Raske juhtum. Järjekordne lugu identiteedi problemaatikast. KB mulle millegipärast ei istu ja seepärast on "3" kerge ebaobjektiivsuse varjundiga, aga mis teha.
(jutt aastast 1971)
eesti keeles: «Valik»
antoloogia «Diogenese latern: Valimik nõukogude ulmejutte» 1976
Nagu ka enamus ülejäänud Kir(ill) Bulõtðovi loomingut.
Tulnukas Maal (Nõukogude Liidus), tulnukas aimab, et ta tavaline inimene pole, aga ega ta ennast sellest häirida lase... elab rahulikult edasi. Kuni ühel päeval tullakse talle kodumaailmast järele, aga tulnukas otsustab siia jääda.
Süþee, millest aja jooksul sai nõukogude ulmes totaalne kliðee... aga Bulõtðovil on kõik värske ja puhas.
Ilus ja väärt lugu... südamlik.
Maal elab tulnukas, kes suudab võtta mistahes vormi ega tea isegi oma "õiget" kuju. Tema juurde tuleb külaline, kes tahab teda endaga kaasa viia. Külaline käitus taktikaliselt valesti, mistõttu lõpp on ootuspärane.
Minule meeldis ka, et Katrin ei öelnud, kas ta tahab sellise tulnukaga abielluda või ei. Mina ka tema asemel ei teaks seda.
Oh, Ats, Ats, kas sa pole siis kunagi armunud olnud?
Meenub ka üks venelaste film, kus tulnukad said õnnelikuks, kui oma kultuuri hülgasid ja vene külaelu elama hakkasid - meiearust ju kohutavaim kosmaar, mis olla saab... Vat see iseenda maailma nabaks pidamine - mis tähendab, et autoril on silmaringi asemel vaatepunkt, ja seiklejavaimu on tal ka samapalju kui kasekännul - teenib kuhjaga antud hinde.
Aga seekord üle "hea" ei saa.
Niisiis, ärge norige tüli endast vägevamatega. Või muidu...
"... Hiir hakkab möirgama, Dumbo hakkab lendama ja Suur Paha Hunt vihastab ja puhub meie maja uppi." ;)
P.S. Vaatasin autori kodukalt sama lauset ja see tundus teisem olevat. Tõlge?!
Võrreldes "Mõtle phlebasest" ja "Mänguriga" tugevalt lahjem.