Kasutajainfo

M. John Harrison

26.07.1945-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· M. John Harrison ·

The Centauri Device

(romaan aastast 1974)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
0
0
0
1
0
Keskmine hinne
2.0
Arvustused (1)

The Centauri Device on kosmoseooperi tüüpi ulmelugu. Aasta on 2367 ja peategelaseks on John Truck, kosmoselaeva kapten (kuid ka endine pisisuli ja narkoärikas). Dyne-välja abil on võimalik valgusest kiirem liikumine ja koloniseeritud on hulk planeete, aga majandus on kõikjal stagneerunud, infrastruktuur laguneb ja valitseb üldine käegalöömismeeleolu.
 
Kogu seda impeeriumi valitsevad inimesed, tulnukarassid on viimseni alla heidetud. Ainsana vastu hakanud kentaurlased on täielikult hävitatud. Nüüd aga selgub, et kentaurlaste maatasa tehtud koduplaneedil on alles seade, mille nad enne hukku ehitasid - ja kapten Trucki ema oli viimane teadaolev kentaurlane. Nii satubki muidu luuserist kapten äkitselt kõigi suurjõudude tähelepanu alla...
 
Selle raamatu lugemine oli üpriski veider kogemus. Ei ole palju teisi selliseid juhtumeid, kus algus mulle väga meeldib, kuid tunne seejärel iga järgmise peatükiga järjest rohkem alla käib. Tagasivaates võib öelda, et autori plaanist on põhimõtteliselt võimalik aru saada, kuid minu jaoks see lihtsalt ühelgi viisil tööle ei hakanud.
 
Positiivse poole peale jääb kindlasti autori keelekasutus, mis on meeldivalt rikkalik. Alguses tundub lugu ka natuke mustast huumorist kantud olevat, sest autori paljud lahendused on üsna veidralt andekad - näiteks "tagurpidine kolonialism", mis on universumi kaheks suurvõimuks tõstnud hoopis Iisraeli Maailmaorganisatsiooni ja Araabia Sotsialistlike Vabariikide Liidu. Või kõige populaarsema religiooni, "avajate" põhimõtted, kes paljastavad kehasse siiratud akende abil oma siseorganeid.
 
Aga millalgi esimese kolmandiku lõpus, pärast juutide, araablaste ja anarhistide kosmoselahingut, kadus loost kogu mõte ja sellest sai praktiliselt kuni lõpuni lihtsalt peategelase sihitu ringiuimerdamine. Mingis mõttes on see loogiline, sest isiksuselt oligi kapten Truck selline tahtejõuetu õnnetu, kuid on keeruline mõista, miks kõik suurjõud saladusliku objekti ja selle võtmeisiku osas lihtsalt mõneks ajaks kogu huvi kaotasid.
 
Vahest oli probleemiks asjaolu, et autor oli loosse natuke liiga palju ajastuängi valanud. Kõik need lagunevad tööstusmaastikud, töötud mehed, prostitutsioon, narkootikumid ja kahe suurvõimu vastasseis on kõvasti 70ndatega seotud. Siin tekib aga väike vastuolu selle natuke veider-jabura maailmaga, kuhu see asetatud on (olen endiselt arvamusel, et hea annus musta huumorit oleks siin asjakohasem olnud).
 
Lugesin hiljem, et autor oli teadlikult üritanud muidu kosmoseooperites kasutatavaid teemasid tagurpidi pöörata - ning sellega inspireeris ta selliseid hilisemaid kosmoseooperi-meistreid nagu Iain M. Banks ja Alastair Reynolds. Ma usun, et kõige huvitavam ongi käesolev teos sellise kirjandusloolise "vahelülina". Iseseisvana jääb ta kahjuks aga nõrgaks.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Mart Pechter
1983
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

More Than Human on ulmelugu inimevolutsiooni järgmisest sammust. Lugu ise koosneb kolmest üsna erinevast osast, mis vaatavad igaüks omal viisil ühte kummaliste võimetega heidikute gruppi. Nad avastavad, et üheskoos moodustavad nad midagi palju enamat...
 
Esimene osa "The Fabulous Idiot" on ehk kõige lihtsamalt ja traditsioonilisemalt jutustatud. Selle üheks peategelaseks on Lone, tugeva arenguhäirega poolmetsikuna ringi hulkuv noormees, kes avastab, et ta suudab tajuda teisi inimesi, nende mõistustega ühenduda ja veelgi enamat.
 
Teiseks peategelaseks on Janie, tark ja teravmeelne tüdruk, kes hoolimatu ema eest kodust põgeneb, sõpradeks kaasas tummad mustanahalised tüdrukukaksikud. Janie suudab mõttejõul asju liigutada ning kaksikud Bonnie ja Beanie suudavad hetkega kaduda ühes kohas ning ilmuda teises.
 
Lone suudab kuidagi luua sideme enda ja kolme tüdruku vahel. Kui aga grupp võtab enda hoole alla ning ühendab sama sidemega karvase kääbusena sündinud beebi, kelle mõistus on nagu arvutusmasin, on nende grupist saanud peaaegu kõikvõimas ühisolend.
 
Teine osa "Baby is Three" on aga jutustatud pika tagasivaatena, mida lahendab grupi uus liige, hulkurpoiss Gerry, pärast seda, kui on juhtunud midagi halba. Ning kolmas osa "Morality", on müsteerium, mida peab Janie abiga lahendama vaimselt kokku varisenud endine sõjaväeohvitser ja teadlane Hip Barrows...
 
Ma ei ole ammu lugenud midagi sellist, mida sama raske hinnata oleks, kui seda teost. Ühest küljest näitab Sturgeon siin ennast jutustusviisi ja mõttesügavuse poolest vaimustava kirjanikuna. Teisest küljest aga oli siin ka täiesti vihastama panevalt arusaamatuid valikuid.
 
Kõigepealt, Sturgeon on valitseb sõna ikka väga hästi. Ta liigub uskumatu kergusega õrnuse ja õuduse, huumori ja hirmu vahel. Samuti on ta meisterlik 1940ndate "americana" kujutaja, vabalt võrreldav näiteks sellise suurkujuga nagu Saul Bellow.
 
Mõtte poolest on siin sees omaette arutlus moraalist, eetikast ja kõlbelisusest. Mis on see, mis peaks olema seoseks inimeste ja mitte-inimeste vahel? Lahendus on ehk liiga idealistlik aga mulle kindlasti meeldib, et see on positiivne ja ilma vägivallata saavutatud.
 
See lõpp üllatas mind ka seetõttu, et vägivald on muidu siin teoses üheks pigem negatiivseks pooleks. Erinevate tegelaste õnnetu või kole surm on teinekord kujutatud kuidagi nii tühiselt või mõttetult, et see on kõige muu taustal rohkem kui ebameeldiv.
 
Teine osa kriitikat on seotud struktuuriga. Loo kõik kolm osa on väga erinevad - esimene on lisaks väga laialivalguv (selle teatud osad ei saa tähendust enne teist või kolmandat osa), kolmanda osa puhul on aga päris pikalt segane selle seos muude osadega.
 
Tippteos on see kindlasti ning seda veel enam, kui ilmumisaastat vaadata. Seda ma ei oodanud, kuid samuti ei oodanud ma neid hetki, kus kõik ikka väga vastukarva läks. Lihtsalt head asjad jätab see teos igal juhul kindlasti kaugele selja taha.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Man Plus on ulmelugu inimkeha modifitseerimisest. Alternatiivses tulevikus millalgi 2050ndatel läheb Ameerika Ühendriikidel üsna halvasti. Külm sõda on sisuliselt kaotatud, venelased valitsevad Euroopat ja hiinlased Aasiat. See, mis "vabast maailmast" väljaspool kahte suurt sotsialismiblokki järel on, vaevleb sõdade, terrorismi, näljahädade, kliimaprobleemide ja muu viletsuse käes.
 
Hädasti on vaja mingit suurprojekti, mis optimismi tagasi tooks. Ühendriikide president tuleb hiilgavale mõttele - ameeriklased peavad koloniseerima Marsi. Ning kuna tavalised inimesed vajavad seal liiga palju abivahendeid, mille transport on äärmiselt kulukas, tuleb muuta inimest ennast. "Man Plus" projekt loobki inimese põhjal poolroboti, küborgi, mis suudaks Marsi tingimustes elada.
 
Kuid inimese mõistus ei saa hästi hakkama tema keha poolrobotiks muutmisega. Ning kui esimene vabatahtlik katsealune hulluks läheb, kokku kukub ja sureb, on vaja midagi välja mõelda. Sest teise vabatahtliku, kosmoselendur Roger Torraway puhul peab kogu protsess kindlasti õnnestuma - poliitilised kriisid ähvardavad juba kasvada sõjaks ning mis veel hullem, presidendi populaarsus langeb kivina...
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli üllatavalt positiivse lugemiskogemusega. Kui vaadata kogu idee poolt, siis mõne teise autori jaoks oleks siin mahtu enam-vähem ühe lühiloo jaoks. Kogu raamat ongi ainult inimesele uue keha ehitamisest ning sellest, kuidas ta seal sees hakkama saab. Marsile jõudmine on alles kogu loo finaaliks (kuigi hilisem järg on raamatule ka olemas).
 
Kuidagi mängib Pohl aga selle kõik välja niimoodi, et pea kogu aeg on huvitav lugeda. Tehnilised ja psühholoogilised probleemid põimuvad siin nii, et lahendada tuleb mõlemaid korraga. Kuigi see raamat on kindlasti mõjutanud filme nagu "Terminaator" ja "Robocop", on tegemist pigem selle idee pahupoolega, kus vaadeldakse võimsas masinkehas peituvat katkist hinge.
 
Ning kuigi autori loodud maailmas on natuke tunda spetsiifilist 70ndate ängi, on kogu see poliitiline, majanduslik ja ökoloogiline kokkuvarisemise äärel kõikumine ka tänapäeval täitsa relevantne. Lisaks ka see, et suurprojekt saab teoks ainult seetõttu, et Ühendriikidel on seis väga hapu ja neid kübaraid, kust jäneseid tõmmata, presidendi jaoks enam väga palju alles ei ole.
 
Lõpus on ka väike puänt, mis seletab ära need küsitavused, mis lugemise käigus tekkida võisid. Ma ei ole küll kindel, kas see nüüd midagi juurde andis, sest keskne idee kandis niigi hästi. Kohati on lugu sünge, kohati kasutab lausa kehaõuduse-teemasid, kuid lõpp on selle kõige juures pigem positiivne. Ma arvan, et sellest, sisuliselt ühest väikesest ideest, võttis Pohl siin üsna maksimumi välja.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

The Godwhale on düstoopialik ulmelugu. Millalgi täpselt defineerimata tulevikus satub Larry Dever õnnetusse, kus ta kaotab kogu oma alakeha. Lootuses, et tulevikus suudetakse talle see tagasi siirata, laseb ta end krüogeenselt külmutada. Kuid aastatuhandete pärast ärgates ei ole asjalood hoopiski nii.
 
Maailma elanikkond on kasvanud uskumatu kolme triljonini, kes elavad kõik tihedalt kokku surutuna maa-alustes šahtides - kuna kogu maapinda kasutatakse taimetoidu kasvatamiseks. Ebaefektiivsed loomad on ammu viimseni hävitatud ja kogu proteiin tuleb inimkehade taaskasutusest (raisku ei lasta midagi).
 
Samal ajal aga ärkab juba sajandite eest viimseni tühjaks riisutud ookeanide ühes sopis kõigi poolt unustatud hiiglaslik, mitme kilomeetri pikkune pool-vaal / pool-laev nimega Rorqual Maru. Tal on tunne, et mingil viisil on tema ammused isandad tagasi tulemas...
 
Paar aastat tagasi lugesin sama autori raamatut "Half Past Human", mille tegevus toimub samas "Nebishite" universumis. "The Godwhale" tolle järg otseselt ei ole ning on täitsa loetav ka iseseisvalt, lihtsalt maailmaehitust seletatakse siin natuke vähem lahti ja minnakse kohe tegevusega edasi.
 
Sellest on aga tegelikult kahju, sest arvan jätkuvalt, et maailmaehitus on selle universumi puhul kõige tugevam osa. Kolme triljoni inimolendi elus hoidmine on tõesti koht, kus on võimalik uskuda kõigi nende meetmete vajalikkuse jubedust (natuke naljakas on lugeda mõne teise tolleaegse autori töid, kes nägid probleeme juba nt 4-5 miljardi juures).
 
Tõenäoliselt oli autor mõjutatud ka tol ajal veel väga värskest Calhouni rotieksperimendist. Ja samamoodi ei ole kogu see õudus mitte kellegi kuri plaan - vastupidi, inimkonda juhtivad tehismõistused püüavad kõigest väest kõigile tagada maksimaalset heaolu. Ressursside olemasolu seab lihtsalt omad piirid.
 
Muus osas aga järgib lugu üsna sama skeemi mis teinegi raamat. Maa-alusest ühiskonnast põgenemine - liitumine jõududega väljaspool - võitlused ellu jäämiseks - lõpplahendus. See seikluslik osa ei ole liiga huvitav (kuigi see kamp, kes siin raamatus kokku kogutakse, on kirevam ja lõbusam, mis lisab natuke plusse).
 
Ma arvan, et kui autor oleks keskendunud ainult düstoopiale, oleks ta võinud kirjutada ühe tõelise selle teema suurteose. Tema põhjalik meditsiiniline sõnavara lisab olukorra kirjeldustele täiesti eriomast ebameeldivustunnet, mille sarnast ma mujal kohanud pole. Lihtsate seikluslugude peale on kogu see maailm natuke nagu... raisatud.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

The Caltraps of Time on jutukogu, mis koondab endas kõiki autori lühikese kuid aktiivse loomeperioodi (ainult kaks aastat) jooksul ilmunud jutte. Hoolimata napist arvust, loetakse neid väga olulisteks teiste ulmekirjanduse "uuele lainele" aluse pannud tekstide hulgas.
 
1. Lost Ground (1966) 5/10
 
Maailmas, kus atmosfäärinähtused mõjutavad inimeste tundeid, läheb leinav abielupaar pärast väikese poja surma maale puhkama. Ootamatult avastavad nad lähedalt aja-anomaalia ning kui naine ühe ajaaugu kaudu kaduma läheb, soovib mees järgneda...
 
Suhteliselt keskpärane ajarännu-lugu sellele vastava puändiga, kus seosetut sahmimist on natuke liiga palju. Tundeid mõjutav atmosfäär oli äge idee, aga paraku polnud see ülejäänud looga eriti seotud ja jäi nagu õhku rippuma.
 
2. Not So Certain (1967) 7/10
 
Uurimismeeskond viibib planeedil, kus elab inimestega üsna sarnane intelligentne liik. Kaasas oleva keeleteadlase abil üritavad nad selle liigi keelest ning selle erinevatest nüanssidest aru saada...
 
Väga hea keelepõhine lugu. Tegevust siin praktiliselt pole, lihtsalt kaks teadlast arutavad. Samuti pole mingit kohutavat saladust (nagu kuulus "To Serve Man"), pigem üritataksegi aru saada, millal "võib-olla" on "jah" ja millal "ei". Sellisena aga tõesti hea.
 
3. Mouth of Hell (1966) 7/10
 
Ühe planeedi arktilist piirkonda uuriv meeskond leiab veidra geoloogilise anomaalia, mis oleks nagu hiiglaslik põhjatu auk. Sinna laskudes tabab osasid meeskonna liikmeid hullumeelsus ja paljud hukkuvad...
 
Täitsa andekas lugu - geoloogiapõhiseid teemasid võiks ulme üldse rohkem kasutada. Lõbus on ka see, kuidas jutustus algab nagu lovecraftilik õudus, aga teises pooles toimub minule täiesti ootamatu pööre, mis muudab loo hoopis teistsuguseks.
 
4. A Two-Timer (1966) 4/10
 
17. sajandi Inglise härrasmees näeb äkitselt, kuidas tema elukoha juurde ilmub veider masin, kust väljub naljakalt riides mees. Ta läheb istub ise sinna masinasse, tõmbab kange ja leiab end ootamatult veidras 20. sajandis...
 
Selle loo suur väärtus on 17. sajandi keeles kirjutatud ajarännu-jutustus - kuid see trikk ammendab ennast üsna kiiresti, kui lugu ise aina jätkub ja jätkub. See on umbes kolm korda pikem kui peaks.
 
5. The Transinfinite Choice (1966) 5/10   Teaduseksperimendi ebaõnnestumise tulemusena liigub 20. sajandi teadlane ajas 300 aastat edasi. Kuid tulevikumaailm on ülerahvastatud düstoopia ning ta pannakse tööle, et olukorrale lahendusi otsida...
 
Düstoopia-nägemused ülerahvastatuse teemal olid 60ndatel üsna populaarsed ning see siin pole midagi väga erilist. Lahendus (või õigemini selle läbi kukkumine) on kergelt irooniline.
 
6. Psychosmosis (1966) 6/10
 
Lugu maailmast, kus teiste inimeste nime nimetamine on keelatud (kuni need veel elus on). Selle reegli vastu eksinud inimesed kaovad miskipärast jäljetult...
 
Unenäoline lugu, mille osas ei ole ma isegi pärast teist lugemist päris kindel, mis selle mõte oli. Kuid idee ja atmosfäär olid täitsa hästi loodud.
 
7. Traveller's Rest (1965) 9/10
 
Metsikus lahingutegevuses viibiv rindesõdur saab teate, et ta on demobiliseeritud. Rindelt lahkudes ja tasapisi rahumeelsema tagala ning seejärel tsiviilelu poole sõites toimuvad temaga pea märkamatud muutused...
 
Absoluutselt parim lugu kogumikus. Ajavoolu äärmine kokkusurutus rindel ja selle aeglane kulgemine tsiviilelus on suurepäraselt kujutatud ning ühteaegu sümboolne ja füüsikaline. Idee on ilmselt inspireerinud Joe Haldemani kuulsat raamatut "The Forever War".
 
Lisaks on loole lisatud väikeseid keelelisi nüansse, mis muutuvad vastavalt erinevatele olukordadele. Selline postmodernistlik lisand on oma aja kohta üsna revolutsiooniline ja praegugi on seda tore märgata.
 
Kokkuvõttes on lugedes täitsa näha, miks neid lugusid nii mõjukateks peeti. Praeguse pilguga on tase küll pigem ebaühtlane, kuid üks särav täht ja paar väga head lugu veel lisaks leiab siit sellegipoolest.
 
Hinnang: 7/10 (enne viimast lugu oli hinnang tunduvalt madalam)
Teksti loeti inglise keeles

Cryptozoic! on ajarännu-ulmelugu. Millalgi 2090ndatel on avastatud, et inimeste alateadvus toimib teatud tüüpi liigimäluna. Õigete psühhoaktiivsete ainete abil on võimalik esile kutsuda transsi, mille käigus teadvus minevikku kantakse. Sealjuures on paradoksaalne, et kaugemat minevikku on külastada lihtsam (praktiliselt keegi ei suuda olevikule kiviajast lähemale tulla).
 
Loo peategelaseks on Edward Bush, kunstnik ja üks parimaid ajarändureid, kes töötab ajarändude ametlikku monopoli omava Wenlocki instituudi heaks. Kuid naastes oma enam kui kaheaastaselt unenäo-reisilt Devoni- ja Juura-ajastusse avastab ta, et vahepeal on majandus kokku varisenud ja Suurbritannia on üle võtnud sõjaväeline diktatuur.
 
Välja on vahetatud ka kogu instituudi juhtkond, ajarändudele aluse pannud Wenlock aga vireleb hullumajas. Ajalukku on kadunud Wenlocki lähim kaastöötaja Silverstone - ning Bush kui parim ajarändur saab sõjaväelt ülesande too üles otsida ja hukata. Nimelt väidetakse, et Silverstone teab ajarändude olemuse kohta saladust, mis ei tohi kindlasti välja tulla...
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli ühe veidrama hiljutise lugemiskogemusega. Ühest küljest on siin mitu vinget ideed, mitu erinevat huvitavat teemat ja nende andekat teostust. Teisest küljest aga, kui vaadata üldpilti, siis on üsna ilmne, et ükski tükk omavahel eriti kokku ei lähe ja mingit mõistuspärast loogikat selle kõige taga ei ole.
 
Positiivne on kindlasti kogu unenäo-ajarännu idee ja teostus (on üsna 60ndatele vastav, et tegemist on sisuliselt narkotripiga). Autor lahendab sellega vähemalt alguses üsna elegantselt igasuguste paradokside ja ajaloo-muutmise teemad. Hiljem läheb teema kahjuks küll ilma suuremate seletusteta reeglitest mitmelt poolt üle ja ümbert.
 
Sellega on seotud ka kogu alateadvuse kui ajarännu aluse teema, mis on tugevalt mõjutatud Sigmund Freudi ideedest. Sama võib öelda peategelase Bushi neurooside kohta, eriti tema intsesti-kinnismõtte osas. Viimane tundub hulk aega mõttetu lisandina, aga lõpplahenduse juures tähistab see tegelikult nutikalt esitatud seost põhilise saladusega.
 
Kogu sõjaväelist diktatuuri kujutav osa oli hästi teostatud - aga mingi suurema mõtteta. Peategelase salaagendi-mängud ajas olid samuti täiesti sisutühjad. Lõpuks, keskne idee ja saladus olid küll võimsad aga täiesti jaburad. Peab autorile au andma, et ta suutis sellise asja tõsise näoga peaaegu (aga mitte päris) usutavaks muuta.
 
Kõik kokku on minu arvates siiski pigem positiivne, sest vähemalt mingid osad, ideed ja kujundid meeldisid mulle väga. Siiski on ka parima tahtmise juures tegemist sellise tohuvabohuga, et ma saaks täitsa aru, kui keegi teine selle "loetamatuks jamaks" tituleeriks.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

To Say Nothing of the Dog on humoorikas ajarännu-ulmelugu, mis kuulub autori loodud Oxfordi ajarännu-ajaloolaste maailma. Nagu ka eelmises raamatus ("Doomsday Book") kasutatakse siin ajarännu-tehnoloogiat eelkõige akadeemiliseks uurimistööks - ja raha selleks napib, nagu ülikoolis ikka.
 
Seega, kui pururikas Ameerika vanadaam soovib üles ehitada Teises Maailmasõjas hävinud Coventry katedraali ja pakub Oxfordile uskumatuid rahasummasid, et nad ajaloos ringi käies kõik detailid üle vaataksid ja täiuslikult paika paneksid, ei saa nad keelduda. Õige pea enam teadlased muuga ei tegelegi.
 
Kuid ilmnema hakkab häirivaid aspekte rändude enda juures. Seni on olnud selge, et ajarännu-mehhaanika ei võimalda ajalugu muuta ning samuti pole minevikust võimalik midagi kaasa tuua. Nüüd aga tundub ohus olevat Teise Maailmasõja õhulahing Suurbritannia pärast ja seekaudu ka kogu sõja tulemus.
 
Sellest kõigest pole alguses aimugi kahel peategelasel, Ned Henryl ja Verity Kindle'il, kes on saadetud teise ülesandega viktoriaanliku Inglismaa aastasse 1888. Kuid nemadki saavad varsti aru, et kõik ei tundu minevat nii, nagu ajaloos kirjas ja nad püüavad sündmusi vanadesse rööbastesse tagasi pöörata...
 
Ma pean ütlema, et pärast raamatu "Doomsday Book" väga head lugemiskogemust oli see teos pigem pettumuseks. Sellest on tegelikult kahju, sest siin on kindlasti palju toredat ja see tundub üldiselt olevat ka autori enda jaoks selline "rõõmuga kirjutatud raamat".
 
Suures plaanis on tegemist eksituste komöödia tüüpi looga, kuhu ajarännud veel vinti peale keeravad. Willise huumoriga on mul aga kahetine suhe, kus mõned selleteemalised tööd meeldivad väga, sama tihti aga jätavad teised täiesti külmaks. Siinne lugu kuulub paraku selgelt teisele poole.
 
Ning huvitav on veel see, et kõigi autori kasutatud viidetega olen ma tuttav ja need meeldivad mulle sama palju kui (ilmselt) Willisele. "Kolm meest paadis" ja lord Peter Wimsey. P.G. Wodehouse ja Hercule Poirot. Loomulikult lord Tennyson ja isegi Wilkie Collinsi "Kuukivi".
 
Kuid iga kord, kui ma neid viiteid nägin ja nende üle head meelt tundsin, oli mul tahtmine pigem praegune raamat kõrvale panna ja minna hoopis neid üle lugema. Ning ma arvan, et see küll autori plaan olla ei saanud.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

Doomsday Book on ajarännu-ulmelugu. Millalgi 2050ndatel on ajarännu-tehnoloogia olemas ning Oxfordi ülikool kasutab seda oma uurimistöös. Enamus sellist tööd on aga seotud lähiajalooga, sest esiteks on tehnoloogia kaugemal ajas ebatäpsem ja teiseks on paljud sajandid ajarändurile üsna ohtlikud.
 
Ühel jõuluajal toimub aga kokkusattumuste jada. Oxfordi Ballioli kolledži juht kaob kättesaamatult puhkusele ja tema asendaja, ennasttäis ja auahne professor Gilchrist laseb kiiresti reeglid ümber teha. Üliõpilane Kivrin Engle, kes on aastaid selle võimaluse nimel tööd teinud, annab ka kohe oma nõusoleku.
 
Nõnda saadetaksegi Kivrin tema juhendaja, professor Dunworthy vastuseisust hoolimata kiiresti aastasse 1320 (mida peetakse suhteliselt ohutuks, sest suur katkuepideemia algas alles 1340ndatel). Kuid kõigepealt läheb tehnikaga midagi valesti ning seejärel kukub töid juhtinud tehnik Badri Chaudhuri tundmatu nakkushaiguse tõttu kokku.
 
Edasi jätkubki lugu kahte tegevusliini mööda. Ühel pool on tuleviku-Oxford, mis peab võitlema nakkushaiguse puhanguga ning samal ajal uurima, mis ajarännuga valesti läks. Teisel pool on mineviku-Oxfordi lähedane küla, kus Kivrinile üsna kiiresti selgub, et ta ettevalmistus on puudulik ja probleemid kohutavad...
 
Mul on endal selle raamatuga seoses natuke kahetised tunded. Ühest küljest, kõik minevikuga seotu on siin absoluutselt suurepärane. On selgelt näha, et Willis on kõvasti selle kallal vaeva näinud (juba keelest tulevate iseärasuste osas, aga sinna juurde ka ajastupõhised suhted, tegevused jne).
 
Ma annan isegi andeks selle mustuse-klišee, mis keskajaga siin kaasas käib. Tegelikult armastasid ka tolleaegsed inimesed väga puhtust, aga noh, võib-olla südatalvel võeti natuke kergemalt. Eelkõige hindan ma kõike kokku aga seetõttu, et mineviku-seltskond on siin esitatud soojalt ja hästi inimlikult.
 
Hästi on välja toodud, kuidas ajaloolastel võib tekkida oma uurimisobjekti osas selline ülevalt-alla suhtumine. Isegi kõrgemal tasemel jääb kõlama suhtumine, et minevikus olid inimesed ju juhmid, ebausklikud, saamatud, tundetud ja nii edasi. See suhtumine lõhutakse siin õnneks üsna põhjalikult maatasa.
 
Selle tugevusega võrreldes on tulevikus toimuv osa... üsna tüütu. Mingis mõttes on see loo seisukohast vajalik, et ajarännuga seotud probleemi lahendamine oleks võimalikult raske. Samuti on seal mõned head killud (karantiinis ameeriklased protesteerivad oma õiguste rikkumiste vastu, seltskond inglasi nõuab Euroopa Liidust lahkumist).
 
Siiski on seal liiga palju asjatut sahmimist ja kasutuid tegelasi (Willise katse nendega huumorit lisada siin minu arvates eriti ei tööta). Mineviku ja tuleviku lugude peegelpildi-sarnane mõte ei ole halb, aga suure osa tuleviku loo mahust oleks võinud ka lihtsalt välja jätta. Hetkel on see suurepärase mineviku-osa kõrval pigem nagu ballastiks.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Dancers at the End of Time on kogumik universumi lõpu ja ajarändude teemalisest romaanitriloogiast. Peamine tegevus toimubki aja ja universumi lõpus, kus Maad asustab vaid käputäis inimesi - kuid tänu kunagisele tehnoloogiale on igaühel neist peaaegu jumalikud võimed. Nad vormivad mateeriat nagu ise tahavad - kuid kasutavad seda peaasjalikult enda ja teiste omasuguste lõbustamiseks.
 
Sellise ülima dekadentsi kohta on nad samas ka süütud nagu vastsündinud. Neil pole mingit ettekujutust moraalist, eetikast, normidest, reeglitest või isegi heast või halvast. Üle kõige hinnatakse originaalsust ja ainus, mida kardetakse, on igavus. Seepärast tervitatakse heameelega aeg-ajalt saabuvaid aja- ja ruumirändureid, kellest huvitavamad jäetakse oma erakogudesse.
 
Triloogia peategelaseks on Jherek Carnelian, viimane päriselt sündinud inimene (tema ema, Raudne Orhidee arvas, et selline anakronism oleks kohutavalt lõbus), kes tunneb huvi mineviku vastu. Siis aga kohtub ta ühel peol 19. sajandi Inglismaalt pärit ajaränduri, proua Amelia Underwoodiga ning otsustab välja selgitada, mis on selline veider ajalooline mõiste nagu "armastus"...
 
Ma pean ütlema, et tegu on üsna vastuolulise teosega. Absoluutselt positiivne on kindlasti kogu universumi lõpu seltskond. Moorcock on dekadentsi kujutamisel tõeline meister (meenutada võib ka näiteks tema Elricu-lugusid). Kuid selline üldse mitte paheline estetism - või siis puhas kompleksivaba mäng lihtsalt ilu pärast on minu arvates ettekujutusena üsna ainulaadne.
 
Kui erinevaid osasid võrrelda, siis esimene raamat "An Alien Heat" on kindlasti kõige tugevam. See, kuidas Jherek üritab kurameerida viktoriaanlikult Inglismaalt pärit abielunaisega, on lõbus ja tore. See, kuidas ta üritab samuti 19. sajandisse minna on ka lõbus aga arvestatava sünge noodiga. Kõik see käiakse läbi ja võetakse korralikult kokku vähem kui 190 leheküljel.
 
Teine raamat "The Hollow Lands" on sellega võrreldes oluliselt nõrgem. Sisse tuuakse millegipärast douglasadamsikult jaburat elementi (tobedad muusika-kosmosepiraadid, maa-alune aega kontrolliv lapsehoidjast robot, Benny Hilli sketše meenutavad Londoni politseinikud). Ainuke tore asi on see, et proua Amelia Underwood, kes esimeses raamatus jäi üsna lihtsakoeliseks, saab nüüd korralikult tähelepanu.
 
Kolmas raamat "The End of All Songs" on natuke parem, sest see jabur element võtab suhteliselt vähem ruumi. Selle põhjuseks on muidugi ka asjaolu, et kolmas raamat on pea sama pikk kui teised kaks kokku. Ning kuigi Jherek ja Amelia ei pea enam seiklema 19. sajandis või Devoni ajastus vaid võivad rahulikult üksteisega tegeleda, on see kõik ikka rohkem välja venitatud kui peaks.
 
Toredad on muidugi viited H. G. Wellsile (kes ka väikese tegelasena üles astub). Moorcock lisab ka seose ühele oma ajarännu-romaanile "Behold the Man" (ning kaasab mitmes oma teises teoses tegutsevad ajarändurid Una Perssoni ja Oswald Bastable). Samuti võetakse kõik varem kahtlasena tunduvad kohad lõpuks kokku ja seletatakse ära, mitte ei jäeta neid puhtaks fantaasiaks.
 
Aga kuigi esimene raamat mind nii idee kui ka teostusega tõsiselt rabas, läks teine raamat tooni poolest paigast ära ning kolmas kippus korralikult venima. Seega, kui midagi soovitada, siis vahest just "An Alien Heat", mis sobib täitsa hästi eraldi lugemiseks. Terve kogumik kokku on ka põhimõtteliselt positiivne, kuid teine ja kolmas raamat ei ole kindlasti esimesega võrdväärsed.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Feersum Endjinn on mitmežanriline ulmelugu. Tegevus toimub millalgi kauges tulevikus, kus enamus inimkonnast on Maalt lahkunud, jäänud on vaid tagurlik seltskond, kelle neo-feodaalne ühiskonnakord on unustanud või tahtlikult loobunud suurest osast kunagisest kõrgtehnoloogiast.
 
Iga peatükk on jagatud neljaks osaks, mis kõik kulgevad enam-vähem paralleelselt ja kujutavad tegevust nelja erineva peategelase kaudu. Esimene neist on Asura, saladuslik naine, kes ärkab ühe aristokraatide klanni taassünni-majas ilma teadmiste ja mälestusteta, kuid ühe kindla ülesandega.
 
Teiseks on vürst Sessine, kes sõjaväelist ülesannet täites ootamatult mõrvatakse (ta sureb kaheksandat ja viimast korda), ning kelle virtuaalkehastus seejärel mõrva lahendada püüab. Kolmandaks on teadlane Gadfium, kes on seotud vandenõuga kuninga vastu, sest viimane ei pööra arusaamatul põhjusel lähenevale kliimakatastroofile tähelepanu.
 
Neljandaks on noormees, alles oma esimest elu elav Bascule, kes on Jutustaja (meie mõistes häkker). Ta töötab oma mungaordu heaks Krüpti-nimelisest maailma-andmekogust infot kaevates. Kuid viimasel ajal on metsikute kunstmõistuste tasand (mida kutsutakse Kaoseks) eriti aktiivne...
 
Ma pean ütlema, et tegemist on ulmežanri mõistes vinge teosega. Kui Banks on eelkõige tuntud oma Kultuuri-universumi teoste poolest, siis siinne teos omab sellega vaid õhkõrna sidet. Selle asemel on siin Jack Vance stiilis "sureva Maa" temaatikat, segatuna korraliku küberpungiga.
 
Näiteks on kirjeldatud ühiskonna tehniline tase meie omast mõõtmatult kõrgem - kuid on selge, et suures pildis on tegemist tagurlastega, kes ei suuda ära kasutada murdosagi sellest tehnoloogiast, mida lahkunud ühiskonnaosa vallanud on. Veelgi enam, aristokraadid tunnevad siin uhkust tehnosiirikute puudumise üle.
 
Nõnda toimubki pea kogu tegevus näiteks omaaegse kosmoselifti maapealses struktuuris, mis aga kunagise supertsivilisatsiooni huumorimeele tõttu on ehitatud keskaegse kindluse tuhandekordse suurenduse vormis. Selle kindluse erinevad korrused on kilomeetrite kõrgused ja praeguse kuninga loss asub näiteks ballisaali kroonlühtris.
 
Samuti on selle ühiskonna toimimine aktiivselt seotud maailma-andmekogu ja selle pakutavate virtuaalreaalsuse võimalustega. Samas jälle ei suuda nad seda ammu juba hallata ning lõviosa sellest on tehismõistuste kontrolli all (kes suurendavad oma territooriumi iga aastaga).
 
Teisest küljest jälle on maailm meie mõistes utoopia - mingit materiaalset puudust ei eksisteeri ja igaühele on ette nähtud seitse elluäratamist päris maailmas (ning pärast veel elu virtuaalmaailmas). Hetkel käib küll kodusõda, kuid see on esimene konflikt üldse aastatuhandete jooksul.
 
Algusest peale on siiski selge, et midagi on väga valesti. Kõik teavad, et kliimakatastroof läheneb, aga kuningas ei tee midagi? Miks ja kellele kodusõda vajalik on? Mispärast virtuaalmaailm keeb nagu katel? Lõpuks, miks pigistab kuninga turvateenistus kõiki, kes selliseid küsimusi küsivad?
 
Üks väike hoiatus siiski: Banks on häkker Bascule tegelast kujutanud düsleksikuna ning tema osa (ehk siis üks neljandik raamatust) on kirjutatud seda markeerivalt foneetilises keeles. Siin on stiilinäiteks esimese peatüki Bascule osa esimesed laused:
 
"Woak up. Got dresd. Had brekfast. Spoke wif Ergates thi ant who sed itz juss been wurk wurk wurk 4 u lately master Bascule, Y dont u ½ a holiday? & I agreed & that woz how we decided we otter go 2 c Mr Zoliparia in thi I-ball ov thi gargoyle Rosbrith."
 
Minul selle lugemisega probleeme ei olnud, iga kord Bascule osani jõudes pidi lihtsalt paar sekundit mõtlema, et aju ümber lülitada (erinevalt näiteks sarnasest Russell Hobani raamatust "Riddley Walker"). Samas vaatasin pärast, et selle üle on kurtnud ka inglise keelt emakeelena rääkijad.
 
Kui üldse midagi teiselt poolt öelda, siis kohati läheb taustamaailm humoorikast üle jaburaks. Samuti ei maksa mingit suurt ja sügavat mõtet siit otsida, tegemist on lihtsalt hoogsa ja ägeda seikluslooga, mis vormiga mängimisest hoolimata kulgeb üsna lihtsalt ja sirgjooneliselt algusest lõpuni. Sellisena võttes on see aga tõesti hea.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov on kindlasti kõige enam tuntud oma Asumi-sarja poolest, mis kujutab Galaktikaimpeeriumi ja nn psühhoajaloo kontseptsiooni. Sealjuures on huvitav, kuidas nii selle idee kui ka teised olulisemad (nagu nn robootika kolme seadust kirjeldavad tööd) lõi ta juba oma ilukirjandusliku loomingu varasel perioodil, 1940--1950ndatel.

"Nemesis" pärineb aga autori teisest, peamiselt 1980ndatesse kuuluvast loomeperioodist. Selle järgu loomingut on peetud esimesest nõrgemaks, tõenäoliselt seetõttu, et peamiselt koosnes see Asumi- ja robootikaideedele erinevate eel- ja järellugude kirjutamisest. Tahes-tahtmata ei ole sellistel lisandustel enam originaaliga võrreldavat sära.

Selles osas lisabki "Nemesisele" natuke rohkem iseloomu teose eraldiseisvus. Kuna see pole aheldatud millegi endast suurema külge, nagu mainitud eel- ja järellood, on sel piisavalt ruumi olla just tema ise. See tähendab antud juhul olla üks parajas mahus, paraja hulga tegelaste ja parajas kaalukategoorias ideedega kosmosepõnevik.

Loo tegevus toimub millalgi 23. sajandil, kus Maa on vaene ja ülerahvastatud ning jõukamad kogukonnad on koondunud erinevatesse Päikesesüsteemi orbiitidel tiirlevatesse hiiglaslikesse kolooniatesse. Üks suurimatest sellesugustest, Rootori-nimeline koloonia on juba välja töötanud ka valguskiirusel liikumise tehnoloogia ja valmistub oma juhi, Janus Pitti mahitusel tähtede poole lahkuma.

Kuid just siis annab sama koloonia astronoom Eugenia Insignia teada, et ta on avastanud tähe, mis asub Päikesest vaid kahe valgusaasta kaugusel ning on teatud põhjustel seni varjatuks jäänud. Haarates võimalusest, suundubki koloonia just selle, Nemesiseks nimetatud tähe suunas. Kuid nende lahkumise saladuslikkus paneb Maa luurejuhti Kattimoro Tanayamat halba aimama.

Ning see aimdus pole sugugi alusetu. Nagu astronoom Insignia välja selgitab, liigub Nemesis aeglaselt Päikesesüsteemi suunas ja võib sealse hapra gravitatsioonitasakaalu lõpuks segi lüüa, muutes Maa elamiskõlbmatuks. Koloonia juht Pitt hoiaks seda infot oma varjatud põhjustel aga pigem saladuses. Insignia ebaharilikult tundlik tütar Marlene omakorda tajub Nemesise süsteemis midagi veidrat ...

Tore on muidugi nentida, et kõigi nende mõistatuste ja ohtude lahendused on oma iseloomult klassikaliselt asimovlikud. Usk kaine mõistuse jõudu ja vähemalt enamike inimeste loomuomasesse heasoovilikkusesse kuulub väga selgelt autori iseloomu juurde. Targad inimesed vaidlevad seal lahenduskäikude üle, kuid on nõus valima kõige tõenäolisema -- ja korrigeerivad oma lähenemist, kui see valeks osutub.

Asimovi tuntuimatest teostest eristabki seda hilisema perioodi raamatut eelkõige suurem tähelepanu tegelaste ja nende omavaheliste suhete osas. Kuigi võib öelda, et see pole jätkuvalt autori tugevus, võib selline teos sobida isegi paremini lugejale, kellele Asimovi stiil on tundunud muidu liiga steriilne ja ideepõhine.

Puudu pole ka tänapäevasele lugejale äratuntavatest teemadest. Asimov puudutab siin näiteks inimkogukondade mitmekesisuse ja ühetaolisuse kui erinevate valikute konflikti. Samuti näitab ta seda, kuidas ka alles tuhandete aastate pärast Maad elamiskõlbmatuks muutva hädaohuga tuleb hakata tegelema kohe, ning võimaluste ring muutub iga hetkega ahtamaks.

Kõige selle juures peab siiski arvestama, et "Nemesis" ei ole särav täht Asimovi loomingu paremiku taustal. Asjatundlikult kirjutatud kosmosepõnevik on see aga küll ning lugemise teeb meeldivalt mahedaks just autorile omane positiivsus ning usk headuse ja mõistuse võitu. Midagi sellist on juba iseenesest vajalik.

Hinnang 5/10

Teksti loeti eesti keeles

Ringworld on kõva tehnilise SF taustaga ulmeseiklus. Millalgi kolmanda aastatuhande lõpus on inimkonnast saanud kosmosetsivilisatsioon, asustatud on hulk planeete ning suheldakse ja kaubeldakse hulga tulnukaliikidega.
 
Peategelane Louis Wu igavleb parajasti oma 200-aasta sünnipäeval, kui tema juurde ilmub huvitava ettepanekuga üks veider tulnukas, kelle "nukujuhtideks" kutsutav kahe pea ja kolme jalaga liik on muidu inimestele tuntud kosmosesektorist ammu lahkunud.
 
Meeskonda kaasatakse lisaks neile kahele veel üks kzinide liigist tulnukas (hiiglaslikud ja väga agressiivsed kassitaolised olendid, kes inimkonnaga palju sõdinud on). Viimaseks liikmeks saab Teela-nimeline noor tütarlaps, keda saadab teatud põhjustel ebatavaline õnn.
 
Esialgu saladuskatte all olnud eesmärk avab ennast peagi. Selleks on uskumatute mõõtmetega ehitusprojekt - tehislik rõngasplaneet, mis ühte tähte võruna ümbritseb. Kuid mingil põhjusel ei anna see ülikõrge tasemega tsivilisatsiooni ehitis mingit elumärki...
 
Mul on täitsa meeles see imetlusetunne, mis pärines omaaegsest maakeelse tõlke lugemise ajast. Nüüd, originaali lugedes ei ole just väga palju muutunud. Vahest ehk on nüüd seda ainult natuke parem sõnastada.
 
Teosesse on kindlasti peidetud hulk vahvaid mõtteid (lõbus on näiteks lugeda, kuidas argpükstest "nukujuhid" on salaja meisterlikud manipulaatorid ja kuidagi on kõik selle üle üllatunud - kui see tuleb juba sõna otseses mõttes nende nimest välja).
 
Samuti on hea, et inimeste ja kzinide sõdadest ei räägita palju - lihtsalt vajalikul hetkel poetab keegi jälle mõne märkuse, mis avab ajaloolist tausta ja lisab tegelastele sügavust. Või siis idee inimestest kui loomu poolest haruldaselt õnnelikust liigist.
 
Aga siiski on reaalne imetluse objekt siin puhtalt tehniline. Rõngasplaneet on see, mis paneb pea pööritama nii füüsikutel, inseneridel kui kindlasti ka tavalugejal. See on objekt, mis on väga magusa täpsusega kuskil võimatuse ja võimalikkuse, hoomatuse ja hoomamatuse piiril.
 
Sest noh, Dysoni sfäär on tegelikult inimmõistusele juba pea kujuteldamatu. Või mingid asjad, mis on füüsikaliselt lihtsalt võimatud, ei ärgita samuti niimoodi kujutlusvõimet. Aga see, kuidas silmapiiri asemel tõuseb kuskil mõõtmatus kauguses ülespoole Rõngasplaneedi kaar...
 
Selles mõttes tundubki, kuidas kõik muu jääb vahepeal nagu ballastiks, eriti näiteks Louis' ja Teela vaheline romantika või mõned vahepealsed trafaretsemad seiklused. Kuid Rõngasplaneedi vastupidavus kannatab ka need ära.
 
Hinnang: 8/10
 
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimovit on nimetatud muuhulgas ka "inimkonna lasteaiakasvatajaks". Näiteks Raul Sulbi on märkinud, et seda nimetust saab tõlgendada kahes tähenduses – Asimov kui mõistuse ja loogika õpetaja, kuid ka Asimovi enda lootus kellegi suurema ja täiuslikuma õpetaja järele.

Siinse raamatu lugudes on võimalik vaadata mõlemat aspekti eraldi, kuid ka seda, kuidas esimene neist raamatu lõpus pea märkamatult teisele teed annab. Nõnda on nendes robotilugudes üheskoos nii kavalad mõistatused kui ka suurem arutlus inimese ja roboti suhtest – teema, mis on vahepealsete aastakümnetega isegi olulisemaks muutunud.

Kõigi lugude ühine teema saab alguse mõtlevate robotite leiutamisega. Algselt pole need palju enamat mänguasjadest, kuid juba esimese loo ("Robbie") kirjeldus väikese tüdruku kiindumusest oma robotsõbra vastu võib tulla ette tuttav tänapäevastele vanematele, kelle laps tahab mängida pigem virtuaalsõbra kui teiste lastega.

Asendamatuteks tööriistadeks saavad robotid aga tänu robootika kolmele põhiseadusele. Esmapilgul tunduvad need range formaalloogika vaimus kirja pandud reeglid raudkindlad. Kuid hea õpetajana hakkab Asimov jalamaid lugejale esitama mõistatusi, kus see loogika reaalsusega kokkupõrkel vastu ei pea (olgu need seadused siin ka ära toodud).

1. Robot ei tohi inimest ohustada ega lasta inimesel oma tegevusetuse tagajärjel kannatada saada.

2. Robot peab täitma inimese poolt antud käske, välja arvatud juhul, kui käsk on vastuolus esimese seadusega.

3. Robot peab kaitsma oma eksisteerimist niikaua, kui see kaitsmine ei ole vastuolus esimese või teise seadusega.

Nõnda esitataksegi juba teises loos ("Nõiaring") dilemma, mis saab siis, kui kolmanda seaduse enesealalhoiuinstinkt jääb tasakaalu teise seaduse käsutäitmise sunniga. Või viienda loo ("Valelik") dilemma, kus mõtteid lugev robot peab kaaluma esimese seaduse võimu inimeste sõnade ja sisemiste soovide vastuolu suhtes.

Tänapäevastele tarkvaratestijatele peaks äratundmist pakkuma neljas lugu ("Küülikut püüdes"), kus viga roboti loogikas ilmneb ainult siis, kui seda parasjagu ei vaadelda. Filosoofia alustega kokku puutunutele pakub aga lõbu kolmas lugu ("Mõtleja"), kus puhta lehena loodud robot jõuab kiiresti kartesianistliku tõeni: "Mõtlen, järelikult olen olemas".

Kõige selle juures on märkimisväärne, kui tugev on õpetaja-Asimovi optimism. Populaarkultuuris on üldiselt rohkem kõlama jäänud hirm tehismõistuses peituva ohu ees. Tuntuim selletaoline näide on kindlasti "Terminaatori" filmisari, kuid sama mõte ulatub tagasi juba Karel Čapeki 1920. aastal valminud ulme-näidendini "R.U.R.".

Kergelt flirdib selle mõttega ainult kuues lugu ("Kadunud robot"), kus moonutatud esimese seadusega robot ei soovi, et teda teiste samasuguste seast üles leitaks. Süngusest hoolimata võib seda lugu nii mõistatuse olemuse kui ka selle lahendamise õhkkonna tõttu pidada üheks kahest parimast siinses raamatus.

Kuid kohe seejärel kinnitab Asimov oma optimismi kaheksandas ja kindlasti idee poolest parimas loos ("Tõendus"), kus eksisteerib kahtlus, et lootustandev poliitik võib olla inimkujuline robot. Nagu seal tõdetakse, on kolm põhiseadust nii eetilised, et pole võimalik vahet teha nende järgi käituva roboti ja tõeliselt hea inimese vahel.

Sellele tõdemusele järgnebki teatepulga mõtteline üleandmine viimases loos ("Välditav konflikt"), kus robotid ei ole enam inimkonna teenrid vaid pigem needsamad hoidjad ja kasvatajad, keda Asimov on oodanud. See on lootusrikas lõpplahendus, mille loogika kallal enam urgitsema ei hakata.

Kui ka selle raamatu puudustest rääkida, siis pole kõik lood kindlasti samal tasemel kui nimetatud kaks parimat. Peategelane, külma närvi ja vaheda mõistusega doktor Susan Calvin on üks parimatest Asimovi loomingu naiskujudest. Siiski oleks teda võinud rohkemgi kasutada, võrreldes mõnede teiste siinsete lugude peategelaste, humoorikate kuid lihtsakoeliste tehnikute Powelli ja Donovaniga.

Suur osa sellest raamatust on siiski aegumatu jõuga. Intelligentse ulme näitena oleks see raamat võinud ilmuda mitte ainult "Orpheuse raamatukogu" sarjas, vaid ka "Loomingu Raamatukogu kuldsarjas". Ilmus ju osa nendest lugudest algselt just "Loomingu Raamatukogu" väljaandes.

Hinnang: 8/10

Teksti loeti eesti keeles

Eon on kõva tehnilise SF taustaga ulmeseiklus. Tegevus toimub 2000-ndate alguses, kuid siin ajaloos pole Nõukogude Liit kokku varisenud ja külm sõda kestab edasi. Seega, kui Maa orbiidile (Kuust oluliselt kõrgemal) ilmub veider asteroid, ei hoia Ameerika Ühendriigid kokku ressursse, et sinna esimesena jõuda - sest siis saavad nad kosmosekonventsiooni järgi selle edaspidist uurimist juhtida.
 
Nagu selgubki, on asteroid nagu mingi kõrgtsivilisatsiooni loodud kosmoselaev, mis peidab endas terveid linnu - kuid need on kõik tühjad ja maha jäetud. Kõike seda hakkab uurima rahvusvaheline rühm teadlaseid - kuid Nõukogude delegatsioon ei salli Ameerika juhtrolli, kuna nende eest tundutakse olulist infot peidetavat. Näiteks ei lasta neid tühjade linnade raamatukogudesse ega asteroidi tagumistesse koobastesse.
 
Ning kui ameeriklased toovad oma uurijate juurde noore geniaalse matemaatiku, kelle töö keskendub aegruumi kõverustele, hakkavad pinged üle keema. Nõukogude Liit valmistab salaja ette rünnakrühma asteroidi vallutamiseks, tuumasõda on käeulatuses ja asteroidi viimases ruumis asuv saladus tundub olevat täiesti väljaspool inimmõistust. Salaja jälgivad kogu olukorda aga asteroidi algsed asukad...
 
Ma pean ütlema, et selle teose lugemine oli natuke vastuoluline kogemus, sest siin oli koos nagu kaks erinevat raamatut. Esimene neist algas natuke nagu Arthur C. Clarke'i kuulus "Kohtumine Ramaga", kus maailm peab hakkama saama ootamatult kosmosest ilmunud kõrgtsivilisatsiooni objektiga (mis vähemalt alguses tundub olevat elutu).
 
Samas, kuna see juhtum on paigutatud külma sõja kõrgpunkti, nihkub raskuspunkt teaduslikult rohkem poliitilisele. Nõnda muutubki see sarnasemaks Michael Crichtoni tehnopõnevikele - või isegi Tom Clancy külma sõja teemalistele militaarpõnevikele. Ning ausalt öelda on see pool raamatust isegi teisest parem, sest mainitud võrdlustele ei jää Bear sugugi alla.
 
Umbes sellest hetkest aga, kui kriis plahvatab ja asteroidi viimase ruumi saladus kõigile avalikuks saab, võtab lugu tugeva pöörde kõva kosmose-SF suunas. See on see koht, kus raamat natukeseks ajaks maha käib, sest tegelastele (ja lugejale) on vaja hakata pikemalt tutvustama asteroidi loonud tsivilisatsiooni ning selle töid ja tegemisi.
 
See ei ole nüüd etteheide teaduslikule poolele, pigem just loojutustamise viisile. Natuke vilets on kuskil poole peal teada saada, et kõik eelnev on olnud suurema mõtteta (kuigi eks selleski on oma iva) ning kogu see kõrgtsivilisatsioon on nii külm ja kauge, et sellega tutvumine jahutab loo ikka pikaks ajaks maha. Lõpus tõmmatakse tegevust natuke rohkem käima, kuid endiseid kõrgusi see enam ei saavutagi.
 
Nõnda olingi ma alguses valmis teosele üsna kõrget hinnangut andma, kuid lõpuks jääb sellest järgi vaid napilt positiivne summa. Siin on tegelikult päris palju suurepäraseid mõtteid ja hetki, mille pärast lugemine ära tasub - kuid päris palju aega peab veetma ka igavavõitu infolademeid närides ja puiste tegelaskujude seltsis. Loo järgesid seega pigem praegu vaatama ei kipu.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Star Maker on  filosoofiline essee-tüüpi ulmelugu. Loo jutustaja tõmmatakse oma kodust Inglismaal seletamatul viisil maailmaruumi (hiljem küll vihjatakse natuke, miks ja kuidas), kus ta saadetakse teekonnale läbi universumi, ületades nii tohutuid ruumi- kui ka ajavahemikke.
 
Loo algus on aeglasem ning jutustajal on aega kirjeldada pikemalt esimest planeeti, kuhu ta kehatu mõistusena satub, ja esimest tulnukamõistust, mille juures ta kodu leiab. Pärast ühte katastroofilisemat etappi sealse tsivilisatsiooni juures lahkuvad nad sealt juba kahekesi ning jätkavad nõnda ringreisi, tee peal lumepallina teisi mõistusi kogudes.
 
Selline mõistuste kogumine on vajalik, et uusi ja veidramaid intelligentseid liike mõista. Iga järgmine mõistus ühendub lihtsamalt sarnastega, kuid ehitab nii väikeste lülide haaval sildu isegi selliste teadvusteni, nagu nautiluse-sarnastest molluskitest arenenud mõistuslikud eluslaevad või raadiolainete abil suhtleva kollektiivmõistusega linnuparved.
 
Nõnda liigub vaatepunkt aina suuremasse plaani, hõlmates erinevate tsivilisatsioonide ajalugu koos selliste tõusude ja langustega, mille kõrval inimeste ajalugu (autori teises raamatus "Last and First Men" kirjeldatud kümnete miljonite aastate pikkune tulevikuversioon) on ainult väike sähvatus. Lõpuks jõuab see jutustus veel galaktika, universumi ja isegi multiversumi ajaloo kirjeldamiseni.
 
Ma arvan, et eelkõige peakski  seda raamatut vaatama kui autori esimese teose "Last and First Men" laiendust. Tegemist ei ole kummalgi puhul otseselt looga, pigem essee või traktaadiga. Huvitav on ka see, kuidas autor mingeid esimeses raamatus hämaraks jäänud asju (galaktiline telepaatia, tähtede seletamatu füüsikareeglite vastane käitumine) siin lahti kirjutab ja ära seletab.
 
Kuid mingis mõttes on see siiski näide sellisest juhtumist, kus vähem on rohkem. Mingil hetkel, kui autor on jõudnud väga suure pildini, kus minimaalseks ühikuks on galaktika ja aega mõõdetakse triljonite aastatega, hakkab igasugune huvi paratamatult kaduma. Abiks pole ka see, et müstitsism hakkab sel hetkel ka natuke üle voolama (see, et tähtedel on oma teadvus, nihutab uskumatuse piiri ikka väga kaugele).
 
Vaieldamatult on siin loos toredaid hetki - lugu kalade ja ämblikute sümbiootilisest kaksikliigist, kellest sai meie galaktika suurim võim, oli väga armas. Ning kujutluspilt, kuidas universumi lõpus on elu ja mõistus säilinud ainult kustunud tähtede pinnal roomavates mikroskoopilistes ussikestes, jääb ka tõenäoliselt üsna kauaks meelde.
 
Kuid siiski on siin kõike natuke liiga palju, liiga kõledalt ja liiga müstiliselt. "Last and First Men" on sellega võrreldes küll kirjateosena natuke toorem, kuid samas on seal siiski mingi isiklik mõõde inimkonna tuleviku kohta. Tegelikult võikski sellest alustada - ja "Star Maker" ette võtta pigem ainult siis, kui "Last and First Men" on eelnevalt väga meeldinud.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

Fools on küberpunk-tüüpi ulmelugu, biotehnoloogilise kallakuga. See toimub maailmas, kus infotehnoloogia on keskendunud eelkõige inimajudele kui personaalarvutitele. Selle tulemusena on õpitud töötlema isiksusi nii tervikuna kui ka erinevates aspektides - ja lisaks seaduslikule ärile eksisteerib ka tohutu must turg.
 
Tegevus algab ühe jõukama linnaosa klubis, kus näitleja Marva on arvamusel, et tähistatakse seda, kuidas ta on osa enda isiksusest frantsiisiks müünud. Siis aga käib klõps... ja näitleja Marva asemel on korraga mälunarkomaan Marceline, kes töötab oma sõltuvuse tõttu ühe kriminaalse organisatsiooni juures mälumõrtsukana.
 
Üldse on lugu jaotatud kolmeks üksteisele järgnevaks osaks, kus lisaks Marvale ja Marcelinele on kolmandaks peategelaseks mälupolitseinik Mersine. Nende lugude kompositsioon on vahvalt kuldlõikeline, kus esimene on kõige pikem, teine vastavalt lühem ning kolmas omakorda vastavalt lühem. Samamoodi on ka erinevad tegelased erinevates osades rohkem või vähem esil.
 
Ma pean ütlema, et lugemiskogemus oli üllatavalt positiivne. Kui ma olen Cadiganile varem ette heitnud, et tegevus seisab ja tegelased on liiga sarnased, siis siin ei ole kummalegi aspektile midagi ette heita. Eriti kolme peategelase puhul on korralikult vaeva nähtud, et need eristuvad oleks.
 
Esimene lugu oli suhtelises arvestuses kõige parem, kuna suurema osa lõbust andis mõistatamine, et mis siis tegelikult toimub - ning tegelikult ka see, mis selles maailmas on üldse võimalik (ning sellest mis osa on seaduslik ja mis ebaseaduslik). Autor siin lugejale midagi kandikul ette ei kanna, mis ongi tegelikult parem.
 
Maailmaehitusest rääkides tahaks ka ainult kiita. Kui kujutada ette küberpunki, mis pole vähimalgi määral aegunud, võiks see olla just selline biopunk, kus infotehnoloogia on arenenud hoopis teist rada pidi kui meie maailmas. Ning see, kui läbimõeldult lahendab autor kogu isiksusehäkkimise majanduslikku ja õiguslikku poolt, on lihtsalt vinge.
 
Tore on ka see, kuidas autor virutab mingil hetkel lihtsalt tegevuse käigus selle maailma erinevustega. Nagu siis, kui peategelane esimest korda oma silmad välja kougib - ning lugeja taipab, et kuna ühendused käivad silmanärvi kaudu, pole mitte kellelgi siin maailmas päris silmi (huvitav, mis vanuses see operatsioon tehakse?).
 
Kui tahta natuke ka kritiseerida, siis teine ja kolmas lugu on esimese kõrval ikkagi lahjamad (esimene lugu eraldiseisvana oleks väärinud veel kõrgemat hinnet). Ning autori kergelt iroonilisest stiilist ei ole ma ikka veel vaimustuses. Vähemalt olen ma nüüd veendunud, et Cadigan on ikkagi tasemel kirjanik.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Synners on küberpunk-tüüpi ulmelugu. Tegevus toimub Los Angelesis, millalgi täpselt defineerimata tulevikus, kus internet on igal pool, enamus seadmeid on "nutikad" ja inimestel on teatud siirikute ja ülikondade abil võimalik siseneda virtuaalreaalsusesse.
 
Selles maailmas tegutseb kirev seltskond tegelasi. Osa neist on seltskond muusikatehnikuid väikeettevõttest EyeTraxx, mille on just üles ostnud suurkorporatsioon Diversifications Inc. Osa on jällegi vabakutselised arvutitehnikud ja osa mutrikesed Diversificationsi suurettevõttes.
 
Nagu selgub, on Diversifications välja töötanud täiesti uue tehnoloogia - otse ajusse ühendatavad siirikud, mis viivad igasuguse audiovisuaalse ühenduse kujuteldamatult uuele tasemele. Kuid kui see toode on turule paisatud, juhtub ühel hetkel midagi kirjeldamatult jubedat...
 
Ma pean ütlema, et selle teose lugemine tekitas üsna vastuolulisi tundeid. Ühest küljest on Cadigani teos hämmastavalt hästi ajale vastu pidanud - tema ettekujutus interneti ja tehnoloogia arengust on 1991. aastal kirjutatu kohta lausa selgeltnägijalik.
 
Teisest küljest aga on siin loos kohutavad probleemid tegevuse liikumisega. Sellest, et tegelaste tutvustamisega läheb alguses üsna pikalt, isegi niiväga lugu pole, sest neid lihtsalt on hästi palju. Kuigi jällegi, kuna praktiliselt kõik nad on erinevad variatsioonid LA piirkonna nutikatest-iroonilistest ninatarkadest, siis oleks neid võinud ka vähem olla.
 
Tõesti, kõige enam tõuseb kogu seltskonnast esile Gabe, läbikukkunud kunstnik, kes Diversifications suurfirmas reklaame treib (ja oma tööd vihkab) - ning seda just seetõttu, et ta teistest erineb. Gina, ropu suuga enesekindel muusikatehnik on ka lahe (ja aja jooksul kujunevadki nad nagu peategelasteks).
 
Häda on aga selles, et pärast esimese 100 lehekülje lugemist, kus kõik tegelased on ette mängitud, ei lähe lugu jupp aega enam mitte kuhugi. Tundub, et lugu peaks nagu tegelema sellega, et ajusiirikud on kohutavalt salajane tehnoloogia? Aga siis viib suurkorporatsioon selle lihtsalt turule ja kogu lugu.
 
Ning selle vahepealse aja jooksul kohtuvad tegelased lihtsalt erinevates kombinatsioonides ja peavad iroonilisi dialooge. Kohati on need täitsa head ja meeldejäävaid lööklaused on ka! Aga niimoodi veeta umbes 250 lehekülge, samas üritades mõistatada, mis tegelikult juhtuma peaks ja miks peaks sellest kõigest hoolima, ei ole just lõbus.
 
Tõsi umbes viimane neljandik on jälle väga tugev. Juhtub kohutav õnnetus ja seda on vaja kuidagi lahendama hakata, samas kui maailm ümberringi kokku variseb. See kõik on äge, kohati meeldivalt õudne, lõpuks teevad tegelased midagi ning Gabe ja Gina suhe teeb ka natuke südame soojaks.
 
Kui ma oleks olnud selle teose käsikirja lugeja, siis oleks ma küll pakkunud, et siit tuleks umbes pool mahtu ja pooled tegelased välja visata - nõnda saaks väga hea terviku. Praegusel raamatul on kindlasti oma võlud, aga ainult väga tugeva lõpu eest ma siiski väga palju hinnet tõsta ei taha. Sest see keskmine osa läks ikka läbi valu ja vaeva.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

Neuromancer on küberpunk-ulmelugu. Peategelaseks on Case, endine arvutihäkker, kelle närvid ta viimane tööandja pettuse eest läbi kõrvetada lasi. Nüüd on ta pisisuli Chiba sadamalinna tänavatel Jaapanis ja põletab oma närust elu nii kiiresti kui võimalik.
 
Ühel päeval aga langeb ta Molly-nimelise salamõrtsuka kätte, kes viib ta endise eriväelase Armitage juurde. Too teeb Case'ile pakkumise - tema närvid tehakse korda, kui ta võtab vastu eriliselt ohtliku tööotsa. Rünnata tuleb nimelt orbiidil asuvas linnas paiknevat Tessier-Ashpool ülirikast perekonnafirmat.
 
Meeskonda lisatakse peagi ka ammusurnud häkkeri "Flatline" tehiskehastus, mustkunstnik-illusionist-psühhopaat Riviera ja rastafarist kosmosepiloot Maelcum. Kuid üsna pea hakkab Case taipama, kes tegelikult kogu selle operatsiooni niite tõmbab...
 
Huvitav, et mul pole sellest mingit erilist mälestust, kuid ilmselt olen selle teose maakeelset versiooni vähemalt lehitsenud, sest mingid stseenid tulid väga eredalt ette. Nagu Molly elektroonilise silma purustamine. Või Maelcumi kõrvaklappidest kostev Siioni dub-muusika.
 
Vägevad stseenid ehk iseoomustavadki seda teost kõige enam. Gibsoni stiil on hästi tihe, kuidagi üheaegselt kujundlik ja kirjeldav, ning ta laob muudkui pildi pildi otsa, hoolimata sellest, kas lugeja järgi jõuab. Juba ainult selle tulevärgi pärast on teos lugemist väärt.
 
Samas maskeerib see natuke asjaolu, et alati ei jõua sisu vormile järele. Päris paljud tükid tunduvad rohkem nagu eraldiseisvad killud kui tervikteose osad. Samuti, kui tagantjärele mõelda, siis liigub kogu põhimissioon ikka täiesti teosammul (kuigi lugedes ei pruugi see nii tunduda).
 
Aga noh, seda kõike kompenseerib taostal tuntav toores energia, põrandaaluse rohmakusega teostatud. On täiesti mõistetav, miks just see teos ulmekirjanduses täiesti uue lehekülje pööras. Isegi kui see väga ei meeldi, nakatab see lugejat isegi vastu tahtmist.
 
See on natuke nagu lugu, mida punkbändi Sex Pistols esimese esinemise kohta räägitakse. Seal oli kohal ainult mõnikümmend inimest, kuid järgmisel päeval läksid enam kui pooled neist ja hakkasid omaenda bändi tegema. See raamat siin on midagi selletaolist.
 
Hinnang:7/10
 
Teksti loeti inglise keeles

City on üheksast jutust koostatud (ja raamjutustusega ühendatud) romaan inimkonna tulevikust ja pärijatest. Raamiks on Koerte ühiskonna kirjandusteaduslik arutlus sellest, kas need lood on eelkõige muinasjutud või valmid (see on enamuse arvamus), või on Inimesed kunagi ka tegelikult olemas olnud.
 
Lood ise kujutavad endast episoode ajaloost, mis algab millalgi 20. sajandil ning lõpeb enam kui kümne tuhande aasta kaugusel tulevikus. Keskendudes eelkõige Websterite perekonnale, jutustab see inimühiskonna muutumisest, kadumisest ning sellest, mis juhtub vabaks jäänud maailmas erinevate gruppidega, kes kõik mingis mõttes Inimeste pärandit kannavad.
 
Maakeeles Urmas Alase heas tõlkes 1996. aastal ilmunud versiooni lugesin tol ajal korduvalt üle (kuigi see ei raputanud mind niipalju kui samal aastal ilmunud "Düüni" tõlge). Vahepeal 20 aastat seisnud teost nüüd originaalis üle lugedes meenusid kõik lood aga pea niisama eredalt kui kunagi. Seda võiks pidada juba esimeseks märgiks püsivast kvaliteedist.
 
Sellest tundest aga huvitavam oli lugude kaudu autori mõtet tabada. Simak on tihti ju tuntud eelkõige kui rahulike, nostalgilis-pastoraalsete kujutelmade autorina (nagu romaan "Vahejaam" või legendaarses antoloogias "Lilled Algernonile" ilmunud jutt "Suur eesõu"). Siin on seda kõike muidugi ka, kuid mitte ainult.
 
Nimelt tundub mulle, et Simak on siin teoses üheaegselt lõputult optimistlik ja lõputult pessimistlik - ning nende kahe vastandliku hoovuse mõju on see, mis tulemuse väga kõrgele tõstab. Optimismiks on siin siiras usk sellesse, et vägivald on võimalik kaotada, pessimismiks aga see, et lõpuks on kõik siiski ainult tühisus.
 
Kõige eredamalt ilmneb see naiivsuseni ulatuv headuseusk nendes pöördepunktides, kus vägivald oleks mitte ainult ilmselge vaid ka soovitatav lahendus. Loos "Paradiis" teab Tyler Webster hästi, et Jupiterilt naasnud Kent Fowleri ellu jätmine hukutab inimkonna. Samamoodi on robot Jenkinsile loos "Lihtne moodus" selge, et ilma inimeste soovitatud lahenduseta peavad Koerad jätma Maa igaveseks maha.
 
Kadu aga on teemaks pea kõigis lugudes, alustades juba esimesest ("Linn"), kus linnad on mõttetuks muutunud ja maha jäetud. Kõik, mida me teeme või loome kaob ühel hetkel olematusesse - ning selleks hetkeks, kui me sellest aru saame, on juba liiga hilja. See juhtub linnade, inimkonna, ja lõpuks ka nende pärijatega (põhjus, miks viimane lugu, teistest 20 aastat hiljem kirjutatud "Epiloog" on lõpetuseks nii sobiv).
 
Ning see hukatus ei ole mõõtmatu katastroof vaid lihtsalt saatus. Mitte Dylan Thomase "märatse, märatse valguse surmale vastu" vaid "jah säherdune ongi see maailma ots / ei paugatus vaid piuks", nagu ütleb T. S. Eliot.
 
Kui seda teost üldse kritiseerida, siis ei ole algselt eraldi kirjutatud lood romaani osadena alati ühtlased. Siin on lugusid, mis on sisult nõrgemad, kuid olulised Websterite perekonna mõistmiseks ("Pelgupaik") ja lugusid, mis on väga tugevad, kuid ülejäänud loost pigem eraldiseisvad ("Deserteerimine"). Tippteoseks jääb kõik see kokku aga sellegipoolest.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

The First Men in the Moon on kosmoseseikluse tüüpi ulmelugu. Jutustajaks on Bedford, aferisti tüüpi ettevõtja Londonist, kes pärast oma viimase ettevõtmise pankrotti on põgenenud maakohta puhkama ja kirjutama. Ootamatult selgub, et tema veidrikust naaber on leiutaja nimega Cavor, kes tegeleb antigravitatsiooni-küsimuse uurimisega.
 
Bedford, kes haistab võimalust raha teenimiseks, suunab muidu hajameelsest teoreetikust Cavori oma ideid praktilisse vormi panema. Nõnda teebki leiutaja valmis cavoriidi-nimelise sulami, mida raskusjõud tõmbamise asemel tõukab. Selle praktiliseks demonstreerimiseks tuleb neile pähe mõte ehitada cavoriidiga kaetud õõnes kera, mille Maa raskusjõud Kuu peale tõukaks...
 
Peab ütlema, et täitsa põnev oli lugeda sellist Wellsi kirjutatut ulmet, mis asub väljaspool tema ulmeromaanide "suurt nelikut". Huvitaval kombel on see teos oma väiksemast tuntusest hoolimata täiesti arvestatavalt tugev - vahest ehk ka selletõttu, et selle süžee on väga sarnane autori parimale romaanile "Ajamasin" (ja mõnes aspektis isegi selle töötlus).
 
"Ajamasina" vastuolulise peategelase erinevad iseloomujooned on siin jagatud kahe tegelase vahel - eluvõõras leiutaja Cavor (kellesse Wells ilmse sümpaatiaga suhtub) ning elu- ja löömamees Bedford (kes on isegi loo jutustaks olemisest hoolimata selgelt negatiivsena aimatav). Nõnda ei tundu näiteks habraste mõistuslike olendite metallkangiga peksmine siin nõnda võõristav kui "Ajamasinas".
 
Mis siin aga natuke puudu jääb, on sügavam mõte. Tõsi, seleniitide putukataolise spetsialiseerumisega ühiskond on hästi kujutatud (mitte utoopia ega düstoopia vaid lihtsalt teistsugune). Kuid see, kuidas Cavor neile sõjast jutustab, on põhimõtteliselt lihtsalt seesama kõne, mille Jonathan Swift laseb oma romaanis "Gulliveri reisid" nimitegelasel Brobdingnagi valitsejale ette kanda.
 
Siiski on siinne teos hästi komponeeritud ja sujuvalt loetav, mis pole olnud alati tõsi nii mõnegi teise Wellsi kuulsama teose puhul. Ning kuna veidral kombel on sellest teosest olemas ka maakeelne ennesõjaaegne tõlge, siis võiks selle kindlasti pärast väikest toimetamist uuesti avaldada. Autori romaanide "suure neliku" hulka lisatuna seisaks see kindlasti ausal keskmisel kohal.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Nova on kosmoseseikluse tüüpi ulmelugu. Jutustus algab ühe peategelase, Hiire hüüdnime kandva mustlaspoisi juurest, kes hulgub ringi Neptuuni ühe kuu kõrtsides ja ootab, et keegi ta kosmoselaevale palkaks. Tema juurde tuleb hullumeelne vana kosmonaut, kes pajatab kaptenist, kes tahtis oma laevaga otse plahvatava tähe südamesse sõita...
 
Sealt liigub tegevus kiiresti sellesama kapteni, Plejaadide föderatsiooni jõukaima töösturite perekonna noorima võsu Lorq von Ray juurde. Tema eelmine hullumeelne retk on luhtunud ja ta on nüüd otsustanud palgata oma kosmoselaevale kasvõi suvalisi ümberhulkujaid, kui need ainult tahavad temaga seda uskumatut reisi kaasa teha...
 
Ma pean ütlema, et mind üllatas see teos üsna positiivselt, pärast seda, kui autori kuulsaima teose "Dhalgren" lugemise järel olin ta mõttes juba maha kandnud. See raamat aga oli väga tugev variatsioon kosmoseseikluse teemadel - ja samas üle külvatud teemade ja mõtetega 19. sajandi kirjandusest, tekitades nii väga põneva sulami.
 
Nõnda ei saagi siin häirida tehniline taust, mis on pigem üsna fantastiline. Kogu kosmosetsivilisatsiooni hoiab käigus illüürionide nimeline elementide grupp, mis on superrasked aga samas stabiilsed. Neist on võimalik saada uskumatus koguses energiat ja samas võimaldavad nad ka valguse kiirust ületavat kosmoselendu.
 
Kuid see kõik ongi temaatiline. Kosmoselaevad muutuvad siin ookeanilaevadeks ja gravitatsiooni tekitatud ruumikõverused omakorda hoovusteks, murdlaineteks ja veekeeristeks. Planeedid ja kuud on sadamad, kus meremehed kõrtsides mõnda uut tööotsa ootavad. Selle kõige vääriline on ka autori keelekasutus, mis on rikkalik ja eksootiline.
 
Samuti on algusstseeni hullumeelne kosmonaut nagu Coleridgei poeemist "The Rime of the Ancient Mariner" välja astunud. Hiire hüüdnimega poiss on nagu Kiplingi romaani "Kim" peategelane, kapten von Ray on kohati nagu Melville'i romaani "Moby Dick" pöörane kapten Ahab, kohati nagu Conradi romaani "Lord Jim" painatud peategelane.
 
Natukene tuhmistab seda kõike asjaolu, et kui autor on meeskonna koostanud, kahe peategelase tausta avanud ja eesmärgi olulisust selgitanud, jääb tegevus natukene seisma. Päris pikk osa enne lõppu möödub lihtsalt ilma mingi suurema eesmärgita siia-sinna sõites. Nende lehekülgede mahuga oleks võinud kindlasti midagi mõistlikumat teha.
 
Aga lõpuks on tegemist ikkagi üsna uhke teosega. Selline risttee kosmoseseikluse ja 19. sajandi mereromaani vahel ei ole küll ehk igaühele meelepärane, kuid mõlema poole austajate jaoks on tegemist kindlasti märkimisväärse leiuga.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

The Restaurant at the End of the Universe on humoorikas ulmelugu. Tegevus algab täpselt samast kohast, kus jäi pooleli sarja esimene raamat, The Hitchhiker's Guide to the Galaxy. Hävitatud Maalt põgenenud Arthur Dent, tema tulnukast sõber Ford Prefect, galaktika eks-president Zaphod Beeblebrox ja tema kaaslane Trillian on sattunud Vogonite rünnaku alla.
 
Sellest alguspunktist hargneb tegevus kaheks. Zaphod ja Trillian peavad välja selgitama, kes on salapärane universumi valitseja, niiditõmbaja erinevate galaktika presidentide selja taga. Arthur ja Ford aga suunatakse taas otsima küsimust, mis seletaks vastust "elu, universumi ja kõige" osas (mis on 42) - vastust, mis läks Maa hävitamisega traagiliselt kaduma...
 
Ma pean ütlema, et selle sarja erinevatest osadest on just esimesed kaks kõige tugevamini seotud. Esimene raamat jääb ju tegelikult ilma mingi lahenduseta pooleli, samas kui teine sõlmib otsad väga selgelt ja tugevalt kokku. Edasised järjed seisavad pigem rohkem eraldi (mis on ka loogiline, kui vaadata, et esimesed kaks osa moodustasid ühtse raadio/telesarja).
 
Teise osa teeb esimesest tugevamaks see, et tegemist on natuke vähem sketšipõhise naljaviskamisega ja natuke rohkem päris looga. Huvitav on ka see, et Zaphod tõuseb siin Arthuri kõrvale teiseks peategelaseks (ning kipub viimast veidi varjutamagi). See aga tähendab kahjuks, et Ford ja Trillian langevad varasemast veel rohkem kõrvalosadesse.
 
Rohkem loole keskendumine tähendab küll ka seda, et siin pole päris sellist huumori tulevärki, nagu esimeses osas. Pärleid muidugi leiab - näiteks see, kuidas Arthur õpetab arvutit korralikku Inglise teed tegema või kogu see osa, mis toimub universumi lõpu restoranis (milline vaimustav kontseptsioon!).
 
Armas on ka see, et nii universumi valitseja kui ka "elu, universumi ja kõige" küsimuse otsimine lõpeb lugeja jaoks täpselt samal noodil. See on natuke nagu "Monty Python's Flying Circus" filmi "Life of Brian" lõpp, kus Eric Idle vaatab otse kaamerasse ja laulab: "Just remember that the last laugh is on you".
 
Ma arvangi, et seda seeriat tasuks lugeda eelkõige kui ühte raamatut kahes osas. Kuigi need osad on tundelt erinevad, kuuluvad nad siiski nii täpselt kokku, et üks ilma teiseta jääks poolikuks. Nõnda tasakaalustavad nad ka üksteise nõrkusi üsna kenasti - esimene osa annab vägevama huumoripoole aga teine osa kirjutab valmis ka loo ja tõmbab lõpus sellele korralikult lehvi peale.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

The Affirmation on unenäoline ulmelugu. Peategelaseks on Peter Sinclair, noor farmatseut, kes on äsja töölt vallandatud ja oma tüdruksõber Grace poolt maha jäetud. Kui tema kadunud isa üks sõpru pakub talle võimalust maakohas ühte majakest korda teha, haarab ta sellest kohe kinni.
 
Nõnda satubki ta ihuüksi lagunenud maamajakesse elama. Ta teeb maja ja aia korrastamiseks kõvasti tööd ja hakkab samal ajal mõtete korrastamiseks autobiograafiat kirjutama. Mitmekordse ümberkirjutamisega saab sellest aga ulmelugu, mille tegevus toimub hoopis teistsuguses maailmas.
 
Seejärel liigub tegevus kergelt aurupungilikku maailma, kus loo peategelane Peter Sinclair on võitnud loteriiga haruldase meditsiinilise protseduuri "athanaasia", mis peatab vananemise, seda küll mälukaotuse hinnaga. Peter on samuti juba valmis kirjutanud autobiograafia, millest on aga ümberkirjutustega saanud teistsuguses maailmas toimuv ulmelugu...
 
Ma pean ütlema, et tegemist on mingis mõttes väga hästi kirjutatud looga. On põnev, kuidas kaks lugu on esitatud natuke nagu Möbiuse lehena - need on küll erinevad kuid tegelikult üks ja seesama lugu. Peter Sinclair Londonist, kes kirjutab ulmelugu, on seesama Peter Sinclair Jethrast, kes kirjutab omakorda ulmelugu.
 
Selles mõttes ongi natuke nagu ükskõik, milline pool sellest tõene on (kas tegelikult eksisteerib London või Jethra). Mõlemal puhul on tegemist taustaga, mida peategelane kasutab selleks, et lahendada enda jaoks mingeid küsimusi või probleeme. Mõlemal puhul ühed sündmused mingi sümboolne peegeldus teistest.
 
Ma tahaks kirjutamismeisterlikkuse poolt eraldi esile tõsta seda, et kuigi peategelane juba esimese lausega ütleb, et peale tema enda ei ole siin loos midagi kindlat, on ikkagi šokeeriv, kui lugeja mingil hetkel avastab, et talle on valetatud. Autor suudab kusjuures seda teha nii hästi, et sama ehe ja õudne tunne on ka teisel ja kolmandal korral, kui see juhtub.  
 
Oma taseme lisab siia veel asjaolu, et kuigi peategelane tundub alguses igava ja armetu tegelasena, tuleb aeg-ajalt päevavalgele asjaolu, et ta on kalk ja nutikas manipulaator. Natuke meenutab ta nõnda John Fowlesi kuulsa romaani "Liblikapüüdja" meespeategelast. Kuna Christopher Priesti stiil on ka loomupäraselt külmavõitu, sobib see peategelase kujutamiseks veel eriti.
 
Kui seda lugu üldse kritiseerida, siis on lõpuks ikkagi lihtsam aru saada suunast London -> Jethra kui suunast Jethra -> London. Osaliselt muidugi seetõttu, et ühe puhul on taust tuttavam, aga seda enam oleks autor ehk pidanud teise poolde panustama. Hetkel ei ole suurepärasest mõttest hoolimata lugu päris võrdselt mõlematpidi loetav.
 
Aga see on väike asi. Kontseptuaalse loona on see romaan ikkagi suurepärane ning postmodernistliku küsimusena selle kohta, mis on autor ja mis on teos, võiks see vabalt seista näiteks Jorge Luis Borgese lühiloo "Pierre Menard, "Don Quijote'i" autor" kõrval. Christopher Priest on ise öelnud, et "The Affirmation" on tema enda lemmik - ning ma olen samal arvamusel.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

Cities in Flight on kogumik neljast romaanist, mis kujutavad kosmoselendude ja kosmoseimpeeriumi arengut "Okie" universumis. See algab 21. sajandi alguses, kui saavutatakse läbimurre kahe võtmetähtsusega tehnoloogia osas ning kestab kuni neljanda aastatuhande lõpuni.
 
They Shall Have Stars (1956)
 
On 21. sajandi algus ning Külm sõda on ikka veel täies hoos. Ühendriikides on tekkinud täielik politseiriik ning teadusareng on kängu jäänud. Kuid visionäärist senaatori Bliss Wagoneri ettevõtmisel keskendub kaks väikest uurimisgruppi salaja hullumeelsete ideede uurimisele - vananemisvastased ravimid ja antigravitatsiooniseade...
 
A Life for the Stars (1962)
 
Nõukogude Liidu totalitaarne bürokraatia on Külma sõja võitnud ja kogu planeedi allutanud - kuid antigravitatsiooniseadme abil on kosmosesse lahkunud mitte ainult uurimislaevad vaid koguni terved linnad. Noor Chris deFord satub poolkogemata Pennsylvaniast lahkuva Scrantoni linna pardale ning on sunnitud tõestama, et ta suudab seal kasulik olla...
 
Earthman, Come Home (1955)
 
Terve galaktika peale laiali puistatud inimesi hoiavad ühe süsteemina koos vaid kaks asja: antigravitatsiooniseadmete abil tähtede vahel lendavad linnad (kes pakuvad teenuseid ja kauplevad) ja Maalt juhitavad politseijõud. Suurim nendest hulkuvatest linnadest on New York, mida juhivad linnapea John Amalfi ja tegevjuht Mark Hazelton...
 
The Triumph of Time (1958)
 
New York on pidama jäänud Suurde Magalhãesi Pilve. Kuid nad saavad hulkuvalt planeedilt teada, et mõõdistused näitavad mitte ainult antiaine-universumi olemasolu meie universumi kõrval, vaid ka seda, et kaks universumit on omavahel kokku põrkamas...
 
Peab ütlema, et selle raamatu lugemine oli üsna omapärane kogemus. Kuigi sisuliselt kujutavad siia koondatud romaanid endast ühe kosmoseimpeeriumi kronoloogiat (Blish oli siin väidetavalt tugevalt mõjutatud Oswald Spengleri teosest "Õhtumaa allakäik"), siis oma olemuselt on igaüks neist neljast väga eriilmeline.
 
Ma pean ütlema, et avalugu, They Shall Have Stars meeldis mulle kõige rohkem. Siin oli sellist tugevat paranoia-õhkkonda, mis iseloomustab ka näiteks John le Carré spiooniromaane. Ettekujutus, et Ühendriigid muutuvad Külma sõja käigus lihtsalt teiseks versiooniks Nõukogude Liidust (ja seejärel kaotavad, sest viimane tunneb seda rolli paremini), on enam kui mõjuv.
 
Väheoluline pole ka tehniline pool. Kuigi nii antigravitatsioon kui ka vananemisvastased rohud on puhas fantaasia, on see siiski väga selgepilguline lahendus sellele, kuidas tähtede vahel üldse lennata saaks - kui jõuallikas oleks igavene ja inimesed sama hästi kui surematud. Jupiteri ehitusprojekt on aga suurepäraselt kirja pandud, seal toimuv on ehk parim osa kogu romaanist.
 
A Life for the Stars on sellega võrreldes üsna lihtne arenguromaan noore poisiga peaosas. Kõige olulisem on siin see, et lugejat tutvustatakse vähehaaval lendavate linnade kultuuriga. Seda tehakse nii mõistlikult ja rahulikult, et ei tekigi absurdsuse tunnet, kui kõik see on ehitatud 1920-30ndate Oklahomast pärit hulkurite kultuurile.
 
Earthman, Come Home on jällegi natuke fragmentaarne, käsitledes ühe lendava linna juhtumeid. Mudel on üsna lihtne - New York lendab kuskile, satub probleemide otsa ning pääseb mitme ootamatu pöörde järel tänu linnapea John Amalfi nutikusele. Siiski on need episoodid hästi kirjutatud ja Amalfi-Hazeltoni omavaheline suhtedünaamika kohati täitsa tore.
 
Viimane, The Triumph of Time on aga paraku väga nõrk. Selle idee on natuke sarnane (küll hiljem avaldatud) Poul Andersoni romaaniga "Tau Zero", kuid sarnasele lahendusele eelneb pikk ja tühi ajaveeretamine. Siit-sealt võis leida mõne hea tsitaadi, kuid üldiselt oleks kogumik tunduvalt võitnud sellest, kui viimane osa oleks sealt lihtsalt välja jäetud.
 
Üldmulje jääb sellest hoolimata pigem positiivseks. Kui üle saada sellest Oklahoma hulkurite kultuuri kosmoseversiooni iseeneslikust absurdsusest, on teise ja kolmanda romaani puhul tegemist põneva versiooniga galaktikaimpeeriumite teemal, esimene on aga väga korralik ulme-spiooniromaan. Neljanda romaani soovitan aga pigem lugemata jätta.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Tau Zero on kõva tehnilise SF taustaga ulmelugu kosmoselennu füüsikast. Lugu algab eksperimentaalse Bussardi ajamiga kosmoselaeva stardiga Maalt. Laeva pardal on 50 kosmonauti (mehi ja naisi pooleks) ja suund on võetud ühe Neitsi tähtkujus asuva tähe poole.
 
Loomulikult ei suuda kosmoselaev valguse kiirust ületada, aga plaanis on pool teed kiirendada ja pool teed pidurdada. Tänu relatiivsusteooria reeglitele tähendab see, et laeval viibijate jaoks hakkab aeg liikuma aeglasemalt (muidu 30 aastat kestev reis on nende jaoks vaid viie aasta pikkune).
 
Kuid vahetult enne poolele teele jõudmist tabab laev tolmupilve ning lõhub sellega oma pidurdusmootorid. Kiirendusmootorite välja lülitamine aga hävitaks kogu laeva. Laeva meeskond peab nüüd välja mõtlema, kuidas olukord lahendada - ja isegi kui neil õnnestub tehnika parandada, kuhu nad pidevalt kiirendava laevaga selleks ajaks välja jõudnud on?
 
Olen seda teost kunagi varemgi lugenud ning tollest korrast jäi meelde peamiselt idee. Sama tuli välja ka nüüdsel korduslugemisel. Anderson on kogu loo ehitanud ühe relatiivsusteooria tuntuima veidruse ümber (valemis, kus kiirus V läheneb valguse kiirusele C, siis aeg ehk Tau läheneb nullile).
 
Selles mõttes peitub tegelikult ka märkimisväärselt jubedust. Kui inimene võib veel leppida 30 aasta kaotusega, siis mida tähendab tuhande aasta möödumine väljaspool laeva (või kümne tuhande, miljoni, veel enama)? Mõni teine autor oleks sellises tähtedevahelise "Lendava Hollandlase" sünnis näinud ideaalset õudusloo algust.
 
Anderson seda ei tee. Kuigi meeskond (ja eriti peategelane, turvaülem Charles Reymont) peab tegelema meeskonna moraali ja terve mõistuse hoidmisega, lähenetakse sellele ikkagi ulme kuldajastust tuntud optimismiga. Inimvaim võib korraks koorma all painduda, aga see ei murdu.
 
Kuigi see mul eelmisest korrast meeles ei olnud, on siin lisaks vingele teaduslikule poolele paar täitsa head mõtet grupidünaamika juhtimisest. Ning üldine optimism sellise loo juhtmotiivina pole vahelduseks üldse paha, isegi siis kui lõpplahenduses juba muidu tugeval pinnal seisnud füüsika piire natuke nihutama hakatakse.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
4.2021

Selle mahuka antoloogia koostaja Raul Sulbi on öelnud, et tegemist on mõttelise järjega 2002. aastal ilmunud kogumikule "Eesti ulme antoloogia". Tollane teos andis ülevaate Eesti žanriulme tekkimisest sellele eelneva viieteistkümne aasta jooksul, siinne antoloogia aga jätkab ülevaadet žanri edasisest arengust järgmise kahe aastakümne jooksul.
 
Seda ülesannet täidab teos väga hästi. Kiiduväärt on näiteks asjaolu, et siinses antoloogias on lugudega esindatud pea kakskümmend erinevat autorit. Samuti on lugude valikus näha koostaja kindlamat kätt. Kõrvuti tuntud ja auhinnatud lugudega on ka selliseid, mis on isegi valdkonnaga kursis olevale lugejale samahästi kui tundmatud.
 
Selline valik ongi eelkõige kvaliteedimärk. Laureaatide nimekirjadest vajaliku välja noppimine ei nõua päris sellist osavust nagu pärlite otsimine ammuunustatud juttude virnade vahelt. Tänu sellele on käesolev raamat aardelaekaks mitte ainult uutele huvilistele, vaid ka vanadele fännidele.
 
1. Roos ja lumekristall (2006) - Indrek Hargla 6/10
 
Kogumiku avaloos on Taani ajakirjanik Mette silmitsi olukorraga, kus Kopenhaagenit laastab salapärane arvutiviirus. Kuidagi on sellega seotud häkker Kaj ja Hans Christian Anderseni muinasjutt "Lumekuninganna".
 
Hargla lööb siin loos eelkõige kirjanikuklassiga. Tema jutustamisoskus on nii hea, et ei pane tähelegi, kuidas arvutiteadusest saab lõpuks lihtsalt maagia.
 
2. Ultima Cthule (2008) - Laur Kraft 6/10
 
Rootsi uurimislaev avastab Läänemere põhjast seletamatu moodustise. Samal ajal tundub ajakirjanik Ukule, kes on juba aastaid ühe mõistatuse jälgi ajanud, et ta jõuab lahendusele lähemale.
 
Lugudes, mis kasutavad õuduskirjanik H. P. Lovecrafti "Cthulhu-mütoloogia" tausta, peab autor tihti hoidma tasakaalu noateral eheduse ja naeruväärsuse vahel. Kraft tuleb sellega täiesti rahuldavalt toime.
 
3. Tähtede seis (2003) - André Trinity 6/10
 
Peres, kus poja isiksus on lõhestunud ninatarga imelapse ja vaikse õnnetu vahel, on tõsised pinged. Poisi kasuisal, kes töötab tulevikku ennustavas organisatsioonis, tuleb üks mõte.
 
Trinity lugu on meeldivalt omanäolise stiilitunnetusega kirjutatud. See peidab ka üsna klassikalist süžeed, mis ei teeks häbi näiteks klassikalises telesarjas "The Twilight Zone".
 
4. Tuhkhall (2001) - Hiram 6/10
 
Naya City rongijaamas Jaapanis, keset tipptundi, koguneb salaplaani pidav seltskond lindpriisid. Kuid kõik ei lähe nii, nagu nad plaanisid.
 
Stiilipuhtalt ja hästi teostatud Jaapani manga-koomiksi stiilis pildike. Hirami lugu võikski vabalt olla osa näiteks Akira mangasarjast. 5.
 
Käilakuju (2019) - Kell Rajasalu 9/10
 
Sajandite kauguses tulevikus protestib grupp teisitimõtlejaid kõrgtehnoloogilise autoritaarse keisrivõimu vastu. Nende juht on aga vangistatud.
 
Rajasalu lugu on selle kogumiku pärl. Napi ja klaari stiiliga lugu on oma teemadelt üheaegselt kaasaegne ja ajatu ning võrreldav ulmekirjanik Paolo Bacigalupi paremate töödega. Au kogumiku koostajale, kes otsis välja selle loo ühe jutuvõistluse pikemast nimekirjast.
 
6. Kogu maailma valgus (2013) - Veiko Belials 7/10
 
Tião ja Mirari on jäätmesorteerijad Lixo-nimelises kuubaasis. Ühel hetkel avastavad nad, et baasis on toimunud midagi hirmsat ja peavad proovima põgeneda.
 
Nutikalt on Belials siin ette võtnud stsenaariumi, mis on tuttav tõenäoliselt lugematutest filmidest - kuid vaadanud seda kõrvalosa täitjate silmade läbi. See meistritrikk tõstab tulemuse tavalisest tunduvalt kõrgemaks.
 
7. See maailm on mulle! (2014) - Maniakkide Tänav 8/10
 
Koloniseerimislaev maandab planeedil Hämarik esimesed robottöölised. Korraga selgub, et robotitega on salaja kaasa läinud ka üks inimestest, kes keeldub tagasi pöördumisest.
 
Natuke kummaline on isegi lugeda nii hillitsetult väärikat lugu autorilt, kes on muidu tuntud pigem pillava stiili poolest. See on lugu iseseisvusest, mis paneks ka ulme kuldaja meistri Robert A. Heinleini tunnustavalt noogutama.
 
8. Kaelani vaakumis (2012) - Maniakkide Tänav, Joel Jans 7/10
 
Hävinud Maa ümber käib edasi kosmosesõda inimeste ja tulnukate vahel. Pärast ühte kokkupõrget õnnestub kahel inimesel põgeneda oma hukkunud laevalt ja imbuda tulnukate aluse pardale.
 
Oskuslikult on siin kujutatud kosmoselaevade klaustrofoobilist keskkonda. Kohati oli lausa tunne, nagu loeks mõnda Tom Clancy allveelaeva-põnevikku.
 
9. Vihma seitse nime (2014) - Heinrich Weinberg 6/10
 
Sõjaväelisele üksusele on antud käsk võtta üle juhtimine veevarustusbaasis Yellowstone planeedi "vihmavööndis". Kuid üksuse juhil on peagi selge, et ta ei tea piisavalt ei selle koha olemusest ega ka oma ülesande tagapõhjast.
 
Tegemist on üsna mõõdetult klassikalises stiilis ulmeseiklusega, millest Weinberg teinud lihtsa, kuid ausa variatsiooni.
 
10. Teise päikese lapsed (2015) - Reidar Andreson 5/10
 
Uurija saab ootamatult väljakutse lähedalasuva planeedi orbitaallinna, millega on side katkenud. Kohale jõudes näeb ta, nagu oleks kogu linn välja surnud.
 
Siin on samuti lihtsale kosmoseseiklusele natuke keerulisemaid pöördeid lisatud - kuid pigem oleks Andreson võinud selle lihtsamaks jätta, siis oleks mõju paremini esile tulnud.
 
11. Kosmodroomidest kaugel ja üksildasem veel (2013) - Veiko Belials, Joel Jans 6/10
 
Nõukogude-stiilis koloniseerimislaev Marsile on kaotanud juhitavuse ja selle meeskond on jagunenud kaheks vaenulikuks leeriks. Kuid õige sotsialistliku filosoofiaga ei ole miski võimatu.
 
See satiiriline-humoorikas lugu on Belialsi ja Jansi poolt sätitud täpselt piisavalt jaburaks. Lõbus on ka neil, kel Nõukogude Liidust isiklikke mälestusi pole.
 
12. Ümberistumine (2003) - Kristjan Sander 8/10
 
Maailmas, kus kommunistide asemel võitsid Vene Keisririigi ülestõusus anarhistid ning tuumarelvade asemel võimutsevad biorelvad, loeb üks mees rongisõidul raamatut, mis kirjeldab teistsugust ajalugu.
 
Sanderi väga hästi teostatud alternatiivajalugu võlgneb kindlasti midagi Philip K. Dicki sama žanri kuulsaimale teosele "Mees kõrges lossis". Samas annab sellele täiesti omanäolise tugevuse kasutatud ajaloo ja olustiku täpne ja läbinägelik tunnetus.
 
13. "Üht teistsugust algust" (2001) - Meelis Friedenthal 7/10
 
Suuremas hoonekompleksis töötav arveametnik satub igavusest mööda keelatud koridore hulkuma. Nõnda satub ta aga salapärasesse laborisse, kus talle siiratakse tiivad.
 
Killukese kehaõudusega lugu meenutab veidi Harlan Ellisoni kuulsat selleteemalist juttu "Mul ei ole suud, aga ma pean karjuma". Siinse teeb aga eriliseks Friedenthali osavalt lisatud mütoloogiline taust.
 
14. Raske vihm (2017) - Manfred Kalmsten 6/10
 
Lõputu vihmaga kaetud linnas murrab pisisuli Sleiknir pead. Üks salapärane ilmuv ja kaduv tänav võib olla seotud tema tüdruksõbraga.
 
Kalmsteni tugevuseks on õhkkonna loomine. Tema niiskusest lirtsuv ja seenetav linn on võrreldav näiteks mõne China Miéville’i linnafantaasiaga.
 
15. Apelsinikollane (2004) - Elläi Tuulepäälse 6/10
 
Düstoopilises tulevikumaailmas vangistatakse üks väike tüdruk. Oma ande abil aga õnnestub tal appikutse saata.
 
Andekalt kujutatud kergete küberpungi-sugemetega müstiline lugu. Tuulepäälse jätab siin teadlikult asju seletamata, et lugeja teaks sama vähe kui peategelasest laps.
 
16. Joosta oma varju eest (2011) - Triinu Meres 8/10
 
Ühe lahingu järel päästab meedik vastasleeri üliku elu - ja tajub samal ajal midagi hirmsat. Kui ülik hiljem tema juurde tagasi pöördub, on selge, et midagi tuleb selle õuduse osas ette võtta.
 
Suurepärane lugu, veidi Frank Herberti feodalistliku kosmosetsivilisatsiooni "Düün" stiilis. Meres käsitleb siin valikute ja nende hindade teemat, mis tema teostest hiljemgi läbi jookseb. Lausa raske uskuda, et nii tugev jutustus oli tema omaaegseks debüüdiks.
 
17. Seal, kus voolab valgus (2012) - Veiko Belials 6/10
 
Veidras ja seletamatus maailmas elab tüdruk, kes on ilma jäänud oma sõbrast. Talle järele minemiseks on tal vaja pudelisse kogutud valgust ja mürgist mulda.
 
Siin loos on palju saladuslikkusest seotud sellega, et lugeja näeb maailma peategelasest lapse kaudu. Belials võidab siin aga ilusa keelekasutusega ning ta hoiab teksti pikkuse meeldivalt lühikese.
 
18. Tänulik Olevipoeg (2018) - Mann Loper 6/10
 
Kodukülas elav poiss saab teada, et maa-alustele on kunagi ammu antud tema asemel üks tüdruk. Ebaõigluse heastamiseks läheb ta ise maa-aluste juurde, et tüdruk tagasi tuua.
 
Lõbusas loos, mis on kirjutatud F. R. Kreutzwaldi muinasjuttude ainetel, mängitakse lugeja jaoks välja Arthur C. Clarke'i ütlus, et piisavalt kõrgel tasemel tehnoloogia on võlukunstist eristamatu.
 
19. Veenuse kuninganna (2017) - Jaagup Mahkra 6/10
 
Muinas-Eesti valmistub vabadusvõitluseks ristirüütlite vastu. Samal ajal kaevandab üks ettevõte Veenusel haruldasi metalle. Need kaks asja on uskumatul kombel omavahel seotud.
 
Jaburalt lõbus lugu, mis ammutab huumorit saja aasta tagusest pulp-kirjanduse stiilist, nagu näiteks Edgar Rice Burroughsi "Marsi printsess". Mahkra segab siin kokteili, mis ei tohiks töötada, kuid teeb seda sellegipoolest.
 
20. Vabavalla kaotamine (2017) - Heinrich Weinberg 6/10
 
Lugu toimub muinas-Eestis, kus ajalugu on läinud teisiti ning Viru ja Sakala maakondade liitumisel tekkinud Vabavald kogub järjest võimu. See aga ei meeldi mõnele teisele maakonnale ja valitseva pealiku Uku vastu peetakse vandenõu.
 
Viisakas alternatiivajalooline tekst, mis vaatleb seiklusloo vormis ideed väikekuningriikide konsolideerumisest. Igati asjatundlik sooritus Weinbergilt.
 
21. Õpilane (2003) - Karen Orlau 8/10
 
Ühes Eesti külas ei ole külanõid endale õpilaseks võtnud vigaste käte ja nõiavõimega sündinud poissi. Kuid vana nõid sureb ühel päeval ja küla territooriumile trügivad sisse hulkuvad, lindpriid nõiad.
 
Orlau kirjutatud etnoõuduse tekst on väga tugev ja asjatundlik. Õuduskirjanike hulgas ei ole autorile siiamaani päris võrreldavat vastast tekkinud, seda enam on kahju, et ta on viimasel ajal väga vähe kirjutanud.
 
22. Valendab üksik prooton (2017) - Siim Veskimees 7/10
 
Põhjamaade Konföderatsioon on preisilikult range sõjaväelise korraga valitsetav suurvõim Euroopa Liidu ja Venemaa vahel. Kuid veidrad sündmused annavad märku, et mingis teises reaalsuses on ajalugu läinud teisiti.
 
Paljuski kordab Veskimees siin mõtteid oma varasematest "Kuu Ordu" lugudest, kuid sellest hoolimata on tema alternatiivajalooline jutustus hoogne ja hästi komponeeritud. Väike kummardus Isaac Asimovi kuulsale romaanile "Igaviku lõpp" on samuti hästi valitud.
 
23. Raudhammas (2010) - Indrek Hargla 6/10
 
Ajaloolasest mees kolib oma diplomaadist abikaasa saatjana Kopenhaagenisse. Ta satub seal ajaloolisi võitluskunste harrastavate sõprade seltskonda, kuid siis selgub, et selle hobiga on seotud üks saladus.
 
Harglalt tuleb sümboolselt ka antoloogia lõpulugu. See valik on loomulikult hea, sest isegi kui loo sõnum pole lugejale kõige hingelähedasem, tagab tema professionaalsus lõpumuljena ikkagi positiivse tunde.
 
Kokkuvõttes on raamat Eesti ulme mõttelise suursaadikuna väga hästi õnnestunud. Valitud lood on ehitatud oma žanri kindlale alusmüürile ning autorid on üles näidanud vajalikke kirjanikuoskusi.  Lugude tase on erinev, kuid ühtegi selgelt nõrka lugu siin pole.
 
Koostajale võib ette heita vaid seda, et ta on teinud turvalise valiku - vastuolulisi ja intrigeerivaid lugusid pole praktiliselt samuti. Muidugi ei pea iga kogumik olema nagu Harlan Ellisoni koostatud legendaarne "Dangerous Visions", aga mõni sellesarnasem lugu oleks kindlasti vürtsi lisanud.
 
Samuti on võimalik küsimusi esitada ulmežanri sisemise tasakaalu kohta. Antoloogia raskuskese on selgelt asetatud teaduslikule fantastikale, õudus on esindatud üsna napilt ja fantaasia on pigem vaeslapse rollis. Küllap oleks leidnud sealtki mõne sobiva kandidaadi kaasamiseks.
 
Kuid need on siiski pigem pisiasjad. Tervikuna on tegemist siiski imetlusväärse tööga, mis on nii monument Eesti žanriulme viimasele kahele aastakümnele kui ka hüppelaud neile, kes sellega alles tutvust teevad.
 
Hinnang: 8/10 (tervik on siin väga selgelt suurem kui osade summa).
Teksti loeti eesti keeles