus isiksuses. Sest noh - kõik ju kiidavad, teistele meeldib.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat on natuke halvem, kui järgmine osa. (Lugesin vales järjekorras).
Mitte et ta ikkagi väga hea ei oleks - on küll. Ent temas on (üheks) põhiküsimuseks, millega tegeleda, inimeste isiklike väärtuste ja võimete versus sünnipäraga määratud "tõenäoliste valikute ja sobivuse" vahekord. Arutelu, kas sünnipära järgi tehtud elukutsevalik või hoopis isiklike omaduste põhjal tehtu on parem indiviidile, ühiskonnale või lausa mõlemale. Kuna see on minu jaoks ammu ära võideldud lahing, orjus ja aadlipäritolu ühteviisi jaburad, polnud mul väga huvitav seda teemaarengut jälgida. Rohkem kui pool raamatut haaras mind huvi, kui tegevus nihkus 19 aastat tulevikku, ja tekkis peatüki vahetudes taas kerge "oeh", kui tegevus nihkus taas tagasi minevikku. 19 aastat.
OLI huvitav jälgida inimeste mõtlemist. Kuidas "sünnipära määrab" uskuvast isikust võib kasvada "tegelt on inimene ise tähtsam kui ta vanemad, vanavanemad jne" isik. Kuidas karakterid arenevad, mis neid arengule tõukab.
Ja peategelane on super. Oivaline. 3000 aastat tehisintellekt olnu nüüd ühes väikeses piiravas inimkehas! Üldse vahe minu ja minu vahel, selle tajumine ja variandid - oivaline töö, kodanik Lekcie!
Muide, et peategelase inimkeha on emane, sain alles selles raamatus aru. Sarja teises ei antud keha soole mingit viidet ja kuigi ma MÕTLESIN, kumb ta on, otsustasin "mehe" kasuks - võibolla seepärast, et mulle meeldis mõte mehe õla najal nutvast noorukesest rohkem.
Aga hea raamat. Eriti need 19 aastat tulevikus osad.
Teksti loeti eesti keeles
x
Triinu Meres
1980
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Neli miinus või kolm pluss, neli miinus või kolm pluss ..?
Mulle meeldisid loo ülesehitus, mõned head detailid peategelase kohta, tätoveeritud badass nunn ning suhtkoht õnnelik lõpp (v.a. lõpu-lõpupuänt, mis jäi täiesti arusaamatuks). Aga phmt loeb, et teadsin autorit kunagi Poogna-nimelises keskkonnas ja leidsin juba toona, et keelt ta valdab, ent samas tundsin tema lugude suhtes "kõik on segane, miski pole määratud, mul ei teki lugedes mitte üldpilti, vaid "nagunii millestki aru ei saa, nagunii kõik muutub suvaliselt, see lihtsalt ei köida" -ja nüüd lugedes tundsin üsna täpselt sedasama.
Ma ise olen rohkem "et lugu toimiks, on vaja seda ja seda ja nende asjade olemasolemise puhul on loogiline, et oleksid olemas ka too, too ja tooooo"-tüüp. Aga kui segasust on rohkem kui rubla eest ja enamik toimuvast on ja jääbki segaseks, mul tekib küsimus: "Miks seda lugu üldse jutustada?" 
Teksti loeti eesti keeles

Phmt hea lugu, hästi kirjutatud ja ilus, aga tegelased on kuidagi jamad. S.t. vbla selles maailmas teisiti ei saakski, ent ikkagi on neist ja nende saatusest suht kama. 
Teksti loeti eesti keeles

Tuleb "rahuldav" ära, aga napilt. 
Kirjutatud on hästi, keel on nauditav, tabavad ja hästi edasi antud pisidetailid. Alternatiivajalooline maailm, kus oma ulme. Ilus ideena ning põnev ka.
Usutavad sümpaatsed tegelased. 
Mida siis ei ole, kui need hästi tähtsad asjad kõik on?
LUGU ei ole.
Üks tegelane näeb halba und.
Siis hommik. Loetakse raamatut, on pohmakad, tüüpiline vene värk. Seejärel tegelased sõidavad rongis. Tükk aega sõidavad.  Loetakse raamatut. Võetakse viina.
Siis tulevad maha. Tundub ka, et täiesti lambist - mitte et oleks kohale jõudnud, vaid lihtsalt tuli siuke tunne, et astuks maha.
Siis näeb üks jälle halba und - või pole see uni või pole see halb või mida?
Vahepeal on keegi raudtee õhku lasknud. Aga nüüd on õhkulaskjad juba kaugel. Jama lugu, et rong tuleb. Aa, vahepeal on kuskil mingi revolutsioon toimunud? Nojah. Võtame viina. Loeme raamatut.
Ja loo lõpus tapab tüdruk inimese. 
Kõik. 
Jutus ON loogika, aga pilk sündmustele inimestelt, kes saavad aru nii vähe, kui saavad, on raske jälgida ning "juttu ei ole!" häiris mind ikka tugevalt.
Raske oli lõpuni jõuda. 
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea idee - see nõukogude kakspoolsuse tasakaal ühes kosmoselaevas - ja mitte midagi muud. Ei ühtegi tegelast, keda ma piisavalt tunnetaksin, et talle kaasa elada. Üldse ei midagi, millele kaasa elada.
Ei, valetan: lõpus oli päris huvitav. Et mis Julia teeb ja kuidas olukord laheneb.
Selle ja hirmus hea idee eest saab rahuldava ära =P
Teksti loeti eesti keeles

Rahuldas igati ära, aga samas jäi igalt poolt puudu. Tegelaste isiksused, miks nii ja mitte naa - ning lõpp oli piiiikkk, segane ja ei andnud midagi juurde.
Teksti loeti eesti keeles

See on minu pilgule igati hea lugu.
Eksole, millele ma punkte annan:   
* head usutavad tegelased. Selles jutus on Kalmsten maha jätnud oma tüüp-peategelased, kes on kas ühiskonna äärealadel kuidagi hakkama saavad ebamääraste naissuhetega enam-vähem poissmehed või rämedalt oportunistlikud võimumehed. On hoopis (täiesti usutavad) kuumavereline ja kirglik sõdur ning tema mõrsja-naine, kes algul hästi tavalisena mõjub, et loo edenedes sügavust ja häid detaile korjab. Näiteks meeldivad talle hirmsasti tulirelvad ja ta on päris hea laskur.   
* hea usutav maailm. Hästi tore on, kui jutus ei ole poliitika lihtne ja ühene. Et kui tahad seda, tahad kindlasti ka toda ja toda täpselt defineeritud kolmandatki. Kaks, äärmisel juhul kolm selget fraktsiooni. Miski nende eesmärkides ei kattu, vastuolusid pole ning samas ei ole võimalik olla geide vastu ja transude poolt nt. (Nagu minu vanaema oli.)  Selles jutumaailmas ON asjad segased: vabariiklased ehk kuningavastased ei tarvitse veel üldse riigivastased olla, vastupidi, nad võivad riigivastasust jälestada.   Lisaks on tore näha lugu, milles eestlased on suurrahvas, kes pisemaid ahistab. Erilised boonuspunktid suhtumise eest maagiasse ja võlukunsti: "olen valgustusajastu inimene ja ei usu igasugu jama!" versus "see toimib! Me teame ja oskame!" versus "... ja nii juhtub päriselt".  
* Huvitav lugu. Selle eest võiks lausa mitu punkti anda, sest lugu on tõesti huvitav. Pole selgeid vastuseid ja kui lugedes tuli peale tunne "surnutega on ohtlik sedasi jamada ju", selgus mul jutu edenedes õigus olema.  Lugu on huvitav ning samas meeldivalt loogiline, minu jaoks kripeldanud "oot, kas nii tõesti saab?"-kohad selguvadki hiljem kahtlased olema.  Ja moraal? Lõpuks on eredalt välja joonistunud, et armusuhted ei ole võti helgesse tulevikku ja see on kirjandusteosele ebatüüpiline, elule aga väga omane tõdemus ja ma rõõmustan selle üle väga.
Lisaks meeldib mulle suhtumine abiellu - sisuliselt elavad paarid koos juba ammu enne igatepidi nagu mees ja naine. Abielu ei ole mingi elumuutev suursündmus, lihtsalt asja ametlikuks tegemine.    
 
Mis ei meeldinud:  
* Kristlus kui võitev usk. Huvitaval kombel ei ole mul reaalsete tuttavate kristlastega mingit kana kitkuda, mu poolest olgu ja jee. Ei arva, et EKRE oleks kuidagi kristlik vms. Kristlased inimestena on igati meeldivad. Aga alates esmastest teadmisetest Muistse Vabadusvõitluse (mida koolis õppisin just sellises rahvuromantilises kastmes, nagu tänapäeval naerualune on) kohta ja põlisameeriklaste hirmsa ahistamise kohta, on mu teadvuses väga selgelt "kristluse pealetung = paha asi". 
Mind päriselt häirib.  
* Mõõga (ja jutu) nimi.  Krdi "Murtud süda"?  Nagu ... nagu ... nagu ... pateetilisemalt enam ei saanud v?    Kusjuures vist ei saagi. Mõtlen ja mõtlen, aga rohkem üle võlli nime ei tulegi pähe. 
* Ah, üks asi veel (see on hiljem lisatud).
Mul hakkab alati hirmus, kui mõni tegelane teeb kellelegi igavikuks valu.
Või otsuse, mis toob kaasa valu igavesti.
Sest IGAVIK. See on ... nii hoomamatu, nii õudne, nii hirmus. Määratlus, mis on minu adumisvõimest väljaspool ja kuidas nii saama? Isegi kui teine on ka mulle põhjani vastik, kuidas nii saama?!  
Teksti loeti eesti keeles

Igatepidi rahuldav (ehk siis andis rahulduse), aga miski ei säranud. Või noh, miski ei säranud peale päris-päris lõpu, kus säras kogu maailma valgus.
Teksti loeti eesti keeles

Ei oska seda lugemismuljetamist kuidagi alustada. 
Phmt tahaksin karjuda: "Uäääää, nii hea jutt, nii hea, nii hea ...!" ja muud sõnumit ei oskagi edastada, sest NII HEA JUTT.

 

Ma ei ole anatoom, nii et mul ei ole päriselt ettekujutust, kui palju oleks ükskõik milliste imeliste tehnoloogiate abil, ükskõik missuguste äratõukereaktsioonide teistmoodi rakendamise ja üleüldise modifitseerimise abiga võimalik ajusid ja närve ühest kehast teise tõsta, aga esitatud oli asi piisavalt hästi, et mul usk tekiks: nii saama. 

Ma ei ole näitleja, ent isegi mina saan aru, et mimeerijad ses loos on sisseelamismeetodi uuele tasemele viinud.

Ma ei ole (hiinapärase?) (keisiri)riigi jumalikkuse ja vältimatuse sees iial elanud, aga ma tunnistan ja tunnustan sisseelamist, mis autoril on sel teemal olnud.
Riiklikult registreeritud dissidendid. Et kui sinu jutust saab keegi inspiratsiooni tappa, vastutad (ka? eelkõige?) sina. Mediteerimine kui jubeda karistusviisi nimetus. ("Ollakse ja omaette ühegi segava meele ... eee ... segamiseta, tunnetatakse sügavuti, dohh"). 

Võrratule maailmaehitusele lisaks on ka tegelased imetoredad, nende isiksused ja loomus tunnetatavad ja just parasjagu ilusti lahti kirjutatud, lugu esitatud heas rütmis vahelduvate "mis praegu on"- ja minevikupiltidena ning kõik jookseb kokku oivaliselt ja (vähemalt mulle) emotsionaalset rahuldust pakkuvalt.
Ma armastan neid kõiki (ka kirurgi nt). Ma tunnetan neid kõiki. 
Judisen empaatiast nende suhtes - Terenci eelkõige, aga teiste samuti. 
Ka mina mõtleksin samamoodi kui nemad lõpus. 
Teeme ära. ükskõik kui raske on!

Imeline. VÄGA hea töö.

Teksti loeti eesti keeles

Täiesti meeldiv lugu rahuldustpakkuva lõpplahendusega, aga ma tegelt ei saa aru, millest eelarvustajad nii sillas on.
Nagu --- hästi õmmeldud, eriti peategelase siseelu ja loogiline elus maailm, aga ... Äh, aga ei sära kuidagipidi, eks? Ei jää ajju kummitama, ei teki ühegi tegelase pihta "ma tunnen teda, ma mõistan teda, ma armastan teda!", lihtsalt korralik lugu. 
Teksti loeti eesti keeles

Nii hea jutt nii lollide vigadega! 
Sõbrannad on iga nädal üksteisel külas käinud, aga samas on üks teise pool kolmat korda elus ja kuuleb esmakordselt tema poja kahestunud loomusest. Millest talle aga kohe räägitakse, detailideni ja ausalt, nii et ei teki ka muljet, et ema häbeneks oma poega kuidagi ja ei tahaks teistele infot anda või mingi muu loogiline põhjus, miks sõber MIDAGI ei tea.
 
Täiesti adekvaatne ja arukas naine on ahastuses, et kui mees teda enam üleval ei pea, peab ta prostitueerima hakkama. 
Ja siis tasub kohe abi eest seksiga.
 
Kogu loo lõpus aset leidva koduvägivallastseeni algus on möggga kolme g-ga - inimesed ei käitu nii, kui nad on rahulikarukad (nt ei lähe parterile kätega kallale, sest armukade) ja samas kui nad ei ole arukad, kuidas nad nii kaugele jõudsid üldse? Nii mees kui naine vaesed küll ei ole, oma raha haldamisel on neil ajusid küllaga, aga elementaarsete inimsuhtereeglitega ei suuda toime tulla?
 
Oot, see võib küll olla minu kui lugeja eeldus, et inimesed nii ei käitu - kui mõtlema hakata, on koduvägivallalugusid pea sama hulle meediast läbi käinud küll. 
 
Aga see selleks. Lugu on ikkagi oivaline.
 
Ka negatiivne tegelane (midagi muud Alfred ju ei ole) mõtiskleb täiesti arukaid mõtteid, lastes lugejal läbi enda tunnetada, kui ajuvaba on tulevikuennustamine soo, sünnikaardi ja maailmavaate alustel. Maailm saab tunnetada läbi eri tegelaste vaatepunktide ja kuigi need on lühikesed, on nad sisukad. Me saame temast ka hiljem aru, kuigi ta on päris hull juba.
 
Kahestunud lapse mõlemad pooled on imelised, korraga liigutavad ja sümpaatsed, hoiavad lugu üleni elus.
 
Midagi ei seletata, ent see just muudabki asjad huvitavaks ja usutavaks. 
 
Ja isegi väga nappide vahenditega tegelaste siseelu kirjeldades on autor andnud meile piisavalt, et hoolida, et Alfredi sekretärgi välja joonistuks, et lugu ELAKS.
 
Hea töö!
Teksti loeti eesti keeles
1.2021

Lugesin seda lugu teist korda, sest ta ilmus uues antoloogias ja mõistagi alustasin tolle uue raamatuga otsast peale, et saada õige tunnetus.
Pealegi oli mul meeles, et see oli suhteliselt meeldiv lugu.
Anderseni "Lumekuninganna" ulmeline uusversioon.

 

Hakkasin lugema ja läks lausa lennates.

Olin hämmastunud ja siis veel enam hämmastunud. See ei ole ju lihtsalt "üsna meeldiv", see on ju väga hea lugu! Usutavad ja armsaks saavad tegelased: noor hellust tekitav poiss ja jõukas peen kolmekümne viie ümber naine, kompetentne ajakirjanik. Usutav intriig (viirus, mis tuleb läbi arvuti ja inimesed hakkavad tajuma maailma kui vastikut kohta, "Lumekuningannast" väga vingelt tuletatud)), see maagiliste arvutivõimetega liigutavalt noor mees, täiega põnev ... 

... ja siis kadus see kõik. Umbes poole loo peal. Või noh, jäi mingil määral alles, ent lugu lõpetas loogilise hargnemise. Peategelanna (ikka veel sümpaatne ahelsuitsetav ajakirjanik, kelles segunevad empaatia ja kaine mõistus) oli nüüd "äkitselt veendunud" selles ja teises. Ta hakkab nägema seoseid seal, kus nende adumine on täiesti suvaline ("Astrid, sa oled ju röövlitüdruk!" selle peale, et hulluks ja haigeks jäänud sõber andis talle põlglikult pihku maas vedelenud prillid - mitte põdra, mitte abi ja lahkust pikal teel arvatavalt võõralt, too Astrid oli just väga ebasõbralikuks ja vastikuks muutunud. Ma TÕESTI ei taipa, kust see röövlitüdruku paralleel saanuks tekkida), jutustab ja "teab" asju, mis tegelikult võinuksid parimal juhul olla üks oletus paljude seast ... ühesõnaga, lugu, mis seni kulges loogiliselt, hakkab korraga veerema mööda raudteerööpaid.  "On vaja, et nii juhtuks, hm, kuidas ma seda teen?" mõtleb autor. "Ah, ei viitsi eriti vaeva näha, teeme nii, et peategelane lihtsalt "teab kuidagi" ja viib kokku nähtusi, mis tegelikult ei ole sugugi lihtsalt kokkuviidavad ... Aga see ongi MUINASJUTT!!! Ja mina olen autor, mina võin!"

Korraga hakkasid mind kui lugejat häirima varasemas osas ilmnenud pisiasjad, millest seni üle ja läbi vaatasin.  Näiteks kuidas saab olla naine korraga pisike, trullakas, kergelt kühmus ja väga ilus? Kõik muu sobiks, aga kühmus olek välistab särava ilu ju? Või kuidas on võimalik kena naisena elada peamiselt õllest ja sigarettidest, ainult vahel isutuna pasta kallal nokkides ja seda siis vähem kui kolmandiku söönuna kööki tagasi saates? Mette (peategelanna) teab nii palju asju lihtsalt seepärast, et ta peab teadma. OLGU. Ent kuidas Kajl külmutusautos tekkinud absoluutselt imelised arvutialased võimed ei hämmastanud kedagi? Tema "normaalsetest inimesest" õde ja õemees küll möönsid igasuguse kahtluseta, et võimed on olemas, ent ei huvitunud selles kunagi natukenegi? Emake maa küll, see lugu on jabur ju!

Ta jäi lõpuni jaburaks. Et muinasjutt toimida saaks, pidin lugejana autori tahtel ette võtma ette väga pikki hüppeid üle loogikaaukude - aga et ta päriselt halvaks ei keeranud, vaid väga heast esimesest poolest jäi alla keskmise teine, saan öelda, et mälestus oli adekvaatne. "Päris meeldiv lugu ikkagi." Maailm on parem sellest, et ta on. Vist. 

Teksti loeti eesti keeles

Mis mõttes "ulmet pole"? MisMÕTTES?!
Kogu see lugu on üles ehitatud selle peale, et on olemas ka teine mõistuslik liik ju!
Et "ulme" on ikka leegitsev mõõk, lendavad tulepallid või skafandrid ja teised planeedid? Pffff .... 
Mehed, KUI rumal saab olla? Jah, ka sotsioloogiline ulme on ulme, selle jutu maailmast rääkimata. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu jaotub pisikesteks mitte-päris-peatükkideks, mis kannavad erinevaid ajamääratlusega pealkirju à la "kaks nädalat varem" ja "mitu aastat varem" jne. 
Ütlen kohe ära, et mina neis järge pidada ei suutnud, mul oli isegi raske aru saada, kas "nädal varem" oli nüüd algusest arvates või eelmisest alajaotusest alates või mis värk. 
Aga lugu hakkas ka aega süüvimata täiesti elama, jooksis mulle pähe nagu köis soolaukast ning tundus täiesti tore - kuni lõpupuändini, mis oli lausa kuld, rõõm ja sära. 
 
Kui kronoloogiliseks minna, siis algul on peategelane, tema kaaslased ning tulevane armastatugi lapsed ning tegutsevad nagu multikas "Kuidas taltsutada lohet" sealsed lapsedki.
Siis on nad vanemad ning printsessi isa (kes on järelikult kuningas, dohh) on jäänud mingisse paranoiat kaasa toovasse tõppe - või lihtsalt vaimselt haigeks. Oma "mind tahetakse tappa, kõik on kurjad!" kinnismõtete küüsis saadab ta peategelase ühele ülesandele kurjakuulutavasse sohu, oma tütre teise kohta ning jääb siis tulemusi ootama.
Ja ... tema tegudel on tagajärg. Aga kas "mitte see, mida ta ootas" või "täpselt see, mida ta ootas", jääb juba lugeja sõnastada. 
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest väga mõnus jutt.
Esiteks: mulle meeldib see maailm, mis on nagu meie oma, aga samas üldse ei ole. Autod on, inimesed on, raha on (ehk põhiline). Isegi sigaretid ja piljard on! Et on ka vampiirid, gnoomid, kaosetükkidest kokku pandud rääkivad kassid ja "kahjurihävitaja" on igasugu härjapõlvlaste ja krattide hävitaja, on juba "pisiasjad-pisiasjad.
Teiseks meeldib mulle peategelane. Kujutlesin tema elamisena omaenda tudengikorterit - külm vesi ja kemps koridoris, raudahi ja triibuline räpane vatimadrats põrandal -  ja tundsin tugevat ühtekust. Mees ujus maailmas ringi nagu minagi - osadest asjadest saab aru, osadest ei saa, aga no saame kuidagi hakkama. Alati on ju saanud.
Noh, ta jõi rohkem, ent pisiasjad-pisiasjad.
Kolmandaks meeldis mulle ka krahv, tema motiivid tundusid loogilised, tema isik meeldiv.
Mulle ei meeldinud väga, et loo keskosas muudkui peategelast jälle erinevatel põhjustel krahvi juurde toimetati (autor toimetas), et too saaks taas veidi lisainfot tilgutada ning sigarit pakkuda.
Ent kui lõpp (no 11 viimast lehekülge nt) kätte tuli, sai see kõik unustatud ja andestatud, sest lõpp oli NII HEA. 
Põnev, toorelt PÕNEV, loogiline ja mitte-ette-äraarvatav. 
Hea lugu. Tunnustan!
Teksti loeti eesti keeles
9.2020

Alustame sellest, et see raamat on selgelt ja varjamatult variatsioon Hamleti loost. Prints (niivõrd-kuivõrd) naaseb võõrsilt, ta isa on aujärjelt tõugatud ja isa vend on tõukajaks. Ema (või samahästi-kui-ema) tundub tolle isa vennaga ühes mestis olevat ja prints ise tunneb peamiselt: "Mida krdit ma nüüd tegema pean, et kõik õige ja hea olema saaks?!"
 
See on üks kiht loost. 
 
Siis on maailm. Maailm, kus jumalad on sama tõelised ja loomulik osa igapäevaelust nagu kreeka müütides. Nad mõjutavad, teevad  imesid, surevad, väljendavad inimestele oma tahet, naudivad ohvriande ja palveid. (Elavad nendest, aga seda viimast pole vist kreeka müütides selgelt väljendatud.) Võitlevad omavahel, osalevad inimeste sõdades, mõned ühel poolel, mõned teisel poolel, kaitsevad ja hoiavad - aga kui konkreetset lepingut pole sõlmitud, siis oma meeldimiste põhjal, mis ei pruugi inimestele üldse loogilised tunduda. 
 
Lugu on ka nendest, eriti ühest konkreetsest.
 
Siis on see lugu riigiasjadest. Kuidas (üks või teine) riik elab, mis on oluline, mis mitte, mismoodi asjad paika saab ja kui kauaks - ning selle kõige taustsüsteemiks iidse jumala pilk, kes on näinud ja liialdamata miljoneid aastaid jälginud, kuidas tekib ja laieneb elu vees, kuidas elusolendid arenevad üheks ja teiseks, kuidas nende jäänused muutuvad ... 
 
Kuidas tunduvad meie lühiajalised mured kellelegi, kes mõtleb sellistes kategooriates?
 
Ja muidugi on see inimeste lugu. Kuidas teisiti saaks?  Hamlet ise on ju inimeste lugu ning kuigi "The Raven Tower" ei järgi sealset süžeed punkt-punktilt, siin on teistsugused tegelased, ka HOOPIS teistsugused tegelased, on olemuslikult ju ikka tegu inimeste, nende otsuste, tunnete, hoolimiste ja mittehoolimiste kirjeldusega. 
 
Oluline on veel mainida, et selle ajatustunde, mööduvate murede mitte muredeks pidamise ning suure plaani tajumise tõttu on see väga õnnelik raamat. Ei ole surumist, "maailm läheb hukka, kui ma kannatan!"-tunnet, üks otsus määrab ära saatused igaveseks ning nii hirmus - ei, kõik läheb mööda. Hetk pole eriti oluline.
Ja selline tunnetus on vähemalt minu kui lugeja jaoks äärmiselt õnnestav. 
Minu jaoks oli see väga õnnelik raamat ja kui raamat on korraga õnnelik ning tark (mitte "lilled ja liblikad ja keegi ei söö kedagi, rohi ja lehm ja hunt tantsivad kõik käsikäes"), on mu meelest tegu haruldase ja imetoreda asjaga.  
 
Teksti loeti inglise keeles

„Teine tuul” on leebem raamat kui "Tehanu",  ta tegeleb pigem leppimise, edasielamise ja vaikse rõõmuga kui põleva liha ja hullusega. Aga.
Ma ei ütleks, et PAREM raamat. Seal oli kaks kohta, mis mind häirisid kirjanikluse osas.
Võibolla ma nüüd näen selliseid asju rohkem, kui nooruses.
Aga võibolla ikkagi Le Guin ei teinud ka selliseid vigu varem.
Üks koht on noore kuninga ehe ja siiras raevuhoog teemal „mis ma selle printsessiga peale hakkan?!” Nagu – lohed ähvardavad kogu maad, oht on reaalne ja käegakatsutav, väga võimalik, et surnud on ka aktiveerunud ja ohtlikud, ja sina, tark ja arvestav kuningas, kes kõige eest vastutab, jaksad raevutseda ja südamesse võtta mingeid abieluasju?!
Imelik kirjutamine. Ei järgi karakteriloogikat, see viha on minu meelest teoses ainult plot device’i funktsiooni täitev.
Teine veider koht oli raamatu lõpp. Sinna oli kulutatud nii vähe sõnu kui võimalik, ja tegelikult ikka veel vähem.
Jälle – ma saan aru, miks autor tahtis seda niimoodi lahendada.
Sedasi valdab lugejat suur vabanemise tunne, kõik, mis enne oli keeruline ja raske, on sile ja selge. Selliseks lõpuks ent tuleb inimloomused teha natuke paremaks ja targemaks kui loogiline oleks. Kõik mõistavad korraga suuri asju, üleüldine tarkus haarab tegelased endasse ning keegi ei kõhkle ega kahtle. Ja kuna SISULISELT asju ei muudetud, peaaegu kõik lõpuks taipaksid ikka, sest ega nad LOLLID ju ole, neelan ka mina selle lõpuprobleemi alla.
Ent natuke võtab ikkagi ohkama.
Sest tegelikult on „Teine tuul” ju hea raamat, põnev ja hea filosoofilise tagapõhjaga. Surm selles maailmas vajas tõesti lahtikirjutamist.
Selliste väikeste asjade pärast jääb temast alles aga vaid hea raamat, mitte väga hea raamat.
 
Teksti loeti eesti keeles
6.2020

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ma ei oodanud sellest raamatust palju.
"Howli liikuv kindlus" on saanud enamiku eestlaste jaoks Diana Wynne Jonesi margiteoseks ja kuna see oli minu meelest kõlbulik, isegi hea, aga mitte midagi erilist, oli mul sama autori mitteniimärgilise teoses osas vähe ootusi.
 
Nüüd mõtlen, et võibolla peaksin "Howli" uuesti üle lugema. Sest seesinane oli selline rõõmus ja helge raamat, nagu hea noortefantaasia olema peab. Et nagu siingi, ka "Howlis" olid naised sama palju tegelased kui mehed, on meeles.
 
"Pimeduse isanda Derkholmist" sündmustik saab aluse tõsiasjast (keegi ei seletanud, kuidas, nii lihtsalt oli), et fantaasiamaailma, Päris Maagiat täis maailma korraldab seiklusrännakuid tegelane teisest, meile tuttavamast maailmast. Ta on ebameeldiv, väga kasumiahne ning saanud enda kätte suure võimu. Ehk teisisõnu kogu maagilise maailma jutu all oleva piirkonna elukorraldus on allutatud tema korraldatavatele retkedele, mida nimetatakse "palverännakuteks", kuid mis sisuliselt on mõõga ja maagiaga päris elus rollimängud Pimeduse Isanda (kes valiti igal aastal uuesti ja kelle kehastamine oli raske töö) kukutamiseks.
Päris surmasaamistega mängud.
 
Raamat keskendub tol aastal valitud Pimeduse Isandale (kes tohtis olla ainult meessoost, sest too Meie Maailma Võimukas Korraldaja lubas ainult meessoost võlureid ja noil pidi pealegi olema habe, naised tegid niisiis muid asju, näiteks mängisid Võrgutavat Sireeni) ja tema perekonnale, mis sisaldab greife ja hulganisti erineval määral mõistuslikke ja maagilisi loomi, sest pereisa on fanaatik, kes tahtis üha aretada, tekitada ja kasvatada.
Peres on kaks inimlast oma erinevate annete ja kirgedega ning neli greifidest last, igaühel omad oskused ja kired. Kuidas nad hakkama saavad Pimeduse Isanda abiliste, asendajate ja teenritena, võtab enda alla enamiku teosest.
 
Kuna autor on hea jutustaja, on ta suutnud sujuvalt lisaks naeruväärsustele ja õudustele, mis vajalikud Pimeduse Isanda kehastamiseks, lisada kõrvalliine pereema käitumise, noorte erinevate armumiste ning pere loomade (MITTE greifide, nemad on lapsed!) trikitamistega, ning kuigi kokku tundus lugedes ikkagi kõik suunduvat sinnapoole, et Kuidagi Alistatakse Vastik Korraldaja, ei mõjunud raamat mitte tuima teekonnana sinna suunas, vaid laia värvilise pannoona, mis peaks, no peaks ju kuidagi tooma vastiku paha alistamise juurde.
No PEAKS ju?!
Mingil ajal enne lõppu hakkasin nutma, sest nii-nii kurb. Kõige selle helge värvilise teismelise maailma sees oli must samuti värv ja kuigi ta lõpptulemusele ainult kirevust juurde annab, oli kurb osa ikka tõeliselt kurb - mitte "oh, kõik saab kohe korda, see on ju tunda!"-kurb.
 
Päris lõpp oli võibolla veidi liiga tihe, paljastusi liiga palju, aga kokku jättis ikkagi hea helge tunde ja niisiis minu hinnangul tore raamat üleni.
Teksti loeti eesti keeles

Lugeda võib, see oli ok.
Aga peategelene on nagu kehvake Philip Marlow (kehvake, sest Marlowl on filosoofia, lihalikkuse ja ehetundumisega palju paremini), kõik naised ligitõmbavad, ainult erineval moel, ning hulk erinevaid maagilisi olendeid, loitse jms ei päästa, kui inimesed on nagu karikatuurid - neil on 1-2 omadust ja mitte midagi muud.
Ja madin on minu jaoks igav, kui nagunii tean, et lõpp peab õnnelik olema, ning võitlemise jooksul ei vaheta osalised hingekriipivaid tõdesid, vaid igavaid solvanguid.
Teksti loeti eesti keeles

 




Sama hea, kui teine osa.
Seekord tegeles Leckie raamatus tehisintellektide isikuõiguste, Anaander Minaai (phmt antagonist, kuigi selles sarjas pole miski ühene, mis ongi minu arust heade raamatute üks tunnuseid) ebameeldivamate ilmingute vastu suunatud võitlemise ja võitlusviiside ning viimaks ka konkreetselt koomiliste kergendustena mõjuvate võõrrassi "tõlgi" ja väga väga kaua inimesteta elanud tehisintellektiga suhtlemisega.
Filosoofiline pool oli raamatul tagasihoidlikum kui teises osas (esimese osa ühiskondlikud võitlused on minu jaoks võideldud ja enamasti mõttetud, aga rahvustevahelised raskused ja päritolu põhjal "need pagulased ongi laisad ja lohakad"-otsustamine on vägagi teema)
, ent konkreetset nalja on rohkem ning see on kergendav, sest see ei ole mingi kergemeelne ja pealiskaudne raamatusari, kus tõsistes olukordades veidike naeru ülearu oleks!



Teksti loeti eesti keeles

 



Väga hea raamat. Lõpus nii pinev ja põnev, et ma pidin ta kinni panema ja viis minutit muude asjadega tegelema, et end enne edasilugemist rahustada.
Aga muidu ... muidu jutustab see raamat õiglusest, sellest, kuidas kehad on palju enamat kui mõistuse anumad, kuidas saab püüda head ja ikkagi saada lõuga, aga kui oled südametunnistusega (hakkasin kirjutama, et "inimene" ja siis sain aru, et peategelane oli 3000 aastat tehisintellekt, enne kui taas üksisiku keha sai), proovid uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti.
Alati.
Aaa, et kas midagi saaks veel paremini teha?
Naerda lugedes ei saanud, ainult ajuti muheleda.



Teksti loeti eesti keeles

Raamat on natuke halvem, kui järgmine osa. (Lugesin vales järjekorras).
Mitte et ta ikkagi väga hea ei oleks - on küll. Ent temas on (üheks) põhiküsimuseks, millega tegeleda, inimeste isiklike väärtuste ja võimete versus sünnipäraga määratud "tõenäoliste valikute ja sobivuse" vahekord. Arutelu, kas sünnipära järgi tehtud elukutsevalik või hoopis isiklike omaduste põhjal tehtu on parem indiviidile, ühiskonnale või lausa mõlemale. Kuna see on minu jaoks ammu ära võideldud lahing, orjus ja aadlipäritolu ühteviisi jaburad, polnud mul väga huvitav seda teemaarengut jälgida. Rohkem kui pool raamatut haaras mind huvi, kui tegevus nihkus 19 aastat tulevikku, ja tekkis peatüki vahetudes taas kerge "oeh", kui tegevus nihkus taas tagasi minevikku. 19 aastat.
OLI huvitav jälgida inimeste mõtlemist. Kuidas "sünnipära määrab" uskuvast isikust võib kasvada "tegelt on inimene ise tähtsam kui ta vanemad, vanavanemad jne" isik. Kuidas karakterid arenevad, mis neid arengule tõukab.
Ja peategelane on super. Oivaline. 3000 aastat tehisintellekt olnu nüüd ühes väikeses piiravas inimkehas! Üldse vahe minu ja minu vahel, selle tajumine ja variandid - oivaline töö, kodanik Lekcie!
Muide, et peategelase inimkeha on emane, sain alles selles raamatus aru. Sarja teises ei antud keha soole mingit viidet ja kuigi ma MÕTLESIN, kumb ta on, otsustasin "mehe" kasuks - võibolla seepärast, et mulle meeldis mõte mehe õla najal nutvast noorukesest rohkem.
Aga hea raamat. Eriti need 19 aastat tulevikus osad.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult on "väga hea" loo kvaliteete palju. Mäng alternatiivajalugudega, sümpaatsed tegelaskujud, karikatuur ja armsus ühekorraga (kes ei oleks võlutud sellisest Einsteinist ja Hawkingust? Ja mingil moel on nad samas ka tuntud pärisisikutega klappivate omadustega ju!), pehme, ent pehmelt veenev (selles maailmas, Einstein ka uskus!) arutelu ateisimi ja jumala olemasolu üle, paralleeluniversumid, ülearuse tehnikamölata, ent usutav kvantideteadus ...
aga see lõpuosa varjamatu ja (mulle isiklikult) üsna jäle poliitilisus, kuidas naiste osa kogu loos oli hapukapsast keeta ja lühikesele kasvule sobivat varustust demonstreerida ja eriti veel enne ainult väga häid hindeid andnud eelarvustajad kallutasid lõik kokku mu hinde "heaks". 
Teksti loeti eesti keeles

Peaaegu hea, aga siiski mitte päris. Ütleme, rahuldab tugevalt. Aga et tegelastel eredust ja tugevust pole, on oluline miinus ses headele ideedele toetuvas ja armsalt inimeste loomuse üle arutlevas loos. 
Teksti loeti eesti keeles

Ma pole peale "Teist asumit" asumi sarjast midagi lugenud, aga mulle tegelikult ebamäärasest aimdusest, millest jutt, täitsa piisas.
Aga lihtsalt - findi findi findi fint? Rahul olen (rahuldav), aga midagi üllatavat polnud. 
Teksti loeti eesti keeles